Obsah (4)

§ 5§ 6§ 2§ 1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht 16. juuli 2025, Tartu Haldusasja number 3-25-1426 Xi kaebus Tartu Linnavalitsuse 8. aprilli

„Parkimistasu“ (määrus nr 36) § 5 lg 2 p 2 sätestab, et kui mootorsõiduki juht on parkimise algusaja parkimiskella abil teada andnud, tekib piirkonnas B parkimistasu maksmise kohustus 90 minuti möödumisel parkimise alustamisest.

§ 5

lõike 3 kohaselt tuleb parkimise algusaeg teha teatavaks kirjalikult või parkimiskella abil ning parkimiskell peab olema loetav ja paigutatud nähtavale kohale. Käesoleval juhul olid kõik nimetatud nõuded täidetud. Parkimise alustamisel oli sõiduki armatuurlauale nähtavale kohale asetatud mehaaniline parkimiskell, mille osuti näitas parkimise algusaega 15.

1. Kontrollija fikseeris parkimiskella olemasolu fotodega. Tartu Linnavalitsus määras siiski trahvi, väites, et parkimise algusaeg ei olnud nõuetekohaselt teatavaks tehtud, sest kella osuti liikus edasi. 6.
2. Määrus nr 36 ei sätesta nõuet, et parkimiskella osuti ei tohi liikuda või et kell peab olema mehhanismita. Seetõttu ei saa määruses nr 36 mittesätestatud kitsendust (nt liikuva osutiga parkimiskella keeld) lugeda rikkumiseks. Õigusselguse põhimõtte kohaselt peab kodanikule olema selge, millised kohustused ja piirangud talle kehtivad. Kontrollija poolt tehtud fotod näitavad, et parkimiskell oli nähtav ja kella näit oli tuvastatav. Eelnev tähendab, et parkimise algusaeg oli teada ning

§ 5

lg 3 viimane lause („kui parkimise aega pole nõuetekohaselt teada antud“) ei ole siinkohal kohaldatav. Kui mehaanilise parkimiskella kasutamine on keelatud, siis ei ole mõistlik ega õiguspärane eeldada, et tavakodanik saab sellise kella kasutamise õigusvastasusest ise aru. Sellisel juhul oleks tulnud esmalt teha hoiatus ning selgitada olukorda, mitte määrata viivistasu. Määrus nr 36 ei anna alust pidada mehaanilise parkimiskella kasutamist keelatud tegevuseks. Kuna parkimiskell oli paigutatud nähtavale kohale ja näitas parkimise algusaega, oli see

tähenduses nõuetekohane ning puudub alus lugeda parkimise alustamise aega määratlematuks või määrust nr 36 rikkuvaks. Karistamine olukorras, kus määruses nr 36 sätestatud kohustused olid täidetud ning puudub selge normi tekst, mis keelaks mehaanilise parkimiskella kasutamise, on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Tartu Linnavalitsuse otsus on seetõttu õigusvastane. 6.

1. Suhtlus Tartu Linnavalitsusega on olnud ebaproportsionaalselt veniv. Vaietele vastamine on toimunud pika viivitusega, kuid samas soovib linn, et viivistasu makstaks 14 päeva jooksul ning on saatnud mitmeid meeldetuletusi tasumise kohta. Selline haldusmenetlus ei vasta hea halduse tavale ega võrdse kohtlemise põhimõttele. 2 3-25-1426
2. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata, märkides järgmist. 7.
3. Vaidlus puudub selles, et kaebajale kuuluv sõiduk registreerimismärgiga 553 TMN parkis
4. aprillil 2025 kontrollimise ajahetkel (viivistasu otsus koostatud kell 16.01) Päeva tänaval, mis kuulub tasulise parkimisala B piirkonda, kus parkimistasu maksmise kohustus tekib 90 minuti möödumisel parkimise alustamise hetkest. 7.2.

§ 5

lg 3 sätestab, et kirjaliku teate või parkimiskellaga märgitud parkimise algusaeg peab olema vormistatud loetavalt ja arusaadavalt. Kirjalik teade või parkimiskell peab olema paigaldatud sõiduki sisse esiklaasile või haagise tiislile nii, et oleks võimalik tuvastada teate sisu või parkimiskella näit. Kui mootorsõiduki juht ei ole parkimise algusaega nõuetekohaselt teada andnud, tekib parkimistasu kohustus parkimise alustamise hetkest. 7.

1. Vaidlus puudub selles, et kaebaja kasutas mehaanilist parkimiskella, mille osuti liikus vastavalt tegelikule kellaajale. Kaebaja on tunnistanud mehaanilise parkimiskella kasutamist nii kirjavahetuses vastustajaga, kui ka kaebuses kohtule. Mehaanilise parkimiskella kasutamine on tuvastatud ka järelevalveosakonna menetleja poolt ning tõendatud fotodega. Kell 15.49 tehtud fotolt nähtub parkimiskellalt aeg 15.00; kell 16.07 tehtud fotolt nähtub, et parkimiskella osuti on liikunud märgatavalt 15.30 poole. Kell 16.05 tehtud fotolt nähtub, et parkimiskellal on mehaaniline mehhanism. 7.
2. Kaebaja väidab kaebuses, et määrus nr 36 ei sätesta nõudeid parkimiskellale ega keela mehaanilise parkimiskella kasutamist. Vastustaja jääb seisukohale, et õigusakti sätet tuleb tõlgendada koos õigusakti teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist. Ehkki parkimiskella mõistet ei ole kuskil toodud, tuleb lähtuda selle sõna tavapärasest keskmisele inimesele arusaadavast tähendusest. Liiklusseaduse § 2 p 29 kohaselt on parkimine sõiduki ettekavatsetud seismajätmine kauemaks, kui seda on vaja sõitjate peale- või mahapanekuks või veose laadimiseks. Seega on sõiduki parkimise alustamise puhul tegemist ühekordse lõpetatud tegevusega konkreetsel ajahetkel, mis seisneb sõiduki ettekavatsetud seismajätmises. Vastavalt

§-s 5 sätestatule tuleb tasuta parkimisaja kasutamiseks kirjalikult või parkimiskella abil parkimise algusaeg fikseerida, st fikseerida tuleb aeg, millal sõiduk seisma jäeti ja parkimist alustati. Parkimiskella kasutamist, mille näit vastavalt tegelikule kellajale muutub, ei saa pidada

§ 5

lg 2 p 2 ning lg 3 toodud tingimustele vastavaks, sest see ei näita tegeliku parkimisaja algust ja järelikult ei saa sellise parkimiskella kasutamine anda alust tasuta parkimiseks 90 minuti jooksul. Antud juhul oli parkimise algusaeg jäetud seega arusaadavalt teada andmata ning õiguslik alus vaidlustatud viivistasu otsuse tühistamiseks puudub. Viivistasu suurus vastab

§ 6lg 2 p-s 2 sätestatule.

KOHTU SEISUKOHT

1. Kaebaja nõuab käesolevas asjas Tartu Linnavalitsuse
2. aprillil 2025 viivistasu otsuse nr 2705024340 tühistamist. Nimetatud otsusega kohustati mootorsõiduki registreerimisnumbriga 553 TMN omanikku või vastutavat kasutajat tasuma
3. aprillil 2025 Tartus Päeva tänaval parkimise eest parkimistasu maksmata jätmise tõttu viivistasu 30 eurot.
4. Vaidlus puudub selles, et mootorsõiduk registreerimisnumbriga 553 TMN parkis viivistasu otsuse tegemise ajal Tartu linnas Päeva tänaval. Samuti puudub vaidlus selles, et sõiduki armatuurlauale oli paigutatud mehaaniline parkimiskell, mille osuti liikus ajas edasi. Kaebaja on liikuva osutiga mehaanilise parkimiskella kasutamist ise tunnistanud nii kirjavahetuses vastustajaga (dtl 9-10) kui ka kohtule esitatud seisukohtades (dtl 3-4, 39-40). Liikuva osutiga parkimiskella kasutamist tõendavad ka vastustaja tehtud fotod (dtl 34-36). 3 3-25-1426
5. Liiklusseaduse (LS) § 187 lg 1 kohaselt võib kohalik omavalitsus oma avalikul parkimisalal kehtestada tasulise parkimise ala, mille piires parkimisel peab mootorsõidukijuht maksma parkimistasu mootorsõiduki ja selle haagise eest. Tartu linn on vastava korra kehtestanud määruses nr
6. LS § 187 lg 4 sätestab, et mootorsõiduki ja selle haagise juht peab parkimistasu maksma enne või vahetult pärast parkimise alustamist. Sarnane regulatsioon sisaldub ka

§ 5lg-s 1.

Kui mootorsõiduki juht on parkimise algusaja kirjalikult või parkimiskella abil teada andnud, siis tekib parkimistasu maksmise kohustus 15 minuti möödumisel parkimise alustamise hetkest, kui kohaliku omavalitsuse volikogu ei ole kehtestanud pikemat tähtaega (LS § 187 lg 4 teine lause). Kui parkimistasu on maksmata või tasutud väiksema määra järgi, teeb parkimisjärelevalvet teostav ametiisik viivistasu määramise otsuse (LS § 188 lg 1 p 1,

§ 6lg 1).

11.

§ 2lg 1 p 36 kohaselt on Tartu linnas Päeva tänaval parkimine tasuline.

Tänav asub tasulise parkimisala B piirkonnas, kus parkimise eest tuleb maksta tööpäevadel ajavahemikus kella 8.00-19.00 (

§ 1lg 3 p 2).

Seejuures sätestab

§ 5

lg 2 p 2, et kui mootorsõiduki juht on parkimise algusaja kirjalikult või parkimiskella abil teada andnud, tekib parkimistasu maksmise kohustus B piirkonnas 90 minuti möödumisel parkimise alustamise hetkest.

§ 5

lg 3 kohaselt peab kirjaliku teatega või parkimiskellaga märgitud parkimise algusaeg olema vormistatud loetavalt ja arusaadavalt. Kirjalik teade või parkimiskell peab olema paigaldatud sõiduki sisse esiklaasile või armatuurlauale või haagise tiislile nii, et oleks võimalik tuvastada teate sisu või parkimiskella näit. Kui mootorsõiduki juht ei ole parkimise algusaega nõuetekohaselt teada andnud, tekib parkimistasu maksmise kohustus parkimise alustamise hetkest. 12. LS § 187 lg 4 teine lause ja

§ 5

lg 2 võimaldavad seega lühiajaliselt tasuta parkimist (s.o B piirkonna puhul 90 minutit), kuid selle eelduseks on asjaolu, et parkimise algusajast on üheselt ja arusaadavalt teada antud. Vastasel juhul ei ole võimalik kindlaks teha, mis on parkimise algusaeg ning õigust tasuta parkimisele ei teki. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja sõidukil olev parkimiskell on

1. aprillil 2025 kella 15.49 ajal näidanud, et parkimist alustati täpselt kell 15.00 (dtl 34), kuid kella 16.07 ajal tehtud fotolt nähtub, et parkimiskella osuti on liikunud edasi ning parkimise algusajaks oleks seetõttu orienteeruvalt kell 15.20 (dtl 35). Nende kahe tõendi põhjal ei saa seega teha ühest järeldust, millisel ajahetkel parkimist tegelikult alustati.
2. Kaebaja väide, et määrus nr 36 ei sätesta, et parkimiskella osuti ei või liikuda ja kell peab olema mehhanismita, ei ole asjakohane. Vastustaja on vastuses kaebusele õigesti märkinud, et sõiduki parkimise alustamise puhul on tegemist ühekordse lõpetatud tegevusega konkreetsel ajahetkel, mis seisneb sõiduki ettekavatsetud seisma jätmises. Vaidlust ei saa seega olla selles, et mootorsõiduk, mis seisab kogu aeg ühe koha peal, ei saa parkimist alustada, seda seejärel lõpetada ning uuesti alustada. On ilmne, et liikuva osutiga parkimiskella kasutamisel ei saa üheselt kindlaks teha, millisel kellaajal parkimist alustati. Seega ei saa ka kindlaks teha, millises ulatuses on kaebaja olnud õigustatud kasutama tasuta parkimise aega ning kas seda õigust on eesmärgile vastavalt kasutatud.
3. Nõustuda ei saa kaebajaga ka selles, justkui ei oleks

regulatsioon parkimise algusaja märkimist ning parkimiskella puudutavas osas selge. Kohtu hinnangul pidi keskmine mõistlik inimene määruses nr 36 ja LS-s sisalduvat parkimistasu maksmist ja tasuta parkimisaja 4 3-25-1426 võimaldamist puudutavat regulatsiooni mõistma nii, et parkimisaja algus tuleb fikseerida konkreetse kellaajana, mis ei saa ajas muutuda. Parkimise korraldus, tasuta parkimise õiguse kasutamine ja parkimise eest makstav tasu ei saa erinevate isikute puhul erineda sõltuvalt sellest, mil moel (sh millise seadmega) nad parkimise algusajast teada annavad. Kui ka eeltoodud normides pole sõnaselgelt sätestatud liikuva osutiga parkimiskella kasutamise keeldu, tuleneb neist üheselt mõistetavalt nõue fikseerida parkimise algusaeg arusaadavalt. Ajas muutuvat numbrilist näitu ei saa pidada nende normide mõttes üheselt arusaadavaks parkimise algusaja teatamiseks.

1. Kaebaja etteheide, et talle oleks tulnud esmalt teha hoiatus ning selgitada olukorda, mitte määrata viivistasu, ei ole samuti asjakohane. Kui parkimisjärelevalvet tegev ametiisik tuvastas, et kaebajal tasuta parkimise õigust ei tekkinud ning parkimistasu oli B piirkonnas parkimise eest jäetud maksmata, tuli isikule teha viivistasu otsus. Määruses nr 36 ja LS-s sisalduv regulatsioon ei näe sellises olukorras ette hoiatuse tegemist. Viivistasu otsus ei ole karistus õiguserikkumise eest, vaid kohalik maks, mis määratakse juhul, kui parkimistasu on kontrollitud kellaajal maksmata ja seda sõltumata parkija eksimuse (nt võimaliku hooletuse) põhjustest kellaaja parkimiskellaga tähistamisel (vt Tallinna Ringkonnakohtu
2. märtsi
3. a otsus asjas nr 3-19-2383, p 9).
4. Mis puudutab kaebaja rahulolematust sellega, et tema vaiet menetleti viivitusega, samas kui viivistasu tuli maksta 14 päeva jooksul, märgib kohus järgmist. Vastavalt LS § 188 lg-le 9 ei tohi viivistasu maksmise tähtaeg olla lühem kui 14 päeva mootorsõiduki või selle haagise omanikule või kasutajale viivistasu otsuse kättetoimetamisest arvates. Seega on vaidlustatud otsuses sisalduv nõue, et viivistasu tuleb maksta 14 päeva jooksul, igati õiguspärane. Kaebaja juhtis väidetavale viivitusele kohtueelses menetluses üksnes tähelepanu (dtl 39), kuid ei esitanud seoses sellega kaebuses ühtegi konkreetset nõuet, mida kohus otsuse resolutsioonis peaks lahendama. Eeltoodu ei oma vaidlusaluse viivistasu otsuse õiguspärasuse hindamisel ka tähendust.
5. Eeltoodut arvestades nõustub kohus vastustajaga, et kaebaja jättis
6. aprillil 2025 Tartu linnas Päeva tänaval parkides parkimise algusaja nõuetekohaselt ja üheselt arusaadavalt märkimata, mistõttu tekkis tal kohustus tasuda parkimistasu parkimise alustamise hetkest. Kuna parkimistasu oli maksmata, on viivistasu otsus õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Viivistasu suurus vastab

§ 6lg 2 p-s 2 sätestatule.

Kaebus jääb tervikuna rahuldamata. MENETLUSKULUD 18. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja kulud, kui need on tekkinud, jäävad samuti tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4). (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik 5