← Eesti

2-19-1488/90

Obsah (9)§ 654§ 230§ 238§ 442§ 175§ 172§ 651§ 174§ 177

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Gea Lepik ja Neve Uudelt Määruse tegemise aeg ja koht 2. juuni 2025, Tallinn Kohtuasja number 2-19-1488 Kohtuasi B.R avaldus kaas

) § 657 lg 1 p 2 ja § 659 alusel tuleb maakohtu määrus tühistada osas, millega maakohus määras aastaringselt hoitavaks temperatuuriks 16,5C. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue määruse, millega määrab aastaringselt hoitavaks temperatuuriks 14C. Muus osas jääb maakohtu määrus muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

§ 654

lg 22 kohaselt esitab ringkonnakohus määruse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

  1. Maakohus tuvastas õigesti järgmised asja lahendamiseks olulised asjaolud, mille üle pooltel vaidlus puudub. 1) Avaldaja ja puudutatud isik on Tallinnas, Ida tee 20 asuva kinnisasja kaasomanikud, kummalegi kuulub ½ mõttelist osa kinnistust (dtl 12–13). Kinnistul asub kahekorruseline elamu (dtl 90–91). 2) A. B.R (avaldaja õiguseellane) ja Q (puudutatud isiku õiguseellane) 15.10.1996 ostumüügi ja kaasomandi valdamise ja kasutamise korra lepingu kohaselt jäid Q valdusse ja kasutusse eraldi sissekäiguga elamu esimene korrus, mis koosneb kahest toast, kahest esikust, köögist, panipaigast, vaheruumist, verandast, kojast, käimlast ja vannitoast, mis on märgitud ruumide eksplikatsioonil ja asendiplaanil numbritega 1, 1A, 2, 2A, 3, 4, 5, 6, 7, 8, kelder nr 14 all (lepingu p 2.4.1.1); A. B.R valdusse ja kasutusse jäid eraldi 7 sissekäiguga elamu teine korrus, mis koosneb kolmest toast, panipaigast ja esikust, mis on märgitud ruumide eksplikatsioonil ja asendiplaanil numbritega 9, 10, 11, 12, 13 ning elamu esimesel korrusel asuv käimla nr 8A all, koda koos teisele korrusele viiva trepiga nr 8B all, tuulekoda nr 8C all (lepingu p 2.5.1.1) (dtl 237–250). 3) Puudutatud isik omandas 15.09.2016 kaasomandiosa 01.09.2016 sõlmitud müügilepingu alusel. Selle p 2.1.3 kohaselt on kaasomanike suulise kokkuleppe kohaselt müüja ainuvalduses ja -kasutuses eraldi sissekäiguga elamu esimene korrus, mis koosneb kahest toast, kahest esikust, köögist, panipaigast, vaheruumist, verandast, kojast, käimlast ja vannitoast, mis on 15.10.1996 kinnistu, mille mõtteline osa on lepingu esemeks 1, oluliseks osaks oleva ehitise kui vallasasja suhtes sõlmitud ostu-müügi ja kaasomandi valdamise ja kasutamise korra lepingu, mis on tõestatud Tallinna notar Sirje Rõõmu poolt notariaalregistri nr 4476 all, lisaks olevatel eksplikatsioonil ja asendiplaanil tähistatud numbritega 1, 1A, 2, 2A, 3, 4, 5, 6, 7, 8, samuti numbriga 14 tähistatud kelder (p 2.1.3.1a), ning teise kaasomaniku ainuvalduses ja kasutuses on eraldi sissekäiguga elamu teine korrus, mis koosneb kolmest toast, panipaigast ja esikust, mis on viidatud lepingu lisaks olevatel eksplikatsioonil ja asendiplaanil tähistatud numbritega 9, 10, 11, 12, 13 ning samuti elamu esimesel korrusel asuv nr-ga 8A tähistatud käimla, nr-ga 8B tähistatud koda koos teisele korrusele viiva trepiga ning nr-ga 8C tähistatud tuulekoda (p 2.1.3.2a) (dtl 146–160). 4) Kinnistusraamatusse ei ole kantud märkust kasutuskorra kohta. Avaldaja ja puudutatud isik ei ole kirjalikult kasutuskorras kokku leppinud. 5) Puudutatud isiku ainukasutuses on
  2. a majaplaanil (dtl 142–145) märgitud elamu esimese korruse ruumid, mis on tähistatud numbritega 5, 6, 7 ja
  4. Määruskaebemenetluses vaidlevad menetlusosalised eelkõige selle üle, kas esimese korruse ruumid nr 1-4 on puudutatud isiku ainukasutuses ning millist sisetemperatuuri saab kohustada puudutatud isikut tema ainukasutuses olevates ruumides hoidma. Esimese korruse ruumide nr 1-8 ainukasutus
  5. Vaidlus puudub asjaolus, et esimese korruse ruumid 5-8 on puudutatud isiku ainukasutuses. Vastavat asjaolu kinnitab puudutatud isik ka määruskaebuse p-s 2.1.2 (dtl 606).
  6. Pooled vaidlevad ruumide 1-4 ainukasutuse üle. Avaldaja leiab, et need on aastakümnete jooksul väljakujunenud kasutuskorra järgi puudutatud isiku ainukasutuses. Puudutatud isiku hinnangul on aga ruumid 1-4 avaldaja ja puudutatud isiku kaaskasutuses, kuna tegemist on tehnoruumidega, mis on vajalikud hoone kui terviku majandamiseks, ning millele on mõlemal kaasomanikul juurdepääs.
  7. Maakohus tuvastas, et vaidlusalused ruumid 1-4 olid puudutatud isiku õiguseellaste ainukasutuses ning puudutatud isik oli kinnistu mõttelist osa omandades teadlik varasemast kaasomanike vahelisest kasutuskorra kokkuleppest ja kasutas elamut samasuguses korras vastuväideteta edasi alates kaasomandi omandamisest kuni kohtumenetluseni. Ka avaldaja aktsepteeris oma käitumisega senist kasutuskorda. Sellest tulenevalt asus maakohus seisukohale, et pooled sõlmisid omavahel kaudsete tahteavaldustega kasutuskorra eelmiste kaasomanike kasutuskorraga samadel tingimustel, mis tähendab, et puudutatud isiku ainuvalduses ja -kasutuses on esimesel korrusel asuvad ruumid 1-
  8. Ringkonnakohus nõustub selle maakohtu seisukohaga ega pea vajalikuks maakohtu vastavaid põhjendusi terves ulatuses korrata (

§ 654lg 6 koosmõjus §-ga 659).

8

  1. Iseenesest õige on määruskaebuse esitaja väide, et kuna kasutuskorda ei ole kinnistusraamatusse kantud, ei läinud talle AÕS § 79 lg 2 alusel üle varasemate kaasomanike vahelised kokkulepped kaasomandi kasutamise kohta. See aga ei välista samasugustel tingimustel kasutuskorras kokkuleppimist ning kehtimist tema ja avaldaja vahel.
  2. Kolleegium leiab, et avaldaja ja puudutatud isik sõlmisid Ida tee 20 elamu kasutamise korra kokkuleppe samadel tingimustel nagu see kehtis varasemate kaasomanike vahel, s.o, et elamu esimese korruse ruumid 1-8 on puudutatud isiku ainukasutuses. Vastav kokkulepe sõlmiti kaudsete tahteavaldustega (TsÜS § 68 lg 3), millena on käsitletav ka asja faktiline (edasi)kasutamine pärast kaasomanikuks saamist (vt ka RKTKm 20.06.2022, 2-19-8045, p 15). 18.
  3. Puudutatud isik on kohtule avaldanud, et müügilepingu sõlmimise järgselt sai ta müüjalt võtme juurdepääsuks esimese korruse ruumidele (25.03.2019 seisukoha p 2.1.3, dtl 117). Arvestades 01.09.2016 müügilepingu p.-s 2.1.
  4. sisalduvaid selgitusi selle kohta, et müüja ainuvalduses- ja kasutuses olid mh esimese korruse ruumid 1¬4, siis tuleb asuda seisukohale, et puudutatud isik sai müügilepingu sõlmimise järgselt võtmed juurdepääsuks mh ruumidele 1-
  5. Ärakuulamisel selgitas avaldaja täiendavalt, et ta kasutas pärast müügilepingu sõlmimist esimese korruse ruume ja alguses ka elas seal: „Ostsin septembris
  6. /…/ Olin septembris ja oktoobris kogu aeg seal. /…/
  7. aasta maikuus-juunikuus kolisin täielikult sinna, et hakata remontima. Elasin seal mai lõpust kuni oktoobri keskpaigani iga päev“ (vt ärakuulamise protokoll ajamärk 00:37:12, dtl 216). Seejuures ei ole puudutatud isik väitnud, et ta ei kasutanud ruume 1-4 perioodil 2016 september kuni 2017 oktoober, mil ta seal elas, ega tõendanud, et oleks pakkunud avaldajale enne kohtumenetlust 27.03.2019 ruumide 1-4 osas kaasvaldust. Kolleegiumi hinnangul kinnitab 27.03.2019 puudutatud isiku poolt avaldaja esindajale Ida tee 20 kinnistul asuva eluhoone põhjapoolse välisukse võtme üleandmine ligipääsuks keldrile ja tehnoruumidele (dtl 176), et seni ajani puudus avaldajal nendele ruumidele juurdepääs (sh valdus). Vastasel juhul puudunuks võtme üleandmisel igasugune mõte. 18.
  8. Kuna puudutatud isik oli varasemas menetluses siiski märkinud, et ta pakkus ka enne kohtuasja algust avaldajale võtit juurdepääsuks vaidlusalustele ruumidele (avaldaja 25.03.2019 seisukoha p 2.1.4, dtl 117), andis ringkonnakohus avaldajale võimaluse selgitada ja tõendada, millal ja mis asjaoludel on ta avaldajale varem kui 27.03.2019 vaidlusaluste ruumide võtit pakkunud. Puudutatud isik ei osanud esile tuua võtme pakkumise aega ega võtme pakkumisega seotud täpsemaid asjaolusid (09.04.2025 puudutatud isiku vastus kohtunõudele, dtl 617–618). 18.
  9. Eelnevat arvestades asub kolleegium seisukohale, et puudutatud isik kasutas pärast müügilepingu sõlmimist ja elamu valduse saamist esimese korruse ruume, sh ruume nr 1-4 edasi vastavalt varasemate kaasomanike kokkuleppele, st ainuisikuliselt. Seega ei kinnita asjas esitatu puudutatud isiku väidet, mille kohaselt ta ei ole teinud tahteavaldust kaasomandi kasutuskorras kokkuleppimiseks varasematel tingimustel. Määruskaebuse väide, mille kohaselt puudus vajadus mistahes kasutuskorraga seotud avalduste tegemiseks, sest puudutatud isik ei soovinud kasutada teist korrust, kinnitab vaid kolleegiumi veendumust, et puudutatud isiku sooviks pärast kaasomandi osa omandamist oli jätkata elamu kasutamist selliselt nagu seda oli varasemalt kasutatud. Puudub vaidlus asjaolus, et ka avaldaja kasutas puudutatud isiku kaasomanikuks saamisel elamut edasi varasemate kaasomanike kokkuleppe kohaselt, s.o peamiselt elamu teise korruse ruume. Elamu edasikasutamisega sõlmisid avaldaja ja puudutatud isik kaasomandi kasutamise kokkuleppe, mille kohaselt on puudutatud isiku ainukasutuses ja -valduses mh ruumid 1-
  10. 9
  11. Eelnevat ei muuda ka asjaolu, et puudutatud isik andis 27.03.2019 avaldaja esindajale võtme, mis võimaldas ruumidele 1-4 juurdepääsu (dtl 176). Selleks ajaks oli kaasomandi kasutamise kokkulepe juba sõlmitud ning ligikaudu kaks ja pool aastat (müügileping sõlmiti 2016 septembris ja võti anti 2019 märtsis) ka selle kokkuleppe järgi elamut kasutatud. Sarnaselt mistahes muule mitmepoolsele kokkuleppele saab ka AÕS § 72 lg 1 järgset kaasomanike vahelist kokkulepet muuta üksnes teise poole nõusolekul.
  12. Puudutatud isik on menetluses tõendanud, et andis 27.03.2019 (s.o kohtumenetluse ajal) avaldaja lepingulisele esindajale üle võtme keldrile ja tehnoruumidele püsivaks ja ajaliselt piiramatuks juurdepääsuks (dtl 176). Avaldaja selgitas, et võtme vastuvõtmine oli seotud üksnes pikka aega kestnud veeavariiga, mille lahendamiseks oli vajalik juurdepääs keldris asuvatele torudele (vt nt 30.08.2019 ärakuulamise protokolli ajamärgid 00:31:11 ja 00:31:20, dtl 215). Pärast torude parandamist andis avaldaja võtme kohtutäituri hoiule, sest puudutatud isikule polnud seda võimalik tagastada (dtl 400–401). Kolleegiumi hinnangul ei ole ühekordselt veeavarii kõrvaldamise eesmärgil võtme vastuvõtmine kasutuskorra kokkuleppe muutmisega nõustumine. Samuti on avaldaja võtme tagastamisega selgelt väljendanud muutmisega mittenõustumist. Seega, isegi kui käsitada puudutatud isiku 27.03.2019 võtme andmist kasutuskorra muutmise ettepanekuna, ei ole avaldaja kokkuleppe muutmisega nõustunud.
  13. Eelnevat arvestades ei nõustu kolleegium ka määruskaebuses esitatud väitega, mille kohaselt on kaasvalduse (võtme) avaldajale pakkumise aeg ebaoluline, kuna minimaalse sisetemperatuuri tagamise kohustus seatakse edasiulatuvalt. Võtme pakkumise aeg on oluline senise kasutuskorra jätkamise ehk kaudse tahteavalduse tuvastamiseks, mis omakorda on oluline pooltevahelise kasutuskorra tuvastamiseks. Kehtiva kasutuskorra puhul ei ole ka kohtul alust sellest lahendi tegemisel mööda vaadata.
  14. Tähtsust ei oma ka puudutatud isiku määruskaebuses esitatud väide, mille kohaselt on esimese korruse pind teise korruse omast oluliselt suurem, kuid nii avaldaja kui puudutatud isiku omandis on võrdselt ½ mõttelist osa kinnisasjast. Seadus ei piira leppida kaasomandi kasutamise ulatuses kokku teisiti nende omandiosa suurusest. Samuti ei mõjuta kinnistusraamatusse kantud kaasomandi osade suurus kaasomanike kokkuleppe tingimusi ega kehtivust.
  15. Juhul, kui puudutatud isik leiab, et vaidlusalused ruumid peaksid siiski olema mõlema kaasomaniku kasutuses ning avaldaja keeldumine hoone kui terviku jaoks oluliste tehnoruumide kaasvaldamisest ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, siis on puudutatud isikul võimalik taotleda kehtiva kasutuskorra muutmist. Juhul kui avaldaja sellega ei nõustu, saab puudutatud isik esitada kohtusse nõude kaasomaniku tahteavalduse asendamiseks eeldusel, et asjaolud on võrreldes kasutuskorra sõlmimisega muutnud (AÕS komm

(2014)§ 72 lg 1, p 3.1.2.2). Sellist vastunõuet praeguses asjas esitatud ei ole. Korrashoiukohustuse ja avaldaja õiguste rikkumine ning oht rikkumiseks tulevikus
  1. Riigikohus selgitas, et ainukasutusse antud elamuosadega kaasomandi puhul saab kaasomanikul lasuvat AÕS § 72 lg-st 5 tulenevat teiste kaasomanike kahjustamisest hoidumise kohustust sisustada analoogselt korteriomaniku eriomandi kasutamise kohustusega. See tähendab, et kaasomanikul on tema ainukasutuses olevate ruumide korrashoiukohustus, mis hõlmab ka ainukasutuses olevates ruumides vajaliku sisekliima hoidmise kohustust (analoogselt KrtS § 31 lg-ga 2) (RKTKm 08.05.2024, 2-19-1488, p 15). 24.
  2. KrtS § 31 lg 2 kohaselt on iga korteriomanik eriomandi eseme korrashoidmisel muu hulgas kohustatud hoidma selle piires sellist temperatuuri ja õhuniiskust, mis tagab kaasomandi eseme säilimise ning teiste eriomandite esemete kasutamise nende otstarbe 10 kohaselt ja ilma ülemääraste kulutusteta. Puudub vaidlus asjaolus, et puudutatud isik ei küta esimese korruse ruume mh kütmisperioodil, s.o sügisel ja talvel (vt ka ärakuulamise protokolli ajamärgid 00:50:25 kuni 00:59:18, dtl 216–217). Puudutatud isik on rikkunud tema ainukasutuses olevate ruumide korrashoiukohustust (praegusel juhul kütmiskohustust).
  3. Kui kaasomanik rikub temal lasuvat ainukasutuses olevate ruumide korrashoiu kohustust, saavad teised kaasomanikud nõuda rikkuvalt kaasomanikult rikkumise lõpetamist või sellest hoidumist AÕS § 72 lg 5 järgi. Sellisel juhul peab olema tõendatud õiguste rikkumine ja selle kordumise oht või oht, et rikkumine võib tulevikus toimuda (RKTKm 08.05.2024, 2-19-1488, p 17 ja seal viidatud kohtupraktika).
  4. Riigikohus selgitas, et olukorras, kus kaasomandis olevat elamut kasutatakse (vähemalt osaliselt) alaliseks elamiseks, on kaasomanikel õigustatud huvi (AÕS § 72 lg 5), et iga kaasomanik hoiaks tema ainukasutuses olevates ruumides sellist temperatuuri ja õhuniiskust, mis tagaks kaasomandi eseme säilimise ning teiste kaasomanike ainukasutuses olevate ruumide kasutamise vastavalt nende otstarbele ilma ülemääraste kulutusteta. Eluruumides peab olema tagatud inimesele ohutu ja tervislik elukeskkond ning seal peab olema võimalik ööpäev läbi viibida (RKTKm 08.05.2024, 2-19-1488, p 16). Avaldaja on menetluses välja toonud, et kütmata jätmine põhjustab probleeme veetorudega (sh vee külmumine torudes), muudab külmaks avaldaja majaosa, eriti põrandad, suurendab avaldaja küttekulusid ning võib halveneda hoone seisund (nt madala temperatuuri ja kõrge niiskuse puhul tekib hallitus). Maakohus asus seisukohale, et elamu alumise korruse kütteperioodil kütmata jätmine võib kahjustada nii maja kui ka takistada avaldajal asja kasutamist, sh mõjuda kahjulikult avaldaja tervisele. Ringkonnakohus nõustub selle maakohtu seisukohaga ega pea vajalikuks maakohtu vastavaid põhjendusi terves ulatuses korrata (

§ 654lg 6 koosmõjus §-ga 659).

26.

  1. Puudutatud isik esitas 15.05.2025 uue asjaolu, mille kohaselt ei ela avaldaja enam vaidlusaluses hoones. Kolleegiumi hinnangul on selline väide meelevaldne. Puudutatud isik ei ole seda asjaolu tõendanud, kuid põhjendab sellist järeldust avaldaja 16.04.2025 seisukohas ja selle lisana esitatud avaldaja kirjalikus seletuses avaldatud väitega elamus vee puudumise kohta. Avaldaja märkis 16.04.2025 seisukohtade p-s 18, et elamus on juba ülipikka aega puudunud veevarustus ning seisukohtadele lisatud avaldaja selgitustes on avaldatud, et „Annan teada, et vett ei tulnud meil kuni 2024 aasta suve lõpuni kuni üks hetk kuupäeval 19.08.2024 kuulsime läbi seina vee solinat. Kuna kraanidest ei tulnud ikka tilkagi, siis kutsusime kohale Tallinna Vee, et nad keeraksid koheselt tänavalt vee kinni. Me oleme olnud alates 06.01.2024 ilma veeta! See on üle aasta aja. S.Z ei ole kordagi kohal käinud ja telefonile ei vasta.“ Kolleegiumi hinnangul ei ole võimalik sellest järeldada, et avaldaja ei elaks elamus. Vastupidi, pigem viitab selgituses kirjeldatud veega seonduvate probleemide järjepidev täheldamine sellele, et avaldaja siiski elab seal – vastasel juhul ei oleks tal võimalik pidevalt vee- ja veetorudega toimuvaga kursis olla. Lisaks on sobiva sisekliima tagamine vajalik ka elamu säilimiseks. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kütmata jätmine võib mõjuda kahjulikult mh hoone konstruktsioonidele. Seega kahjustaks kütmata jätmine avaldaja omandit ning kaasomandi eseme säilimine peab olema tagatud olenemata sellest, kas isik seal alaliselt elab või mitte. 26.
  2. Ülaltoodut arvestades on avaldaja õiguste rikkumine tõendatud.
  3. Avaldaja on viidanud (vt avaldaja 12.09.2019 seisukoht, dtl 255) Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu koostatud uuringule „Küttekulude jaotamine korruselamus korterite hoone ühtsest küttesüsteemist lahtiühendamise korral“ (kättesaadav: http://www.tepso.ee/failid/File/Kuttekulude %20jaotamine.pdf), (Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu uuring). Selle p 4.1.3 kohaselt „avaldab korterite lahtiühendamine mõju ka hoone ehituskonstruktsioonidele, seda juhul kui 11 lahtiühendatud korterit ei köeta üldse või hoitakse seal normaalsest oluliselt madalamat temperatuuri. See mõju avaldub hoone ehitus konstruktsioonide seisukorra halvenemises pika aja jooksul. Madal temperatuur mõnes korteris võib esile kutsuda seinte täiendavat niiskumist, hallitusseente teket, mõningatel juhtudel ka välisviimistluskihi, nt krohvisegu pragunemist ja osalist mahavarisemist. Erinev termiline paisumine, tingituna seinamaterjalide erinevatest temperatuuridest võib kahjustada ka vuugitihendeid. Sellised protsessid on pikaajalise toimega /…/“. Tsiteeritud uuringust nähtub, et puudutatud isiku ainukasutuses olevate ruumide kütmata jätmine võib kaasa tuua elamu kahjustumise. Seega on tõendatud ka avaldaja õiguste rikkumise oht tulevikus.
  4. Praegusel juhul ei ole asjakohane määruskaebuses esitatud väide, et elamut kahjustavad muud tegurid nagu hoone üldiselt halb seisukord ning avaldaja vähene huvi majas esinevate probleemidega tegelemiseks. Isegi, kui elamut kahjustavad ka muud tegurid, ei tähenda see, et mittekütmine hoonet ei kahjustaks või et puudutatud isik võiks omapoolse käitumisega (mittekütmisega) elamut veelgi kahjustada. Minimaalse sisetemperatuuri määramine
  5. KrtS § 31 lg 2 kohaselt tuleks hoida sellist temperatuuri ja õhuniiskust, mis tagab kaasomandi eseme säilimise ja teiste eriomandite esemete kasutamise nende otstarbe kohaselt ilma ülemääraste kulutusteta. Seejuures selgitas Riigikohus, et tagatava temperatuuri määramisel on kohtul lai diskretsiooniõigus, lähtudes hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ning arvestades kõigi oluliste asjaoludega (vt RKTKm 08.05.2024, 2-19-1488, p 16, p 23.1 ja p 23.2).
  6. Maakohus asus seisukohale, et põhjendatud on 16,5C hoidmine (nõutud 18 asemel). Vastava temperatuuri määramisel lähtus maakohus avaldaja viidatud tsiviilasjas nr 2-17-9580 tehtud lahendist, milles leiti, et ahiküttega eluruumis optimaalse niiskustaseme hoidmiseks ja puitu lagundavate seenpopulatsioonide tekke vältimiseks peab olema tagatud sisetemperatuur mitte alla 16,5ºC. Viidatud lahendis aga määras kohus sellise temperatuuri, arvestades konkreetse kaasuse asjaolusid ning asjas esitatud ekspertarvamust (vt TrtMKo 28.08.2018, 2-17-9580, p 23.6). Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud üksnes teises kohtuasjas, st praegusest kaasusest erinevatel asjaoludel tehtud lahendist lähtumine. Kuigi maakohus on ka märkinud, et asjas esitatu ei võimalda teha järeldust, et kahjustuste vältimiseks oleks nõutav hoida esimesel korrusel kõrgemat temperatuuri kui 16,5C, ei ole maakohus siiski põhjendanud, miks on praeguses asjas selliste kahjustuste ärahoidmiseks vajalik just 16,5C. Siintoodut arvestades on kolleegiumi hinnangul põhjendatud määruskaebuses esitatud etteheide, mille kohaselt jääb maakohtu otsusest ebaselgeks, miks on määratud just 16,5C. Selles osas on maakohus diskretsiooni rikkunud. Ringkonnakohus saab selle rikkumise kõrvaldada.
  7. Kolleegiumi hinnangul on praegusel juhul põhjendatud kohustada puudutatud isikut hoidma esimese korruse ruumides 1-8 temperatuuri vähemalt 14ºC tasemel. Määruskaebuse esitaja vastav seisukoht on põhjendatud. Mitte ükski asjas esitatud tõend ei kinnita madalama kui 14C temperatuuri piisavust elamu kahjustuste vältimiseks ning kõrgema kui 16,5C temperatuuri määramiseks puuduks alus juba seetõttu, et avaldaja ei ole maakohtu poolt määratud temperatuuri vaidlustanud. Samuti ei ole praeguse vaidluse asjaolusid arvestades tõendatud just 16,5C temperatuuri hoidmine. 31.
  8. Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu uuringu kohaselt tuleks ehituskonstruktsioonidele ebasoovitava mõju vältimiseks hoiduda ruumide temperatuuri langetamisest alla 14ºC. Kuigi nimetatud uuringu kohaselt võib sõltuvalt ruumide õhuniiskusest probleeme tekkida juba kõrgematel ruumi siseõhu temperatuuridel, ei ole praeguses asjas teada, milline on ruumide õhuniiskus ning kui palju kõrgem temperatuur kui 12 14C peaks sellisel juhul vaidlusaluse elamu ruumides olema. Seega ei ole praegusel juhul alust väita, et ebasoovitava mõju vältimiseks tuleks praegusel juhul kehtestada kõrgem minimaalne siseõhu temperatuur kui 14C. 31.
  9. Kuigi Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu uuringus (vt uuringu lk 19) on antud soovitus kehtestada korteriühistu üldkoosoleku otsusega 18C miinimumtemperatuur, on samas märgitud ka, et määruses eluruumile esitatavate nõuete kohta on 18C kehtestamisel lähtutud elanike mugavusest, hoone konstruktsioonide säilivuse aspekti see ei käsitle. Elanike mugavuse osas tuleb aga praegusel juhul arvestada, et puudutatud isik ise nendes ruumides igapäevaselt ei ela. Lisaks ei ole ruumid 1, 2 ja 3 kasutatavad eluruumidena ega sisalda väidetavalt ka küttekehasid, mis tähendab, et puudutatud isik peaks nendes ruumides temperatuuri saavutamiseks kasutama alternatiivseid küttekehasid või kütma teisi ruume sedavõrd rohkem. Neid asjaolusid tuleb arvestada vaidlusaluste ruumide minimaalse siseõhu temperatuuri määramisel. Samuti arvestab kolleegium asjaolu, et kuigi avaldaja elab igapäevaselt ülemise korruse ruumides, ei ole välistatud tema kasutuses oelvates ruumides 18C saavutamine ka puudutatud isiku ruumides mõnevõrra madalama temperatuuri kui 18C hoidmisel.
  10. Kolleegium ei nõustu määruskaebuse esitaja etteheitega, mille kohaselt ei ole maakohus tuvastanud, kas kohtu määratud aastaringne temperatuur on tegelikkuses saavutatav. Maakohus käsitles seda küsimust vaidlustatud määruse p-s 16, milles asus seisukohale, et puudutatud isiku esitatud fotod kütmisest (dtl 277–293) ei võimalda hinnata, milline temperatuur on kütmisega saavutatav, ning puudutatud isiku esitatud Puleium OÜ hinnang elamu üldisele seisukorrale (dtl 59–75) ei sisalda teavet kütmise võimalikkuse kohta. Muid tõendeid ei ole puudutatud isik oma vastuväite tõendamiseks esitanud. 32.1.

§ 230

lg 1 ja § 477 lg 1 järgi peab ka hagita menetluses üldjuhul kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Maakohus selgitas ja tegi puudutatud isikule ärakuulamisel ettepaneku esitada tõendeid selle kohta, et vaidlusaluseid ruume ei ole võimalik kütta temperatuurini18C (vt 30.08.2019 ärakuulamise protokolli ajamärk 01:07:52). Puudutatud isik esitas ka ekspertiisi taotluse, kuid jättis ekspertiisitasu ettemaksu tasumata, mistõttu asjas ekspertiisi läbi ei viidud. 32.

  1. Kolleegiumi hinnangul ei ole võimalik kütmise või konkreetse temperatuuri saavutamise võimalikkust hinnata ka puudutatud isiku 15.05.2025 apellatsioonimenetluses taotletud vaatluse korraldamisega. Maakohus leidis õigesti, et vastava küsimuse oleks saanud esitada eksperdile, kuid puudutatud isikust endast tuleneval asjaolul (ekspertiisitasu ettemaksu tasumata jätmine) ekspertiisi läbi ei viidud. 32.
  2. Samas on avaldaja esitanud C (s.o enne puudutatud isikut elamu esimesel korrusel elanud isiku) kirjaliku selgituse (dtl 162–163), mille kohaselt oli aastatel 2011–2014, mil ta seal elas, lihtne ruume soojana hoida.
  3. Puudutatud isik esitas 15.05.2025 taotluse kinnistul vaatluse korraldamiseks, et teha kindlaks elamu seisund ja hinnata selle elamiskõlblikkust ning tavapärase toasoojuse aastaringse saavutamise võimalikkust, ning palus kaasata vaatlusele ehituseksperdi. Ringkonnakohus leiab, et puudutatud isiku taotlus tuleb jätta rahuldamata. Vaatluse korraldamise esimeseks eelduseks on, et vaatlus võimaldaks saada täiendavat teavet (

I komm

(2017), § 291, p. 3.1.a)) ning vaatluse korraldamine omab tähtsust siis, kui menetlusosaline toob määruskaebuses välja asjaolud, mille alusel saab jõuda veendumusele, et vaatluse korraldamisel oleks kohtu järeldus kujunenud teistsuguseks (TlnRnKm 25.02.2019, 2-18-10844, p 9.1). Kolleegiumi hinnangul ei ole pelgalt vaatlusega võimalik tuvastada, kas või millise temperatuuri saavutamine on vaidlusalustes ruumides võimalik. 13 Lisaks on puudutatud isik oma taotlust põhjendanud suuresti samade asjaoludega, millele on tuginetud ka maakohtumenetluses. Uue asjaoluna toob puudutatud isik välja üksnes selle, et väidetavalt on avaldaja loobunud elamu kasutamisest elamus vee puudumise tõttu, mis puudutatud isiku hinnangul näitab elamu elamiskõlbmatust. Kolleegium on aga ülal põhjendanud, et ei nõustu puudutatud isiku väidetega selle kohta, et avaldaja elamus ei ela, ning ühtlasi asunud seisukohale, et puudutatud isikul oleks sellele vaatamata kütmiskohustus. Samuti ei mõjuta vee puudumine kütmise võimalikkust ega -kohustust. Seega ei oleks avaldaja taotletava vaatlusega võimalik saada täiendavat teavet kütmise võimalikkuse kohta ega põhjendatud sisetemperatuuri määramiseks. Vaatluse korraldamine ja selleks eksperdi kaasamine ei ole praegusel juhul asjakohane (

§ 238lg 1 esimese lause).

  1. Puudutatud isik on vaidlustanud ka menetluskulude jaotuse maakohtumenetluses põhjusel, et puudutatud isik ei ole esitanud seisukohta, mille kohaselt peaks aastaringne temperatuur olema 0C, vaid on olnud seisukohal, et õiguslikult alusetu on nõuda 18C tagamist. Samas on puudutatud isik avaldusele tervikuna vastu vaielnud ja palunud jätta avalduse rahuldamata. 34.
  2. Kolleegium selgitab, et praegusel juhul ei ole maakohus menetluskulude jaotamisel lähtunud sellest, justkui oleks puudutatud isik palunud määrata 0C temperatuuri. Maakohus otsustas jaotada menetluskulud vastavalt nõude rahuldamise ulatusele ning lähtus proportsiooni määramisel avaldaja nõutud temperatuurist (18°C) kohtu poolt määratud temperatuurile (16,5°C). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole määratud temperatuurist lähtumine menetluskulude jaotamisel siiski õigeks lähtekohaks. Avaldaja on esitanud AÕS § 72 lg 5 järgse nõude analoogselt VÕS § 1055 lg-ga 2 õigusrikkumise lõpetamiseks ja rikkumisest hoidumiseks (RKTKo 16.02.2011, 3-2-1-149-10, p 15). Avaldaja taotlust 18C kraadise sisetemperatuuri ja kohtu äranägemisel määratava sisetemperatuuri osas ei saa käsitleda alternatiivsete nõuetena. Õiguskirjanduses on selgitatud, et kuivõrd kohtuotsus peab olema täidetav (vt

§ 442

lg 5), siis ei saa kostjale lg 1 esimese lause või lg 3 p 1 alusel pandav kohustus (hagejat kahjustava tegevuse või ähvardamise lõpetamiseks või rikkumisest hoidumiseks tulevikus) olla ebamäärane. Kohtulahendi resolutsioonist peab nähtuma konkreetne tegevus, mille kostja peab lõpetama või millest edaspidi hoiduma (VÕS komm

(2020), § 1055 lg 1, p 3.1 lõige 11). Sarnaselt on ka praegusel juhul sisetemperatuuri määramine käsitatav resolutsiooniga sätestatava konkreetse (korrashoiu)kohustuse täitmise tingimuse määramisena, mitte iseseisva nõudena. Selliselt on seda käsitlenud ka Riigikohus (RKTKo 2-19-1488, p 23.2). 34.2. Määruskaebuse esitaja vastuväide avaldaja poolt menetluses põhjendamatute taotluste esitamise kohta on aga menetluskulude kindlaksmääramise küsimus (

§ 175lg 1), mitte menetluskulude jaotuse üle otsustamise kaalutlus.

Maakohus ei määranud menetluskulusid kindlaks ning seetõttu on vastava vastuväite esitamine praeguses menetlusetapis asjakohatu. 35. Vaatamata nii avalduse kui määruskaebuse osalisele rahuldamisele tuleb praegusel juhul

§ 172

lg 1 teise lause alusel jätta mõlemas kohtuastmes kantud kulud tervikuna puudutatud isiku kanda, kuna sõltumata sellest, et kohus pidas põhjendatuks avaldaja nimetatust erinevat miinimumtemperatuuri, kohustasid nii maa- kui ringkonnakohus avaldaja avalduse alusel puudutatud isikut oma kaasomandiosa korrashoiukohustuse rikkumist kõrvaldama, ning avaldaja saavutas oma eesmärgi. Kuna aga avaldaja ei ole määruskaebust esitanud ega menetluskulude jaotust maakohtus vaidlustanud, tuleb praegusel juhul jätta maakohtu otsustus menetluskulude jaotuse osas muutmata (

§ 651

lg 1, koosmõjus

§-ga 659). 36. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda

§ 174lg 4 järgi ka ringkonnakohus.

Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab 14 maakohus

§ 177

lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtumääruse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) 15

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.