← Eesti

3-25-2090/43

Obsah (4)§ 62§ 165§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ruth Prigoda Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 26. August 2025, Tallinn Haldusasja number 3-25-2090 Haldusasi Lendura

§ 62

lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kohus jääb 23.07.2025 määruses väljendatud seisukoha juurde, mille kohaselt ei saa tunnistajate ülekuulamise eesmärgiks olla abstraktsete tõendite kogumine, vaid menetlusosaline peab suutma konkreetselt ära näidata, millist asjaolu ta tunnistaja ütlusega tõendada soovib. Seda kaebaja ei teinud. Kaebajal oli võimalik esitada vastustajale kohtuistungil alusdokumendi punktis 10.1 toodud testpäeva kohta küsimusi ning vastustaja vastas kaebaja küsimustele. Kaebuse sisuline lahendamine 10. Kohtu hinnangul ei saa praegusel juhul kaebaja kaebeõigust välistada ning kohus jääb selles osas ka kohtuistungil antud selgituste juurde. Käesolevas hankeasjas on vaidluse all küsimus, kas hankija tunnistas õiguspäraselt vastavaks ja edukaks kolmanda isiku I riigihankes esitatud pakkumuse. Seejuures on küsimus, kas kolmanda isiku I pakutud droonid vastavavad TK-le ning kas hankija veendus nende vastavuses vastavalt enda kehtestatud korrale. Halduskohus nõustub VAKO otsuse põhjendustega, mille kohaselt vastab kolmanda isiku I pakkumus TK-le ja et hankija otsused on kolmanda isiku I osas õiguspärased. Samuti on õige vaidlustuskomisjoni seisukoht, et kuna kolmanda isiku I pakkumus on õiguspäraselt vastavaks ja edukaks tunnistatud, siis ei ole vajalik hinnata kolmandate isikute II–V pakkumuste vastavaks tunnistamise otsuste õiguspärasust. Kuna kohus nõustub VAKO otsuse põhjendustega, siis ei korda kohus neid (

§ 165lg 2 kooskõlas § 201 lg 4).

Vastuseks kaebusele märgib halduskohus järgmist. 11. Kaebaja vaidlustas hankija otsuse kolmanda isiku I pakkumuse vastavaks ja edukaks tunnistamise osas kahel põhjuselt. Esiteks, kuna tal oli kahtlus, et kolmanda isiku mehitamata õhusõiduk (edaspidi MÕS või droon) MÕS1, MÕS2 ja MÕS3 ei vasta TK punktis 1b sätestatud nõuetele: „Lennukaugus operaatorist mitte vähem kui 15 km ja kogu lennu vältel peab olema võimalik maapinnal paikneva sihtmärgi tabamise jälgimine operaatori juhtimissüsteemi ekraanilt ja FPV-prillidest. MÕS kandevõime lahingmoona süsteemile mitte vähem kui 2500 6

(9)g.“, ning 1c sätestatud nõudele: „Droon on varustatud autonoomse lõppfaasi sihitamise mooduliga, mis annab piloodile lisavõimaluse lukustada droon soomustransportööri suurusele sihtmärgile vähemalt 300 m kauguselt, misjärel juhib moodul drooni koos moonaga autonoomselt sihtmärgi pihta.“.1
  1. Hankija pädevuses on otsustada ja RHAD-is ette näha, mille alusel ja kuidas pakkumuste vastavust kontrollitakse. Nimelt tuleneb RHS § 114 lg-1 esimesest lausest ja lõikest 2, et hankija hindab pakkumuste vastavust vastavalt RHAD-is sätestatud tingimustele ja lükkab pakkumuse tagasi, kui see RHAD-s esitatud tingimustele ei vasta. Seega seab RHAD piirid pakkumuste kontrolli ulatusele ning pakkumuste vastavust tuleb kontrollida üksnes RHAD-is sätestatud tingimuste alusel.
  2. Alusdokumendi punkt 10.1 kehtestab, et: „Näidiste esitamist ühes pakkumuse esitamisega ei nõuta. Pakkumuse esitanud kutsutakse igaüks eraldi tähtaegadel testpäevale ja nende esindaja demonstreerib droonide vastavust tehnilises kirjelduses nõutule. Eriti kriitilised faktorid on lennuaeg, lennukaugus ja kandevõime.“. Seega kehtestas hankija tingimuse, et ta korraldab testpäeva, kus pakkuja korraldab demonstratsiooni. Seega ei pidanud hankija pakutavate droonide vastavuse kindlakstegemiseks pakutavaid droone testima, vaid pakkuja pidi pakutavaid droone demonstreerima. Samuti ei näinud hankija ette, et tal oleks õigus nõuda pakkumuse esitanud isikult kas ja kuidas demonstratsiooni läbi viia. Ainus, millele hankija tähelepanu juhtis oli see, et demonstratsiooni korraldamisel on tema jaoks olulised lennuaeg ja kaugus ning kandevõime. Pärast seda, kui pakkumused on juba esitatud, ei ole enam põhjust arutleda ka selle üle, kas ja milline alusdokumenti punktis 10.1 kehtestatud testpäeva demonstratsioon on piisav või kohane või kuidas oleks tulnud see läbi viia. Hankija pidi enne kolmanda isiku I pakkumuse vastavaks ja edukaks tunnistamist veenduma, et tema pakutu vastav TK nõutule ning kohtule esitatud tõenditest nähtub, et hankija seda tegi ja kolmanda isiku I pakkumus TK-le vastab.
  3. Nii nagu ei nähtu alusdokumendist, kuidas testpäeval demonstratsiooni läbiviia, nii ei nähtu sealt ka seda, kas ja kuidas tuleks hankijal demonstratsiooni dokumenteerida. Praegusel juhul ei saa olla mõistlikku vaidlust, et hankija ei ole demonstratsiooni läbiviimisele või selle dokumenteerimise riigihanke alusdokumentide nõudeid kehtestanud. Seega ainus nõue, mille RHS hankijale seab, on kohustuste teha põhjendatud kirjalik otsus (RHS § 114 lg 1). Kuigi kohus möönab, et hankija otsus kolmanda isiku I pakkumuse vastavaks tunnistamise kohta on napp2, kuid olukorras, kus kolmanda isiku I pakutav droon vastab nõuetele, siis ei peagi hankija erialdiseisvalt iga üksiku nõude osas vastavust dokumentidele kinnitama.
  4. Kohus ei nõustu kaebajaga, et kui hankija otsustas korraldada testpäeva, et sellisel juhul pidi kogu pakkumuse vastavuse kontroll toimuma testpäeval testimise läbi ning et hankijal oli keelatud hinnata pakkumuse vastavust dokumentaalsete tõendite alusel. Sellist tingimust ei ole hankija endale seadnud. Kui kaebaja leidis, et testpäeva korraldamise regulatsioon on riigihanke alusdokumentides puudulik, siis oleks tulnud neid vaidlustada RHS-s sätestatud korras ja tähtaega järgides. Praegusel juhul soovib kaebaja, et hankija oleks testimise viinud läbi viisil nagu tema testpäeva toimumist ette kujutab. Kehtiva üldpõhimõtte kohaselt ei saa kaebaja enam hiljem selliseid etteheiteid teha. Euroopa Kohus on küll rõhutanud, et hindamiskriteeriumi õigusvastasusele peab saama tugineda ka hindamise vaidlustamisel, kui selleks on mõjuv põhjus (otsus asjas nr C-538/13: eVigilo, punktid 55-58) (Riigikohtu halduskolleegiumi 11.12.2020 otsus nr 3-20-1198, punkt 22), kuid antud juhul kohtule sellist mõjuvat põhjust ei nähtu ning 1 2 Vt vaidlustus VAKO-le; dtl
  5. Dtl
  6. 7
(9)kohus ei näe ka hindamise lähtealustes puudusi. Arvesse tuleb võtta, et pakkujad suutsid pakkumused esitada ega soovinud eelnevalt vastustajalt testimise tingimuste kohta selgitusi.
  1. Tehnilise kirjelduse3 kohaselt pidi üldised omandused olema: 1) Lennukaugus operaatorist mitte vähem kui 15 km ja kogu lennu vältel peab olema võimalik maapinnal paikneva sihtmärgi tabamise jälgimine operaatori juhtimissüsteemi ekraanilt ja FPV-prillidest; 2) MÕS kandevõime lahingmoona süsteemile mitte vähem kui 2500 g; 3) lahingmoonaga koos on maksimaalne saavutatav MÕS vahendi lennukiirus mitte vähem kui 80km/h. Kaebaja pakkumusest4 nähtub, et tema pakutava drooni: „Lennukaugus tarnija akuga 15km ning lennukiirus vähemalt 80 km/h koos 2,5kg.“. Sama kinnitab ka drooni andmeleht
  2. Seega isegi kui lugeda tehnilise kirjelduse nõudeid kumulatiivselt, millega kohus ei nõustu, siis vastavad kolmanda isiku pakutavad droonid tehnilises kirjelduses kehtestatud nõudele vastavalt kaebaja arusaamale. Samuti nähtub kolmanda isiku I pakkumusest ning andmelehelt, et olemas on lõppsihitamise moodul, mille lukustamise võimekus on TK-s märgitule vastav. Täiendavalt märgib kohus ka seda, et hankija kinnitas, et testpäeval tehti testlend 15 km kaugusele koos lastiga 2600 g 6 ning kohtul ei ole alust kahelda selle väite tõele vastavuses. Samuti kinnitas vastustaja kohtuistungil 7, et kolmanda isiku I pakutud droonil lõppfaasi sihitamise moodulit demonstreeriti ning see lukustas sihtmärgi vähemalt 300 m kauguselt. Sama lubab ka tootja andmeleht
  4. Eelnevast tulenevalt on kohus veendunud hankija vaidlustatud otsuse õiguspärasuses ning kaebus jääb tervikuna rahuldamata. Menetluskulud
  5. Hankeasjade menetlemist reguleeriv

28. ptk ei sätesta erisusi menetluskulude jaotamisel. Menetluskulud tuleb seega jaotada üldises, see tähendab

11. ptk-s sätestatud, korras.

§ 108

kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse (lg 1) ning kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele (lg 8).

§ 109lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Selle sätte tähenduses ei ole vajalike ja põhjendatud esindajakulude suuruse kindlaks määramisel asjakohane ega vajalik üksikasjalikult hinnata, kui palju aega võis konkreetsel esindajal kuluda ühe või teise menetlusdokumendi koostamiseks, vaid üksikute dokumentide analüüsimise asemel tuleb eelkõige arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust ja kaalul olevaid huvisid (sh menetlustoimingute rohkust, mille tegemist oli menetlusosalise õiguste tõhusaks kaitsmiseks põhjust esindajalt eeldada – nt kohtuistungitel osalemine, kohtunõuetele vastamine). See tähendab, et vajalike ja põhjendatud menetluskulude suurus on eeskätt hinnanguline, mitte arvestuslik, ning kulude suurus tervikuna ei tohiks olla vaidluse iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.11.2023 otsus nr 3-23-2038, punkt 29; 29.11.2023 otsus nr 3-23-2037, punkt 28; 15.09.2021 otsus nr 3-18-1711, punkt 41 ja neis viidatud kohtupraktika). Lisaks on kohtu hinnangul VAKO otsuse peale kaebuse menetluskulude väljamõistmisel asjakohane kohtupraktika, mille kohaselt ei saa menetluskulud kõrgemas kohtuastmes olla üldjuhul suuremad kui eelmises kohtuastmes, sest kõrgema astme menetluses kulub õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks eeldatavasti vähem aega (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 28.06.2017 otsus asjas nr 3-3-1-73-16, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika). 3 Dtl 139. Dtl 143–144. 5 Dtl 130–133. 6 Dtl 209, kaebuse vastuse punkt 3.8 7 Kohtuistungi helisalvestis alates 01:19:14. 8 Dtl 132. 4 8

(9)19. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (

§ 108lg 1).

20. Vastustajat esindas kohtumenetluses enda töötaja ning vastustaja kohtule menetluskulude hüvitamiseks taotlust ei esitanud. Seega jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda (

§ 109lg 1).

21. Kolmas isik I taotleb kaebajalt menetluskulude väljamõistmist summas 3177,50 eurot (käibemaksuta), sh kohtuistungil esindamise kulu 615 eurot (käibemaksuta). Vaidlustuskomisjoni menetluses taotles kolmas isik I menetluskulude hüvitamist summas 2531,25 eurot. Kuna vaidlusaluste küsimuste ring kohtumenetluses on põhimõtteliselt samane vaidlustusmenetlusele, siis peab kohus võimalikuks mõista kaebajalt kolmanda isiku I kasuks välja solidaarselt menetluskulud summas 3000 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.