) § 17 lg-st 3. Käesoleval juhul on tegemist sarnase olukorraga nagu Riigikohtu määruses nr 3-3-1-46-16, kus kaebaja lähtus kaebetähtaja arvestamisel HKMS § 46 lg-st 4 ja
A on rikkunud HMS § 57 lg-t 1, mis tõi kaasa kaebajale arusaama, et tal on aega kolm aastat pöörduda kahju hüvitamise kaebusega kohtusse. Riigikohus selgitas määruse nr 3-3-1-100-10 p-s 20, et vaidlustamisviite puudumine haldusaktis võib olla kaebetähtaja ennistamise aluseks, kui tähtaja möödalaskmine oli sellest tingitud või kui viite äratoomine võinuks viia kaebuse kiiremale esitamisele. Vaidlustamisviite puudumine ja üldine kolmeaastane kaebetähtaeg on mõjuvaks põhjuseks, miks kaebus ei ole esitatud
3.2 Juhul, kui kohus kaebetähtaega ei ennista, palub kaebaja tunnistada
lg 2 põhiseadusvastaseks.
lg 2 piirab kaebeõigust põhiseaduse vastaselt, kuna üldisest kolmeaastasest kaebetähtajast on tehtud põhjendamatu kitsendav erand, mis on kohtupraktikas tekitanud kaebajates palju segadust. Juhul, kui kohus ei ennista kaebetähtaega, siis võetakse kaebajalt põhjendamatult võimalus KeA vastu kahju hüvitamise nõuet maksma panna vaid põhjusel, et kaebaja proovis kohtuväliselt saada kahju hüvitatud. Selline kitsendus ei ole proportsionaalne piirang kaebeõiguse teostamisel, kui HKMS § 46 lg 4 ja
ÜS § 150 lg 1 sätestatud põhimõttega. PS § 15 kommentaaride p 53 kohaselt kujutavad õiguse realiseerimiseks kehtestatud tähtajad endast kaebepõhiõiguse riivet ega tohi olla ebamõistlikult lühikesed või muul viisil praktilist õiguskaitset välistavad (RKPJKm 12.12.2017, 5-17-10/10, p-d 57–58, 63). Antud juhul kehtestab
lg 2 ebamõistlikult lühikese ning kõikidest kahju hüvitamise kaebetähtaegadest põhjendamatu erandi, mis ebaproportsionaalselt ja PS § 12 võrdsuspõhimõtet rikkudes kitsendab kaebaja kaebeõigust. Seda enam olukorras, kus KeA ei märkinud 30.08.2023 vastusele vaidlustamisviidet. Antud juhul on
lg 2 tekitanud põhjendamatult ebavõrdse erandi kahju hüvitamise kaebetähtaja arvestamisel sõltuvalt vaid asjaolust, et kaebaja soovis enne kohtusse pöördumist kohtuväliselt saada oma kahju hüvitatud, et ei peaks hakkama kohturessurssi kulutama.
lg 2 on vastuolus ka PS §-iga 12, kuna sätestab põhjendamatu erandi, võrreldes HKMS § 46 lg-ga 4,
ÜS § 150 lg-ga 1. Asjaolu, et kaebaja esitas kohtueelselt nõude KeA-le ja KeA keeldus kahju huvitamisest, ei sea mingeid piiranguid avalikule halduse toimimisele ega õiguskindlusele. Tühistamisekaebuse tähtaja piirang on oluline, et oleks tagatud halduse õiguskindlus ja toimimine. Seda aga ei saa väita kahju hüvitamise nõuete osas, kuna kahju hüvitamise nõue ei sea mingeid piiranguid halduse toimimisele ja õiguskindlusele. Seda enam, et kui kahju esitamise nõuet ei esitata kohtueelselt, siis võib kaebuse kohtusse esitada kolme aasta jooksul. Seega on
lg 2 näol tehtud PS § 12, 14 ja 15 vastane erand, mis kõikidest teistest kahju hüvitamise kaebetähtaegadest erinevalt lühendab kaebetähtaega vaid seetõttu, et kaebaja otsustas kohtueelselt nõuda kahju hüvitamist. Ebaproportsionaalne on kohelda erinevalt isikuid, kes esitavad kahju hüvitamise nõude ametiasutusele, võrreldes isikuga, kes peavad järgima vaid kolme aastast kahjunõude kohtusse esitamise kaebetähtaega. Kaebaja ei pidanud läbima kohustuslikku kohtueelset menetlust, mida enam on
Kui kaebaja oleks pidanud läbima kohustusliku kohtueelse menetluse kahju hüvitamiseks, võiks olla
lg 2 piirang veel arusaadav (eeldab vaidlustamisviidet), aga ka vangide puhul on Riigikohus korduvalt ennistanud kaebetähtaegu segase kaebetähtaja regulatsiooni tõttu. Seega ei tohiks käesoleval juhul segase 2
A vastus nõudele kahju hüvitamiseks edastati nii OÜ Priimo Mets e-posti aadressile kui ka esindaja e-posti aadressile 30.08.
Vaidlust ei ole, et kohtule 10.06.2025 esitatud kaebus on esitatud
7. Kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel (HKMS § 71 lg 1). Need on eelkõige objektiivsed asjaolud, mille tekkimist ja kulgemist ei saa isik ise vahetult mõjutada (vt näitlik loetelu HKMS §-s 150). Mõjuva põhjusega ei ole tegemist, kui menetlustoimingu sooritamine on raskendatud või ebamugav, kuid siiski võimalik (Riigikohtu 19.01.2001 määrus nr 3-3-1-59-00, p 1). Isikuga seotud subjektiivseid asjaolusid, sh õiguslikes küsimustes kogenematu isiku eksimust protsessitoimingutes, on peetud mõjuvaks põhjuseks vaid juhul, kui isik on olnud piisavalt hoolas vaidluse algatamise korra väljaselgitamisel, kuid vaidluse keerukus või tema isik ja kogemus ei võimalda tal mõista seaduses sätestatud tähtaegade järgimise olulisust (Riigikohtu 01.10.2002 määrus nr 3-3-1-57-02, p 19; 16.01.2009 määrus nr 3-3-1-75-08, p 17). Kohtusse pöördumise tähtaja ennistamise võib tingida ka haldusorgani vastuoluline või eksitav 3
A 30.08.2023 vastuses vaidlustamisviite puudumine ning asjaolu, et HKMS § 46 lg-s 4 ja
Kohtu hinnangul ei õigusta eelmärgitud asjaolud praegusel juhul kaebetähtaja ennistamist. 8.1 Vaidlust ei ole, et KeA 30.08.2023 vastus ei sisaldanud vaidlustamisviidet. Puuduv vaidlustamisviide saab siiski anda alust kaebetähtaja ennistamiseks vaid juhul, kui just vaidlustamisviite puudumine tingis tähtaja möödalaskmise (HMS § 57 lg-d 2 ja 3). Kohtu hinnangul sellise olukorraga praegu tegemist ei ole. Kaebajat esindas 24.07.2023 kahju hüvitamise taotluse esitamisel KeA-le ja esindab ka praeguses kohtumenetluses vandeadvokaat, kellelt võib mõistikult oodata, et ta on kursis halduskohtule kaebuse esitamise korraga (mh tähtaegadega), sh
lg-s 2 sätestatud eriregulatsiooniga haldusorganis kohtuvälise menetluse läbimise korral ning selles osas väljakujunenud Riigikohtu praktikaga (nt 08.10.2008 määrus nr 3-3-1-41-08, p 8; 04.06.2013 määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Vaidlust ei ole, et kaebaja esindaja mõistis KeA-le 24.07.2023 kahjunõuet esitades, et tema haldusorganile esitatud avaldus on käsitatav riigivastutuse seaduse alusel esitatud kahju hüvitamise taotlusena (sh taotluses on viidatud
Seega pidi õigusteadmistega esindaja ka sõltumata haldusorgani poolt kohtusse pöördumise korrale viitamiseta mõistma, et KeA 30.08.2023 vastuse näol on tegemist
lg-s 2 märgitud otsusega kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise kohta ning seega tuleb kohtusse pöördumisel lähtuda samas paragrahvis selgelt ja ühemõtteliselt sätestatud kaebetähtajast. Ainuüksi haldusorgani poolt vastusesse vaidlustamisviite märkimata jätmine ei saanud vandeadvokaadist esindajas tekitada arusaama, et sõltumata kohtuväliselt haldusorgani poole pöördumisest kuulub kohaldamisele HKMS § 46 lg-s 4 ja
A ei ole 30.08.2023 vastuses viidanud ühelegi seadusesättele, mis võinuks kaebaja esindajat kaebetähtaegade osas eksitada ja suunata kohtusse pöörduma kolme aasta jooksul. 8.2 Nõustuda ei saa kaebajaga, et praegusel juhul on tegemist sarnase olukorraga kui on käsitletud Riigikohtu määruses nr 3-3-1-46-16 (p 12). Kaebaja viidatud lahendis oli tegemist olukorraga, kus vangla oli viivitanud kinnipeetava kahjunõude lahendamisega ning kinnipeetav oli kohtusse pöördumise tähtaja mööda lasknud, kuna oli oodanud vangla vastust. Kaebetähtaeg selles asjas ennistati, kuna olukorras, kus kaebetähtaega reguleerisid erinevad õigusaktid (
lg 2; HKMS § 47 lg-d 2 ja 3), ei pruukinud kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon olla kaebajale selge. Samuti lasi kaebaja selles asjas 30-päevase kaebetähtaja mööda vaid 13 päeva võrra. Praeguses asjas lahendas haldusorgan kaebaja taotluse õigeaegselt ning kaebajat esindab kogenud vandeadvokaat, kelle hoolsusstandard ei ole võrreldav õigusalaseid teadmisi mitteomavalt kinnipeetavalt eeldatava hoolsusega. Samuti on praeguses asjas
Eeltoodut arvestades ei saa eelviidatud Riigikohtu lahend olla aluseks praeguses asjas kaebetähtaja ennistamisel. 8.3 Kokkuvõttes ei saanud kohtu hinnangul vaidlustamisviite puudumine takistada kaebaja õigusteadmistega esindajal hüvitamiskaebusega õigeaegselt halduskohtu poole pöördumist. Vandeadvokaadi puhul on mõistlik eeldada, et ta on kursis, millisest seadusesättest tuleb kaebuse esitamise tähtaja arvestamisel lähtuda. Ühtlasi on ka 30 päeva eelduslikult piisav aeg, et õigusteadmistega isik saaks vajadusel viia ennast kurssi kaebetähtaegu puudutavate normidega. Juba pikka aega kehtinud ja kohtupraktikas kohaldatud kahju hüvitamise regulatsiooni ei saa pidada õigusvaldkonnas praktiseeriva isiku jaoks segaseks ja eksitavaks – riigivastutuse seaduses on kahju hüvitamise kord reguleeritud 3. jaos kahes paragrahvis, millest 4
lg 2 näeb selgelt ette, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, saab kohtule kahju hüvitamiseks kaebuse esitada 30 päeva jooksul. Kaebaja väide segasest ja eksitavast regulatsioonist ei ole põhjendatud. Mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ületamisel ei saa pidada asjaolu, et õigusteadmistega esindaja polnud teadlik
lg-s 2 sätestatud kaebetähtajast ning ei olnud piisavalt hoolas, et mõistliku aja jooksul end asjakohase regulatsiooni ja selle osas väljakujunenud kohtupraktikaga kurssi viia. 9. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et
Kohtusse pöördumise põhiõigus ei ole piiramatu ning õiguskaitse tõhusa korraldamise ja õiguskindluse tagamiseks võib seda kitsendada mh kaebetähtaegade seadmise kaudu. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et riigi vastu kahju hüvitamise kaebuse esitamisel kohaldub
ja sellest kui eriseadusest tuleneb ka kohtusse pöördumise aeg. Kaebajale on kaebeõigus seadusega tagatud, kuid selle realiseerimisel tuleb järgida ka õiguskindluse huvides kehtestatud tähtaegu. Ebaõige on kaebaja arusaam, justkui
lg 2 ebaproportsionaalselt ning kõikidest teistest kahju hüvitamise kaebuse tähtaegadest erinevalt lühendab kaebetähtaega. Seadusandja on andnud riigi poolt tekitatud kahju hüvitamiseks isikule valikuvõimaluse, kas esitada kahju hüvitamise taotlus haldusorganile või kaebus kohtule – seejuures nii kohtuvälise nõude esitamiseks kui ka otse kohtusse pöördumiseks on isikutel samaväärselt aega kolm aastat arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama (
Kui isik otsustab pöörduda kolmeaastase tähtaja jooksul haldusorgani poole ning haldusorgan jätab taotluse tähtaegselt lahendamata või rahuldamata, on talle tagatud täiendavalt võimalus pöörduda 30 päeva jooksul hüvitamiskaebusega kohtu poole. Seega pole alust asuda seisukohale, et seadus kohtleb kohtuväliselt kahju hüvitamist taotlenud isikuid kaebeõiguse tagamise mõttes kuidagi ebasoodsamalt võrreldes isikutega, kes pöörduvad kolmeaastase tähtaja jooksul otse kohtu poole. Kui isiku poolt on lastud seaduses sätestatud kaebetähtaeg mööda mõjuval põhjusel, on kohtul vajaduse korral võimalik HKMS § 71 lg 1 alusel ennistada kohtusse pöördumise tähtaeg. Praegusel juhul ei nähtunud kaebaja taotlusest asjaolusid, mis võinuks objektiivselt takistada kaebuse õigeaegset esitamist ja tooks kaasa kaebetähtaja ennistamise. Sellest ei saa veel järeldada
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.