← Eesti

1-18-5097/48

Obsah (6)§ 126§ 180§ 7§ 175§ 179§ 417

1-18-5097 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 05.12.2018. a, Tartu kohtumaja Tartu, Kalevi 1 Kohtukoosseis kohtunik Ene Muts rahvakohtunikud Jelena Frunze

§ 126

lg 3 p 1 alusel jätta kriminaaltoimiku juurde 2 (kaks) CD-plaati häirekeskusse tehtud kõnesalvestusega. Välja mõista K.U-lt sundraha 1250 (üks tuhat kakssada viiskümmend) eurot. Välja mõista K.U-lt 955 (üheksasada viiskümmend viis) eurot riigituludesse muude menetluskulude katteks. Menetluskulud summas 2205 (kaks tuhat kakssada viis) eurot tuleb tasuda Maksu- ja Tolliametile ühele järgmistest kontonumbritest: SEB PANK EE351010052031000004 (SWIFT: EEUHEE2X) SWEDBANK EE502200221014193355 (SWIFT: HABAEE2X) LUMINOR PANK EE401700017002872300 (SWIFT: NDEAEE2X) Tasumisel märkida viitenumber 99918700061895. Selgituseks märkida: „K.U , 1- 18-5097, menetluskulud 05.12.2018. a Tartu Maakohtu, Tartu kohtumaja otsuse alusel“. Menetluskulude vabatahtliku tasumise tähtaeg on 1 (üks) kuu arvates kohtuotsuse jõustumisest. Eelnimetatud tähtajaks menetluskulude tasumata jätmise korral pööratakse kohtuotsus täitmata osas sundtäitmisele. Sundtäitmisega kaasnevad täitemenetluse kulud.

§ 180lg 3 alusel jätta menetluskuludest 1200 (üks tuhat kakssada) eurot riigi kanda.

Teavitada kannatanut Ü.V. K.U vahistusest vabastamisest, tema ennetähtaegselt vangistusest vabanemisest või vangistusest põgenemisest. Edasikaebe kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Maakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates

  1. detsembrist
  2. a. Apellatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tervikuna tutvumiseks kättesaadav alates
  3. detsembrist
  4. a. Kohtuotsuse peale võib apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates
  5. jaanuarist
  6. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi viieteistkümne päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutsiooni kuulutamisest määruskaebuse esitamisega Tartu Maakohtule. Süüdistuse sisu, mida kohus arutas. 2 K.U süüdistatakse selles, et tema, olles XX.XX.XXXX kella 22.15 paiku oma elukohas aadressil XXX, lõi tüli käigus oma XXX Ü.V. noaga vasakule küljele rindkere alaossa, põ hjustades sellega Ü.V. eluohtliku tervisekahjustuse, s.o kõhuõõnde ulatuva torke -lõikehaava vasakul pool rindkerel keskmisel kaenlajoonel X-XI roide vahel X roide, roidevahelise arteri, põrna ja kõhunäärme sabaosa vigastusega ning verevalumiga käärsoolekinnistis, millega põhjustas ohu kannatanu elule. Sellega pani K.U toime KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tervisekahjustuse tekitamise, kui sellega on põhjustatud oht elule. Kohtumenetluse poolte seisukohad. K.U ei tunnistanud ennast talle esitatud süüdistuses süüdi. Ta ütles, et ei tea, kes seda tegi, ta ei mäleta. Prokurör taotles K.U-le KarS § 118 lg 1 p 1 järgi karistuseks 7 aastat vangistust. Kannatanu andis arvamuse karistuse kohta. Ta ei soovi oma südames süüdistatavale nii suurt karistust. Nende kooselu sisaldas nii head kui halba, kuigi lõppes väga halvasti. Kaitsja hinnangul on kahtlusi, kas K.U on süüdistuses kirjeldatud teo toime pannud. Kui kahtlused ei ole piisavad palus kaitsja süüdimõistmise korral mõista karistus alla alammäära kohaldades KarS §
  7. Kohtus tuvastatud asjaolud, tõendid ja kohtu järeldused. Vaidlust ei ole selles, et Ü.V. esines noahaav vasakul rindkere alaosas ülakõhu külgseinas. Noahaav tuvastati SA Tartu Ülikooli Kliinikumis kuhu Ü.V. viidi kiirabiga XX.XX.XXXX. a erakorralise meditsiini osakonda (EMO) ja te ma ravi jätkus üldkirurgia intensiivravi osakonnas (I kd, 92 – 103). Ü.V. tuvastatud vigastused on tõendatud dokumentaalsete ja suuliste tõenditega. Ü.V. haigusloo nr XXX päevikukannete andmetel tuvastati Ü.V. vasakul ülakõhu külgseinas dorsolateraalsel kõhukatteid läbiv ja kõhukoopasse ulatuv noahaav X ja XI roide vahelt. Selles piirkonnas ka X roide nihkega fraktuur. Torkehaava kanali kulg kõhukoopasse põrnast veidi kaudaalsemalt. Pankrease saba, vasaku neeru, põrna ja alaneva käärsoole vahelisse ruumis ristitasapinnas 7,2 x 4 cm-sel alal piirdunum hematoom, millesse aktiivse jätkuva verdumise tunnused. Vaba gaasi ei leitud, kuid soolevigastust kindlalt välistada ei saa. Põrna dorsaalses ülaosas käävjas 7 mm vedelikust veidi tihedam ala – vähene veri põrna kõrval või väike subkapsulaarne hematoom. Pankrease saba on hematoomist halvasti eristatav, aktiivne ekstravasatsioon pankrease sabast kohe vahetult allpool ja dorsaalsemal – võimalik pankrease sabaosa vigastus. Noahaavast tingituna tekkinud vasakule dorsolateraalsele song kõhukatetesse, milles rasvkude, songavärat vähemalt 1,5 cm. Isiku ekspertiisikatiga (I kd, tl 104 – 109) on tõendatud, et Ü.V. esinesid kõhuõõnde ulatuv torkelõikehaav vasakul pool rindkerel keskmisel kaenlajoonel X – XI roide vahel X roide, roidevahelise arteri, põrna ja kõhunäärme sabaosa vigastusega ning verevalumiga käärsoolekinnistis. Vigastused on tekitatud ühest löögist torke -lõikevahendiga, näiteks noaga, nahahaava paiknemisega vasakul küljel rindkere alaosas ning haavakanali suunaga vasakult paremale veidi tagant ette. Ü.V. esinevad vigastused võivad olla tekitatud XX.XX.XXXX. a 3 Kiirabikaardi andmetel toodi kannatanu EMO-sse XX.XX.XXXX. a kell 22.
  8. Isiku ekspertiisiakti andmetel viibis kannatanu haiglaravil kuni XX.XX.XXXX. a. Ekspert on tuginenud SA Tartu Ülikooli Kliinikumi statsionaarsetele haiguslugudele XXX /XXX ja XXX /XXX. Tunnistaja R.S. ütlused tõendavad kannatanu vigastuste iseloomu ja kannatanule erakorralise abi osutamist (I kd, tl 50 -51). Tunnistaja ütluste järgi töötab ta Tartu Kiirabis autojuht-parameedikuna. XX.XX.XXXX. a kella 22 ajal sai kiirabibrigaad XXX kõrge prioriteediga väljakutse, mis tähendas torke - või laskevigastuse olemasolu. Kohapeal arst tuvastas keskealisel naisterahval umbes 4 cm laiuse torke-lõikehaava. Sündmus ja tuvastatud vigastus vastas kõrgema prioriteediga väljakutsele. Ka tunnistajate R.M. ja E.J. ütlused kinnitavad kannatanu vigastuste iseloomu. Tunnistajate ütluste järgi tuli kannatanu Ü.V. nende juurde ja rääkis, et XXX lõi teda noa. Seejärel helistas R.M. hädaabi numbrile abi kutsumiseks. Dokumentaalsed ja suulised tõendid nende kogumis tõendavad teo toimepanemise koh ta K.U elukohta aadressil XXX, kus süüdistatav elas
  9. a septembris koos kannatanu Ü.V . Suulistes tõendites nimetatakse elukoha XXX, kus esimesel korrusel elasid R.M. ja E.J. ning teisel korrusel K.U ja Ü.V. Tartu Vallavalitsuse teatel elas Ü.V. koos K.U-ga XXX korteris (I kd, tl 131 – 133). Dokumentaalne tõend, Tartu Vallavalitsuse teade täpsustab K.U elukohana XXX. Aadress on täpsustunud kinnistusraamatu järgi aadressandmete korrastamisel. K.U-le oli eluruum antud sotsiaaleluruumina (I kd, tl 134). Tunnistaja R.S. ütluste kohaselt sõitis ta väljakutsel talle teatatud aadressil GPS- i andmete järgi ning läks XXX trepist üles maja teisele korrusele. Teda juhatas sinna esimeselt korruselt naaber, kes ütles, et kannatanu tuli alla teiselt korruselt. Tunnistaja nägi köögis põrandal verd. Veri võis olla inimese kõndides jalgadega laiali tassitud. Tunnistaja jõudis kiirabiga sündmuskohale enne politsei saabumist. Tunnistaja I.O. ütluste järgi jõudis ta politseinikuna sündmuskohale ajal, kui naissoost kannatanut pandi kiirabiautosse. Kohapeal juhatas neid E.J. sündmuskohta ja ütles, et kannatanu oli öelnud, et teda löödi noaga. Oli vere jälgi verepiiskadena maas. Otsisid nuga, kuid ei leidnud sellist nuga, millel oleks vere jälgi. Tunnistaja tegi sündmuskohast fotod, mis on kriminaaltoimikus tõendiks fototabelina ( I kd, tl 42 pöördel – 44; 70 – 79, 65 – 66). Kohus seostas fototabelil fikseeritud sündmuskohta tunnistaja I.O. ütlustega. Tunnistaja valgustas trepikoja koridori ja tuvastas nii trepil verejäljed piiskadena, pritsmetena. Fotol nr 15 on pliidi peal nuga ajalehepaberi peal pliidil asuvate tarvitatud toidunõude kõrval. Ka tunnistaja R.S. seostas ütlusi fototabeliga. Tunnistaja ütluste järgi ta toas ei käinud ja koridoris verd ei märganud. Koridor oli väga hämar. Tunnistaja kinnitas, et fotol nr 15 oli köök, sisse minnes pliit vasakut kätt. Pliidi peal oli igasuguseid toidujääke, ajaleht. Ka nuga võis olla, kuid kohapeal tunnistaja ei tajunud noa olemasolu. Eelpool kirjeldatud tunnistajate ütlused viitavad üheselt sündmuskohale süüdistatava ja kannatu ühistes eluruumides XXX. Süüdistatava K.U ütluste järgi ta sõi toas, kus on televiisor, fotol
  10. Söömise kohana osutas süüdistatav fotol nr 19 diivani juures paremal asuvale lauale. Fotol nr 24 osutas süüdistatav diivani vasakule poole, mille peatsi kõrval nurgas on laud, kuhu ta toetas. Süüdistatav arvab, et pani nõud pärast söömist kööki ja kinnitas, et fotol nr 15 on pliit ja seal on kauss, millest ta sõi. Fotol 15 ajalehe peal oleva noa kasutamist süüdistatav eitas (I kd, tl 59 pöördel – 60). 4 Kannatanu Ü.V. ütluste järgi toimus kuriteosündmus elutoas, fototabelil fotod 18-
  11. K.U istus ja sõi diivani ääre peal. Kannatanu ütluste järgi kasutas süüdistatav söömise ajal nuga. Süüdistatav sõi kana, noaga lõikas, see oli hea terav nuga ja süüdistataval oli seda söömise ajal vaja kasutada. Kannatanu kirjeldab nuga tavalise kööginoana. Nuga oli puupeaga umbes 20 cm pikkuse teraga (I kd, tl 30, 32). Kannatanu ütluste järgi hakkas K.U sööma ja tema toimetas, ei istunud maha. Neil tuli sõnelemine selle üle, kes on rohkem tööd teinud ja kes vähem ja kes on mida ostnud. Toiduteemalised jutud olid. Kannatanu tõi sügavkülmast lihatüki välja ja näitas, et tema oli ostnud liha. Selle nädala alguses oli just suur rahaline probleem. Siis õnnestus kannatanul raha saada, käisid kahel päeval, eelneval päeval ja samal päeval, linnast süüa ostmas. Vaidlesid sõna sõna vastu, oli vastastikune väljaütlemine. Kannatanu kõndis ringi korteris, kui ühel hetkel keeras selja, et hakkas kööki tagasi minema, kui tuli selja tagant noahoop. Kannatanu ei näinud, kuidas käsi tõusis või midagi sellist, tundis lihtsalt, kuidas külge tuli nuga sisse. Pani koheselt käe peale ja nägi, et verd tuleb. Olid paksud riided seljas, seega päris ehmatas, et pidi olema sügav haav, sest et koheselt niimoodi veri läbi riiete. Kannatanu hakkasin telefoni otsima, et kiirabisse helistada. Teadis, et telefon on ühes kohas, siis tuli meelde, et äkki jäi käekotti, siis avastas, et oli selja taga televiisori peal. Võrreldes fototabelit süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate ütlustega on kohus jõudnud järeldusele, et kannatanul Ü.V. tuvastatud vigastused tekitas süüdistatav K.U nende ühises elutoas, kus K.U voodil istudes sõi ja kus Ü.V. käis samal ajal ringi. Teo toimepanemise kohta elutoas voodi juures kinnitavad nii süüdistatava kui kannatanu ütlused ja fototabeli fotod 19, 21, 23,
  12. Löök kannatanule anti selja tagant ja kannatu jäi elutuppa, kus ta löögi sai ja hakkas otsima telefoni abi kutsumiseks. Haavast tulnud vere pritsmed põrandal voodi kõrval kinnitavad süüdistatava ja kannatu ütlusi, et nad mõlemad olid toas voodi juures. Voodi jalutsis olevalt televiisorilt leidis kannatanu telefoni. Kohtuistungil kohtumenetluse poolte poolt esitatud ja kohtu poolt kogutud tõendite uurimise tulemusena ei jäänud kohtul kahtlusi, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks

§ 7lg 3 alusel.

Suuliste ja dokumentaalsete tõendite kogumis hindamise tulemusena on kohus jõudnud järeldusele, et kannatanul tuvastatud torke -lõikehaava tekitas kannatanule süüdistatav K.U nende ühises majapidamises kasutusel olnud noaga. Kohtul ei ole põhjust kahelda kannatanu ütlustes selle kohta, et süüdistatav kasutas sõõmise ajal nuga. Fototabel kinnitab noa olemasolu ja selle asukohta pärast kuriteosündmust. Süüdistatav kinnitas, et tõstis sõõmise järel toidunõud kööki pliidile ja osutas kausile, millest ta sõi. Samas kohas, foto 15, on ka nuga, mis vastab kannatanu kirjeldusele. Kannatanu kinnitas kohtus, et nuga, mida süüdistatav kasutas, oli neil majapidamises ainuke kasutusel olnud nuga. Teine oli ümmarguse otsaga leivanuga, mida sahtlist välja ei võetud (II kd, tl 47 pöördel). Süüdistatav pani söömiseks kasutatud nõud ja riistad samasse kohta, kus vahetult peale kuriteosündmust tunnistaja I.O. need fotografeeris. Asjaolu, et noale ei pööranud sündmuskohal tähelepanu tunnistaja R.S , tuleneb kohtu hinnangul sellest, et tunnistaja ülesanne oli muuhulgas turvata ka kiirabibrigaadi tööd kuni politsei saabumiseni. Sündmuskohas otsis tunnistaja isikut, kes väidetava teo toime pani ega pööranud seetõttu tähelepanu kuriteojälgede üksikasjadele. Ü.V. tuvastatud torke-lõikehaava tekkimise aega tõendavad suulised ja dokumentaalsed tõendid nende kogumis. Asitõendi vaatlusprotokolli andmetel helistati XX.XX.XXXX. a kell 22.24 telefoninumbrilt XXX häirekeskusele ja teatati abivajavast naisest, kelle on noahaav seljas, jookseb verd. Teade tehti aadressilt XXX. Kogutud andmete põhjal kasutab eelnimetatud telefoninumbrit E.J. (I kd, tl 82 -84). Asitõendi vaatlusprotokolli andmetel helistati XX.XX.XXXX. a kell 22.44 telefoninumbrilt XXX häirekeskusele ja paluti XXX mõisasse kiirabi. Kogutud andmete põhjal kasutab eelnimetatud telefoninumbrit Ü.V. (I kd, tl 91). 5 Kiirabikaardi andmetel tuli teade väljakutsest XXX külla XX.XX.XXXX kell 22.25 ja kiirabi jõudis kohale kell 22.

  1. Patrullilehe andmetel oli XX.XX.XXXX. a väljakutse kell 22.30 XXX, kus naist oli noaga selga löödud. Patrull jõudis kohale kell 22.
  2. Patrull tuvastas kannatanu Ü.V. , kes viidi kiirabiga minema. Arvatav lööja K.U oli lahkunud. Tunnistaja E.J. (I kd, tl 111, 112). Kannatanu Ü.V. ütluste järgi ei saanud ta pärast noaga löömist ise telefoni teel helistada ja jooksis esimesele korrusele naabrite juurde. Ta ei leidnud kohe telefoni üles ja seejärel ei saanud ühe käega helistada. Teise käega hoidis ta kinni haavast. Tunnistaja R.M. ütluste järgi helistas ta kohe kiirabisse, kui Ü. nende, R.M. ja E.J, juurde alla tuli. Ü. ütles, et ta sai nuga. Ta hoidis vasakult poolt käega kinni (I kd, tl 35 pöördel – 36). Tunnistaja E.J. ütlused kinnitavad, et kohe, kui Ü.V. tuli nende juurde, helistati kohe kiirabisse. Ü. oli külje peal haav ja siis sai kiirabi kutsutud (I kd, tl 37). Tõendid kinnitavad kannatanule noahaava tekitamist lühikest aega, vähem kui 10 minutit enne häirekeskusesse helistamist ja seejärel kiirabikaardile kannete tegemist. Kannatanu poolt telefoni otsimiseks, maja teiselt korruselt alla naabrite juurde jõudmiseks, naabritele juhtunust teada andmiseks ja seejärel naabrite poolt häirekeskusele kõne tegemiseks kulunud aeg võimaldab teha kindlad järeldused, et kõne häirekeskusele tehti vähem kui 10 minutit pärast noahaava tekitamist kannatanule. Süüdistuses märgitud teo toimepanemise aeg on tõendatud. Tunnistajad R.M. ja E.J. viitasid sündmuskohale tulnud kiirabi- ja politseitöötajatele, et noaga lööja oli kannatanu XXX. Sama väitsid nad ka häirekeskusele tehtud kõnes. Tunnistaja R.M. ja E.J. ütlused, samuti süüdistatava ja kannatanu ütlused on samasisulised selles, et päeval tehti ühiselt tööd R.M. juures puid lõigates. Selleks tegevuseks oli toodud kaks pudelit viina ja seda tarvitati töö tegemise vaheajal ja järel. Süüdistatava ütluste järgi tekkis sõnavahetus puude saagimise ajal. Kõik olid alkoholijoobes. Süüdistatav lõikas elektrilise ketassaega puid. Kõik tahtsid aitamas olla, ka Ü. Süüdistatav ütles, et ei ole vaja kuuri sisse ronida. Ta võis ka karjuda, saag töötas (I kd, tl 60 pöördel, 61). Süüdistatava ja kannatanu ütlused kinnitavad, et töö käigus tarvitatud alkoholi mõjul tekkisid neid ütlemised, mis viisid tülini. Kuigi süüdistatav nimetas sõnavahetuse põhjust kannatanust erinevalt, ei ole kahtlust, et tüli tekkis. Kohtul ei ole põhjust kahelda kannatanu ütlustes, et tüli tekkis igapäevastest olmeprobleemidest ja lõppes süüdistuses kirjeldatud kuriteosündmusega. Tunnistajate R.S, I.O. ja H.K. ütluste järgi ei leitud teo toimepanijat sündmuskoha lähedusest vaatamata politsei otsimisele. Süüdistatava ütlused selle kohta, et tema läks kodunt ära varakult ja oli teo toimepanemise ajal Tartu linnas, ei ole teiste tõenditega kinnitatud. Süüdistatav ise tõendeid oma ütluste kinnitamiseks ei esitanud. Kohus saatis süüdistatava nimetatud isikutele kohtukutsed, kuid tunnistajaid ei olnud võimalik kohtus kuulata. Nad jäid kohtusse ilmumata erinevatel põhjustel. Süüdistatava enda ütlused tema linna mineku ja sealt tagasi tuleku teekonna kohta on põiklevad ja ebamäärased. Linna mineku teekondi on erinevaid ja süüdistatav ei konkretiseerinud, millist teed tema kasutas (I kd, tl 60). Süüdistatav andis kohtus ütlusi, mis teiste tõenditega ei ühti ja seetõttu ei saa kohus neid hinnata usaldusväärseteks. Süüdistatava ütluste järgi sõi ta umbes kella 20 ajal, kui televiisorist tuli Reporteri saade (II kd, tl 54 pöördel). Teised tõendid seda ei kinnita. Kannatanu ütluste järgi ei olnud neil
  3. a septembris oma korteris võimalik Kanal 2 ega Reporterit vaadata. Kanal 2 oli vabalevist läinud ja nemad vaatasid ainult vabalevis olevaid ETV ja ETV2 saateid (II kd, tl 48). Kohus kontrollis ka süüdistatava menetluse kestel avaldatud seisukohta, mille järgi kannatanu ise võis põhjustada endale vigastuse. Süüdistatava vastava väite lükkavad ümber eksperdi ütlused. Kui kannatanu on paremakäeline, siis parema käega ei olnud tal võimalik endale selliseid vigastusi teha (I kd, tl 52). Kohus tuvastas kohtuistungi, et kannatanu on paremakäeline. Kannatanu 6 joonistas parema käega sündmuskoha skeemi ja kinnitas kohtus, et tema töökäsi on parem käsi (II kd, tl 47, 49). See asjaolu kinnitab eksperdi ütlusi, mille järgi kannatanul tuvastatud vigastuste tekitamine kannatanu enda poolt on välistatud. Kannatanu ütluste järgi käis puude tegemise ajal kuuri juures ka üks M.-nimeline XXX korra vaatamas, ajas juttu ja läks ära. Mees on olnud vägivaldne kannatanu suhtes ja ka oma naise suhtes (I kd, tl 30, II kd, 47 pöördel - 48). Üksi tõend ei kinnita, et XXX veel samal päeval süüdistatava ja kannatanu juurde tuli ning sellega loeb kohus tõendatuks, et kuriteosündmuse ajal ei olnud sündmuskohal kõrvalisi isikuid. Oma eluruumides olid süüdistatav ja kannatanu kahekesi. Kaitsja esitas kohtule tõendeid süüdistatava tervisliku olukorra kohta. Kohus kogus tõendeid süüdistatava ja kannatanu pöördumistest raviasutustesse. Süüdistatav ja kannatanu on korduvalt pöördunud raviasutusse erinevatest traumadest põhjustatud vigastustega (II kd, tl 4 – 40). Isikute ravidokumentides kirjeldatut analüüsides jõudis kohus järeldusele, et tuvastatud asjaolusid ei ole põhjust otseselt seostada lahendatava kuriteosündmusega ja seetõttu kohus isikute tervislikku olukorda ei analüüsi. Kohus pöörab eraldi tähelepanu veel süüdistatavalk tuvastatud langetõvele. Süüdistatava ja kannatanu ütluste järgi on süüdistataval diagnoositud langetõbi. Süüdistatava ütlusi selle kohta, et temal tekkis 27.09.
  4. a pärast töö tegemist halb enesetunne ja oma haiguse tõttu ei ole ta kuriteosündmuse asjaoludest teadlik, ei kinnita teised tõendid. Langetõvele iseloomulikke krambihoogude esinemist vahetult enne kannatanu noaga löömist kannatanu ei kinnita. Kohus kuulas tunnistajatena ka M.V ja K.K. ütlusi. Neist esimene on kannatanu XXX ja teine süüdis tatava XXX. Eelnimetatud tunnistajad ei olnud sündmuse toimumise ajal sündmuskoha läheduses ja seetõttu ei tea sündmuse asjaolusid. Tunnistaja K.K. ütluste järgi on K.U olnud heasüdamlik ja abivalmis inimene. Temal ja teistel lastel on lapsepõlves tulnud kogeda kasuisa vägivalda nende ema suhtes (I kd, tl 46 – 48). Tunnistaja M.V iseloomustas süüdistatavat kannatanu suhtes vägivalda kasutanud isikuna (I kd, tl 38 pöördel – 42). Eelnimetatud tunnistajate ütlused ei ole kuriteosündmust kinnitavad ega ümber lükkavad otsesed tõendid. Tunnistaja R.V. ütluste järgi asus süüdistatav pärast kuriteosündmust kõrvale hoiduma. Tunnistaja oli K.U-le XXX, kes teostas järelevalvet ja süüdistatava käitumiskontrolli üldkasuliku töö tegemise perioodil. Kohus on tõendite hindamise tulemusena jõudnud järeldusele, et K.U pani kuriteo toime kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 tähenduses. KarS § 16 lg 4 järgi isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Kannatanu ütluste järgi oli K.U tema suhtes nende kooselu ajal vägivaldne. Süüdistatava vägivaldset käitumist iseloomustas asjade loopimine korteris, mille tulemusena purunesid ka aknaklaasid. Süüdistatav lõi kannatanut rusikaga näkku ja pea piirkonda. Süüdistatava vägivaldne käitumine kannatanu suhtes läks üha tihedamaks. Seda mõjutas ka alkohol. Süüdistatav ja kannatanu mõlemad tarvitasid alkoholi (I kd, tl 32). Kuriteosündmuse eel olid mõlemad, nii süüdistatav kui kannatanu tarvitanud alkoholi. XX.XX.XXXX . a õhtul järjekordse tüli käigus tegutses süüdistatav tema käes olnud noaga varem väljakujunenud käitumismustri järgi. Süüdistatava vägivaldne tegutsemine oli suunatud kannatanule. Teist isikut noaga lüües pidi süüdistatav võimalikuks kannatanule tervisekahjustuse tekitamise. Kannatanu ütluste järgi palus ta süüdistataval pärast löömist kiirabi kutsuda. Süüdistatav vastas, et anna andeks ja lahkus korterist. Süüdistatava enda teole järgnenud reageering kinnitab, et süüdistatav möönis kannatanul tervisekahjustuse tekkimist süüdistatava antud löögist. Süüdistatav tegutses kaudse tahtlusega nii teo kui tagajärje suhtes. Tegu on toime pandud tahtlusega kergemas liigis. Kohus ei tuvastanud K.U teos süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid. 7 Kohus kuulas kohtuistungil kannatanute kohtuarstliku ekspertiisi teostanud XXX J.T. ütlusi ekspertiisiakti selgitamiseks. Ekspert jäi ekspertiisiaktis antud arvamuse juurde ja selgitas vigastuste iseloomu. Eksperdi selgitused järeldusteni jõudmiseks on jälgitavad ja kooskõlas meditsiinidokumentides kirjeldatud faktiliste asjaoludega. Kohus on jõudnud veendumusele, et eelpool kirjeldatud tõenditega tõendatud süüdistatava tegu on põhjuslikus seoses tagajärjega, milleks oli oht kannatanu elule. Ekspertiisiakt nr XXX tõendab, et Ü.V. sedastatud kehavigastused põhjustasid eluohtliku tervisekahjustuse (I kd, tl 109). Ekspert selgitas, et kannatul tekkinud vigastused ja tüsistused eraldivõetuna olid eluohtlikud tekitamise momendil (I kd, tl 51 pöördel 54). Ekspertiisiaktis on antud arvamus, et Ü.V. tervisekahjustuse kestus ei ole määratav. Ekspert selgitas, et tervisekahjustuse raskusastme määramisel on eluohtlikkus suurema tähtsusega, kui tervisekahjustuse kestus. Tüsistuseks oli hingamispuudulikkus ja see on põhjuslikus seoses vigastusega, põhjuslik seos on just kõhunäärme vigastusega, mis toimub läbi bioloogiliste mehhanismide. Ekspert selgitas, et tema võttis ekspertiisi tegemise aluseks „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra “ ja jõudis järeldusele, et tuvastatud asjaolud on vastavuses korra § 7 lg 2 p 9 sätestatule. Tõendid kinnitavad üheselt, et oht kannatanu elule tulenes otseselt süüdistatava poolt tekitatud tervisekahjustuse iseloomust. Ilma meditsiinilise abita tavaliselt inimene kannatanul tekitatud vigastustesse sureks. Kõhuõõnde ulatuvat torke- lõikehaava on varasem kohtupraktika lugenud eluohtlikuks (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-40-13 p-d 7, 10). Süüdistatavale esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Kohtu põhjendus karistuse osas. Kars § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurusest lähtuvalt saab määrata võimaliku karistuse liiki ja määra. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kindlaksmääramisel arvestada ka teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega. Süüdistatava karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut. KarS § 118 lg 1 näeb karistusena ette nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse. Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud karistuse mõistmist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17.05.
  5. a otsuse nr 3-1-1-52-13 punktis 19 selgitatakse järgmiselt: „Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles - või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri - ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. oktoobri
  7. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11). Karistusregistri andmetel iseloomustab K.U tema varasem korduv karistatus (I kd, tl 216 – 224). Teda on kriminaalkorras varem karistatud 6 korral ja on 25 kehtivat väärteokaristust. Kehtivaid kriminaalkaristusi on
  8. Kõik varasemad karistused on mõistetud varavastaste kuritegude eest. Viimati karistati K.U 27.06.
  9. a Tartu Maakohtu otsusega KarS § 199 lg 2 p 7, 9 järgi. Karistuseks mõisteti § 65 lg 1 alusel 1 aasta ja 3 kuud vangistust, millest 8 arvati maha varasema otsusega mõistetud ja ära kantud karistus ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 3 kuud vangistust. Kohus leiab, et arvestades korduvate kuritegude iseloomu ja ohtlikkust, on K.U karistusandmeid võimalik kasutada kui tema isikut iseloomustavaid andmeid, mis näitavad tema poolt pika ajaperioodi jooksul väljakujunenud ühiskonnaohtlikku käitumismustrit ning annavad võimaluse prognoosida tema edasist käitumist ja hinnata tema isikust tulenevat ohtu. Seega on K.U puhul tegemist isikuga, kes vaatamata mitmetele varasematele reaalsetele vangistustele, mida ta kandis varavastaste kuritegude eest, ei ole oma käitumist muutnud. Enamgi veel, kuritegude raskusaste on muutunud raskemaks kuna ta on toime pannud katseaja toimuva kriminaalhoolduse ajal raske isikuvastase kuriteo. Eelmisest kuritegudest oluliselt raskema kuriteo toimepanemine viitab üheselt sellele, et K.U suhtub võimalikesse karistustesse ükskõikselt, kahjustab vabaduses viibides teiste isikute kehalist puutumatust. K.U iseloomustab ka alkoholi kuritarvitamine. Siiski tuvastas kohus alkoholiga seotud eluviisides võimalikke muutusi. K.U on kuriteo toimepanemise järgselt vangistuses läbinud programmi „Piibel alkohoolikutele“ (I kd, tl 234). kohus avaldab lootust, et süüdistatav pärast karistuse kandmiselt vabanemist võtab kaasa programmis omandatud teadmised ja kasutab neid. Vangistuse määra üle otsustamisel on oluline, et konkreetse isiku puhul kannaks see karistuse eesmärki, oleks selle saavutamiseks piisav. Karistuse mõistmisel arvestab kohus, et kuritegu pandi toime elukaaslase suhtes. Süüdistataval ja kannatul olid ühesugused alkoholi tarvitamisega seotud eluviisid. Ka kuriteole eelnevalt oli ühiselt alkoholi tarbitud. Eeltoodu ei õigusta süüdistatava käitumist vähimalgi määral, kuid karistuse mõistmisel arvestab kohus seda. Kohus tuvastas asjaolud, millistest tulenevalt peab kohus võimalikuks antud konkreetsel juhul mõista karistuse miinimummäära lähedaselt ja kohus seda ka järgnevalt põhistab. Kui lähtuda õiguskorra kaitsmise huvidest, siis saab õiguskorda kaitsta vaid juhul, kui sellisel moel õigusvastaselt käituv isik pikemaks ajaks ühiskonnast isoleeritakse ja vabaduses viibivatele isikutele pakutakse sellega mõningast kindlustunnet. Kõik need eelmärgitud motiivid viivad kohtu seisukohale, et süüdistatavale tuleks mõista karistus üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Süüdistatav kasutas kannatanu ründamiseks nuga, kuid keeldus kannatanu palvetest talle kiirabi kutsuda, vaid lahkus ja jättis kannatanu olukorda, kus ta ei olnud suuteline endale ise abi kutsuma. Karistust raskendavaks asjaoluks on süüteo pereliikme, elukaaslase suhtes. Süüdistatava puhul saab kergendava asjaoluna arvestada tema puhtsüdamlikku kahetsust, mida isik siiski oma viimases sõnas avaldas. Ta küll ei tunnistanud end kuriteos süüdi, kuid viimases sõnas siiski märkis, et tal on kahju, et nii läks . K.U süüd vähendab kohtu hinnangul ka see, et ta sooritas vaid ühe löögi ehk tema rünne kannatanu vastu ei olnud intensiivne. Käesolevas kriminaalasjas on tegemist ühe episoodiga, mille käigus lõi süüdistatav ühe korra kannatanut noaga, mille tagajärjel tekkis raske tervisekahjustus. Karistuse mõistmisel arvestab kohus sellega, et süüdistatav pani kuriteo toime kaudse tahtlusega. Ka tagajärje suhtes tegutses süüdistatav kaudse tahtlusega, tahtluse kergemas liigis. Sellest tulenevalt ei pea kohus põhjendatuks mõista süüdistatavale sedavõrd ranget karistust, kui taotles prokurör. Ka kannatanu avaldas kohtus, et ei soovi K.U-le nii karmi karistust. Karistuse määra valikul peab kohus hindama ka õiguskorra kaitsmise vajadust ehk karistuse üldpreventiivseid eesmärke. Isikule mõistetav karistus peab eelkõige lähtuma tema süü suurusest ja eripreventsioonist. Vaid väga erandlikel juhtudel võib isikule mõista karmima karistuse võrreldes tema süü suuruse ja eripreventiivse vajadusega. Vastasel korral võib liiga range karistus, mis on mõistetud peamiselt üldpreventiivsetest kaalutlustest ehk õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes, olla isiku jaoks hoopis negatiivse eripreventsiooniga, sest isik ei tunne, et teda on karistatud õiglaselt, mistõttu kaotab ta ka usalduse õiguskorra vastu. Käesoleval juhul ei pea kohus 9 üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt vajalikuks mõista K.U-le rangemat karistust võrreldes sellega, mis vastab tema süü suurusele ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Kohtu hinnangul tagab seadusandja poolt antud kuriteo eest kehtestatud karistuse liik ehk ainult vangistus ja selle rangus (4-12 aastat) nii ühiskonna turva- kui õiglustunnet. Samuti ei esine praegusel juhul erandlikke asjaolusid, mille tõttu oleks vajalik isikut õiguskorra kaitsmise huvides tavapärasest karmimalt karistada. Seega praegusel juhul üldpreventsioon K.U mõistetava karistuse määra ei mõjuta. Kohus, lähtudes süüdistatava varasemate isikuvastaste karistuste puudumist ning toime pandud teo raskusest, leiab, et süüdistatavat on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma samasuguste kuritegude toimepanemisest karistusega sanktsiooni miinimummäära lähedases määras, s.o vangistusega 5 aastat. Karistuse kohaldamine alla alammäära, nagu taotles kaitsja, nõuab ja eeldab aga erandlikke asjaolusid. Selliseid kohus ei tuvastanud. Vastupidi – kohus tuvastas, et isik alkoholijoobes olles lõi noaga kannatanut ja seejärel suhtus absoluutselt ükskõikselt kannatanu edasisse saatusesse, ta ei helistanud ise kiirabisse ega aidanud ka kannatanul seda teha. Antud olukorras ei ole mingeid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid karistuse kohaldamist alla alammäära. Kohus leiab, et ei esine aluseid, mis tingiksid süüdistatava karistusest vabastamise. K.U on toime pannud raske kuriteo. Ta on ühiskonnale ohtlik, sest kuritarvitades alkoholi, on ta suuteline panema toime raskeid kuritegusid, mida ta hiljem kas ei mäleta või ei tunnista. Peale kuriteo sooritamist ei ilmutanud ta kannatanu suhtes vähematki empaatiat, jättes kannatanu abitult sündmuskohale. Antud konkreetsel juhul ei saa alahinnata ka karistuse üldpreventiivset eesmärki – ühiskonnale ei või anda signaali, et taoline, apaatne suhtumine teise isiku elusse ja tervisesse ongi õigustatud ja lubatud. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast, alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla saaks tulla tema karistusest tingimuslik vabastamine (RKKKo 3-1-1-99-06 p 16). Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikast korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-1-1-40-04). Kohus leiab, et Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele ning karistuse kandmisest tingimisi vabastamise kaalumise aluseks saavad olla üksnes erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud või süüdlase isikust lähtuvad asjaolud. Antud juhul puudub igasugune põhistus süüdistatava karistuse kandmiselt vabastamiseks, kuna selline otsustus ei vastaks eelpool nimetatud karistuse mõistmise põhimõtetele. Eeltoodu alusel mõistab kohus K.U-le KarS § 118 lg 1 p 1 alusel viie aasta pikkuse vangistuse, mis kuulub reaalselt ärakandmisele. KarS § 65 lg 1 järgi suurendada mõistetud karistust Tartu Maakohtu 27.06.
  10. a otsusega mõistetud vangistusest 3 kuu vangistuse võrra ning mõista liitkaristuseks 5 aastat ja 3 kuud vangistust. Arvata liitkaristusest maha eelmise kohtuotsuse järgi täielikult ära kantud 3 kuud vangistust ning mõista kohtuotsuste kogumi eest liitkaristuseks 5 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka K.U eelvangistuses viibitud aeg 04.05-12.07.2018, s.o 2 kuud ja 8 päeva ning lõplikuks karistuseks K.U-le mõista 4 aastat 9 kuud ja 22 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algust arvestada alates 14.10.
  11. a. 10 K.U-le on Tartu Maakohtu 02.05.
  12. a määrusega kohaldatu tõkend – vahistamine alates 04.05.
  13. a. Kohtuotsuse täitmise tagamiseks tuleb tõkend tuleb jätta muutmata ja tühistada kohtuotsuse jõustumisel, mil selleks vajadus ära langeb. Asitõendid. Kriminaalasjas on asitõendiks kaks CD-plaati häirekeskusele tehtud kõnede salvestustega.

§ 126

lg 3 p 1 kohaselt võidakse kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertii siasutuses. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et CD-plaadid salvestustega, mis asub kriminaalasja toimikus, tuleb peale kohtuotsuse jõustumist jätta kriminaalasja juurde. Menetluskulud.

§ 175

lg 1 p 9 alusel süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha on

§ 179

lg 1 p 1 järgi 1250 eurot;

§ 175

lg 1 p 3 alusel on makstud ekspertiisitasu 61 eurot;

§ 175

lg 1 p 4 alusel määratud kaitsjale kohtueelses menetluses makstud tasu on 444 eurot (I kd, tl 193, 200-208, 212-215), millele lisandub kohtumenetluses kaitsjale makstud tasu 1650 eurot (II kd, tl 61-64). Kaitseülesande täitmise eest kaitsjale makstud tasu kokku on 2094 eurot. Menetluskulude summa on 3405 eurot.

§ 180

lg 1 alusel jäävad menetluskulud süüdimõistva kohtuotsuse korral süüdistatava kanda.

§ 180

lg 3 järgi menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. K.U ei töötanud. Sotsiallkindlustusameti XX.XX.XXXX. a otsusega XXX on K.U-l tuvastatud osaline töövõimetus. Töövõime kaotuse protsent on XXX, põhjus üldhaigestumine (I kd, tl 117 -121). Kuna K.U-l on osaline töövõime kaotus, mille tõttu tema töised sissetulekud on piiratud ning tema sissetulekuks oli XXX, käib menetluskulude täies ulatuses tasumine talle ilmselt ülejõu. Arvestades süüdistatava varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid jätab kohus osa menetluskuludest

§ 180lg 3 teise lause kohaselt riigi kanda.

Riigi kanda jääb 1200 eurot riigi õigusabi korras kaitsjale makstud tasust. Muus osas, sundraha 1250 eurot, ekspertiisitasu 61 eurot ja kaitsjatasu 894 eurot, kokku 2205 eurot jääb

§ 180lg 1 alusel süüdistatava kanda.

Kohus ei pea mõistlikuks menetluskulude ositi tasumise määramist. Süüdistatav kannab karitust vanglas ja temal puuduvad püsivad sissetulekud. Ei ole tuvastatud ka vara, millele sissenõuet pöörata. Seetõttu ei näe kohus menetluskulude ositi tasumise määramisega perspektiivi menetluskulude tasumiseks pikema tähtaja jooksul kui

§ 417lg 2 sätestatud ühekuuline tähtaeg.

Kui eelnimetatud tähtaja jooksul jäävad menetluskulud tasumata, selguvad menetluskulude sissenõudmise võimalused täitemenetluse käigus täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. Süüdistatava kanda jäävad menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arvele kohtuotsuse resolutsioonis märgitud makseinfot kasutades. 11 /allkirjastatud digitaalselt/ 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.