1-20-4788 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja 9. veebruaril 2021. a, Tallinn koht Kriminaalasja number 1-20-4788 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšar

§ 200lg 2 p 8 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 20.

oktoobri

1. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitajad Prokurör Asja arutamise viis Süüdistatava kaitsja advokaat Anu Toomemägi Merike Lugna Kirjalik menetlus E.D, elukoht: XXX; isikukood: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; haridus: XXX; emakeel: eesti keel; XXX. Kriminaalkorras karistamata Advokaat Anu Toomemägi Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
2. Tühistada Pärnu Maakohtu
3. oktoobri
4. a kohtuotsus E.D-le

§ 200lg 2 p 8 järgi karistuse mõistmise osas.

2. Teha uus otsus, millega:   mõista E.D-le

§ 200lg 2 p 8 järgi karistuseks 3 (kolm) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks lugeda vangistus 2 (kaks) aastat ja 4 (neli) kuud;

§ 73

lg 1, 2, 3 alusel määrata, et kohesele kandmisele kuulub vangistus 4 (neli) kuud ning ülejäänud vangistus 2 (kaks) aastat jäetakse tingimisi täitmisele pööramata, kui E.D ei pane 5 (viie) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 3. Määrata Advokaadibüroole Laus ja Partnerid (reg. number

§ 200lg 2 p 8 järgi kvalifitseeritavas kuriteos ning mõisteti talle karistuseks vangistus 5 (viis) aastat. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks loeti vangistus 3 (kolm) aastat ja 4 (neli) kuud.

§ 73

lg 1, 2, 3 alusel määrati, et kohesele kandmisele kuulub vangistus 4 (neli) kuud ning ülejäänud vangistus 3 (kolm) aastat jäetakse tingimisi täitmisele pööramata, kui E.D ei pane 5 (viie)aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 68

lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg 06.03.2020.a kuni 07.03.2020.a, s.o 2 (kaks) päeva karistusaja hulka. Seega E.D-l kuulub koheselt kandmisele vangistus 3 (kolm) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva, mille kandmise algust arvatakse alates karistuse kandmisele asumisest. KrMS § 179 lg 1 p 1, § 175 lg 1 p 4, § 180 lg 1 alusel mõisteti E.D-lt menetluskuluna riigituludesse: I astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 2,5 kuupalga alammääras s.o 1460 €; riigi õigusabi korras kaitsjale määratud tasu ja kulud 457,80 € (205,20+252,60) ehk kokku summas 1917,80 € (üks tuhat üheksasada seitseteist eurot ja 80 senti). KrMS § 180 lg 3 alusel võimaldati menetluskulud tasuda 12 osas selliselt, et süüdimõistetu tasub alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust igakuiselt hiljemalt kuu viimaseks kuupäevaks 159,82 € (ükssada viiskümmend üheksa eurot ja 82 senti) ning viimasel kuul 159,78 (ükssada viiskümmend üheksa eurot ja 78 senti). 2. E.D on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema, olles eelnevalt tarvitanud alkoholi, 06.03.2020 kella 00:32 ajal, Paide linnas XXX asuvas X tanklas küsis läbi avatud luugi klienditeenindaja XX käest ühe paki sigarette „LD“. Klienditeenindaja võttis müügistendilt sigaretipaki ja asetas selle avatud luugi ette letile. E.D võttis seljas oleva m antli parempoolsest küljetaskust haamri, purustas sellega müügileti kohal asuva pakettakna välimise klaasi ja ütles klienditeenindajale, et tegemist on väikese rööviga. Selle tulemusel tundis klienditeenindaja hirmu, taganes tankla tagaruumi ja vajutas paanikanuppu. E.D võttis läbi avatud luugi letilt sigaretipaki, maksumusega 4 eurot ja 10 senti, avas selle ja hakkas müügileti ees suitsetama. Suitsetamise ajal võttis E.D seljas oleva mantli vasakpoosest küljetaskust noa ja asetas selle müügileti kõrval asuvale metallalusele, haamri kõrvale. Sündmuskohale saabunud G4S- ja politseipatrull pidas E.D `i sündmuskohal kinni. Võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil relvana kasutatava esemega ähvardades pani E.D toime

§ 200lg 2 p 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2

§ 200lg 2 p 8 järgi.

Apellant märgib, et maakohus on otsuses õigesti märkinud, et kaitseversiooni kohaselt mingit vägivalda asja hõivamiseks ei ole toimunud. Samas ei ole kohus sellest juhindunud ning on otsuse rajanud põhjendustele, mille kohaselt kannatanu ja süüdistatava ütluste põhjal on leidnud tõendamist, et E.D on kannatanu suhtes võõra vallasasja äravõtmiseks psüühilist vägivalda kasutanud, seejuures oli vägivald

§ 120lg 1 kvaliteediga (terviseka hjustuse tekitamise ähvardus).

Kaitsja eelviidatuga ei nõustu ning märgib, et tunnistaja (kanntanu?) ütlustest ei tulene, et võõra vallasjas hõivamine toimunuks psüühilise vägivalla abil. Kaitsja märgib, et kannatanu XX ütlustest ei nähtu, et suitsupaki sai süüdistatav enda valdusse vägivalla (psühholoogilise vägivalla ehk hirmu) abil ja et seda vägivalda kasutati asja hõivamiseks. 11.03.2020.a sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt on tuvastatud süüdistataval haamri käes hoidmine ja selle asetamine alusele, kuid vaatlusprotokollist ei nähtu, et enne klienditeenindaja poolt süüdistatavale suitsupaki andmist oleks süüdistatav haamriga kioski akna purustanud. Sel põhjusel ei saa kaitsja hinnangul tuletada

§ 200lg 2 p 8 objektiivse koosseisu täitmist.

Kaitsja leiab, et ka subjektiivse koosseisu elemendid, ehk tahtlus panna toime rööv, antud asjas täidetud ei ole. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et süüdistatav tuleks

§ 200lg 2 p 8 alusel esitatud süüdistuses õigeks mõista.

3.2. Alternatiivselt juhul, kui ringkonnakohus leiab, et isiku tegu on tõendatud, siis tuleb süüdistatavale määratud karistust vähendada oluliselt, sest süüdistatav on aknaklaasi purustamist tunnistanud ja selle hüvitanud, sh kioski aknaklaasi purustamist kahetsenud ning isik on kinnitanud, et tema tegevus ei olnud kantud soovist kedagi hirmutada või viga teha, vaid tal oli sel hetkel soov minna vangi. Kaitsja leiab, et süüdistatav on lõppsõnas arusaadavalt ning usutavalt oma teo motiivi selgitanud ning seda tuleks arvestada süüteo toimepanemise asjaolude s.o ka teo ja tagajärje kontekstis, mille kohaselt mingeid raskeid tagajärgi teol ei olnud (sh on hüvitatud kahju). Kaitsja leiab, et apelleeritavas kohtuotsuses karistuse määramisel kõiki eelviidatud asjaolusid arvestatud ei ole. Nii näiteks ei nähtu otsusest kas ja kuivõrd mõjutas süüdlase osaline kahetsus, kahju hüvitamine ning isiku tervislik seisukord (sisuliselt tegemist haige inimesega, kelle jaoks oli süüteo toimepanek sisuliselt appikarjeks tema psüühilisele seisundile tähelepaneku juhtimisele). Kuivõrd süüdistatav on varasemalt kohtulikult karistamata ja tegemist on psüühiliste haiguste tõttu töövõimetuspensionäriga, siis olnuks kohane lähtuda karistuse määramisel siiski miinimumkaristuse määrast, mida omakorda on võimalik vähendada ühe kolmandiku võrra valitud menetlusviisi arvestades, sh puudub vajadus reaalse vanglakaristuse määramiseks. Kohtupsühhiaatrilise kohtupsühholoogilise kompleksekspertiisi akti s nr 7.1-3/315 märgitu kohaselt oli isik süüdiv teo toimepanemise ajal ja võimeline karistust kandma. Vaatamata sellele, oli isiku tervisliku seisundi kirjeldus selline, mis annab aluse väiteks, et süüdistatav põdes ka kuriteo toimepanemise ajal psüühilist laadi haigusi. Arvestades süüdistatava isikut, siis on ilmne, et süüdistatava poolt süütegude toimepanemist tulevikus ei mõjuta niivõrd tema hirm vangistuse ees, kui isiku poolt saadav psühhiaatrilise ravi võimalus, mis talle antud ajahetkel on teada ja kättesaadav. Samas võiks kinnipidamisasutusse sattumine isiku vaimse tervise seisukorda oluliselt halvemuse suunas mõjutada. Niisamuti annaks süüdistatavale võimaluse hoiduda edaspidi kuritegude toimepanemisest ka

§ 75lg 1 sätestatud võimalike käitumiskontrolli nõuete järgimine. 3

§ 200

lg 2 p 8 järgi esitatud süüdistuses õigeks või alternatiivselt tühistada Pärnu Maakohtu otsus osaliselt ja teha uus otsus, millega mõista E.D

§ 200

lg 2 p 8 järgi esitatud süüdi, kuid vähendada määratud karistust oluliselt, s.o karistada süüdistatavat mitte rohkem kui 3 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada ühe kolmandiku võrra ja lõplikuks karistuseks lugeda 2 aastat ja 2 kuud vangistust, mida ei pöörata täitmisele, kui süüdistatav ei pane 3 aasta ja 6 kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab

§ 75lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid.

PROKURATUURI VASTUS 4. Süüdis tatava kaitsja apellatsioonile on tähtajaliselt esitanud seisukoha prokurör, kes ei nõustu kaitsja apellatsioonis toodud argumentidega. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei tulene tunnistaja ütlustest (apellatsiooni kontekstist nähtuvalt mõtleb apellant k annatanut), et võõra vara vallasasja hõivamine toimunuks psüühilise vägivalla abil. Sündmuskoha vaatlusprotokollist ei nähtu, et enne klienditeenindaja poolt süüdistatavale suitsupaki võtmiseks asetamisest süüdistatav kioski akna purustanuks. Puudub ka tahtlus toime panna rööv. Prokurör kaitsjaga ei nõustu ning märgib, et maakohus on õigesti tuvastanud, et kannatanu ja süüdistatava ütluste järgi taandus kannatanu koheselt tagaruumi, sest süüdistatava käitumine ei jätnud kannatanule võimalust küsida sigaretipaki eest raha. Tankla videokaamerate salvestiste vaatlusprotokollist nähtub süüdistatava agressiivne hoiak, millega asetas haamri ja noa kannatanule nähtavale kohale. Süüdistatav kasutas kannatanu suhtes sellist vägivalda, mis välistas viimase tahte teostamise täielikult ning kannatanu sellist seisundit ära kasutades võttis süüdistatav sigaretipaki. Kohtu seisukohaga saab ainult nõustuda. Kannatanu ütlustest tuleneb, et kui meesterahvas lõi haamriga katki luugi kohal oleva akna, võttis välja noa, sattus ta veel rohkem paanikasse ja tundis hirmu. Seega on tõendatud, et süüdistatav ei soovinudki kannatanult saadud suitsupaki eest tasuda, samas asus pakist saadud sigarette tarvitama ( suitsupaki vaatlusprokollist nähtub, et pakist oli 2 sigaretti puudu, seda, et suitsetama hakkas räägivad nii kannatanu kui ka tunnistaja) ehk pööras võõra vara enda kasuks, tekitas kannatanus hirmu, korrates, et tegemist on rööviga. Apellandi väitel, et kuna enne suitsupaki üleandmist süüdistatav haamriga kioski akent ei purustanud, ei saa tuletada

§ 200lg 2 p 8 objektiivse koosseisu täitumist, alust ei ole.

Kohtupraktika kohaselt on oluline, et süüdistatava vägivallategu ja vara hõivamine oleksid vahetult ajalis-ruumiliselt seotud. Oluline on, et vägivalda kasutati asja hõivamiseks. Kohus on põhjendatult järeldanud, et süüdistatava poolne vägivald välistas kannatanu tahte teostamise täielikult. Kui kannatanu ei oleks süüdistatava suhtes hirmu tundnud, oleks ta tavaolukorras nõudnud kauba eest tasumist. Hirmu tõttu süüdistatava ees ta seda teha ei julenud. Hirm tekkis tal juba siis, kui süüdistatav akna lõhkus, noa nägemine vaid süvendas juba tekkinud hirmu. Kannatanu võttis süüdistatava käitumist reaalse ohuna enda tervisele, mis on ka kolmanda objektiivse kõrvalseisja seisukohast võttes põhjendatud. Alusetu on väita, et süüdistataval puudus tahtlus toime panna rööv. Süüdistatav on andnud ütlusi, et peale järjekordset sõnavahetust emaga tekkis tal mõte, et teeb tanklas mingi sigaduse, siis saab vangi, et ema kaela pealt ära saada. Seega läks ta tanklasse kavatsusega toime panna kuritegu, mis näitabki tahtlust. Kuidagi teistmoodi ei ole võimalik sellest aru saada. E.D oli kuriteo toimepanemise ajal süüdiv, sai aru oma teo keelatusest ja oli võimeline oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Seda kinnitab ka kohtupsühhiaatria -kohtupsühholoogilise kompleksekspertiisi aktis olev eksperdi arvamus. Prokurör leiab, et puudub alus E.D karistuse kergendamiseks. Prokurör leiab, et maakohus ei ole eksinud

§ -s 56 sätestatud karistamise aluse põhimõtete vastu, oma seisukohti igati põhjendanud, mõistetud karistus vastab kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule.

§ 200lg 2 p 8 puhul on tegemist raske, esimese astme kuriteoga. Ei saa väita, et kuriteo tagajärjed ei 4

§ 200lg 2 p 8 järgi.

Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja kordab oma apellatsioonis valdavas osas samu väiteid ja seisukohti, milliseid on ta varem esitanud maakohtus ning millistele on maakohus oma otsuses ammendavalt vastanud. Maakohus on veenvalt põhjendanud kriminaalasjas uuritud tõendite kogumi hindamise põhjal oma siseveendumuse kujunemist ja nimelt seda, miks kohus nii kanntanu kui ka süüdistatava enda ütluste põhjal asus seisukohale, et E.D on kannatanu suhtes võõra vallasasja äravõtmiseks psüühilist vägivalda kasutanud, seejuures oli vägivald

§ 120lg 1 kvaliteediga (tervisekahjustuse tekitamise ähvardus).

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on kogumis hinnatud tõendite põhjal jõudnud ainuvõimalikule järeldusel e, et asjas on leidnud veenvalt tõendamist asjaolu, et süüdistatav E.D hõivas sigaretipaki vägivalda kasutades. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning tuli õigele järeldusele, et süüdistusversioon kaalub veenvalt üles kaitseversiooni sellest, et süüdistatav ei ole sigaretipaki hõivamiseks mingisugust vägivalda kasutanud. Väärib märkimist, et kaitsja ei seagi tegelikult kahtluse alla ei kanntanu ega süüdistatava ütluste usaldusväärsust, vaid annab neile kohtust üksnes erineva hinnangu, mis seisneb selles, et suitsupakk oli antud kannatanu poolt vabatahtlikult, nuga ja haamer olid kannatanule demonstreeritud ning aken purustatud alles peale süüdistatavale suitsupaki üleandmist. Kohtukolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et süüdistatava käitumise röövimisena kvalifitseerimise seisukohalt ei oma kaitsja antud argument sisulist tähtsust. Oluline on see, et kauba hõivamine on ajaliselt seotud kannatanu suhtes süüdistatava poolt rakendatava psüühilise vägivallaga, mis oli suunatud kannatanu vastupanu välistamisele kauba tagasi nõudmisel või süüdistatava tegevuse muule takistamisele. Kasutatud psüühiline vägivald (haamriga akna purustamine ning noa näitamine) ning sigaretipaki hõivamine on omavahel ajaliselt lahutamatult 5

§ 200lg 2 p 8 ning ei pea vajalikuks maakohtu seisukohti korrata.

1. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest on süüdistataval tuvastatud segatüüpi isiksushäire ning amfetamiini kuritarvitamine. Süüdistatava suhtes oli läbi viidud ambulatoorne kohtupsühhiaatriline kohtupsühholoogiline kompleksekspertiis, mille ekspertarvamuse kohaselt ei esinenud süüdistataval teo toimepanemise ajal 06.03.2020 psüühikahäireid või kognitiivset defitsiiti ja ta oli võimeline aru saama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. E.D-le ei ole meditsiiniliselt näidustatud psühhiaatrilise sundravi kohaldamine. Sellest tulenevalt on E.D temale inkrimineeritud kuriteo toime pannud süüdivusseisundis ning ta on selle toimepanemises süüdi. Süüdistatav andis loogilisi selgitusi, et kuriteo toimepanemise motiiviks on olnud tema konflikt emaga, mille tulemusena tekkis tal mõte panna toime mõni kuritegu ja sattuda vangi, et emale mitte koormaks olla.
2. Alternatiivse taotlusena palub süüdistatava kaitsja tühistada maakohtu otsus E.D-le mõistetud karistuse osas ja karistada süüdistatavat mitte rohkem kui 3 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada ühe kolmandiku võrra ja lõplikuks karistuseks lugeda 2 aastat ja 2 kuud vangistust, mida ei pöörata täitmisele täielikult. Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (

§ 56

lg 1 ls 1) ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Nii võivad süü suurust mõjutada koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, aga samuti kannatanu isik ja tema käitumine. (Vt lähemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. aprilli 2020. a otsus nr 1-18-2232/179, p 71; 11. juuni 2018. a otsus nr 1-17-1629/44, p 28; 17. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-58-13, p 8; 12. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-76-12, p 7; 15. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1; 16. mai 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-14-07, p 6.)

§ 200

näeb karistusena ette kolme- kuni viiteisteaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmiseks määraks on 9 aastat vangistust, mis on antud juhul karistuse mõistmise lähtepunktiks. Maakohus on asjakohaselt märkinud, et süü suurust mõjutab esmalt asjaolu, et süüdistatav on teo toime pannud avalikus kohas, kus oli juurdepääs ka teistele kõrvalistele isikutele. Samas tekitatud varaline kahju ei ole suur. Selliselt asus maakohus õigele seisukohale, et süüdistatava süü röövimise toimepanemises on keskmisest väiksem. Maakohus võttis õigesti karistust kergendava asjaoluna arvesse

§ 57lg 1 p -s 3 sätestatud puhtsüdamlikku kahetsust.

Samas leiab ringkonnakohus, et maakohus on jätnud alusetult tähelepanuta, et süüdistatav on tekitatud kahju vabatahtlikult hüvitanud ning kannatanu OÜ T on esitatud tsiviilhagi nõudest loobunud (tlk 55, 56). Süüdistatava poolt kahju vabatahtlik hüvitamine on käsitletav veel ühe karistust kergendava asjaoluna

§ 57lg 1 p 2 tähenduses.

Karistust raskendavad asjaolud

§ 58tähenduses puuduvad.

Kohtukolleegium on seisukohal, et karistust kergendava asjaolu arvestamata jätmine on käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena, mis tingib maakohtu otsuse tühistamise süüdistatavale mõistetud karistuse osas ning temale kergema karistuse m õistmise. Arvestades süüdistatava kuriteo toimepanemise motiivi ning selle toimepanemise asjaolusid (süüdistatav jäi sündmuskohale ootama politsei saabumist), leiab kohtukolleegium, et süüdistatavat on võimalik karistada 6

§ 200lg 2 p 8 järgi uue karistuse. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Allkirjastatud digitaalselt 7