← Eesti

1-24-4424/60

Obsah (8)§ 14§ 16§ 17§ 33§ 35§ 50§ 69§ 25

1-24-4424 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. mai 2025, Tallinn, kirjalikus menetluses Kohtuasja number Vaidlustatud kohtulahend 1-24-4424 Ee

§ 14

lg 2, mille kohaselt peab iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist; b)

§ 16

lg 1, mille kohaselt peab liikleja olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda; c)

§ 17

lg 5 p 21, mille kohaselt peab mitterööbassõiduki juht andma teed ülekäigurada ületavale jalakäijale; d)

§ 33

lg 1, mille kohaselt peab juht olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja (jalakäija, jalgrattur ja muu selline) suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist; e)

§ 33

lg 11 p 2, mille kohaselt on juhil keelatud joobeseisundis juhtida sõidukit; f)

§ 35

lg 1, mille kohaselt ei tohi juht oma tegevusega ohustada jalakäijat, tasakaaluliikuri juhti ega jalgratturit. Eriti tähelepanelik peab juht olema lapse, vanuri ning haigustunnustega, liikumispuudega ja pimeda inimese suhtes; g)

§ 50

lg 5 p 3, mille kohaselt ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest; h)

§ 69lg 1, mille kohaselt ei tohi juht olla /…/ joobeseisundis. 5. Maakohtu hinnangul leidis D. Drušljakile Kar

S § 422 lg 2 p 1 järgi süüks arvatud tegu tõendamist. D. Drušljaki liiklusseaduse rikkumised on põhjuslikus seoses kannatanu S.M surmaga. Süüdistatav ei olnud tuvastatud joobeseisundi ja sõidukiiruse ületamise tõttu võimeline sõidukit ohutuks liiklemiseks vajalikul määral suunama ja piisavalt kiiresti ja õigesti reageerima, mistõttu ei tulnud toime sõiduki valitsemisega. Kohus leidis, et D. Drušljakile ei välista kannatanu surma omistamist see, et S.M ületas liiklusseaduse nõudeid rikkudes ülekäigurajal teed keelava punase fooritulega. Teo asjaolusid arvestades luges kohus süüdistatava süü suureks, arvestas kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, kahte kehtivat kriminaal- ja viit väärteokaristust, sh kehtivaid karistusi liiklussüütegude 3

(25)1-24-4424 toimepanemise eest ning karistas D. Drušljakki vangistusega 8 aastat. Lisaks võttis süüdistatavalt ära mootorsõiduki juhtimise õiguse tähtajaga 2 aastat 6 kuud. APELLATSIOONID Kaitsja apellatsioon
  1. Kaitsja taotleb tühistada maakohtu otsuse D. Drušljaki süüdimõistmises KarS § 422 lg 2 p 1 järgi ebaõige kvalifikatsiooni ja faktiliste asjaolude ebaõige tuvastamise tõttu ning alternatiivselt karistuse liigse ranguse tõttu, kergendades karistust sanktsiooni alammäära piirides. Kui ringkonnakohus tuvastab KrMS § 339 lg-s 2 nimetatud kriminaalmenetluse olulise rikkumise, mida apellatsioonimenetluses ei saa kõrvaldada, taotleb kaitsja saata kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Apellatsioonimenetluse kulud taotleb jätta riigi kanda. Maakohus rikkus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme, jättes vastamata kaitseargumentidele ja piisava põhjalikkuseta analüüsimata kannatanu liiklusseaduse jämeda rikkumise, ei järginud KrMS-s sätestatud tõendite hindamise üldpõhimõtteid ja otsuse põhistamise nõuet ning eksis tõendite hindamisel süüdimõistetu kahjuks. Eeltoodu tõttu mõistis maakohus valesti D. Drušljaki süüdi KarS § 422 lg 2 p 1 järgi ja karistas liiga rangelt.
  2. Ei ole vaidlust, et kannatanu S.M ületas sõiduteed ülekäigurajal, aga tegi seda jalakäija jaoks keelava punase fooritule ajal.

§ 25

lg 3 kohaselt peab jalakäija ülekäigurajal sõidutee ületamisel juhinduma foorituledest, reguleerija olemasolul aga tema märguannetest. See on imperatiivne norm, mis on täitmiseks kohustuslik. Kannatanu liiklusseaduse jäme rikkumine on otseselt kausaalses seoses liiklusõnnetusega põhjustatud tagajärjega, s.o surmaga. Kannatanu aitas ise suurel määral kaasa raske kahju saabumisele, ületades sõiduteed keelava punase fooritulega ja pani end potentsiaalselt ohtlikku olukorda, millega välistas süüdistatava tegevuse õigusvastasuse. D. Drušljakil oli õigustatud ootus, et ajal, mil tema ületab rohelise fooritulega sõiduteega ristuvat jalakäijate ülekäigurada, täidavad ka jalakäijad neil lasuvat kohustust mitte alustada punase fooritule ajal sõidutee ületamist. Kui kannatanu oleks järginud liiklusseaduse nõudeid, ei oleks liiklusõnnetust toimunud.

  1. Nõustuda ei saa otsuse p-s 40 märgituga, et kannatanu punase tulega teele ületamisest ei saa tuletada enese elu teadlikku ohtu asetamist, sest kannatanu oleks pidanud keskmise kodanikuna aru saama ja olema teadlik enese elu ohtu asetamisest, ületades punase tulega 3realist, üht Tallinna kõige aktiivsema liiklusega tänavat. Kannatanu võttis oma hoolsusvastase käitumisega üle kogu järgneva põhjusliku ahela ning seega ei saa vastutada süüdistatav tagajärje eest ei tahtluse ega ettevaatamatuse vormis. Seda järeldust toetab ka Riigikohtu praktika lahendis nr 3-1-1-97-15, p
  2. Seega tõusetub D. Drušljaki vastutuse küsimus ja talle kannatanu surma põhjustamise omistamine. Asjakohane ei ole maakohtu otsuse p-s 4 toodud viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-102-16, p-le 11, sest see ei käsitle spetsiifilist liiklussüütegu. Maakohus on „teadliku eneseohustamise mõiste“ sisustamisel rakendanud valesti materiaalõigust. Kõne alla võiks tulla D. Drušljaki vastutus KarS § 424 järgi ehk mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis.
  3. Kaitsja viitas juba kaitseaktis kohtueelse menetluse puudustele, sest sündmuskoha vaatlus on tehtud äärmiselt puudulikult ja pealiskaudselt. Liiklustehnilise ekspertiisi määramisel ei ole välja selgitatud D. Drušljaki tegelikku liikumisteekonda vahetult enne liiklusõnnetust. Süüdistusest nähtuvalt liikus D. Drušljak Raadiku sillalt maha Rahu tee poole kuni Laagna tee välimise sõiduraja ja teiste sõiduradade ühinemiseni ja seejärel Ümera tn 2 kinnistu juures Laagna teele. Liiklusteekonna tõttu tekib kahtlus ka liiklustehnilise ekspertiisi järelduste 4

(25)1-24-4424 usaldusväärsuses. Jääb arusaamatuks, kus konkreetselt asub eksperdiarvamuse punktis 2 nimetatud ca 219 meetrit, st kas Raadiku sillalt mahasõidul või Laagna teel. Seega on jäänud sündmuskoha vaatlusprotokollis kajastamata D. Drušljaki tegelik liikumisteekond kuni jalakäijale otsasõiduni.
  1. D. Drušljakile on mõistetud liialt range karistus, mida tuleks kergendada. Maakohus on vääralt kohaldanud karistuse mõistmise aluseid ja põhimõtteid, mis on viinud liialt range karistuse mõistmisele. Karistus ei ole vastavuses kuriteo raskuse ja süüdimõistetu isikuga ega teeni seega karistuse eesmärke. Maakohus ei võtnud karistuse mõistmisel piisavalt arvesse, et liiklusõnnetus sai toimuda ainult seetõttu, et ka kannatanu ohustas ennast ise, rikkudes jämedalt liiklusseadust. Maakohus ei ole karistuse mõistmisel piisavalt arvestanud, et D. Drušljak on andnud toimepandud teo kohta puhtsüdamlikke ja igakülgseid ütlusi, aidates kaasa menetlusele. Ta on end ise menetluse algusest alates süüdi tunnistanud ja tema ütlused on olnud põhiolemuselt ühesed ja muutumatud. Samuti on ta kahetsenud toimepandud tegu. Sarnaste kuritegude puhul peab olema karistuspraktika võrreldav, st karistused ei tohiks märkimisväärselt erineda. Apellant peab vajalikuks viidata Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja 19.02.2024 lahendile nr 1-24-855, kus kohus karistas analoogse teo ja tagajärjega süüteo eest süüdistatavat vangistusega 5 aastat. See näide kinnitab ilmselgelt, et D. Drušljakile mõistetud 8 aastat vangistust ei ole kooskõlas kohtupraktikaga ja on ebaõiglane. Süüdistatava apellatsioon
  2. Kohtuistungi protokollis on kirjutatud, et juhi suhtes oli punane tuli, mis viib kohtuniku segadusse. 23.10.2024 protokollis on sekretär teinud vea kirjutades, et D. Drušljak ütles: Ma nägin, et inimene oli ülekäiguraja keskel. Õige oleks olnud protokolli kirjutada, et inimene oli äärmise vasaku sõiduraja keskel. Süüdistatava ütluste andmise ajal oli veel mitmeid kordi, kus ta pidi isiklikult paluma, et protokollis ütlusi parandataks.
  3. Kohtuotsuse punktis 17 on mainitud, et D. Drušljak ei teinud midagi, et vältida kokkupõrget ja süüdistatav vaatas Julia poole ja siis toimus kokkupõrge. Tegelikult süüdistatav pööras pea Julia poole alles siis, kui auto peatus ja silmad olid klaasikildudest puhtaks tehtud. Süüdistatav rõhutab, et oli enne kokkupõrget juba kolmandas reas ehk esimeses reas vasakult poolt ja oli näha, et hukkunu oli ka esimese vasaku rea keskel. Ainuke võimalus oli keerata vasakusse ja sõita ülekäigufoori vastu või proovida pöörata paremale, et mitte ohustada kaasreisijat ja kui toimub traagiline olukord kokkupõrkes oleks löök olnud autojuhi peale.
  4. Tänaseni pole selge, mis kohast täpselt arvutas ekspert ekspertiisis, et vahemaa on ca 219 meetrit ja kiirus oli 130 km/h. D. Drušljak rõhutas mitmeid kordi, et kiirusel 100 km/h, + / ‒ 5 km/h, tuli välja ABS viga, mille pärast D. Drušljak gaasi pedaali peale ei vajutanud. Ainuke asi, mida D. Drušljak tegi, vahetas kolmanda käigu neljanda peale.
  5. Kui oleks tehtud D. Drušljakile vereproov, oleks tuvastatud, et narkojoove puudus. Ütlustes süüdistatav mainis kokaiini tarvitamist 14.-15.
  6. ja 16.04 zopiklooni (unerohi) kasutamist, aga ta ei kasutanud kanepit ja MDMAd. Jääb küsimus, miks ei võetud D. Drušljakilt vereproovi, et kontrollida alkoholi ja narkojoovet ega korraldatud esmaabi. Kiirabi nägi, et D. Drušljakil on haavad ja vasaku käe murd, aga D. Drušljak viidi politsei jaoskonda, mitte haiglasse. Politseis võeti ära spordiriietus ja jalatsid ja jäeti selga T-särk, aluspüksid ja sokid. Pärast seda viidi Ravi tänavale haiglasse, kus võeti uriini proovi. Alles pärast kella 10 5
(25)1-24-4424 hommikul viidi kiirabiga Mustamäe haiglasse, kus anti esmaabi ja pandi kips vasaku käe peale luumurdude pärast.
  1. Kaitsja ei rahuldanud taotlust, et süüdistatav saaks veelkord tutvuda isiklikult kriminaalasja materjalidega ja e-toimiku vahendusel ei ole tehtud nähtavaks materjale. Kaitsja väidab, et keegi ei maksa talle selle eest, kui ta peab tulema materjale vanglasse näitama. Prokuratuur ei võimaldanud materjale tutvustada.
  2. Süüdistatava kaitsja taotles 24.07.2024 D. Drušljaki täiendavat ülekuulamist, et ta saaks anda omapoolsed selgitused süüdistuse kohta. Samuti taotles kaitsja teostada täiendava uurimistoiminguna D. Drušljaki ütluste seostamine olustikuga sündmuskohal. Prokuratuur jättis aga need taotlused rahuldamata, mis tähendab menetluslikke minetusi.
  3. Täiendavalt tuleks teha kriminaalasja lisatud salvestisele videoekspertiis, kus on näha, kus olid auto ja jalakäija, sest salvestist on montaažil on külgedelt lõigatud väiksemaks. Eksperdiarvamuses hukkunu astumine ülekäigurajale ja liiklusõnnetus toimus 6 sekundil, protokollis 7 sekundit.
  4. D. Drušljak ei ole nõus mõistetud karistuse suurusega. Ta saab aru, et sündmus oli ränk ja võttis inimese elu, aga süüdistatav on juba väljendanud ja väljendab veelkord suurt kaastunnet ja siirast vabandust perekonnale. Ühte elu tagasi tulla ei saa, aga teise elu nii pikaks ajaks trellide taha jätmine on samamoodi kaotus. D. Drušljak tahab teha parimat, et olla ühiskonnale kasulik ja kuulekas. Ta on vanglas liitunud AA grupiga ja käib igal koosolekul. Samuti on võtnud ühendust Viljandi rehabilitatsioonikeskusega ja ootab vastust, kas on võimalik sinna ravile saada. Süüdistatava hingel on suur koormus, et võttis kellegi ema, õe, vanaema, abikaasa, töökaaslase elu. PROKURÖRI SEISUKOHAD VASTUSEKS APELLATSIOONIDELE
  5. 5.03.2025 vastuses ei nõustu prokurör kaitsja etteheitega, et maakohtu otsuses ei käsitleta praktiliselt üldse kannatanu poolset liiklusseaduse rikkumist, mis võis kaasa tuua surma. Maakohus on otsuse p-des 39-42 kaitsja väidet põhjalikult käsitlenud. Maakohus selgitas, et kannatanu ei tegutsenud punase tulega teed ületades täie arusaamisega sellest riisikost, mida selline käitumine endas kätkeb, s.t. kannatanu eneseohustamine ei olnud piisaval määral teadlik ja informeeritud. Kohus viitas otsuse p-s 41 õigesti ka kannatanu tähelepanelikkusele – veendus enne tee ületamist, et ükski Laagna teel liikuv sõiduk teda ei ohustaks. Maakohus leidis põhjendatult, et süüdistatav vastutab kannatanu surma põhjustamise eest ja punase tulega tee ületamine ei välista süüdistatava vastutust.
  6. Maakohus ei eksinud tõendite hindamise ega kohtuotsuse põhistamise nõuete vastu. Arusaamatud on etteheited sündmuskoha vaatluse puudulikkusele, mille tegemisel ei olegi politseil kohe pärast liiklusõnnetuse toimumist võimalik kajastada vaatlusprotokollis sõiduki kokkupõrke-eelset liikumisteekonda.
  7. Tegelikkusele ei vasta ning tähtsust ei oma argument, et süüdistatav sõitis kokkupõrke kohani alguses mööda Raadiku silla mahasõitu. Tõenditest nähtub selgelt süüdistatava teekond Circle K teenindusjaamast kuni liiklusõnnetuse toimumise kohani. Kõnesoleva mahasõidu puhul on tegemist Laagna tee välimise (parempoolse) sõidurajaga. Seega liikudes mööda seda sõitis süüdistatav Laagna teel. See, kas Raadiku silla otsas asuvast ristmikust algavat mahasõitu, mis kulgeb Laagna tee põhiosani pidada Laagna teeks või Raadiku silla 6
(25)1-24-4424 mahasõiduks, et ole asja lahendamise seisukohalt oluline ega sea kahtluse alla ka liiklusekspertiisi tulemusi, sh arvutuskäiku, mille kohaselt kannatanu teele astumise hetkel oli süüdistatava sõiduk kokkupõrke kohast ca 219 m kaugusel. Süüdistatava paiknemine kokkupõrke kohast ca 219 m kaugusel kas Laagna tee põhiosal või selle välimisel (parempoolsel) sõidurajal (n-ö Raadiku silla mahasõidul) ei oma ekspertiisi tõendiväärtuse seisukohast olulist tähtsust, sest Laagna tee põhiosa ja mahasõit kulgevad kõrvuti.
  1. Apellatsioonis ei ole põhjendatud, kuidas maakohus karistuse mõistmisel kohaldas vääralt materiaalõiguse norme ja milliseid põhimõtteid rikkus. Sisustamata on väide, et määratud karistus on liialt range ja vastuolus varasema kohtupraktikaga. Maakohtu otsuse p-des 53-62 on põhjendatud mõistetavat karistust, arvestades õigesti asjaolusid ja Riigikohtu praktikast tulenevalt on maakohtul karistuse otsustamisel lai kaalutlusruum.
  2. 11.03.2025 vastuses süüdistatava 26.02.2025 apellatsioonile märgib prokurör, et jääb eelmise seisukoha juurde. Õige pole süüdistatava etteheide, et prokuratuur keeldus süüdistatavale materjalide väljastamisest
  3. aasta jaanuaris. Selliseid taotlusi ei ole prokuratuurile esitatud. Nõustuda ei saa sellega, et kohtueelse menetluse lõpuleviimisel rikuti süüdistatava õigusi. Prokuratuur esitas KrMS §-st 224 tulenevalt kaitsjale kriminaaltoimiku koopia, sh kõik salvestised, tehes toimiku kaitsjale e-toimiku kaudu kättesaadavaks 03.07.
  4. Prokuratuuri infosüsteemi andmetest nähtuvalt sai kaitsja koopia kätte samal päeval kell 20.
  5. KrMS § 2241 kohaselt tutvustab toimikut kahtlustatavale / süüdistatavale kaitsja. Senise menetluse põhjal võib põhjendatult väita, et kaitsja on süüdistatavale toimiku materjale piisaval määral tutvustanud ja kohtuliku arutamise käigus ei väitnud süüdistatav kordagi, et oleks rikutud tema õigust tutvuda toimikuga. KrMS § 225 alusel taotlust rahuldamata jättes ei teinud prokuratuur minetusi ega rikkunud süüdistatava õigusi. Sellele seisukohale jõudis maakohus nii eelmenetluses kui kohtulikul uurimisel, jättes kaitsja taotlused rahuldamata.
  6. Süüdistatav heidab ette, et sündmusekohal ei osutatud talle esmaabi, vaid seda tehti mõni tund hiljem. Puudub alus kahelda 18.04.2024 sündmuskohale saabunud kiirabibrigaadi pädevuses, kes hindas süüdistatava terviseseisundit adekvaatselt ja pidas võimalikuks tema osalusel menetlustoimingute läbiviimist, seega on etteheide politseitöötajate suunal ainetu.
  7. Prokurör ei nõustu süüdistatavaga, et juhul kui oleks talt võetud uriiniproovi asemel vereproov, oleks tuvastatud, et narkojoove puudus. Väär on arusaam, et veri on uuringute teostamiseks uriinist parem. Vabariigi Valitsuse 19.06.2014 määrusega nr 88 on sätestatud bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise kord, milles on reguleeritud nii vere- kui uriiniproovi võtmine ja uurimine. Süüdistav ei ole narkojoobe tuvastamist kinnitavaid tõendeid kahtluse alla seadnud ega teinud etteheiteid kohtuekspert-toksikoloogi kompetentsusele. Ekspert tegi kategoorilise järelduse, et süüdistataval esineb narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase aine tarvitamisest põhjustatud joove. Kuigi süüdistatav eitab MDMA tarvitamist, ei suutnud ta mõistlikult selgitada, kuidas see aine tema organismi sattus.
  8. Süüdistatav heidab ette 23.10.2024 istungi protokollimisel vigade tegemist. Pole infot, et süüdistatav oleks KrMS § 158 lg 1 alusel esitanud taotlust protokolli parandamiseks, mistõttu on etteheide põhjendamatu. 7
(25)1-24-4424
  1. Tõele ei vasta süüdistatava väide, et maakohus, väites, et süüdistatav sõitis ülekäigurajale valgusfoori punase tulega, sattus segadusse. Süüdistuses kui ka kohtuotsuses on üheselt välja toodud, et just kannatanu ületas sõiduteed punase tulega.
  2. Maakohus tuvastas kahtlusteta, et otsasõidu hetkel asus kannatanu keskmises (teises) reas ja ei leidnud kinnitust süüdistatava vastupidised väited. Seoses ABS süsteemi märgutuledega tuleb arvestada, et ABS süsteemi töö lakkamine ei tähenda, et pidurid ei tööta ja autot ei ole võimalik peatada. ABS süsteemi väljalülitumine võib vähendada pidurdamis efektiivsust, kuid ei takista pidurite tööd. Seega puudusid süüdistataval takistused pidurdamised, kuid ta ei teinud seda.
  3. Paludes määrata ekspertiis, et tuvastada, kas on võimalik leida videosalvestise montaažile viitavaid tunnuseid (videofail nimega record-0001-00E5-20240418040457-20240418044548, tõendid 16.29-16.30), annab süüdistatav mõista, justkui oleks prokuratuur esitanud maakohtule võltsitud tõendi. Kõnealune videosalvestis on ehtne tõend, selle päritolu on jälgitav ja selle saamisel ei ole seadust rikutud. 18.04.2024 andis Ümera Keskuse tehniline direktor uurimisasutusele üle keskuse videokaameratega salvestatud videod, millele on jäädvustatud samal päeval keskuse ees toimunud liiklusõnnetus (tõend 16.29). Kaitsja, kes sai toimiku koos kõigi salvestistega 03.07.2024 tutvustas süüdistatavale 19.07.2024 toimikut. Kaitseaktis, eelistungil ega kohtulikul uurimisel maakohtus ei ole süüdistatav kõnealuse tõendi kohta vastuväiteid esitanud ega selle usaldusväärsust kahtluse alla seadnud. Süüdistatava taotluses puudub igasugune põhjendus, mille alusel ta leiab, et võib esineda montaaži tunnuseid ja mille alusel ta väidab, et „salvestist on külgedel lõigatud väiksemaks“. Süüdistatav ei ole ka põhjendanud, miks tuli taotlusega välja alles apellatsioonis ja pealegi märgib, et soovib määrata ekspertiisi, et leida võimalikku montaaži. Seega on taotlus otsitud ja paljasõnaline ja tuleb jätta rahuldamata. KANNATANUTE ESINDAJA SEISUKOHT APELLATSIOONIDELE
  4. Maakohus jõudis õigele järeldusele, et keelava tulega reguleerimata ülekäigurajal sõiduteele astunud jalakäija ei saanud ette näha, et autojuht ületab sellises ulatuses lubatud sõidukiirust. Liiklusseaduse § 2 p 100 sätestab, et ülekäigurada on reguleeritav, kui liiklejate liikumise järjekorra määravad foorituled või reguleerija märguanded. Kannatanu täitis reguleeritud ülekäiguraja regulatsioonist tulenevat kohustust liiklejate liikumise järjekorra kohta. Hoolimata fooris põlevast tulest jäi jalakäija seisma ja andis teed lähenevatele sõidukitele. Ta veendus, et täidab tee andmise kohustust vastavalt liiklusseaduse § 2 p 1 sätestatule - anda teed (mitte takistada) on nõue, et liikleja ei jätkaks ega alustaks liikumist ega teeks manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat järsult muutma liikumissuunda või kiirust. Liiklustehnika ekspertiisiga on tuvastatud, et kannatanu poolt sõidutee ületamine ei saanud mõjutada mitte mingil viisil õiguspäraselt liikuva sõidukijuhi liikumissuunda ega kiirust, rääkimata sellest, et seda oleks pidanud tegema järsult. Liiklustehnika eksperdi arvutuste kohaselt oleks süüdistatava poolt lubatud sõidukiirusega liikumisel jõudnud kannatanu suunavööndi ületada ja liikuda juba 3,5 meetri kaugusele eraldusribal. Süüdistatav poleks pidanud isegi kiirust vähendama, rääkimata pidurdamisest. Seega ei ole kannatanu end pannud ohtu vaatamata sellele, et ületas sõiduteed foori keelava tulega. Reguleerimata ülekäiguraja regulatsiooni eesmärk ei ole võimaldada autojuhtidel sõita lubatud piirkiirusest ca 2x suurema kiirusega. See ei ole reguleeritud ülekäigurajal keelava fooritulega sõidutee ületamise normi kaitseala. Kokkupõrkekohast vähem kui 100 meetri kaugusel on väljasõit parklast – parklast väljasõitval juhil on kohustus teed anda Laagna teel liikuva sõiduki juhile, kuid väljasõit ise on absoluutselt seaduslik. Sellisel juhil on õigus eeldada, et 8
(25)1-24-4424 sõidueesõigusega teel liikuvad sõidukid liiguvad lubatud sõidukiirusega. Süüdistatav ei oleks oma lubatust oluliselt suurema kiiruse tõttu suutnud vältida kokkupõrget täiesti seaduslikult Laagna teele välja sõitnud sõidukiga ning selle sõiduki juht ei pidanud liikluses kehtivast usalduspõhimõttest tulenevalt ette nägema, et teised liiklejad ei täida liiklusnõudeid.
  1. Riigikohus on lahendis nr 1-22-6710 märkinud, et süüdistatav vabaneb vastutusest tagajärje põhjustamise eest üksnes juhul, kui kannatanu tegutseb täie arusaamisega sellest riisikost, mida tema käitumine endas kätkeb (RKKK 08.12.2016, 3-1-1-102-16, p 11), kusjuures sellise teadliku eneseohustamise võimaliku tagajärjena on aktsepteeritud nii reaalse ohu põhjustamist enda elule kui ka surma (RKKK 11.04.2024, 1-22-1990/69, p 22). See tähendab, et kannatanu eneseohustamine võib küll välistada teo toimepanija vastutuse, kuid seda vaid juhul, kui see eneseohustamine on teadlik ja informeeritud. Kannatanu teadlikkus ja informeeritus peavad seejuures hõlmama nii teadmist ohtu loovatest asjaoludest kui ka võimalikust õigushüve kahjustavast tagajärjest. Ulatuses, milles isik tagajärge ette ei näe, ei saa rääkida teadlikust eneseohustamisest. Riigikohus on rõhutanud liikluses kehtivat usalduspõhimõtet lahendites nr 3-1-1-94-02, 3-1-1-1-03, 3-1-1-63-03, 3-1-1-2-
  2. Antud juhul ei katkesta kannatanu liiklusnõuete rikkumine kausaalset ahelat süüdistatava lubatud suurima sõidukiiruse ületamise ja saabunud tagajärje vahel.
  3. Kannatanud ja esindaja leiavad, et sündmuskoha skeemil ja süüdistatava liikumistee määramisel ei ole kohtueelsel menetlusel tehtud vigu. Kohtulikul uurimisel on kindlaks tehtud, et Laagna teele jõudis süüdistatav Raadiku silla kaudu, kuid liiklusõnnetus toimus Laagna teel, mistõttu on sündmuskoht fikseeritud õigesti. Sel hetkel, kui kannatanu astus sõiduteele, ei pruukinud süüdistatav veel olla jõudnud Laagna teele, kuid see ei muuda järeldust, et kannatanu oleks jõudnud sõidutee ületada ohutult ja süüdistatavat takistamata.
  4. Arusaamatuks jäävad süüdistatava väited nagu oleks mingid väljaspool sõiduteed olevad liikluskorraldusvahendid takistanud tal nägemast sõiduteel liikuvat jalakäijat. Liiklusmärgid, mis asuvad väljaspool sõiduteed, ei saa takistada jalakäija nägemist, kuna nad ei saa jääda sõiduteel liikuva autojuhi ja sõiduteel liikuva jalakäija vahele. Eksperdi arvamuse lk 3 nähtub, et juhi normatiivne reageerimisaeg on 0,8 sekundit ja pidurite tööle rakendumise aeg 0,2 sekundit. Jalakäija oli liikunud sõiduteel kuni kokkupõrkeni hetkeni 6 sekundit, st autojuht reageeris jalakäijale ca 5 sekundit pärast jalakäija teele astumist. Kui süüdistatav oleks reageerinud koheselt või ka näiteks 3 sekundit pärast kannatanu sõiduteele astumist, siis oleks ka süüdistatava valitud kiirusel 130 km/h olnud kokkupõrge välditav – pidurdusteekond on mõõdetud sündmuskohal 101 meetrit, mis tähendab, et kui süüdistatav oleks sellele eelneva ca 118 meetri jooksul reageerinud ja asunud pidurdama, siis ei oleks kokkupõrget toimunud. Praegusel juhul on süüdistatav lisaks lubatud sõidukiiruse ületamisele ka reageerinud olulise hilinemisega. See ongi joobeseisundi üks olulisi mõjusid – reaktsiooniaeg pikeneb, koordinatsioon muutub ebakindlaks ning inimene ei suuda langetada mõistlikke otsuseid. Just seetõttu on joobeseisund selles asjas olulise tähtsusega mitte üksnes kvalifitseeriva tunnusena, vaid on ka iseseisev liiklusõnnetuse põhjus. Süüdistatav ei näinud kannatanut ja ei reageerinud kannatanu sõiduteele ilmumisele mitte seepärast, et tema vaateväljast eemal olid mingi liiklusmärgid, vaid seetõttu, et ta oli lihtsalt purjus ja ei suutnud piisava tähelepanuga liiklusoludele keskenduda.
  5. Liiklusõnnetuseni viinud asjaolud (mh süüdistatava eelnev käitumine nii samal päeval kui varasem õigusvastane käitumine), liiklusõnnetuse tagajärjed (mh kannatanu purustavad ja keha moonutavad vigastused) ning liiklusõnnetuse põhjustaja käitumine pärast liiklusõnnetust (mh uriiniproovi võtmise takistamine ning kannatanute ees vabandamata jätmine kuni 9
(25)1-24-4424 kohtuistungini) on olnud kannatanute jaoks äärmiselt traumeerivad. Kannatanud on väljendanud sügavat meelehärmi, et aastaid erinevaid liiklusalaseid ning narkootiliste ainetega seotud rikkumisi toime pannud isiku suhtes ei ole riik varasemalt suutnud võetud tarvitusele meetmeid, mis takistaksid tal ohustada teisi ühiskonna liikmeid. KarS § 422 lg 2 p 1 näeb ette vangistuse 3 kuni 12 aastat, mistõttu kohtu kohaldatud vangistust ei saa lugeda põhjendamatult rangeks. Tegemist ei olnud õnnetusjuhtumiga. Süüdistatava käitumine varasematel aastatel ja samal ööl oli nii süstemaatiline ja hoolimatu. Juhus ei olnud mitte liiklusõnnetuse toimumine, vaid õnneliku juhusega oleks tegemist olnud siis, kui liiklusõnnetus oleks toimumata jäänud.
  1. Kannatanud on pöördunud spetsialistide pool seoses psüühiliste üleelamistega. Kannatanutel oli väga lähedane suhe emaga ning nad ei saanud isegi temaga hüvasti jätta. Matusebüroo keeldus neile ema surnukeha näitamast ning kannatanute esindaja peab sündmuskohal tehtud, samuti ekspertiisiaktile lisatud fotodega tutvumist nentima, et see oli põhjendatud. Mitte keegi ei peaks oma lähedast inimest viimast korda nägema sellises seisundis. Selle liiklusõnnetuse tagajärjed olid ebatavaliselt rängad võrreldes muude liiklusõnnetustega (vt Riigikohtu lahend 1-21-3082). Kannatanud on siiani seisukohal, et D. Drušljaki oleks tulnud karistada seaduse maksimaalmääras, et kaitsta teiste inimeste elu ja tervist. S.M see tagasi ei too, kuid D. Drušljaki senine elukäik ning konkreetse juhtumi asjaolud kinnitavad, et ainus viis teisi inimese kaitsta on tema isoleerimine võimalikult pikaks ajaks ühiskonnast.
  2. Kannatanud paluvad lugeda menetluskulude hulka nende esindaja kulud apellatsioonimenetluses ja need kannatanutele hüvitada. Kulud on kandnud V.Q, kellele tuleb ka kantud kulud hüvitada. SÜÜDISTATAVA TÄIENDAVAD SEISUKOHAD
  3. D. Drušljak kordab, et narkojoove tuvastati tal uriiniprooviga, aga ei võetud vereproovi, kuigi joobe pidanuks tuvastama vereanalüüsiga. Uriiniga ei ole võimalik teha täpselt kindlaks, kas süüdistataval oli teo toimepanemise kuupäeval narko- ja psühhotroopne joove. Istungil ei näidatud videoid süüdistatava käitumise ega katsete sooritamise kohta sündmuskohal. Tuleks arvestada süüdistatava ütlusi ainete tarvitamise kohta.
  4. Süüdistatavale keelduti sündmuskohal andmast esmaabi, kuigi fotodelt on näha, et süüdistatav seda vajas. Eesti seadus kohustab andma kodanikele esmaabi ja selle takistamine politseiametniku poolt võib lugeda seadusrikkumiseks. Kiirabi viis alles 10.00 süüdistatava Mustamäe haiglasse.
  5. Süüdistatav sai videomaterjalidega tutvuda alles 19.07.
  6. Süüdistataval on õigus õiglasele arutamisele ja tutvuda kohtuasja materjalidega. Süüdistatav ei arvanud, et võiks tekkida probleeme toimiku tutvustamisega, sellepärast ei maininud seda maakohtus. Kuigi advokaat lubas tulla veelkord vanglasse tutvustama, kuid ei teinud, rõhutades, et keegi ei maksa talle selle eest.
  7. Maakohtu sekretär tegi süüdistatava ütluste protokollimisel 23.10.2024 istungil vigu. Süüdistatav ei teadnud, et ta võib kolme päeva jooksul teha protokolli parandusi ja palub arvesse võtta kohtuistungi protokolli ja helisalvestist ja ka tõlke vigade tekitamist, mida süüdistatav palus tõlgil parandada. Süstemaatiline on vea tegemine, et punane tuli oli juhi 10
(25)1-24-4424 suhtes. Menetlus on hooletu, sh kohtueelne uurimine, prokuratuur ja maakohus tahtlikult pimedad või korrumpeerunud. 41. Süüdistatav ei nõustu prokuröriga, et pidurdusjäljed pärast ülekäigurada näitavad auto kontrollimatust. Kannatanu tuli sõidurajale ootamatult, süüdistatava ütlustest nähtub, et vahemaa oli ca 119 meetrit, kui ta märkas ja tegi enda poolt maksimaalse, et otsasõitu vältida. O. N ütlused tõendavad, et pöörati Raadiku sillalt esimesse vasakusse sõiduritta. Videol on näha, et kannatanu vaatas vasakule ja ei veendunud hästi, et võib ohutult asuda teed ületama. Kannatanu rikkus tahtlikult

paragrahve, et peab juhinduma foorituledest. Isegi kui kannatanu ei pannud tähele sõitvat autot, pidi ta seda kuulma, sest auto sõitis kiirusega 105 km/h ja naastrehvidega varahommikul, mil tihedat liiklust polnud. Seega on võimalik kuulda autot 200-300 m kauguselt, kuid kannatanu ikka jätkas liikumist. Auto oli punast värvi ja on tõestatud, et punase värviga autod on rohkem silmapaistvamad ja liikluskindlustusfondi kohaselt satuvad harvem liiklusõnnetusse.

  1. Süüdistatav ei ole nõus, et kannatanu oli otsasõidu hetkel keskmises (teises) reas. Auto deformeerumisest ja pidurdusjälgedest on näha, et kannatanule otsasõit oli kolmandas reas. Pööramine vasakule otsasõidu vältimiseks oleks tekitanud eluohtliku situatsiooni kahele või kolmele isikule, sest võinuks toimuda valgusfoori või suurte kivide otsas rohealal.
  2. Ringkonnakohtul tuleks teha KrMS § 297 lg 1 ja § 335 lg 1 alusel salvestisele ekspertiis, et teha kindlaks selle montaaž. Videotel ei ole näha täpne otsasõit kannatanule. Süüdistatav ei taotlenud täiendava tõendi kogumist varem, sest arvestas advokaadi positsiooni ja tema töö kompetentsusega, kuid nüüd proovib end ise kaitsta.
  3. Süüdistatav rõhutab, et kannatanu surnukehale ei ole tehtud kohustuslikku vere ja uriini analüüsi lahangul. Liiklusõnnetuse korral kontrollitakse kannatanul alkoholi, narkootilise ja psühhotroopsete ainete esinemist. Kuivõrd seda pole tehtud, on tegemist tõendite varjamisega.
  4. Süüdistatav ei nõustu eksperdiarvamusega, et ta sõitis kiirusega 130 km/h ja arvutuslikult oli ca 219 m kaugusel kuni jalakäija otsasõiduni, sest süüdistatava ütlused ja tõendid näitavad, et sõidukiirus oli +/‒ 105 km/h.
  5. Süüdistatav märgib, et 12.04.2020 otsusega karistamisel palus süüdistatav kohtunikul mitte karistada juhiloa äravõtmisega, aga kohus ei arvestanud sellega ja juba aasta pärast sai ta kohtuotsuse eiramise pärast juurde veel viis kuud reaalset vangistust, mis asendati üldkasuliku tööga. Süüdistatav ei ignoreerinud eelmist otsust, vaid tal oli vaja eluks raha teenida, sest tegeles transpordiga. Süüdistatav palus maakohtus 23.10.2024, et talle võimaldataks läbida sõltuvushaigete rehabilitatsiooni programmi ja võttis selleks ühendust SA Viljandi Haiglaga ja on alates 10.03.2025 järjekorras, mille kohta lisab seisukohtadele teate.
  6. Süüdistatav nõustub kaitsja positsiooniga ja palub maakohtu otsuse tühistada ebapiisavate põhistuste ja tõendite ebaõige hindamise ja mõistetud karistuse mittevastavuse tõttu süüdistatava isikuga. Kvalifitseerida tegu KarS § 424 järgi ja alternatiivselt mõista kergem karistus. Menetluskulud jätta riigi kanda. Süüdistatav soovib asja arutamist suulises menetluses ja osaleda istungil. 8.05.2025 esitatud täiendavas seisukohas taotleb süüdistatav ka maakohtu kohaldatud lisakaristuse ‒ mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise ‒ tühistamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 11

(25)1-24-4424
  1. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsioonide ning poolte kirjalike seisukohtadega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ega kuulu tühistamisele. Ringkonnakohus võtab seisukohad süüdistatava menetluslike taotluste (I) ja maakohtu kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise väidetava kohta (II), vastab süüdistatava väidetele kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses tehtud minetuste kohta (III), kujundab seisukohad apellantide väidete (IV) ja vaidlustatud karistuse osas (V), võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (VI), lahendab menetluskulude taotlused (VII). (I)
  2. Kolleegium jätab rahuldamata süüdistatava taotluse arutada asja suulises menetluses, mille süüdistatav esitas ringkonnakohtu määratud tähtajaks saadetud kirjalikus seisukohas 21.04.
  4. Kolleegium selgitab, et suulise menetluse taotlemiseks apellatsioonikohtus on sätestatud kindel tähtaeg (vt KrMS § 322 lg-d 1, 3, 4). KrMS § 322 lg 4 koostoimes sama paragrahvi lgga 3 annab kohtumenetluse poolele õiguse taotleda suulist menetlust seitsme päeva jooksul alates teate saamisest apellatsiooni esitamise kohta. Juhul kui kohtumenetluse pool seda ettenähtud tähtaja jooksul ei tee, minetab ta suulise menetluse taotlemise õiguse. Ehkki ringkonnakohus määrab kriminaalasja läbivaatamisel kirjalikus menetluses KrMS § 331 lg 11 p 2 kohaselt uue tähtaja, mille jooksul võivad apellatsioonimenetluse pooled esitada kohtule oma kirjalikke seisukohti, samuti taandusi ja muid taotlusi, ei anna see enam õigust taotleda suulist menetlust, kuna võimalus suulise menetluse taotlemiseks on selleks hetkeks minetatud ning kohus on kriminaalasja läbivaatamise viisi juba otsustanud (vt RKKKo nr 3-1-1-44-16, p 14-15).
  5. Kohtute Infosüsteemi (KIS) kohaselt tehti teatis süüdistatava kaitsja 27.02.2025 esitatud apellatsiooni kohta koos märkega taotleda suulist menetlust seitsme päeva jooksul kohtumenetluse pooltele, sh süüdistatavale, nähtavaks ja kättesaadavaks e-toimiku vahendusel. Kaitsja avaldas apellatsioonis, et apellant soovib asja arutamist kirjalikus menetlustes. Apellatsiooni esitamise kohta 28.02.2025 teatise kätte saanud süüdistatav ei esitanud seitsme päeva jooksul teate saamisest taotlust suuliseks menetluseks ega taotlenud seda ka enda 4.03.2025 esitatud apellatsioonis. Suulist menetlust ei taotlenud ka teised kohtumenetluse pooled.
  6. KrMS § 331 lg 12 kohaselt vaadatakse apellatsioonimenetluses asi läbi suulises menetluses, kui seda taotleb apellatsioonimenetluse pool või kui seda peab vajalikuks kohus. Praeguses asjas ei taotlenud apellandid ‒ kaitsja ega süüdistatav ‒ apellatsioonides suulist menetlust. Sellist menetlusviisi ei pidanud vajalikuks ka prokuratuur ega kannatanud ja nende esindaja ning ringkonnakohus määras 3.04.2025 vaadata apellatsioonid läbi kirjalikus menetluses.
  7. Ringkonnakohus teavitas seega kohtumenetluse pooli apellatsiooni(de) esitamisest KrMS § 322 lg 1 ettenähtud tähtajal, millega tagas apellantidele ja teistele apellatsioonimenetluse pooltele võimaluse taotleda seaduses ettenähtud tähtaja jooksul suulist menetlust. Apellatsioonimenetluse pooled, sh süüdistatav, ei kasutanud õigust taotleda suulist menetlust seitsme päeva jooksul alates teate saamisest apellatsioonide esitamise kohta. Järelikult oli süüdistataval ringkonnakohtu määratud tähtajaks õigus esitada kohtule kirjalikke seisukohti ja 12
(25)1-24-4424 muid taotlusi, kuid võimalus suulise menetluse taotlemiseks oli selleks hetkeks minetatud ja taotlus jääb rahuldamata.
  1. Kolleegium jätab KrMS § 297 lg 2, KrMS § 321 lg 6 ja KrMS 2861 lg 2 p 2 alusel rahuldamata süüdistatava taotluse täiendava tõendi kogumiseks, s.o ekspertiisi määramiseks 18.04.2024 asitõendi vaatlusprotokollis käsitletud Ümera poe turvakaamerate videosalvestisele „record-0001-00E5-20240418040457-20240418044548.avi“, selle salvestise lühendatud dubleerivale versioonile (tähistuse lõpp CH15.avi) ja salvestisele lõpuga CH13.avi.
  2. Süüdistatav põhjendab videosalvestistele ekspertiisi taotlemist vajadusega kontrollida võimalikke tunnuseid selle kohta, et salvestisi on monteeritud, näiteks videod on lõigatud külgedelt väiksemaks. Täiendavas seisukohas täpsustab süüdistatav, et ei taotlenud maakohtus salvestistele ekspertiisi, sest arvestas advokaadi positsiooniga, kuid nüüd peab ekspertiisi tegemist vajalikuks. Prokurör palub jätta taotluse rahuldamata. Süüdistatav ei ole põhjendanud, mille alusel ta peab tõendeid monteerituks / võltsituks ja miks ei esitatud taotlust ekspertiisi teostamiseks õigeaegselt, s.o kaitseaktis ega maakohtus. Prokurör kinnitab, et Ümera Keskuse videokaameratele talletatud ja kriminaalasjas vaadeldud videosalvestised 18.04.2024 sündmuse kohta andis üle keskuse direktor ja tõendeid ei ole võltsitud.
  3. Esmalt peab kolleegium vajalikuks märkida, et kaitseaktis (Kd I, tl 6-12) ega maakohtus kohtulikul uurimisel 21.10.2024 ei ole kaitsja ega süüdistatav esitanud vastuväiteid prokuratuuri tõendite (16.29 ja 16.30) ‒ Ümera keskuse (Laagna tee 80, Tallinn) videokaameratega salvestatud videote üleandmise akti ja 18.04.2024 asitõendite vaatlusprotokolli ja selles vaadeldud salvestiste vastuvõtmisele ja uurimisele ega vaidlustanud nende usaldusväärsust (Kd I, tl-d 47 pöördel ja 48; Kd II, tl-d 130-134). Istungiprotokollist nähtuvalt ei esitanud süüdistatav ja kaitsja kohtulikul uurimisel ka taotlust ekspertiisi teostamiseks, kontrollimaks, kas salvestisi on mingil moel töödeldud või moonutatud.
  4. Kolleegium ei näe esmakordselt ringkonnakohtule esitatud taotluses selliseid põhjendusi ega erandlikke asjaolusid, mis õigustaks täiendava tõendi kogumise vajadust apellatsioonimenetluses. Selleks ei piisa süüdistatava väitest, et varem, st kohtueelse menetluse lõpuleviimisel, kaitseaktis ja maakohtus, ei pidanud kaitsja ja süüdistatav seda vajalikuks. Kolleegium jagab prokuröri seisukohta, et vaidlusaluste salvestiste tõenditena kriminaalasja juurde võtmine on jälgitavalt ja usaldusväärselt dokumenteeritud ning puuduvad viited tõenditega manipuleerimisele. Kokkuvõtvalt jääb süüdistatava taotlus salvestistele ekspertiisi määramiseks edutuks. (II)
  5. Apellandid heidavad maakohtule ette kriminaalmenetluse normide olulist rikkumist, mis seisneb kokkuvõtvalt tõendite ebaõiges hindamises, sh KrMS-s sätetatud üldpõhimõtete järgimata jätmises; tõendite hindamises süüdimõistetu kahjuks; kaitseargumentidele vastamata jätmises; kannatanu liiklusseaduse jämeda rikkumise piisava põhjalikkuseta analüüsimata jätmises ja otsuse põhistamise nõuete rikkumises. Kaitsja taotleb lisaks juhul, kui ringkonnakohus tuvastab KrMS § 339 lg-s 2 nimetatud kriminaalmenetluse olulise rikkumise, mida apellatsioonimenetluses ei saa kõrvaldada, saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. 13
(25)1-24-4424
  1. Ringkonnakohus ei jaga apellantide seisukohti, et maakohus rikkus KrMS § 339 lg 2 tähenduses oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Maakohus järgis tõendite hindamisel ja otsuse tegemisel KrMS §-s 61 sätestatud tõendamise reegleid, hinnates tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt ja omistamata ühelegi tõendile ette kindlaksmääratud jõudu. Maakohus põhjendas, miks ja millises osas ei saa süüdistatava versiooni usaldusväärseks pidada ja tema ütlusi tõendina arvestada. Samuti ei jätnud kohus analüüsimata ja hinnangut andmata sündmuse asjaoludele, sh kannatanu käitumisele. Maakohus ei eksinud KrMS § 7 lgs 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtete vastu, samuti ei jätnud vastamata kaitseargumentidele. Kohtuotsuse tegemisel järgis maakohus KrMS § 305 1 sätestatud nõudeid. Kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuses jälgitav, seisukohad põhistatud ja sellest ilmneb arusaadavalt ning veenvalt, kuidas kohus jõudis uuritud tõendikogumi põhjal järeldusele, et D. Drušljak pani toime KarS § 422 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava teo. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud asjas ei ole tuvastatav kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, millega kaasnes ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus ja mida ei saaks apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Seega ei esine ka KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud aluseid kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks.
  2. Apellandid taotlevad sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides ei ole esitatud veenvaid argumente, mis annaksid põhjuse muuta esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas uuritud tõenditele antud hinnangut. Maakohus ei ole tõendite hindamisel teinud vigu, millest ilmneks kohtuliku uurimise ühekülgsuse või puudulikkus, mis oleks viinud maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Seega puudub alus muuta maakohtu süüdimõistvat otsust. Kuivõrd esimese astme kohtu otsus jääb muutmata, ei korda ringkonnakohus KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatust ja kohtupraktikast tulenevalt (vt nt RKKKo nr 1-16-6115/67, p-d 30–31; 3-1-1-109-15, p 108) maakohtu põhjendusi täies mahus, vaid annab hinnangu apellatsioonides esitatud peamistele väidetele ja lisab omapoolsed põhjendused. (III)
  3. Esmalt käsitleb ringkonnakohus süüdistatava esitatud etteheiteid kriminaalasja menetlemisel aset leidnud rikkumiste kohta kohtueelses menetluses ja maakohtus.
  4. Süüdistatav väidab, et 23.10.2024 istungil on tema ristküsitlemisel antud ütluste protokollimisel tehtud vigu, mille kohta ta olevat teinud märkusi sekretärile ja tõlgile. Toodud näitena oleks istungisekretär pidanud protokollima, et süüdistatav nägi inimest äärmise vasaku sõiduraja keskel, mitte ülekäiguraja keskel ning protokolli olevat kirjutatud valesti, et juhil oli punane tuli. Süüdistatav ei olevat teadnud, et võib esitada maakohtule taotluse protokolli parandamiseks ning ja taotleb ringkonnakohtul kontrollida istungi helisalvestist.
  5. Kolleegium jätab süüdistatava taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus selgitab, et nii süüdistataval kui tema kaitsjal on KrMS § 156¹ lg 1 järgi õigus tutvuda kohtuistungite protokollidega. Kooskõlas KrMS § 158 lg 1 võivad kohtumenetluse pooled kolme päeva jooksul pärast protokollile alla kirjutamist esitada selle parandamiseks kirjaliku taotluse, mis lisatakse kriminaaltoimikusse. Taotluse laekumisel on maakohus kohustatud selle KrMS § 158 lg 3 alusel määrusega lahendama. Kohustus kontrollida istungi helisalvestist oleks ringkonnakohtul siis, kui maakohus oleks jätnud apellandi hinnangul tema taotluse protokollide parandamiseks alusetult rahuldamata. Käesoleval juhul ei ole süüdistatav ega kaitsja 23.10.2024 kohtuistungi protokolli parandamiseks taotlusi esitanud. KrMS §-s 158 sätestatud õiguse kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele 14
(25)1-24-4424 ning KrMS § 155 lg 2² teine lause omab tähtsust eeskätt KrMS § 158 pinnalt tõusetunud vaidluste lahendamisel (vt RKKKo 3-1-1-38-12 p 16). Seega ei ole ringkonnakohtul praeguses asjas põhjust ja alust kuulata maakohtus toimunud istungite helisalvestust, et tuvastada võimalikke vastuolusid kohtuistungi protokolli ja helisalvestise vahel. Järelikult tuleb apellatsioonimenetluses tugineda maakohtu istungiprotokollile.
  1. Tõele ei vasta süüdistatava väide, et maakohtu viis eksitusse kohtuistungi protokollis valesti kirjutatu, et juhi suhtes oli foori punane tuli, mistõttu see kajastati valesti ka otsuses. Nii süüdistuses kui ka maakohtu otsuses on arusaadavalt kajastatud faktiline asjaolu, et reguleeritud ülekäigurajal ületas foori keelava punase tule ajal paremalt vasakule sõiduteed jalakäija S.M (vt süüdistus ja otsuse p 7). Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida sedagi, et 23.10.2024 kohtuistungi protokollist ei nähtu, et süüdistatav või kaitsja oleksid teinud süüdistatava ristküsitlusel avaldusi ütluste protokollimise või tõlkimise puuduliku kvaliteedi kohta või esitanud taotlusi kontrollimaks, kas süüdistatava ütlused kajastati protokollis õigesti (Kd I, tl-d 58-68 pöördel).
  2. Alusetu on süüdistatava väide, et kriminaalasjas on varjatud tõendeid, sest kannatanu surnukeha lahangul ei kontrollitud vere ja uriini analüüsiga narkootilise ja psühhotroopsete ainete esinemist. Kolleegium viitab, et 14.06.2024 surnu kohtuarstliku ekspertiisiaktist nr 24E-AOS00418/TLN192 ilmnevalt kontrolliti vastavalt ekspertiisimäärusele muu hulgas surnukehas etanooli sisaldumist. Ekspertiisiakti kohaselt ei leitud surnukehast võetud silma klaaskeha vedelikus etanooli (Kd II, tl-d 96-114). Süüdistatava väite paljasõnalisust ja otsitust näitab seegi, et 21.10.2024 istungil ei esitanud süüdistatav ega kaitsja kõnealuse tõendi vastuvõtmisel ega uurimisel mingeid vastuväiteid ega märkusi (Kd I, tl 47, vt ka otsuse p 26).
  3. Süüdistatav leiab, et uriiniga ei ole võimalik teha kindlaks, kas tal oli teo toimepanemise ajal joove narkootilistest ja psühhotroopsetest ainetest, aga vereproovi tegemisel oleks tuvastatud, et tal narkojoove puudus. Süüdistatav taotleb, et võetaks arvesse tema enda ütlused, et MDMAd ja kanepit ta ei olnud tarvitanud ning kokaiini ja unerohtu zopiklooni tarvitas mitu päeva varem enne kuriteosündmust.
  4. Süüdistatava etteheiteid narkootilistest ja psühhotroopsetest ainetest põhjustatud joobe tuvastamise kohta jäävad edutuks. Kolleegium jagab prokuröri seisukohta, et analüüside tulemuse usaldusväärsust ei mõjuta asjaolu, et narkootilise ja psühhotroopse aine sisaldumist kontrolliti süüdistatava uriinist. Asjakohane on prokuröri viide, et maakohtus süüdistatav ega kaitsja joobeseisundi tuvastamist kinnitavate tõendite usaldusväärsuse kohta vastuväiteid ei esitanud (Kd I, tl-d 45 pöördel – 46). Süüdistatav jätab tähelepanuta sellegi, et maakohus luges tema ütlused narkootiliste ainete ja unerohu tarvitamisega seonduvate asjaolude kohta ebausaldusväärseks ega arvestanud neid tõendina (vt otsuse p 23). Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga süüdistatava ütlustele ja seega ei saa neile tugineda ka apellatsioonimenetluses. Maakohus on D. Drušljakil 18.04.2024 teo toimepanemisel esinenud narkootilise joobe tuvastanud põhjendatult ülejäänud uuritud tõendikogumi, sh Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi poolt läbiviidud uuringu, alusel (vt otsuse p-d 22-23 ja Kd II, tl-d 45-47 koos DVD plaadiga, millele on talletatud vormikaamerate salvestised D. Drušljaki joobeseisundile viitava käitumise kohta).
  5. Eksitav on apellandi väide, et politsei vormikaamera salvestisi, mis kajastavad sündmuskohal süüdistatava joobele viitavat käitumist, ei ole maakohtus uuritud ja süüdistatavale näidatud. 21.10.2024 kohtuistungi protokollist nähtuvalt esitas prokurör süüdistatava terviseseisundi protokolli, mis kirjeldab süüdistatava seisundit vahetult pärast 15
(25)1-24-4424 kuriteo toimepanemist. Prokurör esitas ka joobeseisundi tuvastamise saatekirja nr 24TTXT01864, 24T-AOT00270 koos selle lisaga – 7.06.2024 hinnanguga isiku joobeseisundi kohta koos DVD-plaadiga ning 26.04.2024 asitõendi vaatlusprotokolli koos CD plaadiga patrullpolitseinike vormikaamerate videosalvestistega, millel on kajastatud süüdistatava seisund ja käitumine vahetult pärast kuriteo toimepanemist. 21.10.2023 protokolli kohaselt avaldati eelnimetatud tõendid kohtuistungil. Kaitsja ja süüdistatav tõendite vastuvõtmisele ja uurimisele vastuväiteid ei esitanud. Samuti ei nähtu protokollist, et süüdistatav oleks esitanud taotlusi mingi tõendi, sh salvestiste, täiendavaks uurimiseks (Kd I, tl-d 45 pöördel kuni 46).
  1. See, et süüdistatava väide sündmuskohal tehtud vormikaamerate salvestiste uurimata jätmise kohta tõele ei vasta, ilmneb tema ristküsitlusestki: 23.10.2024 istungil esitas kaitsja süüdistatavale küsimuse: Te nägite politseikaameraga tehtud filme. Te käitusite seal (sündmuskohal) kuidagi kummaliselt. Miks käitumine oli selline ebaadekvaatne? Süüdistatav vastas seepeale, et kui vaatas videosalvestusi, leiab, et ta ei käitunud nagu inimene, kes võib olla tugevas narkojoobes. Kuigi tema hääl oleva kostnud salvestistel imelikult, võis see olla tingitud alkoholi tarvitamisest ja šokist (Kd I, tl 54).
  2. Kokkuvõtvalt tuvastas maakohus uuritud tõendite alusel õigesti, et süüdistataval esines kuriteo toimepanemise ajal narkootilise, psühhotroopse või muude joovastavate ainete ‒ kokaiini, MDMA ja zopiklooni ‒ tarvitamisest põhjustatud joove. Kolleegium peab asjakohatuks apellandi väidet kanepi mittetarvitamise kohta, sest selle aine tuvastamise kohta tõendites andmeid ei leidu (vt Kd II, tl 34-35). Küll aga tuvastas maakohus, et süüdistatav oli lisaks enne sõiduki juhtimist tarbinud alkoholi ja kuriteo järgselt oli tema väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,81 mg alkoholi ühe liitri kohta. Liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 järgi loetakse mootorsõidukijuht alkoholijoobes olevaks, kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Seega luges esimese astme kohus põhjendatult tõendatuks süüdistuse asjaolud, et 18.04.2024 varahommikul juhtis süüdistatav sõidukit nii alkoholi- kui ka narkootilistest ja psühhotroopsetest ainete tarvitamisest põhjustatud joobeseisundis (vt otsuse p-d 7, 21-23).
  3. Kolleegium peab alusetuks apellatsioonimenetluses esitatud süüdistatava etteheidet, et talle ei osutatud pärast liiklusõnnetust arstiabi, sest politsei takistas seda. Kriminaalasja materjalidest ja kohtuistungil talletatust ei näe kolleegium, et süüdistatav oleks esitanud varem kaebusi politsei tegevuse ja arstiabi osutamata jätmise kohta. Kriminaalasja materjalide kohaselt viidi D. Drušljak 18.04.2024 sündmuskohalt esmalt Ida-Harju politseijaoskonda isiku läbivaatuseks, mis toimus tõlgi osavõtul. Läbivaatuse protokollist ilmnevalt ei esitanud D. Drušljak avaldusi ega taotlusi ja allkirjastas selle (Kd II, tl-d 26-36). Seejärel toimetati D. Drušljak Ida-Tallinna Keskhaiglasse, kus teostati tema läbivaatus ja terviseseisundi kontroll narkojoobe tuvastamiseks. Samas võeti D. Drušljakilt uriiniproov narkojoobe tuvastamiseks (Kd II, tl-d 34 ja tl 61). Sellegi toimingu kohta tehtud protokolli allkirjastas D. Drušljak taotlusi või kaebusi esitamata (Kd II, tl-d 42-44). Asjaolu, et süüdistatav toimetati pärast eelkirjeldatud vajalike toimingute tegemist haiglasse, kus tema ühele käele paigaldati kips, ei tähenda, et talle jäi arstiabi osutamata. Seega jäävad apellandi etteheited tagajärjetuks.
  4. Tagajärjetuks jäävad alles apellatsioonimenetluses esitatud etteheited prokuratuuri ja kaitsja tegevusele kriminaalasja materjalide ebapiisava tutvustamise kohta süüdistatavale. Kohtuasja materjalidest ei selgu, et prokuratuur oleks keeldunud või teinud takistusi süüdistatavale kriminaalasja materjalide tutvustamisel. Kolleegium nõustub prokuröriga et kohtueelse menetluse lõpuleviimisel ei rikutud süüdistatava õigusi. Prokuröri märgitu 16
(25)1-24-4424 kohaselt, tehti kohtueelse menetluse lõpuleviimisel vastavuses KrMS §-s 224 sätestatuga kaitsjale 3.07.2024 e-toimiku kaudu kättesaadavaks kriminaaltoimiku koopia, sh kõik salvestised. KrMS § 2241 kohaselt tutvustab toimikut kahtlustatavale/süüdistatavale kaitsja. Kriminaaltoimikust ilmnevalt tutvus kaitsja toimikuga 12.07.2024 ning 19.07.2024 tutvustas kaitsja toimikut Tallinna Vanglas kaitsealusele (Kd II, tl-d 154-155). Samuti ei näe kolleegium, et süüdistatav oleks teinud esimese astme kohtus etteheiteid seoses kriminaalasja materjalide (ebapiisava) tutvustamisega. Tegelikult ilmneb ka süüdistatava esitatud seisukohtadest, et ta tutvus 19.07.2024 kohtueelse menetluse lõpuleviimisel kinnipidamiskohas kriminaaltoimikusse lisatud salvestistega. Apellandi väite, et kaitsja ei olevat hiljem soovinud kinnipidamiskohta salvestisi tutvustama tulla, lükkab ümber ringkonnakohtule esitatud 26.02.2025 riigi õigusabi taotlus, milles loetletud toimingud näitavad vastupidist.
  1. Põhjendamatu on süüdistatava etteheide, et prokuratuur rikkus kohtueelse menetluse lõpuleviimisel tema õigusi, jättes rahuldamata KrMS § 225 alusel esitatud taotluse kahtlustatavana täiendavate ütluste andmiseks ja ütluste olustikuga seostamiseks. KrMS § 225 lg-s 3 sätestatu kohaselt ei takista taotluse rahuldamata jätmisest keeldumine kohtueelses menetluses selle kordamist kohtumenetluses. Maakohtus oli süüdistataval võimalik ristküsitlusel anda ütlusi 18.04.2024 kuriteo asjaolude, sh sõiduteekonna üksikasjade kohta tanklast Raadiku ristmikuni ja edasi Laagna teele kuni Laagna tee 80 juures asuva jalakäijate ülekäigurajani, kus toimus otsasõit jalakäijale, kohtusaali ekraanile kuvatud Google Maps ning Maa-ameti aerofoto kaardi abil (Kd I, tl-d 58 pöördel kuni 66 pöördel). 23.10.2024 kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei esitanud kaitsja ja süüdistatav pärast seda, kui kohus jättis rahuldamata kaitsja taotluse süüdistatava ütluste seostamiseks olustikuga, taotlusi täiendavate tõendite kogumiseks ning nõustusid kohtuliku uurimise lõpetamisega (Kd I, tl-d 68 pöördel- 70).
  2. Süüdistatava kirjalikes seisukohtades esmakordselt esitatud väiteid, et arutatavas kriminaalasjas on menetlus olnud hooletu ning prokuratuur ja maakohus on tahtlikult pimedad või korrumpeerunud, ringkonnakohus ei arvesta. Selliseid etteheiteid ei ole süüdistatav kohtueelse menetluse lõpuleviimisel ja maakohtus esitanud ega ole neid ka apellatsioonimenetluses põhjendanud, mistõttu kolleegium peab neid ainetuks.
  3. 8.05.2024 laekus ringkonnakohtule D. Drušljaki täiendav pöördumine, milles süüdistatav taotleb tühistada maakohtu otsuse lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise osas; jätta kannatanute maakohtus tekkinud menetluskulud nende endi kanda; vabastada süüdistatav vahi alt ning teha vajadusel lisatoiminguid karistuse asendamiseks. KrMS § 321 1 lg-st 1 tulenevalt on apellatsiooni muutmine ja täiendamine lubatud vaid apellatsioonitähtaja lõpuni. Kohtuinfosüsteemi (KIS) andmetel toimetati süüdistatavale toimetatud Harju Maakohtu 27.01.2025 otsus kätte 03.02.2025 ja 30-päevane apellatsioonitähtaeg on möödunud. Esitatud taotlusi ei ole alust käsitleda ka KrMS § 321 1 lg 2 kohaselt vastuväitena teise apellatsioonimenetluse poole poolt esitatule. Seega jätab ringkonnakohus kõnealused süüdistatava taotlused tähelepanuta, sest nende esitamisel ei ole järgitud seaduses sätestatud tähtaegu. (IV)
  4. Kolleegium ei jaga apellantide arvamust, et 18.04.2024 sündmuskoha vaatlus on viidud läbi puudulikult ja liiklustehnilise ekspertiisi määramisel ei selgitatud välja D. Drušljaki tegelikku liikumisteekonda kuni liiklusõnnetuse toimumise kohani. Prokuratuur esitas 17
(25)1-24-4424 18.04.2024 sündmuskoha vaatlusprotokolli ja selle lisad ‒ skeemid, salvestised ja fotod 21.10.2024 kohtuistungil. Kohtuistungi protokolli kohaselt ei vaidlustanud kaitsja ja süüdistatav tõendite esitamisel ja uurimisel tõendite usaldusväärsust, ei esitanud taotlusi ega teinud omapoolseid avaldusi sündmuskoha vaatluse puuduliku vormistamise kohta (Kd I, tl-d 46 - 46 pöördel). Kolleegium nendib, et 23.10.2024 istungil, kui kohus uuris poolte seisukohta kohtuliku uurimise lõpetamise võimalikkuse kohta, märkis kaitsja, et kaalub sündmuskoha vaatluse puudustest tingitud täiendava tõendi esitamist. Kaitsja põhjendas seda asjaoluga, et ei saanud aru, kas kohus võttis eelistungil seisukoha kaitsja taotluse kohta seoses sündmuskoha vaatlusel tehtud minetustega, mis oli toodud kaitseaktis (Kd I, tl 68 pöördel). Kolleegium viitab siinkohal, et 19.09.2024 eelistungi protokollist nähtuvalt palusid prokurör ja kannatanute esindaja jätta rahuldamata kaitsja taotluse ütluste olustikuga seostamiseks, sest sündmuskoha vaatlusel minetusi ei tehtud. Maakohus jättis eelistungil taotluse rahuldamata põhjendusega, et süüdistatav saab ristküsitlusel ütlusi anda, misjärel saab otsustada, kas ütlusi on vaja täiendavalt olustikuga seostada (Kd I, tl 14 pöördel ja tl 15 pöördel). 23.10.2024 istungil tõdes kaitsja, et süüdistatava ristküsitlusel selgitati kaardi ja Google Mapsi abil süüdistatava teekond kokkupõrke kohani. Süüdistatav seisukohti ja taotlusi ei esitanud. Maakohus jättis protokollilise määrusega kaitsja taotluse rahuldamata. 23.10.2024 kohtuistungi protokollist ilmnevalt ei esitanud kaitsja ja süüdistatav seejärel seoses sündmuskoha vaatlusega kohtuliku uurimise täiendamiseks taotlusi ja nõustusid kohtuliku uurimise lõpetamisega (Kd I, tl-d 68 pöördel - 70).
  1. Kriminaalkolleegium ei sedastanud kriminaalasja materjalidega tutvumisel 18.04.2024 sündmuskoha vaatluse läbiviimisel apellantide väidetud puudusi ega pealiskaudsust toimingute dokumenteerimisel. Vaatlusel on kriminaalasja lahendamiseks piisava põhjalikkusega kajastatud vajalikud andmed liiklusõnnetuse toimumise asukoha kohta Tallinnas, Laagna tee 80 asuva Ümera keskuse kõrval sõiduteel. Samuti on fikseeritud sündmuskoha olustik vahetult pärast liiklusõnnetust, sh ülekäiguraja juurest algavad sõiduki VW Passat registreerimismärgiga XXXXXX pidurdusjäljed; sõiduki ja hukkunu seisund ning asukohad ning et sellel asulasisesel teelõigul lubatud suurim sõidukiirus 70 km/h (Kd II, tl-d 63-68).
  2. Sarnaselt maakohtuga ei jaga kolleegium apellantide etteheideid liiklustehnilise ekspertiisi kohta (vt maakohtu otsuse p-d 24 ja 25). 21.10.2024 istungil esitas prokuratuur tõendina 9.05.2024 ekspertiisiakti nr 24E-LL
  3. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei esitanud kaitsja ja süüdistatav vastuväiteid ega teinud märkusi ekspertiisi akti usaldusväärsuse kohta tõendi esitamisel ega uurimisel (Kd I, tl 47 pöördel). Tõendit ei tee ebausaldusväärseks see, et apellandid ei nõustu eksperdi järeldustega, et sõiduauto oli hetkel, kui jalakäija astus sõiduteele, otsasõidu kohast arvutuslikult ca 219 meetri kaugusel; sõiduauto liikumiskiirus otsasõidu hetkel oli ca 130 km/h ning jalakäija liikus liiklusõnnetuse hetkel ülekäigu raja keskosas
  4. Ringkonnakohus peab nõustuvalt maakohtuga 9.05.2024 ekspertiisiakti nr 24E-LL00015 usaldusväärseks. Ekspertiisiakt tugineb objektiivsetele ja usaldusväärsetele lähteandmetele ja selles on jälgitavalt kajastatud uurimuse käik ja järeldusteni jõudmine. Samuti on aktis detailselt ja arusaadavalt toodud arvutuskäigud, millele eksperdiarvamus rajaneb (vt maakohtu otsuse p 25). Ekspertiisiakti uurimuslikus osas käsitletud ekspertiisiks esitatud materjalide kohaselt liikus jalakäija liiklusõnnetuse hetkel ülekäiguraja keskosas ning sõiduauto kiirus kontakti hetkel jalakäijaga oli arvutuslikult 130 km/h. Sõiduauto pidurdusjäljed algavad enne ülekäigurada ja sõiduki kiirus pidurdusjälgede alguses, enne kontakti jalakäijaga, oli arvutuslikult 131 km/h. Jalakäijal oli võimalik liikuda sõiduteel alates 18
(25)1-24-4424 sõiduteele astumisest kuni kontaktini sõiduautoga ajaliselt 6 sekundit ja sõiduauto oli jalakäija liikumise hetke kontakti kohast jalakäijaga arvutuslikult ca 219 m kaugusel. Eksperdiarvamuse kohaselt toimus mootorsõiduki otsasõit jalakäijale ülekäigurajal. Hetkel, kui jalakäija astus sõiduteele oli sõiduauto otsasõidu kohast arvutuslikult ca 219 meetri kaugusel ja jalakäija sõiduteele astumine ei tekitanud liiklusohtu. Sõiduauto liikumiskiirus jalakäijale otsasõidu hetkel oli ca 130 km/h. Kui sõiduauto oleks liikunud jalakäija sõiduteele astumise hetkel kiirusega 70 km/h, ei oleks liiklusõnnetust toimunud. Jalakäija oleks jõudnud sõidutee ületada ja asunud sõiduauto ülekäigurajale asumise hetkeks teelt eemal ca 3,5 meetri kaugusel (Kd II, tl-d 115-123).
  1. Kolleegium ei nõustu apellantidega, et pole selge, millisest punktist on ekspert arvestanud 219 meetrit ‒ Raadiku silla mahasõidult või Laagna teelt, sest tegu olevat erinevate liiklusteekondadega. Kolleegium soostub prokuröri ja kannatanute esindaja asjakohaste märkustega, et kuigi kohtulikul uurimisel tehti kindlaks, et süüdistatav sõitis Raadiku silla kaudu Laagna teele, puudub vaidlus tuvastatud asjaolus, et liiklusõnnetunnetus toimus Laagna teel. Uuritud tõenditest tulenevalt on Raadiku silla mahasõidu puhul tegemist Laagna tee välimise (parempoolse) sõidurajaga ja asja lahendamise seisukohalt ei ole oluline, kas Raadiku silla otsas asuvast ristmikust algavat mahasõitu, mis kulgeb Laagna tee põhiosani pidada Laagna teeks või Raadiku silla mahasõiduks. Kolleegium jagab prokuröri seisukohta, et eksperdi järelduse õigsust ei mõjuta tõik, kas süüdistatav paiknes kannatanu ülekäigurajale astumise hetkel kokkupõrke kohast ca 219 m kaugusel Laagna tee põhiosal või selle välimisel (parempoolsel) sõidurajal (n-ö Raadiku silla mahasõidul), sest Laagna tee põhiosa ja parempoolne sõidurada (mahasõit) kulgevad kõrvuti.
  2. Vaidlustades apellatsioonis eksperdi järeldusi soovib süüdistatav, et ringkonnakohus lähtuks kuriteosündmuse asjaolude tuvastamisel mitte ekspertiisiaktist ja sellega haakuvatest tõenditest, vaid süüdistatava esitatud versioonist. Selle kohaselt ei olevat olnud süüdistatava juhitud sõiduki kiirus enam kui +/‒ 105 km/h; sõiduk ei asunud jalakäija ülekäigurajale astumise hetkel mitte 219 meetri vaid ca 119 meetri kaugusel ning kannatanu ei asunud otsasõidu ajal ülekäiguraja keskosas, vaid kolmandas reas. Kolleegium nendib, et sisuliselt esitab süüdistatav apellatsioonis oma versiooni asjaolude kohta, tuginedes ristküsitlusel antud ütlustele. Apellant jätab tähelepanuta, et maakohus luges süüdistatava ütlused liiklusõnnetuse toimumise asjaolude kohta, mis on vastuolus uuritud tõenditega, ebausaldusväärseks. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et kriminaalasjas sisalduvad tõendid ei kinnita süüdistatava väiteid sõidukiiruse, tekkinud liiklusolukorrale adekvaatse reageerimise ega kannatanu asukoha kohta ülekäigurajal otsasõidu hetkel. Seega jääb edutuks süüdistatava taotlus tugineda ekspertiisiakti ja sellega haakuvate tõendite asemel tema ütlustele.
  3. Süüdistatav ei nõustu maakohtuga, et ta ei olnud võimeline sõidukit kontrollima ja pidurdas alles ülekäigurajal vahetult enne kokkupõrget, mis toimus ajal, kui ta pööras pea kaasreisija O. N poole, kes hakkas jalakäijat märgates karjuma. Süüdistatava väitel vaatas ta tunnistaja poole alles päras kokkupõrget, kui auto peatus. Veel väidab süüdistatav, et ta olevat teinud omalt poolt maksimaalse otsasõidu vältimiseks ning et ennast ja kaassõitjat mitte ohustada, olevat olnud tema ainuke võimalus jalakäijat märgates keerata vasakule. Apellatsioonis leiab süüdistatav, et tema ütlusi, et kannatanu ei olnud keskmises reas, kinnitavad pidurdusjäljed ja auto deformeerumine.
  4. Kolleegium nendib, et eeltoodud väidetega esitab apellant kaitseversiooni, mida uuritud tõendid ei kinnita. Maakohtus ei seadnud kaitsja ega süüdistatav kahtluse alla tunnistaja O. N ristküsitlusel antud ütlusi, mille kohaselt hetkel, kui tunnistaja hakkas karjuma, et ees on 19
(25)1-24-4424 inimene, pööras roolis istuv süüdistatav pea tema poole ja samal hetkel toimus kokkupõrge (Kd I, tl-d 37 pöördel kuni 38 ja maakohtu otsuse p 17). Ringkonnakohtul pole alust pidada apellatsioonimenetluses esitatud süüdistatava versiooni tunnistaja ütlustest veenvamaks. Paljasõnaline on süüdistatava väide, et tema versiooni kannatanu asukohast kokkupõrke hetkel kinnitavad pidurdusjäljed ja auto deformeerumine. Maakohtus uuritud tõenditega leidis tuvastamist kannatanu asukoht ülekäigurajal kokkupõrke toimumise ajal kui seegi, et sõiduauto pidurdusjäljed algavad alles vahetult enne ülekäigurada. Maakohus tegi kahtlusteta kindlaks, et kannatanu liikus liiklusõnnetuse hetkel ülekäiguraja keskosas ja sõiduauto kiirus kontakti hetkel jalakäijaga oli arvutuslikult 130 km/h. Eksperdiarvamuse kohaselt, kui sõiduauto oleks liikunud jalakäija sõiduteele astumise hetkel kiirusega 70 km/h, ei oleks liiklusõnnetust toimunud. Seega, kui süüdistatav ei oleks kiirust ületanud, jõudnuks kannatanu sõidutee ületada ja oleks asunud sõiduauto ülekäigurajale asumise hetkeks teelt eemal, ca 3,5 meetri kaugusel. Samuti ei kinnita apellandi väiteid ega lükka ümber maakohtu tuvastatut 18.04.2024 vaatlusel sedastatud andmed sõiduki avariijärgse seisukorra ja purustuste kohta.
  1. Maakohus jõudis seega õigele järeldusele, et süüdistatava võimet sõidukit juhtida mõjutas lubatud sõidukiiruse märkimisväärsel määral, s.o ca 60 km/h ulatuses, ületamine ning joobeseisund alkoholist ning narkootilistest ja psühhotroopsetest ainetest tingitud joobeseisund, mille tõttu ei olnud süüdistatav võimeline sõidukit juhtima ja liiklusolukorrale kiiresti ja õigesti reageerima (vt maakohtu otsus, p 38). Kolleegium nõustub kannatanute esindaja ja prokuröriga, et uuritud tõenditest ilmnevalt ei suutnud süüdistatav lisaks lubatud sõidukiiruse ületamisele reageerida liiklusolukorrale õigeaegselt ning ei olnud joobeseisundi tõttu võimeline ka langetama adekvaatseid otsuseid ega märganud kannatanut õigeaegselt. Süüdistatav ei suutnud liiklusoludele keskenduda ega sõidukit liikluses vajalikul ja ohutul määral valitseda. Tuvastatud asjaolude kohaselt puudusid süüdistataval takistused pidurdamiseks, mida ta aga ei teinud. Seda ei muuda süüdistatava väide, et ABS süsteemi lülitus välja, sest see ei takistanuks pidurite tööd. Kolleegiumi ei veena ka apellandi väited, et ta ei pidurdanud selleks, et hoida ära veel hullemat tagajärge. Kokkuvõtvalt jäävad tagajärjetuks süüdistatava väited, et tegi enda poolt maksimaalse otsasõidu vältimiseks.
  2. Maakohtu tuvastatut, et kannatanu veendus sõidutee ületamise ohutuses, ei kummuta süüdistatava väited, et kannatanu ei veendunud selles piisavalt. Süüdistatav leiab, et isegi kui kannatanu ei pannud tema autot tähele, pidanuks ta kiirusega 105 km/h sõitvat naastrehvidega autot kuulma juba 200-300 meetri kauguselt. Samuti oleks süüdistatava arvates pidanud kannatanu autot märkama, sest see oli punast värvi. Süüdistatava apellatsioonimenetluses esitatud väiteid ei toeta maakohtu kindlakstehtu, mille kohaselt oli sõiduk kannatanu sõiduteele liikumise hetkel ca 219 meetri kaugusel ning jalakäija sõiduteele astumine liiklusohtu ei tekitanud. Kriminaalasjas ei ole kaitsja ja süüdistatav esitanud tõendeid, et kannatanu pidanuks ülekäigurajale astumise ajal kuulma ja nägema 200-300 meetri kaugusel asuvat punast värvi sõiduautot, mis ületab oluliselt lubatud sõidukiirust. Maakohus tegi Ümera keskuse juures asuvate videokaamerate salvestiste alusel kindlaks, et kannatanu S.M peatus ülekäiguraja ees, vaatas vasakule, ootas, kuni möödus liinibuss, vaatas veelkord vasakule ning alles seejärel asus sõiduteed ületama (vt Kd II, tl-d 130-134 ja maakohtu otsuse p-d 12 ja 41). Eeltoodust ilmneb, et kannatanu veendus sõidutee ületamise ohutuses ning hoolimata fooritulest andis teed lähenevatele sõidukitele. Kolleegium toonitab, et tuvastatud asjaoludel, kui süüdistatava juhitud sõiduk oleks liikunud õiguspäraselt ehk kiirusega 70 km/h, oleks kannatanu jõudnud sõidutee ületada ja olnud sõiduauto ülekäigurajale asumise hetkeks teelt eemal 3,5 meetri kaugusel. 20
(25)1-24-4424
  1. Apellandid leiavad, et süüdistatava tegevuse õigusvastasuse välistab see, et kannatanu rikkus liiklusseadust, ületades sõidutee keelava punase fooritulega. Kaitsja arvates ei saa kannatanu hoolsusvastase käitumise ja enese ohtu seadmise tõttu süüdistatavale omistada kannatanu surma põhjustamist. Süüdistataval oli õigustatud ootus, et kui tema ületab rohelise fooritulega sõiduteega ristuvat jalakäijate ülekäigurada, täidavad ka jalakäijad kohustust mitte ületada sõiduteed punase fooritulega. Kolleegium apellantidega ei nõustu. Ekslik on ka kaitsja väide, et maakohus jättis neile esimese astme kohtus esitatud kaitseväidetele vastamata. Maakohus käsitles otsuses kaitsja argumente ja selgitas, miks ei saa nendega menetletava juhtumi asjaolusid arvestades nõustuda (vt otsuse p-d 39-42). Kolleegium ei ole apellantidega päri, et maakohus kohaldas teadliku eneseohustamise sisustamisel valesti materiaalõigust ja põhjendab sellist seisukohta järgmiselt.
  2. Maakohus analüüsis liiklusnõudeid rikkunud kannatanu käitumist ja võimalikku eneseohustamist. Kolleegium ei soostu kaitsjaga, et maakohtu viide selle küsimuse käsitlemisel Riigikohtu otsusele nr 3-1-102-16 on asjakohatu põhjusel, et selles asjas ei käsitleta spetsiifiliselt liiklussüütegu. Maakohtu viidatud lahend on asjakohane, sest selles antud Riigikohtu suuniste kohaselt tuleb otsustamaks, kas kannatanu eneseohustamine võib välistada teo toimepanija vastutuse, tähele panna, et kannatanu ennast kahjustav tegevus (või tegevusetus) peab olema teadlik. Seega tegemist peab olema olukorraga, kus kannatanu tegutseb täie arusaamisega sellest riisikost mida tema käitumine endas kätkeb (vt RKKKo 31-1-102-16, p 11). Tuvastatud asjaolusid vaagides asus maakohus põhjendatult seisukohale, et sellise olukorraga arutatava juhtumi puhul tegemist ei ole. Kuigi kannatanu ületas ülekäiguraja keelava punase fooritulega, on välistatud kannatanu teadlik ja vabatahtlik eneseohustamine. Tõenditest ilmnevalt kontrollis kannatanu enne ülekäigurajale asumist, kas tee on vaba ning veendus sõidutee ületamise võimalikkuses ja selle ohutuses. Maakohus leidis, et oma elu ohtu seadmise teadlikkusega ei saa samastada ohvri passiivset arusaama sellest, et tema teo tagajärjel võib halbade asjaolude kokkusattumise korral saabuda tema surm ning sellist teadlikkust ei saa tuletada ka sellest, et ta rikub liikluseeskirja.
  3. Riigikohtu praktikas on toonitatud, et kannatanu eneseohutamine võib küll välistada teo toimepanija vastutuse, kuid seda vaid juhul, kui see eneseohustamine on teadlik ja informeeritud. Kannatanu teadlikkus ja informeeritus peavad seejuures hõlmama nii teadmist ohtu loovatest asjaoludest kui ka võimalikust õigushüve kahjustavast tagajärjest. Ulatuses, milles isik tagajärge ette ei näe, ei saa rääkida teadlikust eneseohustamisest. Asjaolud, millel kannatanu teadmine ja tagajärje ettenägemise võimalus põhinevad, tuleb iga juhtumi puhul eraldi tuvastada (RKKKo 1-22-6710/83, p 25). Menetletavas asjas tegi maakohus kindlaks, et süüdistatav pani toime mitmed liiklusseaduse sätete tahtliku rikkumised (

§ 69

lg 1,

§ 50

lg 5 p 3,

§ 17

lg 5 p 21,

§ 33

ja

§ 35lg 1), mis olid põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse tekkimisega. Maakohus leidis, et süüdistatav täitis Kar

S § 422 lg 2 p 1 objektiivse koosseisu ning etteheidetavad liiklusnõuete rikkumised on põhjuslikus seoses S.M surmaga. 89. Maakohus tuvastas praeguses asjas, et kannatanu S.M, kes astus liiklusnõudeid rikkudes punase fooritulega ülekäigurajale, ei olnud teadlik, et alkoholist ja narkootilistest ning psühhotroopsetest ainetest tingitud joobeseisundis süüdistatav kihutab 130 km/h sõidukiirusega ega ole võimeline sõidukit ohutuks liiklemiseks suunama ja valitsema, kannatanut märkama ning liiklusolukordadele õigeaegselt ja adekvaatselt reageerima. Kolleegium nõustub maakohtuga, et seega ei olnud kannatanu arusaamine ohust piisav ning võimalik tagajärg ei olnud talle ettenähtav. Järelikult ei ohustanud kannatanu ennast teadlikult ja KarS § 422 lg 1 p-s 1 toodud tagajärg, s.o kannatanu S.M surm, on süüdistatavale 21

(25)1-24-4424 objektiivselt omistatav. Maakohus ei eksinud ka subjektiivse koosseisu tuvastamisel. Kokkuvõtvalt mõistis maakohus D. Drušljaki õigesti süüdi KarS § 422 lg 2 p 1 järgi ja edutuks jääb apellantide taotlus kvalifitseerida tegu KarS § 424 järgi. (V)
  1. Apellandid taotlevad alternatiivselt tühistada maakohtu otsuse D. Drušljakile KarS § 422 lg 2 p 1 järgi mõistetud karistuse ranguse tõttu. Mõistetud karistus ei vasta apellantide arvates kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule ja piisavalt pole arvestatud kannatanu liiklusseaduse rikkumist ja eneseohustamist. Kaitsja leiab, et maakohus ei arvestanud ka sellega, et D. Drušljak tunnistas end süüdi, aitas kaasa menetlusele, andis teo kohta puhtsüdamlikke ja ühetaolisi ütlusi ning kahetses tegu. Süüdistatav leiab, et kuigi kannatanu elu ei saa tagasi tuua, on kaotus ka tema pikaks ajaks vangi saatmine. Ta on vanglas liitunud AA grupiga ja võtnud ühendust Viljandi Rehabilitatsioonikeskusega alkoholisõltuvuse raviks.
  2. Kolleegiumi hinnangul ei anna apellantide argumendid alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kuna kehtiva kohtupraktika kohaselt otsustab kohus karistuse tuginedes seadusele ja enda siseveendumusele, saab selle valik olla kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise (vt RKKKo-d nr 3-1-1-70-16, p 11, ja 1-171629/44, p 26). Kolleegium selliseid vigu D. Drušljakile karistuse mõistmisel ei tuvastanud. Maakohus on kohaldanud süüdistatavale karistust kooskõlas KarS §-s 56 sätestatuga ja karistusmäära vajalikul määral põhjendanud.
  3. Kohtupraktikas üldiselt omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, mille järel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (KarS § 56 lg 1

1) ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Selliselt on maakohus menetletaval juhul ka toiminud. Maakohus võttis aluseks, et KarS § 422 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud sanktsiooni keskmine määr on 7 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 422 lg 2 p 1 järgi D. Drušljakile süüks arvatava teo eest karistust mõistes arvestas maakohus, et sõiduki juhtimine joobeseisundis sisaldub kvalifitseeruva tunnusena süüteokooseisus ja selle ebaõigus kajastub sanktsioonis ning et süüdistatav pani kõik liiklusseaduse rikkumised toime kaudse tahtlusega ja põhjustas tagajärjena inimese surma. Kolleegium nõustub maakohtuga, et arvestades liiklusnõuete rikkumiste rohkust ja ohtlikkust ja põhjustatud kannatanu surma on D. Drušljaki süü hinnatav suurena. Kolleegiumi hinnangul ei mõjuta süüdistatava süü suurust kannatanu poolne liiklusseaduse rikkumine. Maakohus tegi kindlaks, et menetletavas juhtumis kannatanu ennast teadlikult ei ohustanud. Liiklusõnnetuse tekkimisega oli põhjuslikus seoses süüdistatava liiklusnõuete rikkumine ning raske tagajärg, s.o kannatanu surm, on objektiivselt omistatav süüdistatavale. 93. Maakohus ei tuvastanud D. Drušljaki karistust raskendavaid asjaolusid ja luges karistust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamliku kahetsuse KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses. Kolleegium ei jaga kaitsja seisukohta, et karistust kergendava asjaoluna tulnuks täiendavalt arvestada sellega, et süüdistatav on aidanud kriminaalmenetluses igakülgselt kaasa asjaolude tuvastamisele, tunnistades end süüdi ja andes puhtsüdamlikke ja ühetaolisi ütlusi. See, et süüdistatav andis maakohtus ristküsitlusel ütlusi, ei tähenda, et ta aitas aktiivselt kaasa süüteo asjaolude tuvastamisele. Kolleegium juhib tähelepanu, et maakohus luges süüdistatava ütlused 22

(25)1-24-4424 keelatud ainete tarvitamise ning süüteo toimepanemise asjaolude kohta ebausaldusväärseks. Nõustudes maakohtuga märgib kolleegium täiendavalt, et edasises menetluses on süüdistatav esitanud süü vähendamise eesmärgil täiendavaid kaitseversioone, mis on vastuolus maakohtus uuritud tõenditega. Seega puudub alus arvestada KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses D. Drušljaki karistust kergendava asjaoluna süüteomenetluse asjaolude tuvastamisele kaasaaitamist.
  1. Maakohus mõistis kokkuvõtvalt D. Drušljakile, arvestades suurt süüd, karistust raskendava asjaolu puudumist ja karistust kergendavat asjaolu olemasolu, süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid, karistuse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke ning kaitstava õigushüve ja õiguskorra olulist rikkumist, karistuseks 8 aastat vangistust. Kaitsja leiab, et mõistetud karistus on ebaõiglane ega ole kooskõlas kohtupraktikaga, Võrdleva näitena viitab kaitsja Viru Maakohtu 19.02.2024 otsusele asjas nr 1-24-855, milles isikut karistati KarS § 422 lg 2 p 1 järgi vangistusega 5 aastat. Kõnealune näide, milles maakohus kinnitas süüdistatavale mõistetud karistuse kokkuleppemenetluses, ei veena kolleegiumi, et vaidlustatud asjas mõistetud karistus on ebaõiglane ja irdub kohtupraktikast. Ringkonnakohus leiab, et käsilolevas asjas ei ole maakohus jätnud kaalutlusõigust teostamata, pole lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest ega jätnud mõnda olulist asjaolu arvestamata.
  2. Apellatsioonides jäetakse karistuse vaidlustamisel tähelepanuta maakohtu põhjendused selle kohta, et süüdistatav ohustas raskete tagajärgede põhjustamisega ulatuslikult KarS § 422 kaitstavat õigushüve s.o inimeste elu ja tervist. Samuti ei arvesta apellandid, et karistusregistri andmetest ilmnevalt on D. Drušljakil kaks kehtivat kriminaalkaristust ja viis kehtivat väärteokaristust, sh liiklussüütegude toimepanemise eest. Kolleegium nõustub kannatanu esindaja seisukohtades märgituga, et eeltoodu näitab, et süüdistatava käitumine on olnud nii varasematel aastatel kui ka teo toimepanemise ajal süstemaatiline ja hoolimatu. Arvestades D. Drušljaki senist elukäiku ja konkreetse juhtumi asjaolusid leiavad kannatanud, et teiste inimeste kaitsmiseks on ainus viis süüdistatava pikaks ajaks ühiskonnast isoleerimine. Kolleegium tõdeb, et senised mõistetud karistused ei ole mõjutanud süüdistatavat edaspidi õiguskuulekalt käituma ja kokkuvõtvalt nõustub maakohtu põhjendustega, miks on õigustatud mõista D. Drušljakile karistuseks 8 aastat vangistust.
  3. Maakohtu mõistetud karistuse muutmist ei tingi süüdistatava apellatsioonimenetluses esitatu, et ta on asunud vanglas alkoholisõltuvusega tegelema, sh pöördunud SA Viljandi Haigla sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskusesse ravi järjekorda registreerimiseks. Samuti ei mõjuta mõistetud karistust süüdistatava asjakohatud ja põhjendamatud etteheited varasemate süüdimõistvate kohtuotsuste kohta. Süüdistatava väited tema varasema ebaõiglase kohtlemise kohta kohtumenetluses on seda arusaamatumad, et 12.03.2020 otsust, millega D. Drušljak mõisteti kriminaalasjas nr 1-20-1295 lühimenetluses süüdi KarS § 424 lg 1 järgi, süüdistatav ei vaidlustanud (vt II kd, tl-d 184-186) ning 12.04.2021 otsusega mõisteti D. Drušljak kriminaalasjas nr 1-21-2159 KarS § 329 järgi süüdi kokkuleppemenetluses.
  4. D. Drušljakilt KarS § 422 lg 3 p 2 ja KarS § 50 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisel 2 aastaks ja 6 kuuks ei ole maakohus samuti eksinud materiaalega menetlusõiguse normide vastu. (VI)
  5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 27.01.2025 otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. (VII) 23
(25)1-24-4424
  1. Kannatanute V.Q ja C. N lepinguline esindaja I. Sirk esitas taotluse mõista kannatanute kasuks süüdistatavalt D. Drušljakilt välja menetluskulud 667,95 eurot, sh käibemaks. Taotlusele lisatud 11.03.2025 arve nr 250316 ja lisatud spetsifikatsioon on esitatud kannatanutele V.Q-le ja N. C. Nle. Esitatud taotluse kohaselt on kulud kandnud kannatanu V.Q, kellele kaitsja palub need hüvitada. Ringkonnakohtule esitatust nähtuvalt kulus õigusabiteenuse osutamisel apellatsioonidega tutvumisele ja analüüsile 0,80 tundi, klientidega konsultatsioonile 0,25 tundi ja apellatsioonivastuse koostamisele kokku 2,6 tundi, millele vastab õigusabiteenuse tasu 547,50 eurot, millele lisandub käibemaks 120,45 eurot, s.o kokku 667,95 eurot. Vandeadvokaadi tunnitasu on 150 eurot, millele lisandub käibemaks 33 eurot.
  2. Kannatanute valitud esindaja kulude hüvitamise aluseks on KrMS § 175 lg 1 p
  3. Selles sätestatud põhimõtetest lähtub ringkonnakohus kannatanu esindaja menetluskulude põhjendatust ja suurust hinnates. Ringkonnakohus leiab, et tunnitasu 150 eurot on õigusteenuse osutamisel mõistlik ja põhjendatud. Samuti vastab apellatsioonimenetluses toiminguteks kulunud aeg tehtud tööle ja on põhjendatud. Tulenevalt KrMS § 185 lg-st 2 tuleb seega kannatanute esindaja apellatsioonimenetluses tekkinud ja põhjendatud menetluskulud 667,95 eurot, sh käibemaks, välja mõista D. Drušljakilt kannatanule V.Q-le.
  4. Kaitsja M. Mahlapuu esitas 26.02.2025 riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramise taotluse, mille kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks 60 minutit, kaitsealusega Tallinna Vanglas nõupidamiseks 120 minutit, apellatsiooni koostamiseks 360 minutit ja 240 minutit, s.o kokku kulus toiminguteks 13 tundi. Kaitsja on esitanud ka taotluse, milles taotleb apellatsioonimenetluses osutatud kaitsetasu suurendamist 100 %. Taotluses kirjeldatud toimingutele vastavaks tasuks on kokku 936 eurot, millele lisandub käibemaks 205,92 eurot, s.o kokku taotleb kaitsja tasutaotluse rahuldamist 1141,92 euro ulatuses. Tasu suurendamist põhjendab kaitsja sellega, et kriminaalasjas on keskmisest keerukamad komplitseeritud juriidilised ja liiklustehnilised probleemid ja kaitsealuse taotlusel on kaitsja pidanud vahetult vanglas tutvustama oma andmekandjatele kopeeritud 355 video ja fotofaile, mida ei olnud laetud Kohtute Infosüsteemi. Neil põhjustel peab kaitsja mõistlikuks apellatsioonimenetluse toimingutel kulunud ajaks lugeda kokku 12-13 tundi.
  5. Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 1 lg 6 ja § 6 lg 3 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, 36 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 432 euro ühes kohtuastmes. Viidatud korra § 2 lg 1 sätestab, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Kaitsja on esitanud taotluses selgitused, miks kujunes õigusabitoimingute tegemine eriliselt töömahukaks ja miks ta soovib tasu suurendamist 100 % ulatuses.
  6. Ringkonnakohus leiab, et kuigi praeguses asjas ei ole eraldiseisvalt apellatsiooni koostamist põhjust lugeda eriliselt töömahukaks, saab kogumis, arvestades D. Drušljakile esitatud süüdistust, apellatsioonimenetluse vaidlusaluseid küsimusi ja kaitsja toiminguid süüdistatavale täiendavalt kriminaalasja materjalide, sh fotode ja salvestiste vahetu tutvustamisega vanglas, pidada kaitsja taotlust tasu suurendamiseks põhjendatuks. Sellest tulenevalt rahuldab ringkonnakohus kaitsja taotluse ja määrab Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 2 lg 1 kohaldades põhjendatuks ja hüvitatavaks riigi õigusabi kulu suuruseks 1141,92 eurot, sh käibemaks 205,92 eurot. 24
(25)1-24-4424 104. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioonid esitatud. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, tuleb 1141,92 eurot, sh käibemaks 205,92 eurot, mõista välja süüdistatavalt D. Drušljakilt. /allkirjastatud digitaalselt/ 25
(25)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.