Obsah (6)

§ 183§ 74§ 75§ 68§ 426§ 76

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 21. aprill 2020, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-19-5447 Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas Kohtukoosseis Vaidl

§ 183

lg 2 p-de 1, 2 järgi 11 kuu vangistusega, mis

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel jäeti täitmisele pööramata tingimusel, et R.Y ei pane 1 aasta pikkuse katseaja vältel toime uut kuritegu ning järgib

§ 75

lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid, elukohaga XXX.

§ 75

lg 2 p 21 alusel oli R.Y kohustatud käitumiskontrolli ajal mitte omama või tarvitama narkootilisi või psühhotroopseid aineid.

§ 68

lg 1 alusel loeti karistuse täitmisele pööramisel eelvangistuses viibitud 1 kuu 27 päeva (28.03.2019-24.05.2019) karistusaja hulka. Kohtuotsus jõustus 30.08.

1. 1.
2. 22.10.2019 esitas kriminaalhooldusametnik erakorralise ettekande, milles taotleb R.Y karistuse täitmisele pööramist, kuna tema suhtes ei olnud võimalik läbi viia kriminaalhooldust, sest ta ei täida registreerimiskohustust. Harju Maakohtu 12.11.2019 määrusega kuulutati R.Y tagaotsitavaks ning määrati tabamisel vahistada, kuna süüdimõistetu hoidub kriminaalhooldusest kõrvale, kriminaalhoolduse läbiviimine ei ole võimalik. 1.
3. Harju Maakohtu 03.12.2019 määrusega pöörati täitmisele R.Y-le mõistetud ja osaliselt ärakandmata karistus 9 kuud 3 päeva vangistust, mille kandmise alguseks loeti tema kinnipidamine 25.11.
4. 1.
5. Karistuse kandmise aja algus 25.11.2019 ja lõpp 28.08.
7. Viru Maakohtu 13.03.2020 määrusega jäeti R.Y vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. 2.
8. R.Y on mõistetud algsest karistusajast 11 kuust ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid vähem kui neli kuud. Seega on eeltoodud formaalne alus tema tingimisi vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks täitmata. 2.
9. Käesoleval juhul ei ole tulenevalt VangS §-st 16 R.Y-le täitmiskava koostatud, kuna talle on mõistetud alla aastane karistus. Kohus ei saa seega hinnata, kas süüdimõistetu on vangistuskavas seatud eesmärgid täitnud. Vangla iseloomustusest nähtub, et distsiplinaarkaristusi R.Y-le määratud ei ole. Isiku hea käitumine vanglas on oluliseks asjaoluks ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel. Käesoleval juhul ei ole R.Y käitumisele kinnipidamisasutuses võimalik etteheiteid teha ja seega tema käitumine kinnipidamisasutuses toetab tema ennetähtaegset vabastamist. 2.
10. Vangla iseloomustusest nähtub, et vabanemise korral soovib R.Y elama asuda MTÜ Samaaria Misjoni Haapsalu turvakodusse aadressile Aida 3, Haapsalu, kus isikul oleks võimalus osaleda 6-12 kuulises alkoholi- ja narkosõltuvuse taastumise programmis vanglast vabanenutele koos majutus- ja nõustamisteenusega riiklikul projekti rahastusel. Asutus on andnud nõusoleku kinnipeetav R.Y võtmise kohta programmi. Asutuse poolt pakutakse eluaset (toad peamiselt kahesed), toitlustamist (kolm korda päevas) ning vaimset, psühholoogilist tuge. Abistatakse sõltuvusest vabanemisel, õpetatakse iseseisvat toimetulekut ja toetatakse tavaellu pöördumist. Programmi raames toimub ka tööharjutuse praktika. Abivajajalt oodatakse siirast soovi endaga tegelemiseks. Isikult oodatakse isiklikku vastutust, alkoholi ja narkootiliste ainete tarvitamine on turvakodus rangelt keelatud. Ühelegi abivajajale asutus püsivat elukohta ega töökohta pakkuda ei saa, kuid on nõus abistama tööotsingutel. Eesmärk on isiku edasiliikumine tavaellu. Kohtuistungil jäi R.Y selle juurde, ta soovib vabanemisel minna elama MTÜ Samaaria Misjoni Haapsalu turvakodusse. 2.
11. Ka nähtub vangla iseloomustusest, et süüdimõistetul puudub vabanemisel kindel töökoht. R.Y ei esitanud andmeid vabanemisjärgse töökoha kohta. Enne vangistust oli töötu, teenis majanduslikku kasu kuritegelikul teel, korjas pudeleid. Kuriteod on valdavalt pandud toime majandusliku kasu saamise eesmärgil. R.Y-l on võlad, mis raskendab oluliselt isiku majanduslikku olukorda peale võimalikku vabanemist. Kulutas raha narkootikumide ostmiseks. 2 2.
12. Maakohtu hinnangul, arvestades eeltoodut, isiku elutingimused vabaduses pigem ei toeta R.Y vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist, kuna vabaduses isikul puudub kindel töö- ja elukoht. Rehabilitatsioonikeskuses viibimine on ajutine ning kindel ei saa olla selles, et R.Y suudab seal pikemalt viibida, alludes kehtestatud korrale, kuna narkootiliste ainete tarvitamine on seal rangelt keelatud ning seal viibijatelt eeldatakse isiklikku vastutust. Seega süüdimõistetu elutingimused vabaduses olles ei välista maakohtu hinnangul seda, et süüdimõistetu vangistusest vabanedes võib jätkata enda kriminaalset käitumismustrit, sest vabaduses olles leiab ta ennast uudsest olukorrast, kus tal tuleb enda jaoks uue inimesega tuba jagada ning mis võib viia selleni, et ta ei suuda leida endas seda tahtekindlust mitte tarvitada narkootikume. Samas narkootikumide soetamiseks on vaja rahalisi vahendeid ning see võib tõugata R.Y jälle kuritegude toimepanemisele, mis omakorda toob kaasa selle, et ta ei saa viibida eeltoodud turvakodus. Seda, et R.Y viibimises eeltoodud turvakodus ei saa kindel olla kinnitab Harju Maakohtu 03.12.2019 määrusest nähtuv, mille kohaselt ei olnud ta suuteline pikaajaliselt viibima SA Viljandi Haiglas statsionaarsel ravil, lahkudes sealt ravilt. 2.
13. Samuti tuleb arvestada, et varasemalt ei olnud R.Y võimeline kriminaalhooldust edukalt läbima, kuna suhtus ükskõikselt kriminaalhooldusesse ja sellega kaasnevatesse kohustustesse. Harju Maakohtu 03.12.2019 kohtumäärusega

§ 74

lg 4 alusel pöörati täitmisele R.Y-le Harju Maakohtu 14.08.2019 otsusega mõistetud ja ärakandmata karistus. Maakohus ei näe, et vahepeal oleks toimunud selliseid arenguid, mis annaksid aluse järeldada, et seekord läheb teisiti. Vanglas ei ole paraku tema riskiteguritega spetsialiste kaasates tegeletud ning vestlustest psühholoogiga jääb väheks maandamaks narkosõltuvusest tulenevat riski uuteks kuritegudeks. Kohus andis selles kriminaalasjas R.Y-le võimaluse karistust vabaduses kanda, kuid ta ei saanud aru talle pakutud võimalusest ning ta kuritarvitas kohtu usaldust ning rikkus käitumiskontrolli kohustusi tahtlikult. Maakohtu hinnangul on R.Y enda varasema käitumisega näidanud, et ta suudab küll vanglas alluda kehtestatud korrale, sest distsiplinaarkaristusi tal ei ole, kuid vabaduses olles ta seda teha ei suuda. Nimetatut kinnitab ka tema poolt kohtuistungil välja toodu, mille kohaselt turvakodus suunaksid nad teda õigele teele, sest üksi kaotab ta selle tee. See näitab seda, et süüdimõistetu ei ole endas leidnud veel seda tahtekindlust senise elukäigu kardinaalseks muutmiseks. Arvestades R.Y kehtivaid karistusregistri andmeid ja ebaõnnestunud kriminaalhoolduse läbimist, siis maakohtul vaatamata sellele, et R.Y rääkis kohtuistungil valdavas osas õigeid asju, ei tekkinud kindlustunnet selles osas, et süüdimõistetu suudab vabaduses seekord enda varasemast kriminaalkorras karistatavast käitumismustrist loobuda. 2.

1. R.Y iseloomustusest nähtub, et õppis ta Tapa Erikoolis, kuhu oli suunatud käitumisprobleemide tõttu. Murru vanglas karistust kandes õppis töö kõrvalt jalatsiparandust, vanglast on ka aastane töökogemus. Vangistuse ajal lõpetanud Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumis
2. klassi, õpinguid jätkata ei soovinud, eelistades tööl käimist. 2014 kevadel lõpetas riigikeele A2 taseme kursuse. Karistusregistri andmete kohaselt on R.Y kriminaalkorras karistatud kaks korda, vanglakaristust kannab ta neljandat korda. Viimast karistust kannab narkootilise ja psühhotroopse aine väikeses koguses ebaseadusliku käitlemise eest. Kõik kuriteod on toime pandud materiaalse kasu saamise eesmärgil, soodusteguriks on isiku narkosõltuvus. Kõige suuremaks riskiks on uute võimalike kuritegude toimepanemisel see, et R.Y võib jätkata narkootikumide tarvitamist, mis toob kaasa uute kuritegude toimepanemise. Süüdimõistetul on diagnoositud psüühiline häire – sõltuvus. R.Y sõnul ta on tarvitanud erinevaid narkootilisi aineid. Kohtuistungil ei eitanud ta narkosõltuvuse olemasolu. 3 Põhinarkootikumiks kujunes amfetamiin, tarvitab alates 2000, mida viimasel ajal süstis iga päev. Maakohus leiab, et kardinaalseid lahendusi ei ole süüdimõistetu proovinud leida enda peamisele probleemile (s.o narkootikume tarvitamine), millest tingituna on ta ka viimased kuriteod toime pannud ja maakohus loodab, et R.Y vabaduses olles võtab ette tõsiseid samme selleks, et vabaneda narkosõltuvusest. Seega kohus loodab, et ta läheb pärast vangistusest vabanemist rehabilitatsioonikeskusesse ning läbib vajaliku ravi. 2.
3. Varasemalt vabastati R.Y Tartu Ringkonnakohtu 19.10.2017 määrusega talle Harju Maakohtu 17.01.2013 otsusega kriminaalasjas nr 1-12-10991 mõistetud vangistusest tingimisi enne tähtaega. Selles määruses tõi ringkonnakohus välja, et R.Y edasine elu ja valmisolek loobuda narkootikumide tarvitamisest ja elada seaduskuulekat elu on tema enda kätes. Ringkonnakohus möönis tõesti, et isiku varasemat elukäiku arvestades esineb oht uute kuritegude toimepanemiseks, ent arvestades seda, et probleemkäitumise põhjustega on vanglas süvitsi tegeletud ning ka süüdimõistetu omab motivatsiooni oma elu muuta ning vangla hinnangul on positiivse toe korral võimeline realistlikke eesmärke püstitama ja nende nimel ka tegutsema, on see võimalus pigem väike, kui suur. Paraku näitas R.Y enda käitumisega vabaduses olles, et ta ei suuda lõplikult vabaneda narkootiliste ainete tarvitamisest, mis toob aga kaasa tema poolt uute kuritegude toimepanemise, sest narkootilise aine tarvitamiseks on vaja rahalisi vahendeid ning kuna pidevalt narkootilist ainet tarvitaval isikul on keeruline täita kohusetundlikult ja nõutava hoolsusega enda tööülesandeid, siis toob see kaasa töösuhte lühiajalisuse. Uut sobivat töökohta ei pruugi olla koheselt silmapiiril, sest üldteada olevalt on hetkel majanduskriis. Määruskaebused
4. Viru Maakohtu 13.03.2020 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu R.Y kaitsja vandeadvokaadi abi Merike Allikmäe, kes palub tühistada maakohtu määruse. 3.
5. Kaitsja leiab, et maakohus ei pööranud piisavalt tähelepanu sellele, et R.Y suhtub kriitiliselt enda poolt toime pandud kuritegudesse ning tema taotlus ennetähtaegse vabastamise kohta on jäänud vaid oletuslikel põhjustel rahuldamata. Maakohus arvestas, et isiku elutingimused vabaduses pigem ei toeta R.Y vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist, kuna vabaduses isikul puudub kindel töö- ja elukoht. Käesoleva seisuga on rehabilitatsioonikeskuses viibimine tõepoolest ajutine, kuid kahtlus selles, et kas R.Y suudab seal pikemalt viibida, alludes kehtestatud korrale, on pelgalt oletus. R.Y on rehabilitatsioonikeskusele avaldust tehes kinnitanud oma allkirjaga nõusolekut alluda kodukorrale ja ta on teadlik, et narkootiliste ainete tarvitamine on seal rangelt keelatud ning et seal viibijatelt eeldatakse isiklikku vastutust. Kuigi elu- ega töökohta keskus pakkuda ei saa, on nad nõus abistama tööotsingutel. R.Y-l on tahe sõltuvusest vabaneda. Ta ütles, et isegi kui ta vanglast vabaneb, on tal eesmärk sõita Samaaria rehabilitatsioonikeskusesse, et läbida programm. Tema iseloomustuses märgitud programmid Eluviisitreening ja 12 sammu on tal läbitud varasemalt, sest vangistuses olles on tal toimunud vaid vestlused psühholoogiga. Ka kohus märkis, et vestlustest psühholoogiga jääb väheks maandamaks narkosõltuvusest tulenevat riski uuteks kuritegudeks. Kaebuse esitaja leiab, et veel viis kuud vangistust ei muuda R.Y resotsialiseerumise väljavaateid ning senine karistus on oma eesmärgi täitnud. 3.
6. Maakohtu kahtlused selles, et varasemalt ei olnud R.Y võimeline kriminaalhooldust edukalt läbima ning et vahepeal oleks toimunud selliseid arenguid, mis annaksid aluse 4 järeldada, et seekord läheb teisiti, on samuti rajatud vaid oletusele. R.Y kohtuistungil öeldust nähtub, et nüüd on ta teadvustanud sõltuvust narkootikumidest. Kuigi kinnipeetavat on korduvalt kriminaalkorras karistatud, on isik asunud paranemise teele. Selle kinnituseks on tema käitumine vanglas ja tahe ennast muuta. Tal puuduvad distsiplinaarkaristused ja vanglal ei ole talle midagi tõsist ette heita. Vangla on näinud tema käitumises riski alkoholi tarvitamises ja ohtu narkootikumide tarvitamises, sest eelmine vägivaldne kuritegu oli tingitud narkojoobest. Kuigi kuritegude toimepanemine on otseses seoses alkoholi kuritarvitamisega, on jäetud hindamata kinnipeetava käitumise muud aspektid. Kinnipeetav on oma varasemast kuritegelikust käitumisest teinud järeldused ning saanud nõusoleku osaleda 6-12 kuulises alkoholi ja narkootikumidest sõltuvuse taastumise programmis koos majutus- ja nõustamisteenusega riikliku projekti rahastusel. Kuigi süüdimõistetu varem ei suutnud kontrollnõudeid täielikult täita, siis vaatamata sõltuvusdiagnoosile on tal nüüd, pärast sõltuvuse teadvustamist, olemas motivatsioon loobuda kuritegelikust käitumisest. R.Y soov mitte sattuda kuritegelikku maailma sunnib teda uusi plaane tegema, mis ongi eelduseks, et tema elus saab toimuda muutus. Isik ei ole ühiskonnale niivõrd ohtlik nagu on hinnanud kohus ning ta suudab tõestada, et tema käitumine saab olla vaid seadusekuulekas. R.Y pikemaajaline vangistus ei ole vajalik, sest kõik, mis oli tal võimalik vangistuses olles läbida, on läbitud. 3.3.

§ 426

lg 1 kohaselt, kui süüdimõistetu on ära kandnud

§ 76

või § 77 sätestatud karistusaja, võib täitmiskohtunik vabastada süüdimõistetu tingimisi enne tähtaja lõppemist. Riigikohtu lahendi 3-1-1-4-15 p 19.21 kohaselt on ennetähtaegne vabastamine reegel, mitte erand. Kui isik on käitunud õiguskuulekalt, puudub alus jätta süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegselt vabastamisest ilma. Taotluse mitte rahuldamine oleks õigustatud vaid siis, kui isikul on distsiplinaarkaristused, ta keeldus vanglas töö tegemisest, tal puudub elu- ja töökoht, ei soovi alluda käitumiskontrollile, pole motiveeritud senise eluviisi muutusele. R.Y puhul on tegemist isikuga, kes saab pärast karistuse osalist ärakandmist olla õiguskuulekas kodanik ning kes kahetseb puhtsüdamlikult toimepandud kuritegu.

1. Viru Maakohtu 13.03.2020 määruse peale esitas määruskaebuse ka süüdimõistetu R.Y, kes palub maakohtu määrus tühistada ja anda võimalus paraneda ning minna Samaaria rehabilitatsioonikeskusesse. Seal on nimelt programmid ja võimalus töötada. R.Y lubab täita kõik kohustused ja nõuded, mis talle peale pannakse.
2. Tartu Ringkonnakohtu 09.04.2020 määrusega võeti määruskaebused menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuste kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 17.04.
3. Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
4. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna määruskaebused alust maakohtuga teistsugusele seisukohale asumiseks. Maakohus on analüüsinud ennetähtaegse vabastamise küsimuse nii formaalseid kui ka materiaalseid eeldusi. See, et määruskaebuses ei nõustuta maakohtu põhistustega, ei tähenda, et maakohtu määrus oleks põhistamata või maakohtu määruses toodud seisukohad oleksid oletuslikud.
5. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et maakohtu määrusest nähtuvalt on formaalsed eeldused ennetähtaegseks vabanemiseks täitmata, seega materiaalsete eelduste analüüs maakohtu poolt vajalik ei oleks olnud. Küll on maakohus selle teinud, mis on endaga kaasa toonud ka määruskaebuste esitamise. Seejuures ei ole määruskaebustes sellele asjaolule tähelepanu pööratud. 5 Tulenevalt Riigikohtu määrusest asjas nr 1-11-3615/284 tuleneb, et

§ 76

lg-te 1 ja 2 järgi on tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise formaalseks eelduseks karistusajast teatava pikkusega osa tegelik ärakandmine. Tegelikult ärakantud karistusajaks on eelvangistuses, kaasa arvatud väljaandmis- ja loovutamisvahistuses, viibitud aeg ja aeg, mil isik on viibinud kinnipidamisasutuses pärast karistuse kandmisele asumist. Eelvangistuse alguseks loetakse sellisel juhul tema kahtlustatavana kinnipidamise aeg (

§ 68lg 1). Kui aga süüdimõistetu viibib kohtuotsuse tegemise ajal vabaduses, loetakse kooskõlas Kr

MS § 414 lg-ga 2 vangistuse kandmise alguseks tema vanglasse saabumise aeg pärast karistuse täitmisele pööramist. Harju Maakohtu 14.08.2019 otsusega märgiti muuhulgas, et R.Y-le mõisteti karistuseks 11 kuud vangistust tingimisi, kuid

§ 68

lg 1 alusel loeti karistuse täitmisele pööramisel eelvangistuses viibitud 1 kuu 27 päeva (28.03.2019-24.05.2019) karistusaja hulka. Seega on tegelikult mõistetud karistuseks 11 kuud vangistust ning sellest ära kantud ei ole mitte üksnes vangistuses alates 25.11.2019 viibitud aeg, vaid ka eelvangistuse aeg käib sinna alla. Seega esinevad formaalsed eeldused

§ 76

lg 1 p 2 alusel süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks, ka 4 kuu nõue on täidetud. 8. Vaatamata eelnevale ei leia ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et R.Y puhul oleks täidetud materiaalsed eeldused ennetähtaegseks vabastamiseks. Süüdimõistetu enda määruskaebus on ilmselgelt põhjendamatu, kuna ei sisalda ühtegi argumenti, mis lükkaks ümber maakohtu järeldused. Süüdimõistetule on antud varasemalt korduvalt võimalusi näidata, et ta on oma käitumist muutnud, kaasaarvatud käesoleva menetluse aluseks olevas kriminaalasjas, kuid süüdimõistetu ei ole kasutanud talle antud võimalusi ning kohtul puudub sellest tulenevalt ka veendumus süüdimõistetut usaldada. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus väga põhjalikult käsitlenud, miks on süüdimõistetu puhul märkimisväärne risk uuteks kuritegudeks ning puuduvad asjaolud, mis maandaksid uute kuritegude riski ning annaks aluse uskuda süüdimõistetu väidetavat soovi muutuda. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi (mis ei ole küll karistusseadustik, aga täitmiseks sisuliselt alati kohustuslik) on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt.

§ 76

lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. (RKKKm asjas nr 1-09-14104, p 21) Maakohus on käsitlenud, et süüdimõistetul puuduvad distsiplinaarkaristused, mis on positiivne, kuid arvestades, et nii lühikese vangistuse puhul täitmiskava ei koostata, siis on raske sellises olukorras üksnes distsiplinaarkaristuste puudumise põhjal põhjalikult järeldusi teha. Ka ei nähtu, millest tulenevalt on just käesoleval ajal süüdimõistetu teinud järelduse, et tal on vaja muutuda ja loobuda narkootikumide tarvitamisest. Maakohus on märkinud, et ka varasemalt on süüdimõistetu käitumine vangistuses olnud nõuetekohane. Veelgi enam, süüdimõistetu on lubanud ka varasemalt korduvalt muutuda, läbinud sellisel juhul ka vangistuses sotsiaalprogrammid, kuid siis ei olnud süüdimõistetu võimeline muutuma. Põhjendamatu on kaitsja väide, et maakohtu määrus on oletuslik. Maakohus on toonud välja seisukoha ning asjaolud, mis annavad aluse sellisteks järeldusteks. Näiteks süüdimõistetu varasem ennetähtaegne vabastamine, mille käigus ta soovis ka muutuda, kuid mis näitab üheselt, et süüdimõistetut ei mõjuta käitumiskontroll. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, milliste asjaolude pinnalt on praegusel ajal võimalik asuda seisukohale, et süüdimõistetu suhtes on uute kuritegude toimepanemist võimalik maandada ennetähtaegsel vabastamisel, kui süüdimõistetut on varasemalt vabastatud ennetähtaegselt, kuid see ei ole teda mõjutanud. Enamgi veel, käesolevat karistust oli võimalik süüdimõistetul kanda vabaduses, alludes kriminaalhooldusele. Süüdimõistetu suhtes ei olnud võimalik kriminaalhooldust aga 6 läbi viia, sest ta ei ilmunud kriminaalhooldajaga kokkusaamisele, andis lubadusi ja rikkus neid. Ka erakorralise ettekande menetlemiseks tuli isik kuulutada tagaotsitavaks. Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka ümber maakohtu järeldusi elu- ja töökoha ebakindluse osas ka määruskaebustes toodu. Kriminaalhooldust ennetähtaegsel vabastamisel on võimalik läbi viia üksnes kindla elukoha olemasolul. Ka eelmisel ennetähtaegsel vabastamisel, mis seejuures ei olnud üldse ammu (vabastamise määrus 19.10.2017) soovis süüdimõistetu vabaneda MTÜ Aktiveerimiskeskusesse Tulevik, kus ta oleks pidanud abi saama, ometi pani ta toime uue kuriteo. Kuna rehabilitatsioonikeskuses on pakutava programmi kestvus 6-12 kuud, siis see võib katta süüdimõistetu elukoha probleemi, kuid ei pruugi. Nimetatud rehabilitatsioonikeskuses keegi süüdimõistetut kinni ei hoia. Arvestades, et käesolevas kriminaalasjas on süüdimõistetu kriminaalhooldusel olles pöördunud näiteks SA Viljandi Haigla poole ravi saamiseks, kuid on sealt enda algatusel lahkunud, siis kui ta heaks pidas, siis annab see maakohtu hinnangul põhjendatud kahtluse asuda seisukohale, kas rehabilitatsioonikeskuses on R.Y võimeline viibima nõuetekohaselt. Kohtutele ei ole esitatud ühtegi argumenti, mis annaks aluse veendumiseks, et süüdimõistetu tahe seekord sõltuvusest vabaneda viib sihile. Süüdimõistetu on korduvalt kohtutele andnud lubadusi, sh sõltuvusprobleemiga tegemiseks, kuid see on olnud edutu. Ka siis, kui süüdimõistetu on vabanenud Aktiveerimiskeskusesse Tulevik. Kaebuse esitaja leiab, et veel viis kuud vangistust ei muuda R.Y resotsialiseerumise väljavaateid ning senine karistus on oma eesmärgi täitnud. Ringkonnakohus sellega nõustuda ei saa ning sellist järeldust üksnes distsiplinaarkaristuste puudumisest teha võimalik ei ole. Milles seisneb kaitsja väide, et süüdimõistetu on just nüüd teadvustanud sõltuvust narkootikumidest, jääb kohtule teadmata. Nagu eelnevalt märgitud, siis ei ole maakohtu järeldus ka kriminaalhoolduse eduka läbimise mitteuskumise osas oletuslik, vaid seda iseloomustab ilmekalt süüdimõistetu varasem käitumine ja suhtumine talle antud võimalustesse. Samale seisukohale tuleb asuda ka kaitsja väite osas, et kinnipeetav on asunud paranemise teele. Süüdimõistetu on ka varasemalt pöördunud MTÜ Aktiveerimiskeskus Tulevik poole, et olla eemal narkootikumidest ja vanadest tuttavatest, kuid see ei ole talle mõju avaldanud. Kaitsja määruskaebus süüdimõistetu soovide, tahte ja motivatsiooni osas ei ole veenev. Süüdimõistetu on mitmel erineval moel tõestanud, et tema käitumine ei ole õiguskuulekas, ta ei suuda seda õiguskuulekale teele suunata ning käesolevalt puuduvad ka asjaolud, mis annaksid aluse arvata, et uue kuriteo riskid oleks käesoleval ajal isiku suhtes maksimaalselt maandatud. Kuna süüdimõistetule ei ole täitmiskava tulenevalt vangistusseadusest koostatud, ei ole asjakohane väide, et kõik, mis süüdimõistetul oli võimalik vangistuses läbida, on läbitud. Süüdimõistetu vabastamine on võimalik sellisel juhul, kui on täidetud formaalsed ja materiaalsed eeldused, mida on võimalik tuvastada

§ 76lg-st 4 asjaolude kogumis.

Seejuures ei ole süüdimõistetul võimalik nõuda enda vabastamist, vaid üksnes subjektiivne õigus nõuda ennetähtaegse vabastamise taotluse lahendamist tähtaja saabumisel. Nagu märgitud eelnevalt siis on väär ka kaitsja seisukoht, et kui isik on käitunud õiguskuulekalt, puudub alus jätta süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegselt vabastamisest ilma. Esmajoones uute kuritegude toimepanemist analüüsitakse vangistuses käitumise ja täitmiskava täitmise alusel, kuid on ka mitmeid teisi asjaolusid, mida kohtul tuleb arvestada. Meelevaldne on kaitsja väide, et ennetähtaegselt on õigustatud vabastamata jätta süüdimõistetu siis, kui isikul on distsiplinaarkaristused, ta keeldus vanglas töö tegemisest, tal puudub elu- ja töökoht, ei soovi alluda käitumiskontrollile, pole motiveeritud senise eluviisi muutusele. Ennetähtaegne vabastamine on siiski konkreetse süüdimõistetu põhine ja ei ole välistatud, et vabastatakse ka isikuid, kellel on üks distsiplinaarkaristus või puudub töökoht. Tuleb hinnata

§ 76lg-s 4 toodud asjaolusid kogumis.

7

1. Kaitsja on esitanud kaitsjatasutaotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal määruskaebuse esitamisele 30 minutit, mille eest taotleb tasu summas 32,40 eurot, sh käibemaks 5,40 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. KrMS § 187 lg 2 alusel tuleb kaitsjatasu summas 32,40 eurot hüvitada süüdimõistetul.
2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg-st 1 tuleb jätta Viru Maakohtu
3. märtsi 2020 määrus muutmata ja määruskaebused rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Mati Kartau Aarne Sarjas 8