1-15-10925/11

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-10925 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Pavel Gontšarov, Orvi Tali Kriminaalasi V.I süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9- 25 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Süüdistatav V.I V.I , ik: XXX, varem kriminaalkorras korduvalt karistatud. Kinni peetud 28.12.
2. Enge Selge Kaitsja Vandeadvokaat Leelo Viil Süüdistatav
3. detsembri 2015 otsus RESOLUTSIOON
4. Jätta süüdistatava vaatamata. V.I apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistatav võib määruskaebuse esitada advokaadist kaitsja vahendusel SÜÜDISTUS:
5. V.I on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema isikuna, keda on Harju Maakohtu 20.01.2015 otsusega karistatud süstemaatiliste varguste toimepanemises, uuesti 28.12.2015 kella 09.55 paiku viibides Tallinnas XXXXX XX asuvas ja AS-le E kuuluvas kaupluses XXXXXX, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis müügisaalist kaupa kogumaksumusega 44,72 eurot. Peitis kauba kaasas olnud seljakotti ning väljus kaupluse müügisaalist kauba eest tasumata. Tegu jäi tema tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata, kuna ta oli kinni peetud kaupluse turvatöötaja poolt Seega V.I , olles isikuks, kes on süstemaatiliselt toime pannud varguseid, pani toime võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, see on KarS § 199 lg 2 p 9- § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. HARJU MAAKOHTU OTSUS:
6. Maakohus tunnistas V.I KarS § 25 lg 2 – 199 lg 2 p 9 järgi süüdi ja mõistis karistuseks 9 (üheksa) kuud vangistust. Vähendas KrMS § 238 lg. 2 kohaselt V.I-le mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 6 (kuus) kuud. Kohaldas V.I suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistusaja täitumiseni tõkendina vahistamist ning karistuse algust arvas alates kinnipidamisest 28.12.2015.a. APELLATSIOON:
7. V.I taotleb talle mõistetud karistusmäära vähendamist või karistusest tingimisi vabastamist. Põhjendab taotlust asjaoluga, et tema arvas, et tegemist on väärteoga. Ta tahaks tööle minna aprilli kuus. Hiljem on tema kuritegeliku minevikuga raske tööd leida. Tahab alustada õiget elu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:
8. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt lahendid 3-1-1-69-13, 3-1-1-43-11). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Apellatsiooni sisust lähtudes on tegemist perspektiivitu apellatsiooniga, mille sisuline arutamine ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti.
9. Süüdistatav on vaidlustanud mõistetud karistuse määra. Maakohus on V.I karistanud KarS § 199 lg 2 p 9- § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest 9 kuulise vangistusega. Nii nagu on maakohus otsuses selgitanud võetakse kohtupraktika kohaselt karistuse mõistmisel lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Lisaks tuvastatakse süüdistatavale konkreetse karistuse valimiseks sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11). KarS § 199 lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmiseks määraks on 2 aasta 6 kuuline vangistus, mis oli antud juhul lähtepunktiks. Maakohus on kaugelt alla sanktsiooni keskmist määra jääva karistuse mõistmisel juba arvestanud süü suurust, karistust kergendavat asjaolu, puhtsüdamlikku kahetsust, asjaolu, et vargus jäi katsestaadiumisse ning karistust raskendavate asjaolude puudumist. Apellatsioonis ei ole esitatud ühtegi asjaolu, mis oleks jäänud maakohtu poolt karistuse mõistmisel arvestamata. Eelnimetatud asjaolud on kohtule andnud aluse süstemaatiliselt vargusi toimepannud isikule, keda ei ole eelnevad karistused mõjutanud õiguskuulekusele, mõista karistuseks 9 kuuline vangistus. Kolleegiumi veendumuse kohaselt on selline karistus, arvestades eelkõige süüdistatava isikut, minimaalne ning karistusmäära vähendamise taotlus on perspektiivitu.
10. Süüdistatav on taotlenud karistusest tingimisi vabastamist. Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-116-12 on sedastanud, et kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis KarS §-de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus on otsuses leidnud, et V.I vabanes viimase karistuse kandmiselt 06.10.2015.a (tl 57) ning juba mõne kuu möödumisel pani ta toime uue varavastase kuriteo. V.I ei ole enda jaoks karistusest mingeid järeldusi teinud, ka varasemad k aristused ei ole mõjutanud teda loobuma süütegude toimepanemisest. Arvestades V.I isikut ning asjaolu, et ta on oma käitumisega näidanud, et ei ole suuteline vabaduses õiguskuulekalt elama, tuleb karistuse eesmärkide saavutamiseks süüdistatavat karistada reaalse vangistusega. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega. Kolleegium peab vaid vajalikuks osutada, et vaagimaks isiku suhtes karistusest tingimisi vabastamist, peab kohtul olema esmalt siseveendumus, et vabaduses viibides isik, kes on süstemaatiliselt toime pannud vargusi, ei pane toime uusi õigusrikkumisi ja suudab elada õiguskuulekat elu. V.I on oma senise käitumisega näidanud, et ta ei suuda elada õiguskuulekat elu. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et maakohus on arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased karistuse mõistmisel. Maakohtu poolt mõistetud karistus on kooskõlas seadusega, mistõttu otsuse tühistamiseks alused puuduvad.
11. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt)