Obsah (9)

§ 230§ 231§ 436§ 438§ 162§ 177§ 175§ 174§ 178

2-21-1209 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Siiri Malmberg Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2025, Paide Tsiviilasja number 2-21-1209 Tsiviilasi Läänekeskus OÜ ha

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 231

lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne 3 2-21-1209 ka poole muudest avaldustest.

§ 436

lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 438

lg 1 kohaselt kohus otsustab otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada.

1. TMS § 221 lg 1 sätestab, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Olukorras, kus sissenõudja nõue on täitemenetluses vähemalt osaliselt täidetud ilma õigusliku aluseta (nt kui nõue oli lõppenud või nõude täitmine oli hea usu põhimõtte vastaselt lubamatu), võib võlgnikul olla sissenõudja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1028 jj alusel või õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043 jj alusel.
2. Hageja poolt 25.01.2021 esitatud hagiavaldusest (p 3) nähtub, et vaidlustatud täiteasjas oli täitedokumendiks Harju Maakohtu 26.04.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-18-q, millega rahuldati kostja hagi hageja vastu ja hagejalt mõisteti kostja kasuks välja põhinõudena 21 250 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 25.10.2018 seisuga summas 935 eurot. Hagi lisana esitatud kostja hagist (tsiviilasjas nr 2-18-q) nähtub, et viivise perioodiks oli 03.10.2018 – 25.10.
3. Viivist arvestati lepingujärgses määras 0,2% põhivõlast, s.o 21 250 eurolt, päevas.
4. Lisaks mõisteti Harju Maakohtu 26.04.2019 otsusega hagejalt kostja kasuks välja viivis 0,2% päevas iga põhivõlgnevuse (21 250 eurot) tasumisega viivitatud päeva eest alates 26.10.2018 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Eeltoodust nähtub, et täitedokumendis ei piiratud viivise arvestamist summaliselt, vaid viivise arvestamine pidi lõppema põhivõla tasumisel. Põhivõlg ja viivis 935 eurot, s.o kokku 22 185 eurot maksti kostjale välja hagi tagamise korras PRIA poolt kohtu tagatiste kontole kantud kostjale kuuluva toetuse summas 22 185 euro arvelt. Kohtu tagatiste kontole kantud summa kostjale väljamaksmine otsustati tsiviilasjas nr 2-18-q tehtud 30.09.2020 kohtumäärusega. Seega oli kostjal võimalik viivist arvestada alates 26.10.2018 kuni maksimaalselt selle päevani, kui raha kostjale välja kanti, s.t vähemalt kuni 30.09.2020, kui otsustati toetuse väljamaksmine kohtu tagatiste kontolt.
5. Kostja 15.09.2020 arvelt nr x nähtub, et tegemist on viivisarvega (arvel nimetatud intressiarveks), viivist on arvestatud 26.10.2018 – 15.09.2020 eest. Nimetatud ajavahemikus on 691 päeva. Viivise arvestuse aluseks on põhivõlg summas 21 250 eurot ja viivise määr on 0,2% päevas. Viivise summa ühes päevas oli seega 21 250*0,2/100=42,50 eurot päevas ning 691 päeva eest 691*42,50=29 367,50 eurot. Seega vähendas kostja viivise nimetatud perioodi eest põhivõla suuruseni, s.o 21 250 euroni. Seaduse ega kohtupraktikaga ei ole keelatud oma rahalise nõude vähendamine.
6. Seega nõudis kostja kohtu tuvastatud asjaoludel Harju Maakohtu 26.04.2019 otsuse nr 2-18q alusel kokku viivise tasumist summas, mis ületas 935 euro võrra otsusega väljamõistetud põhivõla suurust, s.o 21 250 eurot. Kohtu tuvastatud asjaoludel ei ole kostja arvestanud viivist üheski osas topelt, s.o täitemenetluses täitmisele esitatud viivise periood 26.10.2018 – 15.09.2020 ei hõlma kuni tsiviilasjas nr 2-18-q esitatud hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivise perioodi (03.10.2018 – 25.10.2018).
7. Hageja hinnangul võib VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 lg 1 koostoimes viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist mõistliku suuruseni, kui viivis on ebamõistlikult suur, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust kohustatud isiku poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus nõustub põhimõtteliselt hageja õigusliku käsitlusega, kuid on seisukohal, et taotlus viivise arvestamise piiramiseks põhinõude summaga oleks tulnud esitada tsiviilasja nr 2-18-16070 menetlemise raames ja seda ei saa nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi raames alles siis, kui nõude arvestuse aluseks oleva kohtulahendi tegemisest on möödunud aeg, mil 4 2-21-1209 viivis hakkab põhivõlga ületama. Sellist seisukohta toetab ka kehtiv kohtupraktika.
8. Riigikohus on oma 21.06.2017 otsuse nr 3-2-1-64-17 p-s 10 asunud seisukohale, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis ei ole TMS § 221 lg 2 järgi võimalik vaidlustada neid asjaolusid, mis on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga. TMS § 221 alusel võib esitada hagi leppetrahvi või viivise vähendamiseks aja eest pärast kohtulahendi jõustumist. Seda aga vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole lahendist tulenevalt välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kohtulahendiga kindlaksmääratud kuupäevani). See, et väljamõistetud viivis on pärast kohtuotsuse jõustumist täitemenetluse ajaks ületanud põhinõude, ei ole asjaoluks, mis oleks tekkinud pärast kohtuotsuse jõustumist.
9. Hagejal ei ole seega õigust nõuda kostjalt viivise vähendamise eest pärast kohtulahendi jõustumist, sest täitedokumendiks oleva kohtulahendi järgi on viivise suurus välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kuni võlgnetava summa tasumiseni). Arvestades eeltoodut on kohus seisukohal, et kostjal oli põhimõtteliselt õigus arvestada viivist kohtuotsusega väljamõistetud suuruses, kuni põhivõla täieliku täitmiseni olenemata asjaolust, kas viivise suurus ületab põhinõuet või mitte, kuna kohtuotsuses ei ole viivise suurust piiratud ja hageja seisukoht, et kostjal ei olnud õigust arvestada viivist rohkem kui põhivõlgnevuse suurus. Kohtu seisukohta toetab ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.06.2024 määrus, mis on tehtud käesolevas tsiviilasjas.
10. Hageja on väitnud, et kostja viivisenõude nõudmine põhivõlga ületavas osas, s.o 935 eurot, oli vastuolus VÕS §-ga
11. VÕS § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. VÕS § 138 lg 2 kohaselt ei ole lubatud õiguse teostamine seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kohus hageja käsitlusega ei nõustu. Hagejal oli õigus ja võimalus esitada viivisenõude põhinõude suurusega piiramise taotlus tsiviilasja nr 2-18-q. Hageja seda õigust ei kasutanud. Hageja väide, et ta ei teadnud, et kostja kavatseb sellises ulatuses viivist nõuda, ei ole kohtu hinnangul asjakohane. Arvestades kohtule esitatud tsiviilasja nr 2-18-q (kohtuotsus ja hagi) ei ole kostja oma viivisenõuet ise piiranud. Kohtu hinnangul ei ole kostja käitumine käesolevas asjas viivise nõudmisel vastuolus hea usu põhimõttega, kui hagejal on võimalik oma õigusi kaitsta ja hageja nõude ulatust piirata, kuid ta ei tee seda õigeaegselt. Sellisele järeldusele ei ole ka Riigikohus jõudnud oma eelviidatud otsuses nr 32-1-64-17, milles on käesoleva asjaga analoogset olukorda analüüsitud.
12. Võttes arvesse eeltoodut on kohus seisukohal, et kuna sundtäitmine täiteasjas nr 175/2020/x ei olnud 935 euro osas põhjendamatu ega alusetu, ei ole hagejal õigust nimetatud summa tagastamiseks alusetu rikastumise sätete alusel. Kuna hageja põhinõue on põhjendamatu ega kuulu rahuldamisele, siis ei kuulu rahuldamisele ka selle nõudega seotud viivisenõue. 23.

§ 162lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis jäävad kulud hageja kanda. Käesolevas tsiviilasjas on kohus 16.08.2023 määrusega jätnud hageja kanda menetluskulud, mis on seotud läbi vaatamata jäetud ja menetlusse võtmisest keeldutud nõuetega hageja kanda. Määrus on jõustunud. Tallinna Ringkonnakohus on jätnud hageja määruskaebusega maakohtu 16.08.2023 määruse peale seotud menetluskulud hageja kanda (määrus on jõustunud). Samuti on hageja kanda jäetud menetluskulud, mis on tekkinud seoses määruskaebuse menetlemisega Tallinna Ringkonnakohtu 26.06.2024 määruse peale. Seega on kõik käesoleva tsiviilasjaga seotud menetluskulud jäetud hageja kanda. 24.

§ 177

lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Vastavalt

§ 175

lõikele 1, kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude kindlaksmääramisel peab kohus analüüsima, kas tegemist on menetluskuludega, kas menetluskulud vastavad asja keerukusele ning on sellest lähtudes 5 2-21-1209 põhjendatud ja vajalikud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peetakse asja keerukuse hindamise kriteeriumiteks eelkõige asja mahtu ja õigusliku vaidluse olemasolu, asja lahendamisel peetud istungite ja läbitud kohtuastmete arvu.

1. Riigikohus on 14.04.
2. a määruses tsiviilasjas nr 2-19-10324/42 muutnud varasemaid seisukohti ja leidnud, et ei ole põhjendatud siduda menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaliselt väljamõistetava menetluskulu suuruse ülempiiri rangelt tsiviilasja hinnaga, vaid lähtuda tuleb eelkõige kuludest, mis menetlusosalisel on tekkinud vajadusest teha menetluses esindaja abil oma õiguste kaitseks vajalikke menetlustoiminguid. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna

§ 175

lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele.

1. Kostja menetluskulud on tekkinud seoses lepingulise esindaja kuludega. Vastavalt kostja 12.03.2025 menetluskulude nimekirjale on kostja lepinguline esindaja osutanud õigusabi hinnaga 100 eurot tunnis kuni 20.05.
2. Alates 07.09.2023 on tunnihinnaks 110 eurot tunnis. Kohtu hinnangul ei ületa kostja lepingulise esindaja tunnitasu mitteadvokaadist esindajate turuhinda ja on seega põhjendatud ja vajalik. Hageja ei ole kostja lepingulise esindaja tunnitasu osas vastuväiteid esitanud.
3. Kostja lepingulisel esindajal on perioodil 03.02.2021 – 08.02.2021 kulunud hagi- ja hagi tagamise avalduse analüüsile ja kostja vastuse koostamisele hagi tagamise avaldusele 9 tundi. Arvestades hagi (sisaldas hagi tagamise avaldust), selle õiguslikku keerukust ja selle lisade mahukust (hagil oli 21 lisadokumenti) ning et hagi tagamise avaldusele põhjendatud vastuse esitamiseks on vajalik tutvuda ja analüüsida ka hagi ning selle lisasid (hagi tagamise põhjendatus oleneb ka hagi lubatavusest ja perspektiivist), siis on kohtu hinnangul ajakulu 9 tundi (9*100=900 eurot) põhjendatud ja vajalik ajakulu. 11.05.2021 on kostja lepinguline esindaja analüüsinud hagi, selle lisasid ja koostanud kostja vastuse 3,25 tundi. Kohtu hinnangul on põhjendatud ja vajalik kulu kostja vastuse koostamiseks 1 tund. Kohus arvestab seejuures, et kostja lepinguline esindaja oli juba hagi tagamiseks vastuse koostamiseks põhjalikult tutvunud hagiavaldusega, seda ja lisadokumente analüüsinud ning kostja vastus ei sisaldanud hagi tagamise vastusega võrreldes kvalitatiivselt lisateavet, mistõttu ei ole põhjendatud kostja lepingulise esindaja kulu hageja kanda jätmine suuremas ulatuses kui 1 tund (s.o 100 eurot). Kohus ei nõustu hageja esindajaga selles, et eelkirjeldatud kulud ei ole põhjendatud suuremas ulatuses kui 6 tundi, arvestades juba eelnevalt kirjeldatud hagi mahukust ja õiguslikku keerukust.
4. 10.02.2021 on kostja lepingulisel esindajal kulunud 0,5 tundi Harju Maakohtu 10.02.2021 määruse analüüsimiseks (kohus jättis hagi tagamata) ja kliendiga konsulteerimiseks. Hageja ei ole nimetatud kulu osas vastuväiteid esitanud. Kohus on seisukohal, et tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga (0,5*100=50 eurot).
5. 18.03.2022 ja 21.03.2022 on kostja lepingulisel esindajal kulunud 4,25 tundi hageja 05.08.2021 menetlusdokumendiga tutvumisele, analüüsile ja vastuse koostamisele. Hageja on esitanud sellele kulule vastuväite ja asunud seisukohale, et põhjendatud ajakulu on 2,5 tundi. Kohus hageja vastuväitega ei nõustu. Hageja esitas 05.08.2021 menetlusdokumendi, milles muutis oma nõudeid ja õiguslikku käsitlust, arvestades muutunud õiguslikku olukorda, mis nõudis ka põhjalikumat analüüsi. Kohtu hinnangul on kostja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatud ja vajalik (4,25*100=425 eurot).
6. 22.04.2022 on kostja lepingulisel esindajal kulunud Pärnu Maakohtu 21.04.2022 määruse analüüsimisele ja kliendi konsulteerimisele 0,5 tundi. 20.05.2022 on kulunud hageja määruskaebuse analüüsile ja määruskaebusele vastuse koostamisele 2,5 tundi, kokku 3 tundi. Hageja hinnangul on põhjendatud ajakulu 1,5 tundi, arvestades määruskaebuse vastuse mahtu. Kohus hageja vastuväitega ei nõustu. Määruskaebusele vastuse koostamise põhjendatud ajakulu ei piirdu ainult vastuse trükkimise ajakuluga. Arvestades hageja poolt 6 2-21-1209 vaidlustatud maakohtu määruse põhjendusi, määruskaebuse põhjendusi, asjaolu, et põhjendatud vastuse koostamiseks on vaja selle alusdokumente ka analüüsida ja ka kostjaga nõu pidada, siis on kohtu hinnangul 3 tundi põhjendatud ajakulu (3*100=300 eurot).
7. Perioodil 07.09.2023 – 11.09.2023 on kostja lepingulisel esindajal kulunud maakohtu 16.08.2023 (kostja menetluskulude nimekirjas ilmselt ekslikult märgitud 24.08.2023) määruse peale esitatud määruskaebuse analüüsile ja kostja seisukoha koostamisele 3,25 tundi. Hageja ei ole nimetatud kulule vastuväiteid esitanud. Kohus on seisukohal, et tegemist on põhjendaud ja vajaliku kuluga (110*3,25=357,50 eurot).
8. 04.11.2024 ja 06.11.2024 on kostja lepingulisel esindajal kulunud kokku 5 tundi hageja 19.09.2022 hagiavalduse tervikteksti ja hageja 24.11.2022 menetlusdokumendile kostja vastuse koostamiseks ja asja materjalide analüüsimiseks. Hageja on esitanud nimetatud kulule vastuväite ja leidnud, et põhjendatud ajakulu ei ole rohkem kui 2 tundi. Kohus nõustub hageja vastuväitega. Arvestades asjaolu, et määruskaebe menetluses on mõlemad pooled lähtunud oma seiskohtades hagiavalduse terviktekstist ja 24.11.2022 menetlusdokumendist, siis on vähemalt osaliselt tegemist dubleeriva kuluga. Kohus nõustub, et mõistlikuks ajakuluks, mille eest hageja peab vastutama, ei saa olla rohkem kui 2 tundi (2*110=220 eurot).
9. 26.02.2025 on kostja lepingulisel esindajal kulunud seisukoha koostamisele ja hageja seiskohtade analüüsile 2 tundi. Hageja on esitanud sellele vastuväite ja pidanud põhjendatud ajakuluks 1 tund. Kohus peab mõistlikuks ajakuluks 1,5 tundi (1,5*110=165 eurot), arvestades et menetlusdokumendi koostamisele on eelnenud hageja seisukohaga tutvumine ja analüüs ning oma menetlusdokumendi koostamise ettevalmistamine/analüüs. Samas, arvestades et vastus kordab sisuliselt kostja varasemaid seisukohti on ajakulu vähendamine põhjendatud, kuid mitte 1 tunnini.
10. Seega on kohtu hinnangul kostja õigusabikulud põhjendatud ja vajalikud kokku summas 2417,50 eurot. Kostja on kinnitanud, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Kostja on käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb kulud kindlaks määrata ilma käibemaksuta (

§ 174

lg 10).

§ 177

lg 4 tulenevalt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on esitanud kohtule

§ 177

lg 4 kohase taotluse, et kohus märgiks menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 35.

§ 178

lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 7