← Eesti

2-24-4074/31

Obsah (10)§ 1043§ 127§ 128§ 1045§ 1046§ 1050§ 104§ 1052§ 134§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Anna Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi 01. august 2025, Tallinn 2-24-4074 G. K. hagi CORE PROPERTIES OÜ vast

§ 1043

ja § 1045 lg 1 p 4 alusel, sest kostjale kuuluvalt kinnisasjalt hageja kinnisasjale müra kui kahjuliku mõjutuse levimine on kaasa toonud hageja öörahu korduva rikkumise, millega on korduvalt häiritud hageja uni ja tekitatud hagejale unepuudus, mis omakorda on põhjustanud hagejale enesetunde ja elukvaliteedi languse, peavalusid, liigset väsimust ja närvipinget. Kui kostja rikkumisi ei oleks toimunud, ei oleks pidanud hageja ega hageja pereliikmed pidevalt öösiti müra peale (sh ehmatades) ärkama. 6.2. Kostja rikutud sätte eesmärgiks oli kaitsta hagejat mittevaralise kahju tekkimise eest (

§ 127lg 2).

Hagejal tekkinud kahju on põhjuslikus seoses kostja rikkumisega (

§ 127lg 4).

Hagejal on õigus nõuda kostjalt mittevaralise kahju hüvitist

§ 128ja § 134 alusel.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks piisab sellest, kui on kindlaks tehtud, et kostja vastutab hageja isikliku õiguse rikkumise eest, st mittevaralise kahju olemasolu ei pea hageja tõendama (Riigikohtu 23.03.2023 otsus tsiviilasjas 2-21-5449 p 15). 6.

  1. Hageja nõuab kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist 10 episoodi eest, mis leidsid aset ajavahemikus 22.-26.11.2023; 01.-02.12.2023; 04.12.2023; 28.12.2023 ja 29.01.
  2. Hageja selgitab, et on arvestanud kahjunõude vaid nende rikkumiste eest, mida hageja on selles tsiviilasjas tõendanud videosalvestiste ja politseisse tehtud süüteoteadetega. Lisaks nendele rikkumistele on aga toimunud 2024 aasta jooksul veel arvukalt rikkumisi, mida hageja ei ole enam salvestanud, kuivõrd vaatamata tehtud salvestustele ja pöördumistele ei ole kostja oma käitumist parandanud. Seega saab pidada hageja kahjunõuet mõistlikuks ning proportsionaalseks, arvestades kui pika aja jooksul on hageja pidanud kannatama kostja rikkumisi, mis ei ole võimaldanud hageja perel normaalset väljapuhkamist öörahu ajal. Iga rikutud öörahuga kaasnevat mittevaralist kahju hindab hageja 2000 euro suuruseks. 6.
  3. Kostja vaidleb kahju hüvitamise nõudele vastu põhjendusega, et kostja kinnistult ei lähtu oluliselt häirivat müra. Sellele, et driftimine on 22.-26.11.2023; 01.02.12.2023; 04.12.2023; 28.12.2023 ja 29.01.2025 aset leidnud, kostja vastuväiteid esitanud ei ole. Driftimine viidatud kuupäevadel on tõendatud (vt otsuse p 4.4, 4.5). Samuti möönab kostja, et hageja ööuni võib olla häiritud, kuid ajutiselt. Samuti leiab kostja, et hageja une ajutise häirimise väärtus ei ole kohe kindlasti võrreldav keskmise Eesti inimese ühe kuu töö eest saadava tasuga. 7

(10)2-24-4074 6.5. Kohus on seisukohal, et kostja on hagejale õigusvastaselt kahju tekitanud. Kodus ööune regulaarne häiritus, isegi kui see on ajutine, on piisavalt oluline isikuõiguse rikkumine, millega kaasnev mittevaraline kahju tuleb hüvitada. 6.6.

§ 1045

lg 1 p 4 alusel õigusvastasust eeldatakse ning kohtule esitatud andmetest nähtuvalt puuduvad ka

§ 1046lg-s 2 sätestatud alused, mis välistaksid kostja tegevuse õigusvastasuse.

Kostjapoolne hageja õiguste rikkumine, mis seisneb kostjale kuuluval kinnistul asuvas parklas driftimise takistamata jätmises ja seeläbi müra levimises hageja kinnistule, ei ole selline, mida hageja peaks taluma. 6.7. Järgnevalt hindab kohus kostja süüd

§ 1050alusel.

Kohtu ette toodud asjaolude alusel tegutses kostja kahju tekitamisel vähemalt hooletult (

§ 104

lg 2), st on jätnud järgimata käibes vajaliku hoole, et takistada oma kinnistult driftimisest tingitud müra levimist naaberkinnistutele. Kohtule ei ole esitatud andmed, mis välistaksid kostja süüd

§ 1052alusel.

Kohus on tuvastanud, et hageja poolt mittevaralise kahju nõude aluseks olevad 10 driftimise episoodi on aset leidnud. Samuti on kohus seisukohal, et hagejal ei lasunud kohustust tõendada, et igal üksikjuhtumil on müratase olnud kõrgem kui kehtestatud piirmäär, vaid drifitimine ja sellest lähtuv müra kujutab endast hageja õiguste rikkumist sõltumata konkreetsetest detsibellidest. 6.8. 7. Mittevaralise kahju tekkimise korral määrab kohus hüvitise

§ 127lg 6 ja Ts

MS § 366 järgi kindlaks kõiki asjaolusid arvestades õiglase äranägemise järgi.

§ 128

lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

§ 134

lg 2 järgi tuleb isikuõiguste rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma.

§ 134

lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Sama sätte lg-st 6 tuleneb, et isikuõiguse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel võib kohus lisaks eeltoodud lg-s 5 sätestatule arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit. 7.1. Kohtupraktikas tuuakse välja, et

§ 134

lg 2 järgi tuleb isikuõiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral alati maksta kahjustatud isikule mõistlik rahasumma (Riigikohtu 04.10.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-1516007, p 18 ja 25.10.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-18-15284, p 14). Kohtu väljamõistetud hüvitis ei tohi olla sümboolse suurusega (Riigikohtu 26.06.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p-d 22 ja 23). 7.2. Kuna mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta, määrab kohus hüvitise suuruse

§ 127lg 6, § 134 lg-te 2, 5 ja 6 ning Ts

MS § 233 lg 1 alusel diskretsiooniotsusega asjaolude alusel, arvestades mh rikkumise intensiivsust, kestust jms asjaolusid (Riigikohtu 25.09.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p-d 19 ja 20). Praegu on hageja taotlenud hüvitist summas 2000 eurot iga tõendatud rikutud ööune eest. 7.3. Kohtu väljamõistetud hüvitis ei tohi olla sümboolse suurusega (Riigikohtu 26.06.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p-d 21 ja 21). Riigikohus on samuti selgitanud, et see, et kostja ei ole vabatahtlikult hageja nõuet täitnud ning on sellega põhjustanud kohtuvaidluse, kahjustab hagejat mittevaraliselt veelgi 8

(10)2-24-4074 rohkem võrreldes sellega, kui kostja oleks hageja nõude vabatahtlikult täitnud (Riigikohtu 23.03.2023 otsus tsiviilasjas 2-21-5449 p 15). 7.
  1. Kostja vastuväidet, mille kohaselt kostja möönab, et hageja ööuni võib olla häiritud, kui see häiritus on lühiajale, ei pea kohus asjakohaseks. Kui ööuni on häiritud, siis ei ole see enam samaväärne katkematu ööunega. Sealjuures ei pruugi driftimise müra lühiajalisus tähendada ilmtingimata lühikest häiringut unes. Inimeste suutlikkus uuesti uinuda on erinev, juhul, kui peres on lapsed (hageja on tuginenud ka pere une häirtusele) võib lapsevanem olla sunnitud laste ärkamise korral tegelema hoopis laste tagasi magama panemisega, mitte ise kohe uuesti magama minema. 7.
  2. Kohus arvestab ka vajadusega kostjat mõjutada edaspidi hageja õiguste rikkumistest hoiduma. Kostja on jätnud kasutusele võtmata kostja võimuses olevad vahendid driftimise füüsiliseks takistamiseks. Samuti ei ole kostja üles näidanud hoolivat ega mõistvat suhtumist ümberkaudsete elanike öörahusse. Kostja väited, et hageja taluvuspiir peaks olema kõrgem, sest hageja teadis, et kodu lähedal tegutseb kauplus, näitavad samuti üleolevat ja hoolimatut suhtumist. Hagejalt saab küll eeldada seda, et ta on arvestanud kaupluse tavapärase tegevuse olmemüraga (kaubaautod, ventilatsioon, tihedam liiklus jne), kuid sellega, et parkas toimub regulaarne driftimine, mille takistamiseks omanik midagi ette ei võta, hageja arvestama ei pidanud. 7.
  3. Kohus arvestab mittevaralise kahju hüvitise määramisel järgmisi asjaolusid: − kostja on tekitanud hagejale kahju süstemaatiliselt pikema perioodi jooksul; − kostja on pannud toime hageja isikliku õiguse rikkumise vähemalt hooletusest; − kostja küll möönab, et hageja ööuni võib olla häiritud, kuid ei ole mõistnud (või vähemalt ei ole kohtule vastavat mõistmist väljendanud), et tegemist on isikuõiguse rikkumisega; − kostja suhtumine hagejasse ja hageja õiguste rikkumisse on halvustav, sest kostja leiab, et hageja peab teostama enda subjektiivset õigust öörahule kohaselt ja pöörduma rikkumise korral politsei poole; − kostja ei ole kohtueelselt ega kohtumenetluses avaldanud kahetsust seoses hagejale õigusvastase kahju tekitamisega ega palunud vabandust. 7.
  4. Kohus nõustub kostjaga aga selles, et hageja poolt soovitud hüvitise suurus 2000 eurot iga rikutud ööune eest on põhjendamatult kõrge. Sellises suurusjärgus on mittevaralise kahju hüvitis pigem olukorras, kus isikuõiguste rikkumine seisneb tõsises solvamises ja maine kahjustamises, samuti kui põhjustatud on tervisekahju. 7.
  5. Vastuseks hageja väitele, et hageja nõutav rahasumma ei mõjutaks kostjat oluliselt ja moodustab marginaalse osa kostja käibest ja kasumist ega koormaks seega kostjat, märgib kohus, et kahju hüvitise suuruse määramisel lähtub kohus esmajärjekorras rikkumise ulatusest, ning üksnes seejärel kostja varalisest seisundist. Kahju hüvitisest ei tohi saada hagejale rikastumise allikas. 7.
  6. Hinnates eeltoodud asjaolusid kogumis asub kohus seisukohale, et kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 500 eurot iga tõendatud rikutud ööune eest. Kuivõrd episoode on 10, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 5000 eurot. Kuivõrd hageja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist kindlas summas 20 000 eurot, mitte kohtu õiglasel äranägemisel, rahuldab kohus hagi osaliselt. 9
(10)2-24-4074 8.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kohus rahuldab hageja viivisenõude alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni ning mõistab kostjalt välja viivise põhinõudelt 5000 eurot

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 9. Ts

MS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

  1. Kohus jätab käesolevas vaidluses menetluskulud täielikult poolte endi kanda. Kohus arvestab, et kohtuotsusega on küll ühest küljest hageja nõude peamine eesmärk – kostja kohustamine driftimise müra levimisest tingitud hageja õiguste rikkumisest hoidumiseks – saavutatud, kuid kohus ei rahuldanud ei rikkumisest hoidumise ega mittevaralise kahju nõuet täielikult. Samuti on hageja kahel korral oma nõudeid muutnud. Sellest tulenevalt oleks põhjendamatu, kui kohus jätaks teatud osa hageja kuludest kostja kanda. Hagi osalise rahuldamise, kuid peamise eesmärgi saavutamise tõttu on samaväärselt põhjendamatu jätta osa kostja kulusid hageja kanda.
  2. Kuivõrd kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda, puudub vajadus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.
  3. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Anna Liiv kohtunik 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.