← Eesti

3-22-2672/21

Obsah (7)§ 151§ 44§ 62§ 39§ 108§ 109§ 103

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ruth Prigoda Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 19. juuni 2023, Tallinn Haldusasja number 3-22-2672 Haldusasi Kihnu Ma

) § 44 lg 1, § 121 lg 2 punkt 1). 6.1.1. Otsusest 348 ei tulene kaebajale mingeid õigusi ega kohustusi ja see ei mõjuta tema subjektiivseid õigusi. Otsus 181 ei andnud kaebajale tagatist, et PTA ei tee hiljem teistsugust otsust ja et ta peaks igavesti hoiduma aretusprogrammide heakskiitmisest. Otsuse 348 oleks saanud teha ka ilma otsust 181 kehtetuks tunnistamata. ELKL esitas uusi andmeid ja vastustaja uuendas haldusmenetluse. Aretusprogramm on siduv selle koostajale, mitte teistele. Üks aretusühing või -ettevõtja ei oma kontrolliõigust teise üle ega saa esitada nõudeid sellele, kuidas teine tegutseb. Nt ei saa üks isik ka kellelegi teisele antud juhtimise õigust vaidlustada põhjusel, 4

(11)et viimane ei esitanud kohast arstitõendit ega oska sõita. Haldusmenetlus aretusprogrammi heakskiitmiseks on aretusprogrammi esitaja ja haldusorgani vaheline suhe. Aretusprogramm ei oma aretusühingute ülest mõju. Kaebaja oli menetlusse kaasatud, sest haldusmenetlus on avalik, kaebaja ja ELKL tegelevad mõlemad lammaste aretusega ja kaebaja soovis saada teavet ELKL kavandatava aretustöö kohta. Kaebaja tahab ELKL-i tegevust takistada ja olla ainus KML aretusühing, kuid PõLAS ja tõuaretuse määrus pole mõeldud sellise eesmärgi kaitsmiseks. Lammaste aretamine ei ole haldusmenetlus ega ettevõtlus. Aretustöö sisuline regulatsioon realiseerubki läbi tegevusloa ja aretusprogrammi. Aretusprogrammi heakskiitmise menetlus pole nagu planeerimismenetlus, kus igaühele on antud vaidlustamisõigus. Kaebajal ei ole otsuse 348 vastu seadusega kaitstud huvi. Kaebajal oleks ilmselt mugavam tegutseda, kui ta oleks ainus aretusühing. Kui ühe tõu esindajate arvukus on madal, siis tuleb sellega aretustöös arvestada, kuid edu saavutamiseks on tavapärane, et jõupingutusi teevad erinevad isikud. KML tõu säilimise huvides on anda aretusõigus nii kaebajale kui ELKL-ile. Monopoolsus takistab sageli arengut ja seab põhjendamatuid tõkkeid, pole tulemuslik ega üldistes huvides. Kaebajal ei ole õigust ega pädevust otsustamaks, kuidas rakendada seadusega sätestatud haldusmeetmeid teiste aretusühingute aretustöös. 6.1.
  1. Aretusprogrammi heakskiitmist reguleerivad tõuaretuse määrus, PõLAS ja määrus nr
  2. PTA-l on väga piiratud juhtudel õigus (mitte kohustus) keelduda aretusprogrammi heakskiitmisest (vt ka tõuaretuse määruse preambuli punkt 21). Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda teise sama tõu aretusprogrammi heaks kiitmata jätmist isegi juhul, kui teine aretusprogramm takistaks tema aretusprogrammi tõhusat täitmist. Aretusprogrammi nõuetekohasuse vaidlust saavad pidada vaid aretusprogrammi esitaja ja vastustaja. Aretusühingule ei ole seadusega antud õigust teostada riigis aretuspoliitikat. Otsus 348 on ELKL-ile soodne haldusakt, mida ei pea põhjalikult põhjendama, kuid otsus on siiski piisavalt põhjendatud. Vastustaja lähtus sellest, et nii kaebaja kui ELKL-i Ne on vähemalt
  3. 6.1.
  4. Asjaolust, et kaebaja kui mittetulundusühing tegeleb ohustatud tõu aretamisega, ei tulene kaebeõigust. ELKL aretusprogramm ei kahjusta kaebaja oma. Kaebeõigust ei tulene ka tõuaretuse määruse art 10 lg 1 punkt (c) alapunktist (i). Kaebaja loogika, et kaebeõigus tuleneb sellest, et tema programmis osalevate loomade arv jääb väiksemaks, on põhjendamatu. Väide, et riik peab tagama piisava arvu loomi, ei põhine seadusel. Aretajad ei ole kaebajaga rahul ja sellises olukorras on teise aretusprogrammi kinnitamine põhjendatud. Kaebajal ei ole lammaste aretamise ainuõigust ja kui kaebaja programmist tahetakse lahkuda, siis PTA ei saa sundida aretajaid sinna jääma. Kaebaja esitatud täiendavad tõendid on asjakohatud. 6.
  5. Vastustaja ei nõustu kaebuses toodud väidetega, kaebus tuleb jätta rahuldamata. 6.2.
  6. Otsuse 181 kehtetuks tunnistamine ei mõjutanud kaebaja õigusi. Haldusmenetluse uuendamise avaldusele pole ette nähtud kohustuslikku vormi, vaid piisab nt uute andmete esitamisest. Aretusprogrammi heakskiitmine on õiguspärane, kui nõutav Ne on ületatud, ja praegusel juhul see nii oli. Kaebuse lisana 7 esitatud tõendit polnud otsuse 348 tegemisel olemas. Sealt ka ei nähtu, et ELKL-i KML programmi täitmine takistab kaebaja aretustegevust. Osad aretajad tahavad igatahes kaebaja aretusprogrammist lahkuda. Puudub keeld, et üks loom ei võiks samaaegselt kuuluda kahte aretusprogrammi. ELKL KML programm vastab tõuaretuse määruse art 8 punkti 3b nõuetele. Kaebaja ei saa nõuda, et ELKL KML programm peab olema üks-üheselt sama tema omaga. Kaebaja saab enda aretusprogrammi jätkuvalt ellu viia, ta ei ole kohustatud ELKL-i KML programmist lähtudes enda hindamispõhimõtteid muutma. 5
(11)6.2.
  1. Kaebaja oli menetlusse kaasatud kui puudutatud isik, vastustaja üritas saavutada kaebaja ja ELKL-i koostööd. Kaebaja sai 09.08.2022 koosolekul teostada õigust olla ära kuulatud, ehkki vastustajal polnud tema ärakuulamise kohustust. Kaebaja ebavõrdset kohtlemist pole toimunud. Vastustaja oleks võinud jätta kaebaja vaide menetlemata, sest tal puudus vaidlustamisõigus. Vastustaja soovis kaebajale vaideotsusega selgitusi anda.
  2. Kolmanda isiku seisukoht 7.
  3. Kaebajal puudub kaebeõigus ning kaebus tuleks tagastada või jätta läbi vaatamata. Kaebaja õigusi ei ole mitte kuidagi rikutud. Kaebajal ei olnud õigust vaiet esitada, otsus 348 ei puuduta tema õigusi ega vabadusi ja ka kaebuses ei ole seda konkretiseeritud. Ei selgu, kuidas raskendab PTA poolt teise aretusprogrammi heakskiitmine kaebajal tema enda aretusprogrammi täitmist. Tegevuse raskenemine pole käsitletav alusena, mille puhul väita, et kaebaja õigused saaksid olla kuidagi rikutud. Kaebajalt pole ära võetud õigust pidada KML tõuraamatut. Kaebaja tahe olla aretusühinguna monopoolses seisundis ei ole kaebaja õigus ja seda ei saa rikkuda. Ka teistel ühingutel on õigus soovi korral ja nõuete täitmisel tegeleda KML aretusega. Kaebajal ei ole õigust esitada nõudmisi, et vaid kaebaja üksi võib KML aretusega tegeleda või et teiste aretajate aretusprogramm peaks olema täpselt samasugune kui kaebajal. ELKL ei tee takistusi tema aretusprogrammis osalevate loomade kasutamiseks ka kaebaja aretusprogrammis. 7.
  4. Kaebus on igatahes põhjendamatu. Otsus 348 on seaduslik. PTA ei pidanud soodustavat haldusakti põhjalikult motiveerima (HMS § 56 lg 4). Vaideotsuses esitas PTA kaebajale selged põhjendused. Otsus 348 on kaalutletud ja õige, ELKL-i KML programmi Ne on nõuetekohane. Uurimispõhimõtet pole rikutud, otsuse aluseks olevad andmed on kontrollitud, ELKL-i KML programm vastab nõuetele ja see ei ohusta kuidagi põlistõu säilimist. Aretajal on õigus valida, kelle programmis ta osaleb. Kaebaja pole kolmas isik, keda oleks pidanud kaasama. Ebavõrdse kohtlemise väide on asjakohatu, kaebaja saab vaidlustada talle tehtud 05.10.2022 ettekirjutust. 7.
  5. Kaebuse lisana 7 esitatud tõend tuleb jätta vastu võtmata, kuna see pole asjakohane ega lubatav. Spetsialisti hinnang tuleb esitada korrektses vormis, esitatu on aga küsitava väärtusega, vastuoluline, umbmäärane ja emotsionaalset laadi põhjendustega. Ka ei nõustu kolmas isik kaebaja taotletud täiendavate tõendite vastuvõtmisega. Kolmas isik palub tõendina vastu võtta 15 KML kasvataja seisukoha, mis kinnitab, et just konfliktne kaebaja on ohuks KML tõule ja aretajad ise soovisid ELKL KML programmi avamist. KOHTU PÕHJENDUSED
  6. Menetlusosalised vaidlevad, kas kaebajal on kaebeõigus vaidlustada PTA 14.09.2022 otsust nr 1.1-4/3482, millega kiideti heaks kolmanda isiku „Kihnu maalamba aretus-säilitusprogramm 2022-2032“. Samuti vaieldakse otsuse õiguspärasuse üle.
  7. Vastustaja ja kolmas isik taotlesid kaebuse tagastamist või läbi vaatamata jätmist. Menetlusse võetud kaebuse puhul on kohane taotleda selle läbi vaatamata jätmist (

§ 151lg 2 punkt 1, § 121 lg 2 punkt 1).

Kohus jätab selle taotluse rahuldamata, kuna kaebeõiguse puudumine pole ilmselge.

  1. Siiski jätab kohus kaebuse rahuldamata kaebajal kaebeõiguse (kuigi mitte ilmselge) puudumise tõttu, millest tulenevalt ei hinda kohus otsuse 348 õiguspärasust. 2 Kaebuse lisa
  2. 6

(11)11.

§ 44

lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Kaebajal peab olema isiklik puutumus vastava haldusaktiga, mis väljendub tema õiguse riives. Tegemist peab olema isikule kuuluva subjektiivse avaliku õiguse riivega, mitte kõigest mõningase puutumusega faktilisel või huvi tasandil. Riigikohtu praktika järgi on subjektiivsed avalikud õigused põhiõigused ja -vabadused, seadusest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevad õigused. Kohus peab väidetavalt rikutud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas see kaitseb vaid avalikke huve või ka üksikisiku huve. Kui kaitstakse ka isiku huve, on isikul subjektiivne õigus nõuda asjakohasest sättest kinnipidamist (vt Riigikohtu 21.06.2022 määruse nr 3-21-2230 punkti 9 ja seal viidatut).

  1. Kaebaja ja kolmas isik on mõlemad mittetulundusühingutest aretusühingud. Tõuaretuse määruse art 2 punkti 5 kohaselt on aretusühing aretajate ühing või organisatsioon või avaliku sektori asutus, välja arvatud pädev asutus, mida liikmesriigi pädev asutus tunnustab kooskõlas artikli 4 lõikega 3 selleks, et täita aretusühingu poolt peetava või tema poolt loodud tõuraamatusse kantud tõupuhaste aretusloomade aretusprogrammi. Aretusühinguna tegutsemiseks peab isikul olema nii tegevusluba kui PTA heaks kiidetud aretusprogramm tõuaretuse määruse artikli 2 punkti 26 tähenduses (PõLAS § 5 lg-d 1 ja 3, § 8). Selle kohaselt on aretusprogramm süstemaatiliste tegevuste (sealhulgas aretusloomade ja aretusmaterjali registreerimine, valimine, aretus ja vahetamine) kogum, mida kavandatakse ja rakendatakse selleks, et säilitada või parandada soovitud fenotüübi ja/või genotüübi tunnuseid sihtrühmaks olevas aretuspopulatsioonis.
  2. Kaebaja ei ole otsuse 348 adressaat ning sellega ei anta talle mingeid õigusi ega panda kohustusi. Tegemist on kolmandale isikule adresseeritud haldusaktiga tema KML programmi heakskiitmiseks. Kaebaja põhiline argument on, et teise aretusprogrammi heakskiitmine raskendab tal enda aretusprogrammi tõhusat täitmist ja sealhulgas ei saa kuidagi välistada, et algse aretusprogrammiga hõlmatud aretusloomade arv väheneb teise aretusprogrammi arvel alla õigusaktiga määratud minimaalse taseme, mis on KML kui ohustatud tõu puhul ette nähtud (PõLAS § 9 lg 2 ja seal viidatud määrus nr 83).
  3. Eelnevate väidete hindamiseks tuleb esmalt käsitleda tõuaretuse määruse, PõLAS-e ja aretusprogrammide eesmärke. 14.
  4. Tõuaretuse määruse preambulist tulenevalt on mh lammaste aretus liidu põllumajanduses majanduslikust ja sotsiaalsest seisukohast strateegiliselt tähtsal kohal ja annab panuse liidu kultuuripärandisse (punkt 1) ja loomade aretust käsitlevad liidu õigusaktid peaksid kaasa aitama loomade geneetiliste ressursside säilitamisele ja bioloogilise mitmekesisuse kaitsmisele ning samuti tuleks edendada elujõulisi aretusprogramme mh ohustatud tõugude säilitamiseks (punkt 10). Preambuli punkti 20 kohaselt on tõupuhaste aretusloomade aretusprogrammide üldeesmärk parandada jätkusuutlikult aretusloomade jõudlust ja muu kui jõudlusega seotud näitajaid või säilitada tõugu. Aretusprogrammid peaksid hõlmama piisaval arvul tõupuhtaid aretusloomi, keda aretajad peavad selleks, et aretuse ja valiku abil edendada ja arendada neis loomades soovitavaid tunnuseid või tagada tõu säilimist kooskõlas osalevate aretajate poolt ühiselt kokku lepitud eesmärkidega. 14.
  5. Tõuaretuse määruse preambuli punktist 21 tulenevalt peaks kindlaksmääratud kriteeriumidele vastava aretusühingu või aretusettevõtte õigus tunnustusele olema loomade aretust ja siseturgu käsitleva liidu õiguse aluspõhimõte. Pädev asutus ei tohiks põhjendada juba tunnustatud aretusühingu majandustegevuse kaitsmisega mõne teise sama tõuga tegeleva aretusühingu tunnustamisest keeldumist ega siseturu põhimõtete rikkumist. Sama põhimõte 7

(11)kehtib ka mõne teise aretusprogrammi või sellise aretusprogrammi geograafilise ulatuse laiendamise heakskiitmise puhul, mida täidetakse sama tõu või sama tõugu aretusloomade puhul, keda saab aretusprogrammi kaasata sama tõu aretusprogrammi juba täitva aretusühingu aretuspopulatsioonist. Kui ühes liikmesriigis üks või mitu tunnustatud aretusühingut juba täidavad teatava tõu jaoks heakskiidetud aretusprogrammi, peaks selle liikmesriigi pädeval asutusel siiski olema teatavatel konkreetsetel juhtudel õigus jätta sama tõu teine aretusprogramm heaks kiitmata, isegi kui see aretusprogramm vastab kõigile heakskiitmise tingimustele. Üheks heaks kiitmata jätmise põhjuseks võiks olla see, et mõne teise sama tõu aretusprogrammi heakskiitmine kahjustaks asjaomases liikmesriigis selle tõu või selle tõu geneetilise mitmekesisuse säilitamist. Tõu säilitamist võib eelkõige kahjustada aretuspopulatsiooni killustatus, mis võib põhjustada suuremat sugulusaretust, täheldatud geneetiliste defektide sagedasemat esinemist, valikupotentsiaali kadu või aretajate piiratumat juurdepääsu tõupuhastele aretusloomadele või nende aretusmaterjalile. Lisaks võiks keeldumist põhjendada ebakõladega kindlaksmääratud tõutunnustes või aretusprogrammide peamistes eesmärkides. Pädeval asutusel peaks olema õigus aretusprogrammi eesmärgist, nimelt tõu säilitamine või tõu parandamine, sõltumatult teine sama tõu aretusprogramm keelata, kui kahe aretusprogrammi eesmärkide või neis aretusprogrammides kindlaksmääratud tõutunnuste põhinäitajate erinevuste tõttu kahaneks tõhusus nende eesmärkidega või nimetatud näitajate või muude seonduvate näitajatega taotletavate geneetiliste edusammude seisukohast või kui loomade vahetamise tõttu kahe aretuspopulatsiooni vahel tekiks oht, et olemuslikud näitajad valitakse või aretatakse esialgsest aretuspopulatsioonist välja. Pädeval asutusel peaks samuti olema õigus juhul, kui tegemist on ohustatud tõu või kohaliku põlistõuga, mida liidu piires tavapäraselt ei leidu, teise sama tõu aretusprogrammi heakskiitmisest keelduda põhjusel, et selline aretusprogramm takistaks olemasoleva aretusprogrammi tõhusat täitmist, eelkõige genealoogilise ja zootehnilise teabe puuduliku koordineerimise või vahetuse tõttu, mille tagajärjel selle tõu kohta kogutud andmete ühise hindamise positiivsed aspektid langeksid ära. Kui pädev asutus keeldub aretusprogrammi kinnitamisest, peaks ta taotluse esitajale alati keeldumist põhjendama ning andma neile õiguse kinnitamisest keeldumine vaidlustada. 14.
  1. Preambuli punktile 21 vastavalt sätestatakse tõuaretuse määruse artikli 10 lg-s 1, et erandina art 8 lg-st 3 võib pädev asutus, kes on aretusühingu tunnustanud kooskõlas art 4 lg-ga 3, keelduda heakskiitmast aretusühingu aretusprogrammi, mis vastab I lisa
  2. osas sätestatud nõuetele /…/ põhjusel, et asjaomane aretusprogramm võib kahjustada sama tõu aretusprogrammi, mida täidab muu aretusühing ja mis on selles liikmesriigis juba heaks kiidetud vähemalt ühes järgmistest punktides: c) aretusprogrammi tõhus rakendamine, kui aretusprogrammi eesmärk on tõu säilitamine i) ohustatud tõu korral /…/. 14.
  3. PõLAS-e eesmärk on rakendada tõuaretuse määrust ja reguleerida põllumajandusloomade aretust ulatuses, mis ei ole reguleeritud asjakohaste Euroopa Liidu õigusaktidega (vt § 1 lg-d 1 ja 2). Nõuded aretusprogrammile seab PõLAS § 9 ning ohustatud KML tõu puhul on asjakohased nii lg 1 kui
  4. Nimelt peab mh lammaste aretusprogramm vastama tõuaretuse määruse artiklis 8 sätestatud nõuetele ja muudele nimetatud määruses ja selle alusel kehtestatud õigusaktis ning PõLAS-es ja selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud asjakohastele nõuetele (lg 1). PõLAS § 9 lg 2 kohaselt on nõuded ohustatud tõugu põllumajandusloomade aretusprogrammi jaoks piisava aretusloomade arvu määramiseks kehtestatud määrusega nr
  5. PõLAS-e seletuskirja kohaselt on aretusprogrammi eesmärkide saavutamine olulisima tähtsusega just ohustatud tõugude puhul, kuna lisaks genofondi säilitamisele on eesmärgiks ka populatsiooni arvukuse suurendamine, et tuua tõug välja ohustatud tõu staatusest. Aretusprogrammis on määratletud nii aretuse eesmärgid kui ka meetmed ja tegevused nende saavutamiseks. Selleks, et oleks pidev ülevaade tegevuste toimimisest, on oluline teostada 8
(11)tegevuse analüüs, mille tulemusest selgub, kas tegevused tõu säilitamiseks ja populatsiooni suurendamiseks on piisavad ja kohased või on tekkinud vajades neid korrigeerida (lk 11). 14.5. Väljatoodust nähtuvalt on kohtu hinnangul tõuaretuse määruse ja PõLAS-e eesmärk üldisemalt ja ka kitsamalt kaebaja tuginetud sätete eesmärk kaitsta avalikku huvi põllumajandusloomade aretuse, sh ohustatud tõugude aretuse ja säilitamise vastu. Aretusprogrammid ja aretusühingute tegevus nende täitmisel on vahendiks eesmärgi saavutamisele. Kaebajal ei ole õigust nõuda, et ta peab olema ainus KML aretusega tegelev aretusühing ning ühegi teise aretusühingu aretusprogrammi heaks kiita ei tohi (vt ka tõuaretuse määruse art 14). Ka tuleneb tõuaretuse määruse preambuli punktist 21, et ei teise aretusühingu tunnustamisest ega aretusprogrammi heakskiitmisest keeldumist ei tohiks põhjendada juba tunnustatud aretusühingu majandustegevuse kaitsmisega. Punktis 21 toodud selgitused, et millal võiks pädev asutus siiski keelduda olemasoleva aretusprogrammi kõrvale teise iseenesest nõuetelevastava aretusprogrammi heakskiitmisest, lähtuvad samuti eesmärgist mitte kahjustada ohustatud tõu puhul selle säilimist, kuna see ongi aretusprogrammi tõhusa täitmise tagamise mõtteks. Preambuli punktis 21 on selgelt veel esile toodud, et kui pädev asutus keeldub aretusprogrammi kinnitamisest, peaks ta taotluse esitajale alati keeldumist põhjendama ning andma õiguse kinnitamisest keeldumine vaidlustada. Seda aga, et kui olemasoleva aretusprogrammi kõrvale kiidetakse heaks ka teine sama tõu aretusprogramm, et siis peaks olemasoleva programmi täitjal olema vaidlustamisõigus, välja ei tooda. Samad järeldused teeb kohus preambuli punktist 21 lähtuva artikli 10 lg 1 punkti (
  1. c)alapunkti (
  2. i)kohta. Asjaolust, et pädevale asutusele on antud diskretsioon tõu säilitamise huvides uue aretusprogrammi heakskiitmisest keeldumiseks, ei tulene aretusühingule õigust seda nõuda ja samuti kaebeõigust antud küsimuses. 15. Kohus mõistab küll kaebaja väidet, et ohustatud tõu nagu KML aretuse ja säilitamise puhul võib kaebaja aretusprogrammi kõrvale teise aretusühingu aretusprogrammi heakskiitmine teda mõjutada, sest aretusloomade arv on piiratud (vt PõLAS § 9 lg 2 ja seal viidatud määrus nr 83), kuid igasugusest võimalikust faktilisest puutumusest ei teki veel kaebeõigust. Kolmanda isiku aretusprogrammi heakskiitmisest ei tulene vältimatult, et aretajad lahkuvad kaebaja aretusprogrammist ja lähevad üle uude. Puudub vaidlus, et millises aretusprogrammis osaleda, on aretajate vaba valik ning kaebajal ei ole õigust keelata kasvatajatel lahkuda ja seda isegi mitte teise programmi üleminekuga. Seega iseenesest otsus 348 ei põhjusta kaebaja aretusloomade vähenemist, ehkki kaudselt võib see selleks luua võimaluse. Lisaks märgib kohus, et praegusel juhul ei väida kaebaja, et pärast kolmanda isiku aretusprogrammi heakskiitmist oleks tema aretusprogrammi efektiivne populatsioonimaht langenud alla määruse nr 83 § 1 lg-s 3 sätestatud 50-ne. 16. Kaebaja tõi esile, et aretusühinguna on ta kohustatud täitma PTA poolt heaks kiidetud KML aretus-säilitusprogrammi ning tagama ohustatud tõu säilimise. Kohus nõustub, et kaebaja peab järgima oma ning kolmas isik oma aretusprogrammi (PõLAS § 8 lg 1), kolmanda isiku programmist kaebajale aga kohustusi ei tulene. Kohtu arvates ei saa väita, et kaebaja üksi on kohustatud tagama KML säilimise. Võttes näiteks vaidlusaluse KML programmi (kaebaja 13.03.2023 lisa 3), siis programmis seatakse eesmärgid ning meetodid ja korrad nende saavutamiseks. Teisisõnu aretusprogramm on mõeldud järgimiseks, et saavutada seal seatud eesmärke, kuid sellest ei järeldu, et kui KML tõu aretuses ja säilitamises toimuvad negatiivsed arengud tulenevalt asjaoludest, mis ei ole kaebaja mõjualas, et siis on ta oma kohustusi rikkunud. Kaebaja ei pea ega saa vastutada selle eest kui PTA otsuse tulemusel kiita heaks ka teine KML oleksidki negatiivsed tagajärjed KML-i tõule. 9
(11)
  1. Asjaolust, et vaideotsuse punktis 7 nimetas PTA kaebajat kolmandaks isikuks HMS § 11 lg 1 punkti 3 mõttes ja lahendas seetõttu tema vaide, ei tulene kaebeõigust, kui vastustaja on eksinud ja kaebajal tegelikult vaide- ega kaebeõigust pole.
  2. Kohus märgib, et suhteliselt sarnast vaidlust on varasemalt lahendatud haldusasjas nr 3-12-1764, kus üks hobuste aretusühing vaidlustas Veterinaar- ja Toiduameti otsust tunnustada teist hobuste aretusühingut (vaidlus oli tori tõugu hobuste aretuse üle). Tallinna Ringkonnakohus leidis 16.01.2014 otsuses (punkt 19), et kaebajast aretusühingul puudus kaebeõigus, kuna sisuliselt pöördus ta kohtusse avalikes huvides ehk tori hobuse tõu säilitamise huvides. Ka ei tulenenud kaebeõigust sellest, et osa ühe aretusühingu tõuraamatu hobustest viiakse tõenäoliselt üle teise aretusühingu tõuraamatusse. Kaebajal polnud õigust nõuda enda monopoolse seisundi säilitamist ning tähtsust polnud, kas ja kuidas isik oli haldusmenetlusse kaasatud või kas tema vaie lahendati. Ehkki Tallinna Ringkonnakohtu otsuses viidatud Euroopa Kohtu 11.11.2004 otsuses asjas C-216/02 käsitleti direktiivi 90/427/EMÜ3 ja sellega seoses vastu võetud komisjoni otsust 92/3534, mis kaotasid tõuaretuse määrusest tulenevalt kehtivuse (tõuaretuse määruse art 64, preambuli punkt 74), siis seal leidis kohus, et ühe hobuslaste tõu jaoks juba ametlikult tunnustatud või heakskiidetud organisatsioonidel või ühingutel ei ole õigust nõuda pädevatelt ametiasutustelt, et nad keelduksid sama tõu jaoks tõuraamatut pidava või asutava uue ühingu või organisatsiooni tunnustamisest või heakskiitmisest (olukorras, kus olid täidetud tingimused, et ametiasutus võinuks kaaluda uue organisatsiooni või ühingu tunnustamisest keeldumist). Lisaks leidis Euroopa Kohus, et ühenduse õigusega ei ole vastuolus liikmesriigi õigus, millega olemasolevad ühingud ja organisatsioonid, kes on esitanud uue ühingu või organisatsiooni tunnustamise osas vastuväiteid, jäetakse ilma õiguskaitsevahenditest siseriiklike pädevate ametiasutuste poolt vastu võetud tunnustamisotsuste vaidlustamiseks. Seega kokkuvõtvalt, kuigi asjades 3-12-1764 ja C-216/02 on tegemist vanemate õigusaktide pinnalt ning hobuste valdkonnas tehtud lahenditega, siis toetavad need ka praeguses asjas kaebeõiguse puudumist. Tõuaretuse määrusest, PõLAS-est ja muudest tõuaretuse valdkonna õigusaktidest ei tulene kaebajale praeguses asjas teistsugust positsiooni. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
  3. Kuna kaebus jääb rahuldamata kaebeõiguse puudumise tõttu, siis kohus tagastab tõenditest, mille üle menetlusosalised vaidlesid, kaebuse lisa 7 (Teadlaste hinnang PTA otsusele) ja kaebaja 13.03.2023 esitatud lisad 1, 2, 4 ja 5 (kaks arvamust, M. Tuimanni LinkedIn profiili väljavõte ja PTA 16.12.2022 vaideotsus kaebajale tehtud 05.10.2022 ettekirjutuse peale esitatud vaidele). Kuna need tõendid võinuks olla asjakohased otsuse 348 õiguspärasuse hindamisel, mida kohus praegusel juhul ei tee, siis ei oma tõendid tähtsust (

§ 62lg 2) ja lisaks on need kõik hilisemad otsusest 348.

Seega kohtul pole vajalik käsitleda menetlusosaliste muid väiteid sellest, miks tõendid pole asjakohased. KML programm (kaebaja 13.03.2023 lisa 3), mille heakskiitmise üle vaidlus käib, on vajalik vastu võtta juba lähtudes

§ 39lg 1 punktist 1 (KML programm kuulub haldusaktiga kokku).

20.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele (

§ 108lg 8).

Seejuures tuleb menetluskulude hüvitamisel arvestada

§-s 109 sätestatud põhimõtteid ning kooskõlas Riigikohtu 11.05.2022 otsusega nr 3-20-663 tuleb esindaja kulud 3 Nõukogu 26.06.1990 direktiiv 90/427/EMÜ zootehniliste ja genealoogiliste tingimuste kohta ühendusesisesel kauplemisel hobuslastega 4 Komisjoni 11.06.1992 otsus 92/353/EMÜ, milles sätestatakse registreeritud hobuslaste tõuraamatuid pidavate või asutavate organisatsioonide ja ühingute tunnustamise kriteeriumid 10

(11)välja mõista ilma käibemaksuta.

§ 109

lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Esindajakulu (

§ 103

lg 1 punkt 1) väljamõistmiseks piisab tõendamisest, et menetlusosalisel on tekkinud asjaomase kulu kandmise kohustus (

§ 109lg 11).

21. Kolmas isik taotleb menetluskulu 1170 eurot väljamõistmist (käibemaksuta summa, vt 21.03.2023 seisukohas sisalduvat menetluskulude nimekirja, arvet ja konto väljavõtet). Kohus leiab, et menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud (

§ 109

lg 6), ei nähtu põhjendamatuid toiminguid ega ebamõistlikku ajakulu, samuti on esindaja tunnihind mõistlik. Kohus mõistab 1170 eurot kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja. 22. Vastustaja ei taotlenud menetluskulude hüvitamist, seega tema kulud jäävad tema enda kanda (

§ 109lg 1). Kaebaja kulud jäävad kaebaja kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.