Obsah (4)

§ 43§ 44§ 35§ 167

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Liis Arrak ja Neve Uudelt Määruse tegemise aeg ja koht 27. august 2025. a, Tallinn Kohtuasja number 2-20-19309 Kohtuasi E-Trading

) § 43 lg 2 ja § 44 lg 1). Hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tulnuks jätta kohtus läbi vaatamata. Hagejal tulnuks esitada võlausaldajana nõue võlgniku pankrotimenetluses. Menetlusosaliste seisukohad

1. Hageja vaidles määruskaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Menetluse edasine käik
2. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 ja § 659 alusel tühistada määruse resolutsiooni p 2 osas, milles kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 18 547,50 eurot. Ringkonnakohus teeb selles osas uue määruse, millega jätab hageja kantud menetluskulud kostjalt välja mõistmata, piirdudes menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisega. Muus osas jääb maakohtu määrus muutmata. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
4. Ringkonnakohus otsustab esmalt määruskaebemenetluses esitatud dokumentaalse tõendi vastuvõtmise. Võlgniku pankrotihaldur esitas koos määruskaebusega Harju Maakohtu 18.01.2024 määruse tsiviilasjas nr 2-23-16911, millega kuulutati välja võlgniku pankrot. Ringkonnakohus võtab TsMS § 662 lg 3 alusel tõendi asja materjalide juurde.
5. Harju Maakohtu 18.01.2024 määrusega tsiviilasjas nr 2-23-16911 on välja kuulutatud võlgniku pankrot. Pooled vaidlevad selle üle, kas juhul, kui hagimenetluses on menetluskulud jõustunud kohtuotsusega jäetud võlgniku kanda ja hageja on esitanud menetluskulude kindlaksmääramise avaldused ning seejärel kuulutatakse välja võlgniku pankrot, tuleb menetluskulude kindlaksmääramise avaldused jätta

§ 43

lg 2 alusel läbi vaatamata või tuleb menetluskulude kindlaksmääramise menetlust jätkata. Kostja on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb jätta läbi vaatamata ja menetluskulude nõude saab esitada vaid pankrotimenetluses. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei võimalda jätta menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avaldust läbi vaatamata juhul, kui menetluskulusid kandma kohustatud isik on pankrotis.

§ 43

lg 2 sätestab, et kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud, jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata. Riigikohus on selgitanud, et

§ 43

lg 2 reguleerib olukorda, kus poolte vahel on pooleli põhikohtuasi (RKTKm 27.01.2014, 3-2-1-176-13, p 13). Vaidlus puudub, et praeguses asjas oli hagimenetlus tsiviilasjas kostja pankroti väljakuulutamise ajaks lõppenud ja kohtuotsus jõustunud. 3 2-20-19309 14. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Pankrotimenetluse normide eesmärk on asetada kõik võlausaldajad alates pankroti väljakuulutamisest võimalikult võrdsesse olukorda, sõltumata sellest, millist liiki nõue neil on või millal see muutub sissenõutavaks.

§ 44

lg 1 järgi võivad pankrotivõlausaldajad pärast pankroti väljakuulutamist esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras ning nõuete rahuldamine toimub pankrotiseaduses sätestatud alustel. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus enne hüvitatavate menetluskulude kindlaksmääramist kuulutatakse välja menetluskulusid kandma kohustatud isiku pankrot, peab kohus menetluskulud küll kindlaks määrama, kuid neid ei ole võimalik võlgnikult välja mõista. Menetluskulude kindlaksmääramiseks näeb tsiviilkohtumenetluse seadustik ette erireeglid. Kindlaksmääratud menetluskulud hüvitatakse aga sellisel juhul pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi (vt ka RKTKm 27.01.2014, 3-2-1-176-13, p 14).

1. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu määrus tühistada määruse resolutsiooni p 2 osas, milles kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 18 547,50 eurot. Ringkonnakohus teeb selles osas uue määruse, millega jätab hageja kantud menetluskulud võlgnikult välja mõistmata, piirdudes menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisega. Muus osas jääb maakohtu määrus muutmata. Hageja saab menetluskulude nõude võlgniku vastu esitada võlausaldajana pankrotiseaduses sätestatud korras.
2. Maakohus märkis hageja taotlusel määruse resolutsiooni p-is 3 TsMS § 177 lg-st 4 lähtudes, et kostjal tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates määruse jõustumisest tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Viivist ei arvestata kostja pankrotimenetluse kestel (

§ 35lg 1 p 6).

Riigikohus selgitas, et

§ 167

lg-st 1 tulenevalt jätkub intressi ja viivise arvestamine võlgniku vastu esitatud nõuetelt pärast pankrotimenetluse lõppemist. Kuna pankrotimenetluse ajal intressi ja viivise arvestamise peatumine on seadusest tulenev tagajärg, ei ole kohtuotsus vastuolus

§ 35

lg 1 p-ga 6, kui enne pankroti väljakuulutamist esitatud hagi alusel mõistetakse pankrotivõlgnikult pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist tehtud kohtuotsusega välja viivis põhivõlgnevuselt hagiavalduse esitamisest põhivõlgnevuse tasumiseni. Pankrotihaldur ja kohus saavad sellise nõude tunnustamisel arvestada

§ 35lg 1 p-ga 6.

Ka kohtutäitur saab sellise nõude täitmisel arvestada

§ 35lg 1 p-ga 6 ja § 167 lg-ga 1 (RKTKo 20.06.2025, 2-22-17410/44 p 29).

Ringkonnakohtu hinnangul kohaldub sama põhimõte ka hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise väljamõistmise korral (vt ka TrtRnKm 31.08.2022, 2-21-125450, p 15.4). Seega ei muuda ringkonnakohus määrust resolutsiooni p 3 osas.

1. TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
2. Käesoleva määruse peale saab kaevata Riigikohtule TsMS § 696 lg 1 teise lause alusel. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 4