KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Anneli Roonet Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 16. juuni 2025, Tartu kohtumaja, Juhan Liivi 4, Tartu Tsiviilasja number 2-2

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas osas.

Hageja palub kostjalt välja mõista seadusjärgses määras viivise perioodi 26.12.2022–02.04.2024 eest 153,43 eurot ja viivise põhinõudelt (1053,47 eurolt) alates 03.04.2024 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras (dtl 168).

Kostja vastuväited

1. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega, hagi täpsustus ja hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte 01.12.2024 avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus 02.01.
2. Kostja hagile ei vastanud. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 429 lg 1 sätestab, et hageja võib hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. TsMS § 429 lg 2 sätestab, et kui hageja loobub hagist kohtuistungil, hagist loobumine protokollitakse. Kui hagist loobumine on esitatud kohtule kirjalikus avalduses, võetakse avaldus toimikusse. Hageja esitas 28.04.2025 menetlusdokumendis hagist osalise loobumise avalduse. Hageja loobus järgmistest nõuetest: intress 151,82 eurot ja viivisest osas, mis ületab

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määra, s.o hageja loobus viivisenõudest perioodil 26.12.2022– 02.04.2024 summas 174,56 eurot. Samuti loobus hageja alates 03.04.2024 viivise väljamõistmise osas, mis ületab võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra. Kohus võtab vastu hageja hagist loobumise eelnimetatud nõuete osas ning lõpetab nimetatud nõuete osas menetluse. Kohus märgib, et TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi esitamise aeg. TsMS § 486 lg 2 järgi loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest, s.o alates 05.12.

1. Hagi esitamise ajal 05.12.2023 oli hagihinnaks 1724,33 eurot. Pärast nõuetest loobumist on tsiviilasja hinnaks 1315,35 eurot.
2. TsMS § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). 3

) § 402 lg 1 mõttes.

§ 401

lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 82

lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 101

lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning

§ 108

lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja on esitanud kohtule tõendina TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali ja kostja vahel 07.08.2022 sõlmitud järelmaksulepingu nr

1. Leping on kostja poolt allkirjastatud 08.08.
2. Lepingu kohaselt sai kostja kauba soetamiseks krediiti ostuhinna 1053,47 eurot ulatuses ning kohustus krediidi 1053,47 eurot tagastama osamaksetega ning tasuma intressi. Kostja kohustus krediidiandjale ajavahemikus 10.09.2022–10.08.2027 tegema 60 osamakset. Esimese osamakse suurus oli 43,96 eurot, 2.–
3. osamaksete suurused olid 39,50 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu
4. kuupäevaks (dtl 31). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendi alusel tuvastatuks.
5. Järgmisena tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas

§ 4062

lg-ga 1.

§ 4062

lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.

1. ja RKTKm 24.11.2023, 221-13098/50, p-d 14-15). Lepingust nähtuvalt oli krediidi kulukuse määraks 45,50% aastas. Lepingutasu oli 0 eurot, igakuine lepingu haldustasu oli 0 eurot, intressimäär 38,10% aastas ning kostjal tuli laen tagastada 60 osamaksega (dtl 29). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas,
2. juulil ja
3. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 07.08.2022 laenulepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 16,30% (kohaldus alates 01.07.2022 kuni 31.12.2022 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 48,90%. 4

§ 4062lg-s 1 sätestatuga.

8. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17). 07.08.2022 sõlmitud järelmaksuleping on tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 tähenduses.

Kohus hindab, kas krediidiandja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet. 8.1.

§ 4034

lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 4034

lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034 lg 2).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka

§ 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis 5

§ 4034

lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 4034lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35).

§ 4034

lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). 8.2. Kohus määras menetluses hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks. Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on

§ 403

4 lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel 6

§ 4034lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4 kontrollinud.

Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja kontrollis andmeid Pensioniregistrist ja kostja varasemat maksekäitumist maksehäireregistritest. Üksnes kostja sissetuleku ja maksehäirete olemasolu kontrollimine ei vasta krediidiandja nõuetekohasele hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma mõistliku hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste täitmise kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta. Seejuures ei mõjutanud hageja kontrollikohustust see, et kostja oli laenutaotluses kinnitanud, et kostja esitatud andmed on tõesed. Kuna krediidiandja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, ei oleks krediidiandja

§ 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida.

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse

§ 4034

lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

§-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24).

§ 4034

lg 7 kolmanda aluse kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Kohus leiab, et krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi ega selgitanud piisava hoolsusega välja kostja laenuvõimekust. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja teatas 28.04.2025 vastuses, et hageja loobub osadest nõuetest ja esitab nõude sellisena nagu see on vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral. 9. Järgmisena tuvastab kohus, kas leping lõppes ülesütlemisega.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult 7

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lepingu ülesütlemisele järgnenud teisest päevast, s.o alates 26.12.2022 tasumata põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni.

§ 113

lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 esimese lause kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja viivisenõue on tervikuna esitatud

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras (dtl 167, 168).

Viivisevõlg perioodi 26.12.2022–02.04.2024 eest on 153,43 eurot. Kohus rahuldab selle nõude. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõude (1053,47 eurot) tasumata osalt

§ 113

lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates 03.04.2024 kuni põhinõude täitmiseni. 11. Hageja palub kostjalt välja mõista lepingu kehtivuse ajal tekkinud võla sissenõudmiskulu kokku 4,85 eurot. 8

§ 1132

lg 1 kohaselt võib lepingu kehtivuseajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Kohus leiab, et hageja sissenõudmiskulu hüvitamise nõue on tõendamata. Kohus selgitas hagejale 23.06.2024 kohtumääruses, et hagejal tuleb kuupäevaliselt välja tuua, millal on kostjale saadetud tasuta meeldetuletuskirjad ja millal tasulised meeldetuletuskirjad. Kohus selgitas, et hagejal tuleb välja tuua asjaolud, millal saatis hageja sissenõutavaks muutunud konkreetse kohustuse kohta tasuta meeldetuletuskirja ja seejärel selle sama sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta tasulise meeldetuletuskirja. Hagejal tuli välja tuua ka iga meeldetuletuskirja sisu, et kohus saaks hinnata, kas hageja on saatnud tarbijale iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta ühe tasuta meeldetuletuse ja seejärel tasulise meeldetuletuse (dtl 61). Hageja teatas, et ta loobub 14,85 euro ulatuses lepingu kehtivuse ajal tekkinud võla sissenõudmiskuludest (dtl 66). Hageja tugineb sellele, et kostjale saadeti tasuta meeldetuletus 13.09.2022 SMS-iga ja 15.09.2022 saadeti tasuline meeldetuletus maksumusega 4,85 eurot (dtl 66). Hageja on tõendina kohtule esitanud väljavõtte saadetud kirjade kohta (dtl 42), mis käesoleval juhul ei tõenda, kuhu, kellele, millise sisuga ja mis lepinguga seoses on meeldetuletuskirjad saadetud. SMS-i saatmist hageja tõendanud ei ole. Hageja nõue on tõendamata. Lepingu kehtivuseajal tekkinud sissenõudmiskulu nõue jääb rahuldamata. 12. Hageja palub kostjalt välja sissenõudmiskulud kokku 20 eurot. mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud võla

§ 1132

lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Lõike 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja saata esimese tasulise meeldetuletuskirja kõige varem seitsme päeva möödumisel lepingu lõppemisest. Teise ja kolmanda tasulise kirja võib võlausaldaja saata kõige varem seitsme päeva möödumisel eelmise kirja saatmisest. Eelnõu seletuskirja selgituste kohaselt võib pärast lepingu lõppu tarbijast võlgnikule saata maksimaalselt kolm tasulist kirja, mis tuleneb ka seaduse sõnastusest. Kirju võib saata iga seitsme päeva tagant. Arvestada tuleb ka sissenõudmiskulude kogusumma ülempiiriga. Eelnõus on ette nähtud astmeline süsteem, milles konkreetse ülempiiri suurus sõltub nõude suurusest (vt võlaõigusseaduse, tarbijakaitseseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenuseaduse muutmise seadus 786 SE, seletuskiri lk 6, 17). Leping öeldi üles alates 24.12.2022. Hageja avaldas, et pärast lepingu lõppemist saatis hageja kostjale neli tasulist meeldetuletuskirja: 30.03.2023, 10.04.2023, 14.09.2023 ja 27.10.2023. Hageja tõi välja, et ühe kirja maksumuseks oli lepingu kohaselt 5 eurot, mis ei ületa

§ 1132lg-s 2 sätestatud piirmäärasid.

Hageja on tõendanud, et hageja edastas kostjale neli meeldetuletuskirja (dtl 48–51).

§ 1132lg 2 võimaldab tasu nõuda maksimaalselt kolme meeldetuletuskirja saatmise eest.

Kohus rahuldab hageja sissenõudmiskulude nõude 15 euro ulatuses (3 meeldetuletuskirja) ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 15 eurot. Sissenõudmiskulude nõue jääb rahuldamata 5 euro ulatuses. 9

§ 1132

lg 2 ei piira sissenõudmiskulude hüvitamist kuni kolme meeldetuletuskirja eest, vaid seab kolmele esimesele kirjale hinnapiirangu. Järgnevate kirjade osas piiranguid kehtestatud ei ole (dtl 66). Kohus leiab, et hageja eeltoodud tõlgendus muudab

§ 1132

lg 2 regulatsiooni sisutühjaks.

§ 1132

lg 2 võimaldab lisaks kolmele maksimaalsele tasulisele meeldetuletuskirjale nõuda hüvitist ka muude sissenõudmiskulude eest. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. TsMS § 168 lg 4 sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Hageja loobus nõuetest vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu, mitte kostja poolt nõuete tasumise tõttu (dtl 166 jj). Seetõttu jäävad loobutud nõude osas menetluskulud hageja kanda. TsMS § 486 lg 2 kohaselt loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 05.12.
2. Seega loetakse hagi esitamise ajaks 05.12.
3. Hagi esitamise aeg on oluline viivisenõude arvestamisel hagihinna hulka. Kohus märgib, et hagi esitamise ajal oli hagihinnaks 1724,33 eurot. Pärast nõuetest loobumist on tsiviilasja hinnaks 1315,35 eurot.
4. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Riigikohus on selgitanud, et kohtul tuleb langetada nende jaotusviiside vahel kaalutluspõhine valik, arvestades võimalikult suures ulatuses ka seda, missugusel määral saavutas hageja kohtusse pöördumisega taotletud eesmärgi. Seejuures on TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud kulude jaotamise viisid põhimõtteliselt võrdse kaaluga (seadus ei sätesta kohtule nende jaotusviiside vahel valiku tegemiseks siduvat ega ka soovituslikku järjekorda) ning õiglase tulemuse saavutamiseks on võimalik neid jaotusviise ka kombineerida (RKTKo 20.12.2022, 2-192709/212, p 13). Tallinna Ringkonnakohus on pidanud võimalikuks tarbijakrediidiasjades jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2024 otsus asjas nr 2-23-126294, p 14.2.1–14.2.
5. ja 17.01.2025 otsus asjas nr 2-22-146808, p 16). Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohus arvestab seda, et suur osa menetluskuludest tekkis seetõttu, et hagis esinesid puudused ja krediidiandja ei olnud järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu loobus hageja ka osadest nõuetest. 29.08.2024 kohtumäärusega rahuldas kohus hageja määruskaebuse, sest koos määruskaebusega esitas hageja kohtule volikirja, millest nähtub, et OÜ GS Core on andnud edasivolituse Alar Liivamäele hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali esindamiseks. Eeltoodust tulenevalt põhjustas hageja esindaja määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulud. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.
6. Hageja taotleb enam tasutud riigilõivu 35 eurot tagastamist (dtl 168). TsMS § 150 lg 2 p 2 kohaselt pool menetluses tasutud riigilõivust tagastatakse, kui hageja loobub hagist. Lõike 3 kohaselt hagist loobumise tõttu ei tagastata maksekäsu kiirmenetluses 10