← Eesti

1-19-6991/50

Obsah (8)§ 121§ 137§ 64§ 68§ 54§ 55§ 73§ 57

1-19-6991 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. jaanuar 2020. a Tallinn Kriminaalasja number 1-19-6991 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov,

§ 121lg 2 p 2, 3 ja § 137 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 30.

oktoobri

  1. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Asja arutamise aeg ja koht Süüdistatava kaitsja advokaat Kadi Sitska Eneli Laurits 15.01.2020 avalikul kohtuistungil Tallinnas Z.Z , isikukood: XXX; elukoht: asub Tallinna Vanglas, Linnaaru tee 5, Soodevahe küla, Rae vald, Harjumaa; kodakondsus: Egiptuse Araabia Vabariik; haridus: XXX, emakeel: araabia keel, valdab inglise keelt; töökoht: puudub; kehtivad kriminaal- ja väärteokaristused puuduvad; Harju Maakohus kohaldas tõkendit vahistamine (tagaselja) 20.04.
  2. a. Süüdistatav Kaitsja Tõlk Advokaat Kadi Sitska Made Sultson RESOLUTSIOON
  3. Harju Maakohtu
  4. oktoobri
  5. a kohtuotsus Z.Z ’i suhtes jätta muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata.
  6. Määrata Advokaadibüroole Tibar & Partnerid (reg. number 10655245) seoses advokaat Kadi Sitska poolt Z.Z-ile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 194 (sada üheksakümmend neli) eurot ja 40 senti.
  7. Välja mõista Z.Z-ilt Eesti Vabariigi kasuks 194 (sada üheksakümmend neli) eurot ja 40 senti määratud kaitsjale advokaat Kadi Sitskale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas Swedbank AS-is (a/a EE502200221014193355), AS-is SEB Pank (a/a EE351010052031000004) või Luminor Bank ASis (a/a EE401700017002872300, a/a EE873300333499990003). Summa tasumiseks vajalik viitenumber edastatakse eraldi makseinfos. Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Harju Maakohtu
  9. oktoobri
  10. a otsusega tunnistati Z.Z süüdi

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi ja mõisteti talle karistuseks 2 (kaks) aasta vangistust.

Tunnistati Z.Z süüdi

§ 137

lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 9 (üheksa) kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks üksikkaristustest raskeimaga, mõisteti kuritegude kogumis liitkaristuseks vangistus 2 (kaks) aastat. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati Z.Z-ile mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra. Lõplikuks karistuseks mõisteti Z.Z-ile 1 (üks) aasta ja 4 (neli) kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 24.03.

  1. a, s.o 1 päev ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti vangistus 1 (üks) aasta 3 (kolm) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva. Karistuse kandmise alguseks loeti Z.Z-i kinnipidamise aeg 09.05.
  2. a. Kohaldati

§ 54

lg 1 alusel Egiptuse Araabia Vabariigi kodaniku Z.Z-i suhtes lisakaristusena väljasaatmist Eesti Vabariigist koos Eesti Vabariiki sissesõidukeeluga 3 (kolm) aastaks.

§ 55

lg 2 alusel arvestatakse väljasaatmisega kaasneva sissesõidukeelu 3 aastast tähtaega alates Z.Z-i faktilisest väljasaamisest Eesti Vabariigist. 2. Z.Z on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema, 16.03.2018 kella 18:00 paiku, viibides majas aadressil XXX tungis kallale oma abikaasale YY-le ja lõi teda korduvalt tolmuimeja juhtmega vastu vasakut reit ja vastu kõhtu. Peale seda lõi jalaga vastu vasakut käevart ja lahtise käega vastu nägu, millega tekitas kannatanule YY-le füüsilist valu. Samuti tema taas, 23.03.2018 kella 18:00 paiku, viibides majas aadressil XXX tungis kallale oma abikaasa YY-le ja lõi teda korduvalt lahtise käega vastu vasakut kõrva ja tolmuimeja juhtmega vastu paremat jalasäärt. Peale seda lõi korduvalt jalaga ja lahtise käega vastu keha ja vastu pead ning puidust prussiga vastu vasakut jalga ja vasakut kätt, millega tekitas YY-le valu ja tervisekahjustustena kaelal kukla piirkonnas ja ülaseljal punetavad kriimud ja plekid, vasaku 2

(6)küünarvarre siseküljel umbes 5x5 cm suuruse hematoomi, samuti randmest küünarnuki suunas umbes 7 cm pikkuse kaarja hematoomi, vasaku käe pöidla punetuse ning paistetuse ning parema õla küünarnuki suunas hematoomi. Seega on Z.Z korduvalt kehaliselt väärkohelnud endaga lähisuhtes olevat isikut ja kahjustanud teise inimese tervist, mis on

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritav kuritegu.

Samuti süüdistatakse Z.Z-i selles, et tema, olles jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isik, kogus YY kohta varjatult andmeid. Nimelt täpsemalt on Z.Z ajavahemikul alates 17.09.2018 kuni 26.02.2019 korduvalt sisse loginud Elisa iseteenindusse ja vaadanud YY kasutuses oleva abonentnumbri XXXXXXXX kõnede eristusi ja tellinud ka abonentnumbri positsioneerimise teenust 05.08.2018, 09.08.2018 ning 01.02.2019, mida ta tegi armukadedusest, eesmärgiga teada saada, kellega YY suhtleb ja kus viibib. Selliselt on Z.Z vaadelnud varjatult Elisa Eesti AS iseteeninduse kontot YY kasutuses oleva abonentnumbri kohta ning jälginud varjatult ka YY kasutuses oleva abonentnumbri asukohta, mis oma olemuselt on KrMS § 1265 kirjeldatud jälitustoiming, s.o varjatud jälgimine. Sellise tegevusega pani Z.Z toime

§ 137

lg 1 kirjeldatud kuriteo, s.o tema on jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isikuna jälgis teist isikut tema kohta andmete kogumise eesmärgil, mis on kuriteona kvalifitseeritav

§ 137lg 1 järgi.

ESITATUD APELLATSIOON 3. Apellatsioonkaebuse esitas süüdistatava kaitsja, kes vaidlustab maakohtu otsust süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Apellant ei vaidlusta süüdistatava süüditunnistamist

§ 121

lg 2 p 2 ja 3 ja § 137 lg 1 järgi, kuid ei nõustu kohtu poolt mõistetud karistusega. 3.

  1. Kaitsja leiab, et süüdistatavale kuritegude eest mõistetud karistus - 2 aastat vangistust ja lisakaristus väljasaatmine ja sissesõidukeeld 3 aastaks - on ebaproportsionaalselt pikad. Kaitsja on seisukohal, et väljasaatmise kohaldamisega ei pea kaasnema ilmtingimata karistusena vangistus, mis tuleks terves ulatuses ära kanda. Enamus isikuid on saanud karistuseks vangistuse, millest osa tuli ära kanda vanglas ning ülejäänu jäeti täitmisele pööramata tingimusel, et isik ei pane katseajal toime uut kuritegu. Süüdistatav ei ole varem kriminaalkorras karistatud, ta on oma süüd tunnistanud ning kohtupraktika kohaselt on võimalik karistada sellist isikut sarnase teo eest ka tingimisi vangistusega (Harju Maakohutu otsus 12.11.2019 kriminaalasjas nr 1-19-868, Viru Maakohtu otsus 11.11.2019 kriminaalasjas nr 1-19-8952) või hoopis menetlus lõpetada oportuniteediga (Viru Maakohtu otsus 21.11.2019 kriminaalasi nr 1-19-6562). Kaitsja leiab, et maakohus pole nõuetekohaselt põhjendanud, miks isiku puhul on vältimatult vajalik kogu karistuse reaalne ärakandmine vangistuses ning miks ei ole temale võimalik kohaldada osaliselt tingimisi karistusest vabastamist. 3.
  2. Väljasaatmisega kaasneb süüdimõistetule automaatselt Eestisse sissesõidukeeld, mille minimaalne kestus on üks kuu ja maksimaalne kestus kümme aastat. Väljasaatmine tugineb rahvusvahelisele õigusele. Euroopa inimõiguste konventsiooni
  3. lisaprotokolli järgi võib riik piirata igaühe õigust riigi territooriumil vabalt liikuda ja elukohta valida, kui seda on vaja riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või avaliku korra huvides või kuriteo ärahoidmiseks ning tervise, kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks (art 2 p 3). Kaitsja juhib tähelepanu, et Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on paarikümneaastase kohtupraktika põhjal töötanud välja Boultifi-Üneri-Maslovi testi ehk kriteeriumid, mida EIK liikmesriikide kohtud 3

(6)ja asutused peavad välismaalasest kurjategija väljasaatmise üle otsustades arvestama. Need kriteeriumid, mida esimest korda nimetati EIK lahendis Boultif vs Šveits, on järgmised: • sooritatud kuriteo raskus ja iseloom; • väljasaatvas riigis viibimise kestus; • kuriteost möödunud aeg ja isiku hilisem käitumine; • isiku ja temaga seotud isikute rahvus ja kodakondsus; • perekondlik seis, sh abielu pikkus või muud asjaolud, mis tõendavad tegelikke perekondlikke suhteid; • abikaasa või faktilise abikaasa teadlikkus isiku kuritegudest enne perekonnasuhet; • laste olemasolu ja nende vanus. Harju Maakohu ei ole neid kriteeriume analüüsinud. Kaitsja leiab, et vaatamata asjaolule, et süüdistataval puudub hooldusõigus oma laste suhtes, on tal õigus ja kohustus oma lastega suhelda. Asjakohatu on väide, et ta saab suhtlusõigust teostada läbi telefoni või Skype. Selline suhtlus jääb sõltuma laste emast, kes ei pruugi tahta lastele sellist suhtlust võimaldada. Kolme aasta jooksul hääbub lastel igasugune side ja kokkukuuluvustunne isaga ning nii pika sissesõidukeelu tagajärjel võib suhte taastamine lastega olla võimatu. 3.3. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 30.10.2019 otsus Z.Z ’i suhtes osaliselt, s.o mõistetud karistuse ja lisakaristuse osas. Teha uus otsus, millega mõista Z.Z-ile

§ 121lg 2 p 2 ja 3 eest kergem karistus.

Teha uus otsus, millega jätta Z.Z-ile lõpliku tulemina mõistetav liitkaristus - vangistus osaliselt

§ 73

lg 2 alusel tingimisi kohaldamata kui ta ei pane kohtu määrataval katseajal toime uut tahtlikku kuritegu. Teha uus otsus, millega kohaldada Z.Z-ile lisakaristusena sissesõidukeeldu mitte kauemaks kui 6 kuud. KOHTUISTUNG

  1. Kohtuistungil jäi süüdistatava kaitsja oma apellatsiooni juurde ning palus see rahuldada. Süüdistatav toetas oma kaitsja apellatsiooni. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ning palus jätta maakohtu otsus muutmata ning kaitsja apellatsioon rahuldamata. Kannatanu vaidles samuti apellatsioonile vastu ning palus jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära pooled, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, kaitsja apellatsioonis toodud seisukohtadega leiab, et kaitsja apellatsioon rahuldamisele ei kuulu, kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning ei kuulu tühistamisele.
  3. Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse üksnes süüdistatavale mõistetud põhi- ja lisakaristuse osas. Esitatud apellatsioonis leiab kaitsja, et süüdistatavale mõistetud põhikaristus on liialt karm. Kohtukolleegium kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu ning märgib, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks.

§-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse 4

(6)eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatut järginud. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et menetletavas kriminaalasjas süüdistatava karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad vaatamata asjaolule, et formaalselt tunnistas süüdistatav talle etteheidetavate kuritegude toimepanemist. Maakohus on asjakohaselt märkinud, et süüdistatav põhjendas kuritegude toimepanemist finantsprobleemidega ning ei avaldanud toimepandu suhtes mingitki kahetsust. Ringkonnakohus märgib lisaks, et nähtuvalt kriminaaltoimiku materjalidest ei mõista süüdistatav jätkuvalt lähisuhtevägivalla keelatust, nimetab seda oma perekonna siseasjaks ning avaldab hämmingut, miks riik antud olukorras sekkub (vt süüdistatava viimane sõna, kd II lk 138). Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud

§ 57

loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ja nendele pole viidatud ka apellatsioonis. Süüdistatavale inkrimineeritud raskeima kuriteo

§ 121

lg 2 p 2, 3 järgi ettenähtud sanktsiooni keskmiseks määraks on 2,5-aastane vangistus, mis oli antud juhul lähtepunktiks. Maakohus on kaugelt alla sanktsiooni keskmist määra jääva karistuse mõistmisel arvestanud seega täiel määral Z.Z ’i süü suurust, millist hindas keskmisest väiksemaks. 7. Kaitsja leiab, et maakohus pole nõuetekohaselt põhjendanud, miks isiku puhul on vältimatult vajalik kogu karistuse reaalne ärakandmine vangistuses ning miks ei ole temale võimalik kohaldada osaliselt tingimisi karistusest vabastamist. Kohtukolleegium ei nõustu ka kaitsja sellise seisukohaga ning juhib tähelepanu kohtupraktikas kinnistunud arusaamale, et kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis

§-de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. (Vt RKKKo 3-11-99-06, p 16 jj, samuti 3-1-1-40-04, p 8 ja 3-1-1-11-10, p 6.1 ning 3-1-1-18-11, p-d 8.1-8.2; 3-1-1116-12). Kohtukolleegium leiab, et maakohus on veenvalt ning jälgitavalt põhjendanud põhikaristusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Ringkonnakohus on seisukohal, et süüdistatavat ei iseloomusta selline märkimisväärne eripära, mis muudaks talle mõistetud vangistuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Vastupidi, kriminaalasja materjalidest nähtuv süüdistatava hoiak ning uskumus, et vägivald on igati kohane viis pereprobleemide lahendamiseks (kd II lk 138) kinnistab kohtu veendumust, et süüdistatavale mõistetud vangistus ei vaja täiendavavat individualiseerimist karistusest tingimisi vabastamise näol. Lisaks väärib märkimist, et süüdistatava ainukeseks kohtule teadaolevaks elukohaks oli tema endisest abikaasast kannatanu YY omandis olnud maja. Kannatanu selgitas ringkonnakohtu istungil, et abielu süüdistatavaga on lahutatud 2018. a oktoobris, peale seda müüs ta oma maja ning kolis teise kohta. Kriminaalasja materjalidest ega apellatsioonist ei nähtu, kuhu süüdistatav võiks karistusest tingimisi vabastamise korral elama asuda. Süüdistatava elamisluba on kaotanud kehtivuse 17.05.2019, seega puudub süüdistataval Eestis nii elukoht, kui ka seadusliku viibimise alus. 8. Süüdistatava kaitsja vaidlustab ka süüdistatavale mõistetud lisakaristust

§ 54

lg 1 alusel Eesti Vabariigist väljasaatmise näol koos Eesti Vabariiki sissesõidukeeluga kolmeks aastaks. Kaitsja märgib, et lisakaristuse kohaldamine on maakohtu poolt põhjendatud puudulikult ning ühekülgselt ja selle lisakaristuse tõttu katkeb süüdistatava side alaealiste lastega, kes elavad koos emaga Eestis. Kohtukolleegium kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu ning märgib, et maakohus on lisakaristuse kohaldamise põhjendamisel asjakohaselt viidanud Riigikohtu lahendile kriminaalasjas nr 1-17-9941 ning õigesti juhindunud mainitud otsuses ettekirjutatud juhtnööridest

§ 54lg 1 järgi lisakaristuse kohaldamise otsustamiseks.

Nimelt on maakohus õigesti analüüsinud süüdistatava poolt uute kuritegude toimepanemise tõenäosust ning süüdistatava Eestis viibimisest tuleneva ohu 5

(6)suurust. Õige on maakohtu järeldus, et oma kuritegudega tegi süüdistatav endast kõik oleneva, et katkestada peresidemed. Süüdistatavale on ette heidetud korduvat lähisuhtevägivalda, kuid ometi on tema taotluse põhjenduseks perekonnaga suhtlemise ja peresidemete taastamise vajadus. Selline soov ei saa olla aga ühepoolne. Kannatanu kinnitas, et ta toetab täielikult maakohtu otsust ka lisakaristuse mõistmise osas ning selgitas, et lapsed mõistsid isa tegevuse negatiivset olemust ning ei soovi hetkel isaga suhelda. Vanem laps siiski suhtles isaga mõned korrad interneti teel. Kohtukolleegiumi veendumusel on süüdistatava suhtumine toimepandud kuriteosse, tema soov ja eesmärk taastada peresidemed lastega, vaatamata sellele, et nemad seda hetkel ei soovi, vägivalla kasutamise tulemusena väljakujunenud konfliktne olukord endise abikaasaga, olulisteks ohuteguriteks, et süüdistatav võib vabanedes jätkuvalt vägivallakuritegusid toime panna. Maakohus on õigesti analüüsinud mil määral on süüdistatav Eestis integreerunud ning asus õigele seisukohale, et abielulahutuse järgselt puuduvad süüdistataval praktiliselt sidemed Eestiga. Tal ei ole Eestis töö- ega elukohta, ta ei valda riigikeelt. Samas väärib tähelepanu, et kriminaalmenetluse ajal lahkus süüdistatav ilma menetleja loata oma vanemate juurde Egiptusesse, mis tingis ka tema vahistamise. See omakorda näitab, et süüdistataval on säilinud tugevad sidemed oma päritolumaaga. Sarnaselt maakohtuga on ringkonnakohus seisukohal, et kaitsmaks Eesti Vabariigi õiguskorda ja ühiskonna turvalisust sh ka süüdistatava alaealiste laste ja nende ema turvalisust, on vajalik isiku suhtes lisakaristuse kohaldamine kuivõrd kannatanu ja tema laste turvalisus kaalub üles välisriigi kodaniku isiklikud huvid ning õigused vabalt Eestis liikuda. 9. Kaitsja leiab, et Z.Z ’i suhtes oleks võimalik kohaldada lisakaristusena sissesõidukeeldu mitte kauemaks kui 6 kuud.

§ 54lg-s 1 pole sissesõidukeelu alammäära sätestatud ning ülemmääraks on 10 aastat.

Riigikohus on selgitanud, et mõistes süüdistatavale lisakaristuseks väljasaatmise koos sissesõidukeeluga, tuleb arvestada, et põhi- ja lisakaristus kogumis ei tohi ületada süüdistatava süü suurust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. mai
  2. a otsus nr 3-1-1-18-17, p-d 13 ja 16; nr 1-17-9941 p 16). Maakohus on süüdistatavale mõistnud liitpõhikaristuse, mis jääb alla raskeima koosseisu karistuse keskmist määra. Kohtukolleegiumi veendumusel on antud juhul lisakaristuse kohaldamine tähtajaga 3 aastat kogumis mõistetud liitpõhikaristusega igati proportsionaalne süüdistatava süü suurusele ning alused selle kergendamiseks puuduvad.
  3. Süüdistatav Z.Z-ile õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 194,4 eurot. Menetlustoiminguks on taotluses märgitud maakohtu otsusele apellatsiooni koostamine ja istungil osalemine ning ajakuluks on näidatud kokku 3 tundi. Ringkonnakohus leiab, kaitsja tasutaotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega jääb kaitsjatasu süüdistatava Z.Z’i kanda.
  4. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellandi poolt nimetatud ja KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344 - 345 lg-test 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
  5. oktoobri
  6. a otsuse Z.Z ’i suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.