Obsah (8)

§ 58§ 15§ 52§ 51§ 221§ 227§ 230§ 199

Väärteoasi nr 4-24-3829 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14.04.2025. a Tallinnas Väärteoasja number 4-24-3829 Kohtunik Kristjan Paluteder Kohtuistungi

§ 58

lg 3,

§ 15

lg 1 p 2,

§ 52

lg 2 p 3 ja

§ 51

lg 1 nõudeid, pannes sellega toime väärteod, mis on kvalifitseeritavad

§ 221

lg 1,

§ 227

lg 4 ja

§ 230lg 1 järgi.

Väärteootsusega mõisteti A Mle

§ 227lg 4 alusel karistuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 16 kuuks.

1. Harju Maakohtule esitatud kaebuses palub kaebuse esitaja tühistada PPA 04.11.
2. a otsus väärteoasjas nr 2317,24,007353

§ 227lg 4 osas ning lõpetada A M suhtes väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 alusel.

Kaebuse esitaja leiab, et kohtuväline menetleja on vääralt hinnanud väärteoasja asjaolusid ning tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse norme ebaõigesti. Samuti ei ole kohtuväline menetleja piisavalt põhjendanud, miks muud kaitsja poolt esitatud asjaolud, nagu mootorrattal kaasreisijaga seotud hädaseisund ja menetlusaluse isiku varasem liikluskäitumine jäeti tähelepanuta. Kaebuse esitaja leiab, et väärteomenetlus on toimunud oluliste menetlusõiguste rikkumistega. Nimelt PPA ametnikud kasutasid menetlusaluse isiku A M ja kaasreisija kinnipidamisel lubamatult ebaproportsionaalset jõudu ning see toiming jäeti nõuetekohaselt dokumenteerimata. Kinnipidamisel ei selgitatud isikutele kinnipidamise põhjuseid ega isikute õigusi ja kohustusi, 25.08.

1. a vaatlusprotokollil puudub menetlusaluse isiku allkiri, toimikus eksisteerib puudulik vaatlusprotokoll. Kaebuses rõhutatakse, et menetlusalune isik ei andnud GoPro kaamerat menetlejale üle vabatahtlikult ning PPA ametnikud ei nõudnud A M ega GoPro kaamera omaniku käest kaamera ametlikku esitamist kooskõlas menetlusreeglitega. Seega leiab kaitsja, et videomaterjalid, mis pärinevad GoPro kaamerast, tuleb jätta tõendikogumist välja. Samuti peab jätma tõendikogumist välja ekspertiisiakti. Lisaks leitakse, et GoPro kaamerast pärineva videomaterjali kasutamine kiiruse mõõtmiseks on õigusvastane. Kaebuse esitaja hinnangul on määratud karistus – juhtimisõiguse äravõtmine 16 kuuks – 2 ebaproportsionaalne, arvestades menetlusaluse isiku sissetulekut ja töö iseloomu. Kaebaja leiab, et kuivõrd antud väärteomenetluses etteheidetud rikkumine oli seotud mootorratta juhtimisega, siis on karistuse määramisel põhjendatud piirduda ainult A-kategooria juhtimisõiguse piiranguga.
2. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja esitatud kaebuse juurde ning tunnistas oma süüd väärtegude toimepanemises osaliselt, s.o keelava fooritulega ristmiku ületamist ja eesolevast sõidukist paremalt möödumist.
3. Kaebuse esitaja kaitsja jäi kaebuses esitatud seisukohtade juurde, leides, et A M suhtes tehtud kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada, kuna see põhineb õigusvastaselt kogutud tõenditel, ebausaldusväärsel ekspertiisil ning sõidukiiruse tuvastamine ei ole toimunud vastavalt liiklusseaduses sätestatud nõuetele ehk asjas on oluliselt rikutud nii materiaal- kui ka menetlusõiguse norme.
4. Kohtuvälise menetleja esindaja märkis, et vormikaamera salvestiselt on näha, kuidas menetlusalune isik demonteerib kaamera vabatahtlikult ja annab selle patrullpolitseiniku kätte. Kohtuväline menetleja rõhutas, et ekspertiisiakt on lubatav tõend ja salvestist kui sellist ei ole kasutatud mõõtevahendina. Kohtuvälise menetleja hinnangul ei ole väärteoasja menetlemisel rikutud ei väärteo- ega materiaalõiguse norme. Määratud karistus on põhjendatud. Kohtu seisukoht
5. Kohus, viinud läbi tõendite kohtuliku uurimise, hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid ja analüüsinud neid kogumis, samuti kuulanud ära poolte seisukohad, jõudis järeldusele, et isiku süü on väärtegude toimepanemises täielikult tõendamist leidnud. Kohus on seisukohal, et antud juhul on kohtuvälise menetleja ja kohtu poolt kogutud tõenditega kinnitust leidnud väärteoprotokollis kajastatud väärtegude toimepanemine A M poolt.
6. Alustuseks tuleb märkida, et iseenesest ei ole A M ega tema kaitsja vaidlustanud seda, et väärteoprotokollis nimetatud mootorratast juhtis just A M. Nii on A M ka kohtus osaliselt oma süüd tunnistanud, võttes omaks keelava tulega ristmiku ületamise ja bussitasku kaudu sõidukist möödumise (tl 42pö). Samas pole A. M nõustunud sellega, et ta ületas lubatud suurimat sõidukiirust, vaidlustades sellekohased tõendid.
7. Praegusel juhul sõltubki asja lahendus suuresti sellest, milliseid tõendeid saab asjas lubatavateks pidada. Vaidlustatud pole siiski enamiku kirjalike tõendite lubatavust, asjakohasust või usaldusväärsust. Ühegi kohtus ülekuulatud isiku ütlusi pole kahtluse alla seatud. Kohtul hinnangul puudubki mistahes alus kahelda tunnistajate, asjatundjate ja eksperdi ütlustes. Seejuures on kõigi sündmuses osalenud või seda näinud tunnistajate ütlused kooskõlas omavahel ja need on kooskõlas ka objektiivselt sündmust kajastavate videosalvestistega. Küll aga on kaitsja ja kaebuse esitaja seadnud kahtluse alla politseiametnikest tunnistajate tegevuse, sh tõendite kogumise õiguspärasuse.
8. Süüdistusversiooni toetuseks on asjas tehtud liiklustehniline ekspertiis, milles ekspert on andnud hinnangu sellele, milline oli kõnesoleva mootorsõiduki sõidukiirus teatud teelõigul. Selle hinnangu aluseks on videosalvestised, mis saadi A M juhitud mootorrattal olnud kaamerast. Kaitsja on esiteks vaidlustanud kaamera äravõtmise seaduslikkuse. Kohtu hinnangul on siinsel juhul toimitud seaduspäraselt. Asjas ülekuulatud tunnistaja E. V-F on 3 kinnitanud, et kaamerat fotografeeriti vaatluse käigus ja kaamera võeti võimaliku asitõendina ära selle vaatluse raames (tl 50pö-51pö). Kuigi kaitsja ja A. M on oma argumentides keskendunud paljuski tema ja kaassõitja mootorrattalt mahatõmbamisele ja selle käigus kasutatud jõule ning erivahendi kasutamisele, siis tuleb tähele panna, et tegemist on etteheidetega politsei korrakaitselisele tegevusele, mille õiguspärasuse hindamine on võimalik haldusmenetluses.
9. Samas tuleb kohtul siiski hinnata, millised olid sündmuskohal tõendite kogumise asjaolud, nt kas selleks kasutati nt vägivalda või mingit muud negatiivset mõjutamist. Sellega seoses on oluline rõhutada, et kaamerat ei võetud ära jõudu või sundi kasutades ning seega ei ole rikutud KrMS § 64 lg-s 1 nimetatud keeldu tõendite kogumiseks vägivallaga, elu või tervist ohustavalt, inimväärikust alandavalt või muul keelatud viisil. A. Mle selgitati, et ta võib kaamera loovutada vabatahtlikult või see võetakse vajadusel ära politseiametnike poolt. Vastavat selgitamist on kinnitanud nt tunnistajad J. G. M, I. K (tl 46, 47pö-48). Lisaks nähtub sellesisuline vestlus ka vormikaamera videosalvestiselt nimetusega Y32250 [25.08.2024 20_47_31]. Kohtus on kohtuvälise menetleja poolt tõendina esitatud ka selle salvestise täiendav vaatlusprotokoll koos tõlkega, kust nähtub vestluse sisu. Lisaks vaatles kohus seda salvestist vahetult kohtuistungil, kus see ka suuliselt tõlgiti. Vestlusest nähtub, et A. Mle öeldakse, et politseid huvitab kaamera, kus on näha tema rikkumist (salvestise loendur 01:28, asitõendi vaatlusprotokoll tl 70a pö). Seega A. Mle selgitati konkreetselt ja arusaadavas keeles, et politseid huvitab kaamera, millest on näha tema rikkumist. Sellisest selgitusest on võimalik üheselt aru saada, et politsei soovib koguda tõendit rikkumise kohta. Märkida saab sedagi, et kuivõrd politseisõiduk järgnes Lõuka tänaval A. Mle peatumismärguannet andes küllalt lähedale, talle oli näha vilkurite peegeldus nii eesolevatelt liiklusmärkidelt, kui peeglitest (vt politseisõiduki pardakaamera salvestis GRMN6513.MP4), kuid ta jätkas mootorrattaga politseisõidukil eest äraliikumist just bussitasku kaudu (milleks igasugune muu põhjendus puudub), siis oli A. Mle ilmselgelt arusaadav see, miks teda veidi aega hiljem kinni peeti, mille tõttu ta allutati toimingutele ning millega seoses paluti tal üle anda võimalikke salvestisi sisaldanud kaamera. A M andiski kaamera vabatahtlikult politseinikele üle, see on nähtav videosalvestisel (Y32250 [25.08.2024 20_47_31] loendur alates 01:52) ning kaamera äravõtmine fikseeriti vaatlusprotokollis (lk 5). Mõistetavalt ei saanudki asitõendi vaatlusprotokolli koostada sündmuskohal, kuid sellega on ta tutvunud (lk 16).
10. Puutuvalt 25.08.
11. a vaatlusprotokolli (mootorratta ja kaamera kohta) ei vasta tõele kaebuses väidetu, et A. M selles toimingus ei osalenud – vaatlusprotokollis on märgitud tema osalemine. Tema vaatluse osalejaks märkimisest on juttu vormikaamera salvestisel (Y32250 [25.08.2024 20_47_31] loendur alates 02:00). Protokoll on ka tõlgitud (lk 5, 6). Vaatlusprotokollis on märgitud see, et A. M on kaamera vabatahtlikult politseile üle andnud ja seda on ta ka allkirjaga kinnitanud (lk 5). Väärib tähelepanu, et märkused kaamera kättesaamise kohta on kirjutatud A. M poolt teist tooni kirjutusvahendiga ja seda hilisemalt (vrd koopia lk 48). Kaitsja kriitika politseiametnike tegevusele oli suunatud ka sellele, nagu poleks A Mle koheselt kinnipidamise järgselt õigusi tutvustatud. Tegelikkuses nähtub just isiku kinnipidamisprotokollist, et A. M peeti kinni 25.08.2024 kl 19.24, protokoll talle tõlgiti jäta tutvus ka VTMS § 19 järgsete õiguste ja kohustustega (lk 45 ja 45pö). Seega ei muuda ka nimetatud vastuväited kaamerast saadud salvestisi tõendina lubamatuks ning kaamera üleandmine ja vastuvõtmine on piisavalt jälgitavalt fikseeritud.
12. Kohus nõustub kaitsjaga selles, et uurija poolt 27.08.
13. a teostatud, GoPro kaamerast saadud failide vaatlusprotokoll on allkirjastamata (lk 29). Seega saanuks selguse huvides püüda seda minetust kohtus selgitada. Siinsel juhul polnud see aga vajalik, kuna istungil on neid salvestisi uuritud vahetult, videosalvestiste puhul on tegemist iseseisvate tõenditega ning kohus sellele asitõendi vaatlusprotokollile ka otsuse tegemisel ei toetu. Olgu lisatud, et 4 nimetatud vaatlusprotokoll ei oma ka mingit mõju sellele, millistele salvestistele on tuginetud ekspertiisi tegemisel (selle kohta edasiselt p 14).
14. Kaitsja on ekspertiisiaktiga seonduvalt leidnud, et taolisel viisil kiiruse mõõtmine ei ole lubatav, viidates

§ 199

lg 7 ja selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusele nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“. Kohus leiab, et need viited ei ole asjakohased. Praegusel juhul ei ole mootorsõiduki kiirust tuvastatud mitte vastava mõõteseadmega kiiruse mõõtmisega, vaid liiklustehnilise ekspertiisi käigus tehtud arvutuste ja nende põhjal esitatud eksperdiarvamuse põhjal. Seega pole alust lähtuda ka mõõtmisele ja mõõteseadmetele seatud tingimustest. Olgu lisatud, et suurima lubatud sõidukiiruse ületamise tuvastamine ei eelda tingimata seda, et see peab olema tuvastatud mõõtevahendiga. VTMS § 31 lg 1 ja KrMS § 61 järgi kehtib ka väärteomenetluses tõendite vaba hindamise põhimõte ja seega pole nõutav kindlat liiki tõendi olemasolu. Ekspertiisiasutuse pädevus liiklustehniliseks ekspertiisiks tuleneb kohtuekspertiisiseadusest ja vastavast justiitsministri määrusest (KES § 11 lg 1, 2). Neil põhjustel saab kohtu hinnangul mootorsõidukiga suurima lubatud sõidukiiruse ületamise tuvastada ka EKEI-s tehtava ekspertiisiga.

1. Lisaks põhimõttelisele ekspertiisiakti tõendina lubamatuse küsimusele on asjas vaidlustatud ka ekspertiisi lähteandmeid ja metoodika. Ekspertiisi lähteandmete kriitikast esimene pool kuulub n-ö videosalvestiste puutumatusele. Küsimuse all on see, kas uuriti konkreetseid videosalvestisi, kas neid on töödeldud, moonutatud, kas esineb kaadrite kadumist. Kohtul ei ole pärast liiklustehnikaalase kohtueksperdi xxx ja EKEI infotehnoloogia- ja kujutiseekspertiiside ala asjatundja xxx ülekuulamist mingeid kahtlusi selles, et uuriti just seda algset videomaterjali, mis saadi A. M mootorrattal olnud GoPro kaamerast, et need salvestised polnud kuidagi tahtlikult moonutatud, kahjustunud ja neid polnud manipuleeritud. Esmalt selgitas ekspert seda, et tema tegi ekspertiisi talle antud salvestiste põhjal Amped Five ekspertiisitarkvaraga, üksnes avades videofaile. Ta nõustus sellega, et videotel oli pildimoonutus, mis on tingitud läätsest, kuid see ei mõjutanud stoppkaadrites samas asukohas paiknevaid orientiire ehk tänavavalgustusposte, kuna moonutus oli muutumatu. Tema ei ole videot töödelnud. Kaadrite kadumist ta ei täheldanud (tl 54pö-56). Veel on tõstatatud küsimus sellest, miks on asjas erinevad videosalvestised ja mida täpselt uuriti. Videofailid on kopeeritud kaamera mälukaardilt digikriminalisti poolt ja kirjutuskaitstult (lk 26). See, milliseid salvestisi uuriti, nähtub ekspertiisiaktist (lk 7-9). Seejuures kannavad toimikus olevad ja eksperdile esitatud DVD-plaatide ümbrikud ekspertiisiasja numbrit ja kuupäeva (27.08.
2. a). Ekspertiis määratigi 27.08.
3. a (tl 70-71). Asjaolu, et esineb mitmeid eri failinimedega salvestisi, on selgitanud asjatundja xxx. Seejuures asjatundja märkis, et GoPro kaamera salvestabki mitu eri videopilti, mille kaameratootja tarkvara paneb kokku silmale ilusaks pildiks (tl 61). Veel on asjatundja selgitanud üksikasjalikult just Amped Five kasutamisloogikat – tegemist on sisuliselt ainsa tunnustatud ekspertiisitarkvaraga, mis ei või midagi uuritavale materjalile lisada. Selle tarkvaraga on vaadatud n-ö algset videopilti, mis näebki välja moonutatum võrreldes sellega, mida pakub kaameratootja programm, mis algset pilti töötleb ja pildi kokku paneb (tl 61). Amped Five võimaldab ka kaadrite kaupa aega lugeda, nagu seda on teinud ekspert L. T. Samuti on asjatundja rõhutanud seda, et videosalvestistel ei ole tuvastatav kaadrite kadumine, see avalduks n-ö musta augu või hakkimisena. Seda nendes videotes ei esinenud (tl 62), oli tavaline kalasilma objektiivi moonutus (tl 62pö). Video kulgemise aeg vastab minimaalse erinevusega reaalselt kulunud ajale, erinevus tuleneb kaadrite pisut erinevast pikkusest. Asjatundja kinnitas, et konkreetsete videote puhul vastab aeg arvutuslikult kaadritele, erinevus oli 0,001 sekundit (tl 63). Murdejooned videopildis, mida vaadati mh istungil ekspertiisiks mittekasutatud VLC Media Player meediamängijaga, tekivadki sellest, et see programm ei oska GoPro tarkvara kombel pilti kokku panna (tl 62pö). Ta on kinnitanud ka juba ekspert L. T märgitut, et moonutus on olnud ajas muutumatu (tl 62-62pö). Kõik eelnev võimaldab järeldada, et videopildis mingeid 5 eriskummalisi moonutusi või kaadrite kadumist ei esinenud ning video aeg kulges reaalse ajaga kooskõlas. Seega tuleb järeldada, et ekspertiisis sellele videomaterjalile tuginemine oli põhjendatud ja lubatav.
4. Asjatundja G L ütluste usaldusväärsuses pole kohtul põhjust kahelda, kuid ta andis ütlusi GoPro kaamerate, objektiivide, salvestamise jm asjaolude kohta üldisemalt. TeM kirjeldas kalasilma objektiivi moonutusi ja seda, et GoPro kaamera võib salvestada mitu faili eri objektiiviga. Ta lähtus videopildi moonutuste kirjeldusel VLC Media Playeri videopildist võrdluses GoPro originaaltarkvaraga. Kuna ekspertiisiks kasutati aga spetsiaalset ekspertiisitarkvara, siis pakuvad tema ütlused siiski vähe tuge selle osas, mis puudutab konkreetse ekspertiisitarkvara (Amped Five) kasutamist ja ekspertiisimeetodeid. Selles osas on asjas põhjalikuma sissevaate andnud just asjatundja M L ütlused.
5. Teine pool ekspertiisi lähteandmete kriitikast käib ekspertiisi sisuliste uuringute ja metoodika kohta. Ekspert on selgitanud, et vahemaa kiiruse arvutamiseks (kasutades üldteadaolevat valemit) sai ta ekspertiisitarkvaras olevatest ortofotode andmebaasis olevalt mõõtkavas ortofotolt (tl 54pö-55). Aja kahe punkti vahel liikumiseks luges ta tarkvara abil (tl 56). Ekspertiisiakti pinnalt võibki näha, et orientiiriks võetud tänavavalgustuspostid asuvad kaadris samas kohas ning ekspertiisiaktis olevas Amped Five kuvatõmmisel on nähtav ka n-ö kaadrite ajatelg (lk 8-9), mõõtmise aluseks olnud ortofotol on ekspert märkinud teepikkuse. Siinkohal tuleb välja tuua, et kohus kontrollis 19.
6. istungil asjaosaliste juuresolekul ortofotol kujutatud asukohas vahetult ka ekspertiisis märgitud teepikkusi. Taadeldud mõõterattaga saadud tulemused on väga lähedased nendele andmetele, millest lähtus ekspert ekspertiisi tegemisel. Eksperdi sõnul lähtus tema n-ö postide keskkohast saadud teepikkusest. Erinevusprotsent kohapeal mõõdetu (36,23 ja 72,50 m) ekspertiisiaktis esitatu (36,3 ja 72,4 m) vahel on väga väike, vastavalt ca 0,02% ja 0,014%. Teostatud vaatlus kinnitab kohtu veendumust selles, et eksperdi valitud metoodika mõõtkavalise foto järgi kiiruse tuvastamiseks on väga täpne. Märkida tasub, et mistahes mõõtmine on alati pisut ebatäpne. Isegi juhul, kui ekspert saanuks teepikkuse aluseks võtta mitte valgustuspostide keskkohta, vaid veidi lühema teepikkuse nende lähemate väliskülgede vahel (siis väheneksid 36,3 ja 72,4 meetri pikkused teepikkused kuni paarkümmend sentimeetrit), oleksid saadavad vahed marginaalsed, jäädes u 0,5% juurde ning arvutuslik kiirus olnuks ca 190 km/h. Olgu lisatud, et ekspertiisis järeldatud sõidukiirust kinnitab kaudselt ka ligikaudset sõidukiirust näitav mootorratta elektrooniline spidomeeter, mida on näha videopildis (GS021655.360, aeg 04:2804.30), kus kiirusenäit on üle 190 km/h. Eelneva kokkuvõtteks on kohus kontrollinud ekspertiisi aluseks olevaid andmeid ja pole tuvastanud neis mingeid vastuolusid. Eksperdiarvamuse kujunemine ja kasutatud metoodika on jälgitav ning seega on ekspertiisiakt ja eksperdi seletused asjakohased ja lubatavad tõendid, millele saab A. M juhitud sõiduki kiiruse tuvastamisel väärteoprotokollis märgitud asukohas ka tugineda.
7. A M ei ole sel ajal mootorratta juhtimist iseenesest vaidlustanudki ja on tunnistanud kiiruseületamisele eelnevalt osade rikkumiste toimepanemist. Mootorratta ainukasutajaks on A M (lk 60pö). Tema väga eristuva välimusega neoonrohelise tooniga mootorratta sõitu ja seda juhtinud isiku sõiduriietust on ammendavalt kirjeldanud tunnistajad (O, K, M, K) ning sellele kirjeldusele vastava isiku poolt mootorratta juhtimine nähtub ka salvestiselt (nt politseisõiduki pardakaamera salvestised GRMN6512.MP4, GRMN6513.MP4, GRMN6518.MP4). Seega pole põhjust nimetatud asjaolu kajastavatel tõenditel pikemalt peatuda. Üheselt on kinnitust leidnud see, et just A. M juhtis väärteoprotokollis nimetatud ajal ja asukohtades (Rannamõisa teel, Lõuka tn-l ja Vabaõhumuuseumi teel) mootorratast xxx registreerimismärgiga xxx 6
8. Kohus nõustub kaitsjaga selles, et isikute ülekuulamise protokollidel (lk 16, 19, 20, 21, 22, 23) võiks olla märgitud väärteoasja number. Samas on tegemist väheolulise eksimusega, mis kuidagi tõendite sisu ei mõjutanuks. Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et ülekuulamisprotokollides sisalduvad ütlused pole siinsel juhul kohtus uuritud tõenditeks, sest neid ei uuritud ja kõik isikud kuulati üle vahetult kohtuistungil. Kaitsja märkus selle kohta, et väärteoprotokollis peaks olema nimetatud kõik videosalvestised, sest muidu pole kontrollitav, kas on midagi lisatud, ei ole asjakohane. Väärteoprotokollis piisab üldisest viitest videosalvestistele (mitmuses) ning kaitsja on saanud toimikuga tutvuda ja sh kätte videosalvestised.
9. Menetlusalusele isikule A. Mle on selgitatud ka VTMS § 19 järgseid õigusi ja kohustusi, mida ta on kinnitanud enda 25.08.
10. a ülekuulamisprotokollil, kus ta keeldus ütlusi andmast (lk 16, 17, 45pö, 55). Arvestades, et menetlustoimingud kulgesid uude kuupäeva (lk 6, 16), selgitab, miks A. M sai osade dokumentidega tutvumist kinnitada 26.08.
11. a (lk 6).
12. Lisaks varem välja toodud minetustele, ei esine olulisi rikkumisi väärteoasja menetlemisel. Kaitseõiguse seisukohast saab välja tuua, et A. M on väärteoprotokolliga tutvunud (tlk 1, 2) ja talle on antud võimalus ütluste andmiseks juba sündmuse järgselt, seda ta teha ei soovinud (lk 16). Väärteoprotokolli on kantud tegelikkusele vastavad andmed, mis on tuvastatavad asjas kogutud tõendite (sh tunnistajate ütlused, videosalvestised, ekspertiisiakt) põhjal. Oma õigustest väärteomenetluses oli isik teadlik (lk 55), seejuures on ta neid ka kasutanud, esitades kaitsja vahendusel taotlusi ja vastulause (lk 50, 51, 57-59, 63, 69, 76, 86-94) ning hiljem kohtule kaebuse, milles on saanud omapoolsed vastuväited esitada. 21.

§ 221

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemist ehk ristmikule või reguleeritud ülekäigurajale sõitmine foori keelava tule ajal on A. M tunnistanud. Seda kinnitavad politseiametnikest tunnistajate M. O, J. G. M ja I. K täielikult kokkulangevad ütlused, mille kohaselt ületas menetlusaluse isiku juhitud mootorratas reguleeritud ristmiku keelava fooritulega (tl 44-44pö, 45pö, 47). Kohtul puudub alus tunnistajate sellekohastes ütlustes kahelda. Need on kooskõlas ka politseisõiduki pardakaamera salvestisega GRMN6512.MP4, millel (ajal 00:18 kuni 00:19) on näha A. M juhitud mootorratta sõitmist ristmikule pikemalt juba varem (00:16) süttinud kollase tulega. Ka A. M mootorrattal olnud kaamera salvestise (GS021655.360) pildist on näha, kuidas mootorratas vahetult enne ristmikku kiirendab, selle esiots on tõusnud (salvestisel alates 02:28) ning ületab mitu sekundit põlenud kollase tulega ristmiku, sel hetkel muutub tuli punaseks (02:33-02:34). Seega on üheselt tõendatud, et A. M rikkus

§ 58

lg-s 3 sätestatud kohustust ning pani sellega toime

§ 221lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Menetlusaluse isiku poolt esitatud vastulause kohaselt tingis keelava tulega ristmikule sõitmise asjaolu, et ta juhtis mootorratast, millel viibis taga kaasreisija. Kaasreisija raskus põhjustas mootorratta tasakaalu kaotamise ohu pidurdamise ajal. Seega oli menetlusalune isik hädaseisundis, st olukorras kus järsk pidurdamine kaasreisija raskusjõu tõttu oleks toonud kaasa mootorratta tasakaalu kaotamise ja seejärel liiklusõnnetuse. A. M oli seetõttu kohustuste kollisioonis ning ta valis turvalisuse huvides ristmikule sisenemise foori keelava tule ajal. Kohus on seisukohal, et keelava fooritulega ristmikule sõites ei esinenud A. Ml hädaseisundit ning ta ei olnud kohustuste kollisioonis. KarS § 30 kohaselt tegu, millega rikutakse õiguslikku kohustust, ei ole õigusvastane, kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita, kuid ta teeb kõik endast oleneva, et täita kohustust, mis on vähemalt sama oluline kui rikutav kohustus. Kohtu hinnangul ei teinud A. M lubatud suurimat sõidukiirust ületades ja mootorrattaga ühel rattal sõites kõike endast olenevat, et vältida võimaliku liiklusõnnetuse toimumist. A. M ise enda tegevusega tekitas olukorra, kus ta pidanuks suurel kiirusel, ühel rattal oleva mootorratta ristmikul keelava fooritule süttides järsult peatama. Ta pidi ka ette nägema seda, et sellisel kiiruse ja sõidustiili juures on fooris keelava tule süttimisel või muu 7 takistuse ilmnemisel ohtlik sõidukit peatada ning ta võib sellega tekitada kahju nii endale, kaasreisijale kui ka kaasliiklejatele. 22. Ka

§ 230

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemist ehk mootorsõidukijuhi poolt möödasõidunõuete rikkumist on A. M tunnistanud. Rikkumise toimepanemist kinnitavad tunnistaja I.-E. K ütlused, mille kohaselt sõites teel, mis jõuab Vabaõhumuuseumini, ilmus tema seljataha erkkollane mootorrattas, kes lähenes suure kiirusega. Ta üritas mööda minna nii paremalt kui vasakult, kuid see ei õnnestunud suure sõidukite hulga tõttu. Ta vänderdas edasi-tagasi kahe tee ääre poolt ning seejärel vahetas rida bussitaskusse ning kiirendades pööras järsult tunnistajale ette. Tunnistaja kinnitas, et mootorrattur möödus temast läbi bussitasku. Tunnistaja ütlustest ei nähtu, et tunnistaja oleks olnud sooritamas vasak- või tagasipööret, mis lubanuks tagant läheneval sõidukil sooritada möödasõitu paremalt. Tunnistaja on öelnud, et ta oli terve tänava ulatuses ainuke inimene, kes sõitis otse (tl 49). Kohtul puudub igasugune alus tunnistaja ütluste usaldusväärsuses kahelda. Sellise tegevuse rikkus A. M

§ 51

lg-s 1 sätestatud nõuet, mille kohaselt tohib eesliikuvast sõidukist mööda sõita vaid vasakult. Paremalt möödumine on lubatud vaid sel juhul, kui eesliikuv sõiduk pöörab vasakule või tagasi ning see on selgelt arusaadav. Samuti rikkus ta

§ 52

lg 2 p-s 3 sätestatud nõuet, mille kohaselt on pärisuunavööndis möödasõit keelatud ühissõidukipeatuskoha teelaiendi kaudu, v.a juhul, kui sõidetakse paremalt mööda sõidukist, mis on vasak- või tagasipöördel. Selliselt on A. M toime pannud

§ 230lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

1. Kohtu hinnangul on A. M kõik talle etteheidetavad rikkumised toime pannud kavatsetult. Kõigi nende juhi kohustuste sisu ja nende eiramine (liikumist keelav foorituli, keeld paremalt mööduda, suurima lubatud sõidukiiruse ületamine) on A. Mle kui juhtimisõigust omavale isikule teada. Rikkumiste kavatestust kinnitab see, et: A. M kiirendas enne ristmikku, kollane foorituli põles vähemalt 2 sekundit; A. M üritas eesolevast sõidukist vasakult korduvalt mööduda, kuid kuna see ei õnnestunud, möödus bussitasku kaudu; kiirendas jõuliselt kiiruseni, mis ületas ligi 4 korda lubatud suurimat sõidukiirust. Seega pole kahtlust, et A. M oli just selliste tegude toimepanemise endale eesmärgiks seadnud ja teadis, et sellega paneb toime vastavad rikkumised.
2. Kohus asub kokkuvõttes seisukohale, et A. M poolt

§ 221

lg 1, § 227 lg 4 ja § 230 lg 1 järgi kvalifitseeritavate väärtegude toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kajastatud ning isiku süü tuvastamist leidnud. VTMS §-st 29 tulenevaid väärteomenetlust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Samuti ei nähtu väärteoasja materjalidest süüd ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Karistus

1. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 56 lg-st 1, mille järgi on karistamise aluseks isiku süü, arvestatakse kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemisest, samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huve.
2. Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis, näeb

§ 227

lg 4 karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kahekümne nelja kuuni. Juhi poolt foori keelava tule ajal ristmikule või jalakäijate ülekäigurajale sõitmise eest näeb

§ 221lg 1 karistusena ette rahatrahvi kuni 50 trahviühikut.

Mootorsõidukijuhi poolt möödasõidunõuete rikkumise eest näeb

§ 230lg 1 karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut.

8 27. Kohus viitab, et õigusteooria ja kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda keskmistest karistusmääradest, seejärel tuleb tuvastada süü suurust mõjutavad asjaolud ning selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära tuleb korrigeerida eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (RKKKo 3-1-1-77-11, p 11). Praegusel juhul on kaebajale põhikaristusena määratud

§ 227

lg 4 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 16 kuuks, s.o ettenähtud sanktsiooni keskmäärast mõnevõrra kõrgem karistus. Süü suuruse hindamisel arvestab kohus, et menetlusalune isik ületas lubatud suurimat sõidukiirust 141 km/h võrra, mis on ettenähtud sanktsiooni miinimumist (60 km/h) üle kahe korra rohkem. Samal ajal ületas ta suurimat lubatud sõidukiirust asulas, ülekäiguradadega teel bussipeatuse läheduses ja seda ligi 4 korda üle lubatu (50 km/h vs 191 km/h). Samuti tuleb kogumis arvesse võtta, et menetlusalune isik rikkus ka teisi liiklusreegleid, mis suurendab tema süüd. Seejuures on tuvastamist leidnud

§ 221

lg 1 ja § 230 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod ja kuna kõik teod on toime pandud ühe teoga, tuleb mõista üks karistus KarS § 63 lg-st 1 lähtuvalt

§ 227lg 4 alusel.

Lisaks väärteoprotokollis märgitule tekitas A. M kogu sõidu jooksul mitmeid liiklusohtlikke olukordi, millega pani oma tegevusega ohtu nii iseenda, kaasreisija kui ka teiste liiklejate tervise ja vara. Nt on tunnistaja I. E. K kirjeldanud, kuidas menetlusaluse isiku juhitud sõiduk tegi ohtlikke manöövreid, reastus tema ette ning tunnistaja oli sunnitud kokkupõrke vältimiseks järsult pidurdama (tl 49). Kuigi seda pole väärteoprotokollis ette heidetud, siis menetlusalune isik eiras tegelikkuses ka politsei peatumismärguannet ja jätkas suurel kiirusel sõitmist. Kirjeldatud asjaoludel toimepandud rikkumiste korral saab rääkida üksnes väga suurest teosüüst.

1. Väärteootsusest nähtuvalt ei ole kohtuväline menetleja tuvastanud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kohtuväline menetleja tõi kohtuistungil välja, et menetlusalune isik on keeldunud tema poolt toimepandud õigusrikkumisi selgitamast ning on asunud tegema etteheiteid politsei tööle. Kohus nõustub selle järeldusega. Kaebuse esitaja on oma süüd tunnistanud vaid osaliselt, möödasõidunõude rikkumise ja keelava fooritule osas, kuid ka selles on ta otsinud õigustusi enda käitumisele, st viidanud võimalikule hädaseisundile. Ta on vaidlustanud ka kiiruseületamist ning on aktiivselt üritanud enda süüd väärteo toimepanemises ümber lükata. Ta on nii kohtueelses menetluses kui ka kohtuistungil keeldunud ütluste andmisest. Nimetatu annab alust arvata, et A. M ei ole andnud mitte mingisugust negatiivset hinnangut enda tegevusele kiiruseületamisel. Seetõttu leiab kohus, et karistust kergendava asjaoluna ei ole ka kohtumenetluses tuvastatav puhtsüdamlik kahetsus (ega muu karistust kergendav asjaolu). Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.
2. Kohus leiab, et praeguses asjas on vajalik menetlusalust isikut karistada mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega. Menetlusalune isik on küll selgitanud, et tal oleks võimalik rahatrahvi säästude arvelt tasuda, kuid arvestades isikut iseloomustavaid andmeid ning toimepandud väärtegude asjaolusid on kohus seisukohal, et rahatrahv kui karistusliik ei täidaks karistuse eesmärke. Nimelt nähtub karistusregistri väljatrükist (lk 106), et A. M on 05.06.
3. a PPA otsusega karistatud

§ 227lg 4 järgi rahatrahviga summas 800 eurot.

Karistus on täidetud 06.06.2024. a. Toona oli kohtuvälisel menetlejal võimalus kohaldada A. M suhtes põhi- või lisakaristust mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisena, kuid jättis selle kohaldamata. Kuivõrd A. M pani uue

§ 227

lg 4 järgi kvalifitseeritava rikkumise toime kõigest ca 2,5 kuu möödumisel eelmisest väärteootsusest, siis saab teha järelduse, et A. M ei teinud talle mõistetud karistusest mitte mingeid vajalikke järeldusi ning jätkas samalaadsete õigusrikkumiste toimepanemist. A. M on kohtuistungil selgitanud, et tal on juhtimisõigus vajalik tööülesannete täitmiseks ning juhtimisõiguse kaotamisel firma ilmselt pankrotistuks. Täiendavalt märkis ta, et ka mootorratta juhtimisõigus on talle vajalik tööülesannete täitmiseks (tl 66). Kohus peab vajalikuks märkida, et isik, kes paneb lühikese ajavahemiku 9 järel toime liiklusalaseid süütegusid, peab võimalikuks pidama ka seda, et uue raskema liiklusalase väärteo toimepanemisele võib järgneda karistus juhtimisõiguse äravõtmise näol. Seega ei saa talle olla üllatuseks ka asjaolu, et taoline karistus võib mõjutada tema elukorraldust, sh seada ohtu tema töö ja sissetuleku säilimise. Karistuse kandmine ei peagi olema isiku jaoks mugav. Väheoluline ei ole ka see, et varasem rikkumine hõlmas vaid

§ 227

lg 4 järgi kvalifitseeritud süütegu, nüüdsel juhul on toime pandud rikkumiste arv märksa suurem. Seega on isiku teod läinud ajas raskemaks. Kõike eelnevat kokku võttes leiab kohus, et rahatrahv kui karistusliik on käesoleval juhul ammendunud ega täidaks karistuse üld- ega eripreventiivseid eesmärke. Kuigi kaebuses on alternatiivselt palutud ainult A-kategooria juhtimisõiguse äravõtmist, siis kohus ei pea seda põhjendatuks, arvestades A. M väga suurt süüd ja varasema samalaadse rikkumise (

§ 227lg 4) toimepanemist vaid veidi aega varem.

Kohus on seisukohal, et mootorsõiduki juhtimisõiguse põhikaristusena äravõtmine on ainus kohane karistusliik mõjutamaks kaebuse esitajat tulevikus uute süütegude toimepanemisest hoiduma. A. M iseloomustavaid andmeid arvestades, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, süü suurust ning A. Ml varasema samalaadse rikkumise esinemist arvesse võttes leiab kohus, et ka kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse määr on põhjendatud. Menetluskulud

1. Asjas on menetluskuludeks liiklustehnilise ekspertiisi kulu, summas 731 eurot (lk 12). Kuivõrd antud juhul ei kuulu väärteomenetlus lõpetamisele ja menetluskulu oli täies ulatuses põhjendatud rikkumise tuvastamiseks, jääb see A M kanda. Vastav otsustus sisaldub juba kohtuvälise menetleja otsuses, milles märgitud andmete järgi tuleb menetluskulud ka tasuda. Kaitsja poolt on esitatud ka taotlus A M valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks summas 5124,40 eurot. Nimetatud taotlus tuleb jätta VTMS §-st 23; § 38 lg-st 1, KrMS § 175 lg-st 1 ja § 180 lg-st 1 lähtuvalt rahuldamata, kuivõrd menetlust ei lõpetata ning ka see kulu tuleb jätta kaebuse esitaja enda kanda. Kohus juhindub VTMS § 23, § 38 lg 1; § 109-111, § 132 p 1, § 133-135, § 155-156; KrMS § 126, § 175 lg 1; § 180 lg
2. (allkirjastatud digitaalselt) Kristjan Paluteder kohtunik 10