Obsah (10)

§ 217§ 288§ 291§ 339§ 297§ 351§ 293§ 146§ 337§ 185

1-24-5958 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Kriminaalasi Tallinna Ringkonnakohus 23. juuli 2025, kirjalik menetlus 1-24-5958 Andres

§ 217lg-s 4 kui ka Kor

S § 14 p-s 3 sätestatuga. Süüdistatav on andnud nii kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses järjepidavaid ja ühesuguseid ütlusi kannatanu ebakohase käitumise kohta liikluses, mis kujutas endast nii S. Falilejevi kui ka teiste kaasliiklejate otsest ohustamist. Üks sellise ohtliku käitumise episood on fikseeritud ka transpordiameti videosalvestusel, millelt nähtub W.V tehtud äkkpidurdus, 5 mis sundis süüdistatavat otsasõidu vältimiseks keerama oma sõidukiga kahe autorea vahele. Sellist asjaolu on oma ütlustega kinnitanud mh kannatanu. Kirjeldatud ohtlik käitumine andis S. Falilejevile aluse kahtluseks, et W.V võib olla ohtlik nii endale kui kaasliiklejatele ja olla näiteks joobes, sest objektiivse kõrvaltvaataja hinnangul normaalne ja adekvaatne inimene liikluses selliselt ei käitu. See omakorda andis S. Falilejevile

§ 217

lg 4 alusel õiguse kannatanu kuni politsei saabumiseni kinni pidada, mis on käsitatav tema teo õigusvastatust välistava asjaoluna KarS § 27 tähenduses. 4.

1. Kaitsja osutab, et sündmust kajastavat videosalvestust ei ole uuritud tervikuna. Asitõendina vaadeldud videosalvestise vaatlusprotokollis on tema hinnangul videost nähtuvat kajastatud ühekülgselt ja pealiskaudselt. Kaitsja sellekohased taotlused on nii prokuratuur kui ka maakohus jätnud rahuldamata. Seetõttu taotleb kaitsja, et ringkonnakohus lisaks videosalvestuse kõnealuse lõigu kriminaalasja materjalide hulka. 4.
2. Kannatanu on andnud valeütlusi sündmuskohal toimunu kohta ja seetõttu tuleb tema ütlused lugeda tervikuna ebausaldusväärseks. Nimelt on kannatanu mitmeid asjaolusid, mida tegelikult ei esinenud, välja mõelnud. Ta on püüdnud omistada süüdistatavale käitumisakte, mida süüdistatav pole sooritanud. Ta on välja mõelnud enda vigastused ning oma auto kahjustused, mida samuti tegelikult ei esinenud. 4.
3. Kohtueelse menetluse käigus arutatavas asjas kohtueelne menetleja ei fikseerinud kannatanu sõidukil olevaid kahjustusi ning kaitsja hinnangul võisid mitmed kannatanu nimetatud kahjustused olla sõidukile tekkinud mitte kuriteosündmuse käigus, vaid sõiduki varasema kasutamise käigus. 4.
4. Apellandi arvates on kannatanu kohtuistungil keeldunud ristküsitluse käigus kaitsja küsimustele vastamisest. Selles olukorras pidanuks maakohus

§ 288

lg 10 kohaselt ristküsitluse katkestama ning poole taotlusel otsustama tema varasemate ütluste kasutamise

§ 291

lg 1 p 2 alusel.

§ 288

lg 10 kohaldamata jätmine tuleb lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339

lg 2 mõttes ja mitte käsitada tõendina kannatanu W.V ristküsitlusel antud ütlusi. 4.

1. Transpordiameti videosalvestise vaatlusprotokoll tuleb tõendite hulgast kõrvale jätta, sest selles kajastatud vaatluse käik on ühekülgne ja pealiskaudne. Selles kajastatakse üksnes S. Falilejevi tegevust, kuid jäetakse täiesti tähelepanuta W.V tegevus. Tõendina on võimalik käsitleda kriminaalasja materjalide juurde võetud DVD plaadi peal olevat transpordiameti videofaili salvestust. 4.
2. Apellandi hinnangul ei olnud sündmuskohal ummikut, nagu on väitnud kannatanu, vaid tõenditest nähtub, et seal oli lihtsalt suur liiklustihedus (nt tunnistaja HL ütlused). Kaitsja arvates on hoopis tõendamist leidnud, et W.V tegi põhjendamatu äkkpidurduse, mis põhjustas S. Falilejevi juhitud sõidukile ohtliku olukorra. Samuti on kaitsja arvates ebaõigesti käsitatud S. Falilejevi prõmmimist vastu kannatanu auto küljeklaasi ja juhipoolse peegli kokkulükkamist hoopidena. Selle järel proovis kannatanu sündmuskohalt lahkuda ning kui 6 süüdistatav püüdis teda takistada, siis sõitis ta kahel korral süüdistatavale otsa, ohustades tema elu ja tervist. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, nagu oleks S. Falilejev hüpanud kannatanule jalaga vastu rinda ja teda seejärel ka käega löönud ning talle sellega valu ja tervisekahjustuse tekitanud. Nii löögid kui ka kannatanul tekkinud vigastused on tõendamata. Samuti on pelgalt oletustele tuginev maakohtu järeldus, nagu oleks kannatanu tundnud valu. 4.
3. Kaitsja arvates on maakohtu otsus mitmes osas vastuoluline, sest nt juhipoolse peegli kokkulükkamist on kohus kohati käsitanud ka löögina peegli pihta. Samuti on maakohus erinevalt väljendunud väidetava ummiku kohta sündmuskohal. Maakohtu vastuolulisi seisukohti tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 1 p 7 mõttes.

4.9. Maakohus on apellandi hinnangul rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339

lg 2 mõttes, jättes kaitsja

§ 297

lg 1 alusel taotletud täiendava tõendi kogumiseks määramata kohtuarstliku ekspertiisi, millega selgitada välja süüdistatava põlvetraumade tekkemehhanism. Seetõttu taotleb kaitsja ekspertiisi määramist ringkonnakohtult. Kaitsja palub ringkonnakohtul vastu võtta ka

1. juuni
2. a perearsti tõend, millest nähtuvad S. Falilejevi põlvevigastused ja tema arvamus vigastuste tekkemehhanismi kohta. 4.
3. Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldusega selle kohta, et S. Falilejevi käitumises esinevad KarS § 263 lg 2 p 1 objektiivse koosseisu tunnused. Nimelt ei ole tõendatud, et S. Falilejevile ette heidetav tegevus oleks häirinud kolmandate asjasse puutumatute isikute rahu või seadnud ohtu nende turvatunde. 4.
4. Ebaõige on ka maakohtu hinnang, nagu oleks S. Falilejevi puhul tuvastatud kuriteokoosseisu realiseerimine vähemalt kaudse tahtlusega. Samuti on vale maakohtu järeldus, nagu ei oleks S. Falilejevi puhul tuvastatavad tema käitumise õigusvastasust välistavad asjaolud. S. Falilejev tegutses hädakaitses, kõrvaldades vahetut ohtu enda elule ja tervisele, mis lähtusid kannatanu õigusvastasest ründest. 4.
5. Kaitsja arvates on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 7 mõttes.

Sellekohane rikkumine on aset leidnud, sest maakohus jättis kohtuotsuses analüüsimata osa politsei vormikaamera salvestustest, mis olid kohtule esitatud. Samuti jättis maakohus lubamatult tähelepanuta Põhja-Eesti Regionaalhaigla kiirabikaardi nr.90006399SAKU912023, mis on võetud maakohtu poolt vastu dokumentaalse tõendina kriminaalasja materjalide juurde. Samasisuline rikkumine on aset leidnud veel sel moel, et hoolimata kaitsja soovist, ei pööranud maakohus tähelepanu mitmele S. Falilejevi kui kahtlustatava õiguste rikkumisele, täpsemalt sellele, et 1) sisaldub isiku kahtlustatava kinnipidamise protokolli p-s 2 S. Falilejevi omakäeline märge selle kohta, et talle ei ole

§ 351

nõudeid rikkudes tutvustatud tema õigusi ja kohustusi; 2) kinnipidamise protokolli p-s 7 on märgitud kahtlustatava kinnipidamise ajana

1. september 2023 kell 08:50, protokolli p 10 kohaselt on kinnipidamisel kell 08:57-09:15 kasutatud tema suhtes käeraudu. Seega oli S. Falilejev olnud juba 7 minutit kahtlustatavana kinnipeetu staatuses, kui tema suhtes otsustati vaatamata tema jalatraumadele kasutada käeraudu; 3) kohtueelne menetleja ja prokuratuur 7 jätsid tähelepanuta S. Falilejevi kinnipidamise protokolli tehtud avalduse, mille kohaselt ta ei näe lugeda ning väljendas, et tema suhtes kasutati põhjendamatut vägivalda, millega tekitati kehavigastused, samuti, et politsei fikseerimast talle otsasõitu ja et kahtlustuse sisu on fabritseeritud. 4.
2. Maakohus rikkus

§-s 14 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, sest kohtulikul uurimisel prokuröri dokumentaalsete tõendite esitamise voorus maakohus ei lubanud pärast prokuröri konkreetse tõendi kohtule esitamist kaitsjal juhtida kohtu tähelepanu tõendi sisust tulenevale kaitse seisukohast vajalikule asjaolule, lubades seda teha alles kohtuvaidlustes. Kaitsja hinnangul tuleb maakohtu seatud keeldu kommenteerida prokuröri esitatavaid tõendeid kohtuliku uurimise staadiumis hinnata kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339lg 2 mõttes.

4.14. Maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust oluliselt ka

§ 339

lg 1 p 12 mõttes, sest on

§ 293

lg-s 3 sätestatut rikkudes võimaldanud kannatanul süüdistatavale ristküsitluses küsimusi esitada, tehes seda mh hoolimata kaitsja taotlust eirates 4.

1. Tsiviilhagiga seoses märkis kaitsja, et kannatanu autole väidetavalt tekitatud kahjustusi kohtueelses menetluses ei fikseeritud, mistõttu on võimalik, et osa kahjustusi on sõidukile tekitatud millalgi varem ning selliste konkreetselt määratlemata kahjustuste tekitamist ei saa ette heita süüdistatavale S. Falilejevile. Mh ei nähtu transpordiameti kaamera videosalvestiselt ega ka kaitsja kohtule esitatud fotodest seda, et süüdistatav võinuks lõhkuda kannatanu sõiduki iluvõre või isegi, et see oleks üldse olnud katki ja vajanud vahetust. Kaitsja esitatud fotodelt nähtub, et nii kannatanu sõiduki iluvõre kui ka juhipoolne uks on terved. Seega on kannatanu varaline kahju TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendamata. Vaatamata sellele, et kannatanu sõiduki visuaalset vaatlust ei tehtud kohtueelses menetluses ega ka kohtumenetluses, on maakohus loetlenud kannatanu sõiduki kahjustustena lõhutud esiklaasi, ning mootorikatte, peegli ja kojameeste kahjustamise. Kannatanu on üksnes paljasõnaliselt märkinud, et parandati kahjustatud küljeuks, peeglile pandi uus kate, vahetati esiklaas, värviti üle mootorikate ja löödi välja mõlgid välja, ning vahetati esivõre. Seega kannatanu ütlustes avaldatud sõiduki kahjustused ja maakohtu loetletud sõiduki kahjustused omavahel täielikult ei korreleeru. 4.
2. Kannatanu mittevaralise kahju nõue 3000 euro ulatuses on põhjendanud vaid tema paljasõnalise väitega. Kohtulikul uurimisel põhjendas kannatanu talle 3000 euro suuruse mittevaralise kahju väljamõistmise taotlust sellega, et ta tegeleb toitlustamisega, ning kuriteosündmuse päeval jäid kliendid tema teenusest ilma, mistõttu jäi tal saamata ka tulu. Samas ei ole kannatanu enda saamata jäänud töötasu võimalikku suurust tõendanud, mistõttu ei saa seda ka kahju tekitamise juures arvestada.
3. Prokuratuur esitas apellatsioonile vastuse, milles palub jätta apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu vaidlustatud otsuse muutmata. 8 5.
4. Prokuratuuri hinnangul on maakohtu vaidlustatud otsus rajatud kohtuliku uurimise raames uuritud tõenditele, mitte ei kujuta endast prokuröri väidete ümber vormistamist kohtuotsuseks. 5.
5. Seoses kaitsja väidetega konkreetsete tõendite kohta märgib prokuratuur järgmist. 5.2.
6. Kaitsja taotlus nõuda täiendava tõendina välja transpordiameti kaamera salvestus alates asitõendi vaatlusprotokollis kirjeldatud salvestuse lõpust kuni S. Falilejevi sündmuskohalt äraviimiseni tuleb jätta rahuldamata, sest see videolõik kujutab süüdistuses toodud tegevustele järgnenut ega ole seega asjasse puutuv. 5.2.
7. Puudub alus määrata S. Falilejevi tervisekahjustuste tuvastamiseks kohtuarstliku ekspertiisi ning lugeda maakohtu keeldumist ekspertiisi määramiseks kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. Samuti puudub vajadus võtta asja materjalide juurde perearsti
8. juuni
9. a tõend nr
10. 5.2.
11. Prokuratuur nõustub ka maakohtu seisukohaga, et olulistes detailides on kannatanu ütlused kooskõlas sündmust reaalselt edasiandva salvestisega, mistõttu puudub alus kannatanu ütlustes kahelda ning need saab lugeda usaldusväärseks. See, et kannatanu ei mäleta kõiki sündmuse detaile, ei ole käsitatav valeütluste andmisena. 5.2.
12. Puudub alus jätta tõendikogumist välja videosalvestuse vaatlusprotokoll. Kuigi videosalvestuse puhul, mille vahetu uurimine on raskusteta võimalik kohtulikul arutamisel, ei ole vaatlusprotokolli koostamine vajalik, on seda arutataval juhul siiski tehtud.

§ 146

lg 1 p 5 kohaselt kantakse protokolli uurimis- või muu menetlustoimingu käik ja tulemused tõendamiseks vajaliku üksikasjalikkusega, mis tähendab, et salvestuse vaatlusprotokoll ei pea kirjeldama kõiki salvestusel näha olevaid asjaolusid. 5.2.

1. Kaitsja etteheide, nagu oleks maakohus jätnud vaatamata asitõendina vaadeldud videod, on arusaamatu, sest kohtuotsuse tekstist ilmneb vastupidine. Põhjendatud ei ole ka kaitsja arvamus, nagu peaks olemas olema rinnakaamerate salvestused alates sündmuskohale saabumisest kuni sealt lahkumiseni. Piisab, kui on fikseeritud olulised asjaolud. 5.
2. Prokuratuur ei nõustunud ka kaitsja mõtisklustega sõna „ummik“ osas, leides, et tegu on subjektiivse hinnanguga, millel puudub juriidiline definitsioon – ei ole võimalik öelda, mitmest ja kui pikaks ajaks peatunud või tavapärasest aeglasemalt liikuvast sõidukist algab „ummik“ ja lõpeb „suur liiklustihedus“. Asjas on tuvastatud, et liiklustihedus sündmuskohal oli suur ja sõidukite sujuv liiklemine oli takistatud. Prokurör osutab, et S. Falilejev eiras sündmuskohal sõidukite ohutu pikivahe hoidmise nõuet ning lisaks rikkus liiklusseadust, möödudes kannatanu sõidukist paremalt poolt teepeenra kaudu ja blokeerides tema edasiliikumise. 5.
3. Kaitsja väited, nagu ei nähtuks videosalvestuselt kannatanu auto peksmine käte ja jalgadega, on põhjendamatud. 9 5.
4. Prokuratuur ei nõustunud kaitsja väidetega erinevate menetlusõiguse rikkumiste kohta kriminaalasja menetlemisel maakohtus. Nii ei saa menetlusõiguse rikkumiseks lugeda kannatanu keeldumist vastata ristküsitlusel kaitsja juhtimisõiguse kategooriaid puudutavale küsimusele, sest tegemist on asjasse puutumatu küsimusega, mille kohus ka maha võttis. Menetlusõiguse rikkumisena ei ole hinnatav ka see, kui kaitsjal ei võimaldata prokuröri tõendite esitamise staadiumis esitada enda hinnanguid ja kommentaare esitatavatele tõenditele. Selline võimalus on kaitsjal kohtuvaidluste raames. Samuti ei saa menetlusõiguse rikkumisest rääkida olukorras, kus kohus on andnud kannatanule võimaluse esitada süüdistatavale küsimusi. Vastupidi, see on kannatanu õigus tulenevalt sellest, et ta on üks kohtumenetluse pooltest. Kaitsja väited, nagu oleks maakohus jätnud sootuks tähelepanuta S. Falilejevi kinnipidamisel aset leidnud ja kaitsja välja toodud menetlusõiguse rikkumised, ei vasta tõele. 5.
5. S. Falilejevi käitumise õigusvastasust välistavad asjaolud prokuratuuri hinnangul puuduvad. Isegi kui tema käitumine oli põhjustatud mingist kannatanu liikluses tehtud manöövrist, ei olnud liikluse peatamine ning kannatanu ja tema auto kallal vägivallatsemine õigustatud. 5.
6. Prokuratuur osutab, et kannatanu suhtes vägivallateo toimepanemise kontekstis ei räägi süüdistus tervisekahjustusest, vaid valu põhjustamisest. Näo piirkonda löömine ning jalaga rindkeresse hüppamine sellise jõuga, mis paiskab kannatanu tagasi, on selgelt käsitatavad piisavalt intensiivsena nii valu kui tervisekahjustuse tekitamiseks. 5.
7. Prokuratuur leiab samuti, et kaitsja väide sündmusest häiritud juhusliku, asjasse mittepuutuva isiku puudumisest ei vasta tõele. Kohus on seda vaidlustatud otsuses ka otsesõnu analüüsinud. Mööda sõitvate sõidukite juhtide peatumine ja sõidukist väljumine S. Falilejevi ja kannatanu konflikti lahendamiseks on piisav, jaatamaks, et nende isikute häirimine on objektiivselt ilmne. Süüdistatav ründas kannatanut avalikus kohas, tiheda liiklusega sõiduteel. Sellistel asjaoludel on tuvastatud süüdistataval vähemalt kaudne tahtlus rikkuda avalikku korda. 5.
8. Kaitsja etteheiteid tsiviilhagi kohta ei pidanud prokuratuur põhjendatuks. Esitatud tsiviilhagi kohaselt koosnes varaline kahju kaskokindlustuse omavastutusest 300 eurot ja asendusauto renditasust 473 eurot. Varalist kahju kinnitavate dokumentidena on esitatud arved - 15.09.2023 autorendi eest summas 473 eurot ja 04.10.2023 omavastutuse eest summas 300 eurot. Kuivõrd tsiviilhagis ei nõuta hüvitust kannatanu sõidukile tekitatud vigastuste parandamise eest (need hüvitas kaskokindlustus), vaid renditasu ja omavastutuse hüvitamist, ei ole asjakohased kaitsja mõtteavaldused sõidukile tekitatud vigastuste detailselt fikseerimata jätmisest, sõiduki vanusest ja läbisõidust. Uuritud tõendite pinnalt ei ole kahtlust, et S. Falilejev kahjustas oma süülise käitumisega kannatanu sõidukit viisil, mille tagajärjel tuli sõidukit remontida. Remondi maksumuse hüvitas kindlustus, omavastutuse kandis kannatanu, kes rentis remondi ajaks asendussõiduki. Prokuratuur toetas ka kohtu seisukohti mittevaralise kahju nõudes. 10
9. Kaitsja esitas
10. juulil 2025 ringkonnakohtule enda seisukohad, milles ta vaidleb vastu prokuratuuri vastuväidetele apellatsiooni kohta. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11. Kriminaalkolleegium, olles tutvunud maakohtu vaidlustatud otsuse, apellatsiooni ja prokuratuuri vastuväidete ning kaitsja
12. juulil 2025 esitatud seisukohtadega, leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, apellatsioonis esitatud väited ei kummuta maakohtu põhjalikke ning kohtulikul uurimisel käsitletud tõenditele rajanevaid seisukohti. Kriminaalasja menetlemisel ei ole aset leidnud kaitsja apellatsioonis osutatud ega muid kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi. Seetõttu tuleb jätta apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus jätta muutmata.
13. Puudub võimalus nõustuda kaitsja seisukohaga, nagu käitunuks S. Falilejev kannatanu sõidukit peatades õiguspäraselt ja proportsionaalselt. Nii maakohtus uuritud transpordiameti videosalvestusest, selle vaatlusprotokollist kui ka kannatanu, süüdistatava ja tunnistajate ütlustest kujuneva pildi põhjal on ilmne, et S. Falilejevil puudus igasugune õigustus W.V sõiduki liikumist tõkestada, W.V-d kinni pidada või veelgi enam – kahjustada tema sõidukit ja kasutada W.V suhtes vägivalda. Tuleb nõustuda maakohtu hinnanguga, et süüdistatava käitumine on iseloomustatav liiklusraevuna. Isegi juhul, kui kannatanu mingi varasem liikluskäitumine võis S. Falilejevit ärritada, ei olnud tal tuvastatud sündmuste käiku arvestades vähimatki õigustust süüdistuses kirjeldatud ning maakohtus veenvalt tõendamist leidnud käitumiseks.
14. Kui apellatsioonis püütakse järjekindlalt toetust leida S. Falilejevi väitele, nagu oleks W.V oma liikluskäitumisega (väidetav äkkpidurdus) ohustanud S. Falilejevit ja teisi kaasliiklejaid, siis uuritud tõendite valguses on ilmne, et see, kes liiklusohtlikult käitus, oli süüdistatav, mitte kannatanu. Esmalt eiras S. Falilejev sõidukite ohutu pikivahe hoidmise kohustust, mistõttu tekitas ta ees peatunud kannatanu auto järel äkkpidurdust tehes ja kahe sõidurea vahele keerates liiklusohtliku olukorra; seejärel möödus järsu manöövriga kannatanu sõidukist paremalt poolt teepeenra kaudu; blokeeris kannatanu autole ette keerates tema ja tema järel teed kasutada soovinud sõidukite edasiliikumise võimaluse (transpordiameti maanteekaamera salvestus
15. septembrist 2023, 10.-
16. sekund – edaspidi ka transpordiameti videosalvestus); samuti tekitas S. Falilejev liiklusohtliku olukorra, lüües kannatanut korduvalt tiheda liiklusega sõiduteel. Maakohtu hinnangut toimunu kohta ei saaks kuidagi muuta see, kui uuritaks videosalvestusi kuriteosündmusele eelnenud või järgnenud aja kohta, nagu seda on soovinud apellant.
17. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, nagu tuleks kannatanu ütlused sündmuste kohta lugeda tervikuna ebausaldusväärseteks. Maakohus on vaidlustatud otsuse p-des 39 ja 40 veenvalt ning põhjalikult selgitanud mõningate detailide osas esinevaid vastuolusid kannatanu ütlustes. Kannatanu ütlused on oluliste asjaolude osas kooskõlas teiste uuritud tõenditega ning 11 vastuolusid sündmuste kulgu mitte mõjutavates detailides saab selgitada tema šokiga toimunust ning süüdistatava jätkuva agressiooniga tema suhtes. Kolleegium peab oluliseks mh maakohtugi rõhutatut, et kannatanu on ise rõhutanud, et ei mäleta kõike täpselt.
18. Niisamuti ei saa nõustuda kaitsja väitega, nagu tulnuks kannatanu ristküsitlus katkestada põhjusel, et ta keeldus vastamast kaitsja küsimusele. Kannatanu ei mõistnud, miks on uuritava sündmuse kontekstis oluline temalt küsida juhtimisõiguse kategooriate kohta. Seda ei mõistnud ka prokurör, kes taotles maakohtul nimetatud küsimuse maha võtta, mida kohus ka tegi. Asjassepuutumatule küsimusele vastamata jätmise puhul

§ 288

lg 10 alusel ristküsitluse katkestamata jätmist ei saa pidada kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks, nagu seda on taotlenud kaitsja. Seega menetluslikku situatsiooni on väär tõlgendada nii nagu kaitsja seda teeb. Kannatanu ei keeldunud kaitsja küsimusele vastamisest, sest ta ei pidanudki istungit juhtinud kohtu loal sellele vastama.

1. Apellandi arvates rikkus maakohus võistlevuse põhimõtet sellega, et ei lubanud kohtulikul uurimisel prokuröri dokumentaalsete tõendite esitamise voorus pärast prokuröri konkreetse tõendi kohtule esitamist kaitsjal juhtida kohtu tähelepanu tõendi sisust tulenevale kaitse seisukohast vajalikule asjaolule, lubades seda teha alles kohtuvaidlustes. Tõpoolest on
2. jaanuari
3. a kohtuistungil kaitsja pärast prokuröri esitatud kirjalikku tõendit soovinud „markeerida“, kuid kohus on palunud tal sellega oodata kuni kohtuvaidluseteni (vt tl-d 37 prd-l ja 38, kd II). Kohtu niisugune arusaam kaitsja menetluslikust õigusest vastaspoole tõendite kohta kommentaare esitada ei vasta kriminaalmenetluses kehtivale poolte võrdse kohtlemise põhimõttele ega võistlevuse põhimõttele ja kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse rikkumist. Ometi ei saa nõustuda kaitsjaga, nagu oleks arutatava kriminaalmenetluse kontekstis tegemist sedavõrd kaaluka menetlusõiguse rikkumisega, mis tooks kaasa maakohtu otsuse tühistamise. Nimelt puudutab kõnealune rikkumine ühte tõendit, millest nähtub W.V-l
4. septembril 2023 Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnas vigastuste fikseerimine, samuti tõend, millest nähtuvad S. Falilejevil tuvastatud tervisekahjustuste tekkimise asjaolud. Mõlema nimetatud tõendi ja nendega kinnitamist leidnud asjaolude kohta on kaitsja saanud oma kommnetaare maakohtu menetluses enda seisukoha avaldada kohtuvaidlustes, mis toimusid
5. aprillil 2025, ning seal on kaitsja ka kasutanud võimalust mõlemat tõendit põhjalikult käsitleda (vt kaitsja kohtukõne teesid, tl-d 106 ja 112–113, kd II). Kaitsja ei ole apellatsioonis välja toonud, millise sisulise menetluslikult negatiivse tagajärje maakohtu eksimus kaitseõiguse teostamise seisukohast kaasa tõi ning sellist tagajärge ei tuvasta ka kolleegium. Seega ei ole arutataval juhul maakohtus aset leidnud menetlusõiguse rikkumine olnud kuigi tõsine ja rikkumise võimalik negatiivne tagajärg on selle toimumisele ajaliselt lähedases kohtuvaidluses juba kõrvaldunud.
6. Veel on kaitsja arvates maakohus kriminaalmenetlusõigust rikkunud sellega, et on võimaldanud kannatanul süüdistatavale ristküsitlusel küsimusi esitada. Sellega on kaitsja arvates rikutud kriminaalmenetluse aususe ja õigluse põhimõtet. Ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumiseks ei saa pidada seda, et üks kohtumenetluse pool kohtuistungil teist kohtumenetluse poolt küsitleb. Vastupidi, ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega oleks ühitamatu kannatanul kohtumenetluses küsimuste esitamise õiguse 12 eitamine.

§ § 2882 lg 2 kohaselt võib kannatanu esitada tunnistajale küsimusi pärast ristküsitlust kohtu loal, kui taotluse rahuldamata jätmine kahjustaks oluliselt menetlusosalise huve.

§ 293

lg 1 kohaselt juhindutakse süüdistatava ülekuulamisel

§-dest 2862– 2891 ja

1. Seega eksib kaitsja,, leides, nagu ei oleks kannatanul õigust süüdistatavale ristküsitlusel küsimusi esitada.
2. Põhjendamatu on apellandi taotlus kõrvaldada tõendite hulgast sündmuskohast tehtud transpordiameti videosalvestuse vaatlusprotokoll, kuivõrd selles protokollis kajastatu olevat liiga ühekülgne ja pealiskaudne. Kõnealune vaatlusprotokoll (tl-d 28-35, kd I) kajastab transpordiameti maanteekaamera tehtud salvestust
3. septembrist 2023 ja sellelt on näha kannatanu ning süüdistatava juhitud sõidukite liikumine, samuti kannatanu ja süüdistatava liikumine. Just neid sündmusi kirjeldataksegi vaatlusprotokollis, tuues seejuures kronoloogiliselt välja kõik salvestuselt nähtuvad olulised detailid: nii sõidukite liikumise suund, järjekord, aimatavalt ka kiirus, samuti süüdistatava ja kannatanu liikumised ja liigutused. Jääb arusaamatuks, millised osas on vaatlusprotokolli võimalik pidada pealiskaudseks või ühekülgseks. Kaitsja väide, nagu osutaks ühekülgsusele see, et kirjeldatakse süüdistatava, mitte kannatanu käitumist, niisuguseks järelduseks alust anda ei saa, sest see ei vasta tõele – protokollis on läbivalt kirjeldatud ka kannatanu käitumisakte. Samuti tuleb osutada, et maakohus on lisaks vaatlusprotokollile tutvunud vahetult salvestuse endaga. Kummastav ongi see, et kaitsja arvates videosalvestust ennast võib tõendina käsitada. Tuleb nõustuda, et olukorras, kus kohtul on võimalik tutvuda mingi teabetalletusega vahetult, puudub vajadus teha seda sama teabetalletuse vaatluse protokolli vahendusel (vt
4. juuni
5. a RKKKo asjas nr 1-18-437, p 56). Teisest küljest ei ole see aga keelatud, mistõttu ei ole maakohus vaatlusprotokolli tõendina vastu võttes ja seda uurides kriminaalmenetlusõigust rikkunud.
6. Kaitsja arutluskäik selle ümber, kas sündmuskohal olevaid liiklusolusid saab pidada ummikuks või mitte, on kolleegiumi silmis sootuks asjakohatu. On ühemõtteliselt selge, et sündmuskohal oli tihe liiklus, mis ei kulgenud sujuvalt – enne ringteed pidid sõidukid peatuma ning ootama võimalust ringteele liikumiseks. See, kuskohast kulgeb kellegi isiklik valulävi, millest tihedamat ja aeglasemalt kulgevat liiklust ta nimetab ummikuks, on subjektiivne ning õigusliku tähenduseta. Seega, kui kannatanu vaatepunktist võis sündmuskohal valitsenud liiklusolukord kujutada endast juba ummikut, siis on samavõrra võimalik, et nt süüdistatava jaoks see nii ei olnud. Olukorra sihipärasest moonutamisest ei saa aga kindlasti rääkida just põhjusel, et ka objektiivselt sündmuskohta kajastavast tõendist – transpordiameti videosalvestusest – nähtub, et liiklus tõepoolest oli tihe ja sõidukid olid sunnitud peatuma. Samast videost ca
7. sekundil on näha, kuidas kannatanu juhitud sõiduk pidurdab enne ringteeni jõudmist ees pidurdanud sõidukite tõttu. Videos on samuti näha tihe sõidukite vool sündmuskohaks oleva ringristmiku pealesõidule kogu videokatke jooksul.
8. Edasi on kaitsja seadnud kahtluse alla selle, kas kannatanu tundis S. Falilejevi tegevusest valu. Kannatanule valu tekitamise on maakohus tõepoolest tuvastanud, leides, et valu tekitasid nii jalalöök rindkeresse kui rusikalöök pea piirkonda. Kolleegium nõustub nende järeldustega. Videosalvestuselt on näha, kuidas S. Falilejev hüppab ühte jalga ette 13 sirutades kannatanule rindkeresse nii, et kannatanu saadud hoobist mitu sammu taganeb. Süüdistatav kukub seejärel, kuid tõuseb kohe, liigub kannatanu suunas ja teeb tema suunas energilise löögiliigutuse käega. Valu tundmist on kohtuistungil kinnitanud ka kannatanu (vt tl-d 28 prd-l–29, samuti 32 prd-l ja 33, kd II). Kannatanu on kinnitanud veel seda, et tal fikseeriti hiljem EMO-s löögivigastustena rindkerevalu, punetused ja marrastused (samas). Vigastused on fikseeritud haigusjuhtumis (vt tl-d 12–12 prd-l, kd I). Asjaolu, et kannatanu häirekeskuse kõnes või kohale saabunud kiirabibrigaadile enda vigastustest ei rääkinud, on ta selgitanud šokiga toimunust. Maakohus on pidanud usutavaks, et kuivõrd kannatanu ei saanud raskeid vigastusi, siis ei pruukinud ta tõepoolest sündmustest kohapeal politseile ülevaadet andes kohe selle peale tulla, et kirjeldada mh ka enda vigastusi. Kolleegium nõustub selle hinnanguga ja osutab, et kannatanu on siiski veel samal päeval käinud Ida-Tallinna haigla erakorralise meditsiini osakonnas abi saamas ja seal on vigastused fikseeritud.
9. Kolleegiumi hinnangul on maakohus teinud tõenditele rajanevad ja põhjendatud järeldused selle kohta, et S. Falilejev lõi vähemalt kahel korral käega vastu kannatanu auto juhipoolset küljeklaasi, lõi tema sõiduki peeglit, peksis jalgadega esiklaasi, hüppas talle auto kapotilt jalaga vastu rinda ja seejärel veel lõi teda käega pea piirkonda. Asjaolu, et kaitsja ei suuda sellise järeldusega leppida, ei muuda seda siiski põhjendamatuks ega vääraks. Kõikide nende löökide kohta on ütlusi andnud kannatanu, kuid need nähtuvad ka vaadeldud transpordiameti videosalvestuselt. Seejuures on video põhjal võimalik tuvastada, et löögid küljeklaasi ja tahavaatepeegli pihta on tehtud selgelt jõuliste löökidena, milleks süüdistatav võtab esmalt hoogu. Auto esiklaasi pihta lööb kapotil püsti seisev süüdistatav samuti mitmel korral jõuliselt, sh hüppab ta ühel korral vastu klaasi kahe jalaga korraga ja kogu oma keha raskusega. Edasi on samuti videolt näha (ja samasisulisi ütlusi andnud kannatanu), kuidas S. Falilejev hüppab kapotilt jalaga vastu kannatanu rindkere sellise hooga, et kannatanu taganeb mitu sammu. Peale jalalööki süüdistatav kukub, kuid tõuseb koheselt ja lööb seejärel kannatanut vähemalt korra käega pea piirkonda. Sellegi kohta on samasisulisi ütlusi andnud ka kannatanu ise.
10. Süüdistatava versioon, nagu olnuks ta sunnitud kannatanu auto kapotile ronima selleks, et päästa end autoga ülesõitmise eest, on vale. Esiteks on juba mainitud videost näha, et tõele ei vasta versioon, mille kohaselt jäi süüdistatava jalg kannatanu auto esistange ja asfaldi vahele lohisema. Vastupidi, ta toetab kahe jalaga maha ja ühel hetkel tõukab end mõlema jalga auto kapotile, hüppab seal püsti ja asub jõuliselt esiklaasi peksma. Selliselt ei käitu ennast autoga otsasõidu eest päästa püüdev inimene. Ühtlasi ei käitu selliselt inimene, kes on väidetavalt just saanud tõsised põlvetraumad.
11. Apellandi väited maakohtu põhjendamiskohustuse rikkumise kohta sellises ulatuses, mis on käsitatav

§ 339lg 1 p 7 mõttes kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, on alusetud.

Maakohus on veenvalt ja vastuoludeta põhjendanud seda, miks tuleb kannatanu auto peegli „kokkulükkamist“ käsitada löögina peegli vastu, samuti mismoodi tuleb mõtestada kannatanu hinnangut ummiku kohta sündmuskohal. Põhjendamiskohustuse rikkumisest ei saa rääkida ka osade politsei vormikaamera videote väidetavalt analüüsimata jätmisel. Nimelt ei ole kohus jätnud osi tõendina esitatud politsei vormikaamera salvestusi käsitlemata. See on 14 üheselt selge maakohtu vaidlustatud otsuse p-st 58, milles kohus märgib: „süüdistatava ennast õigustavat ja agressiivset käitumist sündmuskohal kinnitavad politsei rinnakaamerate videod, mida on vaadeldud 19.10.2023 asitõendi vaatlusprotokollis“. Seejuures on kohus ära toonud videote sisukokkuvõtte ja osutanud videotele, mida kohus on enda järelduste tegemiseks vaadelnud. Nõustumisväärne ei ole kaitsja seisukoht, nagu peaks vormikaamerate salvestused olema esitatud alates politsei sündmuskohale saabumisest kuni nende lahkumiseni sealt. Samavõrra alusetud on kaitsja etteheited selle kohta, nagu oleks maakohus jätnud lubamatult tähelepanuta Põhja-Eesti Regionaalhaigla kiirabikaardi nr.90006399SAKU912023 ja jätnud reageerimata mitmele kahtlustatava õiguste rikkumisele, mis S. Falilejevit kinni pidades olevat toime pandud. Neid tõendeid on maakohus käsitlenud vaidlustatud otsuse p-des 59 ja

1. Kolleegium lisab maakohtule üksnes prokuratuuriga nõustuvalt, et kui S. Falilejev pole väidetavalt olnud võimeline enda kinnipidamise protokolli lugema, siis pole see ometi takistanud tal protokollile omakäeliselt kirjutada oma pretensioone.
2. Kolleegiumi hinnangul on maakohus veenvalt põhjendanud, milles seisneb arutataval juhul asjasse puutumatute isikute häirimine, mis muudab S. Falilejevi vägivallateod karistatavaks KarS § 263 lg 1 p 1 alusel. Nimelt tarvitas S. Falilejev kannatanu suhtes vägivalda tiheda liiklusega maanteelõigul. Seega tajusid vägivalda mitmed sündmuskohalt möödunud autodes viibinud inimesed. Lisaks on transpordiameti videosalvestuselt näha, et vähemalt kaks autot peatusid ja neist väljusid inimesed, kes tulid kannatanu ja süüdistatava juurde. Seega on ilmne, et sündmus mõjutas vähemalt neid inimesi sedavõrd, et nad pidasid vajalikuks katkestada enda sõidurutiini ja aidata vägivallatsemine lõpetada (vt videosalvestuselt alates 1 minutist ja 26 sekundist).
3. Tuleb veel osutada, et kaitsja on apellatsioonis eksitavalt seadnud kahtluse alla selle, et S. Falilejevi käitumises esinevad KarS § 263 lg 2 p 1 tunnused. Tegemist on ilmselt eksitusega, sest S. Falilejevile ei ole esitatud süüdistust ega teda ka süüdi tunnistatud KarS § 263 lg 2 p 1 järgi, vaid sama paragrahvi lg 1 p 1 järgi.
4. Maakohus on apellandi hinnangul rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339

lg 2 mõttes, jättes kaitsja

§ 297

lg 1 alusel taotletud täiendava tõendi kogumiseks määramata kohtuarstliku ekspertiisi, millega selgitada välja süüdistatava põlvetraumade tekkemehhanism. Seetõttu taotleb kaitsja ekspertiisi määramist ringkonnakohtult. Kaitsja palub ringkonnakohtul vastu võtta ka

1. juuni
2. a perearsti tõend, millest nähtuvad S. Falilejevi põlvevigastused ja tema arvamus vigastuste tekkemehhanismi kohta. Kolleegium jätab taotlused täiendavate tõendite kogumiseks rahuldamata, märkides, et selle küsimuse lahendas juba maakohus. See, et kaitsja ei suuda leppida maakohtu põhjendatud järeldusega, et täiendavate tõendite kogumiseks puudub vajadus, ei tähenda, et maakohus oleks kaitsja taotlusi rahuldamata jättes rikkunud menetlusõiguse norme. Puudub vajadus süüdistatava põlvetrauma tekkemehhanismi tuvastamiseks ekspertiisi korraldada, sest kohtus uuritud tõendite põhjal on üheselt selge, et see trauma ei saanud tekkida väidetavast auto alla jäämisest. Videosalvestuselt on näha, et S. Falilejevi jalad ei jää hetkekski kannatanu auto esistange ja asfaldi vahele ega väändu nii, nagu tema ise ning kaitsja seda on kirjeldanud. Vastupidi – videolt on näha, et S. Falilejev kontrollib oma liikumist märkimisväärselt hästi, 15 suutes hüpata liikuva auto kapotile ja asuda jõuliselt oma väidetavalt just raskelt viga saanud jalaga peksma esiklaasi, seejärel sinna sootuks kahe jalaga hüpates. Lisaks hüppab süüdistatav kohe seejärel kapotilt ühte jalga ette sirutades kannatanule rindu. Niisugused liigutused ei oleks raske põlvetrauma puhul lihtsalt realistlikud. Ka ligi kaks aastat pärast kuriteosündmust väljastatud perearsti tõendi kriminaalasja juurde võtmiseks puudub alus. Nagu maakohus märkis juba
3. jaanuari
4. a kohtuistungil kaitsja taotlust lahendades – kohtul on piisavalt arstitõendeid, andmaks hinnangut süüdistuse kohta.
5. Apellandi hinnangul tegutses S. Falilejev hädakaitses, kõrvaldades kannatanust lähtuvat vahetut ohtu enda elule ja tervisele. Samuti õigustas S. Falilejevi käitumist vajadus pidada kinni ohtlik liikleja ja seega

§ 217lg 4.

23.

1. Kolleegium nende väidetega ei nõustu. W.V ei pannud S. Falilejevi suhtes toime ühtki tegu, mis oleksid hinnatavad õigusvastase ründena, mille tõrjumiseks võinuks S. Falilejev tugineda hädakaitsele. Vastupidi – ilma arusaadava põhjuseta blokeeris S. Falilejev kannatanu auto liikumistee ning seejärel peksis süüdistatav tema autot korduvalt ja jõuliselt rusikaga. Kui kannatanu soovis lahkuda (tagurdades, et pääseda teda blokeeriva auto tagant liikuma), siis hüppas süüdistatav ta autole ette ja takistas kannatanul ka lahkumist, ronides auto kapotile ja pekstes jalaga sisse esiklaasi ning asudes seejärel tarvitama kannatanu suhtes vägivalda. Kogu selles ahelas puudub hetk, mil kannatanu oleks rünnanud S. Falilejevi elu, tervist või vara. Seega on jutt hädakaitsest ainetu, kuna puudub juba hädakaitse kohaldamise esmane eeldus – õigusvastasest ründest tulenev kaitseseisund. 23.
2. S. Falilejevi käitumist ei saa õigustada ka

§ 217lg-st 4 tuleneva kurjategija kinnipidamise õiguse alusel.

W.V ei pannud süüdistuse kirjeldatud tegevusele eelnevalt toime ühtki tegu, mis andnud ainest käsitada teda kurjategija või üldse õigusrikkujana. Jutt väidetavast põhjendamatust äkkpidurdusest on S. Falilejevi kaitseversiooni kuuluv alusetu väljamõeldis, aga isegi kui kannatanu oleks ohtlikult pidurdanud, ei oleks tegemist õigusrikkumisega, mille toimepanija kinnipidamiseks oleks õigustatav

§ 217

lg-st 4 tulenev volitus – pelgalt ohtlik pidurdus, millega ei kaasne rasket tagajärge, pole hinnatav kuriteona ja seetõttu ei ole niisuguse rikkumise toimepanijat õigus ka igaühel kinni pidada.

1. Kaitsja väited seoses kannatanu varalise kahju hüvitamiseks esitatud tsiviilhagiga on asjakohatud. Nimelt keskendub kaitsja sellele, et kõiki kannatanu autol esinenud kahjustusi ei pruukinud tekitada süüdistatav, vaid need võisid pärineda juba varasemast. Väidetavalt ei korreleerunud omavahel täielikult ka kannatanu ütlustes avaldatud sõiduki kahjustused ja maakohtu loetletud sõiduki kahjustused. Kaitsja jätab aga sootuks tähelepanuta, et varalise kahjuna nõuab kannatanu mitte tema sõidukile tekitatud kahjustuste remondikulude hüvitamist, vaid kaskokindlustuse omavastutuse summat ja auto remondi ajaks asendusauto rendile kulunud summat. Need mõlemad kulud on kahtlemata hinnatavad varalise kahjuna, mida kannatanu kandis süüdistatava õigusvastase tegevuse tõttu. Samuti on ilmne, et kannatanu autole tekitatud kahjustuste remondihind olnuks suurem kui kaskokindlustuse omavastutuse summa 300 eurot. Sellele ei ole aga ka kaitsja ega süüdistatav vastu vaielnud. Kuivõrd remondi ajaks pidi kannatanu enda liikumisvõimaluse tagamiseks kasutama 16 asendusauto rendi teenust, on põhjendatud ka selle kulu kahjuna arvestamine. Seetõttu on maakohtu seisukoht varalise kahju hüvitamise osas põhjendatud ning apellatsioonis toodud argumendid ei kummuta maakohtu põhjendusi mingilgi määral.
2. Apellant vastustab süüdistatavalt kannatanu kasuks mittevaralise kahju väljamõistmist, märkides, et kannatanu mittevaralise kahju nõue on põhjendanud vaid tema paljasõnalise väitega, mille kohaselt jäid kuriteosündmuse päeval kliendid tema teenusest ilma ja tal jäi saamata tulu. Maakohus on mittevaralise kahju hüvitise välja mõistnud aga hoopis muu eest. Nimelt märgitakse maakohtu vaidlustatud otsuse p-s 68, et kuriteosündmus põhjustas kannatanule hingelisi üleelamisi, mis väljendusid psühholoogilistes probleemides (stress, unetus, hirm, töövõime langus). Kuna aga süüdistatav ei tekitanud kannatanule ulatuslikke tervisekahjustusi, ei saa rääkida ka kannatanu sellisest füüsilisest ja hingelisest valust, mis oleks toonud kaasa tema elukvaliteedi pikaajalise languse. Seega maakohus käsitas mittevaralise kahjuna just kannatanu hingelisi üleelamisi, mille tingis süüdistatava käitumine tema suhtes. Nendele põhjendustele ei ole kaitsja pidanud vajalikuks mitte kuidagi vastata. Kolleegium nõustub maakohtu arutluskäigu ja järeldusega mittevaralise kahju eest väljamõistetud hüvitise osas.
3. Eeltoodud põhjustel ning juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1 jätab kolleegium Harju Maakohtu 30.

aprilli

1. a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
2. Kaitsja on esitanud taotluse hüvitada S. Falilejevile kaitsjatasu apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest. See taotlus tuleb jätta rahuldamata.

§ 185

lg-s 2 sätestatakse, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, s.o. teeb

§ 337

lg 1 p 1 nimetatud kohtulahendi, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab esitatud apellatsiooni rahuldamata, mis tähendab, et maakohtu otsus jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Seega jääb kaitsjatasu süüdistatava enda kanda. allkirjastatud digitaalselt 17