29.11.2022 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Esialgne võlausaldaja loovutas 30.11.2022 kostja vastase nõude OÜ Aktiva Finance Group-le koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Hageja lisab hagiavaldusele teatise nõude loovutamisest, mis saadeti kostja poolt lepingu sõlmimisel antud aadressile. 2 2-24-11590 6. Hageja selgitas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist järgnevalt. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet.
¹ lg 1 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Hageja on omandanud teabe lähtudes
⁴ lg-dest 2, 3 ja 4, mis võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt. Tulenevalt KAVS § 49 on krediidiandjal kohustus kontrollida laenutaotleja sissetulekut ning veenduda tema maksevõimekuses. Muu hulgas kontrollib laenuhaldur analüüsi raames ka kliendi igakuiseid kohustusi. Tulenevalt sellest, et krediidiandjatele ei ole sätestatud mitte ühegi regulatsiooniga sissetulekute ning kohustuste suhtarvu (näiteks nagu on kodulaenude väljastamise puhul maksimaalseks suhtarvuks 50%), siis lähtuti sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika raames printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Hageja on hinnanud kostja krediidivõimelisust põhjalikult ja jõudnud positiivsete otsuseni. Hageja on seisukohal, et on põhjalikult kontrollinud kostja krediidivõimelisust, teinud kõik endast oleneva kostja krediidivõimelisuse teada saamiseks ning ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd hageja on tuvastanud, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad, kui kostja sissetulekud. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2008/48/EÜ 23. aprilli 2008 direktiivi artiklis 8 puuduvad otsesed viited tarbija vastavate kohustuste kohta krediidiandjale aktiivselt omalt poolt teavet esitada, küll aga sätestab preambuli punkt 26, et tarbijad peaksid samuti toimima läbimõeldult ja austama oma lepingulisi kohustusi. Kui taotluste täitmisel esitas kostja hagejale ebaõigeid andmeid, ei saa viimasele ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Hageja ei saa eeldada, et temale esitatud andmed ei ole õiged. Kui laenusaaja soovib teadlikult teist lepingupoolt eksitada, käitub ta
Riigikohus on 31.01.2018 kohtuotsuses nr 2-14- 21710/105 selgitanud, et lepingupoolel on nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Selline kohustus järeldub esmalt
lg-test 1 ja 2, mille järgi peavad lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus esitatavad andmed olema tõesed ning läbirääkimistel tuleb teisele poolele teatada kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Tarbija kohustus on esitada täielikke ja tõeseid andmeid seondub krediidiandja suhtes kehtiva keeluga väljastada krediiti tarbijale, kes ei suuda seda kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Kui krediidi taotlemisel on kostja esitanud hagejale ebaõiged andmed, siis on kostja on sellise käitumisega läinud vastuollu
lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega, mille kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kui kostja teadis, et ta suuremate finantskohustuste võtmisel ei ole suuteline neid täitma, ei oleks tohtinud lepingut sõlmida. Laenu võtmise otsustab klient, kes hindab krediidiasutuse poolt esitatud teabe ja hoiatuste põhjal laenutoote ja laenutingimuste sobivust oma isikliku laenuhuviga ja finantsolukorraga ning ka vastutab laenulepingu sõlmimisega kaasnevate tagajärgede eest. Kui tarbija enda tahtlik käitumine toob kaasa tarbija krediidivõimelisuse valesti hindamise ja krediidi andmise tarbijale, kes tõeste ja täielike andmete esitamise korral poleks krediiti saanud, ei ole tarbijal õigus tugineda
⁴ lg-le 6 ja krediidiandja poolt krediidivõimelisuse valesti hindamine ei too kaasa lg-s 7 nimetatud tagajärgi. Vastutustundliku laenamise nõuete täitmist vajaliku hoolsusega ei saa käsitleda positiivse tulemuse garantiina kliendi hilisema maksevõime suhtes. Laenuandmisel ja - võtmisel on riskid olemuslikud ja teatud ulatuses vältimatud, mistõttu ka parim ülesnäidatud hoolsus ei pruugi tuua kliendile positiivset tulemust, samuti kliendi hilisem makseraskustesse sattumine ei kvalifitseeru vaikimisi krediidiasutuse hooletuseks. Hageja esitab tõendina laenutaotluse (Lisa 8) ja maksehäireregistri väljavõtte (Lisa 9). Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne võlausaldaja päringud Maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Hageja juhib tähelepanu asjaolule, et esitatud Maksehäire väljavõte on esitatud eesmärkiga tõendada, et vahetult enne käesoleva 3 2-24-11590 lepingu sõlmimise ei olnud kostjal aktiivseid maksehäireid. Esialgne võlausaldaja on kostja sissetulekuid kontrollinud Maksu- ja Tolliametilt/Pensioniregistrist.
lg-le 2 omandab esialgne võlausaldaja muuhulgas kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta taotluses (hagi lisa 8): Krediidivõimekuse hindamise eesmärgil viis esialgne võlausaldaja krediidianalüüsi (vahetult enne esimese lepingu sõlmimist aastal 2020), millest nähtub ,et kostja igakuine sissetulek oli 766.21 eurot, igakuiste kohustuste summa 200.00 eurot, lisaks oli lepingust tulenev igakuise osamakse summa 178.97 eurot. Peale nimetatud finantskohustuste tasumist jäi kostjale reservi 387,24 eurot (766.21 – 378.97). Seega on hageja tõendanud, et on kogutud ja kontrollitud (sh analüüsinud teavet enne krediidilepingu sõlmimist,) kostja majandusliku seisu, s.o sissetulekute, vara ja kohustuste kohta. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Krediidiandja on hinnanud tarbija krediidivõimelisust vastavalt
Krediidiandja kontrollis kostja esitatud teavet vastavalt KAVS § 50 lg-le 3 ja 4 laenutaotlusel esitatud andmete ja avalike andmebaaside põhjal. KAVS § 49 ja § 50 ning vastavalt krediidiandja sise-eeskirjadele kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodikale analüüsis krediidiandja eelnevalt nimetatud teavet kogumis ning hindas tarbija krediidivõimelisust. Krediidivõtja laenukoormuse arvutamisel võetakse arvesse kõiki krediidivõtja poolt esitatud andmeid ja avalikest andmebaasidest saadavaid andmeid. Krediidiandjal ei ole võimalik võtta krediidivõimekuse hindamisel arvesse andmeid, mis ei ole talle mitte kuidagi kättesaadavad või nähtavad või mida laenusaajale ei avaldata. Samuti on krediidiandja selgitanud laenulepingust tulenevaid õiguseid ja kohustusi ning see info on edastatud ka kirjalikult Kliendile (laenuleping ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht). Klient on sõlminud nimetatud lepingu ja kinnitanud, et laenulepingu tingimused on Temale arusaadavad. Kostja puhul on tegemist teovõimelise subjektiga, kes saab aru oma tegudest ja peab kandma oma tegude tagajärgi. Lepingu sõlmimisel oli kostja teadlik, et laen on kohustus mida tuleb täita. 7. Laenulepingu alusel väljastati kostjale laenu summas 7790.34 eurot (Lisa 3). Kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 10.01.2022 – 10.12.2026. Kostjalt ei ole toimunud ühtegi makset põhiosa katteks.
Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled on laenulepingu põhi- ja üldtingimustele kokku leppinud, et kostja on kohustatud tasuma intressi (Lisa 1, p 5.1.). Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 6,9% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus alates 1. osamaksest, s.o 15.08.2022 kuni ülesütlemiseni osamakseni s.o 15.11.2022 summas 352.44 eurot (95.48+82.65+77.72+77.92+18.67=352.44). Kostja intressi tasunud ei ole. Laenuandja ja hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hageja esitab tõendina hageja poolt 4 2-24-11590 kostjale saadetud kirjad (Lisa 10). Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes
1132 lõikes 2 sätestatut ja lepingu üldtingimuste punktist 4.6 (Lisa 3). Hageja sissenõudekulude summa 50,00 eurot kujunemine: 1.12.
Hageja nõuab viivist summas 894.55 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist kogu põhinõudelt s.o 7790.34 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 30.07.2024 lepingujärgse intressimääraga võrdses määras s.o 6,9% aastas. Arvestatuna ühe aasta kohta moodustub viivise summa järgmiselt: põhivõlg 7790,34 eurot x 6,9% aastas = 537,53 eurot.
29.11.2022 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul (hagi Lisa 6). Hageja esitas tõendi teatise edastamisest. Hageja on hagiavalduse lisadena 5, 5.1,6 ja 6.1, esitanud tõendid ülesütlemise teadete edastamisest, mis olid esitatud taasesitatavas vormis. Hagi lisad 5.1 ja 6.1 on tõendid tähitud kirjade edastamisest. Hageja selgitab, et vastavalt kohtu poolt viidatud Riigikohtu lahend 2-15-17677 p 13 tuleb ülesütlemise kätte saamist tõendada vaidluse korral, st siis kui kostja sellele tugineb ning toob välja nimetatud Riigikohtu lahendi punkti teksti. Hagimenetluses on võistlevuse, dispositiivsuse ja võrdõiguslikkuse põhimõte. TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja ei ole vastuväiteid ülesütlemise teatise kätte saamise osas esitanud. Hageja on seisukohal, et Pärnu Maakohus ei ole menetlusosalisi kohelnud vastavalt TsMS-is sätestatud põhimõttele võrdselt ning et maakohus on ületanud oma pädevuse piire asudes esitama puuduseid/ vastuväiteid, mis tuleks aga esitada kostjal. Võttes arvesse, et kostja ei ole vastuväidet hagiavaldusele esitanud (kuna ka hagi ei ole menetlusse veel võetud), ei nähtu kohtu erapooletuks olemine, kuna kohus on omaalgatuslikult asunud kaitsma kostja huve, kuigi nagu öeldud peab kohus kohtlema menetlusosalisi võrdselt ja olema erapooletu. Käesoleval juhul vastuväidete esitamine ülesütlemise kätte saamise osas on vastuväited, mille esitamise õigus on kostjal vastavalt ka Riigikohtu 2-15-17677 praktikale. Käesoleval juhul on Pärnu Maakohus puuduste kõrvaldamise määruses kaldunud kõrvale poolte võrdse kohtlemise ja võistlevuse põhimõttest, tuues puuduste kõrvaldamise määruses esile võimalikud vastuväited, mis on kostjal võimalik esitada hagiavaldusele. Hageja rõhutab, et kohus peab oma tegevuses olema erapooletu oma seisukohtades ja menetlust juhtima lähtudes poolte võrdse kohtlemise põhimõttest. Sissenõudmiskulude osas märgib hageja järgmist. Õiguskirjanduse kohaselt sissenõudmiskulude hüvitamine on teistest õiguskaitsevahenditest kõige sarnasem kahju hüvitamise ja leppetrahviga. Esimesest eristab sissenõudmiskulude hüvitamist see, et kulusid ei pea tõendama, ning teisest see, et hüvitise nõudmise tingimused ja suurus tulenevad seadusest, mitte kokkuleppest. TSüS § 70 alusel loetakse kiri võlgniku poolt kätte saaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui võlausaldaja tõendab, et ta on kirja saatnud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Hageja on hagiavalduses välja toonud hagi lisana kogu saadetud meeldetuletuskirjade sisu, 5 2-24-11590 kuupäevade, edastamisviisi ja adressaadi. Meeldetuletuskirjade kätte saamist ei pea hageja tõendama, kuna kirjad on edastatud kostja kontaktandmetele siis nende kätte saamist eeldatakse. Hageja on tõendanud meeldetuletuste edastamist, seega on sissenõudmiskulud põhjendatud. Seega võlausaldaja on tõendanud, et ta on kirjad saatnud ning lähtudes eeldusest, saab tugineda, et kostja on kirjad kätte saanud. Kohus palus hagejal selgitada kas ja millise lepingupunkti alusel on kostjaga kokku lepitud sissenõudmiskulude hüvitamises ning kas hageja jääb juba esitatud sissenõudmiskulude hüvitamise nõude juurde või soovib seda muuta. Hagiavalduse lisana 4 on lisatud üldtingimused, mille p 11.1 ja 11.2 kohaselt Hinnakirjas kokku lepitud tasud. Seega on sissenõudmiskulude hüvitamine kostjaga kokku lepitud ja hageja jääb juba esitatud sissenõudmiskulude hüvitamise nõude juurde. Hageja lisab hinnakirja. Hageja jääb sissenõudmiskulude juurde. Vastutustundliku laenamise põhimõttega seonduvalt andis hageja täiendavad selgitused järgnevalt. Leping nr L89004646889. Hageja kontrollis kostja sissetulekud enne esialgse lepingu sõlmimist laenutaotluse (hagi Lisa 8) ja maksehäireregistri väljavõtte (hagi Lisa 9) alusel. Lisaks omandas esialgne võlausaldaja muuhulgas kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta taotluses
lg-le 2 (hagi lisa 8): Krediidivõimekuse hindamise eesmärgil viis esialgne võlausaldaja krediidianalüüsi (vahetult enne esimese lepingu sõlmimist aastal 2020), millest nähtus ,et kostja igakuine sissetulek oli 766.21 eurot, igakuiste kohustuste summa 200.00 eurot, lisaks oli lepingust tulenev igakuise osamakse summa 178.97 eurot. Peale nimetatud finantskohustuste tasumist jäi kostjale reservi 387,24 eurot (766.21 – 378.97). Hageja juhib tähelepanu, et teise lepingu nr L89008428728 (hagi lisa 2) on tegemist esimese lepingu nr 89004646889 (hagi lisa 1) restruktureerimine ja omakorda lepingu nr L89008428728 (hagi lisa 3) on tegemist lepingu nr L89008428728 (hagi lisa 2) restruktureerimisega. Enne restruktureerimiselepingute sõlmimist ei ole esialgne võlausaldaja sooritanud krediidivõimekuse hindamist, kuna laenu jäägi/võlgnevuse restruktureerimine ei nõua seda. Restruktureerimise käigus pooled lepivad kokku laenu (võla)teeninduse tingimuste muutmises (võib hõlmata intressimäära langetamist, tagasimakse tähtaja pikendamist, võlgnetava summa vähendamist või maksegraafiku muutmist). Hageja rõhutab, et lepingute muutmisega ei väljastatud kostjale laenu vaid muudeti tingimusi. Hageja on kontrollinud kostja krediidivõimekuse kostja laenutaotluse alusel (hagi lisa 8), mille raames kontrollis esialgne võlausaldaja igakuised finantskohustused ja võlausaldaja maksevõimekust (hagi lisa 8) , sooritades päringu ja maksehäireregistrisse (hagi lisa 9) aktiivsete maksehäirete tuvastamiseks, mis osutus negatiivseks, mis on välja toodud hagiavalduses. Lepingu nr 89004646889 sissetulekute kontrolliks hageja Maksu-ja Tolliameti andmete põhjal, mille kohaselt keskmine sissetulek oli 766.21 eurot vastavalt hagiavalduse punktile 1.5. Hageja rõhutab, et kostja täitis lepingut nr 89004646889 kohaselt alates 14.01.2021 aastast kuni aprill 27.04.2022 aastani ehk kokku 15 kuud, mis näitab ilmekalt, et kostja oli laenu saamisel krediidivõimeline.
⁴ lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Hageja juhib tähelepanu asjaolule, et kostja võttis laenu erinevateks ostudeks, mille maksti välja AutoPayments OÜ-le. Hageja lisab maksekorralduse (Lisa 3). Lepingu nr 89004646889 alusel sai kostja 8900.00 eurot (hagi lisa 1). Kostja pidi tagastama igakuiselt
lg 1 alusel ning mõista kostjalt välja sissenõutavaks põhiosa summas 6630,35 eurot (osamaksed 15.08.2022-15.10.2024) ning viivis
lg 1 teises lauses sätestatud määras ning välja mõista kostjalt tulevikus sissenõutavaks muutuvad tasumata põhivõla osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast TSMS § 369 vastavalt alltoodud maksegraafikule: Esitatud andmetest on näha, et kostja on teinud lepingu alusel viimase makse 11.07.
lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule (
). Esialgne võlausaldaja on uuele võlausaldajale väljastanud teatise nõude loovutamise kohta. Teatis nõude loovutamise kohta tõendab kooskõlas
17.
lg 1 ütleb, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hagiavalduse kohaselt oli poolte vahel 16.12.2020 sõlmitud lepingu krediidi kulukuse määr aastas 13,97%, 26.04.2022 lepingu, millega muudeti 16.12.2020 sõlmitud lepingut, krediidi kulukuse määr oli 13,94%. Poolte vahel 21.07.2022 sõlmitud lepingu, millega muudeti 26.04.2022 sõlmitud lepingut, krediidi kulukuse määr oli 13,84%. Lepingute sõlmimise ajal oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra vastavalt 20.52%, 16,95% ja 16,30%. Arvestades iga lepingu sõlmimise ajal kehtinud Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra ja igas lepingus toodud krediidi kulukuse määra, ei ole lepingute sõlmimisel rikutud
8 2-24-11590 18.
lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju.
Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka
Samuti selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.
järgne määr, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Kohus tõi välja, et kui hageja hagis esinevate puuduste kõrvaldamise jõuab järeldusele, et kostjale laenu andmisel ei ole järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb hagejal esitada 9 2-24-11590 kohtule eelmises punktis viidatud ümberarvestused ja seisukoht lepingu ülesütlemise kehtivuse osas.
29. Kohus nõustub, et krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni. Vastavalt
lg 3 teisele lausele peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on leidnud, et laenutaotlejal on
lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda, ent samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt Riigikohtu 31. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 29.3). 30.
lg 7 viimase lause kohaselt ei kohaldata samas lõikes sätestatut, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.
lg 9 ette, et krediidiandja peab kontrollima tarbija krediidivõimelisust uuesti juhul, kui krediidiandja ja tarbija lepivad kokku tarbija kasutusse võetava krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmises. Viidatud säte lisati seadusesse Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2008/48/EÜ, 23. aprill 2008, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (tarbijakrediididirektiiv) art 8 lg 2 ülevõtmisel.
lg 3 järgi kohaldatakse ka elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut, kui võlaõigusseaduse tarbijakrediidilepinguid reguleerivast jaost ei tulene teisiti. Tarbijakrediididirektiivi art 8 lg 2 kohaselt pidid liikmesriigid tagama, et kui lepingupooled lepivad pärast krediidilepingu sõlmimist kokku krediidi kogusumma muutmises, ajakohastab krediidiandja tema käsutuses oleva tarbijat puudutava finantsteabe ning hindab tarbija krediidivõimelisust enne krediidi kogusumma mis tahes märkimisväärset suurendamist. Krediidi kogusumma on tarbijakrediididirektiivi art 3 lit l järgi krediidilepingu alusel kättesaadava krediidi ülemmäär või kogusumma. Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast (761 SE seletuskiri, lk-d 26-27) ei nähtu, et seadusandja oleks soovinud selle sätte võtta üle kuidagi teisiti, kui direktiivi viidatud artikkel ette näeb. Seega tuleb
lg-t 9 mõista selliselt, et kui tarbijaga sõlmitud krediidilepingut muudetakse nii, et krediidisumma ehk tarbija käsutusse antud rahasumma või selle kokkulepitud ülemmäär märkimisväärselt suureneb, siis tuleb tarbija krediidivõimelisust uuesti hinnata. Selle summa suurenemisel ei ole tähendust nt intressi suurenemisel ega ka lisanduval lepingutasul.“ 36. Kuna 26.04.2022 sõlmitud kokkuleppega ja 21.07.2022 kokkuleppega restruktureeriti 16.12.2020 lepingut nr L89004646889 ning seejuures kostjale krediiti juurde ei antud, ei pidanud krediidiandaja väljamakseta refinantseerimise lepingu sõlmimisel kostja krediidivõimelisust kontrollima. Kuigi refinantseerimise lepingute sõlmimisel laenu juurde ei antud, siis algse, refinantseeritud, laenu andmisel pidi krediidiandja ikkagi vastutustundliku laenamise kohustust täitma. 37.
lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Seega, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks kostjale 16.12.2020 lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, loeb kohus, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. 11 2-24-11590 38.
lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.
ÜS § 68 mõttes. TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus (sh nt lepingu ülesütlemine) kehtivaks kättesaamisega.
4 lg-s 6 sätestatut, ei võlgne kostja
Intressinõuet
järgses määras ning lähtuvalt kohustuse sissenõutavaks muutumise ajast ei ole hageja esitanud. 47. Kohus on seisukohal, et hageja sissenõudmiskulude nõue summas 50,00 eurot tuleb jätta rahuldamata. Sissenõudmiskulude hüvitamist saab tarbijalt nõuda nii lepingu kehtivuse ajal kui ka pärast lepingu lõppemist. Kohus on eelpool jõudnud järeldusele, et hageja ei ole tõendanud krediidiandja poolt lepingu ülesütlemise kehtivust ja seega ei ole ülesütlemine kehtiv.
2 lg 2 alusel sissenõudmiskulude hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult pärast lepingu lõppemist. Hageja ei ole tõendanud, et sissenõudmiskulude nõude aluseks olevate kirjade saatmise ajal oli kostja ja esialgse krediidiandja vahel sõlmitud leping lõppenud. Seega puudub hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist.
2 lg 1 alusel hüvitise nõudmise õigus on hagejal juhul, kui ta on saatnud lepingu kehtivuse ajal tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Hageja ei ole välja toonud, et kostjale oleks enne 01.12.2022, 15.12.2022 ja 07.01.2023 tasuliste kirjade saatmist saadetud tasuta meeldetuletused, seega ei ole täidetud
Lisaks palub hageja kohtul kostjalt välja mõista muud makseviivitusega tekkinud kulud summas 15 eurot. Hagiavalduse kohaselt sisaldavad need nõude andmete töötlemise ja kontrollimise, kontaktandmete otsingu ja päringu kulusid, võlgnikule vastamisega, võlanõuete selgitamist ja vastuväidetele vastamist telefoni teel, emaili teel, võlgnikule tehtavate kõnede ja võlanõude avaldamisega tehtud kulusid. Kohus 30.10.2024 määruses (dtl 79-83) juhtis hageja tähelepanu, et hageja ei ole välja toonud faktilisi asjaolusid, mis kinnitaksid hageja väiteid eelpool loetletud toimingute tegemise kohta. Samas määruses on kohus hagejale selgitanud hageja üldist kohustust tuua hagiavalduses välja kõik asjaolud selle elulise sündmuse kohta, millega hageja seob oma nõude. Hageja 30.10.2024 vastuses ei ole täpsustanud muud makseviivitusega tekkinud kuludega seonduvaid faktilisi asjaolusid. Kuna hageja ei ole välja toodud faktilisi asjaolusid, mis kinnitaksid hageja väiteid muude makseviivitusega tekkinud kulude tekkimise alusena loetletud toimingute tegemise kohta tuleb hageja sissenõudmiskulude nõue muude makseviivitusega tekkinud kulude ulatuses jätta rahuldamata.
Hagiavalduse kohaselt on 16.12.2020 sõlmitud lepingus nr L89004646889 krediidiandja ja kostja kokku leppinud, et lepingule kohaldatakse fikseeritud viivisemäära 6,90% aastas, 0,02% päevas. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole lepingu tervikuna tühisus, vaid osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas (kui see ületab seadusjärgset intressimäära), ülejäänud osas kehtib leping edasi. Seega on kokkulepe kohalduva viivisemäära osas kehtiv. 51.
lg 1 lause 1 ütleb, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks 16.02.2025 ning viivis tuleb kostjalt välja mõista seetõttu alates 16.02.2025 kuni võlgnevuse tasumiseni lepingus kokku lepitud viivisemääraga 6,90% aastas, 0,02% päevas. 13 2-24-11590 Menetluskulud
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.