Obsah (8)

§ 108§ 396§ 404§ 402§ 4062§ 403§ 4034§ 113

Tsiviilasi nr 2-24-100679 KOHTUOTSUS (TÄIENDAV OTSUS) EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number Täiendava otsuse aeg Täiendatava otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Kohus Kohtunik Tsiviilas

§ 108

lg 1 alusel koosmõjus

§ 396lg-ga 1.

Selle eeldused on järgmised: 1) kehtiv leping; 2) raha maksmise kohustus; 3) kohustuse sissenõutavaks muutumine; 4) kohustuse rikkumine; 5) ei ole vabandatav. 9. Hageja on toonud välja, et krediidiandja ja kostja sõlmisid 15.10.2021 järelmaksulepingu nr 43994371844, mille kohaselt sai kostja soetada kauba maksumusega 1315 eurot. Kohtule on esitatud kostja poolt 15.10.2021 digitaalselt allkirjastatud krediidileping (hagiavalduse lisa 1, dtl 29-32), digiallkirja konteineris on järelmaksuleping nr 43994371844, kus on toodud

§ 404ja 405 andmed.

10. Lepingu kehtivuse hindamiseks tuleb hinnata ka lepingu tüüpi ning sellest tulenevaid täiendavaid nõudeid. Kuivõrd krediit on antud majandus- ja kutsetegevuses tegutseva krediidiandja poolt tarbijast krediidisaajale, on tegemist tarbijakrediidilepinguga

§ 402lg 1 tähenduses.

Hageja on toonud välja, et krediidi kulukuse määr on 27,95%. Finantsinspektsiooni tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaatori kohaselt on see 17,57%. Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr ei ületanud seega laenu väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära (

§ 4062lg 1).

1. Kostja kohustus kasutusele võetud krediidi tagastama. Hageja on seda tõendanud hagi lisaga nr 1 (järelmaksuleping), kust nähtub, et krediit tagastamisele kuulub. Hageja on välja toonud, et kostja on saanud krediiti 1315 eurot ning põhivõlgnevuse katteks on tagasimakseid teostanud 347,84 eurot. Kuivõrd kasutatud krediit oli summas 1315 eurot, on kogu põhivõla Tsiviilasi nr 2-24-100679 tasumise kohustust rikutud. Raha saamisele suunatud kohustus ei ole eelduslikult vabandatav. Ulatus, milles on kohustust rikutud, sõltub teiste kohustuste kehtivusest, kuivõrd krediidiandja arvestas tagasimakseid erinevate kohustuste katteks, st mitte ainult krediidi tagasimaksena.
2. Hageja on palunud esialgse hagi esemena välja mõista lisaks põhinõudele ka lepingujärgne intress, intressimääraga võrdne viivis, haldustasu, sissenõudmiskulud. Selleks, et kindlaks teha, kas nimetatud summasid saab nõuda (sh kas lepingu ülesütlemine oli kehtiv ja kas isik oli maksetega viivituses, arvestades tagasimakseid), on tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023.a, nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17).
3. Eestis kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (

§ 4034 lg 1).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (

§ 4034lg 6).

Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1,

§ 4034

lg 13), st hageja peab kohtu ette tooma nii konkreetsed faktid kui ka tõendid, mis muudavad kohtu jaoks usutavaks väidetu.

1. Kohus selgitas 30.01.
2. a määruses hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada (dtl 16).
3. Hageja on vastutustundliku laenamise põhimõtte osas esitanud seisukoha nii 14.02.
4. a hagiavalduses (dtl 25-26) kui ka 29.04.2024 seisukohas (dtl 92-93). Hinnates eeltoodud menetlusdokumentides ja tõendites esitatut kogumis, leiab kohus, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav ning hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oli põhjendatult veendunud, et tarbija on suuteline krediiti tagasi maksma enda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast.
5. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 403

4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud Tsiviilasi nr 2-24-100679 ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). 17. Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo) või pangakonto väljavõttest, tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. 18. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe,

§ 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034 lg 4 teine lause).

Krediidiandja võib tarbijale krediiti väljastada, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepingus kokkulepitud tingimustel (KAVS § 49 lg 4). See veendumus ei saa olla kujundatud valikuliselt selekteeritud andmetest või andmete kontrollimata jätmise tõttu. Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet märgitud vastuolu osas.

1. Hageja selgituste kohaselt teavitas kostja enda sissetulekuteks 600 eurot kuus („user profile net income“), kostja arvelduskonto alusel nähtus kostja viimase kuu sissetulekuteks õppetoetus 220 eurot, oma kohustuste suuruseks teavitas kostja 0 eurot („user profile expenditure monthly“) ning oma muude kogumis mõistlikult hinnatavaid regulaarseteks majapidamiskuludele määraks 100 eurot („user montly living expenses).
2. Hageja selgituste kohaselt on kostja märkinud oma majapidamiskuludeks 100 eurot. Kohus märgib, et krediidiandja peab laenutaotlejalt andmeid küsima selliselt, et laenutaotleja saab aru, milliseid kulusid ta peab selle all avaldama. Hageja esitatust nähtub, et tarbijalt küsiti üksnes „user montly living expenses“, kus pole lahti selgitatud, mis selle all mõeldakse. Mõistlik isik ei saa ilmselt aru, et majapidamiskulude all tuleks märkida mh kulutused elukohale nagu küte, vesi, elekter, kommunaalkulud, üüritasu ja varakindlustusmaksed; kogumis mõistlikult hinnatavad kulud toidule; transpordikulud nagu sõidukikindlustus, kütus, ühistranspordi piletid; kulud sideteenusele nagu kõne-, SMS- ja internetiteenus, kaabellevi- ja SAT-TV teenus; kulutused lastele nagu lasteasutuste tasud. Hageja ei ole ka välja toonud, et Tsiviilasi nr 2-24-100679 krediidiandja oleks kostjalt tema majapidamiskulude koosseisu kohta täiendavat infot küsinud täiendavalt esialgselt märgitule.
3. Kuigi krediidiandja on kostjalt küsinud arvelduskonto väljavõtteid ja teostanud automaatse analüüsi, ei nähtu kohtule esitatud materjalidest, et analüüsi tulemusi (dtl 67-68) oleks krediidiotsuse tegemisel sisuliselt arvesse võetud. Krediidiandja poolt teostatud konto väljavõtte analüüsist nähtub, et kostjal kulus toidule keskmiselt 186,23 eurot kuus, transpordile 19,02 eurot ning riietele ja jalanõudele 29,95 eurot, sport/meelelahutusele 29,26 eurot kuus. Kategooriate kulusid on isikul keskmiselt 192 eurot kuus. Hageja on aga väidetavalt arvestanud kostja igakuiste elamiskuludena üksnes hageja enda märgitud 100 eurot, ilma et oleks selgitatud, milliste kulukategooriate või kontotehingute põhjal see hinnang kujunes. Samuti ei nähtu, et oleks arvestatud laenumaksetega, mida analüüs näitas ka keskmiselt 40 eurot kuus.
4. Lisaks nähtub hageja enda esitatud analüüsist, et kostja sai regulaarselt üksnes õppetoetust summas 220 eurot, mida kostja on saanud kahel korral 5 kuu jooksul. Pangakonto väljavõttest nähtub, et tegemist oli vajaduspõhise õppetoetusega (dtl 78, nt 08.10.2021 ülekanne), mis oleks samuti pidanud tekitama kahtlusi kostja maksevõimes. Selgitusi, miks peaks teisi laekumisi (nt eraisikutelt) arvestama kostja regulaarse sissetulekuna, välja pole toodud. Nimetatud ülekanded võivad olla ka laenud, kingitused või võlatasumised või muud arveldused. Samuti nähtub, et makseid eraisikutele oli keskmiselt 177 eurot kuus. Seega ei saaks kohtu hinnangul leida, et eraisikutelt saadud laekumised olid sissetulek. Kohtu hinnangul, kui isik saab vajaduspõhist õppetoetust ning talle ei laeku regulaarset sissetulekut töötasu näol, ei saa leida, et isik oleks maksevõimeline. Sellest järeldub, et kuigi krediidiandja võis andmeid vormiliselt koguda ja analüüsida, jäid maksevõime hindamisel arvesse võtmata nii tegelikud vältimatud kulud kui ka sissetuleku iseloom ja regulaarsus.
5. Eelneva põhjal asub maakohus seisukohale, et krediidiandja ei hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus

§ 403

4 lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Krediidiandjal on

§ 4034

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018.a, nr 2-14-21710, p 29.3; RKTKo 2-21-13098/50, p 20). Praegusel juhul seda tehtud ei ole. 24. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärg on

§ 403

4 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

1. Hageja esitas 29.04.2024 ümberarvestuse (dtl 93-95), mille kohaselt soovis hageja, et kohus mõistaks välja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhivõla, mis on arvestatud selliselt, et väljastatud krediidist lahutatakse kõik laekunud tagasimaksed. Kohus lahendab seega alternatiivse ümberarvestuse alusel esitatud nõude.
2. Hageja esitas eeltoodust tulenevalt alternatiivselt

§ 108lg 1 kohase lepingu täitmise nõude.

Esitatud andmetest nähtuvalt on kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud (maksegraafiku järgi on tähtaeg saabunud osamaksete osas) põhiosa summas 1045,91 eurot (graafikujärgsed põhiosamaksed kuni 15.03.2025 (k.a), dtl 31-31), kuid kuna Tsiviilasi nr 2-24-100679 kostja on tasunud 793,54 eurot on kostja sissenõutavaks muutunud võlg 252,37 eurot (1045,91 – 793,54). 27.

§ 108lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Ts

MS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Arvestades, et kostja ei ole täitnud tarbijakrediidilepingust tulenevaid kohustusi ega osale kohtumenetluses, võib eeldada, et ta ka tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid tähtaegselt ei tasu. Kui nõue ei ole otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud, tuleb kohtuotsuse resolutsioonis märkida, mis ajal, mille osas hagi rahuldati tuleb täita. Kui kohustus muutub ositi sissenõutavaks, tuleb täitmise aeg märkida selliselt, et iga kohustuse puhul oleks arusaadav, millal see täita tuleb. Kohtuotsuses otsuse täitmise korra kindlaksmääramise võimaluse sätestab TsMS §

1. Eelviidatud sätetest tulenevalt mõistab kohus järelmaksulepingu nr 43994371844 alusel kostjalt välja tulevikus sissenõutavaks muutuva kohustuse summas 269,09 eurot vastavalt lepingu lisaks oleva laenu tagastamise maksegraafikule (dtl 31-32), mille osamaksete tasumise tähtajad sätestab kohus vastavalt hageja poolt esitatud laenu tagastamise maksegraafikus toodule otsuse resolutsioonis. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav. Käesoleval juhul oli esialgse hagi hind 1137,99 eurot. Rahuldamisele kuulus summa 521,46 eurot. Seega on hagi rahuldamise protsent 46%, mis jääb kostja kanda ja hagi rahuldamata jätmise protsent 56%, mis jääb hageja enda kanda.
3. Hageja on palunud kostjalt välja mõista riigilõiv 280 eurot. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud muuhulgas riigilõiv. Hageja põhjendatud menetluskuluks on TsMS § 138 lg 2 kohaselt riigilõiv 280 eurot.
4. Eeltoodust tulenevalt on hageja käesolevas menetluses kokku kandnud põhjendatud menetluskulusid 280 eurot, millest tuleb kostjal hüvitada menetluskulude jaotuse järgi tema kanda jäänud osa, s.o 128,80 eurot (280* 46%).
5. Lähtudes hageja taotlusest ja TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud määras. 32. Ts

MS § 178 lg 1 näeb ette, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude Tsiviilasi nr 2-24-100679 kindlaksmääramise peale võib TsMS § 178 lg 2 alusel edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Vastavalt TsMS § 178 lg-le 4, menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. (allkirjastatud digitaalselt) Maarja-Liis Lall Kohtunik