← Eesti

3-10-192/145

Obsah (6)§ 116§ 131§ 130§ 160§ 114§ 135

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 4. oktoober 2011, Tallinn Hal

) § 116 lg 1 alusel koondamise tõttu alates 01.01.2010 seoses Tallinna Keskkonnaameti ümberkorraldamisega vastavalt Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 41 lisa 1 p-le 6. Kirja kohaselt ei olnud Tallinna Keskkonnaametil pakkuda Z.Ele teist ametikohta. Tallinna Keskkonnaameti juhataja vabastas 23.12.2009 käskkirjaga nr 3-1/70 keskkonnajärelevalve juhtivspetsialisti Z.E teenistusest

§ 116

lg 1 alusel koondamise tõttu alates 01.01.2010 seoses teenistuse ümberkorraldamisega Tallinna Keskkonnaametis. Z.Ele maksti

§ 131

lg 1 p 3 alusel koondamise tõttu hüvitusena 5 kuu ametipalk ja

§ 130

lg 2 alusel palk etteteatamistähtaja mittejärgimise tõttu tähtajast puudu jäänud 17 tööpäeva eest ning hüvitis kasutamata jäänud puhkuse eest 13 kalendripäeva ulatuses. 4. Z.E esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada Tallinna Keskkonnaameti juhataja 23.12.2009 käskkiri nr 3-1/70 seadusevastaseks ning mõista tema kasuks välja kuue kuu ametipalga suurune hüvitis. Ehkki koondamist põhjendati ametiasutuse teenistuse ümberkorraldamise ning sellest tuleneva ametikoha kustutamisega (kaotamisega), ei ole tõendatud, et keskkonnajärelevalve sektoris muudatuste tegemiseks esines faktiline vajadus. Tallinna Keskkonnaametis ei ole 2

(15)3-10-192 viidud läbi kõigi ametikohtade tööanalüüsi ega hinnatud ametikohtade koormust, mistõttu ei ole tõendatud, et koondamine keskkonnajärelevalve sektoris aitab enim ameti personalikulusid kokku hoida või selle sektori töömaht väheneks. Kavandatavatest muudatustest ei informeeritud eelnevalt keskkonnajärelevalve spetsialistide ametikohtadel töötavaid ametnikke ega ka ameti juhataja asetäitjat A. K. Sellest polnud juttu ka keskkonnajärelevalve põhimääruse väljatöötamisel, mille Tallinna Keskkonnaameti juhataja kinnitas 14.10.2009 käskkirjaga ehk vähem kui kuu aega enne F. C poolt linnavalitsuse korralduse eelnõu koostamist. Koondamise põhjendamiseks toodud asjaolud on tõendamata ja otsitud ega viita tegelikule koondamisvajadusele. Koondamise tegelik motiiv oli kaebaja ja F. C vaheline isiklik vastuolu. Tallinna Keskkonnaamet oleks pidanud teenistuse ümberkorraldamise vajaduse ettekäändel toimunud ametikoha kaotamisel ning sellest tuleneval koondamisel arvestama nii kaebaja kui ka teiste keskkonnajärelevalve sektori spetsialistide teenistusalaseid näitajaid, lähtudes

§ 116lg-s 2 toodud valikukriteeriumidest.

Kuivõrd juhtivspetsialisti ja peaspetsialisti ametijuhenditest nähtuvalt langevad nende põhilised teenistuskohustused kokku, oleksid kõik nimetatud ametikohtadel töötanud ametnikud eelduslikult suutnud ettenähtud ametiülesandeid täita. Seetõttu puudub alus väita, et teenistujate teenistusalaste näitajate võrdlemine ei oleks olnud võimalik ametikohtade positsiooni ja ülesannete erinevuse tõttu. Võrdlemine on võimalik isegi juhul, kui teenistujate teenistusülesanded täpselt kokku ei lange (vt Tallinna Ringkonnakohtu 21.10.2009 otsus nr 3-08-2582). Erinevalt keskkonnaametis sama pikka teenistusstaaži omavast ja juhtivspetsialisti ametikohal töötavast Q. Est on kaebajal kaks ülalpeetavat alaealist last ning erinevalt kaebajast puudub peaspetsialistil W. Fl eelnev pikaajaline töökogemus kõnealuses sektoris, ta oli katseajal kuni 2010. a märtsini ja tal puudub keskkonnakaitsealane või õigusalane kõrgharidus, mida personaliotsingul eeldati. Alles pärast

§ 116

kohase valiku tegemist oleks Tallinna Keskkonnaamet saanud Z.E koondada, kuid käesoleval juhul ei ole nõutud võrdlemist üldse tehtud ja sellega on rikutud ametiasutuse seadusest tulenevat kohustust, mistõttu oli kaebaja koondamine igal juhul seadusevastane.

§ 116

lg 2 puhul ei ole põhjuste väljatoomine alles kohtumenetluses võimalik (vt Riigikohtu 21.06.2010 otsus nr 3-3-1-42-10, p 15). Kuna kaebaja viibis õppepuhkusel, siis ei saanud ta enda koondamisest teada enne 22.12.2009, rääkimata sellest, et temaga oleks eelnevalt viidud läbi vestlus ning tutvustatud teenistusest vabastamise aluseks olevaid kriteeriume. Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 41 eelnõu seletuskiri ei sisaldanud viidet, et koondatavaks teenistujaks on Z.E, mistõttu ei olnud kaebajal võimalik selle põhjal eeldada, milline konkreetsetest ametnikest teenistusest vabastatakse. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid F. C ütlusi selle kohta, et koondamisest olid Tallinna Keskkonnaametis teadlikud nii A. K kui ka teised ametnikud. F. C on möönnud, et tegi koondamise otsuse ainuisikuliselt ega arvestanud otsustamisel teenistujate perekondlikku seisu, ülalpeetavate arvu või muid asjaolusid. Tallinna Keskkonnaameti juhtkonna nõupidamise protokollides märgitud ülevaatlikud tabelid koostatakse struktuuriüksuse tegevusest ülevaate andmise, mitte aga ametnike töö efektiivsuse hindamise eesmärgil. Keskkonnajärelevalve sektori poolt läbiviidud väärteomenetlusi kajastava koondtabeli koostamist ja sellele tuginedes 11.11.2009 toimunud arutelu ei saa pidada seotuks ameti struktuuris hiljem aset leidnud muudatustega. Väärteomenetluste koondtabelis kajastatakse menetluses olevaid ja 2009. a menetletud väärteoasjade üldandmeid, kuid mitte seda, milline oli ühe või teise ametniku roll konkreetses menetluses. Tallinna Keskkonnaamet on taolisele väitele tuginenud ka alles kohtumenetluses. Kaebaja teenistusalased ülesanded olid identsed Q. E ja W. F omadega ning atesteerimisel hinnati kaebaja ja Q. E teenistusalaseid näitajaid võrdseteks. Detsembris 2009, mil kaebaja koondati, kattusid nii Q. E ja kaebaja ametijuhendist tulenevad teenistusülesanded kui ka täiendavad ülesanded. Viimane arenguvestlus viidi kaebajaga läbi 1,5 kuud enne tema teenistusest 3

(15)3-10-192 vabastamist, kus leiti, et kaebaja erialased ja ametialaseid teadmised ning oskused on head ja neid kasutatakse nõutaval tasemel. Ebaõiged on väited, et Tallinna Keskkonnaameti struktuuris ja teenistujate koosseisus toimunud muudatused tehti linnavolikogu või -valitsuse initsiatiivil. Kulude kokkuhoiu vajaduse või töökoormuse vähenemise ilmnemisel tulnuks esmalt kaaluda vakantse ametikoha kaotamist, mida aga ei tehtud. Seega oli ametikoha kaotamisel määrav roll ametiasutuse juhi subjektiivsel kaalutlusel, mitte objektiivsel vajadusel. Ehkki F. C eitab halba läbisaamist kaebajaga, iseloomustab ja kirjeldab ta kaebajat üksnes negatiivsest küljest. Kaebaja palub jätta tõendina arvestamata vastustaja poolt 22.02.2010 esitatud ning A. K koostatud kaebaja iseloomustuse, sest sellel ei ole asjas tähtsust, kuna iseloomustust koondamise ajal ei eksisteerinud. Kaebaja suhtes ei ole algatatud distsiplinaarmenetlust ega muul viisil juhitud tema tähelepanu väidetavalt esinenud puudustele. Vastustaja ei ole tõendanud, et hinnatud oleks ka W. F ja Q. E töösse suhtumist, distsipliini ja isikuomadusi, mistõttu pole viidud läbi mingisugust võrdlemist ega teinud selle põhjal kaalutud otsustust. 5. Tallinna Keskkonnaamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Ametikoha koondamine tulenes Tallinna linna üldisest eelarve ja kulude vähendamisest. Koondamise seaduslikkuse hindamisel ei ole asjakohane tuvastada kaebaja ametikoha koondamise põhjuseid, sest see küsimus on volikogu ainupädevuses (KOKS § 22 lg 1 p 34). Tallina Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 41 seletuskirja kohaselt oli muudatuse eesmärk tõhustada linna järelevalvesüsteemi ning kaotada dubleerimine, kusjuures esimeses etapis anti Tallinna Keskkonnaametilt üle Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametile väärtegude menetlemise funktsioon ilma ametikohtadeta. Tulenevalt töömahu vähenemisest korraldatakse osaliselt ümber keskkonnajärelevalve sektori töö ning sektori koosseisust kustutatakse üks juhtivspetsialisti ametikoht ning tema tööülesanded jagatakse teiste keskkonnajärelevalve spetsialistide vahel. Kaebaja ei ole taotlenud volikogu määruse põhiseadusevastaseks tunnistamist ja kohaldamata jätmist, mistõttu ei ole asjakohased tema etteheited ühe keskkonnajärelevalve sektori juhtivspetsialisti ametikoha koondamise põhjendatusele ning see ei saaks ka iseenesest kaebaja õigusi rikkuda (sh mitte menetluslikke õigusi). Ameti tegevuse ümberkorraldamine ei olnud F. C initsiatiiv, vaid esialgse linnavalitsuse korralduse eelnõu ja seletuskirja ettevalmistamine oli Tallinna Keskkonnaametile linnavalitsuse poolt suunatud ülesanne. Vastustaja kaalus põhjalikult, millist ametnikku koondada ja otsustas ametnike tööalaste näitajate alusel põhjendatult, et ametist tuleb koondamise tõttu vabastada just kaebaja. Ümberkorralduse tõttu vähendati Tallinna Keskkonnaameti keskkonnajärelevalve sektori ametnike arvu kolmelt kahele ning Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametile puuduvat ametikohta üle ei antud. Seega esines

§ 116

lg-s 1 sätestatud alus ametniku teenistusest vabastamiseks koondamise tõttu.

„teenistusalaste näitajate“ mõistet ei defineeri, mistõttu sisustab selle seaduse kohaldaja. Tavaliselt käsitletakse võrreldavate teenistusalaste näitajatena ametnike töötulemusi, töödistsipliini, kvalifikatsiooni, teadmisi, kogemusi, isikuomadusi. Võrreldes teise kahe keskkonnajärelevalve sektori ametnikuga olid kaebaja teenistusalased näitajad nõrgemad, kusjuures eelkõige arvestas vastustaja kaebaja töötulemusi. Ametnike põhiliseks teenistuskohustuseks oli keskkonnaalaste õigusaktide täitmise kontroll ning väärtegude menetlemine. Kaebaja viis

  1. a läbi 12 väärteomenetlust ega määranud ühtki trahvi, samal ajal viis Q. E läbi 35 menetlust ning määras 89 500 krooni eest trahve. Z.E viis
  2. a lõpule 6 menetlust kogusummas 3000 krooni, Q. E aga 37 menetlust kogusummas 23 700 krooni. W. F viis uue ametnikuna kolme kuu jooksul läbi kolm menetlust kogusummas 9000 krooni. Kaebaja küll algatas väärteomenetlusi, kuid ei viinud neid lõpule. Samuti jäi väärteomenetlus mitmel korral algatamata, sest kaebaja ei 4

(15)3-10-192 teinud vajalikke menetlustoiminguid. See ilmestab kaebaja üldist tööalast lohakust. Kuigi läbiviidud menetluste arv ei ole igal üksikul juhul tingimata määrav, sest menetluste mahukus ja keerukus võib olla erinev, kuid lõpuleviidud menetluste arv ei tohiks ametnike vahel siiski erineda kordades. Z.E otsene ülemus on teda iseloomustanud aktiivsena (kohati liigagi) väärtegude avastamisel, kuid äärmiselt passiivsena dokumentide vormistamisel. Kaebaja on ka töövälisel ajal käitunud ametnikule sobimatul moel ja ameti mainet kahjustades, püüdes ebakaines olekus ja jämedalt kasutada võimuvolitusi, viitega Tallinna Keskkonnaameti pädevusele ja volitustele. Kaebaja on järjepidevalt rikkunud Tallinna Keskkonnaameti sisekorraeeskirja, jättis korduvalt ilma etteteatamiseta tööle ilmumata, hilines ning viibis mitmel korral loata ametiruumides öisel ajal. Kaebaja oli teistest ametnikest nõrgem ka kvalifikatsiooni, teadmiste ja kogemuste poolest (kesk-eriharidus, lõpetanud
  1. a-l Tallinna Koreograafiakooli balletiartisti erialal, avaliku teenistuse staaži 5 aastat). Q. El on samuti kesk-eriharidus, kuid ta on läbinud hulgaliselt erinevaid täiendkoolitusi ja avaliku teenistuse staaži on tal umbes 10 aastat. W. F on lõpetanud
  2. a-l Politseikooli ja
  3. a-l Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia erialal ning ta omab pikaajalist töökogemust keskkonnajärelevalve valdkonnas juhtival kohal (avaliku teenistuse staaž 23 aastat, sellest 15 aastat keskkonnajärelevalve valdkonnas). W. F kvalifikatsioon, teadmised ja oskused on oluliselt paremad kui kaebajal. Kuna ka Q. E teenistusalased näitajad olid paremad kui kaebajal, oli õigustatud tema eelistamine ametisse jätmisel. Ülalpeetavate laste olemasolu tõttu oleks kaebajat tulnud

§ 116lg 2 kohaselt eelistada vaid juhul, kui tema ja Q.

E ametialased näitajad oleksid olnud võrdsed. Koondamine oli õiguspärane ka

§ 116

lg-t 3 arvestades, sest vastustajal ei olnud pakkuda kaebajale teist vaba ametikohta. Kaebaja koondamisel oli ameti juhataja aluseks võetud andmetest teadlik, arutas neid mitme isikuga (sh kaebajaga) ja tegi kaalutletud otsuse. Hilisemat e-kirjavahetust on kaebaja tõlgendanud ekslikult, tegemist oli üksnes teistkordse kontrolliga, et saada veelkord kinnitust varasema otsustuse õiguspärasusele. 6. Tallinna Halduskohus jättis 25.05.2011 otsusega Z.E kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Nii kaebaja kui ka vastustaja hinnangul sai koondatava isiku valikul otsustavaks

§ 116lg 2 teises lauses sätestatud kriteerium – ametnike teenistusalased näitajad.

Kaebaja väidetav ebasobiv käitumine väljaspool tööaega ei ole asjakohane, sest selle juhtumiga seoses ei ole kaebaja suhtes alustatud distsiplinaarmenetlust, mistõttu kohus seda küsimust ei käsitle. Vaidluse lahendamisel ei oma ka sisulist tähtsust Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 41 seletuskiri ja selles toodud põhjendused, miks oli ametikohtade vähendamine vajalik. Tõendamist ei ole leidnud, et F. C tegevus oli alates novembrist 2009 suunatud kaebaja ametikoha kaotamisele, sest see otsustati volikogu määrusega. Z.E ei ole esitanud oma vastuväited koondamisele enne teenistusest vabastamist ega avaldanud soovi teisele vakantsele ametikohale asumiseks. Vastavasisulist soovi ei ole kaebaja avaldanud ka kohtumenetluse käigus, nõudes enda teenistusse ennistamise asemel hüvitist 6 kuu ametipalga ulatuses. Koondamisega nõustumine või mittenõustumine on isiku enda valik. Antud juhul kaebaja nõustus enda koondamisega, kuid hiljem otsustas selle kohtus vaidlustada, taotledes teenistusse ennistamise asemel 6 kuu ametipalga suurust hüvitist. See kinnitab kaebajal huvi puudumist oma teenistussuhte jätkamiseks Tallinna Keskkonnaametis. Ametikoha koondamine oli seotud Tallinna linna üldise eelarvega ja kulude vähendamisega ning selle alus ja vajadus tulenesid Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 41 lisa 1 pst 6. Kaebaja koondamise põhjus ei olnud otsitud. Tunnistajad F. C ja A. K on kinnitanud, et Z.E töö efektiivsus oli märgatavalt madalam kui teistel ametnikel ning kaebaja puuduseks võis lugeda vähest kirjatööd väärteoasjade 5

(15)3-10-192 menetlemisel. Samas on vastustaja dokumentide korrektset ja õigeaegset vormistamist pidanud ametniku töös väga oluliseks ning selle kohustuse eiramist ametiasutusele vastutuse tekkimise võimaluse loomisena suhetes kolmandate isikutega. Vastustaja kinnitas kohtule, et koondamismenetluses kaaluti põhjalikult, millist ametnikku koondada. Kohus nõustub, et koondatava ametniku üle otsustamine on ametiasutuse diskretsiooniotsus, mille osas kohtu sisuline järelevalve on piiratud. Vastustaja on piisavalt selgelt ja arusaadavalt põhjendanud, millistest hinnangukriteeriumitest ta koondatava ametniku osas valiku tegemisel lähtus. Seega ei anna kaebuses toodud põhjendused alust kaebaja nõuete rahuldamiseks ning Z.E koondamise tõttu teenistusest vabastamine ei olnud ebaseaduslik. Kuivõrd teenistusalane kohtuvaidlus ei välju Tallinna Keskkonnaameti igapäevase põhitegevuse raamidest, siis ei ole halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabiteenuse kulude kaebajalt väljamõistmine õigustatud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. Z.E palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Tallinna Halduskohus on otsuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi, hinnanud ebaõigesti asjas kogutud tõendeid ning oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi, mis on toonud kaasa õigusvastase kohtuotsuse tegemise. Kuigi kohtuotsus on vaidlustatud tervikuna, nõustub apellant kohtu seisukohtadega osas, milles kohus ei pidanud vajalikuks analüüsida Z.Ele ette heidetud väidetavat ebasobivat käitumist väljaspool tööaega ega pidanud põhjendatuks vastustaja poolt halduskohtumenetluses kantud väliste õigusabikulude väljamõistmist Z.Elt. Halduskohus on rikkunud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet, sest ei ole otsuses kõiki asjas kogutud tõendeid analüüsinud ega valdava osa kaebaja esitatud tõenditega mittearvestamist põhjendanud. Halduskohus pole võtnud põhjendatud seisukohta ka kaebaja poolt esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta. Samas on osa Tallinna Keskkonnaameti väidetest loetud tõendatuks, vaatamata tõendite puudumisele. Tegemist on sedavõrd kaaluka kohtumenetluse normi rikkumisega, mis toob igal juhul kaasa kaevatava kohtuotsuse tühistamise apellatsioonkaebuse ülejäänud põhjendustest ja väidetest olenemata. Halduskohus järeldas ebaõigesti, et ka Z.E hinnangul sai koondatava isiku valikul otsustavaks ametnike teenistusalaste näitajate võrdlus. Apellant on hoopis rõhutanud, et ametnike teenistusalaseid näitajaid enne koondamist faktiliselt ei võrreldud ning apellanti konkreetsete näitajate võrdlemisest ei teavitatud. Halduskohus on Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 41 sisu mõistnud ebaõigesti, määruses ega selle lisas 1 ametikoha kaotamise põhjendust ei sisaldu, vastav põhjendus nähtub üksnes eelnõu seletuskirjast. Jääb arusaamatuks, miks ei oma kohtu hinnangul tähtsust, kes viidatud määruse eelnõu ette valmistas ja milliseid ettepanekuid tegi. Apellant on esitanud kohtule terve rea tõendeid, mis viitavad selgelt F. C tegevuse varjatud eesmärgile. Halduskohus on kõik kaebaja esitatud tõendid jätnud sisuliselt hindamata, rajades oma järelduse üksnes põhjendusele (s.o kulude kokkuhoid), mis on määruse tegelikku sisu arvestades täiesti väär. Apellant ei ole enda koondamisega nõustunud ning kohtu vastupidine järeldus on ilmselgelt otsitud ega tugine faktidele. Z.E viibis kuni 22.12.2009 ehk koondamisteate saamise päevani kahenädalasel õppepuhkusel seoses pooleliolevate õpingutega Tartu Ülikooli Õigusinstituudis. Kuna volikogu määrus võeti vastu alles 17.12.2009, ei olnud F. Cl kuidagi võimalik apellanti enne 22.12.2009 koondamisest informeerida ega temaga võimalike alternatiivide leidmiseks mingisuguseid vestlusi pidada ja põhjendatud kaalumist läbi viia. Kuivõrd Z.Ele teatati koondamisest ette kõigest 1 (töö)päev, siis ei olnud tal ka mingit 6
(15)3-10-192 reaalset võimalust ise otsida sobivat vaba ametikohta, samuti konstateeriti koondamisteates selgesõnaliselt, et ühtegi sobivat ametikohta Tallinna Keskkonnaametil pakkuda ei ole. Halduskohus on põhjendamatult tuginenud

§ 116

lg-le 3, kuigi poolte vahel puudub sisuline vaidlus fakti üle, et apellanti ei olnud võimalik nimetada tema nõusolekul teisele ametikohale, kuna selline vakantne ametikoht puudus. Z.E on kinnitanud, et avaldas suulises vormis mittenõustumist koondamisega ning vastupidist ei ole asjas tõendatud. Lisaks ei oma koondamise seaduslikkuse seisukohalt määravat tähtsust, millises vormis Z.E oma vastuseisu avaldas. Apellant on enda koondamise seadusega ettenähtud korras ja ajal kohtus vaidlustanud, mistõttu puudub alus väita, et ta pidas koondamist õiguspäraseks.

§ 116

lgt 3 ei saa tõlgendada selliselt, et ametnikul tuleb koondamisega mittenõustumise korral koondamisteatisele koheselt vastu vaielda ning selle fikseerimata jätmise korral on ta järelikult koondamisega nõustunud. Halduskohus oleks pidanud hoopis kindlaks tegema, kas Z.Ega viidi enne koondamise otsustamist läbi vestlus tema teenuistusalaste näitajate analüüsimiseks ning kas teda teavitati teenistusest vabastamise otsustamisel arvesse võetavatest kriteeriumidest. Piisavaks teavitamiseks ei ole võimalus tutvuda volikogu 17.12.2009 määruse eelnõu seletuskirjaga, sest selles viidati üksnes üldiselt ühe juhtivspetsialisti ametikoha kaotamisele. Ehkki halduskohus ei saa sekkuda diskretsiooni teostamisse ega vastustaja asemel hinnata, keda tulnuks koondada, on kohtul siiski võimalik tuvastada, kas koondamine viidi läbi vastavalt seaduse nõuetele subjektiivseid argumente kõrvale jättes. Halduskohus on antud juhul jätnud kõik F. C erapoolikust kinnitavad tõendid tähelepanuta. Piisav ei ole pelgalt formaalne viide asjaolule, et ühe ametikoha kaotamise nägi ette volikogu määrus, sest ehkki Tallinna linna ametiasutuste struktuur, teenistujate koosseis ja töö tasustamise kord kinnitatakse igal aastal volikogu määrusega, esitavad selle määruse eelnõu ettevalmistamiseks omapoolsed ettepanekud ja materjalid just linna erinevate ametiasutuse juhatajad, sh Tallinna Keskkonnaameti juhataja. Vastustaja ei ole seni ümber lükanud kaebaja väidet ja seda kinnitavaid tõendeid, et just F. C valmistas ette materjalid, millega otsustati ühe keskkonnajärelevalve sektori juhtivspetsialisti ametikoha kaotamine (see nähtub D. H ja F. C e-kirjavahetusest). Seega ei ole ameti struktuuris ja teenistujate koosseisus toimunud muudatused tehtud linnavolikogu või -valitsuse initsiatiivil. F. C varjatud soov vabaneda ebasobivatest ametnikest ilmnes juba varasemalt (novembris 2009) tema poolt koostatud linnavalitsuse korralduse eelnõus, millega muu hulgas oleks nähtud ette ühe Tallinna Keskkonnaameti keskkonnajärelevalve sektori juhtivspetsialisti ametikoha koondamine. Asjaolud (vt D. H ja F. C e-kirjavahetust) viitavad üheselt, et F. C oli isikutevahelise pingelise läbisaamise tõttu (mis oli üldiselt teada) isiklikult huvitatud Z.E poolt täidetava ametikoha võimalikult kiirest kaotamisest, vaatamata sellekohase vajaduse ja asjakohaste põhjenduste puudumisele. Koondamisvajaduse puudumist kinnitab mh asjaolu, et 2009. a septembris täideti keskkonnajärelevalve sektoris seni vakantne peaspetsialisti ametikoht, mitte ei koondatud seda. Seevastu otsustati kaks kuud hiljem koondada juhtivspetsialisti ametikoht, mis viitab selgelt, et määravaks said tegelikkuses üksnes subjektiivsed kaalutlused, mitte aga objektiivsed vajadused. Ka määruse eelnõu seletuskirjast nähtub, et Z.E koondamine ei olnud tingitud linna majanduslikust olukorrast, vaid üksnes linna järelevalvesüsteemi ümberkorraldamisest (väärtegude menetlemise funktsiooni üleandmine Tallinna Keskkonnaametilt Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametile), kusjuures teistes linna ametiasutustes koondati reeglina vakantseid ametikohti või ametikohti, mis vabanesid seoses ametnike üleviimisega. Kohtumenetluse käigus ei ole tõendamist leidnud, et Tallinna Keskkonnaamet oleks enne apellandi koondamise suhtes otsuse langetamist teenistujate teenistusalaseid näitajaid võrrelnud ning teinud selle alusel kaalutletud valiku (vt Riigikohtu 21.06.2010 otsus nr 3-3-17

(15)3-10-192 42-10). Tallinna Keskkonnaametil ei ole võimalik alles halduskohtumenetluse ajal esitatud põhjenduste ja loodud tõenditega tõendada asjaolusid, mida apellandi koondamise ajal veel ei esinenud. Kuna keskkonnajärelevalve sektori teiste spetsialistide W. F ja Q. E väidetavalt paremad teenistusalased näitajad ja nende põhjendus on välja toodud alles kohtumenetluse käigus ning Z.Ele ei olnud enne koondamist teada, millist kriteeriumit tema teenistusest vabastamisel kohaldatakse, toimus apellandi koondamine igal juhul õigusvastaselt. Samuti pole vastustaja põhjendanud, miks esitati võrdluseks üksnes läbiviidud väärteomenetlusi puudutavad näitajad, kuigi ametijuhenditest tulenevate tööülesannete ring on märksa laiem. F. C on 09.03.2011 kohtuistungil ise kinnitanud, et tegi koondamise otsuse ainuisikuliselt ega arvestanud otsustamisel teenistujate perekondlikku seisu ja ülalpeetavate arvu. F. C on ütlustes selgesõnaliselt tunnistanud, et ei olnud koondamise otsust langetades teadlik, milliseid seadusest tulenevaid asjaolusid tulnuks koondamise puhul arvestada. F. C selgitas, et
  1. a-l Tallinna Keskkonnaametis toimunud koondamiste puhul olid aluseks töökorraldust kajastavad vastavad tabelid ja linnavolikogu revisjonikomisjoni andmed, kuid nimetatud dokumente ei ole kohtule esitatud. Tallinna Keskkonnaameti juhtkonna nõupidamiste protokollides märgitud ülevaatlike tabelite (
  2. a planeeritud, vähendatud ja elluviidud ning
  3. a tegevustest) eesmärk ei ole teenistujate teenistusalaste näitajate võrdlemine ja läbiviidud väärteomenetlusi kajastavale tabelile tuginev arutelu ei olnud seotud ameti struktuuris hiljem aset leidnud muudatustega. Nimetatud tabel ei kajasta ka ametnike rolli konkreetsetes menetlustes ning tööjaotus põhines ametnike omavahelisel kokkuleppel. Tallinna Keskkonnamet asus alles kohtumenetluse ajal koostama põhjalikumat ülevaadet Z.E , Q. E ja W. F teenistusalastest näitajatest, kuid halduskohus on jätnud selle asjaolu tähelepanuta. Vastustaja ei ole kohtumenetluse kestel suutnud üheselt arusaadavalt selgitada, millised andmed ja dokumendid olid tegelikult koondamise otsustamisel väidetavalt toimunud kaalumise aluseks. Asjassepuutuv ei saanud olla asjaolu, et Q. El oli pooleli diplomitöö tegemine ning ta lõpetas ülikooli, sest Q. E lõpetas ülikooli alles
  4. a juunis. Koondamise ajal õppisid Z.E ja Q. E ülikoolis samal kursusel ega olnud võimalik hinnata, kummal õnnestub ülikool varem lõpetada. Ametnike iga-aastase atesteerimise käigus toimunud arenguvestlustel (sh viimati 03.11.2009) on A. K olnud järjepidevalt apellandi töötulemustega rahul ja hinnanud neid heaks (sarnaselt Q. Ele). Apellandile maksti ka tulemustasu. Seega olid Z.E ja Q. E tööalased näitajad võrdsed, millele kohus ei ole aga hinnangut andnud. Seejuures ei nähtu, et vastustaja oleks atesteerimislehele kantud hinnangutega üldse arvestanud.
  5. Tallinna Keskkonnaamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda. Apellatsioonkaebuses põhiosas korratakse esimese astme kohtus esitatud argumente, mille suhtes on halduskohus juba ammendava seisukoha võtnud. Väited halduskohtu poolt tõendite uurimise ja hindamise kohta on ebakonkreetsed. Kohus on otsuses hinnanud esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses. Täielikult alusetud, subjektiivsed ja üldsõnalised on apellandi väited ka tõendite ebausaldusväärsuse osas. Kohus on otsuse põhjendustes õigesti leidnud, et koondamismenetluses kaaluti põhjalikult, millist ametnikku koondada ning F. C otsustas töötulemuste ja kvalifikatsiooni põhjal, keda kahest juhtivspetsialistist koondada. Apellandi väide, et teda ei teavitatud võrdlemisest ega arvesse võetavatest näitajatest, jääb arusaamatuks, sest selleks puudub õiguslik alus. Sellele vaatamata arutas tunnistaja F. C oma ütluste kohaselt koondamisega seotud teenistusalaseid näitajaid muu hulgas Z.Ega. Apellandi paljasõnalised väited Z.E poolt enne koondamist tehtud väidetavate suuliste avalduste kohta on ebaõiged. Need on vastuolu asjas kogutud tõenditega, sh tunnistajate ütlustega. 8
(15)3-10-192 Apellandi hinnang F. C tegevuse väidetavale varjatud eesmärgile on asjakohatu, tõendamata ja ebaõige. Tähtsust ei oma, kes Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 41 eelnõu ette valmistas ja milliseid ettepanekuid tegi, vaid oluline on üksnes asjaolu, et kulude kokkuhoiu eesmärgil nägi määrus keskkonnajärelevalve sektorile ette kaks ametnikku senise kolme asemel. Apellandi vandenõueteooria on täielikult põhjendamatu ja vastuolus asjas kogutud tõenditega, samuti puudub sellel õiguslik tähendus olukorras, kus koondamise aluseks oli Tallinna Linnavolikogu määrus. Kogutud tõenditest nähtuvalt ei ole Z.E koheselt pärast koondamisest etteteatamise kirjaga tutvumist avaldanud tööandjale soovi teenistusse jäämiseks ega ole koondamiskavatsusele vastu vaielnud. Teenistusse jäämise soovi ei ole apellant avaldanud ka kohtumenetluse käigus, nõudes üksnes hüvitist 6 kuu ametipalga ulatuses. Väite ametnike võrdlemata jätmise kohta on esitanud kaebaja, mistõttu oli ka temal HKMS § 15 lg 3 esimese lause kohaselt kohustus seda tõendada. Õiguslikul alusel ei põhine apellandi eeldus, et võrdlemise läbiviimist oleks pidanud tõendama vastustaja. Apellant ei ole viidanud ühelegi konkreetsele tõendile, mis annaks alust kahelda vastustaja tõendi usaldusväärsuses. Halduskohus ei ole tõendite hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Võrdlemise toimumist on kinnitanud kohtuistungil ütlusi andnud tunnistajad F. C ja A. K. Tunnistaja F. C selgitas, et peaspetsialist W. Fl oli väga hea CV ja töökogemus, mistõttu teda ei koondatud. Tema Tallinna Keskkonnaametis töötamise aeg oli küll lühem, aga menetluste arvu ja töökvaliteeti võrreldes oli ta apellandist parem. Menetluste poolest oligi kõige tagasihoidlikum Z.E. Tunnistaja A. Ka ütluste kohaselt oli apellandi puuduseks vähene kirjatöö väärteoasjade menetlemisel, samas on vastustaja dokumentide korrektset ja õigeaegset vormistamist pidanud ametniku töös väga oluliseks ning selle kohustuse eiramist ametiasutusele vastutuse tekkimise võimaluse loomisena suhetes kolmandate isikutega. Kohus on leidnud, et vastustaja on piisavalt selgelt ja arusaadavalt põhjendanud, millistest hinnangukriteeriumitest ta koondatava ametniku valikul lähtus. Apellandi viited varasemate arenguvestluste tulemustele on asjakohatud, sest teenistujate koondamisel võrreldavaid teenistusalaseid näitajaid on pädev sisustama üksnes ametiasutus ise. F. C oli Tallinna Keskkonnaameti juhataja ning põhjendamatu on kahelda tema õiguslikes teadmistes ja järeldada asjaolust, et kuna teised ameti töötajad teda koondamisel arvesse võetavatest kriteeriumitest ei teavitanud, siis polnud ta koondamise otsust tehes seadusest tulenevatest nõuetest teadlik. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Ringkonnakohus nõustub iseenesest apellandiga, et halduskohtu otsusele saab ette heita mitmete kaebaja väidete või tema poolt esitatud tõendite suhtes seisukoha võtmata jätmist ning mõnede üllatuslike ja põhjendamata järelduste tegemist, mida tuleb pidada menetlusõiguse normide (HKMS § 25 lg-d 2 ja 3; TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8) rikkumiseks. Kuivõrd apellatsioonkaebuses on siiski taotletud ringkonnakohtu poolt uue otsuse tegemist ilma asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks saatmata, ning ka ringkonnakohtu hinnangul on menetluslike puuduste kõrvaldamine apellatsiooniastmes võimalik, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks hakata üksikasjalikult kontrollima kõiki apellandi väiteid halduskohtu poolt menetlusnormide rikkumise kohta, vaid analüüsib üksnes Z.E sisulisi väiteid. 9
(15)3-10-192 10.

§ 116

lg 1: „Ametniku võib koondamise tõttu teenistusest vabastada ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohtade arvu vähendamisel, teenistuse ümberkorraldamisel või ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametniku teenistusse ennistamisel.“ 11. Nõustuda ei saa apellandi seisukohaga, et ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastamise vajadus ehk nn koondamissituatsioon (

§ 116lg 1) puudus.

Tallinna Keskkonnaameti keskkonnajärelevalve sektoris ühe keskkonnajärelevalve juhtivspetsialisti ametikoha kaotamise alates 01.01.2010 nägi ette Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 41 „Tallinna linna ametiasutuste struktuur, teenistujate koosseis ja töö tasustamise kord“ lisa 1 p

  1. Määruse täitmine oli Tallinna Keskkonnaameti juhatajale kohustuslik. Koondamissituatsiooni tegeliku esinemise kontrollimise seisukohalt ei oma mingit õiguslikku tähendust, kes ja millistel kaalutlustel volikogu määruse eelnõu ette valmistas. Samuti pole iseenesest määrav, kuidas on volikogu määruse vastuvõtmise vajadust põhjendatud (s.o kas ametikoha koondamise vajadus tulenes osade funktsioonide üleandmisest Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametile ja seega töömahu vähenemisest või hoopis linnaeelarve mahu vähenemisest), sest volikogu määruse õiguspärasus ei ole asjas vaidluse all ning pooled ei vaidle ka faktilise asjaolu üle, et varasema kolme ametikoha (kaks juhtivspetsialisti ja üks peaspetsialist) asemel oli keskkonnajärelevalve sektoris alates 01.01.2010 kaks ametikohta (üks juhtivspetsialist ja üks peaspetsialist) ning ühtegi uut ametikohta ei loodud. Seega koondamissituatsioon faktiliselt esines. Kohus ei saa hinnata ametiasutuses struktuurimuudatuste tegemise sisulist vajalikkust ja otstarbekust, vaid saaks isegi volikogu määruse halduskohtus vaidlustamise võimalikuks pidamise korral (s.o kui seda tuleks määruse vormile vaatamata käsitada üksikregulatsioone sisaldava aktina, mis on suunatud haldusvälistele isikutele – vrd Riigikohtu 14.05.2007 otsus nr 3-3-1-16-07, p 10) üksnes piiratud ulatuses kontrollida sellise kaalutlusotsuse õiguspärasust (vt Riigikohtu 24.04.2007 otsus nr 3-3-1-14-07, p 17). Seejuures puuduvad igasugused andmed ja väited selle kohta, et Tallinna Linnavolikogu oleks 17.12.2009 määruse vastuvõtmisel lähtunud täiesti sobimatutest või asjassepuutumatutest kaalutlustest. F. C väidetavaid subjektiivseid eesmärke ei saaks ilma sellekohaste tõenditeta kuidagi omistada volikogule, isegi juhul, kui tema oleks ainuisikuliselt vastava määruse eelnõu ette valmistanud. Teistsugune lähenemine tähendaks sisuliselt volikogu kui kohaliku omavalitsuse organi rolli täielikku eitamist tema ainupädevusse (KOKS § 22 lg 1 p 36) kuuluva küsimuse otsustamisel.
  2. Asja lahendamisel ei oma tähtsust seegi, et konkreetselt Z.E koondamine otsustati sisuliselt juba enne määruse vastuvõtmist või jõustumist, sest struktuurimuudatuse toimumine ja keskkonnajärelevalve sektoris ametikohtade vähenemine oli Tallinna Keskkonnaametile ette teada ning arvestades määruse vastuvõtmise (17.12.2009) / jõustumise (21.12.2009) ja rakendamise ehk ametikoha tegeliku kaotamise (01.01.2010) vahele jäävat väga piiratud ajavahemikku, oli igati mõistlik ja õiguspärane, et ametiasutus alustas ettevalmistustega juba varem, et kindlustada määruse õigeaegne täitmine. Seejuures esitati koondamisteade Z.Ele 18.12.2009 ehk alles pärast volikogu määruse vastuvõtmist, millega ametikoha kaotamine lõplikult otsustati, ning Tallinna Keskkonnaameti juhataja vabastas Z.E 23.12.2009 käskkirjaga jõustunud määruse alusel ja selles ettenähtud tähtpäevast (01.01.2010). 13.

§ 116

lg 2: „Koondamisel on teenistusse jäämise eelisõigus eelkõige teenistujate esindajal, seejärel põhikohaga ametnikel. Põhikohaga ametnikest on nimetatud õigus paremate teenistusalaste näitajatega ametnikul. Võrdsete teenistusalaste näitajate korral eelistatakse ametnikku, kes on teenistuses saanud töövigastuse või kutsehaiguse, kellel on pikem teenistusstaaž või kellel on ülalpeetavaid.“ 10

(15)3-10-192 14. Ringkonnakohtu hinnangul sõltub käesoleva asja lahendamine esmajoones küsimusest, kas Tallinna Keskkonnaamet viis enne Z.E koondamise otsustamist läbi

§ 116lg 2 kohase ametnike võrdlemise või mitte.

Ringkonnakohtu istungil möönis seda ka apellant ise. Esmalt märgib ringkonnakohus, et ei nõustu apellandi käsitlusega, mille kohaselt tuleneb Riigikohtu 21.06.2010 otsusest nr 3-3-1-42-10 (p 15) nõue, et koondamissituatsioonis olevatele ametnikele tuleb enne konkreetse vabastatava ametniku väljavalimist teatavaks teha, milliste kriteeriumite alusel ametikoha koondamise tõttu teenistusest vabastatavat ametnikku üldse valima hakatakse. Selline nõue ei põhine ka seadusel. Apellandi viidatud Riigikohtu lahendis on rõhutatud üksnes seda, et ametiasutus ei saa valikukriteeriume välja tuua alles kohtumenetluse käigus, vaid need peavad kindlasti sisalduma juba teenistusest vabastamise käskkirjas, et teenistujal oleks vastava soovi korral võimalik nimetatud haldusakti sisuliselt vaidlustada. 15. Ehkki ringkonnakohtu istungil leidis vastustaja esindaja, et kuna koondati üks juhtivspetsialisti ametikoht, siis olid koondamissituatsioonis ja kuulusid võrdlemisele üksnes juhtivspetsialistid Q. E ja Z.E, leiab ringkonnakohus, et koondamissituatsioonis oli ka peaspetsialist W. F, kuivõrd sisulised erinevused juhtivspetsialisti ja peaspetsialisti ametijuhendites (I kd, tl 18-21) puuduvad (mh näevad juhendite p-d 1.3 ja 1.4 ette vastastikuse asendamise, identsed on ametijuhendites sätestatud teenistuskohustused, teenistuja õigused ja vastutus ning teenistujale esitatavad põhinõuded, ainus erinevus ongi vaid ametinimetustes) ning Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 41 seletuskirja (II kd, tl 21-27; täpsemalt II kd, tl 22 pöördel) kohaselt on nii juhtiv- kui ka peaspetsialist vanemametnikud. Seetõttu tuli teenistusest vabastatava ametniku väljavalimiseks omavahel võrrelda Z.E, Q. E ja W. F. Ka vastustaja ise on kohtumenetluse käigus võrrelnud Z.E teenistusalaseid näitajaid nii Q. E kui ka W. Fga. 16.

§ 116

lg 2 kohane võrdlemine eeldab koondamissituatsioonis olevaid ametnikke iseloomustavate andmete kõrvutamist kindlas järjekorras, kusjuures iga järgmine võrdlusetapp tuleb läbida vaid juhul, kui eelmiste kriteeriumite põhjal on ametnike näitajad võrdsed ja seetõttu ei saaks neist kedagi objektiivselt eelistada. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et ükski koondamissituatsioonis olnud ametnikest ei olnud teenistujate esindaja, samuti olid nad kõik põhikohaga ametnikud (vt ka Riigikohtu 10.06.2009 otsus nr 3-3-1-37-09, p 11). Küll aga on Tallinna Keskkonnaamet seisukohal, et koondamissituatsioonis olnud ametnike teenistusalased näitajad ei olnud võrdsed (

§ 116

lg 2 teine lause) ning kuna teistest nõrgem oli Z.E, siis kuulus tema ka teenistusest vabastamisele. Kuna teenistusalased näitajad ei olnud võrdsed, polnud ametnikke tarvis täiendavalt võrrelda

§ 116

lg 2 kolmandas lauses toodud kriteeriumite abil (töövigastus / kutsehaigus, teenistusstaaži pikkus, ülalpeetavate olemasolu ja arv) ning vastustaja on ka selgelt märkinud, et seda ei tehtud (nt F. C ütlused Tallinna Halduskohtu 09.03.2011 istungil – II kd, tl 44 pöördel). Ringkonnakohus märgib, et juhul, kui Tallinna Keskkonnaamet võrdles Z.E, Q. E ja W. F teenistusalaseid näitajaid ning tuvastas õigesti, et Z.E oli teenistustulemuste poolest teistest nõrgem, siis ei pidanud haldusorgan enam täiendavalt võtma arvesse Z.E teenistusstaaži ega ülalpeetavate olemasolu. Seetõttu ei oma sisulist tähtsust asjaolu, kas väidetavalt ametnike võrdlemise läbi viinud F. C oli või ei olnud teadlik kõigist

§ 116

lg 2 alusel võrdlemisele kuuluvatest asjaoludest või mitte, sest see ei saanud kuidagi mõjutada ametnike teenistusalaste näitajate võrdlemist ega muuta selle alusel antud haldusakti õigusvastaseks. Haldusmenetluse seaduse § 58 ja riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda ja haldusakti võib jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist. 11

(15)3-10-192
  1. Ringkonnakohus peab aga vajalikuks märkida, et ebaõige on Tallinna Keskkonnaameti seisukoht, et kuivõrd ametnike teenistusalaste näitajate võrdlemata jätmise väite esitas Z.E, siis pidi tema kohtumenetluses nimetatud asjaolu ka tõendama. Iseenesest on õige, et HKMS § 15 lg 3 kohaselt on kaebaja kohustatud halduskohtumenetluses põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega (vajaduse korral selleks kohtu abi paludes). Samas on vastustaja jätnud tähelepanuta HKMS § 15 lg 3 kolmanda lause, milles on üheselt rõhutatud, et oma väidete asjakohaste tõenditega põhjendamise kohustus on vastuväidete esitamisel ka asutusel, kelle haldusakti peale on kaevatud. Kuivõrd Tallinna Keskkonnaamet on vastuseks Z.E väidetele korduvalt rõhutanud, et vastustaja viis enne kaebaja koondamise tõttu teenistusest vabastamist läbi koondamissituatsioonis olnud ametnike teenistusalaste näitajate võrdlemise, siis oli tal kohustus esitada oma sellekohase vastuväite kinnitamiseks ka vastavad tõendid. Ringkonnakohus rõhutab, et isegi juhul, kui vastustaja oleks kohtumenetluses piirdunud pelgalt tõdemusega, et kaebaja ei ole tõendanud võrdlemise mittetoimumist (s.o poleks esitanud omapoolset vastuväidet, et võrdlemine toimus), siis ei saaks kohus ka ainuüksi kaebaja raskustest sellise negatiivse asjaolu tõendamisel, mida ongi raske teha, järeldada ametnike võrdlemise tegelikku toimumist, sest isikule ei saa üldjuhul panna kohustust tõendada mingi asjaolu mitteesinemist, eriti olukorras, kus vastavad tõendid ei saa kuidagi olla tema kontrolli all (vt ka Riigikohtu 10.06.2003 otsus nr 3-2-1-84-03, p 11; 21.12.2007 otsus nr 3-2-1-137-07, p 15; 18.06.2010 otsus nr 3-1-1-46-10, p 8.4; 16.11.2010 otsus nr 3-11-83-10, p 35).
  2. Tallinna Halduskohtu 09.03.2011 istungil (II kd, tl 44-45) tunnistajana ütlusi andnud F. C kinnitas korduvalt, et otsuse konkreetselt Z.E koondamiseks võttis vastu tema ainuisikuliselt. Seetõttu ei oma asja lahendamise seisukohalt iseenesest tähtsust, kas ja kuivõrd oli küsimus läbi arutatud teiste Tallinna Keskkonnaameti ametnikega, nt Z.E vahetu juhi A. Kga. F. C selgitas samas, et otsustas töötulemuste ja kvalifikatsiooni põhjal, milline ametnikest koondada, võttes aluseks töökorralduse tabelid (läbiviidud väärteomenetlusi kajastavad andmed) ning volikogu revisjonikomisjoni andmed. Samuti arvestas F. C enda sõnul lisaks sellega, et kõigil ametnikel oli eelnev juhtimiskogemus, W. F oli kõrgharidusega (I kd, tl 62) ning Z.Ega võrreldes olid Q. El õigusteaduse õpingud kaugemal (diplomitöö pooleli). Tallinna Keskkonnaameti juhtkonna 06.11.2009 nõupidamise protokolli nr 45 (II kd, tl 7-8) kohaselt tegi F. C osakonnajuhatajatele ülesandeks koostada hiljemalt 11.11.2009 tabeli kujul ülevaade
  3. a planeeritud, vähendatud, ellu viidud ja
  4. a tegevustest. Keskkonnajärelevalve sektori kohta koostatud väärteomenetluste koondtabeli (II kd, tl 10-12) edastas Q. E 11.11.2009 e-kirjaga (II kd, tl 9). F. C ütlustest Tallinna Halduskohtu 09.03.2011 istungil (II kd, tl 45) saab järeldada, et osakondade töötulemuste arutelu oli vajalik Tallinna Keskkonnaameti iga-aastase tegevusaruande koostamiseks, mis tuli igal aastal esitada Tallinna Linnakantseleile. Samas ei takista ametnike töötulemuste võrdlemisel ühe allikana nimetatud menetluste koondtabelist lähtumist asjaolu, et tabeli koostamise eesmärk ei olnud otseselt ametnike võrdlemine. Küll aga tuleb seda arvestada tabelis kajastatud andmete põhjal järelduste tegemisel. Z.E ja Q. E vahetu juht A. K kinnitas tunnistajana Tallinna Halduskohtu 09.03.2011 istungil (II kd, tl 47-48), et ta on selgitanud F. Cle keskkonnajärelevalve sektori tööpõhimõtteid, tööülesannete jaotust ja töötulemusi, kusjuures väärteoasjade arv ei olnud Z.El ja Q. El küll võrdne, kuid see ei omanud mingit sisulist tähtsust, sest ametnikud töötasid paarina ja registris menetluse alustajana konkreetse ametniku märkimine sõltus nende enda kokkulepitud tööjaotusest. F. C omakorda märkis (II kd, tl 44), et Z.E teatas talle, et neil olid Q. Ega vastastikused kokkulepped tööjaotuse kohta (eriti seoses asjaoluga, et Q. El puudusid 12
(15)3-10-192 alguses autojuhiload), kuid neid ta ei arvestanud, sest vastavad kokkulepped ei olnud Tallinna Keskkonnaameti juhataja juures ametlikult fikseeritud.
  1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole koondamissituatsioonis olnud ametnike teenistusalaste näitajate tegelik ja piisav võrdlemine asjas tõendamist leidnud. Õige on apellandi osutus, et F. C poolt ühe allikana viidatud volikogu revisjonikomisjoni andmeid, mille alusel on ametnike teenistusalaseid näitajaid väidetavalt võrreldud, pole vastustaja kohtule esitanud, kuigi kaebaja on nende puudumisele tähelepanu juhtinud. Samuti ei saa A. K ütlusi arvestades pidada piisavaks pelgalt tuginemist keskkonnajärelevalve sektoris väärteoasjade menetlemist kajastavaid koondtabeleid, sest need ei sisalda andmeid konkreetsete ametnike tööpanuse kohta menetlustoimingute tegemisel. Iseenesest tuleb küll nõustuda vastustajaga selles, et atesteerimislehtede (I kd, tl 85) arvestamata jätmist või neis tehtud järeldustest erinevatele tulemustele jõudmist ei saa pidada õigusvastaseks ning ametiasutusel on kaalutlusõigus otsustamaks, milliseid konkreetseid teenistusalaseid näitajaid pidada kõige olulisemateks (ja pole kahtlust, et keskkonnajärelevalve sektori puhul võib selleks olla just panus väärteomenetluste läbiviimisse), kuid käesoleval juhul ei ole Tallinna Keskkonnaamet üldse veennud kohut selles, et enne Z.E koondamise tõttu teenistusest vabastamist oleks ametnike teenistusalaseid näitajaid piisava põhjalikkusega võrreldud. Lisaks ei saa F. C ütlustes viidatud kaalutlust, mis seisnes selles, et Q. E õigusteaduse õpingud olid jõudnud kaugemale kui Z.E omad, pidada asjassepuutuvaks, sest juhtivspetsialisti ametijuhendi p 6.1 (I kd, tl 19) kohaselt nõuti ametnikult akadeemilist kõrgharidust või selle omandamist, millisele nõudele vastasid käskkirja andmise ajal nii Z.E kui ka Q. E, ning seejuures pole olnud vaidlust, et mõlemal ametnikul olid ühe juhtivspetsialisti ametikoha koondamise ajal õpingud formaalselt endiselt pooleli. Kuivõrd puudub igasugune sisuline võrdlev analüüs Z.E ja Q. E õigusalaste teadmiste ja nende töökohustuste täitmisel rakendamise kohta, siis ei saa sellises olukorras pidada ametnike näitajaid erinevaks.
  2. Kuna vaidlusaluses 23.12.2009 käskkirjas (I kd, tl 17) ega ka 18.12.2009 koondamisteates (I kd, tl 16) ei sisaldu mingeid sisulisi põhjendusi ega kaalutlusi (ka mitte viiteliselt), miks otsustati Tallinna Keskkonnaameti keskkonnajärelevalve sektori ühe juhtivspetsialisti ametikoha koondamise tõttu teenistusest vabastada nimelt Z.E, ning kohtumenetluse käigus ei ole vastustaja esitanud piisavaid andmeid koondamissituatsioonis olnud ametnike teenistusalaste näitajate eelneva võrdlemise tegeliku toimumise kohta ning F. C enda ütlustele tuginedes on tuvastatav asjas kaalutlusvea tegemine (asjassepuutumatu kaalutluse arvestamine), siis ei ole vaidlustatud haldusakt õiguspärane ega kontrollitav ning tuleb põhjendamiskohustuse olulise rikkumise tõttu tühistada. Riigikohtu 21.06.2010 otsuse nr 3-3-1-42-10 (p 15) kohaselt ei saa õiguspäraseks pidada

§ 116

lg 2 alusel paremate teenistusalaste näitajate põhjuste väljatoomist alles teenistusest vabastamise käskkirja tühistamise õiguspärasuse kohtuliku kontrolli käigus. Seetõttu ei oma asja lahendamisel tähtsust, kas käesolevas kohtumenetluses Tallinna Keskkonnaameti poolt täiendavalt esitatud ja alles pärast vaidlusaluse käskkirja andmist koostatud dokumentide (nt Z.E iseloomustus, detailsem ülevaade menetlustoimingute tegemisest jms) põhjal oleks tõepoolest olnud õige vabastada teenistusest just Z.E või mitte. 21.

§ 116

lg 3: „Ametnikku ei vabastata, kui teda on võimalik nimetada tema nõusolekul teisele ametikohale. Koondamise tõttu vabanenud ametnik tuleb tema soovil kuue kuu jooksul, alates tema vabastamisest, teenistusse tagasi võtta, kui tema teenistuskohas luuakse uusi või vabaneb olemasolevaid vabanenud ametniku kvalifikatsioonile vastavaid ametikohti.“ 13

(15)3-10-192 22. Halduskohtu tuginemine

§ 116

lg-le 3 ja Z.E väidetavale koondamisega nõustumisele oli üllatuslik ja põhjendamatu ning seda ei kinnita ükski haldusasja toimikus olev tõend. Asjaolust, et Z.E pole enda koondamise tõttu teenistusest vabastamisele enne kaebusega halduskohtusse pöördumist kirjalikus vormis vastu vaielnud või nõudnud vastustajalt oma vastuväite fikseerimist, ei piira tema õigust vaidlustada enda teenistusest vabastamine seaduses sätestatud tähtaja (

§ 160

lg 1 – üks kuu) jooksul halduskohtus, kui ta leiab, et ta vabastati teenistusest õigusvastaselt. Õige on apellandi seisukoht, et

§ 116

lg-t 3 ei saa tõlgendada selliselt, et ametnikul tuleb koondamisega mittenõustumise korral koondamisteatele koheselt vastu vaielda ning selle fikseerimata jätmise korral on ta järelikult koondamisega nõustunud. Seejuures ei saaks ringkonnakohtu hinnangul isegi ametniku koondamisega nõustumise korral tema teenistusest vabastamist käsitada sisuliselt ametniku teenistusest vabastamisena

§ 114

alusel tema enda algatusel, vaid tegemist on igal juhul teenistusest vabastamisega koondamise tõttu, mille puhul tuleb järgida

§-s 116 sätestatud reegleid. Samuti ei oma

§ 135

lg-s 2 sätestatud sanktsiooni iseloomuga hüvitise väljamõistmise seisukohalt mingit õiguslikku tähendust, et ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnik ei soovi kohtuvaidluse algusest peale enda teenistusse ennistamist, vaid üksnes kuue kuu ametipalga suuruse hüvitise maksmist (vt nt Riigikohtu 24.10.2000 otsus nr 3-3-1-45-00, p 3). Halduskohtu viide Z.E tegevusetusele seoses vaba ametikoha otsimisega, on põhjendamatu juba ainuüksi tulenevalt sellest, et Tallinna Keskkonnaameti juhataja poolt allkirjastatud 18.12.2009 koondamisteates oli selgesõnaliselt märgitud, et

§ 116

lg-t 3 ei saa kohaldada, kuna Tallinna Keskkonnaametil ei ole Z.Ele pakkuda sobivat teist ametikohta. Sellistel asjaoludel ei saa ametnikule ette heita, et ta ei ole näidanud üles omapoolset aktiivsust võimalike teiste ametikohtade otsimisel. Tegemist ei ole Riigikohtu 07.04.2005 otsuses nr 3-3-1-5-05 (p-d 11-18) kajastatuga sarnase olukorraga.

§ 116

lg-st 3 tuleneb esmajoones ametiasutuse kohustus pakkuda teisi ametikohti ning ametniku enda aktiivsuse eeldus võib kõne alla tulla eelkõige vaid juhul, kui ametnik ilma igasuguste põhjendusteta välistab temale juba pakutud ja tema võimetele sobiva ametikoha, nõudes ametiasutuselt kõikmõeldavate alternatiivsete ametikohtade väljatoomist.

  1. Eelneva põhjal ja HKMS § 46 lg 1 p 2 alusel rahuldab ringkonnakohus Z.E apellatsioonkaebuse ja tühistab Tallinna Halduskohtu 25.05.2011 otsuse. Ringkonnakohtu hinnangul on võimalik asjas teha uus otsus, millega Z.E kaebus rahuldada ja tunnistada vaidlustatud käskkiri seadusevastaseks, mõistes Tallinna Keskkonnaametilt Z.E kasuks välja hüvitise tema kuue kuu ametipalga ulatuses.
  2. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui kõrgema astme kohus muudab alamalseisva kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (HKMS § 93 lg 4). Kuna ringkonnakohus rahuldab Z.E apellatsioonkaebuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse, peab menetluskulud kandma vastustaja. Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 93 lg 1). Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 93 lg 5). Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 1 kohaselt on käesolev kaebus riigilõivuvaba. Esimese astme kohtus taotles Z.E õigusabikulude väljamõistmist kokku 5480,88 eurot. Menetluskulude väljamõistmise taotlusele olid lisatud advokaadibüroo arved koos spetsifikatsioonidega ning arvete tasumist kinnitavad dokumendid (I kd, tl 134-140; II kd, tl 86-99). 14

(15)3-10-192 Apellatsioonimenetluses on Z.E taotlenud õigusabikulude väljamõistmist 237,11 euro ulatuses, mille kandmine on nõuetekohaselt tõendatud. Seega taotleb kaebaja menetluskulude vastustajalt väljamõistmist kokku 5717,99 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on Z.E menetluskulude kandmine nii esimese kui ka teise astme kohtus nõuetekohaselt tõendatud, kuid menetluskulusid saab asjas vaidluse all olevate küsimuste iseloomu ja mahtu arvestades pidada vajalikeks ja põhjendatuteks üksnes osaliselt. Vajalike ja põhjendatud menetluskulude väljamõistmise otsustamiseks tuleb kohtul analüüsida kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning kaebuse koostamise keerukust ja aeganõudvust (vt Riigikohtu 18.05.2009 määrus nr 3-3-1-28-09, p 11). Muu hulgas võib esindajate töö mahtu hinnata ka selle kaudu, kuivõrd nende koostatud menetlusdokumendid erinevad või sarnanevad (vt Riigikohtu 18.05.2010 määrus nr 3-2-1-4310, p 14). Käesolevas asjas on olnud ilmselgelt vajalikud kulud seoses esimese astme kohtus toimunud neljal kohtuistungil (kogukestusega 12 tundi 40 min) osalemisega, samuti ringkonnakohtu istungist osavõtmisega (1 tund). Samas on advokaadibüroo kõigi arvete järgi kokku teinud esindaja esimese astme kohtumenetluses tööd 37 tundi 28 minutit ja apellatsioonimenetluses 10 tundi 11 minutit (viimatinimetatud kulud olid ringkonnakohtu istungi ajaks kantud üksnes osaliselt, mistõttu taotletakse ka nende väljamõistmist osaliselt). Tegemist on siiski tavapärase teenistusvaidlusega, mis ei ole õiguslikult keerukas, samuti ei ole olnud asjas läbitöötamist vajavate dokumentide maht märkimisväärselt suur ja vaidlusküsimuste ring on olnud jätkuvalt sama. Ringkonnakohtu hinnangul saab menetluskulusid pidada vajalikeks üksnes ligikaudu kahe kolmandiku ulatuses ning vastustajalt tuleb kaebaja kasuks mõista välja kahe kohtuastme peale kokku 4000 eurot. Ülejäänud osas jäävad apellandi menetluskulud tema enda kanda. Kuna kaebus rahuldatakse ja menetluskulud peab kandma vastustaja, jäävad Tallinna Keskkonnaameti õigusabikulud kokku 3884,29 eurot (esimese astme kohtus 42 000 krooni – II kd, tl 50-59; apellatsiooniastmes 1200 eurot) tema enda kanda. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.