← Eesti

1-18-2560/47

Obsah (12)§ 118§ 74§ 75§ 68§ 119§ 31§ 39§ 28§ 266§ 2§ 56§ 57

1-18-2560 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2018, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-2560 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikme

§ 118lg 1 p 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 26.

aprilli

  1. a otsus Apellatsiooni esitaja J.A ja tema valitud kaitsja vandeadvokaat Tanel Mällas ning kannatanu XX Prokurör Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merike Lugna Süüdistatav J.A isikukood: XXX, elukoht XXX, XXX, karistatus puudub, kinni peetud 28.12.2017 Kaitsja Valitud kaitsja vandeadvokaat Tanel Mällas Kannatanu XX Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  2. Tühistada Pärnu Maakohtu
  3. aprilli
  4. a kohtuotsus J.A-le määratud katseaja pikkuse (3 aastat 6 kuud) kuu osas ja teha uus otsus, millega määrata J.A Manukajanile katseajaks 2 (kaks) aastat.
  5. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt, süüdistatava ja kannatanu apellatsioonid jätta rahuldamata.
  6. Mõista Eesti Vabariigilt J.A kasuks välja 100 (ükssada) eurot menetluskulu valitud kaitsjale vandeadvokaat Tanel Mällasele apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. Pärnu Maakohtu
  8. aprilli
  9. a otsusega lühimenetluses mõisteti J.A süüdi karistusseadustiku (

) § 118 lg 1 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 5 aastat vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 3 aastat 4 kuud vangistust.

§ 74

lg 2 alusel määrati kohesele ärakandmisele 1 aasta vangistust ning ülejäänud 2 aastat 4 kuud vangistust ei pöörata täitmisele kui J.A ei pane 3 aasta 6 kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täitab

§ 75

lg-s 1 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid.

§ 68

lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka alates kinnipidamisest

  1. detsembril
  2. Kannatanu XX hagi J.A vastu varalise ning mittevaralise kahju nõudes rahuldati osaliselt. J.A-lt mõisteti XX kasuks välja 150,20 eurot varalise kahju ning 4000 eurot mittevaralise kahju hüvitist. J.A-lt mõisteti välja menetluskulud kokku summas 1756 eurot, mis kuuluvad tasumisele ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Menetluskulud koosnevad sundrahast 1250 eurot ja ekspertiisiasutusel tekkinud kulust 506 eurot.
  3. J.A tunnistati süüdi selles, et ta
  4. detsembri 2017 hommikul kella 7 paiku sõitis sõiduautoga BMW 535D registreerimisnumbriga XXXXXX XXX teenindusjaama C territooriumile, jättes auto teenindusjaama juurde seisma. Kaassõitja YY läks autost välja C teenindusjaama, samal ajal seal samas teenindusjaama juures viibinud XX läks J.A sõiduauto kõrvalistuja ukse juurde, avas ukse, vaatas auto salongi sisse, ütles midagi juhi kohal istuvale J.A-le . Seejärel J.A lõi tahtlikult parema käe rusikaga üks kord XX-le näkku, tekitades talle löömisega kehavigastuse: parema ülalõualuu killulise murru koos verega põskkoopas nahaaluse verevalumi parema silma ümber. XX pani auto ukse kinni, liikus autost eemale teenindusjaama eest mööda teenindusjaama kõrval seisva sõiduauto BMW 730D suunas. Samal ajal kella 06:48 ajal J.A võttis oma auto salongist juhiistme juurest põrandalt paremasse kätte vutlaris matšeete, väljus autost ja läks XX-le järele, samal ajal võttis vutlarist välja matšeete ja lõi tahtlikult paremas käes hoidva matšeetega ühe korra vastu XX kaela piirkonda, tekitades matšeetega löömisega XX-le eluohtliku kehavigastuse: ägeda verekaotuse verejooksust lõikehaavast vasakul pool kaelal. Tervisekahjustuse tekitamisega, millega põhjustati oht elule, pani J.A toime

§ 118lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. Maakohus leidis kriminaalasjas avaldatud ja uuritud tõenditele tuginedes, et J.A on talle süüdistuses esitatud kuriteo toime pannud ja ta on selles süüdi. Teo õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus lükkas oma otsuses ümber kaitseväited selle kohta, et J.A viibis hädakaitseseisundis või oli eksimuses õigusvastasust välistavas asjaolus. 2

(14)Kohus leidis, et J.A süü on suur, sest ta tekitas kannatanule ohtliku terariistaga tahtlikult kehavigastuse, mille tagajärjel oleks võinud kannatanu surra. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kuna süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata, siis pidas kohus võimalikuks vabastada ta mõistetud karistusest

§ 74alusel osaliselt tingimisi, millest koheselt tuleb ära kanda 1 aasta.

Kohus põhjendas käitumiskontrolli nõuete kohaldamist kuriteo toimepanemise asjaoludega. Prokuröri poolt taotletud karistusest rangema karistuse mõistmist põhjendas kohus kuriteo toimepanemise asjaoludega, eelkõige kuriteo toimepanemise vahendiga ja sellega, et kannatanu oleks võinud õigeaegse arstiabita surra. Kohus rahuldas kannatanu hagi mittevaralise kahju nõudes osaliselt, sest kohtule ei ole esitatud tõendeid kannatanul püsiva tervisekahjustuse esinemise kohta, mis põhjustavad talle igapäevaseid kannatusi ja valu ning mõjutaks tema elukvaliteeti. Samuti rahuldas kohus osaliselt kannatanu tsiviilhagi varalise kahju hüvitamise nõudes. Kohus leidis, et kannatanu nõue saamata jäänud stipendiumi ja söögile kulutatud raha osas ei ole põhjendatud. Menetluskuludeks on sundraha ja ekspertiisi tegemise kulu, mis tuleb tasuda 1 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. 4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni süüdistatav J.A ja kaitsja vandeadvokaat Tanel Mällas, kes taotlev ad kohtuotsuse tühistamist J.A süüditunnistamises

§ 118

lg 1 p 1 järgi ja uue otsusega tema süüdi tunnistamist

§ 119lg 1 järgi.

Samuti vaidlustavad nad kohtuotsust mittevaralise kahju hüvitise suuruse ja menetluskulude väljamõistmise tähtaja osas. Alternatiivselt taotlevad süüdistatav ja kaitsja J.A-le mõistetud karistuse kergendamist. Apellatsiooni on esitanud ka kannatanu XX, kes vaidlustab kohtuotsuse tema kasuks välja mõistetud varalise ja mittevaralise kahju hüvitise suuruse osas. Alternatiivselt taotleb kannatanu kohtuotsuse tühistamist tsiviilhagi osas ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. 4.1 J.A põhjendab oma taotlust

§ 119

lg 1 järgi süüdi tunnistamiseks selle ga, et ta viibis hädakaitseseisundis ja lõi XX enesekaitseks. Ta tundis hirmu, sest XX oli koos AA-ga, kes on Türi linnas tuntud vägivaldse isikuna. XX tuli tema auto juurde, avas auto parema esiukse ja käskis tal ähvardaval toonil autost väljuda. J.A tundis end ohustatuna ning lõi XX-le rusikaga näkku. XX sulges ukse ja hakkas liikuma AA sõiduauto poole, ise ähvardavalt pobisedes, käega vehkides ning tappa lubades. J.A kartis, et XX võib sõiduautost relva võtta või seal olnud isikuid endale appi kutsuda. AA väljuski autost ja tema käes oli suur nuga. Seetõttu otsustas ta enda vastu suunatud rünnaku lõpetada ja lõi XX sõiduautost võetud matšeetega vastu õlga. Ta ei tahtnud kellelegi kehavigastusi tekitada. Ta kartis, sest sõiduautos oli neli noormeest, kes kõik olid alkoholijoobes. Kohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti või jätnud nendega üldse arvestamata. Kohus jättis tema kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütlused põhjendamatult kõrvale. Tema ütlusi kinnitab tankla turvakaamera salvestis. 3

(14)Samuti jättis maakohus põhjendamatult arvestamata karistust kergendavate asjaoludega. Kuriteo pani toime seetõttu, et oli paanikas ja püüdis end kaitsta. Ta lõi kannatanut ainult ühe korra. Ta ei põgenenud sündmuskohalt ega visanud ära kuriteo toimepanemise vahendit. Ta tundis huvi kannatanu tervise üle ja käskis ta haiglasse viia. Ta tunnistas end kuriteo toimepanemises süüdi ja kahetses. Kohtu poolt teda varem karistatud ei ole. Ta peab hoolitsema oma alaealise lapse eest. Isa suuri aasta tagasi ning pärast seda ema tervis halvenes. Tema majanduslik olukord on halb, vajab poja toetust. Vanglas on J.A tervislik seisund halvenenud. Ilmselt vajab operatsiooni, kuid vangla tingimustes ei ole see võimalik. Vanglas on ta läbinud sotsiaalsete oskuste programmi, millest on väga palju abi edaspidiseks. Kannatanu kasuks välja mõistetud moraalse kahju hüvitis on põhjendamatult suur, sest osaliselt tekkis vigastus kannatanu käitumise tagajärjel. Juhul, kui ringkonnakohus ei nõustu kuriteo ümberkvalifitseerimisega

§ 119

lg 1 järgi, siis taotleb J.A mõista talle karistus

§ 118lg 1 alammääras ning vähendada reaalselt kandmisele kuuluva karistuse osa.

4.2 Kaitsja vandeadvokaat T. Mällase apellatsiooni motiivid ja taotlused kattuvad valdavas osas süüdistatava apellatsiooni motiivide ja taotlustega. Kaitsja lisab vaid taotluse vähendada katseaja pikkust ja mitte kohaldada isikule katseajal kontrollnõudeid. Samuti taotleb ta määrata menetluskulude tasumine ositi ühe aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest, sest süüdistatav viibib vanglas. Kaitsja apellatsiooni õigusliku põhjenduse kohaselt viibis J.A

§-s 28 sätestatud hädakaitses, mistõttu tema tegu ei ole õigusvastane. Kui ta ka tegelikult hädakaitses ei viibinud, siis kujutas ta seda endale ekslikult ette. Sellisel juhul esineb eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus ning isik vastutab

§ 31

lg 1 alusel seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Käesoleval juhul tuleks J.A süüdi tunnistada

§ 119lg 1 järgi raske tervisekahjustuse tekitamise eest ettevaatamatusest.

Erinevalt

§ 39

lg-st 1 ei saa kohus hakata analüüsima, kas eksimus oli tema jaoks välditav või mitte. Maakohus ei põhjendanud, miks ta J.A ütluste kui tõendiga ei arvesta. Puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu oleks võinud tekitatud kehavigastuse tõttu surra. Patsiendikaardil olevad andmed sellele ei viita. Kohus jättis põhjendamatult arvestamata karistust kergendavate asjaoludega, ehkki nendele viitas ka prokurör kohtuvaidluste käigus. Lisaks sellele jättis kohus põhjendamata, miks ta mõistis süüdistatavale rangema karistuse kui taotles prokurör. Kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut arvestades ei ole kontrollnõuete kohaldamine põhjendatud, samuti katseaja pikkus. Taotlust menetluskulude tasumiseks ositi põhjendab kaitsja asjaoluga, et J.A viibib vanglas, ta ei tööta ja tal puudub sissetulek. 4.3 Kannatanu XX taotleb kohtuotsuse tühistamist osas, millega rahuldati tema tsiviilhagi J.A vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitise nõudes osaliselt. Ta leiab, et maakohus oleks pidanud rahuldama tema tsiviilhagi mõlema nõude osas täielikult. Kohtu motiivid nõude osalise rahuldamise osas on kannatanule arusaamatud, sest need on vastuolulised ja viidatud on vananenud kohtupraktikale. Kannatanu ei nõustu maakohtu etteheitega, et ta ei ole esitanud kohtule tõendeid püsiva tervisekahjustuse esinemise kohta. Ta leiab, et selle asjaolu tõendamiseks ei ole vaja ega ka võimalik tõendeid esitada. Kannatanu kaelal on 13 cm pikkune lõikehaava arm, mis on püsiv tervisekahjustus. Arm on püsiv tervisekahjustus, mida saab eemaldada vaid kosmeetilise operatsiooniga. Selle maksumus võib 4

(14)olla kuni 10 000 eurot. Operatsiooni ei saa teha enne 6-8 kuu möödumist haava paranemisest. Kohtuotsuse tegemise ajaks oli möödunud kuriteost vaid 5 kuud. Kuna arm asub kaelal, siis tekitab see talle kraega kokku puutudes valu. Samal põhjusel ei saa ta kanda salli, mistõttu võib külmetuda. Lisaks juhivad kaasinimesed tähelepanu tema armile, mis teda väga häirib. Kannatanu on lisanud apellatsioonile fotod kaelal olevast armist, haigusloo väljavõtte, psühholoogi arvamuse ning õppeasutuse tõendi õpitulemuste kohta.
  1. Tallinna Ringkonnakohtu määrusega
  2. juunist 2018 määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti KrMS 331 lg 11 p 2 kohaselt kirjalike seisukohtade ja taotluste esitamiseks aega
  3. juunini
  5. Määratud tähtajal esitas oma seisukoha süüdistatav J.A ja kaitsja vandeadvokaat Tanel Mällas, kes taotlevad jätta kannatanu XX apellatsioon läbi vaatamata, sest see on esitatud väljaspool apellatsioonitähtaega. Kohtuotsus kuulutati avalikult
  6. mail 2018, kuid kannatanu esitas apellatsiooni alles
  7. juunil
  8. Kannatanu XX esitas määratud tähtajal taotluse kontrollida KrMS § 1414 lg 1 ja § 142 lg 2 sätete põhiseaduspärasust. Kannatanu esitas hagi tagamise taotluse prokuratuurile, kuid prokuratuur jättis taotluse rahuldamata põhjendusega, et seda saab taotleda vaid kohtueelses menetluses. Tsiviilkohtumenetluses on võimalik hagi tagamise taotlus esitada isikul endal. Kannatanu palub võtta seisukoht küsimuses, kas prokuratuur peaks hagi tagamise taotluse osas esindama ka kannatanut või esineb prokurör ainult riikliku süüdistajana. Kannatanu on lisanud taotlusele ka täiendava tõendi, s.o psühholoogi tõendi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  9. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja süüdistatava, kaitsja ning kannatanu apellatsioonide väidetega ning süüdistatava, kaitsja ja kannatanu vastuväidetega esitatud apellatsioonidele, leiab, et apellatsioonide väited maakohtu kohtuotsuse tühistamiseks põhjust ei anna. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Kohtuotsuses on põhistatud kõiki olulisi järeldusi. Kohtuotsuste põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Samuti ei ole maakohus eksinud süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel, tsiviilhagi lahendamisel ega menetluskulude otsustuse tegemisel. Kohtukolleegium on seisukohal, et nii apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium tugineb siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  10. detsembri
  11. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13,
  12. aprilli
  13. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja
  14. detsembri
  15. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11). Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab 5
(14)tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest maakohtu otsuses on järelduste kujunemine jälgitav ja nendes on piisava põhjalikkusega näidatud, miks ning millistele tõenditele tuginevalt on J.A

§ 118

lg 1 p 1 järgi süüdi tunnistatud ja karistatud, tsiviilhagi lahendatud ning temalt menetluskulu välja mõistetud. Asjaolu, et süüdistatav, kaitsja ja kannatanu maakohtu otsuse põhistustega ei nõustu, ei tähenda kohtuotsuses tõendite pealiskaudset, ühekülgset ja valikulist hindamist ega kogutud tõenditest ebaõigete järelduste tegemist. Apellatsioonidega seonduvalt märgib kohtukolleegium üksnes järgmist. 7.1 Süüdistatav J.A ja tema kaitsja taotlevad kannatanu XX apellatsiooni läbi vaatamata jätmist, sest see on esitatud väljaspool apellatsioonitähtaega. Maakohus kuulutas kohtuotsuse avalikult

  1. mail 2018, kuid kannatanu esitas apellatsiooni alles
  2. juunil
  3. Kannatanul oli õigus v iibida kohtuotsuse kuulutamise juures ning pärast selle kuulutamist tutvuda kohtuotsusega kohtute infosüsteemi vahendusel. Kaitsja viitab oma apellatsioonis KrMS § 319 lg-le 2, mille kohaselt esitatakse apellatsioon otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Selline kaitsja käsitlus ei ole kohtukolleegiumi hinnangul arutatavas asjas õiguslikult arvestatav. Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. märtsi
  5. a otsuse punktis 7 väljendatud seisukoha kohaselt see säte kohaldatav juhul, kui kohtumenetluse pool kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest osa võtab, sest vaid sellisel juhul on ta teadlik kohtuotsuse sisust ning saab selle pinnalt kujundada oma seisukoha otsuse vaidlustamise kohta. Kui kohtumenetluse pool kohtuotsuse kuulutamise juures ei viibi, tuleb apellatsiooniõiguse esitamise soovist teatamise tähtaega hakata arvutama päevast, mil kohtumenetluse pool kohtulahendi koopia kätte saab. Seda põhjusel, et juhul kui kohtuasja arutatakse kohtumenetluse poole osavõtuta, puudub tal teadmine, kas kohtuistung, mille toimumise ajast on talle teatatud, päädis kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisega või asja arutamine jätkub. Selleks et kohtumenetluse pool saaks tõhusalt kasutada apellatsiooniõigust, peab ta teadma, et kohtuotsus või selle lõpposa on välja kuulutatud ja milline on kohtuotsuse sisu. Arutatava kriminaalasja materjalidest nähtub, et kannatanu XX
  6. aprillil 2018 Pärnu Maakohtu kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise juures ei viibinud. Kohtuistungi protokolli kohaselt on apellatsiooniteate esitamise korral motiveeritud kohtuotsus kättesaadav
  7. mail 2018 (3 kd tl 33). Seetõttu on kohtukolleegium seisukohal, et käesolevas asjas tul eb apellatsiooni esitamise 15 päevast tähtaega hakata arvutama päevast, mil XX kohtulahendi koopia kätte sai. Asja materjalidest nähtub, et Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja kantselei juhataja HO on saatnud kannatanu XX-le kohtuotsuse koopia elektronposti teel
  8. mail 2018 ning kannatanu on samal päeval kohtuotsuse kättesaamist kinnitanud (3 kd tl 62). Seega lõppes kannatanu apellatsioonitähtaeg
  9. juunil
  10. XX esitas apellatsiooni
  11. juunil 2018, s.o tähtaegselt. Süüdistatav J.A ja kaitsja T. Mällas on seisukohal, et kuna kannatanu XX sai maakohtu otsusega tutvuda Kohtute infosüsteemi (KIS) vahendusel, siis on tema apellatsioon esitatud hilinenult. Kohtukolleegium kontrollis süüdistatava ja kaitsja väidet ning leidis, et KIS-i andmete põhjal ei ole võimalik tuvastada, kas XX on kohtuotsusega tutvunud või mitte. Nimelt nähtub 6

(14)neist andmetest, et Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja on teinud menetlusosalistele, sealhulgas kannatanu XX-le Pärnu Maakohtu
  1. aprilli
  2. a kohtuotsuse
  3. mail 2018 vaid nähtavaks, kuid sellisel juhul ei ole võimalik kohtukolleegiumil kontrollida, kas isik on kohtuotsusega tutvunud. Seda on võimalik tuvastada vaid juhul, kui kohus on dokumendi menetlusosalisele kättetoimetatavaks teinud. Sellisel juhul ilmub isiku poolt kohtuotsusega tutvumise järel KIS-i automaatselt märge, et isikule on menetlusdokument vastaval kuupäeval kätte toimetatud. Seega ei ole süüdistatava ja kaitsja seisukoht kannatanu poolt apellatsioonitähtaja rikkumise kohta kontrollitav ning see asjaolu tuleb tõlgendada kannatanu kasuks. Eeltoodut arvesse võttes jätab kohtukolleegium süüdistatava J.A ja kaitsja T. Mällase taotluse kannatanu XX apellatsiooni läbi vaatamata jätmise kohta rahuldamata. 7.2 Kannatanu on lisanud oma apellatsioonile fotod tema kaelal olevast armist, haigusloo väljavõtte, psühholoogi arvamuse ning õppeasutuse tõendi õpitulemuste kohta. Samuti on ta esitanud täiendava tõendi süüdistatava ja kaitsja apellatsiooni kohta esitatud seisukohas. Vastuseks sellele kohtukolleegium selgitab, et KrMS § 233 lg 1 kohaselt süüdistatava ja prokuratuuri taotlusel võib kohus kriminaalasja lahendada tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata lühimenetluses kriminaaltoimiku materjali põhjal. Selgitades varasemas praktikas lühimenetlusega seonduvaid küsimusi, on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  4. novembri
  5. a otsuses nr 1-1-79-10 märkinud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. veebruari
  7. a otsus nr 3-1-1-91-07 ja
  8. märtsi
  9. a otsus nr 3-1-1-2-10). Kuna kannatanu apellatsioonis ei viidata kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele maakohtus ja sellist rikkumist ei tuvastanud ka ringkonnakohus, siis jätab kohtukolleegium kannatanu taotluse eelpoolnimetatud tõendite kriminaalasja materjalide juurde lisamise kohta tähelepanuta. 7.3 Järgnevalt peatub kohtukolleegium kannatanu XX poolt tõstatatud hagi tagamise küsimusel. Kannatanu XX esitas apellatsioonitähtajal taotluse TsMS § -s 378 sätestatud hagi tagamise abinõude kohaldamiseks süüdistatava J.A vara suhtes, kuna on alust arvata, et hagi tagamata jätmine võib kohtulahendi täitmise võimatuks muuta. Ringkonnakohus leidis
  10. juunil
  11. a tehtud kriminaalasja kuulamisele määramise määruse s, et kannatanu XX taotlus hagi tagamise abinõude kohaldamiseks tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus viitas oma põhjendustes KrMS §1414 lg-le 1, milles märgitakse muuhulgas, et tsiviilhagi tagamiseks võib põhjendatud kuriteokahtluse korral kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõusid, kui on alust arvata, et kannatanu nõude tagamata jätmine võib kohtulahendi täitmist raskendada või selle võimatuks muuta. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt järgitakse hagi tagamise abinõude kohaldamisel KrMS §-s 142 sätestatud korda. 7
(14)KrMS § 142 lg 2 kohaselt arestitakse vara prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel. KrMS § 30 lg 1 kohaselt juhib prokuratuur kohtueelset menetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse ning esindab riiklikku süüdistust kohtus. Seega oleks arutatavas kriminaalasjas pidanud kannatanu pöörduma hagi tagamise abinõude kohaldamise taotlusega kohtueelse uurimise käigus prokuratuuri poole. Kannatanu XX ringkonnakohtu seisukohaga ei nõustu ning esitas taotluste ja seisukohtade esitamiseks määratud tähtajal taotluse kontrollida KrMS § 1414 lg 1 ja § 142 lg 2 sätete põhiseaduspärasust. Kannatanu esitas hagi tagamise taotluse prokuratuurile, kuid prokuratuur jättis taotluse rahuldamata põhjendusega, et seda saab taotleda vaid kohtueelses menetluses. Tsiviilkohtumenetluses on võimalik hagi tagamise taotlus esitada isikul endal. Kannatanu palub võtta seisukoht küsimuses, kas prokuratuur peaks hagi tagamise taotluse osas esindama ka kannatanut või esineb prokurör ainult riikliku süüdistajana. Vastuseks kannatanu taotlusele viitab kohtukolleegium

§-le 1, mille kohaselt karistusseadustiku üldosa sätteid kohaldatakse karistusseadustiku eriosas ja muudes seadustes sätestatud süütegude eest karistamiseks. Karistusseadus on karistusseadustik või muu seadus, mis näeb ette karistuse süüteo eest. KrMS § 30 lg 1 kohaselt juhib prokuratuur kohtueelset menetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse ning esindab riiklikku süüdistust kohtus. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt prokuratuuri volitusi kriminaalmenetluses teostab prokuratuuri nimel prokurör sõltumatult, alludes ainult seadusele. Seega on karistusseaduse ainuke ülesanne süütegude eest karistamine ning prokurör esindab riiklikku süüdistust kohtus sõltumatult, alludes ainult seadusele. Menetlusosalised ega kohus ei saa mõjutada prokuratuuri teatud menetlustoiminguid tegema või otsustusi vastu võtma. Kuna prokuratuur ei ole arutatavas kriminaalasjas pidanud hagi tagamise abinõu kohaldamist vajalikuks, siis ei saa kanntanu ega kohus teda selleks sundida. Kannatanul on õigus kaitsta oma varalisi huve tsiviilkohtupidamise korras. Kuna kannatanu varalised õigused on tsiviilkohtupidamise käigus tagatud, siis ei näe kohtukolleegium KrMS § 1414 lg 1 ja § 142 lg 2 sätetes vastuolu põhiseadusega. Seega jääb kannatanu XX taotlus selles osas tagajärjetuks. 7.4 Kaitsja heidab maakohtule ette, et ta ei põhjendanud, miks süüdistatava J.A ütluste kui tõendiga ei arvestata. Kohtukolleegiumi hinnangul tähendab tõendiga mittearvestamine selle tõendite kogumist välja jätmist. Arutatava asja materjalidest nähtub, et maakohus ei ole süüdistatava J.A ütlusi lubamatuks tunnistanud ja tõendite kogumist välja jätnud. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et maakohus on käsitlenud J.A ütlusi, mille kohaselt ta viibis hädakaitseseisundis ning lõi kannatanut enesekaitseks. Maakohus on ka põhjendanud, miks ta J.A sellise väitega ei nõustu. Maakohus on viidanud seejuures kannatanu XX, tunnistajate KK, YY ja AA ütlustele ning eelkõige tankla turvakaamera salvestusele. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsja väitega, et maakohus on süüdistatava J.A ütlused tõendite kogumist välja jätnud. 7.5 Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kannatanule tekitati eluohtlik tervisekahjustus. 8

(14)Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu, sest isiku ekspertiisiakti kohaselt esines XX-l äge verekaotus kaelale tekitatud lõikehaava tõttu. Eksperdi arvamuse kohaselt on selline vigastus eluohtlik (1 kd tl 27-30). Oht elule on põhjustatud sellise tervisekahjustusega, millesse inimene tavaliselt ilma meditsiinilise abita sureks. On oluline, et oht kannatanu elule tuleneks otseselt tekitatud tervisekahjustuse iseloomust. XX-le tekitati ohtliku terariistaga lõikehaav kaelal, millest voolas ohtralt verd. Kohtukolleegiumi hinnangul ei olnud süüdistataval J.A-l mingit põhjust sellisel juhul loota, et kanntanu surm ei saabu. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsja väitega, et kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse tekitamine ei ole tõendatud. 7.6 Kaitsja hinnangul viibis J.A

§-s 28 sätestatud hädakaitses, mistõttu tema tegu ei ole õigusvastane. Kui ta ka tegelikult hädakaitseseisundis ei viibinud, siis kujutas ta seda endale ekslikult ette. Sellisel juhul esineb eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus ning isik vastutab

§ 31

lg 1 alusel seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Kohtukolleegium kaitsja seisukohaga ei nõustu ja põhjendab oma seisukohta järgmiselt. Esmalt viitab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. novembri 2017. a otsuse nr 1-16-9964 punktis 9 toodud selgitusele, mille kohaselt h ädakaitse (

§ 28

lg 1) nõuab hädakaitseseisundi, kaitsetegevuse ning hädakaitse teostaja kaitsetahte hindamist (hädakaitse üldnõuete kohta vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-1-165-15, p 10). Hädakaitseseisund ehk hädakaitseõigus tekib vahetu õigusvastase ründe korral. Õigusvastase ründe all tuleb mõista rünnet, millega rikutakse mõnda õiguslikku käitumisnormi. Välistatud on hädakaitseõiguse tekkimine ründe tõttu, mis rikub üksnes sotsiaalset käitumisreeglit (viisakus- või moraalinormi), kuid ei ole vastuolus õiguskorraga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. veebruari
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-111-04, p-d 11-13). Seega arutatavas kriminaalasjas tuleb vastata küsimusele, kas see, et kannatanu XX avas J.A sõiduauto kõrvalistuja ukse ja ütles talle midagi, on käsitatav õigusvastase ründena. Kaitsja hinnangul on tegemist

§ 266

lg-s 1 sätestatud valdaja tahte vastaselt sõidukisse tungimisega ja ähvardamisega. Kohtukolleegium on seisukohal, et kuna ei ole tuvastatud, mida kannatanu XX süüdistatavale J.A-le ütles, siis puuduvad tõendid selle kohta, et tegemist oleks ähvardamisega. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et XX oleks omavoliliselt J.A sõiduautosse istunud. Tõendatud on, et alkoholijoobes XX avas auto ukse ja ütles midagi J.A-le . Ilmselt oleks pidanud XX tõepoolest andma J.A-le kuidagi märku, et viimane oma sõiduauto ukse avaks, kuid seda viisakusreeglit inimesed sageli ei järgi. Kohtukolleegium leiab, et tegemist on viisakusnormiga, mistõttu sõiduauto ukse avamine ja sõidukisse kummardumine ei ole käsitatav õigusvastase ründena. Sellest tulenevalt ei saa rääkida ka J.A viibimisest hädakaitseseisundis

§ 28lg 1 tähenduses.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on eelpoolviidatud lahendis nr 1-16-9964 veel märkinud, et hädakaitse kontekstis saab

§ 31

lg 1 kohaldamisest rääkida juhul, kui isiku poolt ekslikult ettekujutatud asjaolude kogumist tuleneb hädakaitseseisund, s.o isiku ettekujutuse kohaselt on tegemist vahetu õigusvastase ründega. Kui isik kujutab ette hädakaitseseisundit loovaid asjaolusid ning on seega enda hinnangul õigustatud kaitsetegevuseks, tuleb ka

§ 31lg 1 kohaldamisel seejärel kontrollida, kas isiku kaitsetegevus on tema ettekujutatavate asjaolude 9

(14)valguses sobiv ründe lõpetamiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. See tähendab ühtlasi, et isiku kaitsetegevus peab jääma ettekujutatava hädakaitse piiridesse (

§ 28lg 2).

Kui aga isik ületab ka tema poolt ettekujutatavate asjaolude valguses hädakaitse piire, ei välista ettekujutatud asjaolud teo õigusvastasust, mistõttu sellisel juhul

§ 31lg 1 ei kohaldu.

Lisaks eeltoodule peab isiku kaitsetegevus olema kantud kaitsetahtest, st kaitsetegevus peab ettekujutatud asjaolude valguses olema suunatud ründe tõrjumisele. Seega kehtivad jätkuvalt hädakaitseõiguse teostamisele esitatavad üldnõuded. Viidatud põhimõte tuleneb sealjuures tõsiasjast, et ründe olemasolus eksiv isik ei saa olla õiguslikult paremas olukorras võrreldes isikuga, kes tõrjub tegelikkuses asetleidvat vahetut õigusvastast rünnet (p 16).

§ 31

lg 1 kohaldamiseks tuleb järelikult tuvastada, et isiku poolt ettekujutatud asjaolude tegelikkusele vastavuse korral esineks isiku käitumises mõni õigusvastasust välistav asjaolu (p 15).

§ 31

lg 1 teise lause kohaselt vastutab õigusvastasust välistava asjaolu suhtes eksimuses olnud isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Seda mõistetavalt juhul, kui ta käitumine vastab ettevaatamatusdelikti koosseisule, on õigusvastane ja süüline (

§ 2lg 2) (p 17).

Arutatavas kriminaalasjas on maakohus kohtuotsuse lehekülgedel 4-6 veenvalt selgitanud, miks J.A

§-s 28 sätestatud hädakaitses ega

§ -s 31 sätestatud näilises hädakaitses ei viibinud. Kohtukolleegiumi hinnangul puuduvad süüdistatava ja kaitsja apellatsioonides veenvad põhjendused, miks tuleb kaitseversiooni pidada eluliselt usutavamaks kui süüdistuse väiteid kuriteosündmusest. Apellatsioonides tsiteeritakse vaid kohtuotsuse motiive, kuid apellatsiooni väited kohtutukolleegiumi hinnangul neid ümber ei lükka. Märgitakse vaid paljasõnaliselt, et apellandid nendega ei nõustu. Asjaolu, et apellandid maakohtu otsuse põhistustega ei nõustu, ei tähenda kohtuotsuses tõendite pealiskaudset, ühekülgset ja valikulist hindamist ega kogutud tõenditest ebaõigete järelduste tegemist. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et süüdistatava ja kaitsja taotlus kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsusega J.A süüditunnistamiseks ja karistamiseks süüdistuses

§ 119lg 1 järgi põhjust ei anna.

7.7 Järgnevalt peatub kohtukolleegium J.A-le mõistetud karistusel.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub

§ -s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohtukolleegium märgib, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud

§-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Käesolevas süüdistusasjas kohtukolleegiumi hinnangul selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. 10

(14)

§ 118

lg 1 sanktsioon näeb ainsa karistusliigina ette vangistuse neljast kuni kaheteistkümne aastani. Kohus mõistis J.A-le karistuseks vangistuse viieks aastaks, s.o sanktsiooni alammäära lähedase karistuse. Kuna kriminaalasi lahendati lühimenetluses, siis vähendas maakohus mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse kolmeks aastaks neljaks kuuks.

§ 74

lg 2 alusel määrati kohesele ärakandmisele üks aasta vangistust ning ülejäänud 2 aastat 4 kuud vangistust ei pöörata täitmisele kui J.A ei pane kolme aasta kuue kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täitab

§ 75

lg-s 1 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid.

§ 68

lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka alates kinnipidamisest

  1. detsembril
  2. Karistust mõistab kohus ja selle mõistmise alused on loetletud

§ -s 56. Prokuröri arvamust see loetelu ei sisalda. Prokurör esitab küll kohtuvaidluses arvamuse süüdistatavale mõistetava karistuse kohta, kuid see ei ole kohtule siduv. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud (nr 3-1-1-70-01 ja 3-1-1-91-07), et kohus ei ole karistuse küsimuse ot sustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kui kohus mõistab süüdistatavale rangema karistuse kui taotles prokurör, siis peab maakohus seda eraldi põhjendama. Arutatavas kriminaalasjas ongi maakohus nii toiminud. Maakohus on märkinud, et prokuröri poolt taotletud kuus kuud n.ö šokivangistust ei ole J.A süü suurust arvestades piisav karistus, mistõttu määras kohus koheselt ärakandmisele üks aasta vangistust. Kaitsja heidab veel maakohtule ette, et ta ei arvestanud karistust kergendavate asjaoludega, ehkki isegi prokurör neid oma kaitsekõnes käsitles. Kohtukolleegium kaitsja väitega ei nõustu, sest maakohtu kohtuistungi protokolli kohaselt ei ole prokurör kohtuvaidluses karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid nimetanud. Kohtukolleegium märkis juba eespool, et J.A hädakaitseseisundis ei viibinud, mistõttu ei ole kohaldatav ka

§ 57lg 1 p -s 8 sätestatud süüteo toimepanemine hädakaitse piiride ületamisel.

Asjaolu, et J.A sündmuskohalt ei põgenenud ega kuriteo toimepanemise vahendit ära ei visanud, ei ole käsitletav

§ 57

lg 1 p -s 3 sätestatud kuriteo avastamisele kaasaaitamisena, sest kuriteo toime pannud isik oli juba kindlaks tehtud. Samuti ei ole karistust kergendavaks asjaoluks tema kahetsus, sest see ei ole siiras.

§ 57lg 1 p 3 loetleb karistust kergendava asjaoluna vaid puhtsüdamliku kahetsuse.

J.A süüdistab juhtunus vaid kannatanut ega ole teinud midagi selleks, et oma tegu puhtsüdamlikult kahetseda. Samuti ei ole teinud J.A midagi selleks, et ära hoida kahjulikku tagajärge. Ütlus, et viige ta haiglasse, ei ole käsitletav kahjuliku tagajärje ärahoidmisena, s.o karistust kergendava asjaoluna

§ 57lg 1 p 1 mõttes.

Kaitsja taotleb J.A suhtes

§ 74

alusel karistusest tingimisi osalist vabastamist ilma kontrollnõuete kohaldamiseta. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu, sest

§-s 74 sätestatud karistusest tingimisi vabastamine on võimalik vaid süüdlase allutamisega käitumiskontrollile. Seega ei ole kaitsja taotlus selles osas kehtiva õigusega kooskõlas. Kaitsja peab J.A-le määratud katseaja pikkust kolm aastat kuus kuud pikaks ning taotleb selle vähendamist vähemalt ühe aasta võrra. Kaitsja teeb viite

§ 74

lg-le 3, mille kohaselt võib kohus määrata katseajaks kuus kuud kuni viis aastat. Arutatavas kriminaalasjas ei ole maakohus kaitsja hinnangul katseaja pikkuse määramisel arvestanud kuriteo asjaolude ega süüdlase isikuga. 11

(14)Kohtukolleegium kaitsja seisukohaga ei nõustu.

§ 74lg 3 kohaselt määratakse katseajaks kuus kuud kuni kolm aastat.

Seega ei põhjenda kaitsja oma taotlust katseaja lühendamiseks mitte kohtu poolt materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega, vaid muude asjaoludega. Kuna kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, millega on raskendatud süüdistatava olukorda, siis KrMS § 331 lg 3 alusel apellatsiooni piiridest väljuvalt tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse J.A-le kolme aasta kuue kuu pikkuse katseaja määramise osas ja teeb uue otsuse, millega määrab katseajaks kaks aastat. Seega tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse katseaja pikkuse osas, kuid seda mitte kaitsja apellatsioonis toodud põhjendustel. 7.8 Kaitsja taotleb ringkonnakohtult süüdimõistva kohtuotsuse muutmata jätmise korral määrata menetluskulude tasumine ositi ühe aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kaitsja põhjendab taotlust sellega, et süüdistatav viibib vanglas ja tal puudub sissetulek. Kohtukolleegium jätab kaitsja taotluse rahuldamata ja selgitab järgmist. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Siinjuures on oluline veel viidata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. märtsi
  2. a otsuse nr 3-1-1-7-17 punktis 8 märgitule, mille kohaselt menetluskulude riigi kanda jätmise ja ositi tasumise taotlusi tuleb käsitleda eraldi. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamist on võimalik ositi määrata ka siis, kui varem on osa menetluskuludest jäetud riigi kanda. Kuna üldjuhul mõistetakse kriminaalmenetluse kulud süüdistatavalt välja kogu ulatuses ühe korraga tasutava maksena, ei teki kohtul iga kord kohustust põhjendada menetluskulude ositi tasumise määramata jätmist. Samas juhul, kui kohtule on esitatud taotlus menetluskulude ositi tasumiseks, peab kohus selle taotluse lahendama. Vastasel juhul ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine kohtumenetluse pooltele jälgitav ja kohtu otsustuse põhjendatust ei ole võimalik hinnata. Jättes kaitsja taotluse tähelepanuta ja vastavad motiivid esitamata, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Seega peab taotluse osa menetluskulude riigi kanda jätmiseks või ositi tasumiseks esitama süüdistatav või tema kaitsja ning kohtul on sel juhul kohustus esitatud taotlus lahendada. Arutatava kriminaalasja materjalidest nähtub, et maakohus mõistis KrMS § 180 lg 1 alusel J.A-lt riigi kasuks välja menetluskulud kokku summas 1756 eurot, mis kuuluvad tasumisele ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Menetluskulud koosnevad sundrahast 1250 eurot ja ekspertiisiasutusel tekkinud kulust 506 eurot. Pärnu Maakohtu
  3. aprilli 2018 kohtuistungi protokollist ega selle juurde lisatud kaitsja kohtukõne tekstist ei nähtu, et süüdistatav või kaitsja oleks esitanud maakohtule taotlust menetluskulude ositi tasumiseks (3 kd tl 22-32). Seetõttu mõist is maakohus kriminaalmenetluse kulud süüdistatavalt välja kogu ulatuses ühe korraga tasutava maksena ning ta ei pidanudki põhjendada menetluskulude ositi tasumise määramata jätmist. Seega ei ole maakohus menetluskulude väljamõistmise osas KrMS § 339 lg 2 tähenduses kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkunud. Asjaolu, et J.A viibib praegu vanglas, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul aluseks temalt välja mõistetud menetluskulude ositi tasumise määramiseks, sest Vangistusseaduse § 37 kohaselt 12

(14)on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on asutud seisukohale, et hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul, kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist (
  1. detsembri
  2. a otsus nr 3-1-1-120-12 ja
  3. detsembri
  4. a otsus nr 3-1-1-109-13). Seega on J.A-l võimalik töötada ka vangla tingimustes ning asuda hüvitama temalt välja mõistetud menetluskulusid. Siinjuures lisab kohtukolleegium, et menetluskulude hüvitamine ei pea toimuma mitte ainult süüdimõistetu töötasu, vaid ka muu vara arvel. Eelnevat arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et J.A-lt on menetluskulud seadusele tuginedes välja mõistetud ja käesoleval ajal selle ositi tasumise määramiseks puudub alus. 7.9 Kannatanu XX on seisukohal, et väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis 4 000 eurot ei vasta kannatanu üleelamistele ega ka kohtupraktikale. Kannatanu esitas ringkonnakohtule tõendid, mis tema väiteid kinnitavad. Samuti taotleb kannatanu rahuldada täielikult tsiviilhagi varalise kahju osas. Kohtukolleegium kannatanu seisukohaga ei nõustu. Esiteks jättis kohtukolleegium kannatanu poolt esitatud dokumendid tähelepanuta, sest lühimenetluses ei ole võimalik tõendeid kohtule, sealhulgas ringkonnakohtule, esitada. Teiseks ei ole kannatanu oma apellatsioonis põhjendanud, mille vastu maakohus eksis, kui rahuldas kannatanu tsiviilhagi varalise kahju nõudes osaliselt. Lisaks sellele selgitab kohtukolleegium, et VÕS § 134 lg 5 sätte kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on märkinud, et mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  5. aprilli
  6. a otsus asjas nr 3-2-1-19-08, p 13 ja
  7. oktoobri
  8. a otsus asjas nr 3-2-1-85-08, p 13). Maakohus on ülaltoodud põhimõtteid järginud ning on põhjalikult analüüsinud kannatanule tekitatud vigastusi, kuriteo asjaolusid ja viidanud kohtupraktikale selles küsimuses. Maakohus on põhjalikult põhjendanud, miks ta leiab, et kannatanu poolt esitatud mittevaralise kahju suurus 15 000 eurot ei ole mõistlik ning leidnud, et hüvitis 4 000 eurot on mõistlik ja põhjendatud (3 kd tl lk 54-56). 13
(14)Kohtukolleegium nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Kannatanu apellatsiooni väited maakohtu otsuse tühistamiseks tsiviilhagi osas põhjust ei anna. 7.10 Viimasena peatub kohtukolleegium menetluskulude hüvitamisel apellatsioonimenetluses. KrMS § 175 lg 1 p 1 näeb ette, et menetluskuluks on valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. KrMS § 180 lg 11 kehtestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna praeguses asjas teeb kohtukolleegium KrMS § 337 lg 1 p-4 nimetatud lahend, s.o tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse, siis kannab menetluskulud riik. J.A valitud kaitsja vandeadvokaat T. Mällas taotleb apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 1032 eurot. Menetlustoiminguteks on taotluses märgitud maakohtu otsusega tutvumine, apellatsiooni koostamine, kannatanu apellatsiooniga tutvumine ja apellatsioonivastuse koostamine. Ühe tööühiku hind on 100 eurot tund. Kohtukolleegiumi hinnangul on kannatanu valitud esindaja taotluses märgitud toimingud õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Kohtukoosseis ei vaidlusta ka kaitsja poolt esitatud ühe tööühiku hinda. Riigikohtu senise praktika kohaselt tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on apellatsiooni argumendid põhjendatud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. märtsi
  2. a otsus nr 3-1-1-6-16, p 36). Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  3. aprilli
  4. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-3-10 selgitanud, et süüdistataval ja kannatanul on õigus eeldada, et kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes enda põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud. Kui kohtukaebemenetluses tuvastatakse madalama astme kohtu otsuse vigasus, tuleb kaebemenetluse kulud jätta riigi kanda. Selline järeldus tuleneb ühemõtteliselt ka KrMS § 185 lg-st
  5. Seega kuulub praeguses asjas J.A-le hüvitamisele vaid see osa valitud kaitsjale makstud tasust, milles apellatsiooni väited olid põhjendatud. Kohtukolleegium küll rahuldab kaitsja taotluse J.A-le määratud katseaja lühendamiseks, kuid seda mitte kaitsja apellatsioonis toodud motiividel. Arvestades apellatsiooni väidete põhjendatud osa ning kriminaalasja keerukust ja mahtu, loeb kohtukolleegium hüvitatavaks mõistliku suurusega tasuks valitud esindaja ühele töötunnile vastava summa, s.o 100 eurot.
  6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 33 8 p-st 2, § 340 lg 2 p-st 6 tühistab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu
  7. aprilli
  8. a kohtuotsuse J.A süüdistusasjas

§ 118lg 1 p 1 järgi osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse.

Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt, süüdistatava ja kannatanu apellatsioonid jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 14

(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.