Obsah (4)

§ 109§ 104§ 118§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-22-2401 Otsuse kuupäev 26. jaanuar 2024 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi X.X.-i kaebus Tartu Vangla vastu kahju hüvita

) § 59 lg 4 alusel tuleb asjaolu hinnata vastustaja kahjuks ning lähtuda asja lahendamisel sellest, et kaebajal ei olnud kokkupuudet, ammugi lähikontakti koroonapositiivse kinnipeetavaga.

1. Isegi kui vastustaja oleks tõendanud kaebaja lähikontakti koroonapositiivse kinnipeetavaga, ei oleks vastustaja kohtumenetluses esitatud põhjendusi kaebaja õiguste piiramiseks saanud pidada kohaseks ja piisavaks. Vastustaja väitel lähtus ta Terviseameti telefoni teel antud soovitusest viiruse levikuperioodil suunata kinnipeetavad isolatsiooni ka siis, kui neil on olnud kokkupuude koroonapositiivse kinnipeetavaga ja ise sellist haigust läbipõdenud enne 180 päeva möödumist kokkupuutest arvestades. Selline soovitus anti vanglale olukorras, kus haigestumist oli palju, elulised 6 asjaolud näitasid, et haiguse läbipõdemine siiski kaitset 180 päevaks ei anna ja selliselt võib ikkagi toimuda viiruse levik eluosakonnas. Ka vastustaja väide Terviseameti suuliselt antud soovituse kohta ei ole kontrollitav, sh ei ole teada, millal ja millistel asjaoludel esitati küsimus Terviseametile ja saadi viidatud soovitus. Koroonaviirusega võitlemise perioodi jooksul esinesid erinevad viiruse tüved, mis muuhulgas põhjustasid erineva raskusega haigestumist. Kohus peab üldiselt teadaolevaks, et koroonaviiruse puhul lähtuti arusaamast, et nii vaktsineerimise kui ka läbipõdemisega saadud kaitse viiruse vastu aja jooksul väheneb. Kuid ka siin tuleks vahet teha, kas läbipõdemine toimus näiteks 175 päeva enne kokkupuudet või oli isik just äsja koroonast tervenenud. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja põdes koroonat 27.10-21.11.
2. Seda tõendavad ka kaebaja terviseandmed (tl 95-97 pöördel). Kaebaja puhul oli diagnoosi 27.10.2021 ja väidetava kokkupuute vahel ligikaudu kolm kuud ning tervenemise ja väidetava kokkupuute vahel kaks kuud. Vastustaja selgituse põhjal oli kaebajal õigus käia jalutuskäikudel, kuna tal oli kehtiv koroonatõend.
3. Vabariigi Valitsuse korralduse „Karantiini kehtestamine COVID 19 haiguse diagnoosiga või positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega lähikontaktis olnud isikutele“ 2431.01.2022 kehtinud redaktsiooni (edaspidi korraldus) punkti 5 alapunkti 1 alusel ei olnud kaebajal ka lähikontakti esinemise korral kohustust jääda eneseisolatsiooni, kuna seda nõuet ei kohaldatud lähikontaktse suhtes, kes on läbi põdenud COVID-19 haiguse ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva. Vastustaja on kohtueelses menetluses ja kohtus läbivalt toonud kaebaja õiguste piiramise alusena välja selle, et kaebaja ei olnud vaktsineeritud. See on õige, kuid see asjaolu ei muuda kaebaja õiguste piiramise põhjendusi arusaadavamaks. Korralduse punkti 5 alapunktide 1 ja 2 põhjal ei olnud korralduse punktis 3 sätestatud eneseisolatsiooni kohustust samaväärselt vaktsineeritutel (s.o isikul, kes on läbinud vaktsineerimise kuuri, saavutanud viimase vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta) ja läbipõdenutel (s.o isikutel, kes on läbi põdenud COVID-19 haiguse ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva). Kohus mõistab vastustaja seisukohti nii, et kui kaebaja oleks olnud vaktsineeritud, siis ei oleks tema suhtes piiranguid kohaldatud. Kui vastustaja usaldas korralduse seletuskirjas viidatud andmetel ja teadlaste arvamustel põhinevat valitsuse otsustust osas, mis käsitles lähikontaktis olnud vaktsineeritu võimalikku ohtlikkust, kuid ei usaldanud seda osas, milles see käsitles läbipõdenud lähikontaktse võimalikku ohtlikkust, siis nõudis see täiendavat põhjendamist. Täielikku kaitset nakatumise vastu ei andnud neist kumbki. Viide teadmata ajal ja asjaoludel suuliselt antud Terviseameti soovitusele ei ole piisav.
4. Kohus märgib, et vaidluse all olev juhtum leidis aset viirushaiguste hooajal 2021/
5. Koroonaviirus jõudis Eestisse
6. aasta alguses, seega oli tegemist kolmanda viirushaiguste hooajaga, mil Eestis tuli tegelda koroonaviiruse leviku tõkestamisega (esimene oli 2019/2020 viirushaiguste hooaja teine pool, teine 2020/2021 ja kolmas 2021/2022). Kohtupraktikas on üldteada, et vastustaja on alates
7. aasta algusest andnud haldusakte, sh üldkorraldusi koroonaviiruse leviku tõkestamise abinõude kehtestamise kohta Tartu Vanglas. Vastustajal oli piisav võimalus reguleerida seda, mida pidada kokkupuuteks või lähikontaktiks vangla keskkonnas, kuidas see dokumenteerida, kuidas korraldada kinnipeetava ärakuulamine ja vormistada otsus piirangute kohaldamise kohta. 7
8. Kaebaja õiguste piiramist ei muuda õiguspäraseks see, et vastustaja väitel oli kaebaja nõus jääma eneseisolatsiooni. Kohus ei nõustu sellega, et kaebaja nõusolekut saab pidada tõendatuks. Kaebaja väitel ei ole meditsiiniõde temaga sel teemal vestelnud ning valvurid ei küsinud tema nõusolekut, vaid teatasid talle, et tal liikumisvabadus järgmise 7 päeva jooksul puudub. Ka see asjaolu tuleb hinnata vastustaja kahjuks, kuna kindluse selles, kes ja mida kaebajale selgitas ja milline oli kaebaja vastus, oleks andnud haldusmenetluse korrektne läbiviimine ja dokumenteerimine, sh kaebaja ärakuulamine. Samuti oleks abiks, kui vastustaja oleks kajastanud kaebaja tervisekaardis tema isoleerimist, kaebaja tervise kontrollimist isolatsiooni ajal vms. Kuid tervisekaardis ei ole isolatsiooni kohta mingeid kandeid. Isegi kui kaebaja oli nõus eneseisolatsiooni jääma, ei võrdu vabatahtlik eneseisolatsioonis viibimine sellega, et vastustaja lukustab kaebaja kambri.
9. Vastustaja viitas sellele, et kaebaja haigestus uuesti koroonasse 01.03.2022 (tl 97 pöördel), kuigi eelmisest koroona põdemise lõpust ei olnud möödas rohkem kui 180 päeva. Vastustaja väitel näitab see, et kaebaja isoleerimine oli põhjendatud. Kohus sellega ei nõustu. Tegemist ei ole asjaoluga, millest vastustaja oleks saanud lähtuda kaebaja isoleerimise ajal. Kohus nõustus eespool sellega, et üldise arusaamise põhjal vaktsineerimise või läbipõdemisega saadud kaitse koroonaviiruse vastu vähenes aja jooksul. Kaebaja uue nakatumise ajal 01.03.2022 oli eelmisest haiguse põdemisest möödas rohkem aega kui vaidluse all oleva isolatsiooni ajal. Kohtu arusaamisel lähtuti viirushaiguste leviku perioodil 2021/2022 mitte eesmärgist nakatumine täielikult ära hoida, vaid piirangud olid kehtestatud eesmärgil vältida raskeid haigestumisi sellises hulgas, mis käib haiglasüsteemile üle jõu. Nii vaktsineerimisest kui ka läbipõdemisest oodati kaitset raske haigestumise vastu. Tervisekaardi andmetel põdes kaebaja koroonat teisel korral kergelt (tl 97 pöördel - 98).
10. Eeltoodu kokkuvõttena piiras vastustaja kaebaja liikumisvabadust õigusvastaselt ja see rikkus kaebaja õigusi. Põhjusliku seose üle vaidlust ei ole, samuti ei väida vastustaja süü puudumist. Kohtule ei ole äratuntav, et kaebaja oleks saanud isolatsiooniga tekitatud kahju tekkimise õiguskaitsevahendite kasutamisega ära hoida. Olukorras, kus piiratud on kinnipeetava VangS § 8 lg 1 sätestatud õigust (näiteks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel) eeldatakse kohtupraktikas mittevaralise kahju tekkimist. Kohus nõustub sellega. RVastS § 9 lg 1 tähenduses on kahju tekkinud vabaduse võtmise tõttu.
11. Kaebaja väitel tekitas vastustaja talle kahju ka sellega, et kaebajat ei viidud isolatsiooni ajal jalutama ja duši alla (VangS § 55 lg 2, § 50 lg 2). Samuti väidab kaebaja, et lisaks vabaduse võtmisele tekitas vastustaja kahju tema tervisele. Kaebaja väide tervise kahjustamise kohta ei ole tõendatud. Kaebaja ei ole pöördunud arsti poole tervisemuredega, mida saaks seostada vaidluse all oleva isolatsiooniga (tl 95-101). Kaebaja ei ole pärast isolatsiooni kurtnud arstile südamehäireid või kõhulahtisust. Samuti ei ole tõendeid selle kohta, et kaebajal oleks diagnoositud immuunpuudulikkus. Kaebaja esitatud väljalõige tervisekaardist (tl 88) ei tõenda seda diagnoosi. See näitab, et vangla uuris, kas kaebaja on nakatunud inimese immuunpuudulikkuse viirusega (HIV). Vastus oli negatiivne, s.o kaebaja ei ole nakatunud. Fraas „HIV 1,2 Ag + Ab“ ei ole kaebaja terviseseisundi kirjeldus, vaid tehtud analüüsi nimetus.
12. Kaebaja väiteid selle kohta, et isolatsiooni ajal ei saanud ta jalutada ja teda ei viidud duši alla, on keeruline kontrollida. Ühelt poolt viitab vastustaja põhjendatult sellele, et kaebaja ei ole esitanud kirjalikult küsimusi või teinud etteheiteid seoses sellega, et teda jalutama ei 8 viidud. Teiselt poolt võis kaebaja isolatsioonist ja kambri lukustamisest aru saada nii, et see ühtlasi tähendab jalutamise võimaluse puudumist. Ka kohtul on keeruline aru saada sellisest kahetisest olukorrast, kus ühelt poolt vastustaja keelas kaebajal kambrist väljuda, kuid teiselt poolt jalutamiseks takistust ei olnud. Eeltoodu ei oma asja lahendamisel määravat tähtsust, kuna kaebaja põhinõudeks on isolatsiooniga tekitatud kahju hüvitamine ning jalutuskäikude jms puudumisele tugineb kaebaja kui isolatsiooni tagajärgedele.
13. Pooled vaidlevad isolatsiooni kestuse üle. Vaidlust ei ole selles, et isolatsioon algas 26.01.
14. Vastustaja lähtub sellest, et isolatsioon pidi kestma 7 päeva ja seega pidi lõppema 02.02.
15. Isolatsiooni lõpetamist kui konkreetset toimingut (näiteks kaebaja kambri ukse avamist) dokumenteeritud ei ole. Kaebaja väitel lõpetati isolatsioon (tema liikumisvabadus taastus) 03.02.
16. Kaebaja on esitanud kaaskinnipeetavate D. Malkini ja J. Kolesnikovi kinnitused, et ta viibis lukustatud kambris kuni 03.02.2022 (tl 8). Kinnituse on andnud ka Eduard Kask, kuid seda ei saa arvesse võtta, kuna selles on kuupäeva parandatud. Kaebaja on rääkinud ka veel hilisemast kuupäevast ja 9 päeva pikkusest isolatsioonist, kuid see on vastuolus kaebaja enda esitatud tõenditega. Kohus lähtub sellest, et kaebajalt isolatsiooni tõttu ära võetud liikumisvabadus taastus 03.02.
18. RVastS § 9 lg 2 ja § 13 lg 1 kohaselt: - hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust; - arvestatakse hüvitise suuruse määramisel kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ja muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Kohus peab õigeks lähtuda lisaks ka sellest, kuidas on süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses (SKHS) reguleeritud vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamine isikule, kes hiljem õigeks mõisteti. Seda põhjusel, et vabaduse võtmise eest määratud hüvitised peaksid olema omavahel võrreldavad ja määratud sarnaste põhimõtete järgi. SKHS § 11 lg 4 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju päevamäära alusel ning päevamäära suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga. Keskmine brutokuupalk
19. aasta II kvartalis oli 1666 eurot ning päevamäär 55,53 eurot.
20. Kaebajat ei saa samastada SKHS § 5 lg 1 ja 2 ning § 11 lg 4 nimetatud isikutega. Kaebajalt oli vabadus suures osas juba võetud, kuna kaebaja on kinnipeetav. Samavõrd väiksem on ka kaebaja vabaduse täiendava piiramisega tekitatud mittevaraline kahju. Isolatsioon mõjutas siiski olulisel määral kaebaja õigusi ja võimalusi. Kaebajal ei olnud võimalust liikuda osakonna piires selleks ette nähtud ajal, kasutada kööki ja muid võimalusi oma aja sisustamiseks. On võimalik, et isolatsiooni tõttu ei saanud kaebaja käia ka igapäevastel jalutuskäikudel. Kohus hindab rikkumist pigem raskeks, kuna vastustaja on suhtunud kaebaja liikumisvabaduse piiramisse kergekäeliselt, sh jätnud selle täielikult dokumenteerimata. Kaebajal ei olnud mingit osa kahju tekkimises. Kohus peab eeltoodut kogumis arvestades õigeks määrata hüvitise suuruseks ligikaudu 1/3 keskmise brutokuupalga alusel arvutatud päevamäärast. Kohus määrab kaebajale 9 liikumisvabaduse piiramise ja selle mõjude eest hüvitise 18 eurot päevas ehk 8 päeva eest kokku 144 eurot.
21. Kohus selgitab selle alateema lõpetuseks kaebajale, et kui tal oleks olnud tõendatud lähikontakt koroonapositiivse inimesega ning haldus- või õigusakti alusel kohustus jääda isolatsiooni, siis ei oleks tähtsust omanud negatiivne testitulemus või see, et kaebajal ei olnud haigusnähte. Isolatsiooni kohaldatakse sellepärast, et nakatunuga kokku puutunud inimese puhul ei ole esialgu võimalik aru saada, kas ta nakatus või mitte. Haigusnähud ei ilmne kohe ning ka analüüs ei anna kohe pärast nakatumist õiget tulemust. Isolatsiooni eesmärgiks on, et inimene ei levitaks nakkust haiguse peiteajal. Varaline kahju - pastapliiatsid
22. Kohtu hinnangul on põhjendatud kaebaja nõue hüvitada varaline kahju seoses pastapliiatsite äravõtmisega. Vaidlusaluse läbiotsimise ajal kehtinud Tartu Vangla kodukorra punkti 7.1.18 redaktsiooni järgi oli kinnipeetavale lubatud vangla vahendusel soetatud või vanglasse saabudes kaasas olnud töötav ja lahtikäiv või läbipaistvast materjalist sinine pastapliiats, värvipliiatsid ja harilik pliiats, loetletud kirjutusvahendite hulk kokku võib olla 50 tk. Ettekande (tl 3) järgi võeti 07.08.2022.a läbiotsimisel kaebaja kambrist erinevatest kohtadest ära 21 pastapliiatsit, sündmusega seotud isikuna on märgitud kaebaja. Ettekandest ei nähtu, kui palju oli pastapliiatseid kambris kokku ja kuidas arvestati lubatud kogust ületav pastapliiatsite arv. See ei selgu ka läbiotsimisega seotud vanglaametnike seletustest. 17.03.2023 selgitas vanglaametnik A. Mägi, et pastapliiatsid ei vastanud nõuetele ja oli kambris liiga palju (tl 71). 15.03.2023 selgitas läbiotsimise asjaolusid vanglaametnik K. Heering, pastapliiatseid käsitletud ei ole (tl 72).
23. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal oli 07.08.2022.a läbiotsimise ajal kambrikaaslane. Seda on kinnitanud ka läbiotsimist teostanud ametnik (tl 71). Põhjendatud on kaebaja etteheide, et ettekanne asjade äravõtmise kohta on koostatud nii, nagu oleks kaebaja olnud kambris üksi (tl 3). See võis mõjutada asja lahendamist, kuna kahe kinnipeetavaga kambri puhul oleks vastustajal tulnud kindlaks teha, millised esemed kellelegi kuuluvad (kaebaja väitel jäeti kambrisse alles pastapliiatsid, mis kuulusid tema kambrikaaslasele), samuti sõltub lubatud pastapliiatsite arv isikute arvust. Ühele kinnipeetavale lubatud kirjutusvahendite arv on suur, 50 kirjutusvahendit. Kui kirjutusvahendite arvu oleks arvestatud kahe kinnipeetava järgi, siis oleks kaebaja pastapliiatsid võinud alles jääda. Ei saa kindel olla, et ettekande korrektse koostamise korral oleks pastapliiatsid olnud keelatud esemeteks. Praegu ei ole enam võimalik kindlaks teha, kas mõnede pastapliiatsite puhul oli nende keelatuse aluseks eseme omadused (s.t tegemist ei olnud töötava või lahtikäiva või läbipaistvast materjalist või sinise pastapliiatsiga). Selle põhjuseks on, et vastustaja ei ole järginud eseme leidmise dokumenteerimise korda - vangla sisekorraeeskirja § 71 lg 1 p 3 nõuab ka leitud eseme kirjeldust. Ülemäärane oleks iga pastapliiatsit ükshaaval kirjeldada. Kuid akt peaks siiski võimaldama eristada esemeid äravõtmise aluse järgi, pastapliiatsite puhul mitu neist ei vastanud nõuetele ja mitu ületasid kambrisse lubatud kirjutusvahendite kogust.
24. Vastustaja ei tugine sellele, et pastapliiatsid ei kuulunud kaebajale. Vastustaja möönis, et kaebaja võis saada need kirja teel. 10
25. VangS § 68 lg 2 sätestab, et vanglateenistuse ametniku poolt läbiotsimisel leitud keelatud esemed ja ained kuuluvad äravõtmisele ning realiseerimisele või hävitamisele. Samas vangla sisekorraeeskirja § 65 lg 1 ütleb, et vangla, mille territooriumilt on keelatud ese leitud, korraldab eseme hoidmise, võõrandamise, tagastamise ja hävitamise ning kannab hoidmise, tagastamise ja hävitamisega seotud kulud. Vangla sisekorraeeskirja § 71 lg 3 sätestab leitud või äravõetud eseme kohta, et vangla direktor või tema määratud vanglateenistuja otsustab eseme saatjale tagastamise, politseile edastamise, eseme võõrandamise, hävitamise, riigi tuludesse pööramise või kinnipeetavale vabanemise korral tagastamise. See tähendab, et õigusnormid jätavad vanglale vähemalt võimaluse jätta kinnipeetavalt ära võetud keelatud ese hävitamata ja paigutada see lattu kinnipeetava isiklike asjade juurde. See ei oleks olnud vastustajale koormavam kui esemete hävitamine ja oleks kahju tekkimise ära hoidnud. Praegusel juhul ei oma eeltoodu määravat tähtsust, kuna vastustaja ei ole õiguspäraselt kindlaks teinud, et tegemist oli keelatud esemetega.
26. Kokkuvõttes oli pastapliiatsite äravõtmine õigusvastane, kuna see ei ole nõuetekohaselt dokumenteeritud. Puudused dokumenteerimisel tõid kaasa selle, et praegu ei ole enam võimalik kindlaks teha, kas pastapliiatsid oleks ära võetud ka korrektse dokumenteerimise korral. Pastapliiatsite äravõtmine tõi endaga kaasa selle, et kaebaja on omandi neile lõplikult kaotanud. Kaebajale tuleb määrata hüvitis varalise kahju eest. Kaebaja väide, et 21 pastapliiatsi väärtus oli kokku 75 eurot, ei ole usutav. Kohtu hinnangul on enam kui piisav, kui ühe pastapliiatsi hinnaks arvestada 0,50 eurot. Hüvitise suurus on seega 21 x 0,50 = 10,50 eurot. Kaebaja muud nõuded
27. Kaebaja muid nõudeid kahju hüvitamiseks ei saa rahuldada, kuna nende puhul on täitmata vähemalt üks kahju hüvitamise eeldus. Küünetangide osas on vaidluse põhiraskus sellel, kas kaebaja sai tagasi samad küünetangid, mis temalt ära võeti. See ei oma asja lahendamisel tähtsust. Vastustaja andis kaebajale küünetangid, mis on samaväärsed nendega, mis kaebajalt ära võeti. Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et kui kaebajal on samad küünetangid olnud aastaid (on kaebajal kambris alates 01.03.2016, tl 5 ja 74), siis võisid need olla nürid. Kui kaebaja on tagasi saanud sama või samaväärse eseme, siis on täitmata tingimus, et kaebajal peab olema tekkinud kahju. Eeltoodu kehtib ka prillide kohta - vaidlust ei ole selles, et kaebajal on praegu olemas vastustaja antud uued ja terved prillid. Seda tõendab ka inspektor-kontaktisiku seletus ja tervisekaardi kanne (tl 78, 101).
28. Kaebajalt žiletiterade äravõtmisega ei ole vastustaja tekitanud kahju. Vastustaja selgitas, et žiletiterasid ei ole lubatud saada kirja teel ning kaebaja ei ole neid kauplusest soetanud. Tegemist ei saanud olla kaebajale kuuluvate esemetega.
29. Kaustiku (ja võimaliku selle vahel olnud pildi) ning raamatu äravõtmine vaidlusalusel läbiotsimisel ei ole tõendatud. On võimalik, et need sattusid prügi hulka. Kohus peab usutavaks vanglaametnike seletusi, et kaebaja kamber oli täis erinevaid asju ja väga segamini (tl 71, 72). See ühtib kaebaja väitega, et kui ta kambrisse kutstuti, siis olid osad asjad juba 11 pandud 160-liitrisesse prügikotti (tl 83 pöördel). Sel juhul oli asjade kaduma minek kaebaja enda riisiko.
30. Kaebaja ei ole tõendanud sündmusi, millega ta seostab mittevaralist kahju seoses küünetangide puudumisega. Tervisekaardist ei nähtu, et kaebaja oleks pärast 07.08.2022.a läbiotsimist pöördunud arsti poole sissekasvanud varbaküünte tõttu või muul põhjusel, mida saaks seostada küünetangide puudumisega. Kaebaja väitel rääkis ta küüntega seotud probleemidest arstile 15.09.
31. Tervisekaardi kanne (tl 99 ja pöördel) seda ei kinnita. Sissekasvanud küüntest või pikaks kasvanud küünte põhjustatud vigastustest ei ole juttu. Tervisekaardist ei nähtu, et 04.10.2022.a analüüside (kaebajal ekslikult 15.09.2022) järel oleks arst diagnoosinud põletiku (mädaniku) esinemist. Tervisekaart näitab, et kaebajal oli kokkupuude tervishoiutöötajaga ka 11.08.2022 (kaebajat kutsuti andma HIV analüüsi, kuid kaebaja soovis seda teha hiljem) ning 02.09.2022 (kaebaja soovis nasometiini, mis talle anti). Õige ei ole seega kaebaja väide, et ta taotles korduvalt kontakti tervishoiutöötajaga, kuid valvurid seda ei võimaldanud. Inspektor-kontaktisiku selgituse põhjal käis kaebaja regulaarselt pesemas ja ei ole kordagi kurtnud pikaks kasvanud küünte või teiste kinnipeetavate halvakspanu üle (tl 70).
32. Kokkuvõttes rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohus määrab kaebajale hüvitise kokku 154,50 eurot: varalise kahju hüvitis ära võetud pastapliiatsite eest 10,50 eurot ja mittevaralise kahju hüvitis seoses 26.01-03.02.2022.a isolatsiooniga 144 eurot. Menetluskulud. Selgitused 34.

§ 109

lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja.

§ 109

lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole (vt ka otsuse punkti 35). Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda. 35. Kohus vabastas kaebaja 22.05.2023.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise kohustusest. Vastustajalt riigilõivu välja mõista ei saa (

§ 104lg 10).

Tegemist ei ole olukorraga, kus menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud (

§ 118lg 3) ning puudub ka reaalne nõue või kulu, mille üle otsustada.

Riigilõivu küsimus ei vaja lahendamist otsuse resolutsioonis. 36.

§ 175lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise elektroonilises Riigi Teatajas.

Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (

§ 175lg 3-5).

Kui isik seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. Avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Karin Jõks 12 Tartu Halduskohtu 26.01.2024.a lahend muudetud Tartu Ringkonnakohtu 20.02.2025.a lahendiga 13