Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
lg 2 p 4, 8 järgi 1 aasta ja 10 kuulise vangistusega, vabanes karistuse kandmiselt 18.06.2009.a, kahtlustatavana kinni peetud 06.09.2010.a. Jätta K.H kaitsja adv Ants Nõmmiku apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu Pärnu Maakohtu 29. aprilli 2011.a otsusele läbi vaatamata. Määruse peale võib esitada advokaadi vahendusel määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 10 päeva jooksul arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Edasikaebamise kord K.H tunnistati süüdi
lg 2 p 4, 8 järgi ja karistati 9-kuulise vangistusega;
lg 2 p 1 järgi 6-kuulise vangistusega
lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 9 kuud vangistust, mida lühimenetluse tõttu 1/3 võrra vähendati, kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust, mis loeti
lg 1 alusel kaetuks 06.02.2008.a otsusega mõistetud karistusega, milline karistus on ära kantud.
lg 2 p 7, 8, 9, 10 järgi tunnistati K.H süüdi ja karistati 7 aasta ja 6 kuulise vangistusega;
lg 1 järgi 6-kuulise vangistusega, liitkaristuseks mõisteti
MS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendati ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 5 aastat vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 06.09.2010.a. K.H tunnistati
lg 2 p 7, 8, 9, 10 järgi süüdi selles, et ta koos Q.I-ga leppis kokku röövimise toimepanemises Saarde vallas Kalita külas Karemetsa talus E. Bi suhtes. 05.09.2010.a, võttes kaasa kinžall-tüüpi noa, taskunoa, kirvega lihahaamri, näo varjamiseks naiste sukad, taskulambi ja pealambi, musta mantli ja tumeda jope, rulli teipi, kummikindad ja riidest kindad, sõitsid E. Bi elukohta ning maskeerinud ennast, sisenesid elumaja elutuppa, kus istus E. B. A. T, hoides käes nuga, tema kannul A. K.H, lähenesid kannatanule, kes püüdis ennast kaitsta ja haaras noast. Tekkis rüselus, millesse sekkus ka A. K.H. Kannatanu ei suutnud vastupanu osutada. K.H nõudis E. Bilt raha, B.H asetas noa kannatanu kõrile, surudes ta pikali ja tekitades noaga kaelale kaks haava. Lisaks rahale nõuti ka pangakaarte. K.H sidus kannatanu jalad teibiga kinni ning märgates E. Bi taskus telefoni, võttis selle ära, seejärel sidus kinni ka kannatanu käed ja silmad. Nõuti E. Bi rahakotti, seda korduvalt, lubades raha mittesaamisel maja põlema panna. Leidnud rahakoti, võttis K.H sellest 7000 krooni ning pangakaardid, millede pin-koodide avaldamist kannatanult nõudis. E. B ütles Sampo panga õige koodi ja Swedbanka vale pin-koodi. Samal ajal aga leidis K.H rahakotist Swedbanka pin-koodi kaardi. Seejärel nõuti E. Bilt kulda ja asuti seda otsima, pöörates segi elumaja ruumid. Kulda leidmata süüdistatavad lahkusid ja ähvardasid, et kui pin-koodid ei sobi, tulevad ja panevad maja põlema, samuti ütlesid, et üks neist jääb valvama, kuni teine raha automaadist välja võtab. Röövijad tekitasid E. Bile 7 400 krooni suuruse varalise kahju, füüsilist valu ja tervisekahjustusi.
lg 1 järgi tunnistati K.H süüdi koos Q.I-ga selles, et eelnevalt kirjeldatud röövimisega enda valdusse saadud E. Bi pangakaartidega võtsid sularahaautomaatidest ilma E. Bi nõusolekuta välja sularaha. APELLATSIOONI SISU K.H kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse üksnes karistuse mõistmise osas ja taotleb uue otsusega oma kaitsealusele mõistetud karistuse olulisel määral vähendamist. Taotlust põhjendab kaitsja järgnevalt. K.H ei ole takistanud kohtueelse uurimise läbiviimist, ta on kaasa aidanud tõe kiirele ja igakülgsele tuvastamisele. Puuduvad tõendid selle kohta, et tema kaitsealune oleks menetlust kuidagi venitanud. K.H on ennast süüdi tunnistanud, kahetsenud ja avaldanud soovi tekitatud kahju kannatanule hüvitada. Mittekoosseisuliseks kergendavaks asjaoluks tuleks lugeda puhtsüdamlikku kahetsust ja süü omaksvõttu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata. Süüdistatavale mõistetud karistustusse puutuvalt rõhutab kohtukolleegium esmalt, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus 2 mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või valesti tõlgendanud
§-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid, mis viitaksid
Kohus on süüdistatavale karistuse mõistmist põhjendanud. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada sedagi, et apellandi põhiargument – puhtsüdamliku kahetsuse, süü ülestunnistuse ja tsiviilhagide hüvitamise soovi mittearvestamine maakohtu poolt – on ekslik. Maakohus on oma otsuses selgesõnaliselt märkinud, et arvestab mõlema süüdistatava puhul kahetsuse avaldamise ja kahju osalise hüvitamisega (lk 31). K.H peeti röövi kaasosalisega kinni mõned tunnid pärast kuriteo toimepanemist /II kd tl 135/. Tõsi, et süüdistatav võttis kahtlustatavana ülekuulamisel süü omaks, kuid asja tehiolusid ja menetluse käiku silmas pidades ei olnud K.H-l kujunenud situatsioonis muid valikuid. Eelnevat silmas pidades on apellatsioonis esitatud argumendid, mille kohaselt K.H aitas kaasa menetluse kiirele läbiviimisele seda takistamata, ei venitanud eeluurimise ja kohtuliku menetluse käiku, asjakohatud. Kohtukolleegium märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole. K.H poolt toimepandud röövimine sisaldab endas nelja
§-s 200 lg-s 2 ettenähtud koosseisulist raskendavat asjaolu. Ainuüksi tema süü suurusest tulenevalt ei ole alust talle sanktsiooni keskmises määras mõistetud karistuse leevendamiseks. Tuleb märkida sedagi, et rööv oli ette kavatsetud ja planeeritud ning arvestades siinjuures ka K.H varasemat elukäiku (kaheteistkümnel korral kohtu poolt karistatud) ei saa rääkida juhuslikust kuritegelikule teele sattumisest. Lisaks eelnevale peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et apellatsioonimenetluse eesmärgiks on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohus on oma määruses nr 3-1-55-07 selgitanud, et juhul kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb. Vaidlusaluse kriminaalasja arutamine toimus maakohtus avalikus suulises menetluses, K.H ja tema kaitsja viibisid asja arutamise juures, K.H-le oli tagatud õigus olla kohtu poolt ära kuulatud. Apellatsioonis süüdistatava kaitsja mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ei vaidlusta ega tõstata õiguslikke probleeme, mida tuleks apellatsioonikohtul lahendada. Ringkonnakohus leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Nagu öeldud, on maakohus karistuse mõistnud
Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Ainuüksi apellatsiooni sisust lähtudes on tegemist perspektiivitu apellatsiooniga, mille arutamine kohtuistungil ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti (vt Riigikohtu määrus nr 3-1-1-120-09) ja seega toob apellatsioonimenetluses apellatsiooni arutamine kaasa materiaalseid lisakohustusi ka süüdistatavale endale kaitsjatasu näol. 3 Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega otstarbekaks arutada K.H kaitsja poolt apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil. Apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 läbi vaatamata. Malle Preimer Meelika Aava Ivi Kesküla 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.