Obsah (5)

§ 121§ 65§ 16§ 28§ 31

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kriminaalasi Tartu Ringkonnakohus 27. mai 2025 1-24-3528 Ingeri Tamm, Ingrid Kullerkann ja Mario Truu J.H. e süüdis

§ 121lg 2 p 3 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 7.

jaanuari

1. a otsus Apellant J.H. e kaitsja vandeadvokaat Kaire Hänilene Teised apellatsioonimenetluse pooled Süüdistatav J.H. . Isikukood xxxxxx, kannab karistust Tallinna Vanglas Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Maarja-Liisa Kõiv Kannatanu R.T. Asja menetlemise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. Tühistada Tartu Maakohtu
3. jaanuari
4. a otsus täielikult.
5. Mõista J.H. süüdistuses

§ 121lg 2 p 3 järgi õigeks.

1. Jätta maakohtus tekkinud menetluskulud 1048,04 eurot Eesti Vabariigi kanda.
2. Kaitsja apellatsioon rahuldada.
3. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid kaudu 324,52 eurot, sealhulgas käibemaks 58,52 eurot, vandeadvokaat Kaire Hänilese poolt J.H. ele määratud korras kaitse teostamise eest apellatsioonimenetluses. Jätta see kulu Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. 1 KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I. Süüdistus
4. J.H. t süüdistatakse

§ 121lg 2 p 3 järgi selles, et tema, olles karistatud Pärnu Maakohtu 19.

augusti 2019. a otsusega nr 1-19-6471

§ 121lg 2 p 2 järgi, kasutas 12.

juulil 2023 kella 13.09 paiku Tartu Vangla süüdimõistetute eluhoone

1. osakonna trellukse juures füüsilist vägivalda kaaskinnipeetava R.T. u vastu. J.H. lõi R.T. ut rusikaga üks kord vastu vasakut lõuapoolt ja üks kord kuklasse, mille tagajärjel R.T. kukkus põrandale istmikule ja seljaga vastu seina. Oma tegevusega tekitas J.H. R.T. ule hetkelise teadvusekao ja tervisekahjustused: vasaku rangluu all kriimustuse, vasakus peopesas marrastuse veritsusega, sellest üleval pool marrastuse, parema küünarnuki piirkonnas marrastuse, paremal labajalal marrastuse, parema põlve peal marrastuse ja vasaku põlve all marrastuse. II. Maakohtu otsus
2. Maakohus tunnistas
3. jaanuari
4. a otsusega J.H. e süüdi

§ 121

lg 2 p 3 järgi ning mõistis talle karistuseks 5 kuud vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 26.

septembri

1. a otsusega mõistetud karistuse kandmata osa, 2 aasta 1 kuu ja 8 päeva võrra ning J.H. ele mõisteti liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 2 aastat 6 kuud ja 8 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks luges kohus otsuse kuulutamise kuupäeva
2. jaanuari
4. Asjas ei ole vaidlust, et Tartu Vanglas kinnipeetavate J.H. e ja R.T. u vahel toimus süüdistuses märgitud ajal ja kohas füüsiline konflikt, mille käigus lõi J.H. R.T. ut rusikaga üks kord vastu vasakut lõuapoolt ja üks kord kuklasse. Prokuratuuri ja kaitse seisukohad lahknevad küsimustes, kas J.H. tekitas oma teoga (tahtlikult) R.T. ule süüdistuses loetletud kehavigastused ning kas tema tegevus oli õigusvastane. Maakohtu hinnangul on J.H. e süü tõendatud ja ta tuleb

§ 121lg 2 p 3 järgi süüdi tunnistada.

1. Kohus leidis, et Tartu Vangla valvekaamerate videosalvestis, kannatanu R.T. u, tunnistaja A.L. ja süüdistatava ütlused langevad kokku osas, et J.H. lõi
2. juuulil 2023 R.T. ut üks kord vastu vasakut lõuapoolt ja üks kord kuklasse. Kuigi kannatanu avaldas, et nii kui ta J.H. e poole liikus, oli must, arvas ta samas, et eks ta sai löögi kirja. Tunnistaja A.L. ütlustest ilmneb, et J.H. e ja R.T. u vahel toimus rüselus, mille käigus R.T. kukkus. A.L. le tundus, et J.H. võis R.T. ut lüüa, kuid ta ei näinud, kas löök tabas. J.H. aga tunnistas, et ta lõi 2 korda R.T. ut. Mõlemad löögid, pihtasaamine ja löökide tagajärjel kukkumine nähtuvad ka videosalvestistelt. Tuginedes eelpool käsitletud tõendikogumile (sh J.H. e ütlustele), tuvastas kohus, et J.H. lõi 12.07.2023 kella 13:09 paiku Tartu Vangla süüdimõistetute eluhoone
3. osakonna trellukse juures R.T. ut rusikaga üks kord vastu vasakut lõuapoolt ja üks kord kuklasse. Pidades silmas, et löömise näol on tegemist kehalise väärkohtlemisega, pani J.H. toime

§ 121lg 1 koosseisupärase teo.

1. R.T. u sõnul ta valu ei tundnud. Terviseseisundi kontrolli õiendi ja fotode kohaselt fikseeriti tal
2. juulil 2023 kl 14:01 vasaku rangluu all kriimustus, vasakus peopesas marrastus veritsusega, sellest üleval pool marrastus, parema küünarnuki piirkonnas marrastus, paremal labajalal marrastus, parema põlve peal marrastus ja vasaku põlve all marrastus (tl 24–29 ja 34). Kohus tuvastas, et R.T. ule tekkisid süüdistuses loetletud kriimustus ja marrastused. Hetkeline teadvusekadu pole aga tõendatud. R.T. avaldas, et nii kui ta J.H. ele 2 lähenes, oli must. Samas ilmneb turvakaamerate salvestistelt, et R.T. püüab kohe pärast mõlemat lööki püsti tõusta, liigutab pidevalt ega jää hetkekski liikumatult lamama või istuma. Kohus nõustus kaitsjaga, et R.T. u ütlustest nähtuv nn must pilt ei tähenda teadvusekadu. Kuna nii kriimustus kui ka marrastused kujutavad endast tervisekahjustusi, esineb

§ 121lg 1 koosseisupärane tagajärg.

6. Nii kriimustus kui ka marrastused tekkisid R.T. ule J.H. ele süüdistuses etteheidetava teo tõttu ja on J.H. ele omistatavad. Kui mõelda ära J.H. e poolt R.T. u löömine, poleks viimane kukkunud ega J.H. est kinni haaranud ning talle poleks vigastusi tekkinud. Järelikult on löömine R.T. u kehavigastustega põhjuslikus seoses. Pidades silmas, et J.H. lõi R.T. ut rusikaga näkku niivõrd suure jõuga, et R.T. paiskus eemale ning kukkus istmikule põrandale ja seljaga vastu koridori vastasseina, oli väline teopilt ka piisavalt ohtlik, et J.H. tekitas oma teoga äratuntava ohu, et R.T. ule võivad tekkida kergemad kehavigasused. Kui R.T. püüdis püsti tõusta, lõi J.H. teda veelkord rusikaga kuklasse. R.T. u parem käsi liikus esimesele löögile järgnenud kukkumisel hoo pehmendamiseks vastu kivipõrandat ja kui J.H. lõi teda teist korda, kaldus R.T. teise löögi ajal põrandale põlvili ja hoidis vasakus käes veepudelit, mis jäi korgiga tema vasaku peopesa ja põranda vahele. Arvestades, et J.H. lõi R.T. u korduva löömisega õiguslikult relevantse ohu tema tervisele ja R.T. ul tekkisidki kerged kehavigastused (kriimustus ja marrastused), on kõnealused kehavigastused J.H. ele omistatavad. Ei esine ühtki asjaolu (nt kannatanu vabatahtlik enesekahjustamine, kolmanda isiku omavastutuslik sekkumine või ebatüüpiline põhjuslik ahel), mis välistaksid R.T. u kehavigastuste omistamise J.H. ele. Eelnevast tulenevalt on

§ 121lg 1 objektiivsed tunnused täidetud.

J.H. tegutses kaudse tahtlusega

§ 16lg 4 mõttes.

1. Õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Kuigi J.H. avaldas, et ta lõi R.T. ut, sest tundis, et R.T. tahab kallale tungida ja lööb teda, on need väited ebausaldusväärsed. Videosalvestiselt ilmneb esiteks, et J.H. lõi R.T. ut kõigepealt ootamatult näkku omavahelise vestluse käigus, kui R.T. astus, pea ettepoole kallutatud, J.H. ele poolteist sammu lähemale. Pidades silmas R.T. u kehakeelt, ei ilmnenud tema käitumisest ühtki ründele viitavat märki, vaid tõenäoliselt liikus R.T. J.H. ele lähemale, et teda paremini kuulda. Juhul, kui R.T. oleks soovinud J.H. t rünnata, poleks tal olnud mistahes mõistlikku põhjust oma pead kaitseta jätta ja seda J.H. e poole kallutada. Taolises olukorras polnud J.H. el vähimatki alust tõsimeeli arvata, et ta peab end millegi eest kaitsma. Ainuüksi asjaolust, et R.T. püüdis pärast kukkumist püsti tõusta, ei saanud J.H. samuti tõsimeeli järeldada, et viimane soovib teda rünnata. Teiseks nähtub videosalvestiselt, et J.H. ei piirdunud kahe esimese löögiga, vaid pärast seda, kui R.T. tõusis püsti, püüdis J.H. t lüüa ja kukkus põlvili, tegi J.H. parema käega veel 2 löögiliigutust R.T. u kukla suunas. J.H. e agressiivne tegevus lõppes alles siis, kui R.T. haaras tema jalgadest kinni ja tõstis ta põrandast lahti. Taolist käitumist arvestades ei kaitsnud J.H. end mingi ründe vastu, vaid kasutas ära kõik avanenud võimalused R.T. u vastu vägivalda kasutada. Ning viimaks pole kohtu hinnangul usaldusväärsed ka J.H. e selgitused, et R.T. oli tema jaoks ohtlik inimene, keda ta kartis. Pidades silmas ülaltoodut, ei viibinud J.H. hädakaitseseisundis ja tal polnud ka tõsiseltvõetavat alust arvata, et tema õigushüved on vahetus ohus. J.H. püüab enesekaitsest rääkides vaid kriminaalvastutusest pääseda.
2. Karistuse mõistmisel leidis maakohus esmalt, et J.H. t ei saa karistada rahalise karistusega. Ta kannab enam kui 4-aastast vangistust muu hulgas kehalise väärkohtlemise eest, mistõttu on uue samalaadse kuriteo eest vangistuse mõistmine vältimatu. J.H. e süü hindas kohus väikeseks, tema tegu ei olnud kuigi raske. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole. Eripreventiivse kaalutlusena võeti arvesse, et J.H. t on varem üks kord samalaadse kuriteo eest karistatud ning ta kannab alates
3. septembrist 2022

§ 65

lg 2 alusel liitkaristuseks mõistetud vangistust muu hulgas

§ 121lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest.

J.H. 3 tunnistati Pärnu Maakohtu 19.08.2019. a otsusega süüdi selles, et ta viskas ühise alkoholitarvitamise käigus tühja klaasist viinapitsiga kaks korda oma abikaasale näkku, tekitades füüsilist valu ning paistetuse ja punetuse paremal põsel (tl 49). Praeguse teo kaaskinnipeetava vastu pani J.H. toime vangistuse kandmise ajal umbes 4 aastat hiljem. Arvestades vägivallategude vahele jäävat aega ei ole J.H. el kalduvust konflikte vägivallaga lahendada. Eeltoodut arvestades mõistis maakohus J.H. ele karistuseks 5 kuud vangistust ja liitkaristuseks

§ 65

lg 2 alusel 2 aastat 6 kuud ja 8 päeva vangistust, mille kandmise algust tuleb arvestada alates kohtuotsuse kuulutamisest. III. Apellatsioon 9. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja, kes palub tühistada selle otsuse J.H. e süüditunnistamises

§ 121lg 2 p 3 järgi ning mõista ta õigeks.

Sellest tulenevalt tuleb menetluskulud jätta riigi kanda.

1. Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõigust, mis väljendub kohtuliku arutamise piiridest väljumises, tõendite hindamise kallutatuses ja ühekülgsuses ning faktide asendamises oletustega. Samuti on alusetult süüdimõistva kohtulahendi tegemiseni viinud eluliste asjaolude ja hädakaitse teooria vaheliste seoste väärkäsitlus, mis on käsitletav materiaalõiguse olulise rikkumisena.
2. Õiguslik olukord on muutunud, kuna maakohus on leidnud, et R.T. valu ei tundnud ja seda ei ole J.H. ele süüdistuses ette heidetud. Samuti ei ole tõendatud hetkeline teadvusekaotus. Järelikult ei heideta J.H. ele ette rusikahoopidega

§ 121

koosseisu täitmist ning jääb ainult küsimus, kas neist tingitud kukkumine võis põhjustada süüdistuses kirjeldatud vigastusi. 12. Süüdistuse teksti lähemal vaatlusel on ilmne, et etteheidetavad teod ja kirjeldatud vigastused ei ole kooskõlas ning ainuüksi tekstipõhise loogilise analüüsi tulemina saab J.H. e vastutuse

§ 121lg 2 p 3 järgi välistada juba objektiivse koosseisu tasandil.

Teokirjeldusest nähtuvalt heidab prokuratuur J.H. ele ette löömist ühe korra vastu lõuga ja kukalt ning sellega põhjuslikus seoses olevat tagajärge, mis seisnes selles, et R.T. kukkus põrandale istmikule ja seljaga vastu seina. Prokuratuur ei ole esitanud süüdistust üheski hilisemas tegevuses, mille käigus tõusti, kukuti uuesti, püüti üksteist lüüa või väänata. Mitte ühelgi süüdistuses kirjeldatud vigastusel ei ole ega saagi olla põhjuslikku seost löögiga vastu lõuga või kukalt ja sellest tulenenud kukkumisega istmikule ega seljaga vastu seina.

1. Süüdistuses märgitud vigastused kaasa toonud olukorrad on salvestiselt tuvastatavad – need jäävad süüdistuses kirjeldatud sündmuse raamidest väljapoole ega toimu valdavalt J.H. e osavõtul. Pole vähimatki põhjust järeldada, et R.T. oleks võinud ükskõik millise nimetatud vigastustest saada süüdistuses kirjeldatud löömisele järgnenud istuli kukkumise käigus. Hilisem „kinni haaramine“ ei leia aga süüdistuses üldse käsitlust ning jääb seega väljapoole kohtuliku arutamise piire. Seega ei eksisteeri ka õiguslikku alust konstrueerida põhjuslikke ahelaid, mis hõlmavad sündmuseid või tegevusi, mida süüdistus ei kajasta ning mida ei ole J.H. ele ette heidetud.
2. Kohus on jätnud tähelepanuta ja käsitlemata kaitsja märgitud asjaolu, et videost nähtuvalt osutas R.T. teda maha väänanud valvuritele tugevat füüsilist vastupanu. R.T. u põlvedel tuvastatud vigastused võivadki olla saadud kõige tõenäolisemalt valvuritele vastuhaku ja selle mahasurumise käigus. Rangluu all olnud kriimustus ning vasakus peopesas, parema küünarnuki piirkonnas ja paremal labajalal leidunud marrastused saavad eluliselt olla tekkinud üksnes valvuritega maadlemise tulemusena. Puudub igasugune jälgitav alus usaldusväärselt järeldada, et 4 kõik vigastused ei võinud tekkida valvuritele vastuhaku käigus. Kõrvaldamata kahtlus tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt vältimatult tõlgendada süüdistatava kasuks.
3. Õigusvastasuse analüüsi osas on kohtu otsus pealiskaudne ja deklaratiivne ega vasta põhistamise nõuetele. Kohus on lähtunud dogmaatilisest arusaamast, et see, kes teist esimesena lööb, on enesestmõistetavalt süüdlane. Kui hädakaitse oleks lubatav üksnes pärast seda, kui ründaja on esimesena löögi sooritanud või kannatanu haardesse võtnud, ei jää kaitsetegevuseks reeglina enam üldse tõhusat võimalust.
4. Kaitsja argumendid, miks J.H. el oli põhjust R.T. u rünnet karta, jättis kohus tähelepanuta. J.H. selgitas, et talle oli teada, et temast ca poole suurem ja jõulisem R.T. kannab karistust erinevate vägivallakuritegude eest, olles varem toime pannud ka tapmise. Sellises olukorras on hirm ka keskmise hindaja silmis ilmselgelt põhjendatud. Kui R.T. oli J.H. e kohta halba rääkinud, ei jäänudki tal muud üle, kui kaasvangide juuresolekul küsida, miks ta seda teeb, riskides sealjuures ka füüsilise vägivalla ohvriks langemisega. Sellist küsimust ei saa lugeda õiguslikus mõttes provotseerivaks käitumiseks, sest keegi ei ole mistahes keskkonnas kohustatud taluma laimu ja solvanguid ja igaühel on vääramatu õigus aru pärida, miks tema suhtes halvasti käitutakse.
5. Kohtu järeldus, et J.H. lõi R.T. ut ootamatult näkku, kui ta liikus poolteist sammu lähemale, on meelevaldne. Asjas ei ole ühtegi tõendit, millest nähtuks, et R.T. ei kuulnud paari sammu kauguselt, mida J.H. rääkis ja pidi selleks poolteist sammu lähemale astuma. J.H. e seljataga oli sein, nii et taganemise ega kohalt lahkumise teel ei olnud tal võimalik rünnet vältida. J.H. e jaoks oleks olnud R.T. u kahe sammu lõpus juba tõsiseltvõetavad hädakaitse võimalused välistatud. R.T. ul puudus põhjus oma pead kaitsta, sest ta oli sedavõrd suurem ja tugevam, et füüsilise vastuhaku oht J.H. e poolt oli vähetõenäoline. Kui kohus asus R.T. u kehakeelt tõlgitsema, tulnuks ka ex ante kriteeriumit järgides eluliselt usutavalt analüüsida, kuidas J.H. oleks saanud reaalajas sarnaseid järeldusi teha. Kohus ei ole tõsiseltvõetavalt ümber lükanud J.H. e selgitust, et ta tajus teda ähvardavat ohtu. Kohtu arusaam kaitsetegevusest on vastuolus Riigikohtu praktikaga – kaitsja võib ründajale aktiivselt vastu astuda, ta ei pea lihtsalt rünnet passiivselt tõrjuma.
6. Kohus on täielikult eiranud kaitsja argumente, et tähtsust omavad ka osapoolte füüsilised parameetrid. Kohtuistungil leidis tuvastamist, et J.H. on ca 166 cm pikk ja kaalub 59 kilo, R.T. on 183 cm pikk ja kaalus sündmuse ajal ca 120 kilo. Saab lugeda üldteada asjaoluks või vähemalt keskmise kõrvaltvaataja silmis ilmselgeks, et kasvult ja kaalult poole väiksem inimene ei saa endast suuremat edukalt tõsta, tõugata, heita ega väänata. Ainus tõhus kaitsevahend võiks olla ootamatu ja kiire löök, mille J.H. ka sooritas. Nagu videost võib näha, osutuski valitud kaitsevahend lühiajaliselt efektiivseks, kuid ei olnud siiski küllaldane, et täita hädakaitse kogu eesmärki, milleks on ründe täielik lõpetamine.
7. Kohus on käsitlenud valikuliselt tunnistajate L.R. ja A.L. ütlusi.
8. Kokkuvõttes saab öelda, et J.H. ei käitunud oma füüsilist puutumatust ja tervist ohustavas olukorras eluliselt ega õiguslikult valesti. Ta püüdis tõrjuda vahetult ees seisvat rünnet, valides selleks ainuvõimaliku kaitsevahendi ning jäädes hädakaitse piiridesse, kusjuures R.T. ul läks sellegipoolest korda füüsilist edu saavutada, nii et pelgalt valvurite sekkumine päästis J.H. e tõsisest tervisekahjust. Eeltoodust tulenevalt puudub alus teha J.H. ele mistahes õiguslikku etteheidet ning ta tuleb esitatud süüdistuses õigeks mõista. IV. Prokuratuuri vastus 5
9. Prokurör palub jätta kaitsja esitatud apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
10. Vastuseks apellandi etteheitele, et süüdistuse tekst ei ole koskõlas tuvastatud vigastustega, leiab prokurör, et KrMS § 268 lg 5 esimene lause ei nõua, et faktilised asjaolud, millele kohus isiku süüditunnistamisel tugineb, oleksid süüdistuse alusfaktidega täielikult kokkulangevad: süüdistatava süüditunnistamise aluseks olevad asjaolud ei tohi oluliselt erineda süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Süüdistus on piisavalt selge, et aru saada, millist tegu J.H. ele kehavigastuse tekitamisel süüks arvatakse, s.o rusikalöögi tegemist ja selle tagajärjel kukkumist ning maas olevale kannatanule kuklasse löömist. Prokurör ei pidanud vajalikuks süüdistuses kirjeldada, mis toimus enne kuriteosündmust ja pärast kuriteosündmust, kuna seda tegevust ei heideta J.H. ele ette.
11. Prokurör ei nõustu apellatsioonis öelduga, et R.T. ei saanud vigastusi süüdistuses kirjeldatud löömisele järgnenud istuli kukkumise käigus. Prokurör nõustub maakohtuga, et just kukkumise tagajärjel pani R.T. parema käe hoo pehmendamiseks vastu kivipõrandat ning paremal käel on tuvastatud ka kehavigastus. R.T. u kukkumise ajal oli tal vasakus peos joogipudel koos korgiga ning vasakus peos on tuvastatud vigastused. Lisaks on R.T. ul tuvastatud vigastused põlvedel, teise rusikalöögi tegemisel põlvitas kannatanu lühikeste pükstega Tartu Vangla sektsioonis olevatel keraamilistest plaatidest kivipõrandal. Taludes kuklasse rusikalööki, võivad tekkida kannatanu põlvedel vigastused. Maakohus kirjeldas otsuse punktis 10 detailselt ja arusaadavalt tervisekahjustuste ja löökide omavahelist seost.
12. Vigastused ei saanud tekkida valvuritega maadlemise tulemusel. Käeraudu ei ole võimalik paigaldada peopessa, veel vähem küünarnukile. Isegi kui nimetatud piirkondadest hoiti kannatanut ametnike poolt kinni, siis fikseeritud marrastusi need tekitada ei saanud, sest nt peopesast kinnihoidmine on ebaefektiivne kellegi ohjamiseks. Tavapäraselt on inimestel erivahendite (käerauad) kasutamisel kehavigastused randmetel või õlaliigeses. Vigastused on selle käe peopesas, kus R.T. ul oli korgiga pudel ja parema käe küünarnukil, mida R.T. kasutas kukkumise pehmendamiseks. Teise rusikalöögi ajal oli R.T. põlvedel ja vigastused on põlvedel ning jalalabal. Just J.H. e tegevuse tõttu kaotas kannatanu jalanõud.
13. Isikute füüsiliste parameetrite väljatoomine on asjakohatu. Kaitsevahendit on õigus kasutada ainult siis, kui seisab ees rünnak. Kaitsja toob õigesti välja, et ainuke kaitsevahend on kiire ja ootamatu löök. Kinnipidamiskohas nagu ka tänavakakluses saadab edu ainult see, kui rünnatakse ootamatult, sest reegleid ei eksisteeri. Ühiskonnas on aktsepteeritav aga ründe tõrjumine. Siinkohal on asjakohatu A.L. öeldu, mida tema oleks J.H. e asemel teinud. Kannatanu ütlustest nähtub, et umbes pool aastat varem nad eraldati kambrikaaslastena teineteisest. Üldteada praktika kohaselt eraldatakse kinnipeetavatest kambrikaaslased, kui nad teevad sellekohase teavituse vangla administratsioonile või kui nende vahel on füüsiline konflikt. Praegusel juhul pöördusid nad vangla administratsiooni poole. Kui tugineda sellele, et J.H. justkui kartis R.T. ut ega julgenud muul viisil temast eralduda ega aru pärida, kui ainult teda lüües, siis on tegemist vasturääkivusega. V. Ringkonnakohtu seisukoht
14. Kolleegium nõustub valdavalt maakohtu otsuses toodud tõendite analüüsiga. See on põhjalik ja kohtu seisukohad

§ 121

lg 1 koosseisu, nii objektiivse kui subjektiivse, täidetuse hindamisel on selged, asjakohased ning nõustumisväärsed. Vaidlustatud otsusest nähtub veenvalt, millistele konkreetsetele tõenditele tuginedes kohus vastava järelduseni jõudis. Seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks korrata kogu maakohtu tõendite analüüsi ning J.H. e teole 6 antud õiguslikku hinnangut

§ 121lg 2 p 3 järgi.

Küll aga ei saa nõustuda maakohtu järeldusega, et kõik kehavigastused tekitas kannatanule süüdistatav, samuti ei nõustu kolleegium sellega, et puudusid teo õigusvastasust välistavad asjaolud. Ringkonnakohus käsitleb esmalt kaitsja väidet, et kannatanu vigastused ei ole etteheidetavad J.H. ele (I), seejärel hindab hädakaitse esinemist (II) ning võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse, lahendades ka menetluskulude hüvitamise taotluse (III). (I)

1. Maakohus tuvastas järgmised faktilised asjaolud. J.H. lõi 12.07.2023 kella 13.09 paiku Tartu Vangla süüdimõistetute eluhoone
2. osakonna trellukse juures R.T. ut rusikaga üks kord vastu vasakut lõuapoolt, mille tagajärjel kannatanu kukkus istmikule ja seljaga vastu koridori seina. Kui R.T. püüdis püsti tõusta, lõi J.H. teda veel ühe korra rusikaga kuklasse. Löökide tagajärjel kukkudes sai J.H. süüdistuses toodud kehavigastused – marrastused ja kriimustused.
3. Eeltoodud asjaolusid tuvastades (kohtuotsuse p-d 8 ja 10) ei ole maakohus esitatud süüdistuse piiridest väljunud, kuigi tõendite sisu on avatud laiemalt (p-d 6 ja 7), käsitledes ka sündmusi, mis järgnesid sellele, kui R.T. tõusis pärast teist lööki püsti. Küll aga ei saa maakohtuga nõustuda selles, et kõik R.T. ul fikseeritud vigastused on omistatavad J.H. ele. Näol ja peas, kuhu J.H. e löögid tabasid, ei ole R.T. ul vigastusi tuvastatud. J.H. e tegevusega on põhjuslikus seoses vaid need vigastused, mille R.T. sai tema löökide tagajärjel kukkudes. Need on maakohus korrektselt välja toonud: vigastus paremal käel, mis liikus esimese löögi järel kukkumisel vastu kivipõrandat, ning vigastused põlvedel ja vasaku käe peopesas (teise löögi ajal oli R.T. põlvili põrandal ja veepudel korgiga jäi käe alla). Nende tegevustega ei ole aga võimalik seostada kriimustust rangluu all ja labajalal. R.T. ul olid jalas lahtised jalanõud (plätud), mis tulevad kergesti jalast ega saa tekitada nii tugevat hõõrdumist jalalabale hüppeliigese lähedal. Sellised vigastused võis R.T. saada hiljem kas J.H. t tõstes või valvuritele vastu hakates, olles kivipõrandal käpuli. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendab ringkonnakohus tekkinud kõrvaldamata kahtluse süüdistatava kasuks.
4. Väiksemas mahus vigastuste tuvastamine ei muuda J.H. e teole antud õiguslikku hinnangut. See täidab jätkuvalt

§ 121lg 1 alt 1 koosseisu – löömisega tervisekahjustuse tekitamise.

Maakohus tuvastas korrektselt subjektiivse külje, samuti kvalifitseeriva asjaoluna korduvuse (

§ 121lg 2 p 3) tulenevalt varasemast karistatusest samasuguse teo eest.

(II)

1. J.H. e ründele eelnesid järgmised sündmused. Videosalvestiselt ja selle alusel koostatud vaatlusprotokollist (tl 16–23) on näha, et J.H. ootab koos kolme kaaskinnipeetavaga trellukse juures ravimite jagamise järjekorras. J.H. seisab paremal seina ääres. Kui teised kinnipeetavad seisavad seina ääres rahulikult, siis J.H. e käitumisest paistab mõningast ärevust või närvilisust — ta loobib käes olevat veepudelit. Sinna suunduvad kahekesi R.T. ja A.L. . Viimane jääb seisma paremale poole J.H. e lähedale, R.T. vasakule koridori keskele mõne sammu kaugusele J.H. est. R.T. ja J.H. räägivad midagi omavahel. R.T. u ütluste kohaselt liikus ta oma kambrist trelliukse juurde, kui oli tableti võtmise aeg. J.H. ütles tema kohta midagi solvavat, mida täpselt, seda ta ei mäleta. J.H. väitis, et tema (R.T. ) olevat tema kohta midagi rääkinud. R.T. ei mäleta, kas ta ise ütles midagi J.H. ele, kuid peab võimalikuks, et ütles midagi vastu. J.H. e ütlustest nähtuvalt küsis ta R.T. ult, miks ta räägib tema kohta selliseid jutte. R.T. rääkis negatiivselt tema kohta tervele sektorile, et ta ei pese, ei korista, on must jmt. R.T. pobises midagi vastuseks ja hakkas tema poole tulema. J.H. sõnas: „ Sest ma ei kuulnud, sest see kõik adrenaliin ja pinge oli nii kõrge.“ Sellised J.H. e ütlused on kooskõlas videosalvestiselt nähtuvaga. Tunnistaja A.L. 7 seisis mõlemale kinnipeetavale nii lähedal, et pidi nende juttu kuulma. A.L. tunnistas, et seal oli sõnavahetus J.H. e ja R.T. u vahel, sisu ta täpselt ei mäleta. J.H. heitis R.T. ule ette, et oli tema kohta midagi halvasti rääkinud. R.T. rääkis midagi ja lähenes J.H. ele.
2. Seega nähtub nii J.H. e, R.T. u kui ka A.L. ühesugustest ütlustest, et J.H. küsis R.T. ult, miks ta tema kohta mingeid halvustavaid jutte räägib ja R.T. lähenes vastates J.H. ele. Videosalvestiselt nähtub, et R.T. läks J.H. ele väga lähedale, kummardades pea ettepoole, tema kehahoiak on ähvardav. J.H. e ütluste kohaselt tundis ta, et R.T. tahab talle kallale tulla ja sellepärast ta lõi teda. Teise löögi tegi ta veel selle tõttu, et kartis, et R.T. tõuseb püsti ja lööb teda. R.T. on temast palju suurem. Tema on 166 cm pikk ja kaalub 59 kg, R.T. aga kaalus sellel ajal umbes 125 kg. Ta kartis R.T. ut, sest ta oli karistatud tapmise, röövi ja peksmise eest. Ta ei näinud enesekaitseks muid võimalusi. Ta oli seljaga vastu seina, ei saanud kuskile liikuda.
3. Tunnistajana andis ütlusi ka L.R. , kes töötas sündmuse toimumise ajal Tartu Vanglas meedikuna. Tema sõnul fikseeris ta mõlema, nii R.T. u kui ka J.H. e vigastused. R.T. ul oli neid 7 – kriimustusi ja marrastusi, ning J.H. el neli (punetused, kriimustused või marrastused). Kui ta küsis J.H. elt, mis juhtus, ütles ta, et teine kinnipeetav soovis talle peale tulla ja selle ennetamiseks lõi ta esimesena. R.T. ütles, et talle tuldi kallale. Seega on J.H. algusest peale rääkinud seda, et ta lõi R.T. ut ennetavalt enda kaitseks. J.H. e ütlused kattuvad ka tunnistaja A.L. ja kannatanu ütlustega. Seetõttu pole alust neid ebausaldusväärseks pidada. J.H. on usutavalt selgitanud, miks ta tundis R.T. a ees hirmu (suur ja tugev, varem raskete vägivallakuritegude, sh tapmise eest karistatud). Umbes pool aastat enne sündmuse toimumist olid J.H. ja R.T. kambrikaaslased. Kumb neist administratsiooni poole pöördus, et nad eraldi paigutataks, ei ole teada. Sellest ei saa teha prokuröri pakutud järeldust, et J.H. ei kartnud R.T. ut. 33.

§ 28

lg 1 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piire. Esmalt tuleb seega tuvastada, kas J.H. oli hädakaitseseisundis, s.t kas oli vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne tema õigushüve vastu. Riigikohus on selgitanud, et hädakaitseseisundi tekkimise aluseks võib olla muu hulgas selline rünne, mis ei vasta ühelegi süüteokoosseisule. Nii tuleb kõne alla enda kaitsmine ründe vastu, mis ei ole kuriteona ega väärteona karistatav, kuid ohustab või kahjustab individuaalõigushüve siiski piisavalt intensiivselt, et pidada seda õigusvastaseks ründeks

§ 28lõike 1 mõistes (nt teise inimese solvamine).

Samas ei saa ründena mõista ühiskondlikult lubatud käitumist, mis ei ületa tavasuhtluses esineda võivat ebamugavuse piiri (näiteks ebameeldiv pilk, teatud trügimine rahvarohkes kohas, märkus, millega kutsutakse teist inimest üles viisakalt käituma jms). Tähtis on, et ründaja tegu oleks sotsiaalse arusaama kohaselt käsitatav ründena. Teiseks peab rünne olema õigusvastane ehk vastuolus mõne õiguskorras eksisteeriva normiga. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 1-209563/54, p 10 koos järgnevate viidetega).
3. Ringkonnakohus leiab, et J.H. oli hädakaitseseisundis. Hädakaitseseisund on olemas juba siis, kui kaitstavat individuaalõigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks, mida hinnatakse ex ante objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi. Kui selline objektiivne kõrvalseisja leiab, et õigushüve kahjustamine oli tõenäoline, siis tuleb asuda seisukohale, et ründe oht oli olemas. Seega ei eelda hädakaitseseisund veel mingi õiguse kahjustamist, vaid piisab sellest, kui on reaalne oht, et ründaja käitumine selleks kohe muutub või on muutumas ning kaitsetegevusega viivitamine tõstaks ebamõistlikult kahjuliku tagajärje saabumise riski. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. detsembri
5. a otsus nr 1-19-8038/67, p 26.) 8
6. R.T. oli vanglas levitanud jutte selle kohta, et J.H. ei korista ja on must ehk sisuliselt seda, et ta on räpane. Selline hinnang on solvav ja J.H. el oli põhjust kaasvangide juuresolekul selle kohta aru pärida, et sellistele juttudele lõpp teha või nende paikapidavus kahtluse alla seada. Täpseid väljendeid, mida R.T. J.H. ele vastas, ei ole võimalik tuvastada, J.H. ütleb, et R.T. pobises midagi, kõik käis väga kiiresti, A.L. ei mäleta seda ja R.T. väidab, et hoopis J.H. solvas teda. Kannatanu selline väide ei ole õige, kuna see ei kattu A.L. ega süüdistatava ütlustega.
7. Maakohtu järeldus, et R.T. võis liikuda J.H. ele lähemale põhjusel, et paremini kuulda, on meelevaldne ega tugine asjas kogutud tõenditele. Videosalvestiselt nähtuvalt astub R.T. pea ettekallutatutult R.T. ule nii lähedale, et satub temaga vahetult vastakuti. Selline liikumine koos keha kallutamisega on ähvardav. Taolises olukorras, arvestades eelnevat sõnelust, oli J.H. el põhust arvata, et R.T. tuleb talle kallale. Nii J.H. tõsimeeli ka arvas: „Ma tean, mille eest tal karistus on, ma tundsin, et ta tahab mind rünnata. Ta astus mulle kaks sammu lähemale.“ J.H. seisab seljaga vastu seina ja tal ei ole kuskile taganeda. Samasuguses situatsiooniks tajuks ka objektiivne kõrvalseisja, et varasemale sõnavahetusele võib järgneda vahetu füüsiline rünnak ja isiku tervis on reaalselt ohus. Seda enam, et J.H. ele oli sündmuse toimumise ajal teada R.T. u varasem vägivaldsus. Isiku puhul, kes on karistatud tapmise, röövimise ja vägivallategude eest, on konfliktsituatsioonis suurem tõenäosus vägivaldsele käitumisele. Kaitsjaga saab nõustuda selles, et ainsaks efektiivseks kaitsetegevuseks oli kiire ja ootamatu löök. Oluliselt kergem ja väiksem J.H. pidi arvestama sellegagi, et ta ei ole võrdne vastane, jääb R.T. ule füüsiliselt alla ja seda kiiremini oli tal vaja reageerida, et võimalikku eesootavat rünnet edukalt tõrjuda. Ootamatu rusikalöök näkku oli kantud kaitsetahtest ja oli sobiv kaitsevahend ning võimalikest ka säästvaim. J.H. el oli käes veepudel, millega oleks olnud samuti võimalik rünnet tõrjuda ja tekitada eelduslikult ründajale suuremat kahju.
8. Vahetuks ründeks

§ 28

lg 1 tähenduses tuleb lugeda ka nn jätkuva ründe olukorrad, s.t rünne on kõnealuse sätte tähenduses vahetu seni, kuni juba alustatud ründest pole üheselt mõistetavalt lõplikult loobutud (sh olukorrad, kus rünne on arusaadavalt lõplikult ebaõnnestunud), misjärel oleks võimaliku kahju ärahoidmine hädakaitsetegevusega tõepoolest võimatu (vt viidatud kohtuasi nr 1-19-8038/67, p 27). Kuigi esimese rusikalöögi järel R.T. kukkus, ei olnud sellega ründolukord lõppenud – R.T. püüdis kiiresti püsti saada ja J.H. el oli alus karta, et R.T. võib nüüd juba vihasemana teda jätkuvalt rünnata. See nähtub ka J.H. e ütlustest: „/…/ teist korda lõin siis, kui ta tahtis püsti vist tõusta, siis lõin teist korda uuesti. Ma kartsin, et ta tõuseb püsti ja lööb mind.“ Seetõttu oli J.H. jätkuva ründeohu tõttu hädakaitseseisundis, kui lõi rusikaga püsti tõusvale R.T. ale vastu kukalt ja pääses nii koridoris temast mööda avatud ruumi. Seegi löök oli kantud kaitsetahtest, et tõrjuda ees ootavat rünnet. Üks rusikalöök kuklasse oli sobiv ja säästvaim vahend, sest takistas rünnet märkimisväärselt, kuigi ei hoidnud seda siiski ära. Pärast teist lööki tormas R.T. J.H. ele järgi, haaras temast kinni ja tõstis õhku, konflikt lõppes valvurite sekkumisega. 38. Kuna J.H. e tegu ei olnud õigusvastane (ta tegutses hädakaitseseisundis ega ületanud hädakaitse piire), tuleb ta

§ 121lg 2 p 3 järgi õigeks mõista.

39. Isegi kui saaks väita, et J.H. kujutas endale ekslikult ette, et R.T. ründab teda, oli tema kaitsetegevus nõuetekohane ka ekslikult ette kujutatud hädakaitseseisundi korral. Seepärast tuleks kaaluda, kas tegemist võib olla eksimusega õigusvastasust välistavas asjaolus. Sellisel juhul vastutab isik ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest (

§ 31lg 1).

Niisuguses olukorras oleks J.H. e vastutus välistatud, sest kehaline väärkohtlemine pole karistatav ettevaatamatusest. 9

1. Maakohus mõistis menetluskuludena J.H. elt välja sundraha 1239 eurot, mis kaasneb vaid süüdimõistva kohtotsusega ja õigusabikulud 1048,04 eurot. KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik. Seega jäävad J.H. e õigusabikulud riigi kanda. (III)
2. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, tühistab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
3. jaanuari
4. a otsuse täies ulatuses ja teeb uue otsuse, millega mõistab J.H. e talle esitatud süüdistuses õigeks. Seoses õigeksmõistva otsusega jäävad J.H. e menetluskulud riigi kanda. Kaitsja apellatsioon rahuldatakse.
5. Apellatsioonimenetluse kuludeks on riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu 324,52 eurot (sh käibemaks 58,52 eurot). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtus otsusega tutvumiseks 25 minutit, kliendiga nõupidamiseks 6 minutit ja apellatsiooni koostamiseks 190 minutit. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka määratud kaitsjale makstud tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on kõik toimingud olnud vajalikud ja neile kulunud ajakulu põhjendatud, mistõttu kuulub tasutaotlus rahuldamisele. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, jääb apellatsioonimenetluse kulu KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 10