Obsah (7)

§ 62§ 120§ 37§ 121§ 43§ 2§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-25-2069 Määruse kuupäev 26. juuni 2025 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi X kaebus Eesti Töötukassa tekitatud mittevaralise kahju hüvitamis

) § 121 lg 4, § 119 lg 1 ja § 204 lg 1, riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8). Muus osas määruse peale määruskaebust ei saa esitada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas
2. mail 2025 Eesti Töötukassale taotluse, milles palus muuta tema töövõimetoetuse makseviisi. Kaebaja on alates
3. maist 2025 vahistatu, mistõttu palub ta ajavahemiku
4. kuni
5. mai 2025 eest maksta töövõimetoetus kaebaja vanglasisesele kontole (makse saajaks Rahandusministeerium, selgituseks taotleja nimi jne).
6. Eesti Töötukassa palus
7. mai
8. a teatega nr MVM-25001747-1 kaebajal kõrvaldada makseviisi muutmise taotluses esinevad puudused. Töövõimetoetuse seaduse § 17 lg 2 kohaselt makstakse töövõimetoetust vastavalt isiku soovile: 1) tema arvelduskontole Eestis maksja kulul; 2) tema elektroonilise, notariaalselt tõestatud või töötukassa kohalikus osakonnas vormistatud kirjaliku avalduse alusel teise isiku, sh kohaliku omavalitsuse üksuse pangakontole Eesti maksja kulul; 3) kojukandena saaja kulul või 4) tema arvelduskontole 3-25-2069 välisriigis saaja kulul. Valitud on makse teise isiku kontole, kuid tuvastamata on kaebaja isikusamasus. Toetuse maksmiseks teise isiku kontole tuleb kaebajal taotlus allkirjastada digitaalselt või notariaalselt. Kaebaja kinnitusel pikendas Eesti Töötukassa
9. juuni
10. a kirjaga nr MVM-25001747-2 haldusorgani soovitud kujul taotluse esitamise tähtaega kuni
11. juunini
13. Kaebaja esitas
14. mail 2025 Eesti Töötukassale
15. mai
16. a teate nr MVM-250017471 peale vaide. Kaebaja ei soovinud töövõimetoetuse maksmist ajavahemiku
17. kuni
18. mai 2025 eest teise isiku kontole, vaid enda vanglasisesele kontole. Kaebaja ei nõustu vaidlustatud teatega. Eesti Töötukassa pikendas kaebaja kinnitusel
19. juuni
20. a kirjaga nr 53/25/1529 vaide läbivaatamise tähtaega.
21. Kaebaja esitas
22. juunil 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Eesti Töötukassa tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 20 000 eurot seoses tema väärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega. Eesti Töötukassa maksis kaebajale töövõimetoetust kuni
23. maini 2025, mil kaebaja vahistati. Kui varasemalt maksti kaebajale toetust AS SEB Pank kontole, siis vanglas taotles kaebaja, et toetus makstakse tema vanglasisesele kontole. Tegemist on kaebaja kontoga ning mitte kellelegi teisele kuuluva kontoga, nagu Eesti Töötukassa oma kirjas väitis. Siiski kinnitas vangla direktor lõpuks kaebaja makseviisi muutmise taotluse allkirja õigsust
24. juunil 2025, mis on notariaadiseaduse kohaselt lubatav, ning esitas vastavate dokumentide ärakirjad Eesti Töötukassale. Kaebaja esitas Eesti Töötukassale originaaldokumendid koos täiendava selgitusega. Kaebaja helistas
25. juunil 2025 Eesti Töötukassale ning talle selgitati, et esitatud dokumendid ei ole aktsepteeritavad, kuna need pole digitaalselt allkirjastatud. Tänaseks on Eesti Töötukassa kaebajale teadaolevalt maksnud töövõimetoetuse tema vanglasisesele kontole. Tegelikult oli Eesti Töötukassa kohustatud aktsepteerima kaebaja esitatud taotlust ning mitte kohustama teda tegema täiendavaid toiminguid. Eesti Töötukassa tegevus oli õigusvastane ning alandas intensiivselt kaebaja väärikust ning kahjustas tema tervist. Kaebaja taotles kahel korral vaidluse esemega seonduvalt ka esialgset õiguskaitset, kuid edutult. Kaebaja taotleb riigi õigusabi määramist. KOHTU SEISUKOHT
26. Kohus võtab

§ 62lg 2 alusel asja materjalide juurde haldusasja nr 3-25-2021 juurest X 21.

mai

1. a taotluse ja
2. mai
3. a vaide ning Eesti Töötukassa
4. mai
5. a teate nr MVM-25001747-
6. 6.

§ 120

lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kohus saab aru, et kaebaja nõuab

§ 37

lg 2 p 4 alusel Eesti Töötukassa tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tema

1. mai
2. a taotluse menetlemisega. Kaebaja hinnangul oleks Eesti Töötukassa pidanud tema taotlust koheselt aktsepteerima ning mitte nõudma kaebajalt täiendavate toimingute tegemist. Kaebaja selgitab, et Eesti Töötukassa alandas tema väärikust ning põhjustas talle tervisekahju. 7.

§ 121

lg 2 p 2 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

1. Asjaolu, et Eesti Töötukassa nõudis kaebajalt
2. mai
3. a teatega nr MVM-25001747-1 tema
4. mai
5. a taotluse digitaalselt või notariaalselt allkirjastamist ning et kaebaja pidi Eesti Töötukassa teatest juhindudes tegema täiendavaid toiminguid, et Eesti Töötukassa 2 3-25-2069 maksaks töövõimetoetuse kaebaja vanglasisesele kontole, ei saanud põhjustada kaebajale ülemääraseid kannatusi või tervisekahju. Eesti Töötukassa tegevus sai põhjustada kaebajale pelgalt vähest heaolu langust. Kohtule ei ilmne, et kaebaja jaoks oleks nõutud toimingute tegemine ülemääraselt keeruline või koormav olnud. Kaebaja ise selgitab, et vangla direktor kinnitas kaebaja makseviisi muutmise taotluse allkirja õigsust juba
6. juunil 2025 ning kaebajale teadaolevalt on praeguseks töövõimetoetus tema vanglasisesele kontole makstud. Seega ei ole Eesti Töötukassa tegevus kaebajale mingeid olulisi negatiivseid tagajärgi kaasa toonud. Lisaks ei ole kaebaja väitnud, et tal oli töövõimetoetusele kohest ligipääsu vaja ning ka kohtule ei ole vastav vajadus äratuntav. Vanglas on tagatud vahistatu toitlustamine vähemalt kolm korda päevas (vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 1 ja § 47 lg 1, sotsiaalministri
7. detsembri
8. a määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ § 3 lg 6). Vangla tagab kinnipeetavale, kellel puuduvad rahalised vahendid, esmavajalikud hügieenitarbed (Viru Vangla direktori
9. jaanuari
10. a käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud „Viru Vangla kodukorra“ p 11.3). Vangla kindlustab vahistatule ka muu vältimatult vajaliku, et tagada isiku inimväärikust austav kohtlemine (VangS § 41 lg 1). Samuti ei ole kaebaja välja toonud, milles talle põhjustatud tervisekahju täpselt seisneb. On ilmselge, et tegemist on paljasõnalise väitega, kuivõrd Eesti Töötukassa tegevus haldusmenetluse läbiviimisel ei saanud kaebaja tervist kuidagi kahjustada. Seega on kaebusega kaitstava õiguse riive väheintensiivne.
11. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
12. juuni
13. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika). Kohus ei võta seisukohta Eesti Töötukassa tegevuse õiguspärasuse osas, kuna see ei ole asja lahendamisel määrava tähendusega. Isegi kui haldusorgani õigusvastast tegevust jaatada, siis ei saanud see põhjustada kaebajale mittevaralist kahju. Kaebajale ei saanud Eesti Töötukassa tegevuse tõttu kaasneda selliseid kannatusi, mida võiks pidada tema inimväärikust alandavaks. Samuti ei saanud haldusorgani tegevus ilmselgelt kuidagi kaebaja tervist kahjustada. Eesti Töötukassa tegevus võis põhjustada kaebajale teatud ebamugavusi, kuid eeltooduga kaebajale tekkinud kahjulikud tagajärjed piirduvad. Kuna kaebajale ei ole kahju tekkinud, siis puudub alus rahalise hüvitise väljamõistmiseks või rahalise hüvitise asemel Eesti Töötukassa tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
14. juuni
15. a otsus asjas nr 3-22-1384, p-d 13 ja 14). Seega on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
16. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X kaebuse

§ 121lg 2 p 2 1 alusel.

Kohus selgitab, et vastavalt

§ 43

lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. 11. RÕS § 6 lg 1 järgi võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja kehv majanduslik 3 3-25-2069 seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist. Kaebaja on koostanud kohtule arusaadava kaebuse ning ta on ka varasemalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses erinevaid kaebusi ja avaldusi esitada (haldusasjad nr 3-25-2021, 3-25-1834, 3-25-1620, 3-24-2631, 3-24-716, 3-24-476, 3-24-400, 3-24-398 jne). Eeltooduga on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (

§ 2lg-d 4 ja 5).

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata. 12. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lg 3 ja § 178 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 4