Obsah (9)

§ 200§ 199§ 120§ 64§ 238§ 65§ 218§ 16§ 25

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 30. september 2020 Kriminaalasja number 1-20-2502 (kirjalik menetlus) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Ingeri Tamm, Maarika Ku

§ 200

lg 2 p 8 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)

1. juuli 2020 otsus Apellatsiooni esitaja abiprokurör X.B Listov Prokurör abiprokurör X.B Listov Süüdistatav X.B , isikukood: XXX, asukoht: Viru Vangla; kriminaalkorras karistatud Kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban RESOLUTSIOON:
2. Jätta Viru Maakohtu
3. juuli 2020 otsus sisuliselt muutmata, kuid asendada maakohtu otsuse põhiosas

§ 199

lg 2 p 9 märgitud süstemaatilise varguse põhjendused käesoleva otsuses punktis 23 märgitud põhjendustega.

1. Apellatsioon jätta rahuldamata.
2. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Ida-Viru Advokaadibüroo kaudu 43 (nelikümmend kolm) eurot 20 senti, sealhulgas käibemaks 7 (seitse) eurot 20 senti, vandeadvokaat Arvo Suubanile süüdistatav X.B-le määratud korras kaitse teostamise eest.
3. Apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud summas 43,20 eurot jäävad Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Süüdistus
4. X.B süüdistatakse

§ 200

lg 2 p 8 järgi selles, et tema, 19.03.2019 kella 19.00 ajal Jõhvi linnas aadressil Narva mnt 8 asuva kaupluse „Selver“ alkoholiletist võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil viinapudeli „Laua Viin“ 0,5 l maksumusega 7,49 eurot ning möödus kassaliinidest selle eest maksmata jättes ning lahkus kauplusest, millega tekitas Selver AS-ile varalist kahju summas 7,49 eurot. Viking Security turvatöötaja V.V. jooksis koheselt X.B-le järele ja nad said kokku Selveri ees asuvas parklas. Turvatöötaja üritas X.B kinni pidada, samuti palus teda tagastada varastatud kauba ehk viina. Kui turvatöötaja tegi ettepaneku varastatud kauba tagastada – X.B hakkas käituma agressiivselt ja rääkima ebatsensuursete sõnadega. X.B ütles, et ta sai just vanglast välja ega tule turvatöötajaga kuhugi. Sel hetkel tõmbas X.B oma püksitaskust välja noa (käes oli näha tera). Varastatud kauba hõivamise eesmärgil suunas X.B noa turvatöötaja suunas ja ütles: „Kas sa oled lolliks läinud?“. Sellest tundis turvatöötaja hirmu ja hakkas kartma. Turvatöötaja võttis ähvardust reaalsena ja arvas, et X.B võib teda pussitada ja tema tervist kahjustada. Just seetõttu loobus turvatöötaja X.B edasisest kinnipidamisest. Seega kasutas X.B vägivalda (noaga ähvardades) teda kinni pidada üritanud turvatöötaja suhtes ja tegi seda varastatud kauba (viina) hõivamise eesmärgil, mille tulemusel õnnestus tal varastatud kaup lõplikult hõivata ja sellega lahkuda. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu 2. Viru Maakohtu 07.07.2020 otsusega karistati X.B

§ 120

lg 1 järgi 3 kuu vangistusega ja

§ 199

lg 2 p 9 järgi 1 kuu vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel kuritegude kogumi eest loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ning mõisteti liitkaristuseks 3 kuud vangistust.

§ 238

lg 2 alusel vähendati kohtuotsusega mõistetud liitkaristust 1/3 ehk 1 kuu võrra ning mõisteti liitkaristusena 2 kuud vangistust.

§ 65

lg 1 alusel loeti mõistetud karistus kaetuks raskeima Harju Maakohtu 14.10.2019 otsusega mõistetud vähendatud karistusega 11 kuud 25 päeva vangistust ning mõisteti liitkaristuseks 11 kuud 25 päeva vangistust. Eelmise kohtuotsuse alusel ärakantud karistuse osa, 07.07.2020 seisuga 9 kuud 21 päeva, arvati liitkaristusest maha ning lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 2 kuud 4 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 07.07.2020 VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel rahuldati kannatanu Selver AS tsiviilhagi täies ulatuses ning mõisteti X.B-lt kannatanule tekitatud kahju hüvitamiseks välja 7,49 eurot. 3. Maakohus leidis, et X.B-le esitatud süüdistus

§ 200

lg 2 p 8 järgi tuleb ümber kvalifitseerida

§ 120lg 1 ja § 199 lg 2 p 9 järgi.

3.

1. Maakohtu hinnangul on faktilised asjaolud tõendatud järgmiste tõenditega: Selver AS avaldus; kannatanu V.V. i ütlused; 30.01.2020 asitõendi vaatlusprotokollid. Kohus vaatles kahel DVD-R plaadil olevaid videosalvestisi. Üks salvestis on Selveri AS Narva mnt 8 poe sisekaameraga tehtud ja edastatud Viking Security AS poolt. Teine on Jõhvi linna avaliku ruumi kaameraga tehtud salvestis. Esimesel plaadil on 4 eraldi salvestist. Esimesel salvestisel 19.03.2019 kell 18.57.12 liigub valge habemega isik, tume nokamüts embleemiga, seljas hall jope ja jalas tumesinised spordipüksid, käes ostukorv. Kaamera on suunatud alkoholilettidele. Kell 18.57.30 võtab isik alumiselt riiulilt pudeli ja paneb selle valgesse kilekotti. Isik liigub edasi ja kaob vaatenurgast. Kolmas salvestis on tehtud kaameraga, mis on suunatud 1 ja 2 kassaliinide poole. Maakohtule esitatud salvestis on töödeldud. Kell 18.59.03 kaamera liigub, keerab ringi, peatub kell 18.59.06 ja pilt suureneb. Kell 18.59.18 on nähtav, et mööda riiulit liigub sama eelpool kirjeldatud isik, samas riietuses, ostukorv käes. Kaamera jälgib kuidas isik suundub kassa poole, kell 18.59.35 2 isik jõuab kassani ja paneb ostukorvist kauba kassalindile, nähtav, et ostukorvis on sai, vorst ja valge kilekott. Valge kilekoti võtab isik kätte ja hoiab seda. Kl 18.59.52 maksab isik kassas sularahas saia ja vorsti eest. Kell 19.00.23 isik liigub mööda turvaväravast, kaasas valge kilekott. Kell 19.01.05 kaamera keerab poe sissepääsu suunas ja kell 19.01.20 on nähtav, kuidas turvamehe riietuses isik jookseb sissepääsu suunas. Ekraani väljavõtted on fotodel 8 kuni
2. Maakohus märkis, et isiku riietus (hall jope, dressipüksid, nokamüts embleemiga) ja välimus, valge pikk habe, annavad aluse arvata, et salvestistele on jäädvustatud üks ja sama isik. Riiulite juures tehtud ekraani väljavõttel on tuvastatav isiku nägu, foto 8 kriminaalasja materjalides. Kohtuistungil osales süüdistatav X.B videosilla vahendusel. Maakohus kinnitab, et isiku nägu on fotolt äratuntav ja tegemist on süüdistatav X.B-ga . Kohtuistungil uuris maakohus prokuröri taotlusel salvestisi vahetult. Asitõendi vaatlusprotokollis fikseeritu vastab salvestistele. Teisel plaadil on kolm erinevat salvestist, millest asitõendi vaatlusprotokollis on kajastatud üks. Nimelt salvestis 19.03.2019 märgistusega 19 16 40 - 19 17
3. Protokollis on märgitud, et kellaaega ei ole teada, kestvus 31 sekundit. Kaamera on suunatud JEWE keskuse (kus asub ka Selveri pood) parklasse. Salvestise viiendal sekundil on parklas näha kaks isikut. Üks nendest on äratuntav ja sarnane riietuse ja valge habeme poolest poes liikunud isikuga, ehk süüdistatav X.B-ga. Isik hoiab midagi käes. Teine isik on turvamees, seljas Viking Security vihmajope. Üheksandal sekundil isik võtab midagi taskust ja nagu näitab turvamehele, pärast seda keerab ringi ja läheb minema parklast, samal ajal paneb eseme tagasi taskusse. Tehtud on ekraani väljavõtted, fotod 12 kuni
4. Turvamees ei saanud isikut kätte kohe kassa turvaväravate juures, ja isegi poe väravate juures, vaid poest teatud kaugusel parklas. Selles osas vaidlust ei ole. Vaidlust ei ole ka selles, et kui turvamees leidis isiku üles parklas ja pöördus tema poole, ei olnud isiku käes valget ega muud kilekotti millegagi. Maakohus on analüüsinud ka kohtueelses menetluses süüdistatava antud ütlusi. Süüdistatav ei eita varguse toimepanemist. 3.
5. Maakohtu hinnangul on ühe pudeli viina, maksumusega 7,49 eurot, vargus usaldusväärselt tõendatud: süüdistatava ütlustega, milles ta ei eita vargust, AS Selveri avaldusega; kannatanu V.V. i ütlustega; kannatanu ütlustes mainitud salvestisega. 3.
6. Isikule on esitatud süüdistus röövimises

§ 200

lg 2 p 8 järgi, kokkuvõtlikult selliselt, et ta võttis poest viina ära, möödus kassast, jättis kauba eest maksmata, suundus poe ees olevasse parklasse, kus teda avastas talle järgnenud poe turvamees, kes on menetluses kannatanu V.V. . Isik näitas turvamehele nuga, öeldes, et „oled sa lolliks läinud või“. Kannatanu kartis nuga, tundis hirmu ja sellepärast ei jätkanud isiku kinnipidamisega. Maakohtul tuli tuvastada, kas süüdistatav, kes võttis vallasasja ära selle omastamise eesmärgil, pani selle toime isikut relvataolise esemega ähvardades. Positiivse vastuse korral oleks tegu kvalifitseeritav

§ 200

lg 2 p 8 alusel - võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga, samuti kui see on toime pandud relva või relvana kasutatava muu esemega või sellega ähvardades. Kaitsja andis arvamuse, et isegi kui arvata, et süüdistatav kasutas kannatanu suhtes psüühilist vägivalda, ähvardades relvataolise esemega, oli selleks ajaks vargus juba lõpule viidud ja varasemalt toimepandud lõpuleviidud vargus ei transformeeru röövimiseks ainult sellel põhjusel, et turvamees otsustas isiku kinni pidada pärast varguse toimepanemist. Relvana kasutatava eseme kasutamine või sellega ähvardamine peab olema sunnatud vallasasja äravõtmisele, mis tähendab, et relva või relvana kasutatava eseme kasutamine või sellega 3 ähvardamine peab olema toimepandud vallasasja äravõtmise toimepanemisel. Teisisõnu, enne seda kui kuriteo põhitegu- vallasasja äravõtmine - ei ole veel lõpuni viidud. Juhul, kui varguse objekt on juba äravõetud ja isik on selle endale saanud ja võib nüüd käsutada vallasasja oma soovi järgi, on vargus lõpule viidud ilma selleta, et vallasasja äravõtmiseks selle endale saamiseks ja asja üle võimu kehtestamiseks oleks isik pidanud kannatanut ähvardama. Õiguslikus mõttes mõeldakse varguse all seadusliku valdaja valduse rikkumist ja ebaseadusliku valduse kehtestamist vallasasja üle. Isik seab eesmärgiks asja omastada ehk asja valitseda. Selline seisukoht on kohtupraktikas omaks võetud, vt Riigikohtu lahend 3-1-1-15-10, p 12: „ … Varguse objektiivne koosseis eeldab võõra vallasasja äravõtmist. … Vargusega on aga tegemist vaid siis, kui on täidetud ka äravõtmise tunnus, s.o teise isiku valduse lõpetamine ja uue valduse kehtestamine ilma senise valdaja nõusolekuta…. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-46-08, p 20).“ 3.
3. Maakohus kontrollis ja tuvastas, mis hetkel on süüdistatav varguse lõpule viinud. Maakohus leidis, et antud küsimuse lahendamisel ei oma mingitki tähtsust, kui kiiresti varguse toimepanemist kaamera abil jälginud turvamees on isikule järgnenud. Isegi turvamehe kiirel tegutsemisel võis olla vargus juba toime pandud ehk süüdistatav on varastatud asja üle valduse kehtestanud ja võinud seda oma soovi järgi käsutada. Vaidlust ei olnud faktis, et süüdistatav manifesteeris selgelt oma soovi asja enda valdusse saada sellega, et ta pani viina kaasas olnud kilekotti, kuigi tal oli ka ostukorv, kuhu ta pani saia ja vorsti. Koos kaubaga ostukorvis ja viinaga kilekotis suundus ta kassa poole, kus maksis vorsti ja saia eest. Salvestiselt on nähtav, et sel hetkel on kilekott isiku käes. Pärast seda möödus ta poe turvaväravatest. Varguse toimepanemine ei olnud katkestatud kellegi poolt. Vabalt suundus süüdistatav poe sissepääsu juurde. Ka seal ei olnud tema tegevus katkestanud. Poe kassast sissepääsuukseni vahemaa ei ole teada. Vahemaa sissepääsuuksest kuni kohani parklas, kus toimus isiku ja turvamehe suhtlemine, ei ole teada. Ajavahemik, mis on kulunud isikul parklasse jõudmiseks, ei ole teada. Maakohus tõi märkuse korras välja, et vahemaad ei ole seal 1-2-3 meetri suurused nagu külapoes, tegemist on suure kaubanduskeskusega ja avara parklaga. Järgmisena on salvestise põhjal tuvastatav, et süüdistatav on poe parklas liikumas. Kilekotti käes enam ei ole. Ei ole tuvastatud, kas süüdistatav on kilekoti viinaga kellelegi edastanud, peitnud kuskile, või viin on taskus või jope all. Sel hetkel pöördubki tema poole turvamees, kes jõudis ka parklasse. Kellaaega salvestise alusel ei ole teada. Kannatanu ütlustest ei nähtu, palju aega tal võttis isiku leidmine ja millise marsruudiga ta isikule järgnes, kas ta nägi isikut kohe või pidi vaatama ringi. Samas ei nähtu kannatanu ütlustest, et isik oleks talle nähtav ja kättesaadav kohe sissepääsuukse juures. Maakohus leiab, et kui süüdistatav on kassast möödunud, varastatud viin kilekotis ja suundus vabalt poe sissepääsu juurde, oli vargus lõpule viidud. Juba sissepääsu juures võis isik käsutada viina oma soovi järgi – anda teisele isikule, visata prügikasti, ära lõhkuda, ära juua. Salvestiselt on nähtav, et isik liikus parklas rahulikult, ei kiirustanud ja kilekotti käes enam ei olnud. See näitab, et enne seda oli isik viina käsutanud – kas peitis, kas edastas teisele isikule, kasvõi jõi osaliselt ära, variante veelgi. Igal juhul oli isikul piisavalt aega viina käsutada oma soovi järgi. Kannatanu ütlustest ei nähtu, et ta järgnes isikule kohe ja nägi, mida isik teeb viinaga ja isik oleks aru saanud, et tema tegu on avastatud. 4 3.
4. Maakohus leiab, et röövimisega võis olla tegemist juhul, kui isik oleks kassa juures osa kauba eest tasunud ja üritanud liikuda edasi, aga selle juures viibiv turvamees teeks talle ettepaneku tagastada kilekotti pandud viin ja isik selleks, et kehtestada valdust viina üle ja lahkuda viinaga poest, oleks hakanud turvameest ähvardama. Röövimisega oleks tegemist kohtu arvates ka siis, kui isik, olles kassa juures peatatud, oleks üritanud põgeneda koos varastatud asjaga ja selle juures ähvardanud kannatanut. Kassa juures ei ole isiku valdus asja üle veel kehtestatud. Näiteks, kui ta ei taha olla paljastatud kui varguse toimepanija, ei saa ta viina kohe ära juua või näiteks teisele isikule edastada, kuna ta ei ole selle eest maksnud. Kui isik kasutab vägivalda kinnipidamist teostava isiku suhtes või ähvardab teda pärast, kui kuritegu on lõpule viidud, ei ole tegemist röövimisega, sest vargus on lõpule viidud enne vägivalla kasutamist või ähvardamist. Kannatanu V.V. jõudis süüdistatavani ja nende vahel toimus suhtlemine (mis seisnes süüdistuse kohaselt süüdistatava poolses ähvardamises relvataolise esemega) ajal, mil varguse toimepanemine oli juba süüdistatava poolt lõpule viidud. Järelikult, süüdistatava poolt võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, nimelt poest viina äravõtmine ja selle eest maksmata jätmine kassas, on kvalifitseeritav vargusena. Süüdistatava tegevuses puudub röövimise kuriteokoosseis

§ 200

lg 2 p 8 järgi, sest olles poe müügisaalis, kassa juures, vahetult peale kassast möödumist ega poe turvatud alal ei ole isik teo toimepanemisel kedagi ähvardanud relvataolise esemega. Varguse lõpuleviimise küsimuses on maakohtul viidata kohtupraktikale. Asjas 3-1-1-23-08 on Riigikohtu poolt rõhutatud, et vargus jäi katse staadiumile, lõpuleviidud kuriteoga oleks tegemist siis kui isik oleks saanud varastatud esimega baarist välja minna. Seega kohtupraktika käsitleb lõpuleviidud kuriteona vargust näiteks siis, kui isik lahkub asutusest (baarist, poest, muu teenuse osutamise koht) ja võib varastatud asja käsutada oma soovi järgi. Omalt poolt maakohus lisas, et asutuse ümber võib olla turvatud ala, mis ei ole iseenesest asutuse ala. Poes võib olla turvatud ala turvaväravatest kuni poe ukseni. Kui isik viibiks turvatud alal, siis maakohtu arvates ei oleks vargus lõpule viidud kuni isik lahkub turvatud alast, sest enne seda ei ole tal siiski võimalik varastatud asja käsutada oma soovi järgi ehk tal ei oleks veel võimu asja üle. Palju sõltub faktilistest asjaoludest igas konkreetses kriminaalasjas. Igal juhul on kohtupraktika jätkuval seisukohal, et reeglina kui isik lahkub varastatud esemega teatud turvatud, piiratud alast, kus oli varastatud asja asukoht, ja tal tekib võimalus käsutada asja oma soovi järgi, on kuritegu lõpule viidud. Maakohus ei näinud alust, miks tuleks hakata kohtupraktikat muutma. Röövimisena kvalifitseerimise osas on kohtupraktika olemas. Kohtupraktikas on rõhutud, et röövimisena kvalifitseerimiseks peab vägivald (analoogiliselt ka relvataolise esemega ähvardamine) olema asja äravõtmise vahendiks ja seotud võõra vara hõivamisega. Juhul, kui algul soovib isik toime panna vargust, kuid kasutab vara hõivamise lõpuleviimiseks isikut takistama ilmunud kannatanu suhtes vägivalda, on tegemist röövimisega. 3.6. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus tuvastanud, et vargus oli lõpule viidud enne seda kui kannatanu ja süüdistatav suhtlesid parklas ja mil süüdistuse kohaselt on süüdistatav kannatanut ähvardanud. Kohtupraktika kinnitab, et varguse lõpuleviimine ei sõltu sellest, kui kiiresti tegutseb kannatanu, nähes salajase varguse toimepanemist (prokurör pidas just sellist asjaolu kaalukaks röövimise kvalifitseerimiseks). Oluline on see, kas kannatanu suhtes kohaldatakse vägivalda või ähvardatakse relvataolise esemega enne seda, kui vargus on lõpule viidud. Käesoleva kriminaalasjas on usaldusväärselt tuvastatud, et süüdistatav on kehtestanud võimu varastatud asja üle ja alustanud asja käsutamist oma äranägemise järgi (kas jõudis selle 5 ära peita, kellelegi edastada, või maitsta varastatud viina) enne kui tal tekkis suhtlemine kannatanuga. 4. Maakohus andis õigusliku hinnangu vargusele. Kuna varguse esemeks oleva asja maksumus on 7,49 eurot, on tegemist süüteoga väheväärtusliku asja vastu, mis on karistatav

§ 218

lg 1 järgi, viitega

§-le 199 lg 1, ehk tegemist on väheväärtusliku asja vargusega. Kaitsja möönis, et ei ole välistatud, et isiku puhul võib järeldada, et ta pani toime

§ 199lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo ehk varguse süstemaatilisuse tunnusel.

Maakohus nõustus sellega. Kuni 19.03.2019 viibis isik vangistuses. Samal päeval paneb ta varguse toime. Karistusregistrist nähtub, et järgnevalt oli ta

§ 218lg 1 järgi väärtegusid toime pannud 04.05.2019 ja 12.05.2019.

Maakohus leiab, et võttes arvesse nende kolme varguse toimepanemise lühikest ajavahemikku, võib asuda seisukohale, et väheväärtuslike asjade vastu süütegude toimepanemine on isiku elustiil. Kohtu järeldust kinnitab ka isiku suhtes 14.10.2019 tehtud kohtuotsus, millega tunnistati isik süüdi varguse katses, mis oli toime pandud süstemaatilisuse tunnusel. Nimetatud süüdimõistmise fakt ei tee varasemaid vargusi automaatselt süstemaatiliseks, sest otsuse alusel ei ole teada, millal vargus või vargused olid toime pandud (võib olla mitu aastat tagasi enne kohtuotsust, kohtuotsus ei sisalda süüdistust ega seda, millistes tegudes on isik süüdi tunnistatud). Samas näitab süüdimõistmise fakt, et isikul on siiski kalduvus toime panna varavastaseid süütegusid. Maakohus leidis, et vargus, nimelt varastas süüdistatav X.B AS Selver poest Jõhvis 19.03.2019 kella 19 paiku ühe pudeli viina maksumusega 7,49 eurot, tekitades varalise kahju AS-le Selver, on toime pandud ettekavatsetult

§ 16

lg 2 mõttes ehk isik seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamist ehk viina äravõtmist ja pidas seda vähemalt võimalikuks, sest pannes viina kilekotti ja suundudes sellega kassa poole ja jättes viina eest maksmata, pidaski isik võimalikuks, et vargus ehk asja äravõtmine ka õnnestub. Arvestades ülaltoodut, leidis maakohus, et süüdistatava poolt 19.03.2019 toimepandud ühe pudeli viina vargus on kvalifitseeritav

§ 199lg 2 p 9 järgi.

5. Maakohus andis hinnangu ka süüdistatava tegevusele, mis oli süüdistuses kirjeldatud, kui ähvardamine relvataolise esemega. Maakohus kontrollis, kas süüdistatava tegevuses on

§ 120lg 1 järgi ettenähtud kuriteokoosseis.

Maakohus leidis, et kuriteokoosseisu objektiivse pildi moodustavad teoaktid ja kohustuslik tingimus (kannatanu kartus ähvarduse täideviimise kohta) on täidetud. Maakohtu arvates kannatanule oligi loodud ettekujutus võimaliku kahju saabumisest (võimalikust tervisekahjustuse tekitamisest). Nimelt, kannatanu andis ütlusi, et süüdistatav ütles kannatanule, et ta on alles vanglast vabanenud ja seega ei lähe turvamehega kuhugi, peale seda võttis taskust välja eseme ja suunas selle kannatanu poole ja ütles, et „Sa oled lolliks läinud?“. Kannatanu nägi eseme tera ja leiab, et see oli nuga. Kannatanu tundis hirmu, et isik võib teda pussitada ja kannatanu lahkus. Samas käitus süüdistatav rahulikult ega näidatud oma käitumisega, et sooviks kannatanut rünnata. Kannatanu ütlused on kinnitatud salvestisega, mis oli uuritud ka kohtuistungil, et parema käega võtab süüdistatav pükste taskust välja eseme, mis on pikliku kujuga ja mille pikkus on visuaalselt pikem, kui seda hoidva labakäe suurus, ja suunab korraks kannatanule, mille peale kannatanu nagu taganeb, keerab tagasi. 6 Seega süüdistatava tegu seisnes selles, et ta võttis taskust välja noataolise eseme ja suunas selle kannatanu poole. Maakohus leiab, et keskmise mõistliku kõrvalseisjast isiku jaoks on see ähvardamine tervisekahjustuse tekitamisega. Maakohus ei näe võimalust tõlgendada sellist tegevust kuidagi teisiti. Seda enam, et teole järgnes ka sõnaline väljend „kas sa oled lolliks läinud“. Süüdistatav ei soovinud enda kinnipidamist, kuna alles samal päeval sai vanglast välja, millele osutavad selgelt tema sõnad kannatanule, et ta ei lähe koos kannatanuga kuhugi. Need süüdistatava sõnad võisid soodustada kannatanul ettekujutuse loomist, et isik ähvardab ja ähvardus on reaalne, sest isikul on selleks kindel motivatsioon – vältida kinnipidamist. Kannatanu käitumine on salvestiselt nähtuvalt tingitud kartusest, et isik võib pussitada teda noa või vähemalt noataolise esemega. Kannatanu taganeb hetkel, kui süüdistatav võtab taskust välja pikliku kujuga eseme. Salvestisest ei nähtu, kas tegemist on noa või vähemalt noataolise esemega, kuid kohtul ei ole alust kahelda, et tegemist on esemega, millel oli torke-lõike vahendi tunnused. Ka salvestisel, kui seda peatada, võib näha eseme nagu metallist pinna peegeldust. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et kannatanul tekkis kartus, et ähvardamine relvataolise ehk noataolise esemega on reaalne, et talle võidakse tekitada tervisekahjustus. Eelnevalt on süüdistatav kannatanule üles tunnistanud, et ta alles vabanes vanglast. Kõrvalseisjast isiku jaoks võib selline fakt suurendada kartust, et süüdistatav ähvardab tervisekahjustuse tekitamisega. Lahendis 1-19-1849/43 p 24 on märgitud, et ähvardus peab reaalsena näima mitte ainult konkreetsele kannatanule, arvestades tema eripära või emotsionaalset seisundist, vaid ka tavalisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kohus leidis, et süüdistatava teost ei saaks ka kõrvalseisja teha järeldust, et tegemist on kas süüdistatava nalja või ainult pahameele väljendamisega. Ka kõrvalseisjale oleks see ähvardamine tundunud reaalsena, arvestades, et noataolise esemega on reeglina tekitatakse just tervisekahjustus, mitte lihtsalt valu ilma kehavigastuseta, süüdistatava liigutus esemega käes on iseloomulik just noataolise esemega ähvardamisele. Siinjuures pidas maakohus vajalikuks peatuda ka järgmisel probleemil. Viimases kohtupraktikas on rõhutatud, et iga kuriteotunnustele vastav tegu ei ole alati kuritegu karistusõiguslikus mõttes ehk karistusõiguslikult vastutab isik siiski alles siis, kui tema tegu on piisava intensiivsusega, ehk karistuslik vastutus on viimane abinõu – ultima ratio põhimõte, lahend 1-19-31/63 p 18; 1-16-10326/51 p 27: „…Praeguse kohtuasja põhiküsimusena tulebki otsustada, kas süüdistuses kirjeldatud käitumine on nn piiripealne juhtum, mille puhul on võimalik karistusõigusliku sekkumise vajadust eitada…“. Antud kriminaalasjas on tuvastatud, et esiteks, ähvardamise ehk teo toimepanemise ajal paiknesid süüdistatav ja kannatanu parklas üksteise suhtes selliselt, et nende vahel oli kõige lühem vahemaa vähemalt kolm parkimiskohta. See on nähtav salvestiselt. Teiseks. Kogu sündmus, ähvardamine kestis 1-2-3 sekundit, isik võttis eseme välja ja peaaegu kohe pani taskusse tagasi ja lahkus sündmuskohalt. Eseme väljavõtmisel kannatanu kohe keerab ringi ja taganeb. Arvestades neid faktilisi asjaolusid ehk ähvarduse erilist lühiajalisust ja isikute vastastikust paiknemist, mil nende vahel on piisav vahemaa, tekib küsimus, kas mõistliku kõrvalseisja jaoks on üldse mõeldav, et sellist süüdistatava käitumist sellistes asjaoludes tuleb üldjuhul hinnata ähvardamisena ja kas igaühel mõistlikul kõrvalseisjal tekiks kartus ja kas ta peaks seda ähvardamist reaalseks. Maakohus leidis antud konkreetses kriminaalasjas, et ähvardamise lühiajalisus ega see, et isikute vahel oli vähemalt kolm parkimiskohta, ei välista, et igal mõistlikul kõrvalseisjal tekib reaktsioon temale suunatud noataolisele esemele, seda enam, et eelnevalt hoiatab isik kannatanut, et isik on alles vanglast vabanenud ja noataolise eseme näitamisel kõlab ka isiku hoiatus „kas oled hulluks läinud?“. Selline reaktsioon on loomulik ja see on kartus, hirm oma 7 tervise pärast. Nagu eelpool oli märgitud, kohtupraktika kohaselt ei oma tähtsust, kas isikul oli ka tegelik soov kannatanut rünnata ja kahjustada tema tervist, seetõttu ei saa väita, et need kolm parkimiskohta isikute vahel, ehk kannatanu paiknemine noataolisest esemest piisaval kaugusel, oleks viinud ähvardamise kvaliteedi nullini. Peamine, et kannatanul on ja kõrvalseisjal oleks tekkinud ettekujutus, et võidakse tema tervist kahjustada, antud juhul pussitada, nagu avaldas kannatanu oma ütlustes. Kohus tõdeb, et ähvardamine oli lühiajaline küll, kuid mitte olematu, ja sisu poolest selge ja hirmutekitav. Maakohus leidis, et kannatanu ütluste ja salvestisega on tõendatud, et 19.03.2019 kell 19 paiku Jõhvi JEWE keskuse parklas, hoiatades kannatanut, et tema (süüdistatav) on samal päeval vabanenud vanglast, ähvardas süüdistatav kannatanu V.V. it tervisekahjutuse tekitamisega, võttes välja noataolise ehk relvataolise eseme, suunates selle kannatanu poole ja öeldes talle, kas kannatanu on hulluks läinud. Maakohus leidis, et süüdistatav tegutses ähvardamisel otsese tahtlusega

§ 16lg 3 mõttes.

Ta teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, sest teadis, et suunates noataolise eseme kannatanu poole ja öeldes „kas oled hulluks läinud“, loob ta kannatanule ettekujutuse, et kannatanule võidakse tekitada tervisekahjustus, ehk ähvardas kannatanut. Samuti süüdistatav vähemalt möönis, et ta ähvardab kannatanut, sest sellele osutab tema tegu – noataolise eseme suunamine kannatanu poole ja süüdistatava sellega kaasnevad sõnad, et ta on alles vanglast vabanenud ja „kas ta (kannatanu) hulluks läinud“. Süüdistatava tegu tuleb kvalifitseerida

§ 120lg 1 järgi.

1. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud.
2. Karistuse osas leidis maakohus muuhulgas järgmist. Isik on korduvalt karistatud just varavastaste kuritegude toimepanemise eest ja korduvad reaalsed vangistused ei mõjutanud isikut hoiduma süütegude toimepanemisest. Seega ei olnud maakohtul ühtki alust arvata, et rahaline karistus nüüd peaks isikut mõjutama. Kuigi isikut, nagu näitab isiku elulugu, ei mõjuta ka vangistus, oleks rahalise karistuse täitmine oluliselt raskendatud või hoopis võimatu, sest isik praegugi viibib vangistuses, isikul puuduvad püsivad piisavad sissetulekud. Süüdistatav on varasemalt kohtulikult karistatud 6 korral varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Väärteokorras on samuti varavastaste tegude eest karistatud, seda 3 korral. Isikul on kalduvus sooritada varavastaseid süütegusid. Samas ei saa pidada isikut ohtlikuks ühiskonnale laiemas mõttes. Apellatsioon ja vastus apellatsioonile
3. Viru Maakohtu 07.07.2020 otsuse peale esitas apellatsiooni abiprokurör X.B Listov, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist X.B süüdimõistmises

§ 120

lg 1 ja

§ 199

lg 2 p 9 järgi ja palub teha uue otsuse, millega mõista X.B süüdi

§ 200lg 2 p 8 järgi ja mõista karistuseks 3 aastat vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust 1/3 võrra ja mõista karistuseks 2 aastat vangistust.

§ 65

lg 1 ja 64 lg 1 alusel liita mõistetud karistus Harju Maakohtu 14.10.2019 otsusega mõistetud karistusega 11 kuud 25 päeva vangistust. Lugeda kergem karistus kaetuks raskeimaga ning mõista lõplikuks karistuseks 2 aastat vangistust. Karistuse kandmise alguspäevaks lugeda 16.09.

1. 8.
2. Kuna antud kohtuasja arutati lühimenetluses, siis tuleb põhjendada, mille alusel esitab prokurör apellatsiooni. Vastavalt KrMS § 318 lg 3 p 2 prokuratuur ei saa esitada apellatsiooni lühimenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse peale. Samas on kohtupraktikas leitud, et kohtupoolne karistusõiguslikku kvalifikatsiooni muutev süüdimõistmine sisaldab sisuliselt ka 8 õigeksmõistmist (RKKK otsus 3-1-1-81-12 p 16.2). Tõsi küll, vaidlustatavas kohtuotsuses puudub selgesõnaline resolutsioon „

§ 200lg 2 p 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises õigeks mõista“.

Arvestades aga sellega, et maakohus muutis prokuröri nõutud kvalifikatsiooni, siis analoogselt viidatud lahendiga mõistis Viru Maakohus sisuliselt X.B

§ 200lg 2 p 8 järgi õigeks.

Sellest tulenevalt on prokuröril õigus esitada apellatsioon vaidlustatava kohtulahendi peale. 8.2. Käesolevas apellatsioonis vaidlustab prokurör maakohtu otsustust kvalifitseerida X.B üks lahutamatu tegu eraldi tegudena

§ 120

lg 1 ja

§ 199lg 2 p 9 järgi.

Maakohus leidis, et X.B pani toime nii varguse kui ka ähvardamise ning et ähvardamine toimus relva või relvana kasutatava muu esemega. Selles osas vaidlust ei ole. Vaidlus seisneb vaid selles, kas need on eraldi teod või üks tegu. Selleks, et täita röövimise koosseisu, peab asja äravõtmine toimuma vägivallaga ehk sisaldama lisaks

§ 199

kuriteokoosseisule kas

§ 120või § 121 koosseisu.

Prokuröri hinnangul X.B vargus ei olnud hetkel, kui ta ähvardas kannatanut relva või relvana kasutatava muu esemega, veel lõpule viidud. Prokurör leiab, et üksnes vägivalla kasutamisega saavutas X.B oma lõpliku eesmärgi – hõivata lõplikult varastatud vara. Käesolevas kriminaalasjas saab väita, et ähvardamine ehk vägivald toimus vahetult pärast asja üleminekut süüdlase valdusse. Seda tõendavad nii kannatanu V.V. i ütlused kui ka asitõendid – videosalvestised. Nimelt nähtub Selveri müügisaali videotest, et X.B lahkub kassast (jättes viina eest maksmata) kell 19.01.05 ning kell 19.01.27 lahkub ta kaupluse välisuksest. Kell 19.01.49 väljub kannatanu turvaruumist ning suundub (mingist hetkest alates ka joostes) välisukse poole. Turvatöötaja väljub kaupluse välisuksest kell 19.01.

1. Kõik see nähtub kaamerast, mis on suunatud kassade ja kaupluse väljapääsu poole. Seega turvatöötaja väljus kauplusest vaid 27 sekundit hiljem. Ei ole eluliselt usutav, et süüdistatav oleks jõudnud 27 sekundiga pikalt ringi jalutada ja turvatöötaja oleks pidanud teda kaua aega otsima. Seega prokurör leiab, et praegusel juhul vargus ja vägivald (ähvardamine) on ajaliselt vahetult seotud. 8.
2. Prokurör on veendunud, et X.B kasutas vägivalda just vara hõivamise eesmärgil. Niisugusele veendumusele jõudis prokurör, analüüsides kannatanu ütlusi. Ähvardamise hetkel ei ole küll videol kilekott varastatud viinaga nähtav. On väheusutav, et süüdistatav oleks jõudnud kellelegi varastatud kauba üle anda, kuna ta oli nii kaupluses kui ka parklas üksinda. Seega kõige tõenäolisemalt peitis ta varastatud kauba jope alla. Videolt, kus süüdistatav kõnnib ülekäigurajal Jõhvi linnas Kaare 7 asuva ühiselamu juures, nähtub, et jope ei ole tal enam seljas ja valge kilekott (mis tal poes oli) on tal käes. Seejuures kilekoti alumise osa kuju sarnaneb pudeliga. Koti ülemine osa on paksema kujuga, kui oli kaupluses. Seetõttu võib arvata, et ta pani jope kotti. 8.
3. Prokurör leidis, et X.B tegu tuleb kvalifitseerida röövimisena, kuna ta kasutas vägivalda turvamehe suhtes just selleks, et hõivamine lõpule viia. Vägivalda kasutamata ei oleks süüdistatav saanud viimast takistust ületada. Süüdistataval ei olnud veel võimalust kasutada ja käsutada varastatud vara täies mahus, kuna turvatöötaja jõudis talle järele väga kiiresti. See tähendab, et enne ähvardamist ei olnud uue valduse kehtestamist veel lõplikult toimunud. Prokurör ei nõustu maakohtu käsitlusega ja leiab, et käesolevas olukorras kannatanu tegutses piisavalt kiiresti. Seega prokurör ei nõustu kohtu järeldusega, et vargus oli lõpule viidud ja ähvardamine on vaadeldav üksnes eraldi teona. 8.
4. Subjektiivsest küljest nõuab röövimise koosseis vähemalt kaudset tahtlust

§ 16

lg 4 järgi.

§ 16lg 2 järgi pani X.B teo toime kavatsetult.

9 8.6. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust X.B süüdimõistmisel

§ 120

lg 1 ja

§ 199lg 2 p 9 järgi.

Prokuröri hinnangul ebaõige materiaalõigusliku normi kohaldamisega kaasnes ka X.B ebaõiglane karistamine.

§ 200

lg 2 p 8 järgi kvalifitseeritav kuritegu on esimese astme kuritegu, mille eest näeb Karistusseadustik karistusena ette kolme kuni viieteistaastase vangistuse. X.B on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud isik, ennekõike varavastaste kuritegude eest. Ta on korduvalt kandnud reaalset vangistust. Ta pani uue, seejuures esimese astme kuriteo toime samal päeval, kui vabanes vanglast. Kõik eelnev näitab väga ilmekalt, et senised karistused ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses ja X.B ei ole teinud talle mõistetud karistustest järeldusi.

1. Tartu Ringkonnakohtu 03.08.2020 määrusega võeti apellatsioon menetlusse ning anti menetlusosalistele aega esitada kirjalikke seisukohti, taandusi ning taotlusi kuni 21.08.
3. Nimetatud ajaks esitas kirjalikud seisukohad X.B kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban, kes palub jätta vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning prokuratuuri seisukohad ei anna alust otsuse tühistamiseks. 10.
4. Väidetav vägivald ähvarduse vormis leidis aset pärast seda, kui süüdistatav oli varguse lõpule viinud. Kannatanu ütlustest ei nähtu, et süüdistatav oli talle nähtav ja kättesaadav kohe kaupluse sissepääsu juures. Küll tuleneb kannatanu ütlustest, et ähvardus kõlas pärast ettepanekut temaga kaasa tulla. Apellatsioonis toodud väide, et parklas toimunud sündmuste ajal oli vara hõivamine veel lõpule viimata, ei põhine uuritud tõenditel. 10.
5. Kaebuse väide - „Tõsi küll, ähvardamise hetkel ei ole videol kilekott varastatud viinaga nähtav. On väheusutav, et süüdistatav oleks jõudnud kellelegi varastatud kauba üle anda, kuna ta oli nii kaupluses kui ka parklas üksinda. Seega kõige tõenäolisemalt peitis ta varastatud kauba jope alla.“ Tegemist on oletustega. Videosalvestiselt on selgelt nähtav, et parklas süüdistataval ei ole midagi kotitaolist käes. Prokuratuuri hinnangut „kõige tõenäolisemalt peitis jope alla“, ei kinnita ükski uuritud tõend. 10.
6. Kaebuse väide - „Videolt, kus süüdistatav kõnnib ülekäigurajal Jõhvi linnas Kaare 7 asuva ühiselamu juures, nähtub, et jope ei ole tal enam seljas ja valge kilekott (mis tal poes oli) on tal käes. Seejuures kilekoti alumise osa kuju sarnaneb pudeliga. Koti ülemine osa on paksema kujuga, kui oli kaupluses. Seetõttu võib arvata, et ta pani jope kotti. Kõigest sellest prokurör järeldab, et varastatud viinapudel oli X.B-ga kogu aeg kaasas ja ähvardamise pani ta toime just varastatud vara hõivamise lõpuleviimiseks, mistõttu vargus ja ähvardamine on käesoleval juhul vahetult seotud nii ajaliselt kui ka subjektiivsest küljest lähtuvalt.“ Tegemist on oletustega. Videosalvestiselt pole võimalik tuvastada, kas tegemist oli sama kilekotiga. Oletused, mis nimelt oli kilekotis on meelevaldsed ja järeldused otsitud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
7. Ringkonnakohus, olles uurinud asjas kogutud tõendeid, maakohtu otsust, apellatsiooni ja kaitsja vastuväiteid, leiab, et Viru Maakohtu
8. juuli 2020 otsus kvalifitseeritud kuritegude osas tuleb jätta muutmata, kuid KrMS § 337 lg 1 p-st 3 alusel muudab maakohtu otsuse põhiosas

§ 199

lg 2 p 9 märgitud süstemaatilise varguse põhjendusi ja asendab need käesolevas otsuses punktis 23 märgitud põhistustega. 10 Kuna kohtukolleegium nõustub maakohtu motiivide ja järeldustega miks süüdistatava käitumises ei ole tegemist kuriteoga

§ 200lg 2 p 8 tunnustel, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks Kr

MS § 342 lg 3 p 1 alusel neid kõiges korrata.

1. Prokuröri apellatsioonis leitakse, et kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik ning maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Ringkonnakohus kontrollis maakohtu lahendit väidetavate minetuste osas, kuid ei tuvastanud maakohtu tegevuses rikkumisi. Maakohtu tõendite analüüs süüdistatavate tegude õigeks kvalifitseerimiseks on äärmiselt põhjalik ja kuna kohtukolleegium sellega nõustub, siis midagi uut lahendile lisada pole. Maakohus on süüdistatava süüdistuse kvalifikatsiooni kontrollides järeldanud, et röövimisega oleks tegemist kohtu arvates ehk siis, kui isik, olles kassa juures peatatud, oleks üritanud põgeneda koos varastatud asjaga ja selle tegevuse juures ähvardanud kannatanut.
2. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud argumendid ei veena ringkonnakohut maakohtu esitatud järeldusi ümber hindama. Prokurör on apellatsioonis järjekindlalt korranud oma õiguslikku positsiooni, et süüdistatava poolt toime pandud vargus ei olnud hetkel, kui ta ähvardas parklas kannatanut relva või relvana kasutatava muu esemega, veel lõpule viidud. Riiklik süüdistaja asub jätkuvalt seisukohale, et alles ja üksnes parklas vägivalla kasutamisega saavutas X.B oma lõpliku eesmärgi – hõivata lõplikult varastatud vara.
3. Ringkonnakohus nagu maakohuski prokuröri eelkirjeldatud seisukohaga ei nõustu. Maakohus on süüdistatava poolt toime pandud viinapudeli hõivamist põhjalikult analüüsinud ja viidetega vastavale kohtupraktikale põhjendanud, miks on X.B teo puhul tegemist varguse, mitte aga röövimisega. (Ko To lk 75-78)
4. Prokurör kordab apellatsioonis oma seisukohta, et turvamehe ähvardamine ehk vägivald toimus vahetult pärast asja üleminekut süüdlase valdusse. Selle väitega ei saa nõustuda, sest süüdistatav oli hõivatud viinapudeliga juba kaupluse turvaalast lahkunud. Seega viinapudeli otseseks hõivamiseks ei olnud süüdistataval vaja turvatöötajat ähvardada, sest see oli juba arvestatava aja olnud süüdistatava valduses.
5. Tähelepanuta ei saa jätta ajalist faktorit. Nimelt nähtub Selveri müügisaali videost, et süüdistatav lahkub kassa juurest, käes muuhulgas kilekott, milles „Laua viin“ ja mille eest ta ei olnud maksnud, kell 19.01.05 ning kell 19.01.27 väljub ta kaupluse välisuksest. Alles kell 19.01.49 väljub turvatöötaja turvaruumist ning suundub kaupluse välisukse poole ning väljub kaupluse välisuksest kell 19.01.
6. Rõhutamist vajab, et selleks hetkeks on süüdistatav salaja hõivatud viinapudeliga juba rohkem kui paarikümne sekundi eest poest lahkunud. Videost avaldub, et süüdistatav ja turvatöötaja said kokku Selveri kaupluse ja kiriku vahelises parklas. Seega on kohtukolleegiumi jaoks raske näha ajaliselt vahetult seotud sidet viinapudeli varguse ja hilisema noaga ähvardamise vahel parklas, mida jätkuvalt väidab prokurör.
7. Samas on maakohus ka märkinud, et ei oma mingitki tähtsust, kui kiiresti varguse toimepanemist kaamera abil jälginud turvamees on isikule järgnenud. Isegi turvamehe kiirel tegutsemisel võis olla vargus juba toime pandud ehk süüdistatav on varastatud asja üle valduse kehtestanud ja võinud seda oma soovi järgi käsutada. Süüdistatava kassast möödumisega, varastatud viin kilekotis ja suundumisega vabalt poe sissepääsu poole oli vargus lõpule viidud. Juba sissepääsu juures võis isik käsutada viina oma soovi järgi – anda teisele isikule, visata prügikasti, ära lõhkuda, ära juua. Salvestiselt on nähtav, et isik liikus parklas rahulikult, ei kiirustanud ja kilekotti käes enam ei olnud. Igal juhul oli isikul piisavalt aega viina käsutada oma soovi järgi. Kannatanu ütlustest ei avaldu, et ta järgnes kohe süüdistatavale ja nägi, mida ta viinaga teeb. 11
8. Märkida tuleb sedagi, et hetkel kui turvatöötaja V.V. jõuab parklas süüdistatava juurde, siis viimasel kilekotti viinapudeliga käes ei ole. Seega on süüdistatav hõivatud vara juba käsutama hakanud ja kehtestanud uue valduse.
9. Ringkonnakohus uuris samuti videosalvestust, millel on jäädvustatud süüdistatava ja kannatanu vaheline käitumissituatsioon kaupluse ees parklas. Isikute vahemaa vabade parkimiskohtade järgi on hinnatav vähemalt 6-7 meetrit. Lühike sõnavahetus, kus süüdistatav võtab taskust välja noataolise eseme kestab ajaliselt mõned sekundid. Süüdistatav võttis eseme välja ja peaaegu kohe pani taskusse tagasi ning lahkus sündmuskohalt. Eseme väljavõtmisele reageerib kannatanu kohe, keerab ringi ja taganeb. Tõendid ja tuvastatud asjaolud ei võimalda seega järeldada, et süüdistatav tahtlus oli uuritavas käitumissituatsioonis suunatud viinapudeli röövimisele.
10. Seega tuleb jaatada seisukohta, et pigem kandis süüdistatava poolt kannatanu suunas noaga vehkimine hirmutavat eesmärki motiivil, et „hoia minust eemale.“ Turvatöötaja V.V. on kannatanuna ülekuulamisel kinnitanud, et süüdistatav ütles talle sõnad „ Kas sa oled lolliks läinud ?“ ja täpsustanud, et „mind noaga ähvardades käitus mees väga rahulikult, näitamata oma käitumisega, et ta tahab mind pussitada.“ (Ko To lk 7-9)
11. Asjas kogutud tõendite põhjal ei olnud seega X.B-l ilmselgelt kavatsust turvatöötaja V.V. it rünnata. Tema soov oli, et turvatöötaja jätaks ta rahule. Ei saa seejuures unustada süüdistatava emotsionaalset seisundit, kes oli samal päeval just vangistusasutusest vabanenud. Arvestada tuleb süüdistatava X.B isikut ja varasemat kriminaalset käitumismustrit. Tegemist ei ole varasemalt vägivaldsusele orienteeritud kriminaalse isikuga. Teda on korduvaltkaristatud varavastaste kuritegude, samuti väärteokorras varavastaste tegude toime panemise eest. Pigem ohustab tema tegevus teiste isikute ja äriettevõtete vara.
12. Süüdistatava poolt kauplusest võõra vallasasja (pudeli viina) äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ja selle eest maksmata jätmine kassas on kvalifitseeritav vargusena. Maakohus järeldas kohtupraktikale tuginedes, et reeglina kui isik lahkub varastatud esemega teatud turvatud, piiratud alast, kus oli varastatud asja asukoht ja tal tekib võimalus käsutada asja oma soovi järgi on kuritegu lõpule viidud. Teo röövimisena kvalifitseerimiseks peab vägivald (käesoleval juhul noataolise esemega ähvardamine) olema asja äravõtmise vahendiks ja seotud võõra vara hõivamisega.
13. Ringkonnakohus leiab apellatsioonist väljuvalt, et maakohus on süüdistatavale omistatud süstemaatilise varguse käsitlusel ekslikult osundanud hilisematele vargustele, s.o 04.05.2019 ja 12.05.2019 episoodidele, millised olid toime pandud pärast käesolevas asjas uuritavat vargust (19.03.2019). Sellise käsitlusega kohtukolleegium ei nõustu. Asjaolu, et süüdistatav on pärast 19.03.2019 vargust veel toime pannud vargusi ja nendes süüdi tunnistatud ei tähenda, et teda saab

§ 199lg 2 p 9 järgi süüdi tunnistada ka varasemas 19.03.2019 toimepandud varguses.

Siinkohal tuleb märkida aga järgmist. X.B puhul omab tähtsust, kas ka enne 19.03.2019 toime pandud vargust on ta toime pannud vargusi, mis annavad alust kvalifitseerida tema tegevust süstemaatiliselt vargusi toimepaneva isikuna. Jättes tähelepanuta süüdistatava kuritegeliku tegevuse pärast 19.03.2019 vargust on karistusregistri andmete kohaselt ka selles osas vastus jaatav. Asja materjalide juures oleva karistusregistri väljavõtte kohaselt on süüdistatav

§ 199

lg 2 p 9 –

§ 25

lg 2 järgi kvalifitseeritud kuritegusid toime pannud 12.04.2017 ja 23.05.2017, millede toimepanemise eest karistati teda vangistusega 9 kuud ja 28 päeva. (Ko To tl 29, 43) Nimetatud vangistuse kandmiselt vabanes süüdistatav 13.03.2018, kuid 19.05.2018 tabati juba uue varguse toimepanemiselt, mille eest teda karistati vangistusega 10 12 kuud ja mille kandmiselt ta vabanes 19.03.2019 ja samal päeval pani toime uue varguse kauplusest, mida uuritakse käesolevas kriminaalasjas. Kohtukolleegium leiab seega, et olemasolevad andmed osundavad veenvalt, et ka enne 19.03.2019 vargust kinnitab X.B isiku puhul tema käitumismuster järeldust, et tegemist on süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuga. Tähelepanuväärne on, et pärast karistuseks määratud vangistuste ära kandmist on ta lühikese ajavahemiku järel või suisa samal päeval jätkanud järjekordse varguse toimepanemist. Ilmselgelt on varguste toimepanemine kujunenud süüdistatava elustiiliks ja sissetuleku hankimise allikaks. Süüdistatava kriminaalses elulaadis ongi täheldatav olukord, kus pikemad varguste vabad perioodid on X.B puhul täheldatavad üksnes siis, kui ta viibib vangistusasutustes. Vabaduses on varguste toimepanek üldjuhul jätkunud. Seega muudab ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel maakohtu otsuse põhiosa põhjendusi

§ 199

lg 2 p 9 süstemaatilisuse käsitluse osas viitega pärast 19.03.2019 toime pandud vargustele ning asendab selle eelpool nimetatud põhjendusega seoses süüdistatava kuritegeliku tegevusega varguste toimepanemisel enne 19.03.

2. Uurides süüdistatava ja kannatanu vahel asetleidnud käitumissituatsiooni, leidis maakohus, et ähvardamise lühiajalisus ega see, et isikute vaheline vahemaa oli vähemalt kolm parkimiskohta, ei välista, et igal mõistlikul kõrvalseisjal tekib ebameeldivalt hirmutav reaktsioon temale suunatud noataolise eseme puhul ja kui selle eseme näitamisel kõlab ka isiku hoiatus. Selline reaktsioon on loomulik ja see on kartus, hirm oma tervise pärast. Maakohus tuvastas õigesti, et süüdistatava tegu tuleb selles osas kvalifitseerida

§ 120lg 1 järgi.

Nagu eelpool oli märgitud, kohtupraktika kohaselt ei oma tähtsust, kas isikul oli ka tegelik soov kannatanut rünnata ja kahjustada tema tervist, seetõttu ei saa väita, et need kolm parkimiskohta isikute vahel ehk kannatanu paiknemine noataolisest esemest piisaval kaugusel, oleks viinud ähvardamise kvaliteedi nullini. Maakohus järeldas õigesti, et ähvardamine oli küll lühiajaline, kuid mitte olematu, ja sisu poolest selge ning hirmutekitav. Süüdistatav ilmselgelt möönis, et ta ähvardab kannatanut, sest sellele osutab tema tegu – noataolise eseme suunamine kannatanu poole, sooviga temast vabaneda ja süüdistatava sellele kaasnevad sõnad, et „kas ta on hulluks läinud“.

1. Kaitsja A. Suuban esitas seisukohad seoses prokuröri apellatsiooniga ringkonnakohtule ja taotleb riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramist ning tasu 39 minuti töö eest summas 43,20 eurot, sh käibemaks 7,20 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, arvestades, et kaitsja pidi toimingutena tutvuma prokuröri apellatsiooniga ja koostama seejärel vastuväited. KrMS § 185 lg 1 kohaselt, kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsuses esitatud põhjendusi KrMS § 337 lg 1 p 3 järgi, jäävad menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
2. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 3 jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu
3. juuli 2020 otsuse kvalifikatsiooni osas muutmata, kuid asendab maakohtu otsuse põhiosas

§ 199

lg 2 p 9 märgitud süstemaatilise varguse põhjendused käesolevas otsuses märgitud põhjendustega. Prokuröri apellatsioon jääb rahuldamata. Tiit Lõhmus Ingeri Tamm (allkirjastatud digitaalselt) 13 Maarika Kuusk