Obsah (9)

§ 663§ 657§ 667§ 533§ 536§ 537§ 654§ 172§ 543

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 04.08.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-25-7119 Kohtuasi Tallinn

) § 533 lg 1 p-le

1. 5.
2. Taotlusega esitatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund haiglaraviga piisaval määral paranenud. Eksperdi arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire, ta põeb vaimuhaigust püsikululise paranoidse skisofreenia kujul (RHK-10 kood F20.00). Puudutatud isikul puudub täielikult haiguskriitika ja ravisoostumus. Ambulatoorselt on ta ravimite võtmise katkestanud, mis on tinginud sagedased hospitaliseerimised. Tema käitumine on ravita jäämisel otseselt mõjutatud psühhootilistest elamustest ning seetõttu ettearvamatu, agressiivne, ohtlik nii endale kui teistele. Ka puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja leiab, et puudutatud isiku suhtes tuleb kohaldada tahtevastast psühhiaatrilist ravi kuni kolm kuud. Puudutatud isiku suurim 4 2-25-7119 probleem on asjaolu, et ta ei teadvusta enda ravi vajadust ning ei soovi vabatahtlikult ravimeid võtta. Tulenevalt eelnevast leidis maakohus, et avaldus puudutatud isiku korduvaks psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning isik tuleb paigutada tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks kuni kolmeks kuuks. Isiku seisund ei ole käesolevaks hetkeks paranenud ning haiglaravita jäädes on ta ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele. On ilmne, et puudutatud isikul puudub täielikult haiguskriitika ja ravisoostumus. Puudutatud isiku sagedased hospitaliseerimised on tingitud asjaolust, et puudutatud isik katkestab ravimite võtmise. Puudutatud isik on veendunud, et saab kõigega hakkama ning et ta on valmis koju minema. Eitab suitsiidmõtteid. Enne viimast hospitaliseerimist põhjustas ta endale eluohtlikke vigastusi (lõi end korduvalt noaga rindkeresse). Riigi õigusabi korras määratud esindaja täheldas, et puudutatud isiku mõttekäigud on mittejärgitavad. Määruskaebus
3. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja teha uus lahend, millega jätta avaldus rahuldamata. Määruskaebuse kohaselt puuduvad PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud isiku suhtes tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Puudutatud isikul esinev psüühikahäire ei piira tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, ta ei ole psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ohustanud ning muu psühhiaatriline abi on tema suhtes küllaldane. Puudutatud isiku hinnangul oli 17.06.2025 määruse tegemise ajal tema psüühiline seisund ja haigusteadlikkus oluliselt paranenud, tema raviskeem oli paigas, ta suhtus positiivselt ravimitesse, võttis neid korralikult, seda vaatamata mõningasele kõrvaltoimele, määruse tegemise ajal ta mõistis ravivajadust. Kuigi enne hospitaliseerimist puudutatud isiku ema helistas arstid välja, siis ka ema ütleb, et ta ei tohiks haiglas olla. Üle 40 päeva pole ta kunagi haiglas olnud, kolm kuud olla on võimatu. Praegu viibib ta vales kohas ja tervise paranemist see keskkond ei soodusta – ta ei saa teha sporti, töötada. Selle tulemusel tekivad võlad. Puudutatud isik on veendunud, et saab kõigega hakkama, juba enne 17.06.2025 kohtumääruse tegemist tegi kõik, et asi oleks korras ja ta poleks ohtlik. On veendunud, et enam ta ohtlikult ei käitu. Puudutatud isik on valmis ambulatoorseks raviks – enam ei kordu see, mis viimase hospitaliseerimise põhjustas, kui ta lõi endale korduvalt noaga rindkeresse. Puudutatud isik on nii kaua haiglas olnud, et tervis on parem ja saab hakkama. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
4. Psühhiaatriakliiniku valvearst esitas seisukoha, et täidetud olid kõik tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused.
5. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

1. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta

§ 657

lg 1 p 1 (koosmõjus

§-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. 5 2-25-7119

1. Puudutatud isik esitas 23.07.2025 taotluse vaidlustatud määruse osas ärakuulamiseks. Harju Maakohtu 09.05.2025 ja 10.05.2025 esialgse õiguskaitse määrustest nähtub, et maakohus kuulas isiku ära 09.05.
2. Riigikohus on selgitanud, et kui isik on esialgse õiguskaitse kohaldamisel isiklikult ära kuulatud, ei ole vaja teda kinnisesse asutusse paigutamisel ära kuulata, kui ärakuulamisest on möödunud vähem kui üks aasta (RKTKm 03.02.2020, 2-19-6222, p 16).

§ 667

lg 3 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Arvestades käesolevas tsiviilasjas toimikus olevaid dokumente, samuti seda, et puudutatud isikule määratud esindaja kuulas ta enne määruskaebuse esitamist uuesti ära, jätab ringkonnakohus puudutatud isiku taotluse rahuldamata. 12. Kohus menetleb

§ 533

lg 1 p 1 järgi psüühiliselt haige isiku paigutamist tema tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi kohaldamist isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse avalduse alusel. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-st

1. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
2. Puudutatud isik on määruskaebusest nähtuvalt seisukohal, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused ei ole tema suhtes täidetud. Kolleegium sellega ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates seisukohal, et viidatud eelduste esinemine puudutatud isiku suhtes on isiku paigutamisel tahtest olenematule ravile olnud täidetud. Avalduse esitas puudutatud isiku elukohajärgne linnavalitsus (PsAS § 13 lg 1 1), avaldusele oli lisatud PsAS § 13 lg-s 3 nimetatud psühhiaatri arvamus, samuti oli maakohus enne vaidlustatud määruse tegemist puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud (

§ 536

lg 1 ja § 539 1 lg 2 analoogia; RKTKm 03.02.2020, 2-19-6222, p 16) ning maakohus määras kooskõlas

§ 537lg-ga 1 ekspertiisi. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud Ps

AS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Kolleegium nõustub

§ 654

lg 6 (koosmõjus

§-ga 659) järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses.

1. Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. 16.06.2025 kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti kohaselt on puudutatud isikul diagnoositud püsikululine paranoidne skisofreenia (RHK-10 kood F20.00). Nii käesolevas asjas esitatud psühhiaatrite ja eksperdi arvamustest, kuid ka maakohtu ja puudutatud isikule määratud esindaja seisukohtadest nähtub, et puudutatud isiku käitumine oli otseselt mõjutatud psühhootilistest elamustest – puudutatud isiku sõnul ta sai teadaanded Jumalalt, et ta peab midagi ette võtma või kodust ära minema ning seetõttu lõi end noaga rindu. Oma tegevuse kohta andis puudutatud isik luululisi selgitusi. Eksperdiarvamusest nähtuvalt on puudutatud isikul välja kujunenud laialdane paranoiline luulusüsteem, ta on veendunud, et haiglas teda raviga kahjustatakse ja talle on gaasi lastud. Puudutatud isik avaldas luululisi veendumusi tema igakülgsest raviga kahjustamisest meditsiinisüsteemi poolt ning on seetõttu ambulatoorsest ravist keeldunud. Ringkonnakohtu hinnangul on puudutatud isik endiselt hõivatud oma psühhootilistest elamustest ning tema käitumine ja tulevikuplaanid on neist mõjutatud. Puudutatud isikul ei ole kujunenud haiguskriitikat, mistõttu ei saa ta ravivajadusest aru. Ringkonnakohtu hinnangul oli 6 2-25-7119 psühhiaatri ekspertiis küllaldane kinnitamaks puudutatud isikul raske psüühikahäire esinemist. Maakohus tuvastas õigesti, et puudutatud isikul oli määruse tegemise seisuga raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses.
2. Maakohus tuvastas nõuetekohaselt puudutatud isiku ohtlikkuse. Psühhiaatrite arvamusest ja eksperthinnangust nähtub, et ta on ohtlik eelkõige endale, kuid ka ümbritsevatele. Praegusel juhul seadis puudutatud isik psüühikahäirest tulenevalt oma elu tõsiselt ohtu – ta pussitas end kuus korda rindu 15 cm pikkuse noaga, mille tagajärjel vajas puudutatud isik rindkere veresoonte vigastuste tõttu operatiivset ravi ning hiljem avastati tal kahepoolne kopsuarteri trombemboolia. Puudutatud isik ise selgitas haiglas, et lõi end rindu suitsiidi eesmärgiga. Puudutatud isik viibis haiglaravil 01.12.2024–10.01.2025, kui ta oli jooksnud Vanalinnas ringi alasti, sest enda sõnul ta kuulis häält, mis käskis minna alasti Raekoja platsile kirja viima ja seal pidi toimuma tema ristilöömine. Enne seekordset hospitaliseerimist viibis puudutatud isik psühhiaatriakliinikus 16.02.2025–21.03.2025, mil ta avaldas, et oli otsustanud teha enesetapu (ära külmuda). Seega on puudutatud isik sel aastal kolmandat korda tahtest olenematul haiglaravil tulenevalt enese kahjustamise soovist või proovimisest ning viimastel juhtudel üritas puudutatud isik endalt elu võtta. Puudutatud isik on seega ravita jäämisel ohtlik eelkõige iseendale ning viimastele hospitaliseerimistele eelnevaid enese kahjustamise juhtumeid arvestades on puudutatud isik ravita jätmise korral ohtlik PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 20.03.2019, 2-16-10435, p 18). Ekspertarvamusest nähtuvalt ei ole puudutatud isikul haiguskriitikat kujunenud, haiglaväliselt ta ravimeid ei tarvita, mis on tinginud sagedased hospitaliseerimised. Psühhootiliste elamuste osas puudutatud isikul kriitika puudub. Eeltoodust saab järeldada, et puudutatud isik ise ei mõista enda haiguse ja sellest tingitud ohtlikkuse tõsidust.
3. Samuti ei ole alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik korduvalt katkestanud talle määratud toetusravi või raviannuseid omaalgatuslikult vähendanud, samuti on jätnud puudutatud isik ilmumata arsti vastuvõttudele. Kuivõrd puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja ta ei mõistnud ravivajadust, ei ole alust vaatamata määruskaebuses esitatud vastupidistele väidetele arvata, et ta jätkaks raviga kodustes tingimustes. Psühhiaatrite arvamuses ja eksperdiarvamuses on toonud esile, et käesoleval ajal ei ole võimalik kohaldada puudutatud isiku suhtes muud psühhiaatrilist abi peale haiglaravi. Ekspert tõi esile, et varasematest andmetest nähtub, et 40 päevasest ravikuurist ei ole piisanud püsiva remissiooni saavutamiseks. Maakohus asus seega põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule ei ole võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi osutades (PsAS § 11 lg 1 p 3).
4. Eeltoodule tuginedes olid täidetud tingimused puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks, mistõttu tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
5. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad

§ 172lg 3 alusel riigi kanda.

19.

§ 543lg 1 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

7 2-25-7119 (allkirjastatud digitaalselt) 8