Obsah (4)

§ 38§ 37§ 35§ 18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Anneli Alekand, Üllar Roostoja, Margit Jäätma Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 31. jaanuar 2025 Tsiviilasja number 2-22-1177

) § 37 ja § 38 järgi tuleb jagada ka ühisvaral lasuvad kohustused. Maakohus luges tõendatuks, et N.F-i ja kostja ühisomandis on XXXX kinnisasi, ühisvaraks oleva kinnisasja turuväärtuseks on 58 000 eurot, N.F võttis abielu ajal erinevaid laenukohustusi, mis on senini täitmata, N.F tasus ehitustööde eest, soetas seadmeid ning sõiduauto. Vaidlusi on tekitanud see, kas N.F-i võetud kohustused olid perekonna huvides võetud kohustused ja seega ühisvarasse kuuluvad kohustused või mitte, kas kinnisasja avalikul enampakkumisel müümise peaks korraldama pankrotihaldur või kohtutäitur. Hagiavalduse ja selle lisade kohaselt on N.F abielu ajal sõlminud erinevate laenuandjatega mitmeid laenulepinguid, mille alusel on saanud laenu. Vähemalt osaliselt on laenuraha kasutatud ühisvarasse soetatud kinnisasja eest tasumiseks ning kinnisasjal parendustööde tegemiseks. Riigikohus on 21. mai 2014. a otsuses asjas nr 3-2-1-38-14 selgitanud, et

§ 38

esimese lause järgi tuleb ühisvara jagades ühisvaral lasuvad kohustused täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kostja on menetluses asunud seisukohale, et N.F-i võetud laenukohustuste eest kostja ei vastuta, saadud raha on kasutanud N.F enda huvides. Tõendeid F.O sellise väite kinnitamiseks esitanud ei ole, mistõttu on väide paljasõnaline. Samuti on kostja väited vastuolulised. Maakohtule esitatud asjaolud ja tõendid kogumis lükkavad ümber kostja väited, mille kohaselt võttis N.F laenu vaid iseenda huvidest lähtuvalt. Hageja esitatud pangakonto väljavõtte kohaselt on ilmne, et pere kasutas laenuraha igapäevaste kulutuste katmiseks. Konto väljavõttelt nähtub, et uue laenurahaga tasuti varasemaid laenukohustusi, tasuti toiduja esmatarbekaupade eest, samuti võeti raha märkimisväärses ulatuses sularahana välja. Kohtu hinnangul on eluliselt usutav, et sularahas välja võetud raha kasutati samuti perekonna huvides ja mh ehitustööde eest tasumiseks. Kostja on avaldanud, et tegi kõik tööd ise ja oma rahaliste vahendite arvelt, kuid ei ole selle kohta kohtule ühtegi tõendit esitanud. Teadmata on ka see, kui suur oli kostja sissetulek ning kas see võimaldas nii pere tavapäraste kulude katmise kui ehitustegevuse. Maakohus pidas asjaolusid ja kohtule esitatud tõendeid hinnates eluliselt usutavaks, et N.F-i võetud laenuraha kasutati nii pere igapäevaseks ülalpidamiseks kui ka ehitusmaterjali ja ehitustööde eest tasumiseks. Eelneva tõttu saab N.F-i võetud kohustusi pidada perekonna huvides võetud kohustusteks ning need tuleb lugeda samuti ühisvara hulka kuuluvaiks. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 90 lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja selle omanikuks. Õiguskirjanduses on selgitatud, et märgitud eelduse ümberlükkamiseks peab seda teha sooviv isik vaidluse korral tõendama, et valdaja ei ole tegelikult asja omanikuks või et ta ei omandanud koos valdusega omandiõigust vallasasjale. Sõiduk, mille N.F laenuraha eest soetas, on liiklusregistris kolmanda isiku nimel. Eelistungil on kostja aga kinnitanud, et kasutab sõidukit ise alates selle soetamisest. Samuti on kostja avaldanud, et isik, kelle nimele on sõiduk registrisse kantud, on kostjaga ühises leibkonnas. Seda, mis põhjusel otsustati sõiduk registreerida kolmanda isiku nimele, pooled selgitanud ei ole. Ka ei ole kostja tõendanud seda, et koos valdusega ei antud temale üle sõiduki omandit. Arvestades eeltoodut, on kohus seisukohal, et ka sõiduauto soetamiseks võetud laenu tuleb pidada N.F-i ja kostja pere huvides võetud kohustuseks ja seda vaatamata asjaolule, et sõiduk on registreeritud kolmanda isiku nimele. Kostja on sõiduki tegelik valdaja ja AÕS § 90 lg 1 mõttes selle omanik olnud sõiduki soetamisest alates. 5

§ 37

lg 11 ja 3 sätestavad, et ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise seisuga ja ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades.

§ 35p 3 kohaselt lõpeb varaühisuse varasuhe abielu lahutamisega.

Kostja ja N.F-i abielu lahutati

1. juulil 2021 ning siis lõppes ka kostja ja N.F-i varaühisuse varasuhe. N.F-i pankrot kuulutati välja
2. septembril 2021, s.o vähem kui kaks kuud pärast abielu lahutamist. Tähtsust ei oma see, et hageja on hagis kohustuste suuruse esitanud pankroti välja kuulutamise seisuga. Arvestades äärmiselt väikest ajavahemikku varaühisuse varasuhte lõpetamise ja pankroti väljakuulutamise vahel ning asjaolu, et pankrotimenetluses esitatud nõuded tulenevad lepingutest, mis on sõlmitud ajal, mil N.F-i ja kostja vahel oli veel varaühisuse varasuhe, saab nõudeid pidada kogu ulatuses ühisvarasse kuuluvaiks. Kuna põhikohustused (tagastada laen ja tasuda intress) on tekkinud varaühisuse varasuhte ajal, on ka võimalikud lisanduvad kõrvalkohustused (viivis) ühisvaraks. Tegemist on kohustustega, mida ei saaks eraldada põhikohustustest üksnes seetõttu, et varaühisuse varasuhe lõppes. AÕS § 70 lg 6 sätestab, et ühisomandile kohaldatakse kaasomandi kohta käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 77 lg 1 sätestab, et kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele ning AÕS § 77 lg 2 sätestab, et kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Hageja on palunud müüa kinnisasi avalikul enampakkumisel ja selliselt, et enampakkumise korraldab pankrotihaldur. Maakohus saab valida üksnes sellise ühisvara jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud (Riigikohtu
3. mai
4. a otsus asjas nr 3-2-1-45-06, p 19). Maakohus on seda pooltele selgitanud ja andnud kostjale tähtaja vastuhagi esitamiseks või N.F-i osa hüvitamiseks vajalike rahaliste vahendite leidmiseks. Kostja ei ole vastuhagis teistsugust jagamise viisi esitanud. Arvestades, et hagi on esitanud N.F-i pankrotihaldur, pidas maakohus sellist enampakkumise korraldamist ka mõistlikuks. Pankrotihaldur on oma ametist tulenevalt võimeline enampakkumise korraldama, kusjuures enampakkumise läbiviimisel tuleb PankrS § 135 lg 1 ja § 136 kohaselt lähtuda täitemenetluse seadustikust, arvestades pankrotiseaduses sätestatud erisustega. Kostja väide, et olukorras, kus vara müüb pankrotihaldur, puudub kostjal võimalus kasutada täitemenetluse seadustikus ettenähtud õiguskaitsevahendeid, on põhjendamatu. N.F-i võlausaldajate huvides on, et vara müüakse võimaliku parima hinnaga, sest see tagab võlausaldajate nõuete suurema rahuldamise. Vara hinna määrab pankrotihaldur ja kooskõlastatult pankrotitoimkonnaga (PankrS § 136 lg 2). Kohtupraktika ei võimalda kostjal enampakkumist vaidlustada. Riigikohus on
5. aprilli
6. a kohtumääruses nr 3-2-1-39-12 selgitanud, et tõlgendust, mille kohaselt saaks ka pankrotimenetluses toimunud enampakkumise kehtetuks tunnistamist nõuda, ei toeta ei PankrS § 136 lg 1 sõnastus ega pankrotiseaduse mõte. Riigikohtu arvates ei saa anda pankrotimenetluse osalistele, sh isikutele, kelle õigusi pankrotimenetlus võib puudutada, pankrotimenetluses toimunud enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks hagi esitamise õigust. Sellise hagiga oleks oluliselt takistatud kiire ja efektiivse pankrotimenetluse korraldamine ning pankrotivara võõrandamine mõistliku aja jooksul. Eelmärgitu ei tähenda siiski seda, et haldur võib korraldada enampakkumise seaduses sätestatud tingimusi eirates. Kui pankrotihaldur rikub enampakkumist korraldades oluliselt enampakkumise korda, võivad võlausaldaja ja võlgnik 6 PankrS § 67 järgi kaevata halduri tegevuse peale pankrotitoimkonnale, võlausaldajate üldkoosolekule, kohtule, kojale või Justiitsministeeriumile. Haldur, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud süüliselt kahju võlgnikule või võlausaldajale või isikule, kes võib nõuda massikohustuse täitmist, peab selle PankrS § 63 lg 1 järgi hüvitama. Põhjendamatute kaebuste esitamine müügi takistamise eesmärgil ei saa olla lubatud. Avalik enampakkumine toob välja vara õige turuväärtuse ning kindlustab õiglase hinna. Selliselt vara müümine vastab maakohtu hinnangul igati teiste seas ka kostja enda huvidele. Tekkinud olukord võib kostjale tunduda ebaõiglane. Kostja koduks oleva kinnisasja enampakkumisel müümine võib jätta kostja ilma oma senisest kodust, sest temal puuduvad vahendid N.F-ile hüvitise maksmiseks, kuid üksnes see asjaolu ei saa olla hagi rahuldamata jätmise aluseks. Eelnevast tulenevalt rahuldas maakohus hagi. Tulenevalt TsMS § 164 lg-st 1 jättis maakohus menetluskulud poolte endi kanda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p 1 ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt. Samuti palub kostja tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3, 4 ja 5 täielikult ning p 6 osaliselt – kuna maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 5 tuleb tühistada ja kostjal pole solidaarkohustusi N.F-iga , siis ei saa kinnisasja müügist maha arvata solidaarkohustusi. Kinnisasja müügist saadu tuleb jagada N.Fi ja kostja vahel võrdsetes osades. Kostja palub teha ringkonnakohtul uue otsuse, millega rahuldada hagi ühisvara jagamiseks osaliselt, lõpetada N.F-i ja kostja ühisomand XXXX kinnistule selle müümisega avalikul enampakkumisel, kinnisasja müügist saadud raha jagada N.F-i ja kostja vahel võrdsetes osades. Menetluskulud palub kostja jätta menetlusosaliste endi kanda. Kostja taotleb, et ringkonnakohus jätaks hagiavalduse rahuldamata kohustuste solidaarkohustusteks tunnistamise osas ja avaliku enampakkumise läbiviimise viisi osas (kohtuotsuse täitmise korra osas). Maakohus on kohaldanud valesti materiaalõigust ja rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Kohtu seisukohad ei ole põhjendatud. Maakohus on ebaõigesti ja ühepoolselt hinnanud tõendeid, mille tulemusel maakohus tegi asjaolude osas ebaõiged järeldused ja rahuldas ebaõigesti hagi kohustuste jagamise osas. Kostja ei vaidlusta seda, et ühisomand kinnistule lõpetatakse selle avaliku enampakkumise käigus. Kostjal ei ole rahalisi võimalusi, et saada kinnistu ainuomanikuks ja hüvitada teisele poolele pool kinnistu maksumusest. Seega tuleb kinnistu müüa avalikul enampakkumisel. Kuna kostja vaidlustab N.F-i kohustuste jagamise (N.F-i sõlmitud laenulepingute abikaasade solidaarkohustusteks tunnistamise) ja leiab, et nimetatud kohustused ei ole abikaasade solidaarkohustused, siis tuleb pankrotihalduri hagi rahuldada osaliselt, mitte kogu ulatuses. Pankrotihaldur saab müüa PankrS ja TMS kohaselt ainult pankrotivara. Kuna abikaasade ühisvara ei kuulu pankrotivara hulka, siis pankrotihaldur seda müüa ei saa. Maakohtu seisukoht, et kostja oleks võinud esitada teistsuguse müügi korraldamiseks vastuhagi, ei ole õige. Hagis esitatud nõue müüa kinnistu avalikul enampakkumisel ei saa sisaldada endas seda, kes asja müüb. Asja müümine avalikul enampakkumisel hageja enda poolt saab olla ainult kohtuotsuse täitmise korra küsimus, kuid selliselt juhul peaks olema kohtuotsuses täpselt määratletud ka asja müümise kord ja tingimused. PankrS ja TMS sätestatud korras ei saa pankrotihaldur müüa asja, mis pole pankrotivara. Muid tingimusi, kuidas vara müüa, aga kohtuotsusest ei selgu. Pole ühtegi põhjust, miks kohtuotsuse täitmise osas tuleks kohaldada muud korda kui asja müümine enampakkumisel TMS kohaselt. Asja müümine TMS kohaselt 7 tagab pooltele ka võimaluse oma õiguste kaitseks esitada kaebuseid ja hagisid TMS ette nähtud korras. Maakohus kohaldas valesti

§ 18lg-t 1.

Hagejal on kohustus tõendada, et N.F võttis hagis nimetatud laenud abikaasade ühise majapidamise korraldamiseks või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks. Hageja peaks seda tõendama kõikide laenude osas eraldi. Hageja pole nimetatud asjaolusid tõendanud. Maakohus on valesti leidnud, et laenud on võetud perekonna huvides ja seega abikaasade solidaarkohustused. Maakohus on ainult üldsõnaliselt põhjendanud oma sellist seisukohta ja tuginenud elulisele usutavusele. Maakohtu seisukoht, et N.F-i pangakontolt välja võetud sularaha kasutati perekonna huvides ja ehitustööde eest tasumiseks, ei põhine ühelgi tõendil. Elulise usutavuse põhimõte ei saa muutuda iseiseisvaks tõendiks, vaid saab olla tõendite hindamise osa. Kui tõendid selle kohta, et sularaha kasutati perekonna huvides puuduvad, siis ei saa nende tõendite puudumist asendada elulisele usutavusele tuginemisega. Maakohtu ostus ei põhine seega tõenditel ja kohus on väheseid olemasolevaid tõendeid hinnanud ühekülgselt. Maakohus on samuti valesti tuvastanud, et N.F-i poolt oma vanaema nimele ostetud sõiduauto omanikuks on kostja. Kohtu selline seisukoht ei põhine tõenditel. Asjaolu, et kostja on sõidukit kasutanud, ei tähenda, et ta on selle omanik. Ei N.F-il ega kostjal pole võimalust sõidukit käsutada. Kuna neil puudub sõiduki käsutamise õigus, ei saa see sõiduk olla abikaasade ühisvara ja abikaasade solidaarkohustuseks ei saa olla selle ostmiseks võetud laen.

1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Põhjendamatu on kostja taotlus tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p 3, millega maakohus lubas pankrotihalduril müüa kinnisasi avalikul enampakkumisel. Hageja on hagi taotluse p-s 4 selgelt taotlenud „Lubada pankrotihalduril müüa kinnisasi avalikul enampakkumisel.” Maakohus ei olegi otsuses kohaldanud muud korda kui asja müümine avalikul enampakkumisel TMS kohaselt ning pankrotihaldurid müüvadki asju avalikul enampakkumisel TMS kohaselt, järgides samu norme nagu kohtutäituridki, mis on sätestatud TMS §-des 78–
2. Kostja on ka ise oma ringkonnakohtule esitatud kaebuses taotlenud kinnistu müümist avalikul enampakkumisel. Arusaamatu on, miks peaks haldur tahtma üldse ja mil viisil rikkuda kostja õigusi. On ju halduri huvi müüa vara võimalikult kõrge hinnaga, et pankrotipessa laekuks võimalikult suur hulk vara ja sama peaks olema ka kostja huvi, sest mida kallimalt kinnistu müüakse, seda rohkem raha laekub ka temale. Halduri läbiviidav enampakkumine võimaldab selle kiiremini ja ökonoomsemalt ning võlausaldajate ja võlgniku huve enam arvestavalt läbi viia, hoides ka raha kokku täitemenetluse kulude arvelt. Kostja on ise kohtuistungil omaks võtnud, et laenud võeti perekonna huvides ja see omaksvõtt TsMS § 231 lg 2 mõttes on protokollitud
3. juuni
4. a toimunud kohtuistungil. Kostja on sõnaselgelt omaks võtnud, et abikaasa (s.o N.F ) laenurahade eest osteti asju ühise majapidamise heaks; kasutati majaostuks, remondiks; osteti perele süüa ja lastele vajalikke tarbeid ning seega on N.F-i laenud abikaasade solidaarkohustused

§ 18lg 1 mõttes.

Kostja vastuväited, et hageja (s.o vastustaja) rahalised kohustused ei olnud võetud ühisvara huvides ja tegemist on hageja kohustustega, mille täitmise kohustus lasub ainult hagejal, on paljasõnalised. Maakohus on õigesti leidnud, et sõiduauto soetamiseks võetud laenu tuleb pidada N.F-i ja kostja pere huvides võetud kohustuseks ja seda vaatamata asjaolule, et sõiduk on registreeritud kolmanda isiku nimele. Kostja on kohtuistungil omaks võtnud, et auto on algusest peale olnud tema omandis. See, et auto on liiklusregistris registreeritud N.F-i vanaema nimele, ei oma asjas tähendust. On üldteada, et liiklusregistri kandel ei ole sõiduki puhul omandiõigust tõendavat tähendust. See järeldus on kooskõlas ka Riigikohtu praktikaga. 8 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 3 ja § 656 lg 2 alusel osaliselt, st maakohtu otsuse resolutsiooni p-de 1, 4–6 ja 7 osas tühistada ning saata asi tühistatud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kuivõrd kostja pole vaidlustanud maakohtu otsuse resolutsiooni p 2, millega maakohus lõpetas N.F-i ja kostja ühisomandi XXXX kinnistule selle müümisega avalikul enampakkumisel ning ringkonnakohtu hinnangul pole selles osas maakohus ka rikkunud menetlusnorme, tuleb selles osas jätta maakohtu otsus muutmata. Samuti jätab ringkonnakohus muutmata maakohtu otsuse resolutsiooni p 3 osas, millega maakohus lubas pankrotihalduril müüa kinnisasja avalikul enampakkumisel. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
2. N.F ja kostja olid abielus ajavahemikul
3. juuni 2013 kuni
4. juuli 2021.

§ 18

lg 1 kohaselt tekib tehingust, mille abikaasa teeb ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, abikaasade solidaarkohustus, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on selle paragrahvi lõikes 1 nimetatud tehingu kohustatud poole suhtes abikaasad solidaarvõlausaldajad ning lg 3 kohaselt ei või abikaasad käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust omavahelise kokkuleppega võlausaldaja kahjuks kõrvale kalduda.

§ 18

kohaldub abielu üldise õigusliku tagajärjena sõltumata valitud varasuhtest, seega ka varaühisuse varasuhte korral. Viidatud sätte järgi tekib abikaasade solidaarkohustus, kui korraga esinevad kaks eeldust: tehing on tehtud ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks ja tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. Suuremate tehingute puhul peavad solidaarvastutuse tekkimiseks mõlemad abikaasad lepingu sõlmimisel osalema ja väljendama tahet vastutada solidaarselt. Sellest tulenevalt on Riigikohus leidnud, et nt kinnisasja müügileping jääb

§ 18lg 1 mõjualast välja (vt RKTKm 11.12.2024, 2-23-9874/43, p 21).

Samas on Riigikohtu praktikas leitud, et abielu kestel abikaasade kooselu ajal ühe abikaasa poolt liisingulepingu sõlmimisel sõiduauto kohta saab eeldada tehingut perekonna tavapäraste vajaduste katmiseks (rahuldamiseks) ning seega ka kummagi abikaasa olemist nii lepingu järgseks solidaarvõlgnikuks kui ka solidaarvõlausaldajaks (vt RKTKo 13.12.2017, 215- 15138/56, p 20). Samuti on Riigikohus leidnud, et ka auto pidamiseks vajalike kulutuste aluseks olevad tehingud on eelduslikult tehtud perekonna tavapäraste vajaduste katmiseks või rahuldamiseks

§ 18lg 1 ja § 29 lg 1 kolmanda lause mõttes (RKTKo 13.12.2017, 2- 1515138/56, p 26).

1. Õige on kostja väide, et hagejal on laenulepingutest tulenevate kohustuste abikaasade solidaarkohustusteks lugemiseks kohustus tõendada, et N.F võttis hagis nimetatud laenud abikaasade ühise majapidamise korraldamiseks või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks. Samuti on õige kostja väide, et hageja peab seda tõendama kõigi laenulepingute osas eraldi.
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on laenulepingutest tulenevate kohustuste lugemisel abikaasade solidaarkohustusteks viidanud asjaoludele ja tõenditele kogumis ning tuginenud N.F-i pangakonto väljavõttele ja teinud sellest järeldusi, millele N.F laenuraha kulutas. Mh viitas maakohus järelduste tegemisel elulisele usutavusele. Üksikult pole võetud laene maakohus analüüsinud. Kuigi kostja leiab, et hageja pole ka oma tõendamiskohustust täitnud, mistõttu tuleb kostja väitel jätta hagi rahuldamata, nähtub asjas, et maakohus pole hagejale selgelt tõendamiskohustust selgitanud. Maakohus on kohtuistungi protokollist nähtuvalt hagejale selgitanud, et „Hagejal tuleb tõendada enda väiteid. Kui ütlete, et kõik laenud on võetud 9 perekonna heaks ühisvarasse, tuleb hagejal seda tõendada. (dtl 622).“ Samuti on maakohus viidanud hageja esitatud kontoväljavõttega seoses
3. veebruari
4. a kirjas „Tähtaja andmine hagejale“ üldsõnaliselt, et „TsMS § 363 lg 1 p 3 kohaselt tuleb hagejal konkreetselt viidata, millist asjaolu ta millise tõendiga tõendada soovib, järgides eelnevalt toodud tõendite esitamise üldnõudeid.“ (dtl 710). Samas ei ole maakohus selgitanud hagejale, et hagi rahuldamiseks tuleb tõendada hagejal eraldi iga laenulepingu osas, et tegemist on perekonna huvides võetud kohustustega. Mh tulnuks maakohtul selgitada, et tõendamiseks ei piisa vaid sellest, kui hageja esitab laenulepingud, viitab erinevatele üksikutele ülekannetele, aga ei seo nimetatud laenulepingute alusel antud laene konkreetsete kulutustega, mis N.F väidetavalt perekonna huvides tegi. Samuti jättis maakohus selgitamata, et isegi kui tõenditest võib hageja esitatud asjaolud välja lugeda, siis kohus ei otsi tõenditest ise asjaolusid, vaid need tuleb hagejal endal kohtu ette tuua. Tõendamiskohustust tulnuks maakohtul selgelt selgitada sõltumata sellest, et hagejaks oli pankrotihaldur. Jättes tõendamiskohustusega seonduva selgitamata, rikkus maakohus selgitamiskohustust. Samuti on maakohtu lahend laenukohustuste solidaarkohustusteks lugemise osas põhjendamata (rikutud on TsMS § 436 lg-st 1 tulenevat põhjendamiskohustust), kuna maakohus on tuvastanud solidaarkohustused üldiselt, toomata välja konkreetselt, milliste tõendite alusel saab lugeda üksikute laenulepingute alusel võetud laenud perekonna huvides võetud kohustusteks. Õige on kostja väide, et eraldi elulisele usutavusele tuginevalt ei saa lugeda, et mingi kohustus oli perekonna huvides võetud kohustus. Elulisele usutavusele saaks ringkonnakohtu hinnangul tugineda küll selles osas, mis puudutab sularahas nt ehitajale maksmist, kuna asjas nähtuvalt on ka nt kinnisasja eest tasutud sularahas ja selle üle ka kostja ei vaidle (dtl 604, 622). Samas elulisele usutavusele ei ole põhjendatud tugineda üldiselt kõigi laenulepingute osas, kui pole kindlaks tehtud, et sularaha konkreetse laenulepingu sõlmimise järel ka tegelikult ehitajale maksmiseks kontolt välja võeti. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jätnud välja selgitamata asja lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud, jättes sellega täitmata eelmenetluse ülesanded.
5. Eeltoodud rikkumisi arvestades ei saa ringkonnakohus ise asja lahendada ning asi tuleb saata tagasi osas, mis puudutab laenulepingutest tulenevaid kohustusi ja nende kohustuste solidaarkohustusteks lugemist. Maakohtu otsus tuleb tühistada p-de 1, 4–6 osas. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus hagejale selgitama selgelt hageja tõendamiskoormist. Kui hageja vaatamata selgitustele asjaolusid ei täpsusta ega seo esitatud tõendeid asjaoludega, ei ole põhjendatud selles osas hagi rahuldada. Hagi rahuldamiseks peaks tuvastama iga laenulepingu puhul eraldi, et tehing on tehtud ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks ja tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra.
6. Mh juhib ringkonnakohus tähelepanu, et põhjendatud ei ole lugeda solidaarkohustuseks selliste laenulepingute alusel tekkinud kohustusi, mis on sõlmitud ajal, mille kohta pole kulutuste tegemise osas tõendeid esitatud. Autoga seotud laenu solidaarkohustuseks lugemise kohta märgib ringkonnakohus täiendavalt, et iseenesest võib nõustuda väitega, et kui auto on olnud algusest peale kostja kasutuses ja valduses (vt ka dtl 623), siis võib sellest ka järeldada, et auto on ostetud N.F-i ja kostja ühisvara hulka, vaatamata sellele, et auto omanikuna kanti liiklusregistrisse N.F-i vanaema. Õige on hageja apellatsioonkaebuse vastuses märgitu, et liiklusregistri kandel ei ole omandiõiguse tõendamise seisukohalt õigustloovat tähendust. Asjaolu, et liiklusregistrisse on kantud omanikuna N.F-i vanaema, ei piira asja tegelikel omanikel (N.F-il ja kostjal) autot käsutada. Vastupidine kostja väide ei ole põhjendatud. Samas selleks, et lugeda laenulepingust tulenev kohustus perekonna huvides võetud ühisvara hulka kuuluvaks solidaarkohustuseks, peaks olema tõendatud ka vastava laenuraha arvel auto ostmine. 10 Praegusel juhul on väitnud kostja maakohtu menetluses, et tema ei teadnud, et N.F üldse autoostuks laenu võttis (dtl 623).
7. Põhjendatud ei ole ka hageja väide, et kostja on maakohtu istungil omaks võtnud, et laenud võeti perekonna huvides ja see omaksvõtt TsMS § 231 lg 2 mõttes on protokollitud
8. juuni
9. a toimunud kohtuistungil. Asjaolu, et kohtuistungil on kostja vastanud, et osteti asju ühise majapidamise heaks; kasutati majaostuks, remondiks; osteti perele süüa ja lastele vajalikke tarbeks, ei ole käsitatav omaksvõtuna TsMS § 231 lg 2 mõttes. Kostja on selgitanud maakohtu
10. juuni
11. a istungil vastuseks maakohtu küsimusele, et kui suures ulatuses kasutati laene kostja hinnangul kinnistu ostmiseks, remondi tegemiseks, muude asjade ostmiseks, et N.F-i „sissemaks 4000 laen, mina müüsin korteri, minu panus sissemaksuks 5000 eurot. Siis ta võttis jälle
12. Nõustun maksimaalselt 20 000 euroga, et see summa võis minna meie kinnistu ostmiseks ja parendamiseks. Kuidas sai tekkida 42 000, on ka minu jaoks küsimus.“ (dtl 623). Ka nimetatust ei saa järeldada, et kostja oleks võtnud omaks, et kõik laenulepingud sõlmiti perekonna huvides.
13. Samas leiab ringkonnakohus, et maakohus on põhjendatult lubanud kinnisasja müüa pankrotihalduril avalikul enampakkumisel (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3). Pankrotihaldur on võimeline enampakkumise korraldama ning tulenevalt PankrS § 135 lg-st 1 ja §-st 136 lähtub seejuures täitemenetluse seadustikust, arvestades pankrotiseaduses sätestatud erisustega. Seejuures on ette nähtud regulatsioon kuritarvituste vältimiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega ning selles osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3) tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.
14. Kuna maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ning saata asi tühistatud osas tagasi maakohtule, tuleb tühistada maakohtu otsus ka menetluskulude jaotuse osas (resolutsiooni p 7) vaatamata sellele, et kostja menetluskulude jaotust ei vaidlustanud. Menetluskulud jaotab maakohus asja uuel läbivaatamisel. (allkirjastatud digitaalselt) 11