Obsah (9)

§ 2§ 44§ 37§ 121§ 38§ 45§ 251§ 249§ 175

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-25-2609 Määruse kuupäev 14. august 2025 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi Z.S (Z.S) kaebus Viru Vangla tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamiseks seoses kam

) § 120 lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. 4. Kohus märgib esmalt, et tulenevalt

§ 2

lõike 4 teisest lausest ning

§ 44

lõikest 1 mõistab kohus kaebust selliselt, et see on suunatud üksnes kaebaja, mitte kõigi Rhoone esimese korruse kinnipeetavate õiguste kaitseks. Kohus mõistab, et kaebaja on esitanud tuvastamisnõude ning soovib, et kohus tuvastaks Viru Vangla tegevusetuse õigusvastasuse seoses kaebaja kambri WC-s valgustuse tagamata jätmisega (

§ 37lõike 2 punkt 6).

5.

§ 121

lõike 2 punkti 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kohus leiab, et kaebajal puudub praeguses kaebuses esitatud nõude osas ilmselgelt kaebeõigus. 6. Kohus selgitab, et tuvastamiskaebuse esitamine on lubatud vaid piiratud juhtudel. Tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes siis, kui see on vajalik kaebaja õiguse kaitseks (

§ 38lõige 4, § 44 lõige 1) ning tema õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid.

Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks (

§ 45lõige 2).

Täiendavalt on kohtupraktikas tuvastamiskaebuse lubatavuse osas leitud, et isikul peab olema eriline preventiivne huvi ehk põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määrus asjas nr 3-17-749, p 11 ja
3. oktoobri
4. a määrus asjas nr 3-19-882, p 23.1). Tuvastamiskaebus on väheefektiivne õiguskaitsevahend, arvestades, et isegi kui kohus menetleks sisuliselt kaebaja esitatud tuvastamisnõuet ning tuvastaks vangla õigusvastase tegevusetuse kaebaja kambri WC-s valgustuse tagamisel, ei kohustaks see Viru Vanglat tulevikus mingil kindlal viisil käituma. Kaebaja õiguste kaitseks on tõhusam esitada vanglale kohustava sisuga vaie vajalike elektritööde tegemiseks, et valgustus WC-s töötaks, mida kaebaja on asja materjalide kohaselt
5. augustil 2025 ka teinud. Kohus ei pea võimalikuks suunata kaebajat käesoleva haldusasja raames tema õiguste kaitseks tõhusama nõude esitamisele. Kuna kaebaja esitas vanglale asjakohase vaide
6. augustil 2025 ning Viru Vangla kinnitusel on vaidemenetluse hetkel pooleli, siis ei ole kaebajal käesolevaks ajaks kohustamisnõudega seonduv vangistusseaduse § 11 lõikest 5 tulenev kohustuslik kohtueelne menetlus veel läbitud. Kaebajal on võimalik esitada kohtule uus kaebus kohustamisnõudega pärast kohtueelse menetluse läbimist.
7. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus Z.S kaebuse

§ 121lõike 2 punkti 1 alusel.

3-25-2609

1. Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada sisuliselt kaebaja taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel ning kohus jätab taotluse sel põhjusel läbi vaatamata. II
2. Kaebaja on esitanud kaebuses esialgse õiguskaitse taotluse. Kohus mõistab, et kaebaja taotleb esialgse õiguskaitse korras Viru Vangla kohustamist tagada tema kambri WC-s valgustus (

§ 251lõike 1 punkt 3).

10.

§ 249

lõike 5 kohaselt võib esialgse õiguskaitse määruse tegemiseks taotluse esitada pärast haldusorganile vaide esitamist, koos kaebusega või pärast kaebuse esitamist. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab sarnaselt, et esialgse õiguskaitse taotluse võib esitada ka vaidemenetluse ajal. Kuna kaebajal on esialgse õiguskaitse taotluse asjaoludega seoses käimas vaidemenetlus, siis saab esialgse õiguskaitse taotluse lähtuvalt

§ 249lõikest 2 lubatavaks lugeda.

11. Tulenevalt

§ 249

lõikest 1 võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks.

§ 249

lõike 3 kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.

1. Kohus märgib, et esialgse õiguskaitse kohaldamisega kaasneks praegusel juhul sisuliselt põhivaidluse äraotsustamine. Võimalikus kohtumenetluses jõustunud lõpplahendini jõudmise aeg ei ole ette prognoositav, mistõttu saavutaks kaebaja esialgse õiguskaitse kohaldamise korral sisuliselt oma eesmärgi. Sellist olukorda tuleb kohtupraktikas kujunenud seisukohtade kohaselt üldjuhul vältida. Juhul, kui esialgse õiguskaitse kohaldamisega kaasneb põhivaidluse äraotsustamine, on esialgse õiguskaitse vajaduse lävend kõrgem ning taotluse rahuldamiseks peab isikul esinev vajadus olema ülekaalukas (vt Riigikohtu
2. septembri
3. a määrus asjas nr 3-3-1-59-14, punkt 19). Esialgse õiguskaitse vajadus tähendab ennekõike ohtu, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel saabuvad isiku jaoks pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Kui esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega isiku jaoks mingeid pöördumatuid või hiljem raskesti kõrvaldatavaid tagajärgi ei kaasne, on tegemist esialgse õiguskaitse vajaduse puudumisega.
4. Kohus ei pea praegusel juhul põhjendatuks esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel põhivaidlust ette ära otsustada ning kaebaja esialgse õiguskaitse taotlust rahuldada. Kaebaja ei ole ära näidanud, et tal esineks ülekaalukas vajadus, et vangla tagaks viivitamatult tema kambri WC-s valgustuse.
5. Kaebaja kambri WC-s ei ole tõepoolest mõnda aega valgusti töötanud. Vangla kinnitusel hakati alates tänasest tegema vajalikke remonditöid, et ulatuslik rike elektrisüsteemis kõrvaldada. Seega võib eeldada, et probleem saab lähiajal lahendatud. Kaebaja ei ole esile toonud, millised negatiivsed pöördumatud tagajärjed talle kaasnevad, kui ta peab veel veidi aega ootama, et tema kambri WC-s jälle valgustus töötaks. Kohtule ei nähtu, et pimedas WC-s käimine saaks kaebaja inimväärikust alandada. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt ka Riigikohtu
6. jaanuari
7. a otsus asjas 3-25-2609 nr 3-19-1838, p 37 ja seal viidatud praktika). Sellisteks juhtumiteks saab kujunenud praktika järgi pidada näiteks täielikku sotsiaalset isolatsiooni, ilma meditsiinilise näidustuseta sundtoitlustamisest, põhjendamatu jõu kasutamist või pikemaks ajaks väiksesse kambrisse paigutamist ilma jalutamisvõimaluseta. Praegusel juhul ei ole ilmselgelt midagi eeltooduga võrreldavat toimunud. Vangla kinnitusel viibib kaebaja oma kambris üksinda, seega on tal soovi korral võimalik jätta WC-uks avatuks, et kambri valgustus valgustaks ka WC-d. Esialgse õiguskaitse vajadust ei tingi pelgalt asjaolu, et kaebaja peab seoses WC-s valgustuse puudumisega taluma teatud väheseid ebamugavusi.
8. Eelnevat arvestades ei pea kohus põhjendatuks kohaldada taotletud esialgse õiguskaitse abinõud ning kohus jätab esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
9. Kohus märgib, et arvestades esialgse õiguskaitse taotluse kiireloomulisust ning asjaolu, et

§ 249

lõige 1 võimaldab kohtul esialgset õiguskaitset kohaldada ka omal algatusel (st ka olukorras, kus riigilõivu ei ole tasutud), ei pidanud kohus käesolevas asjas mõistlikuks hakata enne esialgse õiguskaitse taotluse lahendamist kontrollima kaebaja maksejõulisust. Seetõttu lahendas kohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ilma tema menetlusabi taotluse osas seisukohta võtmata. Kohus jätab kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel läbi vaatamata. III 17. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lõige 3 ja § 178 lõige 3).

(allkirjastatud digitaalselt)