← Eesti

1-24-4314/29

Obsah (5)§ 6§ 5§ 75§ 76§ 7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetluse liik Vaidlustatud kohtuotsus Apellandid Apellatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise viis

) § 2 lg-te 2 ja 3 alusel ning politseil on

§ 6

lg 2 järgi üldjuhul ohu väljaselgitamise ja tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise pädevus. Korrarikkumine on avaliku korra kaitsealas oleva õigusnormi või isiku subjektiivse õiguse rikkumine või õigushüve kahjustamine (

§ 5lg 1).

Oht on olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine (

§ 5lg 2).

Vahetu oht on olukord, kus korrarikkumine leiab juba aset või on suur tõenäosus, et see kohe algab (

§ 5lg 5).

Ohu puhul räägitakse veel olulisest ja kõrgendatud ohust (

§ 5lg-d 3 ja 4).

30. Politseil on vahetu sunni kasutamise pädevus, mis hõlmab muu hulgas füüsilise jõu ja erivahendi kasutamist (

§ 75lg 1 ls 1).

Politsei võib kohaldada vahetut sundi ainult juhul, kui kehtiva haldusaktiga ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks isikule pandud kohustuse täitmise tagamine muu vahendiga pole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik (

§ 76lg 1 ls 1).

Vahetut sundi on lubatud kohaldada ilma eelneva kohustava haldusaktita, kui haldusakti andmine ei ole võimalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu (

§ 76lg 2).

Olenemata sellest, millise pädevusnormi alusel vahetut sundi kasutatakse, peab see olema proportsionaalne.

§ 7

p-de 1–3 järgi peab korrakaitseorgan järgima riiklikku järelevalvet teostades järgmisi põhimõtteid: kohaldama mitmest sobivast ja vajalikust riikliku järelevalve meetmest seda, mis nii isikut kui ka üldsust eeldatavalt kõige vähem kahjustab, kohaldama ainult sellist riikliku järelevalve meedet, mis on proportsionaalne, arvestades meetmega taotletavat eesmärki ja kiireloomulist kohaldamist 7

(12)nõudvat olukorda, ja kohaldama riikliku järelevalve meedet vaid nii kaua, kui selle eesmärk on saavutatud või seda ei ole enam võimalik saavutada.
  1. Vahetu sunni kasutamine on kaalutlusõiguse alusel tehtav haldustoiming, mille üle seatud kohtulik kontroll on selgelt piiratud. Kohus ei saa astuda haldusorgani asemele ega hinnata sisuliselt kaalumisel asjasse puutuvaid asjaolusid, kuna kohtul võib olla keeruline hinnata kõiki asjaolusid ja võtta arvesse kõiki kriteeriume. (Vt RKKK 11.10.2018, 1-17-1219/39, p-d 15 ja 16.)
  2. Samuti on kolleegium seisukohal, et riigivõimul peab olema võimalus mingis piires eksida ning kui avalik võim tegutseb võimaliku eksimuse mõjul, tuleb seda igaühel mõnel määral taluda, sest ilma allumiskohustuseta ei saa riigivõim toimida (nn riigi eksimisprivileeg). See tähendab muu hulgas, et kui politsei tegutseb talle seadusega antud volituste piires, siis saab seda lugeda üldjuhul seaduslikuks isegi siis, kui hiljem selgub, et politsei eksis mõnes sellises asjaolus, millele tuginedes pidas ta enda tegutsemist lubatuks (nt politseiametnik eksib kinni peetava inimese identiteedis). (Vt J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2018, lk 356, p 239.) Niisugusel juhul ei tule reeglina hädakaitse KarS § 28 lg 1 mõistes politsei vastu kõne alla. Sõltuvalt asjaoludest on hädakaitse võimalik aga sellistel puhkudel, mil politsei tegevus väljub ilmselgelt tema pädevuse piirest või on ilmselgelt ebaproportsionaalne.
  3. Kolleegiumi hinnangul ei väljunud politseinikud menetletaval juhtumil neile antud pädevuste piirest ega ületanud kaalutlusõiguse piire, kui sisenesid süüdistatava kinnistule, üritasid sealt mõni hetk hiljem viia endaga kaasa agressiivseks muutunud süüdistatava ning kasutasid tema kallal jõudu ja gaasi. Ehkki politseinikel oli selgelt raskusi olukorra lahendamisega ja nad ei suutnud toimuvat kuigi hästi kontrollida (juhtum päädis sellega, kuidas süüdistatav muutus ühtäkki oluliselt agressiivsemaks ja kasutas jõudu, kui teda hakati kinnistult minema talutama, mispeale ei õnnestunud politseinikel ja piirivalvuritel süüdistatavat ka mitmekesi kinni pidada) tegutsesid nad siiski volituste piires ja proportsionaalselt. Nende teadmiste põhjal, mis kannatanul ja temaga koos olnud teisel politseinikul sellel hetkel olid, võisid nad arvata, et süüdistatav on toime pannud korrarikkumise ja loonud võimaliku ohtliku olukorra ning selline olukord võib jätkuda. Nad tohtisid süüdistatava kinni pidada ja võisid ta selleks ka kinnistult ära talutada ning kasutada tema suhtes jõudu, kui ta vastu hakkas ja politseinike ning piirivalvurite suhtes agressiivselt käitus.
  4. Kannatanu andis ütlusi, et
  5. novembril 2023 reageeris ta koos R.L. iga väljakutsele millalgi pärastlõunal kella 13 või 14 paiku, kuna maaomanik ähvardas läbi lõigata pilootjuhtme. Kui nad süüdistatava kinnistu juurde saabusid, vestlesid nad kõigepealt Eleringi töötajaga, kes selgitas Häirekeskusesse helistamise põhjust. Väidetavalt oli süüdistatav eelmisel päeval lubanud, et lõikab järgmisel päeval pilootjuhtme läbi. Elektritöid tegema läinud Eleringi töötajad nägid
  6. novembril 2023, kuidas süüdistatav toimetab tõstukiga liini all. Kannatanu leidis, et süüdistatav võib olulist kahju tekitada ja kuriteo toime panna. Esialgu üritasid politseinikud süüdistatavale selgitada, et ta ei tohi elektritöid takistada. Süüdistatav teatas neile, et lõikab elektriliini juhtme läbi. Seejärel läks ta tõstukiga liini alla ja kinnitas mingi nööritaolise asja pilootjuhtmele ning nööri omakorda maapinnale. Kannatanu väitel oli süüdistatav juba eelmisel päeval teada andnud, et lõikab järgmisel päeval kell 16 elektriliini juhtme läbi. Kuna sel ajal, kui süüdistatav tõstukiga tegeles, oli kell 15, pidas kannatanu nööri kinnitamist maapinnale süüdistatava ettevalmistuseks, et juhe läbi lõigata. M. Pärna kinnistule läks politsei seepärast, et ta kinni pidada ja mitte jääda ootama juhtme läbilõikamist. Süüdistatavaga koos olnud inimesed karjusid politseinike ja piirivalvurite peale ning filmisid neid, kui nad kinnistule läksid. (Vt I kd, tl 29 pd jj.) 8
(12)
  1. R.L. i sõnul sai ta
  2. novembril 2023 koos kannatanuga väljakutse sellepeale, et maaomanik ähvardab töötajaid pilootjuhtme läbilõikamisega ja takistab töid. Kohale jõudes rääkis väidetavalt Kaspari-nimeline Eleringi töödejuhataja, et maaomanik ei nõustu elektriliini rekonstrueerimise ja elektritöödega. Vaidlus olevat kestnud juba mõnda aega ja selle üle vaieldi isegi kohtus. Töödejuhataja kinnitusel oli Eleringil kohtu luba ehitada seal elektriliine. Süüdistatav sõnas politseinikele, et kui elektriliini maha ei võeta, siis ta lõikab juhtmed läbi. Vestlus süüdistatava ja politseinike vahel kestis mõnda aega, kuni süüdistatav ütles, et edasisel vaidlusel ei ole mõtet ja ta kavatseb lõigata juhtmed läbi kell
  3. Eleringi töödejuhatajalt said politseinikud teada, et juhtmete läbilõikamine võib tekitada 6000-eurose kahju. Süüdistatav oli rentinud tõstuki ja sõitis sellega ühel hetkel elektriliini alla, paigaldas selle külge ankru ja ankru külge nööri, mille ta kinnitas omakorda maa külge. Kuigi R.L. i väitel selgitasid nad, et elektriliini ei tohi läbi lõigata, sest see võib tekitada olulist kahju ja kukkuda maanteele ning tekitada möödujatele ohu, ei võtnud süüdistatav neid kuulda. Temaga koos olnud inimesed karjusid läbisegi ja filmisid toimuvat. Kui süüdistatav läks tõstukiga elektriliini alla toimetama ja tuli sealt alla, otsustasid politseinikud kinnistule minna ja ta kinni pidada, kuna ta võis kahju tekitada ja kuriteo toime panna. Politseinikud soovisid süüdistatava toimetada eemale ja selgitada, miks tal tuleb nendega kaasa minna, aga see polnud võimalik, sest süüdistatav sellega nõus ei olnud. (Vt I kd, tl 26 jj.)
  4. Kolleegium loeb kannatanu ja R.L. i toodud ütlused usaldusväärseks, sest need on üksikasjalikud, järjepidevad ja haakuvad ega loo muljet millegi väljamõtlemisest ning kõlavad kokku politsei vormikaamera videosalvestistelt nähtuvaga. Nende öeldust selgub, et kujunenud olukorras ja politsei saadud teadmistele tuginedes võis süüdistatav tekitada enda käitumisega olulist kahju, kui lubas elektriliini pilootjuhtme läbi lõigata. Samuti näitas süüdistatav enda käitumisega välja, et ta ei nõustu edasiste elektritöödega ja asus nende tegemist takistama. Süüdistatav ise ei eita, et lubas juhtme läbi lõigata (vt nt I kd, tl 42). Kuigi politseinikud sisenesid koos piirivalvuritega kinnistule alles pärast seda, kui süüdistatav tuli tõstukiga liini juurest alla, eelnes sellele väidetavalt küllaltki pikk arutelu süüdistatavaga. Ta otsustas tõstukiga elektriliini alla sõita ja takistada elektritöid politseinikega vestlemise järel ning otse nende silme all. M. Pärn ei lõiganud küll juhet läbi, ent oli seda varem lubanud teha. Niisugusel juhul ei saanud välistada, et ta võib peatselt jätkata elektritööde takistamist ja kõne alla võis tulla ka elektriliini hilisem kahjustamine. Nii kannatanu kui ka R.L. i öeldust nähtub, et nad läksid kinnistule muu hulgas ka seepärast, et takistada süüdistataval elektriliini edasist kahjustamist (täpsemini juhtme läbilõikamist). Neil asjaoludel saab rääkida vahetust ohust

§ 5

lg 5 mõistes, mille kõrvaldamise pädevus oli

§ 6lg 2 järgi sündmuskohal viibinud politseinikel.

37. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, justkui tohtinuks süüdistatava tehtusse sekkuda üksnes kohtutäitur. Politseinikud lähtusid õigustatult sellest, mis neile Eleringi töötajalt teatavaks oli saanud ja mida nad nägid süüdistatavat kohapeal tegemas. Kuna see osutas võimalikule korrarikkumisele, mis võis veel ka jätkuda, siis võisid politseinikud ise sekkuda ja süüdistatavat takistada. Seda ei mõjuta asjaolu, millal jõustusid kaitsja osutatud väidetavad tsiviilasjas tehtud kohtulahendid selle kohta, et Eleringil oli õigus teha kõnealuseid elektritöid. Kaitsja ei vaidle vastu, et elektritööde tegemine oli põhimõtteliselt lubatud ja see sai kinnitust ka kohtust. Võttes arvesse, mis oli politseinikele teada ja mis juhtus sündmuskohal enne seda, kui M. Pärn kannatanu suhtes vägivalda tarvitas, ei ületanud nad enda pädevuse piire, kui sisenesid kinnistule ja püüdsid süüdistatavat kinni pidada. Lisaks ei kõiguta hinnangut politsei tegevuse õiguspärasusele sündmuskohal süüdistatava apellatsioonis sisalduv kriitika valdusesse sisenemise protokolli ja kahtlustatavana kinnipidamise protokolli koostamise kohta. Seepärast jätab kolleegium selle edasise tähelepanuta. 9

(12)
  1. Vägivalda kannatanu suhtes kajastab videosalvestis, mille tegi keegi süüdistatavaga koos olnutest. Videoklipist nähtub, kuidas M. Pärn hüüab alguse poole politseinikele ja piirivalvuritele, et ta pole midagi teinud, ning filmib neid, kui nad kinnistule sisenevad. Süüdistatav on ilmselgelt ärritunud ja kõneleb kõrgendatud häälel. Kui politseinikud ja piirivalvurid kinnistule on tulnud, küsib ta, millisel alusel nad seda tegid. Kannatanu palub süüdistataval endaga kaasa tulla ja räägib temaga rahulikul häälel. Siis haarab kannatanu M. Pärnal pigem õrnalt käest ja soovib teda kinnistult välja juhatada. Süüdistatav tõmbab järsult enda käe tagasi ja väidab, et ta pole midagi teinud ning taganeb paar sammu. Sellele järgneb mõneks hetkeks vestlus M. Pärna ja politseinikega, mille ajal küsib süüdistatav taas, millisel alusel ta kaasa võetakse, ja püüab olukorda selgitada. Talle vastab kannatanu rahulikul ja pigem tasasel häälel. Mõne hetke pärast võtavad kannatanu ja R.L. süüdistatava käevangu ja hakkavad teda uuesti talutama, M. Pärn soovib aga ilmselt enda mobiiltelefoni ära anda. Siis ägestub ta veelgi ja hüüab, et saab ka ise tulla, osutades sellele, et ei vaja talutamist, ning raputab jõuliselt enda käed lahti. Kohe seejärel hüüab süüdistatav kannatanu suunale: „Mis sa arvad, et ma ei saa sulle vastu?“ Kannatanu haarab uuesti süüdistataval käest ja süüdistatav karjub talle, et ta käe ära võtaks. M. Pärn hakkab vastu ning kannatanu ja üks piirivalvur üritavad teda jõuga kinnistult ära viia. Siis raputab süüdistatav end uuesti lahti, karjub „Mis teil viga on, käed eemale!“ ning on löögivalmis hoiakuga. Seepeale laseb kannatanu süüdistatava suunal mitu korda gaasi ja üritab teda siis maha saada, kuid süüdistatav ei kuku ja lööb kannatanut kaks korda rusikatega. Kannatanu taganeb veidi ja M. Pärnale läheneb piirivalvur, keda süüdistatav samuti üritab lüüa. Kannatanu laseb uuesti süüdistatavale gaasi, haarab kummargil süüdistatava mütsi ja teeb tõukava liigutuse. Seepeale lööb süüdistatav kannatanut mitu korda rusikatega näo suunal, viimane löök tabab otse näkku ja kannatanu kukub maha. Pärast seda lööb M. Pärn maaslamavat kannatanut ühe korra ka jalaga kehasse. Süüdistatavale läheneb siis selja tagant piirivalvur, kelle süüdistatav heidab hetkelise rüseluse järel kraavi. M. Pärna juurde jõuab ka kolmas piirivalvur, kes üritab talle kallale minna, kuid süüdistatav taganeb ja karjub, et tuleb ise politseiga kaasa. Sellele järgneb veel süüdistatava karjumine ja ta on ähvardava hoiakuga.
  2. Kolleegiumi hinnangul tegutsesid politseinikud ja piirivalvurid õiguspäraselt ka M. Pärna kinni pidades. Süüdistatava käitumist kannatanuga ei õigustanud omaabi AÕS § 41 lg 1 ega hädakaitse KarS § 28 lg 1 järgi. Politseinikel ja piirivalvuritel oli kujunenud olukorras õigus siseneda süüdistatava kinnistule. Kannatanu andis süüdistatavale selge korralduse endaga kaasa tulla ja kui ägestunud süüdistatav sellega nõus polnud, siis üritas kannatanu teda esialgu pigem rahumeelselt suunata kinnistult väljuma. M. Pärnal oli võimalus ja tal tulnuks talle antud korraldus täita, aga ta ei teinud seda, vaid läks selle asemel üha agressiivsemaks. Tema hoiak muutus lõpuks talutamise peale ähvardavaks, ta oli valmis vastu hakkama ja seisis politseinike suunal löögivalmilt. Sellise käitumise tõttu oli kannatanu õigustatud laskma M. Pärna suunal gaasi, et kõrvaldada võimalikult kiiresti süüdistatavast lähtunud vahetu oht ja juba toimuv korrarikkumine ning ta kinni pidada. Gaasi kasutamise järel püüdis kannatanu süüdistatavat maha pikali saada, mida võib samuti lubatavaks ja proportsionaalseks pidada, eriti pidades silmas, kui kiiresti tuli kannatanul otsustada, mida agressiivse süüdistatavaga järgmiseks teha. Kuigi jääb ebaselgeks, mida soovis kannatanu teha M. Pärna mütsi peast haaramise ja tõukava liigutusega, mida kaitsja peab süüdistatava löömiseks, ei saa sedagi pidada selgelt liigse jõu kasutamiseks, vaid seegi oli suunatud süüdistatava vastupanu ületamisele, et ta siis kinni pidada. Sellele järgnesid juba süüdistatava korduvad rusikahoobid ja jalalöök pikali kukkunud kannatanu pihta. Märkimist väärib seegi, et M. Pärn lubas mitu korda alates sellest hetkest, kui politseinikud ja piirivalvurid sisenesid kinnistule, et läheb politseiga ise kaasa. Samas ei näidanud ta enda käitumisega, et on ka päriselt valmis politseiga kaasa minema. Selle asemel muutus M. Pärn aina agressiivsemaks, kui politsei teda talutada soovis. Süüdistatav hakkas kannatanut lööma pärast seda, kui viimane lasi tema selleks hetkeks juba ilmselgelt agressiivse 10
(12)käitumise peale pisargaasi ja tiris seejärel süüdistatava mütsi peast ning tegi süüdistatava suunal tõukava liigutuse. Selline süüdistatava käitumine polnud ilmselgelt kantud soovist end või perekonda või kinnistut sissetungimise eest kaitsta, vaid pigem tahtest politseile koht kätte näidata. 40. Kokkuvõttes oli politseinikel õigus kasutada süüdistatava suhtes jõudu ja ta kinni pidada ning nad tegid seda proportsionaalselt

§ 7tähenduses.

Süüdistatava tehtust ei nähtu õigusvastasust ega süüd välistavat asjaolu. Ta ei saanud ekslikult arvata, et viibib näiteks hädakaitseseisundis KarS § 31 lg 1 järgi. Politsei oli talle enne seda korduvalt selgitanud, et ta ei tohi elektritöid takistada, ja andnud korralduse politseiga kaasa minna. Politseinike ja piirivalvurite tegevuse süüdistatava vastu põhjustas tema enda käitumine kõigepealt tõstukiga tegutsedes, millele järgnes üha agressiivsemaks muutumine, kui nad sisenesid tema kinnistule. Kolleegium leiab sedagi, et isegi kui hüpoteetiliselt kõneleda sellest, et süüdistatav viibis enda arvates hädakaitseseisundis või kaitses valdust omavoli vastu, ületas ta vähemalt otsese tahtlusega hädakaitse piire KarS § 28 lg 2 mõistes. M. Pärn muutus ise agressiivseks ja hakkas politseid ähvardama seepeale, kui teda üritati kinnistult minema talutada. Ta tegi kannatanu suunas korduvad rusikahoobid pärast seda, kui kannatanu oli õigustatult teist korda gaasi lasknud, temalt mütsi peast tirinud ja tõukava liigutuse teinud. Kannatanu taganes süüdistatava löökide ajal ja kukkus, mispeale lõi süüdistatav teda veel jalaga. Tähelepanuväärne on seegi, et süüdistatav lubas korduvalt, et läheb politseiga kaasa, ent hakkas vastu ja kasutas jõudu enda talutamise peale. See ei osuta sellele, et ta viibis enda arvates näiteks hädakaitseseisundis. Lisaks ei saa rääkida võimalikust keelueksimusest KarS § 39 lg 1 järgi. M. Pärna arvates tohtis ta kannatanut lüües kaitsta väidetavalt enda kinnistut ebaseadusliku sissetungimise eest. Arvestades juba korduvalt kirjeldatud juhtumi asjaolusid alates politsei saabumisest sündmuskohale kuni selleni, kui süüdistatav ei allunud politsei korraldustele endaga kaasa minna ja ägestus, ei saanud ta eksida selles, et kannatanut korduvalt näkku ja seejärel kukkunud kannatanut veel ka jalaga lüües oli tema käitumine keelatud. (b) Karistus 41. Kaitsja ei pea põhjendatuks süüdistatava allutamist käitumiskontrollile KarS § 74 lg 1 järgi, märkides, et teda pole varem karistatud, ta on töökas ja hoiab enda pere. Kolleegium leiab, et maakohus ei eksinud, kui otsustas vangistust tingimisi täitmisele pööramata jättes kohaldada käitumiskontrolli. Apellatsioonis toodud asjaolud seda ei mõjuta. Süüdistatav lõi ametikohustust täitnud politseinikku korduvalt rusikatega ja ühe korra jalaga ka siis, kui viimane oli juba pikali kukkunud. Ta on seda kriminaalmenetluse vältel läbivalt õigustanud ega näe endal mingitki vastutust. Süüdistatav on enda käitumise ja seisukohavõttudega nii kuriteo toimepanemise ajal kui ka hilisemas kriminaalmenetluses näidanud välja, et ta on õiguskorra suhtes selgelt vaenulikult meelestatud ega soovi sellele alluda. Lisaks politseiniku korraldustele mitteallumisele ja talle vastuhakkamisele ning vägivallatsemisele ei allunud süüdistatav kohtumenetluses ka kohtu korraldustele ega olnud esialgu nõus lahkuma istungisaalist isegi siis, kui kohus oli ta istungilt eemaldanud. Samuti ei vastanud süüdistatav kohtu küsimustele või ütles kohtu öeldu peale midagi ilmselgelt kohatut (nt kohtu selgitusele istungisaali korra kohta sõnas süüdistatav järgmist: „kus on kohus? Kutsuge see kohus siia [--] Pole kohut, kohus on paberi peal“) ega tõusnud püsti, kui kohus istungisaali tuli või kui ta kohtuga kõneles. (Vt I kd, tl 24–25.) Teisel kohtuistungil sõnas süüdistatav sellepeale, kui kohus oli talle selgitanud uuesti kohtus kehtivat korda, et „[k]ui te väidate, et kõik see, mis te siin ette lugesite, et Riigikogu või keegi on need kinnitanud, siis minu käest ei ole küsitud. Igal inimesel teie seaduste järgi on õigus enesemääratlusele“ (I kd, tl 36 pd). See ilmestab süüdistatava selgelt negatiivset ja üleolevat suhtumist õiguskorda ning soovimatust järgida talle mittesobivaid reegleid. Seda 11

(12)silmas pidades peab kolleegium süüdistatava käitumiskontrollile allutamist vajalikuks ega näe võimalust selles osas vaidlustatud otsust muuta. (c) Apellatsioonimenetluse tulemus ja menetluskulu
  1. Eelneva põhjal ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu
  2. detsembri
  3. a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
  4. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu 504 euro (millele lisandub käibemaks 110,88 eurot) hüvitamiseks. Taotluse järgi kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks ja analüüsimiseks 60 minutit ning apellatsiooni koostamiseks 360 minutit.
  5. Justiitsministri
  6. juuli
  7. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (edaspidi kord) § 6 lg 3 sätestab, et määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses on kokku kuni 432 eurot ühes kohtuastmes. Seega ületab kaitsja taotletud 504 eurot korra järgi sätestatud tasu maksimaalmäära üldmenetluses ühes kohtuastmes. Korra § 2 lg 1 näeb ette, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Sellist põhjendatud taotlust pole kaitsja praegu ringkonnakohtule esitanud. Pelgalt tasutaotluse blanketil riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingute märkimisest koos ajakuluga ei piisa. Advokaadil tuleb selgitada, millistel põhjustel kujunes õigusabitoimingute tegemine eriliselt töömahukaks ja miks soovib ta tasu suurendamist just taotletavas ulatuses. (Vt RKKK 05.06.2020, 1-17-11182/201, p 16.) Kolleegium ei näe tasu suurendamiseks ka põhjust, võttes arvesse praeguse kriminaalasja väikest mahtu ja seda, et asja lahendamisel pole kuigi keerukaid õiguslikke küsimusi.
  8. Ehkki kaitsja argumendid ei tingi vaidlustatud otsuse muutmist, ei saa neid pidada ilmselgelt kohatuteks ja kaitsja toimingutele kulunud aega ülemäära pikaks. Seetõttu loeb ringkonnakohus põhjendatud ja vajalikuks riigi õigusabi osutamist 432 euro ulatuses, millele lisandub käibemaks 95,04 eurot, kokku seega 527,04 eurot. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 märgitud lahendi, jääb apellatsioonimenetluse kulu 527,04 eurot KrMS § 185 lg 2 alusel M. Pärna kanda. Kui süüdistatav ei tasu seda ühe kuu jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest makseinfo lehel märgitud arvelduskontole, saadetakse kohtuotsuse ärakiri KrMS § 423 ja § 417 lg 2 alusel kümne päeva jooksul selle saamisest arvates kohtutäiturile sissenõudmiseks. (allkirjastatud digitaalselt) 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.