Obsah (9)

§ 424§ 199§ 74§ 65§ 68§ 50§ 69§ 57§ 56

1-19-878 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 25. märts 2019. a, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-19-878 Kohtukoosseis Kohtunikud Orvi Koik, Meelika

§ 424

lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu lühimenetluses Süüdistatav T.F , isikukood: XXX, XXX, Eesti Vabariigi kodanik, XXX, XXX, varem kriminaalkorras karistatud, viimati Viru Maakohtu 07.11.2016 otsusega

§ 199

lg 2 p 9 järgi liitkaristusega 1 aasta ja 4 kuud vangistust

§ 74sätete kohaldamisega katseajaga 2 aastat, karistus kustumata.

Tõkendvahistamine. Apellatsiooni esitaja Kaitsja vandeadvokaat Toomas Bekker

1. veebruari 2019.a otsus RESOLUTSIOON Jätta kaitsja Toomas Bekkeri apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:
2. T.F on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et ta juhtis tahtlikult 22.06.2018 kella 14.46 ajal Tallinnas, Vööri tänaval mootorsõidukit Ford Focus registreerimismärgiga 1 1-19-878 XXXXXX, olles joobeseisundis (narkojoove- uriinist tuvastatud amfetamiin, metamfetamiin, MDMA). Lisaks juhtis T.F uuesti, s.o korduvalt, ja tahtlikult 11.09.2018 kella 08.02 ajal Tallinnas, Gonsiori ja Laagna tee ristmiku juures mootorsõidukit Mercedes-Benz registreerimismärgiga PPPPPP, olles joobeseisundis (narkojoove- uriinist tuvastatud kokaiin, amfetamiin, metamfetamiin) ning uuesti 24.11.2018 kella 23.45 ajal Tallinnas, Tehnika tänava Veerenni ja Vana-Lõuna vahelisel alal mootorsõidukit Toyota Corolla registreerimismärgiga KKKKKK, olles joobeseisundis (narkojoove- uriinist tuvastatud amfetamiin, metamfetamiin, MDMA). Liiklusseaduse § 69 lg 1 kohaselt ei tohi juht olla joobeseisundis. Korrakaitseseaduse § 36 lg 1 kohaselt on joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Korrakaitseseaduse § 36 lg 4 p 1, 2 kohaselt on joobeseisundi liigid: alkoholijoove; narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud joove. Liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 kohaselt loetakse alkoholijoobes olevaks mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht siis, kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. T.F pani toime korduva mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o

§ 424lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU OTSUS: 2. Harju Maakohus tunnistas T.F süüdi

§ 424lg 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises ja mõistis talle karistuseks 2 aastat vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 1 aasta 4 kuud vangistust.

§ 65

lg 2 alusel lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 8 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 kohaselt arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning karistuse kandmise alguseks loeti 17.12.2018.

§ 50lg 1 p 1 alusel võeti T.F-ilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 6 kuuks.

2.1 Sama otsusega lahendati ka menetluskuludega seonduv. APELLATSIOON:

1. Apellatsiooni esitas süüdistatava T.F kaitsja Toomas Bekker. Kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu
2. veebruari 2019 kohtuotsus karistuse osas ja mõista süüdistatavale kergem karistus – mitte rohkem kui 2 aastat vangistust. Asendada vangistus KrMS § 69 lg 1 alusel üldkasuliku tööga. Palub vähendada lisakaristuse pikkust. 3.1 Kohus luges kergendavaks asjaoluks kohtuistungil väljendatud puhtsüdamlikku kahetsust, raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohtuotsuses märgitud kergendava asjaolu juures oli kohtul toimepandud kuriteo-episoodide eest õigus mõista karistus mitte rohkem kui 1 aasta vangistust. Vähendades seejärel karistust KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra, oleks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks jäänud 8 kuud vangistust. Lisades sellele Viru Maakohtu 07.11.2016 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse 1 aasta ja 4 kuud, oleks lõplikuks karistuseks olnud 2 aastat vangistust. 2 1-19-878 3.2 Karistusliigi määramisel tuleb arvestada T.F perekonna rasket majanduslikku olukorda. Süüdimõistetul on imikueas laps sünd XX.XX.XXXX. Teda kasvatab üksi lapse ema ning peres on lisaks teine laps, elukaaslase 1,5 aastane poeg eelmisest kooselust. T.F elukaaslasel ei ole võimalik laste tõttu tööle minna ega laste ülalpidamiseks raha teenida. Olukord laheneks sel teel, et maakohtu poolt mõistetud karistust vähendataks ning lõplikuks karistuseks pärast kandamata osa liitmist ei oleks mitte rohkem kui 2 aastat vangistust. 3.3 Kriminaalhooldaja 30.01.2019 kohtueelsest ettekandest nähtuvalt, kuivõrd süüdimõistetul puudub kehtiv karistus joobeseisundis mootorsõiduki juhtimise eest, tuleks kaaluda T.F vangistusest täielikult tingimisi vabastamist. Seadus aga ei võimalda tingimisi süüdimõistetud isikut veelkord vangistusest tingimisi vabastada. Küll on aga võimalik käesoleval juhul mõista karistus, mis ei ületaks 2 aastat vangitust. Vangistuse võib sel juhul asendada

§ 69lg 1 alusel üldkasuliku tööga.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

1. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt sedastanud (nt määrused nr 3-1-1-64-11; 3-1-1-43-11; 3-1-1-86-11 ja 3-1-1-6-13 p 6), et ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Apellatsiooni sisust lähtudes on tegemist perspektiivitu apellatsiooniga, mille arutamine ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti. 4.1 Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09).
2. Kolleegium leiab üksmeelselt, et kaitsja apellatsioonis toodud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega T.F-ile lühemaajalise vangistuse mõistmiseks. Kolleegiumil tuleb märkida, et õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-03, p 11). Seega on asjakohatu kaitsja seisukoht, et maakohtul puudus justkui õigus mõista karistus mitte rohkem kui 1 aasta vangistust, arvestades karistust kergendavat asjaolu. Seejuures ei ole kohus karistuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja seisukohtadega, vaid kohus lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. detsembri
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-113-12, p 10; 3 1-19-878 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. veebruari
6. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-91-07, p 6.6). Käesoleval juhul on maakohus neid põhimõtteid järginud. 5.1

§ 424

lg 2 sanktsioon näeb ette kuni neljaaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 2 aastat vangistust. Maakohus on T.F-i karistanud 2 aastase vangistusega, mida vähendatud 1/3 võrra. Käesoleval juhul ei ole maakohus karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavaid asjaolusid ja raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis esitatule. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud

§ 57

loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Vähetähtis ei ole asjaolu, et süüdistus on esitatud kokku kolmel korral mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis, mistõttu süüdistatavale maakohtu poolt mõistetud karistus, mis jääb sanktsiooni keskmisse määra, on enam kui kohane. T.F-ile mõistetud karistus ei ületa tema süü suurust. 6. Ka apellatsioonis esitatud taotlusel vangistuse asendamiseks üldkasuliku tööga puudub edulootus e. antud juhul on tegemist perspektiivitu taotlusega, kuivõrd maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 15.04.2015.a määrus nr 1-14-10446). 6.1 Kuigi käesoleval juhul puuduvad vangistuse asendamiseks üldkasuliku tööga formaalsed eeldused, jätab apellant tähelepanuta, et üldkasuliku töö kohaldamisel tuleb arvestada ka materiaalseid eeldusi. Kaaludes asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, peab kohus lisaks obligatoorsetele eeldustele selgitama välja, kas isik on asenduskaristuseks üleüldse sobiv. Isikuga seotud asjaolud võivad raskendada asenduskaristusena üldkasuliku töö reaalset täideviimist (RKKKo 3-1-1-87-08). On ilmselge, et T.F suhtes ei esineks eeldusi üldkasuliku töö edukaks läbiviimiseks, arvestades toimepandut kuritegu ja süüdlase isikut (korduvalt karistatud, sõltuvusprobleemid), kuna on küsitav üldkasuliku töö reaalne täideviidavus. Seejuures ükski eelnevatest põhikaristuse võimalikest individualiseerimise viisidest (karistusest tingimisi vabastamine) ei ole mõjutanud süüdistatavat edaspidi käituma õiguskuulekalt, siis puuduksid käesolevas asjas ka materiaalsed eeldused

§ 69kohaldamiseks.

7. Apellant on vaidlustanud otsust ka lisakaristuse määra osas, kuid apellatsiooni sisus ei ole mingeid argumente esitanud. Ringkonnakohus peab vajalikus märkida, et ka lisakaristuse kohaldamise osas kolleegium rikkumisi ei tuvastanud.

§ 50

lg 1 p 1 näeb ette lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuriteo korral kuni kolmeks aastaks kohtu poolt.

§ 50

lg 3 kohaselt käesoleva seadustiku eriosas sätestatud juhtudel kohaldab kohus kuriteo korral juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kolme aastani. Maakohus kohaldanud lisakaristuse äravõtmist 6 kuuks, seega tunduvalt alla sanktsiooni keskmise määra. 7.1 T.F-ile lisakaristust mõistes on maakohus lähtunud

§-s 56 sätestatust ning oma järeldusi veenvalt põhjendanud. Apellatsioonis pole esitanud ühtegi argumenti, mis tingiksid süüdistatavale mõistetud lisakaristuse määra vähendamise. Käesolevas kriminaalasjas on lisakaristuse mõistmine toimunud

§ 56alusel ja vastab täielikult karistuse eesmärkidele.

4 1-19-878 8. Eeltoodud põhistusel leiab kriminaalkolleegium üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb juhindudes KrMS § 326 lg 3 jätta läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 5