Obsah (7)

§ 134§ 140§ 1043§ 1045§ 128§ 104§ 137

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. jaanuar 2019, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-18-3503 Kohtukoosseis Sten Lind, Pavel

§ 134

lg 2 kohaselt tuleb muu hulgas isikule kehavigastuste tekitamisest või tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule 4 mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Kaitsja hinnangul ei ole 5000 eurot põhjendatud ega vasta levinud kohtupraktikale. Toetudes lisaks eelmainitule ka

§ 140

lg-le 1 ning kohtuasjas nr 3-2-1-85-08 tehtud Riigikohtu otsusele, leiab kaitsja, et tsiviilhagi rahuldamine P. Gontarenko suhtes ei ole põhjendatud ega seaduslik. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt, mõistes CC nõutud varalise kahju hüvitise täies ulatuses välja O. Gontarenkolt ning tsiviilhagis taotletust väiksemas ulatuses P. Gontarenkolt ja E.J-ilt.
2. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et O. Gontarenkolt oleks maakohus pidanud kannatanu nõutud mittevaralise kahju hüvitise mõistma välja ainuüksi põhjusel, et O. Gontarenko võttis tsiviilhagi täies ulatuses õigeks. Maakohtu istungi protokolli kohaselt on O. Gontarenko vastanud jaatavalt nii esialgsele küsimusele, kas ta tunnistab hagi, kui ka täpsustavale küsimusele, kas ta on nõus nii varalise kui mittevaralise kahju nõudega kannatanu taotletud summas ja on valmis nõutud summad tasuma (kd II, tl. 32). TsMS § 440 lg 1 näeb ette, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Tõsi küll, TsMS § 440 lg 4 teine lause näeb ette, et kui kohtuasjas osaleb mitu kostjat ja vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kostjate suhtes ühiselt, ei ole kohus õigeksvõtuga seotud, kui hagi ei võta õigeks kõik kostjad. Sellisel juhul peab aga kohus sama sätte kolmanda lause kohaselt tegema põhjendatud määruse. Maakohus sellist määrust teinud ei ole, st maakohus ei ole esitanud põhjendusi, miks ta leiab, et tegemist on olukorraga, kus vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kostjate suhtes ühiselt. Hagi omaksvõtu vastuvõtmisest keeldumine TsMS § 440 lg 4 alusel on põhjendatud nn vältimatute kaaskostjate puhul (vt nt Riigikohtu
3. juuni 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6712, p 35). See, et hagi põhjendatuse korral vastutavad kostjad solidaarselt, ei tähenda, et tegemist oleks olukorraga, kus vaidlusalust õigussuhet saaks tuvastada üksnes kostjate suhtes ühiselt (vt nt Riigikohtu
4. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-15, p 9 ja
5. aprilli 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 10). Eelnevast tulenevalt annab nimetatud apellatsiooni argument aluse tühistada maakohtu otsus tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitise taotluse rahuldamata jätmise osas ning hüvitise täies ulatuses väljamõistmiseks O. Gontarenkolt.
6. Apellant on apellatsioonis taotlenud kahjuhüvitise väljamõistmist ka P. Gontarenkolt ja E.J-ilt. Ringkonnakohus leiab, et ses osas tuleb apellatsioon rahuldada osaliselt.
7. Kohtukolleegium peab maakohtu seisukohti, millele tuginedes jättis ta tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitise nõude rahuldamata, alusetuks. Maakohtu otsuses olev mittevaralise 5 kahju nõude käsitlus on ebasüsteemne ja vastuoluline ning sisaldab ilmselgelt võlaõigusseadusega vastuolus olevaid seisukohavõtte. Maakohus põhjendab mittevaralise kahju hüvitise nõude rahuldamata jätmist nii väitega, et kahju tekkimine ei ole üldse tuvastatud, kui väitega, et nõutav hüvitis on tekitatud kahju arvestades põhjendamatult suur. Maakohtu seisukoht, et mittevaralist kahju ei ole tekkinud, on ekslik. Samuti ei anna see, kui hüvitise nõue on kohtu arvates põhjendamatult suur, alust jätta hüvitis üldse välja mõistmata.
8. Maakohus on otsuses tsiteerinud Riigikohtu seisukohta, et nõude rahuldamisel peab kohus otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Riigikohtu öeldu tähendab, et tsiviilhagi lahendades peab kohus tuvastama, kas kahju hüvitamiseks on tsiviilõiguslik alus. Maakohus seda teinud ei ole. Mittevaralise kahju nõuet käsitledes ei ole maakohus viidanud ühelegi võlaõigusseaduse sättele ega hinnanud, kas selle sätte tingimused on täidetud.
9. Praegusel juhul saab olla tegemist deliktilise vastutusega, mida reguleerib

53. ptk. Aluse nõuda mittevaralise kahju hüvitamist annab

§ 1043

koosmõjus

§ 1045lg 1 punktidega 2 ja 4.

Vastavalt

§-le 1043 peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

§ 1045

lg 1 p 2 ja 4 kohaselt on kahju tekitamine on õigusvastane muuhulgas siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega või kannatanu isikliku õiguse rikkumisega; 11.1 Kannatanu on toonud tsiviilhagis välja, et talle tekitati tervisekahjustus ning ta tundis hirmu oma elu pärast. Maakohus on lugenud tõendatuks selle, et XX-lt raha väljapressimisel ähvardasid süüdlased teda tervisekahjustuste tekitamise ja surmaga ning O. Gontarenko tekitas talle raskeid tervisekahjustusi. Maakohus tuvastas, et kui XX keeldus O. Gontarenkole andmast tema nõutud 300 eurot, ähvardas O. Gontarenko teda tapmisega. Seejärel lõi ta XX-le autost võetud kurikaga vastu pead ning lisaks ühe korra rusikaga näkku suu piirkonda. Kannatanut kurikaga pähe lüües tekitas O. Gontarenko kannatanule füüsilist valu ja eluohtlikud tervisekahjustused: koljulae rõhkmurru paremal oimu-kiirupiirkonnas ning kõvakelmepealse verevalumi koos nahaaluse verevalumiga paremal oimu-kiirupiirkonnas. O. Gontarenko ründe tulemusel kukkus XX pikali. P. Gontarenko omakorda tegi kannatanu ähvardamise eesmärgil püstolitaolisest esemest ühe lasu õhku, põhjustades kannatanule tõsiseltvõetavat hirmu oma elu pärast. Ühtlasi hoidis lask teisi juuresolnuid sekkumast. Samal ajal andis O. Gontarenko sõnadega „lõhu tema jalad“ kurika üle E.J-ile . E.J üritaski kukkunud kannatanut kurikaga mitmel korral vastu jalgu lüüa, kuid ei tabanud, kuna kannatanul õnnestus lööke vältida. 6 11.2 P. Gontarenko kaitsja leiab, et P. Gontarenko teo ja kannatanu vigastuste vahel puudub põhjuslik seos, kuna P. Gontarenko ei ole kannatanu suhtes füüsilist vägivalda tarvitanud. Maakohus on tõesti tuvastanud, et XX-le tekitas kehavigastused just O. Gontarenko. Sellest hoolimata on kohtukolleegium seisukohal, et varalise kahju põhjustamise eest vastutavad O. Gontarenko, P. Gontarenko ja E.J ühiselt. Esiteks tuleb arvestada, et vastavalt

§ 1045

lg-le 4 loetakse kahju tekitanud teole kihutaja või kaasaaitaja käitumine loetakse võrdseks kahju tekitaja käitumisega ja nad vastutavad kahju tekitamise eest samadel alustel kahju tekitajaga. Kaasaaitaja

§ 1045

lg 4 tähenduses on isik, kes kahju põhjustanud tegu vahetult toime ei pannud, kuid kes aitas oma tahtliku tegevusega kaasa kahju põhjustava teo toimepanemisele (Riigikohtu 1. juuli 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 13). Maakohus on tuvastanud, et P. Gontarenko ja E.J sisuliselt julgestasid O. Gontarenkot XX ründel. Tänu nende toetuse olemasolule oli O. Gontarenkol vähem põhjust karta XX vastupanu või teiste isikute sekkumist. Maakohtu otsuse kohaselt tegi P. Gontarenko püstolisarnasest esemest lasu õhku, mis lisaks XX hirmutamisele hoidis ka teisi juures olevaid isikuid XX-le appi minemast. Teiseks on XX põhjendanud mittevaralist kahju ka väitega, et ta tundis hirmu oma elu pärast. Maakohtu otsuse kohaselt ähvardas O. Gontarenko XX tappa ning kasutas tema ründamiseks kurikat, millega oli võimalik tekitada raskeid tervisekahjustusi, P. Gontarenko omakorda tulistas õhku, E.J püüdis aga pikali maas olevat XX korduvalt lüüa kurikaga, mille O. Gontarenko talle andis, kusjuures O. Gontarenko oli soovitanud XX-l jalad murda. Nende asjaolude valguses peab ringkonnakohus usutavaks kannatanu väiteid, et ta tundis tõsist hirmu oma elu pärast. Kannatanule hirmu põhjustamises osalesid kõik süüdlased. 11.3 Kannatanule kehavigastuse tekitamise puhul on

§ 1045lg 1 p 2 kohaselt tegemist kahju õigusvastase tekitamisega.

Sellest tulenevalt on alusetu maakohtu seisukoht, et kellelegi rünnakuga raske tervisekahjustuse tekitamine ei ole mittevaralise kahju nõude aluseks.

§ 1045

lg 1 p 4 ja § 1046 nimetavad õigusvastaselt tekitatud kahjuna ka kannatanu isikliku õiguse rikkumisega tekitatud kahju. Kannatanu isikliku õiguse rikkumine võib seisneda muuhulgas tema väärikuse alandamises. Ringkonnakohus peab isiku asetamist olukorda, kus ta peab tõsiselt kartma oma elu ja tervise pärast, tema väärikust alandavaks, seda enam, et tema suhtes tarvitati füüsilist ja psüühilist vägivalda teiste isikute juuresolekul. Kohtukolleegiumi hinnangul on tõsine hirm oma elu pärast, mida kannatanu pidi tundma mõnda aega kestnud mitme isiku ründe ajal käsitatav hingelise kannatusena

§ 128lg 5 tähenduses.

11.4 XX-le tekitati tervisekahjustused ja teda hirmutati tahtlikult. See tähendab, et O. Gontarenko, P. Gontarenko ja E.J tegutsesid süüliselt

§ 104lg 2 tähenduses.

12. Vastavalt

§ 128

lg-le 5 hõlmab mittevaraline kahju nii füüsilist kui hingelist valu ning kannatusi.

§ 134

lg 2 näeb ette, et isikule kehavigastuse tekitamisest või muu 7 isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Seega on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et oma elu pärast hirmu tundmine on kuriteo kannatanuks olemise loomulik tagajärg ning kuna kuriteo toimepanemise eest saavad süüdistatavad karistada, pole kannatanul õigust mittevaralise kahju hüvitisele. Kui

§ 1043

tingimused on täidetud, peaks selleks, et kannatanul ei tekiks õigust kahjuhüvitisele, olema erinorm, mis selle välistab. Sellist normi, mis välistaks õiguse mittevaralise kahju hüvitisele maakohtu esitatud põhjendusel, ei ole. 13. Ka see, et maakohtu hinnangul on kannatanu taotletud mittevaralise kahju hüvitis põhjendamatult suur, ei anna alust kahjuhüvitise välja mõistmata jätmiseks.

§ 134

lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul maksta mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Seega oleks maakohtul tulnud juhul, kui ta pidas kannatanu hüvitisenõuet põhjendamatult suureks, mõista välja selline hüvitis, mida kohus pidas mõistlikuks. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude, mis praegusel juhul tähendas kannatanu kohustust tõendada, et ta sai süüdlaste tegevuse tõttu tervisekahjustuse ja ta oli sellises olukorras, milles isik tavapäraselt tunneb hirmu. Hageja huvides on siiski tõendada ka talle tekitatud kehavigastuse tõsidust ja muid kehavigastusega kaasnenud negatiivseid mittevaralisi tagajärgi (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. mai 2007 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-54-07, p 13). Nimelt oleneb mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu (Riigikohtu 20. juuni 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 13). Need asjaolud võimaldavad teha järeldusi valu ja kannatuste suuruse kohta. See on oluline, kuna

§ 128

lg 5 järgi mõistetakse mittevaralise kahjuna eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kriminaalmenetluses on tuvastatud, et XX sai raske tervisekahjustuse. Isiku ekspertiisi aktiga nr 17E-PõI0176 ja täiendekspertiisi aktiga nr 17E-PõT0009 on tõendatud, et XX tervisekahjustused olid rasked – tegemist oli eluohtlike vigastustega. Lisaks sellele on XX tsiviilhagis märkinud, et tal on tekkinud peavalud ning väsimus, tal oli keelatud tõsta ja kanda raskusi ning välistatud oli igasugune füüsiline aktiivsus. Maakohus leidis, et peavalude ja väsimuse seotus saadud kehavigastusega ei ole tõendatud. Ringkonnakohus nendib, et XX kehavigastuse saamise järgselt vaevava väsimuse kohta tõendeid ei ole. XX on ütlustes ise nimetanud ainsaks pärast kallaletungi ilmnenud vaevuseks aeg-ajalt esinevaid peavalusid (kd I; tl. 76). Seda, et need peavalud on tekkinud just XX-le põhjustatud raske tervisekahjustuse tõttu, peab ringkonnakohus tõendatuks. Arvesse tuleb võtta, et kannatanu tervisekahjustusteks olid koljulae rõhkmurd paremal oimu-kiirupiirkonnas ning kõvakelmepealne verevalum koos nahaaluse verevalumiga paremal oimu-kiirupiirkonnas. Tegemist oli ulatuslike traumadega peapiirkonnas, mistõttu on alust järeldada, et kui kannatanul on just pärast nende vigastuste saamist tekkinud peavalud, on peavalud tekkinud just tervisekahjustuste tulemusena. Seda 8 järeldust toetab asjaolu, et haigusloo kohaselt on XX kodusele ravile lubamisel soovitatud vajadusel tarvitada valuvaigisteid (kd I; tl. 15). Arvestades seda, kuidas kannatanu on peavalusid kirjeldanud (need tuleb ette vihmase ilmaga ja on sellised, et ta peab kasutama valuvaigisteid), kvalifitseeruvad need kannatused pigem mõõdukate alla ega tähenda ulatuslikku elukvaliteedi ja heaolu halvenemist. Mis puutub kannatanu väitesse, et tal keelati füüsiline koormus, siis haigusloo väljavõttest nähtuvalt oli talle tõesti antud soovitus 3–4 nädalat vältida rasket füüsilist tööd (kd I; tl. 15). Seega oli tegemist suhteliselt lühiajalise mõjuga kannatanu elukorraldusele. Veel arvestab ringkonnakohus, et O. Gontarenko, P. Gontarenko ja E.J-i tegevuse pärast pidi XX tundma hirmu oma elu pärast. Vastavalt

§ 134

lg-le 5 tuleb hüvitise määramisel arvestada rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Tegemist oli tahtliku ründega ning tõendamist ei leidnud, et XX oleks selleks kuidagi põhjust andnud. P. Gontarenko ega E.J ei ole avaldanud kahetsust ja vabandanud XX ees. Arvestades seda, et saadud tervisekahjustus, mille tekitamisele P. Gontarenko ja E.J kaasa aitasid, oli eluohtlik ja kannatanu pidi tundma hirmu oma elu pärast, leiab ringkonnakohus, et hüvitis ei tohi olla väga väike. Arvestades aga seda, et vigastus ei toonud kaasa pikemaajalisi kannatusi ja elukvaliteedi langust, ei ole põhjendatud hüvitis kannatanu taotletud ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et P. Gontarenkolt ja E.J-ilt tuleb –

§ 137lg 1 alusel – solidaarselt O.

Gontarenkoga mõista välja 3000 euro suurune mittevaralise kahju hüvitis. Kuivõrd O. Gontarenko võttis õigeks XX tsiviilhagi, milles nõuti 5000 euro suurust mittevaralise kahju hüvitist, tuleb talt mõista välja täiendavalt 2000 eurot.

1. Ringkonnakohus tühistab KrMS § 337 lg 1 p 4 ja 338 p 2 alusel maakohtu otsuse tsiviilhagi mittevaralise kahju nõude rahuldamata jätmise osas. KrMS § 340 lg 4 p 5 alusel teeb ringkonnakohus ses osas uue otsuse, rahuldades O. Gontarenko vastu esitatud mittevaralise kahju hüvitise nõude täies ulatuses ning P. Gontarenko ja E.J-i vastu esitatud nõude osaliselt.
2. Apellatsioonile vastuse esitanud P. Gontarenko kaitsja taotleb, et ringkonnakohus määraks apellatsioonimenetluses P. Gontarenkole osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks koos käibemaksuga 60 eurot. Taotluse kohaselt seisnes osutatud õigusabi apellatsiooni ja maakohtu otsusega tutvumises ning vastuse koostamises ning selleks kulus 1 tund. Ringkonnakohus peab taotluses märgitud ajakulu põhjendatuks ning seega tuleb kaitsja taotlus rahuldada. Kuna ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt, jäävad apellatsioonimenetluse kulud vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 riigi kanda. Allkirjastatud digitaalselt 9