lg 21p 1, § 184 lg 2 p 1,2 ja § 121 järgi, Vitali Gorkov’i süüdistuses
lg 2 p 1, Alexey Smirnov’i süüdistuses
Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
MS § 126 lg 3 p 3 alusel riigi omandisse andmise osas. Uue otsusega:
jaos sätestatud kuriteo, pani Maksim Dvorkin toime
M.Dvorkinile oli esitatud süüdistus ka
3. Maksim Dvorkin’it isikuna, kes on varem toime pannud
jaos sätestatud kuriteo, pani Maksim Dvorkin pani toime
Suure koguse narkootilise aine ebaseadusliku omandamise, hoidmise ja vedamisega, isikute grupis, pani toime Vitali Gorkov toime
4. A. Smirnov’i süüdistatakse selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud
12 peatüki
jaos sätestatud kuriteo, pani A.Smirnov toime
HARJU MAAKOHTU OTSUS: 5. Maakohus tunnistas M Dvorkin’i süüdi
järgi ning mõistis temale karistuseks tähtajalise vangistuse 6 (kuus) kuud.
lg 21 p 1 järgi ja mõistis temale karistuseks tähtajalise vangistuse 14 (neliteist) aastat.
lg 2 p 1, 2 järgi ning mõistis temale karistuseks tähtajalise vangistuse 10 (kümme) aastat.
lg 1 alusel, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeima üksikkaristusega, mõistis liitkaristuseks kuritegude kogumis tähtajalise vangistuse 14 (neliteist) aastat.
lg 1 alusel arvestas eelvangistuse karistusaja hulka, so 10.06.2008 kuni 29.12.2008, so 6 (kuus) kuud ja 19 (üheksateist) päeva, lugedes mõistetud karistusest ärakandmata karistuseks tähtajalise vangistuse 13 (kolmteist) aastat 5 (viis) kuud ja 11 (üksteist) päeva, millise karistuse ärakandmist arvestas alates Maksim Dvorkini kahtlustatavana kinnipidamisest, so alates 20.03.2010. Maksim Dvorkini suhtes valitud vahistamise jättis kohus muutmata. Maakohus tunnistas V.Gorkov’i süüdi
lg 2 p 1 järgi ning mõistis temale karistuseks tähtajalise vangistuse 8 (kaheksa) aastat.
lg 1 alusel arvestas eelvangistuse karistusaja hulka ning karistusaja alguseks arvestas 20.03.2010. V Gorkovi suhtes valitud vahistamise jättis muutmata. Maakohus tunnistas A.Smirnov’i süüdi
lg 2 p 1, 2 järgi ning mõistis temale karistuseks tähtajalise vangistuse 5 (viis) aastat.
lg 2 alusel, liites mõistetud karistusele Harju Maakohtu 09.04.2009 otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse, so tähtajalise vangistuse 1 (üks) kuu ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva, mõistis kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks tähtajalise vangistuse 5 (viis) aastat 1 (üks) kuu ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva.
lg 1 alusel arvestas eelvangistuse karistusaja hulka ning karistusaja alguseks arvestas 20.03.
lg 1 ja 2 eest karistuseks 5 aastat, samas, kui Gorkovi
Seega peaks maakohtu formalistliku lähenemise korral Gorkovi karistus olema väiksem, kui seda on Smirnovile mõistetud karistus. Tõenäoliselt ekslikult asus maakohus ka seisukohale, et nii Dvorkin, kui ka Smirnov olid kaastäideviijateks, ehk siis isikuteks, kes kontrollisid Gorkovi tegu. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et Dvorkin saanuks kõnealuse narkootikumid oma valdusesse. Samuti ei vasta käesoleval juhul taksojuhist autojuht üldse kaastäideviija tunnustele, vaid tegemist võis äärmisel juhul olla
lg 3 mõttes kaasaaitajaga, kes osutas teise isiku tahtlikule teole füüsilist kaasabi. Osavõtja ei ole aga grupi liige. Nimetatud asjaolu tingib aga V.Gorkovi süüteo kvalifitseerimise
Kaitsja taotleb Harju Maakohtu 11.04.2011 otsus osaliselt tühistamist. Mõista V.Gorkov
lg 2 p 1 järgi õigeks ning tunnistada ta süüdi
Alternatiivselt taotleb kaitsja tühistada Harju Maakohtu otsus V.Gorkovile mõistetud karistuse osas ning vähendada talle mõistetud karistust. 7. M.Dvorkini kaitsja leiab apellatsioonis, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust( KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg1 p 1 ), kohtuliku uurimine oli ühekülgne( KrMS § 338 p 1 ), materiaalõigust on ebaõigesti kohaldatud( KrMS § 338 p 2). 5 Taotletakse : -tühistada Harju Maakohtu otsus täies ulatuses ja saata kriminaalasi uuesti arutamiseks esimese astme kohtule eelistungil tehtud määrusega - KrMS § 339 lg1p1; 325lg1p2; 327lg1p1; 328 lg1p2 või § 337 lg2 p 2 ja § 341 lg 1 – kui tuvastatakse kohtuistungil, või -tühistada Harju Maakohtu otsus osaliselt(
– ei vaidlustata ei kvalifikatsiooni ega mõistetud karistuse osas ) ja teha uue kohtuotsus, millega mõista M.Dvorkin´it õigeks kuritegudes
MS § 337 lg1 p 4 ja § 340 lg2 p 2 ) 7.
lg 2-1 p 1 järgi ja vaatamata suuremahulise materjaliga, mis oli kogutud uurimisel, oli ta ülekuulatud ainult 1 kord teise kahtlustuse raames. Kohtuotsus on Dvorkini suhtes oletuslik ning puuduvad tõendid, mis annaksid kogumi, mille najal võib teha süüdimõistva otsuse. Vaieldamatuks faktiks on, et Ź ise tõi narkoained Tammsaare tee korterisse, segas kokku ja ka edasitoimetamisega korterist tegeles tema ise, mitte aga Dvorkin. See on otsene tõend Dvorkini kasuks, kuna kohus tegi süüdimõistva otsuse lähtudes Ź ütlustest. Narkokuritegude talitusele on korduvalt laekunud informatsioon selle kohta, et Tallinnas tegeleb narkootiliste ainete suures koguses ebaseadusliku käitlemisega V, mitte Dvorkin. Isik, kes tegeleks suure koguse narkootikumide edasiandmisega, oleks kasutanud sõidukit, kuid ekspertiis ei tuvastanud narkootiliste ainete jälgi autos XXX reg nr XXX XXX, mille kasutajaks ta oli. Muud transpordivahendid Dvorkinil puuduvad, seda vaieldamatult kinnitab fakt, et episoodis, kus süüdistatavad on Gorkov ja Smirnov peale Dvorkinit, viimane otsis sõidukit Narva sõiduks. Uurimine ei ole leidnud ühtegi tunnistajat, kellele Dvorkin oleks edasi andnud narkootikume, kuna need lihtsalt ei ole, sest Dvorkin sellega ei tegelenud. Kaitsja analüüsides korterist leitud esemetelt tuvastatud M.Dvorkini DNA-d, leiab, et Dvorkini enda ütluste kohaselt ta selles korteris ööbis ainult 5-6 korda ning kasutas korterit oma asjade hoidmiseks. Pealegi Dvorkin seletas, et G lubas ära visata tarbetud asjad korterist, mida Dvorkin ka tegi. Kuid tegi ainult kohas, kuhu ta paigutas oma isiklikud asjad : vanu ja musti asju viskas ära ning tema arvates terved ja uued asjad lükkas lihtsalt nurka, kus olidki hiljem avastatud tema DNA. 6 Ei saa nõustuda kohtu väitega, et Dvorkin kasutas kindad, mis olid ilmselgelt amfetamiini ja magneesiumsulfaadiga määrdunud, sest ülalmainitud ained on pulbrid, seega juttu võiks olla tolmustest kinnastest, mitte aga määrdunutest. Kinnastega seonduvalt on tähtis, et Ź ise seletas, et kui ta lõpetas tegevuse korteris Tammsaare teel, siis ta võttis kõik asjad, mis olid vajalikud narkootikumide käitlemiseks, kaasa oma korterisse Mahtra 66-27, nende hulgas olid ka korteris olnud kindad. Kohus üldse ei võtnud arvesse, et kinda paariline leiti Ź korteris, kus oli avastatud ainult Ź DNA ning narkootikumide jäljed – p 6 ekspertiisiakt nr GE-1146-08/3182 17.oktoobrist 2008.a. Toimiku materjalidest nähtub, et Gi ja Ź omavaheline suhtlemine oli väga tihe. Kui analüüsida kõnede eristusi Gi ja Dvorkini vahel : esiteks, Dvorkin selle aja jooksul helistas G ainult ca 30 korda, G valis Dvorkini numbrit 68 korda. Seega kõnede vähesus ja teisel moel, kui oli kontakt Ź ja G omavahel, tõestab, et erinevus suhtluses ei kinnita Dvorkini osavõttu antud kuriteos. Kusjuures kõnede eristused Dvorkini osas hakkasid alles 16.maist 2008.a., kuid Ź hakkas tegelema narkootikumite käitlemisega selles korteris juba jaanuarist 2008.a., aga võib-olla isegi varem, kuna korteri võtmed sai ta Gi käest suvel 2007.a. - seega narkoainete edasiandmise ja müümise süsteem pidi töötama tunduvalt varem, kui Dvorkin üüris korterit. Ja just nimelt selle korteri üürimise ajast Dvorkinit seostatakse narkootikumide käitlemisega, kusjuures otseselt süüdistuses ei ole välja toodud mis ajast teda süüdistatakse selles kuriteos. Üks väga oluline kõrvaldamata kahtlus on, et kohus ei saa kindlalt väita, et selle korteri võtmed olid ainult Ź, G ja Dvorkini käes, kuna korteri omanik on siiski G ja ainult tema selles osas võib kõrvaldada kahtlust, et korteris ei käinud veel keegi, kes kasutas võtmed. On leidnud kinnitust, et Dvorkini DNA-d ega sõrmejälgi ei ole tuvastatud ei Źelukohas ega garaaźides XXX XX ; XXXX XXXX XX-XX. Kaitsja leiab, et kohtuuurimisega on kindlaks tehtud, et Dvorkin ei elanud XXXX XXX XX korteris, vaid käis seal riideid vahetamast ning harva ööbis. Tema tegelik elukoht oli S.Ś juures kõrval majas XXXXXX XX XX-XX. Tema väidet kinnitasid kohtus tunnistajad Ś ning J. Dvorkin kohtuistungil põhjendas, miks oli vaja tema isiklikud asjad hoida eraldi aga mitte Ś korteris, tema ütlusi kinnitas ka Ś ise kohtus. XXXXX XX XX-XX korterist olid läbiotsimise käigus leitud Dvorkini isiklikud dokumendid ning isegi fotod. Isik, kes tegeleb narkootikumide käitlemisega, ei jätaks või vähemalt püüab jätta minimaalsel kujul oma jälgi, mille järgi võib teda identifitseerida ning inkrimineerida kuriteo toimepanemist. Kuigi Ź väitis, et võttis kõik asjad kaasa, mis olid vajalikud narkootikumide segamiseks ja pakendamiseks, see siiski ei vasta tõele, kuna ta ise kinnitas, et vaakumpakendaja, mis ei töötanud ning osa kilekotte jättis ta korterisse. See kinnitab ekspertiis, kuna osa kilekottidel, mis oli jäetud korteris Tammsaare teel olid ainult Ź DNA. Kohus usub J, kui ta väidab, et korteris Tammsaare teel ta ei ole näinud narkoaineid, Dvorkini ütlustesse samas küsimuses suhtub aga kriitiliselt. Kaitsja leiab, et see on kõrvaldamata kahtlus, mis kinnitab Dvorkinit mittepuutumist antud kuriteo toimepanemisele. 7 Kohus tuvastas fakti kuulates üle kannatanu J.D, et olles M.Dvorkiniga abielus, võttis ta pangalaenu summas 330 000.- EEK, võetud laenu pangale tagastab aga M.Dvorkin. Seega M.Dvorkini ütlused selle kohta, et ta pangale tagastab võetud laenu, leidis kinnitust. Jääb arusaamatuks, miks kui Dvorkin annab ütlusi konfiskeeritud raha päritolust, et see oli kogutud pangale viimase laenu osa maksmiseks, kohus ei võta üldse arvesse ülalnimetatud asjaolu, vaid samastab seda summat Ź rahaga, mida viimane on saanud narkootikumide käitlemisest G käest. Esitatud süüdistuse ja süüdimõistva kohtuotsuse järgi tegutsesid Ź, G koos Dvorkiniga kuriteos, millest nad said suure varalise kasu – lausa miljonites. Kaitsja toob ära asjaolud, mis näitavad, et Dvorkin’i kasutuses ei olnud suuri rahasummasid. Kaitsja palub
7.3 Süüdistuses
lg2 p1,2 järgi kaitsja leiab, et tõendina käsitatav jälitusprotokollis 18.juunist 2010.a. fikseeritu, ehk kellega Gorkov suhtles telefoni teel 18.-20.märtsini 2010.a. - tl 11-19, tõendab ainult Gorkovi süüd, mitte M.Dvorkini süüd. Kohtuistungil uuritud Gorkovi kõnest Dvorkinile 19.märtsil 2010.a. kl 21:23:21, on tuvastatav, et Dvorkin sel ajal oli raskes ebakaines olekus. Väärib tähelepanu see fakt, et kõne oli tehtud õhtul 19.märtsil ja järgmisel hommikul toimus sõit Narva, seega Dvorkini enda ja kaassüüdistatavate ütlused selle kohta, et Dvorkin oli raskes pohmellis ja tagasi teel Tallinna magas – vastab tõele. Jälitusprotokolliga 06.aprillist 2010.a. süüdistatakse Dvorkinit, et ta pani selle kuriteo toime. Fikseeritu Dvorkini osavõttu kuriteos ei kinnita, kuna mitmeid kordi auto koos seal olijatega oli väljaspool jälgimist ning kõige tähtsam : jälitajad ei fikseerinud seda momenti, millal siiski see suur pakk narkootikumidega sattus autosse ja kes konkreetselt tõi. Tõendatud on kindel fakt, et lahkudes Narvast ja Sillamäelt narkootikumid autos ei olnud. Kuigi paaril korral oli fikseeritud, et Dvorkin lahkus autost üle õla väikse musta värvi kotiga, kuid kui võrrelda kotti ja pakki, kus olid narkootikumid, suurust, siis kindlalt võib konstateerida, et pakk kotti ei mahu. Kott on lisatud asitõendite hulka. Kaitsja tehes viite KrMS § 7 lg 2 leiab, et kohtueelne uurimine on olnud puudulik, välja on jäänud uurimata asjaolud, mis annaksid võimaluse välja selgitada tõde. Apellant leiab, et antud kuriteo toimepanemist ei saa kvalifitseerida, kui toime pandud grupi poolt. Kohtuistungil ei leidnud tõendamist, et igaühel süüdistatavatest oli oma teopanus ning kõik süüdistatavad osalesid vahetult neile inkrimineeritava käitumise objektiivse teokoosseisu realiseerimisel ühise lõppeesmärgi saavutamiseks. Võttes arvesse ülaltoodu palub Maksim Dvorkinit ka selles episoodis õigeks mõista. 7.4 Kohus oma otsusega konfiskeeris riigi tuludesse vara, mis tegelikult peale kollasest metallist sõrmuse, ei kuulu Dvorkinile, ning tema isiklik raha. 8 Kohtus on leidnud kinnitamist, et kaelakett oli tellitud S.Ś poolt 16.septembril 2007.a., mille kinnituseks tunnistaja esitas arve-müügitśekk nr. Kusjuures tellimise kuupäev kinnitab, et sel ajal Ś ja Dvorkin veel kokku ei elanud, kooselu hakkas talvel 2008.a., Samal seisukohal olen kaitsja ka konfiskeeritud käevõru osas. Tunnistaja V.B esitas kohtule vastuvõtu talongi 17.märtsist 2009.a. S K FIE-lt, kus on märgitud, et Viktorinimeline isik on tellinud temalt 2 ketti ja 1 käevõru tegemist. käevõru oli tellitud aasta enne, kui võeti Dvorkinit vahi alla ja arestiti kuldesemed, mida ta kandis vahistamise hetkel. Kohus konfiskeeris autot rakendades KrMS § 126 lg 2 sätteid, mitte aga ei juhindunud
Tegemist on N.Z ja S.Ś ühise varaga, kus on käesoleval ajal seaduslikuks valdajaks just S.Ś, kes valdas, hoidis, kasutas ja remontis sõidukit ja kelle nõudmisel kasutajaks oli kantud ka M.Dvorkin. KrMS § 126 lg 2 näeb ette, et vara konfiskeeritakse juhul, kui ei ole tuvastatud seaduslikku valdajat, mitte omanikku. Kohtusse saabus Soomest N.Z avaldus, kes viibib seal vanglas, et ta tõepoolest on omandanud vaidlusaluse sõidukit Leedust ning toimetanud ta Eestisse Ś koos. Kuigi kohus lisas avalduse kriminaalasja juurde, kuid kohtuotsuse tegemisel sellega ei arvestanud. Kaitsja taotleb tagastada : S Ś– sõiduauto reg nr XXX XXX ja arestitud kaelakett V B - arestitud käevõru Maksim Dvorkinile – arestitud raha. 8. V.Gorkov enda apellatsioonis taotleb temale inkrimineeritud kuriteo ümber kvalifitseerimist
Jälitustoimingutega kogutud tõenditest on arusaadav, et juttu on äärmiselt väikestest summadest ning esmakordselt toimepandud kuriteost. Apellant leiab, et maakohtu põhistus grupis kuriteo toimepanemisest ei ole kooskõlas seadusega ega kogutud tõenditega. Kohtuotsuses ei ole kuriteo kvalifikatsiooni jälgitavalt motiveeritud. Temal puudus varasem kokkupuude narkootikumidega ning vangis viibides kandis karistust varguste ja röövimise eest. Samuti on ebaõige ja seadusevastane kohtu järeldus, et narkootilise aine käitlemisest saadav tulu oli põhiliseks sissetulekuallikaks. 9. A.Smirnovi apellatsioonis leitakse et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusnormi kuna A.Smirnovile esitatud süüdistuses pole nimetatud millises koguses ja millist narkootilist ainet ta vedas. Kui süüdituses on märkimata narkootilise aine nimetus ja kogus, siis puudub ka alus kuriteo kvalifitseerimiseks vastava punkti ja paragrahvi järgi. Ühtlasi on rikutud süüdistatava kaitseõigust kuna süüdistus on konkretiseerimata. Kohus on aga ise oma pädevusest väljuvalt määranud millise narkootilise ainega ja millises koguses oli tegemist. Sellega kohus rikkus KrMS § 7 lg 2 ja § 8 lg 1 p 2 kehtestatut. Selline asjaolu tõi kaasa ka vigade tekkimise tõendite hindamisel. 9 Kohus on väitnud, et A.Smirnovi tahtluse vormi tõttu ei oleks saanudki talle inkrimineerida suures koguses narkootilise aine käitlemist konkreetse narkootilise aine ja selle koguse suuruse osas. Tekib küsimus kuidas saab inimest süüdi mõista ja karistada selle eest mida talle pole süüdistuses esitatud. Apellant, esitades Riigikohtu seisukohad, leiab, et kohtul puudub õigus teha tööd prokuratuuri eest ega esitada otsuses oletusi selle kohta mida ei ole süüdistuses. Kohus on oma algatusel muutnud süüdistust, halvendades sellega A.Smirnovi olukorda. A.Smirnovi kaastäideviimine tema tegevuse
Kui kohus leidis, et kui kohus jõudis järeldusele, et A.Smirnov tegutses kaudse tahtlusega, siis on väär kvalifitseerida tema tegevust
Tõendite olemasolu korral oleks pidanud tema tegevuse kvalifitseerima osavõtuna kaasaaitamise vormis. Samas aga leitakse et A.Smirnovi süüdi tunnistamiseks üldse tõendid puuduvad. Kohtu poolt objektiivset teokooseisu kinnitavad tõendid on oletuslikud. Otsuses ei ole tõendatud ka koosseisulist subjektiivset külge. Taotletakse A.Smirnovi õigeksmõistmist.
RS § 8 p-s 2 sätestatud suure varalise kahju mõiste ja narkootiliste ainete müügihinna arvutamisel Politsei- ja Piirivalveameti kriminaalpolitseiosakonna õiendi nimetatud narkootiliste ainete maksumuse kohta. Seaduslikult on maakohus ka märkinud, et
lg 21 p-s 1 sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast subjektiivset koosseisutunnust, mis iseloomustab toimepanija teadvuse tasandil tema käitumise sihte. Kuriteo asjaolusid arvestades ning konkreetsest narkootilise aine kogusest lähtudes on kohus põhjendatult tuvastanud süüdistatavate tegevuses suure varalise kasu saamise eesmärgi subjektiivse külje teo objektiivse külje kaudu. Kolleegium, võttes aluseks ka Riigikohtu otsuses 3-1-1-38-11 sedastatu, märgib, et kaaludes süüdlase vastutust
lg 21 p 1 järgi, saab arvesse võtta ka narkootilise aine edasiandmist ettevalmistava käitumise eripära näiteks narkootilise aine 12 valmistamiseks, pakendamiseks või edasiandmiseks vajalike esemete või lähteainete soetamist, kuid ka vahetut narkootilise aine müügile suunatud tegevust. Antud juhul on ülalnimetatud asjaolud tuvastavad ja on tõendatud, et narkootilise aine käitlemine, nende doosideks pakendamine ja edasiandmine toimus lõppkokkuvõttes narkootilise aine müüki paiskamise eesmärgil ja sellest tulenevalt ka on maakohus õigustatult jõudnud järeldusele et süüdistatavad, sh. M.Dvorkin tegutsesid suure varalise kasu saamise sooviga. Riigikohus on eelpooltoodud lahendis märkinud, et narkootilise aine suures koguses käitlemisena suure varalise kasu saamise eesmärgil on alust süüdistatava tegevust kvalifitseerida juhul, kui asjas on leidnud tuvastamist, et käitlemise tulemusena soovisid süüdistatavad teenida mitte ainult rahalist kasu, vaid saada seda vähemalt
RS § 8 p-s 2 sätestatud määras. Antud juhul on maakohus juba sellise määra ületamist põhistanud ja apellatsioonides pole maakohtu sellekohast järeldust ja põhisust ümberlükkavat argumentatsiooni esitatud. Koosseisulise eesmärgi tuvastamisel pole tähtis, kui suure varalise kasu süüdistatav narkootilise aine käitlemisega tegelikult sai ja kas tema plaanid üldse realiseerusid, vaid kui suurt kasu ta taotles. Seega ei oma mingit tähtsust süüdistatava rahalised kohustused ega varaline olukord. 12.5 V.Gorkovile, M.Dvorkinile ja A.Smirnovile inkrimineeritud 2010 aastal toimepandud kuriteo osas viitab kolleegium Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-85-00 märgitule, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Vastupidiselt apellatsioonides väidetule kolleegium leiab, et maakohus on piisava selgusega põhistanud süüdistatavate poolt grupis, kaastäideviijatena kuriteo toimepanemist. KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatavad neile esitatud süüdistuses süüdi tunnistab on analüüsinud kogutud ja vahetult uuritud tõendeid nende kogumis. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Esitatud apellatsioonides korratakse peamiselt samu väiteid, mida süüdistatavad ja kaitsjad esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud. Nii on maakohus otsuse lk 46 loogiliselt ja usutavalt kummutanud M.Dvorkini ja tema kaitsja apellatsioonis uuesti esitatud väite M.Dvorkini alkoholijoobes autos magamisest. Maakohus on antud kuriteo episoodi osas peamise tõendina arvestanud ja analüüsinud jälitusprotokollides fikseeritut. Jälitusprotokollide hindamist seadusliku tõendina pole apellatsioonides vaidlustatud seetõttu ei pea kolleegium vajalikus sellel aspektil peatuda. Vastavalt Riigikohtu otsuses sedastatuga moodustab kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse eelkõige
lg 2 esimene lause, mille kohaselt järgneb kaastäideviimise eest vastutus, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt 13 tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud.
lg 2 esimest lauset tuleb sisustada teovalitsemise teooriast lähtuvalt kui funktsionaalset teovalitsemist / nt otsus nr 3-1-1-3811/. Täideviijaks loetakse isikut, kes on süüteo keskne figuur, kellest sõltub olulisel määral kas, kuidas ja millal süütegu toime panna. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, peavad siiski kõik täideviijad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline ja tema tahtest sõltub süüteo toimepanemine otsustavalt. Kuriteo kaastäideviijaks võib aga olla teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. Maakohus on tuvastanud, et kuriteoplaani väljatöötamisest võtsid osa M.Dvorkin ja V.Gorkov. Samuti on lugenud tõendatuks et vastavalt kokkulepitule ka mõlemad süüdistatavad tegutsesid. Samuti on kohus lahti kirjutanud A.Smirnovi teopanuse grupis toimepandud narkootilise aine käitlemisel. Apellatsioonides väidetule, sellest, et A.Smirnovi poolt toimepandu kvalifitseerimine oleks tõendite olemasolul võimalik vaid kuriteost osavõtuna kaasaaitamise vormis, viitab kolleegium Riigikohtu lahendis 3-1-1-23-10 sedastatule, et juba üksi koosseisulise objektiivse tunnusena käsitatav vedu tähendab narkootilise või psühhotroopse aine edasitoimetamist transpordivahendiga. Edasitoimetamise eesmärk ei ole vedamise puhul subjektiivse koosseisu tunnus, vaid iseloomustab kõnealust tegu. See tähendab, et vedamine kui tegevus on sihipärane käitumine, st see peab olema suunatud narkootilise või psühhotroopse aine edasitoimetamisele. Kui narkootilise või psühhotroopse aine veoga on seotud kaks või enam isikut, tuleb nende karistamiseks
lg 2 p 1 järgi esiteks näidata tunnused, mis iseloomustavad nende isikute tegu veona, seejärel aga eraldi välja tuua kaastäideviimise tunnused, st näidata, et kõik isikud valitsesid tegu ja nende teopanus oli selline, ilma milleta ei oleks tegu vaadeldav narkootilise või psühhotroopse aine veona (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-23-10). Kolleegium leiab, et maakohus on ülaltoodud juhiseid järginud ning on jõudnud õigele järeldusele, et süüdistatavate poolt suures koguses narkootilise aine Ida- Virumaalt Tallinnasse vedamine oli kõikide süüdistatavate sh. A.Smirnovi sihipärane käitumine ning toimepandud selle järgneva edasiandmise eesmärgil. 12.6 A.Smirnovi apellatsioonis süüdistuse konkreetsusele esitatud etteheited olid maakohtule teada. Maakohus on tuvastanud, et süüdistusakti lõpposas on A.Smirnovile esitatud süüdistuse sisus ära toodud, et ta valdas ja vedas suures koguses narkootilist ainet, kuid täpset aine nimetust ja kogust pole märgitud. Samas on maakohus leidnud, et A.Smirnov pani suures koguses narkootilise aine käitlemise, millede osategudena on talle inkrimineeritud nii valdus kui vedu, toime kaudse tahtlusega, kuna tuvastatav pole, et teda oleks eelnevalt informeeritud täpsest kogusest. Seetõttu, tahtluse vormist tulenevalt, kohus leidis, et A.Smirnovi puhul poleks saanudki täpset kogust ja ainet inkrimineerida. Kolleegium sellise järeldusega nõustuda ei saa. Ka A.Smirnovile oli võimalik esitada süüdistus, milles oli konkreetselt ära näidatud autost äravõetud narkootilise aine täpne nimetus, kuna see oli tuvastatud, kui ka täpne 14 kogus, kuna ka see oli kriminaalasja materjalidega täielikult tuvastamist leidnud. Asjaolu, et A.Smirnov pani temale inkrimineeritud kuriteod toime kaudse tahtlusega, mille kohaselt isik peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda, ei tähenda ülalnimetatud asjaolude inkrimineerimise võimatust. Samas kolleegium ei nõustu apellatsioonis märgituga, et A.Smirnovi süüdi tunnistamisel suures koguses narkootilise aine valdamises ja veos on kohus oma pädevuse piiridest väljunud. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-91-07 märkinud, et süüdistuse sisuks on isikule etteheidetava teo faktiline kirjeldus ja sellele antav õiguslik kvalifikatsioon, mis sisaldub süüdistusakti kui süüdistusfunktsiooni kandva menetlusdokumendi lõpposas ning määrab kohtuliku arutamise piirid, millest kohus väljuda ei saa. Kolleegium nõustub prokuröri väitega, et süüdistusakt on terviklik menetlusdokument, mis koosneb sissejuhatusest, põhiosast ja lõpposast. Antud juhul on A.Smirnovi puudutava süüdistusakti lõpposas märgitud, et ta pani toime
lg 2 p 1,2 järgi kvalifitseeritava kuriteo ja eraldi on ära toodud, et tegemist oli suure koguse narkootilise ainega. Seega oli süüdistatavale teada nii etteheidetava teo faktiline kirjeldus kui ka sellel antav õiguslik kvalifikatsioon. Süüdistuakti põhiosas oli konkreetselt ära toodud ka millise narkootilise ainega ja millises koguses tegemist oli. Seega oli ka nii narkootilise aine nimetus kui ka kogus süüdistatavale teada ning seetõttu midagi üllatuslikku, uudset või süüdistuse piiridest väljuvat otsuses märgitud ei ole. Maakohtu istungi protokolli kohaselt oli A.Smirnovile esitatud süüdistus arusaadav ning ta pole selles enda süüd tunnistanud/ 24.01.2011 kohtuistungi protokoll t.lk. 131/. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul ei ole tegemist süüdistuse konkretiseerimatusega määras, mis annaks aluse tuvastada kaitseõiguse rikkumist kuna A.Smirnov sai aru, milles teda süüdistatakse, süüdistusaktis tervikuna ja selle lõpposa tekstis on kajastatud kõik faktilised asjaolud, mis olid tema karistusõigusliku vastutuse eelduseks, kohaldatav säte ei olnud tema jaoks üllatuslik, teole on antud täpne õiguslik kvalifikatsioon. Kolleegium leiab, et maakohus on seaduslikult tuvastanud tahtluse liigina kaudse tahtluse, on seda piisavalt motiveerinud ja kuna subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine, oli kohus õigustatud arvestama ka tuvastatuga, et ta oli juba varasemast teadlik sõidu eesmärgist. Kolleegium leiab, et A.Smirnovi suhtes tehtud süüdimõistev otsus tühistamisele ei kuulu. 13. Karistuse mõistmise osas märgib kolleegium, et Riigikohus on oma otsustes /nt. nr 31-1-10-09/ korduvalt sedastanud, et kuigi kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest ja esitama vastavalt KrMS § 312 p-le 5 mõistetava karistuse kohta põhistused, on sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Apellatsioonikohtul on süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine lubatav juhul, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. 15 Maakohus on süüdlastele mõistetud karistusi piisava selgusega ja jälgitavusega põhistanud, kusjuures on seaduslikult individualiseerinud mõistetavaid karistusi võttes nii süü suurust, iga süüdistatava aktiivsust ja rolli kuriteo toimepanemisel. Seetõttu on asjakohatu V.Gorkovi kaitsja poolt apellatsioonis esitatud võrdlus A.Smirnovile mõistetud karistusega. Kolleegium jagab V.Gorkovi kaitsja arvamust, et isikul on oma süüd õigus tunnistada ka alles kohtus. Kahtlemata on igal isikul selline õigus olemas, samas ei too süü tunnistamine endaga alati kaasa automaatselt
lg 1 p 3 ettenähtud puhtsüdamliku kahetsuse kui karistust kergendava asjaoluga arvestamist. Maakohus on oma otsuses esitanud põhjenduse miks ta antud juhul ei arvesta V.Gorkovile karistuse mõistmisel ülalnimetatud karistust kergendava asjaoluga ja kolleegium leiab, et kaitsja on maakohtu põhistusele andnud erineva sisu. Maakohus ei jätnud nimetatud asjaoluga arvestamata mitte seetõttu, et V.Gorkov alles kohtus tunnistas kuriteo toimepanemist vaid seetõttu, et selline kahetsus polnud siiras, kuna on moonutatult edastanud kuriteo toimepanemise asjaolusid. Kriminaalasja menetluse käigus on V.Gorkov kinnitanud, et tal puudub ametlik töökoht, seega oli maakohus sellega õigustatud ka arvestama ning kohtu järeldus sellest, et narkootilise aine suures koguses käitlemine oli V.Gorkovile sissetulekuallikaks, pole apellatsioonis põhistatult ümber lükatud. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistused on kooskõlas
põhimõtetega, vastavad nii süü suurusele kui süüdismõistetud isikutele, on põhjalikult motiveeritud ja ringkonnakohtul puuduvad seaduslikud alused mõistetud karistuste muutmiseks.
Maakohus oma otsuses on samuti jõudnud järeldusele, et sõiduauto kuulub konfiskeerimisele, samas pole aga viidanud konfiskeerimise materiaalõiguslikule alusele ega seda ka põhjendanud. Kohus on otsuse põhiosas tuvastanud, et sõiduauto kasutajateks olid S.S ja M.Dvorkin, kes pole aga esitanud andmeid sõiduki omandamisviiside kohta millest tulenevalt kohus leidis, et sõiduauto omanikku ega seaduslikke valdajaid pole tuvastatud. Samas ei ole kohus mingilgi määral põhistanud miks auto registreerimistunnistusel kasutajatena nimetatud isikud, kelle valduses auto ka oli, kelledel oli tegelik võim auto üle, pole seaduslikud valdajad. Kohus, leides, et auto kuulub konfiskeerimisele on viidanud vaid KrMS 126 lg 3 p 3, mis kehtestab, et kaubandusliku väärtusega asitõendi, mille omanikku või seaduslikku valdajat ei ole tuvastatud, antakse riigi omandisse. Kolleegium leiab, nimetatud sõiduautot pole võimalik asitõendina käsitada, kuna ta ei kohaldu KrMS § 124 lg 1 kehtestatud asitõendi mõiste alla ja autot pole asitõendiks ka tunnistatud. Kuigi antud juhul pole prokurör ega kohus viidanud konfiskeerimise alustele ega neid põhistanud peab kolleegium siiski vajalikuks märkida, et
lg 5 p 2 näeb küll ette laiendatud konfiskeerimist aga seda vaid vastavalt
Antud juhul pole sõiduauto osas
Sõiduauto ei kuulunud M.Dvorkinile, see oli vaid tema valduses, see oli soetatud enne kui M.Dvorkin alustas kooselu S.S. Seonduvalt selle sõiduautoga pole ühtki isikut kolmandaks isikuks tunnistatud ja puuduvad ka
17 Seetõttu kolleegium leiab, et sõiduauto XXX XXX XXX tuleb aresti alt vabastada ja tagastada seaduslikule valdajale S S. M.Dvorkini elukohast äravõetud ja maakohtu määrusega arestitud sularaha konfiskeerimine
lg 1 alusel on kooskõlas seadusega, piisava selgusega põhistatud ja kaitsja poolt apellatsioonis viidatud asjaolu, et tegemist oli korjatud sularahaga, et tagastada pangalaenu, ei kummuta maakohtu põhistusi ega järeldust.
lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. See tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb kuritegudest. Antud juhul on kohus sellisele veendumusele jõudnud ja pole mingit tähendust asjaolul milleks M.Dvorkin kuritegudest pärinevat raha kasutada soovib, kuna vara legaalset päritolu see ei tõenda. Seda aga peab tegema sama seaduse kohaselt süüdistatav. 15. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2 , § 340 lg 2 p 6 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 11. aprilli 2011 aasta otsuse osaliselt. M.Dvorkini ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldab osaliselt. A.Smirnovi, V.Gorkovi ja tema kaitsja apellatsioonid jätab kohus rahuldamata. IVI KESKÜLA JULIA KATŠKOVSKAJA STEN LIND 18
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.