Obsah (10)

§ 20§ 42§ 100§ 19§ 14§ 10§ 37§ 23§ 3§ 1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 17.04.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-23-1

) § 20 lg 1 p 4, p 6, lg 2, lg 4 ja § 42 lg 1 ning üldtingimuste p 8.1.4, 9.2.1.3, 9.2.1.4, 9.2.14, 9.2.15, 11.2.5 ja 11.3 kohaldamiseks ei ole alust.

1. Kostja 20.07.2023 ülesütlemisavalduses esitatud üldsõnalised põhjendused, et kostja ei suuda täita seadustes nõutavaid hoolsusmeetmeid, ei saa olla aluseks hageja sõlmitud lepingute üles ütlemiseks. Kuna hageja ja kostja vahel on kehtiv ärisuhe, siis tuleb lähtuda reeglitest (hoolsusmeetmetest), mis kohalduvad kehtiva ärisuhte raames. Hageja kontole 02.09.2020 kantud 1 521 844,52 euro päritolu tuvastamisel on kostja lähtunud ebaõigetest andmetest. Kostja 30.06.2023 päringus küsitud andmed viie suvalise tehingu kohta, mis on toimunud ajavahemikul 2006–2009, ei ole olnud seotud hagejale 02.09.2020 tehtud ülekandega. Kostja ei saa põhjendada hagejaga lepingute ülesütlemist asjaoluga, mis ei ole kuidagi seotud hagejaga, vaid kolmanda isikuga.
2. Kostja ei saa hagejaga sõlmitud lepinguid 20.07.2023 üles öelda ka seetõttu, et ta ei ole seda teinud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest ehk kostja 30.06.2023 kirjas viidatud 13–17 aastat tagasi tehtud tehingutest, teada sai. Kostja ei ole teavitanud hagejat ega kolmandaid isikuid mõistliku aja jooksul, et kostja arvates on tegemist ebaharilike tehingutega. Mõistlikkuse ja hea usu põhimõttest lähtuvalt ei saa hagejale ette heita võimetust teatud teavet või dokumente esitada tehingute kohta, millest on möödunud juba ca 15 aastat ja isegi rohkem. Hagejaga sõlmitud lepingute ülesütlemine kostja poolt on vastuolus hea usu põhimõttega ja/või heade kommetega ka seetõttu, et hageja kontole kanti rahalised vahendid, mille osas oli hageja eraldi enne kande tegemist kostjaga ühendust võtnud ning saanud kinnitust, et vastavate rahaliste vahendite hageja kontole kandmisel ei ole probleeme, kostja nendes rahalistes vahendites probleemi ei näe, kiidab vastava ülekande heaks ja see ei too kaasa hagejaga ärisuhte lõpetamist. 2 2-23-12726 Kostja vastuväited
3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4. Hageja ja kostja vahel olid sõlmitud järgmised lepingud: arvelduskonto leping, arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX; teleteenuste leping, leping nr 2449215; deebetkaardi kasutamise leping, kaardi nr 5167371021469203; E-arve püsimakselepingud nrtega 3660430; 3641886;
5. Kostja ja hageja vahel oli perioodil 30.03.1996–03.08.2023 ärisuhe. Samas perioodil 25.03.2021–17.04.2023 kostja hagejale finantsteenust ei pakkunud, kuna kostja oli pooltevahelise ärisuhte korraliselt lõpetanud. 17.04.2023 taastas kostja hagejaga ärisuhte hageja taotluse ja Riigikohtu tsiviilasjas nr 2-21-3552 tehtud otsuse alusel, kus tegemist oli analoogsetel asjaoludel lepingu lõpetamisega, ning Riigikohus leidis, et korraline ülesütlemine tarbijaga, kellele laieneb põhimakseteenuste pakkumise kohustus, on tühine.
6. Kostjal on õigus ise valida, millal ja millises ulatuses hoolsusmeetmeid rakendada (

§ 20

lg 6) ja arvestades, et kostja ei olnud hagejale ajaperioodil 25.03.2021– 17.04.2023 finantsteenust pakkunud, siis oli

regulatsioonist lähtuvalt ootuspärane ja kostjale kohustuslik, et hoolsusmeetmeid kohaldatakse ulatuses, mis sarnaneb uue ärisuhte loomisega. Kuna hageja arvelduskontol oli ligikaudu 1,3 miljonit eurot, mis pärines justkui R OÜ ärisuhte lõpetamisest tekkinud kontojäägi kandmisega osaühingu osaniku ehk hageja kontole, siis soovis kostja aru saada hageja kontol oleva vara esmasest päritolust. Kostja palus 30.06.2023 päringus hagejalt selgitusi ja võimalusel tehingutega seotud dokumente R OÜ ja viie päringus toodud vastaspoolega toimunud tehingu osas.

1. Hageja edastas kostja päringutele üldsõnalised vastused, et osadele esitatud küsimustele ei ole tal möödunud aja tõttu võimalik ammendavalt vastata ega palutud dokumente esitada. Kostja tegi omalt poolt analüüse, et ka ilma dokumentideta tuvastada, et R OÜ-lt laekunud vara osas oleks selle esialgne päritolu selge ja arusaadav. Kostjal oli kahtlus, et hageja kontole laekunud vara päritolu R OÜ-st tuleneb laekumistest täiesti läbipaistmatu taustaga ettevõtetest, kelle esindajateks on tuntud variisikud ning kelle osas esinevad rahapesuga seotud meediakajastused. Vara päritolu läbipaistmatus kandus konto jäägi ülekandmisega omakorda üle ka hageja vara ja rikkuse päritolule. Kõikide asjaolude tulemusel ei olnud kostjal võimalik rakendada talle õigusaktidest tulenevaid kohustuslikke hoolsusmeetmeid, mille tõttu oli kostja sunnitud seaduse alusel hagejaga sõlmitud lepingud erakorraliselt üles ütlema.
2. 20.07.2023 saatis kostja hagejale lepingu ülesütlemise teatise, sest hageja osas ei olnud võimalik kohaldada hoolsusmeetmeid, sh ei olnud võimalik veenduda hageja rikkuse ja vara päritolus.

§ 42

lg 1 p 1 ei võimalda olukorras, kus isiku kontol oleva vara esialgne päritolu ei ole selge, ärisuhteid jätkata. Olukorras, kus kohustuslikke hoolsusmeetmeid ei ole võimalik kohaldada, ei tohi kohustatud isik sellise isiku või vara jätkuvat osalemist finantssüsteemis aktsepteerida, sest tal esineb

alusel imperatiivne ärisuhte lõpetamise kohustus. Seadusest tuleneva kohustuse täitmist lõpetada kliendiga ärisuhe ei saa pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks käitumiseks. 10.

alusel lepingute ülesütlemisel ei kehti võlaõigusseaduse ülesütlemise tähtajana mõistlik aeg. Kostja alustas hagejale uuesti teenuse pakkumist 17.04.2023 ning teavitas teenuse lõpetamisest 20.07.2023. Kostja ei ole oma analüüsiga ületanud mõistlikku tähtaega. Asjaolu, et hageja varade ja rikkuse päritolu on seotud tehingutega, mis on tehtud ka 17 aastat tagasi, ei välista kostja kohustust hageja varade ja rikkuse osas hoolsusmeetmeid kohaldada. 3 2-23-12726 Maakohtu otsus ja põhjendused 11. Harju Maakohus rahuldas 04.12.2023 otsusega hagi ja tuvastas, et kostja 20.07.2023 ülesütlemisavalduse alusel ei ole lõppenud hageja ja kostja vahel sõlmitud järgmised lepingud:

1. a)arvelduskonto leping, mis on seotud arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX kasutamisega;
2. b)teleteenuste leping nr 2449215;
3. c)deebetkaardileping kaardi nr 5167371021469203 kasutamiseks;
4. d)e-arve püsimakselepingud nr 3660430, 3641886, 3641877. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja määras hagejale hüvitavate menetluskulude suuruseks 3780 eurot. 12. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaielnud selle üle, et hageja ja kostja õiguseellane AS Eesti Hoiupank sõlmisid 30.03.1996 arvelduskonto ja maksekaardi lepingu, mis võlaõigusseaduse (VÕS) § 7101 lg 2 tähenduses on põhimakseteenuste leping. Lepingu kohaselt osutas kostja hagejale arvelduskonto ja maksekaardi teenust ehk põhimakseteenuseid VÕS § 709 lg 151 tähenduses. Vaidlust ei olnud ka selles, et hageja sai 20.07.2023 kostjalt teate, milles kostja teavitas hagejat, et alates 03.08.2023 ütleb kostja hagejaga sõlmitud lepingu erakorraliselt üles, mille tulemusena suletakse hageja arveldusarve kostja juures. Kostja tugines

§ 42

lg 1 ning kostja üldtingimuste p-dele 9.2.1.3, 9.2.1.4, 9.2.14 ja 9.2.15, kui ütles alates 03.08.2023 erakorraliselt üles poolte vahel sõlmitud järgnevad lepingud: 1) arvelduskonto lepingu, arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (kostja lähtus arvelduskonto lepingu tingimuste p-dest 13.4 ja 13.6); 2) teleteenuste lepingu, lepingu nr 2449215 (kostja lähtus teleteenuste lepingu tingimuste p-st 11.4); 3) deebetkaardilepingu, kaardi nr 5167371021469203 (kostja lähtus deebetkaardi lepingu tingimuste p-st 11.4); 4) e-arve püsimakselepingud, lepingute nr-d 3660430; 3641886; 3641877 (kostja lähtus e-arve püsimakse lepingu tingimuste p-st 8.3).

1. Kostja heitis hagejale ette, et R OÜ varade osas, mis olid kantud hageja arvelduskontole, esinesid mitmed asjaolud, mis muudavad varade esialgse allika ja päritolu tuvastamise võimatuks. Kostja väitel on tema poolt tehtud analüüsiga tuvastatud, et aastatel 2006–2010 olid R OÜ suurimateks koostööpartneriteks Ühendkuningriigis registreeritud ettevõtted, kellel olid läbipaistmatu ja negatiivse taustaga täis- ja usaldusosanikud. Kostja väitis, et need ettevõtted olid avalike allikate põhjal asutatud samal ajavahemikul ehk 2007 aasta esimeses pooles ning äriregistrist kustutatud kannete lõppemise ajal ehk 2010 või
2. Kostja tugines ka sellele, et läbi aastate on R OÜ teenuseid kasutanud mitmed offshore jurisdiktsioonides (nt Panama, Seišellid, Briti Neitsisaared) registreeritud ettevõtted, kelle kohta kas ei ole võimalik leida mingit taustainfot või on paljud ettevõtted juba äriregistrist kustutatud. Kostja leidis, et hageja vara ja rikkuse ebaselge päritolu tuleneb väga mitmetest vastaspooltest, kellega R OÜ, OÜ H ja L OÜ tihedalt ning suurtes mahtudes arveldasid. Seejuures viitas kostja R OÜ osas tehingutele ajavahemikus 27.04.2006–23.12.2010, OÜ H osas tehingutele ajavahemikus 07.02.2005– 06.12.2010 ja L OÜ osas tehingutele ajavahemikus 05.06.2007–17.11.
3. Kõrge riskiga vastaspoolte meediakajastus on samuti seotud suurte rahapesu skandaalidega, mis on omakorda seotud Venemaa oligarhide poolt pestud rahadega ning kirjeldatud põhjuste tõttu on ka R OÜ osas avaldatud meediakajastus läbipaistmatute omandistruktuuride ja rahapesuskeemidega seose tõttu. Kostja tehtud analüüsi pinnalt on küsitavad äriühingute arvelduskontodele laekunud varade päritolu ja allikad, mis tehingute summadest ning sagedusest lähtuvalt muudab omakorda läbipaistmatuks äriühingute rikkuse. Selline läbipaistmatus kandus R OÜ kontojäägi ülekandmisega omakorda üle ka hageja vara ja rikkuse päritolule. Kostja leidis, et

§ 42

lg 1 p 1 ei võimalda olukorras, kus isiku kontol oleva vara esialgne päritolu ei ole selge, ärisuhteid jätkata ning kostja täitis lepingute ülesütlemisega seadusest (

§ 42lg 1 p 1) tulenevat kohustust.

4 2-23-12726 14.

§ 42

lg 1 p 1 sätestab, et kohustatud isikul on keelatud luua ärisuhet või võimaldada tehingu tegemist või lõpuleviimist juhuti või ärisuhte raames, kui ta ei suuda täita

alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid.

1. Pooled vaidlesid hagejaga ärisuhte lõpetamise (lepingute ülesütlemise) formaalsete ja materiaalsete eelduste olemasolu üle. VÕS § 196 on sätestatud lepingu erakorralise ülesütlemise alused. VÕS § 196 lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine).
2. Lepingu ülesütlemise kehtivuseks vajaliku formaalse eeldusena peab eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal ülesütlemisavaldus. VÕS § 196 lg 3 järgi võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai.
3. Pooled ei vaielnud selle üle, et poolte vahel oli ärisuhe alates 30.03.1996 kuni ärisuhte, s.o lepingute erakorralise ülesütlemiseni 03.08.
4. Samuti puudus vaidlus, et kostja alustas hageja suhtes makseteenuste osutamise lepingute ülesütlemiseni viinud hoolsusmeetmete kohaldamist pärast seda, kui kostja taastas 17.04.2023 hagejaga ärisuhte lähtudes Riigikohtu 22.03.2023 otsusest tsiviilasjas 2-21-3552, mille kohaselt on tühine lepingu korraline ülesütlemine tarbijaga, kellele laieneb põhimakseteenuste pakkumise kohustus.
5. Kostja kinnitusel alustas ta hageja suhtes makseteenuste osutamise lepingute ülesütlemiseni viinud hoolsusmeetmete kohaldamist pärast hagejaga ärisuhte taastamist 17.04.2023 seetõttu, et hageja arvelduskontol oli suurem summa, mille esialgsest päritolust soovis kostja jätkuvalt aru saada. Hagivastuse kohaselt kohaldas kostja kohaldas hageja suhtes hoolsusmeetmeid, muu hulgas küsiti perioodil 30.06.2023–07.07.2023 hagejalt täiendavaid selgitusi. Kostja märkis, et hageja edastas kostja päringutele vastused, aga tõi ka selgitused, et osadele esitatud küsimustele ei ole tal möödunud aja tõttu võimalik ammendavalt vastata, see tähendab palutud dokumente esitada. Kuna hageja oli ise ning hageja esindatud ettevõtted olid varasemalt samuti kostja kliendid, siis pidi kostja arvestama ka nende ärisuhete raames kogutud teabega.
6. Maakohu leidis, et iseenesest võib olla põhjendatud isiku vara ja rikkuse päritolu kontrollimiseks n-ö ajas tagasi minna ning uurida ka neid ettevõtteid, kellelt füüsilise isiku vara pärineb. Maakohus ei nõustunud siiski kostjaga, et sellisel viisil hoolsusmeetmete rakendamine panga poolt saaks olla ajaliselt piiramatu.

alusel hoolsusmeetmete kohaldamisel ning

alusel lepingute ülesütlemisele kohaldub VÕS § 196 lg 3 mõistliku aja põhimõte. 20. VÕS § 196 lg 3 sätestatud mõistliku aja põhimõtet tuleb vaadelda alates 27.11.2017 jõustunud

kontekstis. Kuna 27.11.2017 jõustunud

ei sätesta, et seadusel oleks tagasiulatuv jõud, siis ei ole põhjendatud järeldada, et kostjal on piiramatu kohustus kohaldada hoolsusmeetmeid tagasiulatuvalt oma klientide kogu ärisuhte kestvuse perioodile ka enne seaduse jõustumist. Seda kinnitab ka

§ 100

esimene lause, milles on sätestatud, et kohustatud isik kohaldab vajaduse korral ühe aasta jooksul seaduse jõustumisest arvates

3. peatükis nimetatud hoolsusmeetmeid (mille hulka kuulub ka ärisuhte lõpetamise õigus) olemasolevate klientide suhtes. Seega on ka seadusandja soovinud

sätestatud hoolsusmeetmete kohaldamist (mille hulka kuulub ärisuhte lõpetamise 5 2-23-12726 õigus) 27.11.2017 seisuga olemasolevate klientide suhtes piirata maksimaalselt ühe aastaga alates

uue versiooni jõustumisest 27.11.

2. Kõik hagejaga seotud äriühingute läbipaistmatu rikkusega seotud tehingud nn offshore ettevõtetega leidsid aset enne

jõustumist 27.11.

1. Põhjendamatu on kostja seisukoht, mille kohaselt olevat olnud ootuspärane ja kostjale kohustuslik, et hoolsusmeetmeid hageja suhtes kohaldati ulatuses, mis sarnaneb uue ärisuhte loomisega. Kuna tuvastatud asjaoludel oli kostja ja hageja vahel ärisuhe perioodil 30.03.1996–03.08.2023 ning hagejaga seotud äriühinguid puudutavad ning kostja jaoks küsitavaks jäänud tehingud tehti perioodil 13–18 aastat tagasi, siis puudub igasugune mõistlik põhjus selleks, miks hakkas kostja hoolsusmeetmeid hageja vara päritolu ja hagejaga seotud äriühingute suhtes kohaldama alles pärast hagejaga ärisuhte taastamist 17.04.
2. Kostja on hagivastuses kinnitanud, et hageja oli ise ning hageja poolt esindatud ettevõtted olid varasemalt samuti kostja kliendid. Seetõttu ei ole mõistlikult arusaadav, miks aktsepteeris kostja pikkade aastate kestel nii hageja kui ka temaga seotud ettevõtete tegevust ja esitas alles 30.06.2023 hagejale päringu seoses R OÜ raha päritoluga ligikaudu 14–17 aasta vanuste tehingute osas.
3. Põhjendamatu on kostja arusaam, nagu saaks sellist erakordselt pikka hoolsusmeetmete kohaldamisega hilinemist õigustada asjaolu, et kostja hagejale perioodil 25.03.2021– 17.04.2023 finantsteenust ei pakkunud. Vaidlus puudub selles, et kostja taastas 17.04.2023 hagejaga ärisuhte lähtudes Riigikohtu 22.03.2023 otsusest tsiviilasjas 2-21-3552, mille kohaselt on tühine lepingu korraline ülesütlemine tarbijaga, kellele laieneb põhimakseteenuste pakkumise kohustus. Kostja on kinnitanud, et kostja ja hageja vahel oli perioodil 30.03.1996– 03.08.2023 ärisuhe. Asjaolu, et kostja perioodil 25.03.2021–17.04.2023 ei osutanud hagejale finantsteenust õigusvastaselt (lähtudes tühisest lepingu ülesütlemisest) ei saa tõlgendada hageja kahjuks ja kostja õigusvastasest tegevusest ei saa tulla kostjale mingeid täiendavaid õigus, sh hoolsusmeetmete kohaldamise osas.
4. Kostjal oli võimalus hoolsusmeetmeid kohaldada mh alates

uue versiooni jõustumisest 27.11.2017 ning ka varasemalt. Seega oli kostjal võimalus ja kohustus kohaldada hoolsusmeetmeid seoses hageja ja temaga seotud äriühingute vara osas juba sellel ajaperioodil (13–18 aastat tagasi), millega seotud tehingute läbipaistmatust kostja praegu hagejale ette heidab. Hageja on kostjalt 21.08.2020 üle täpsustanud otsuse R OÜ rahade ülekandmise küsimuses, millele kostja vastas 24.08.2020, et otsus on olemas ja rahad kantakse üle. Seega kostja aktsepteeris

1. aasta augustis äriühingust R OÜ hageja arvele rahaliste vahendite kandmist, millest võib järeldada, et kostja teostas ka siis oma hoolsuskohustust seoses raha päritoluga.
2. aasta augustis ehk ligi 3 aastat enne hagejaga makseteenuste lepingute erakorralist ülesütlemist ei viidanud kostja probleemidele hageja vara ja rikkuse päritolu ning allika osas ega hoolsusmeetmete kohaldamise võimatusele.
3. Seetõttu on kostja hageja suhtes hoolsusmeetmete kohaldamisega aastaid hilinenud ja kostja ilmselgelt ei ole järginud hageja suhtes hoolsusmeetmete kohaldamiseks ja kostjaga makseteenuste osutamise lepingute erakorraliseks ülesütlemiseks

§ 100ja VÕS § 196 lg 3 sätestatud tähtaegu.

Kostjal puudus õigus hagejaga sõlmitud makseteenuste lepinguid üles öelda olukorras, kus kostja ei täitnud oma hoolsusmeetmeid kostjast endast tulenevatel asjaoludel. Mõistlikkuse ja hea usu põhimõttest lähtuvalt ei saa hagejale ette heita võimetust esitada teatud teavet või dokumente tehingute kohta, millest on möödunud 14 aastat või isegi rohkem. Kostja pole hagejaga makseteenuste lepingute ülesütlemisel järginud lepingute ülesütlemise formaalseid nõudeid ja seega ei too lepingute ülesütlemine kostja 20.07.2023 avalduse alusel kaasa sellega taotletud tagajärge. 6 2-23-12726 25. Kostjal puudus õigus lõpetada hageja kui tarbijaga põhimakseteenuste lepingud

§ 42

lg 1 p 1 alusel üksnes seetõttu, et kostja väidetavalt ei suutnud täita

alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid. Kostja ei ole põhjendanud hageja kui tarbijaga põhimakseteenuste lepingute lõpetamist rahapesu kahtlusega, samuti ei ole kostja tuginenud sellele, et hageja ei järginuks rahapesu ja terrorismi rahastamist või kuritegude ennetamist ja uurimist käsitlevaid õigusakte.

1. Kuna maakohus leidis, et hagi kuulub rahuldamisele seetõttu, et kostja ei ole hagejaga sõlmitud põhimakseteenuste lepinguid üles öelnud mõistliku aja jooksul, siis ei pidanud maakohus vajalikuks hinnata poolte väiteid ja tõendeid selle kohta kas kostjal oli võimalik või mitte teostada hageja vara ja rikkuse tuvastamisel hoolsusmeetmeid. Samuti ei pidanud maakohus vajalikuks hinnata poolte väiteid lepingu ülesütlemise põhjendamiskohustusest ega selle kohta, kas hagejat ja temaga seotud äriühinguid oleks alust kahtlustada rahapesus. Apellatsioonkaebus
2. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 04.12.2023 otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda.
3. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 42

lg-tes 1 ja 4 ning §-s 100 sätestatut ja on VÕS § 196 lg 3 kohaldamisel lähtunud valedest eeldustest ning jätnud arvestamata

§ 19lg-s 1 ning §-s 20 sätestatu.

Maakohtu otsus on ebaõige ega ole kooskõlas rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise üldiste põhimõtetega ning seadusandja tahtega. 29. Kostjal on kohustus sõlmitud ärisuhted erakorraliselt lõpetada, s.o lepingud erakorraliselt üles öelda

§ 42

lg 1 p 1 kohaselt, kui hageja varade ja rikkuse päritolu ning allikat ei ole võimalik tuvastada, s.o kui kostjal on võimatu kohaldada seadusest tulenevaid hoolsusmeetmeid. Hoolsusmeetmete kohaldamise võimatuse tõttu ei vastanud hageja ka kostja kehtestatud ning ülesütlemise teate esitamise hetkel kehtinud üldtingimuste p-dele 9.2.1.3, 9.2.1.4, 9.2.14 ja 9.2.15. 30.

§ 100

eesmärk ei ole olnud piiritleda olemasolevate ärisuhete puhul 27.11.2017 jõustunud

-is toodud hoolsusmeetmete kohaldamist ühe aastaga ehk kuni 27.11.2018. Vastava sätte eesmärk oli tagada, et täiendavate nõuete jõustumisel vaatavad kohustatud isikud ühe aasta jooksul üle juba sõlmitud ärisuhted ning kohaldavad hoolsusmeetmeid ulatuses, milles 27.11.2017 jõustunud

sätestas varasemast karmimad nõuded. 31.

alusel lepingute ülesütlemisel ei kehti VÕS § 196 lg 3 mõistliku aja põhimõte. Kuna kostja alustas hagejale uuesti teenuse pakkumist 17.04.2023 ning teavitas teenuse pakkumise lõpetamisest 20.07.2023, siis ei ole kostja oma analüüsiga ületanud mõistlikku tähtaega (kuigi mõistliku aja põhimõte ei kehti

§ 42kontekstis).

Asjaolu, et hageja varade ja rikkuse päritolu on seotud tehingutega, mis on tehtud ka 17 aastat tagasi, ei välista kostja kohustust hageja varade ja rikkuse osas hoolsusmeetmeid kohaldada. 32. Maakohus on jätnud arvestamata

§ 14lg-s 3, § 19 lg 1 p-s 3, § 20 lg-s 4 ning § 23 lg-s 2 sätestatud põhimõtted.

Hoolsusmeetmete kohaldamine peab toimuma läbivalt kogu ärisuhte perioodi, mille raames toimub pidev asjaolude, andmete ning dokumentide ajakohastamine ja üle kontrollimine.

§ 20

lg 6 kohaselt määrab kohustatud isik hoolsusmeetmete kohaldamise ulatuse, täpse viisi ja vajaduse ise.

§ 10

lg 3 kohaselt 7 2-23-12726 määrab kohustatud isik, milliste isikute puhul ta kohaldab tugevdatud hoolsusmeetmeid, sealhulgas hindab kohustatud isik selliste isikutega kaasnevaid riske ning määrab nende riskide maandamiseks asjakohased meetmed.

§ 19

lg 1 p 3 kohaselt tuleb igakordselt hoolsusmeetmeid uuesti kohaldada olukorras, kus kohustatud isikul tekib kogutud teabe kontrollimise või asjakohaste andmete ajakohastamise käigus varem kogutud dokumentide või andmete piisavuse või tõelevastavuse osas kahtlus. Vastav säte ei sisalda endas ajalist kriteeriumit, et millise aja jooksul andmete piisavuse või tõelevastavuse osas kahtlus tekkima peab. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise eesmärkidega oleks vastuolus olukord, kus kohustatud isik ei analüüsiks uute asjaolude tekkimisel oma klientide osas tuvastatud uusi või täiendavaid asjaolusid ainuüksi põhjusel, et varasemalt arusaadavad tehingud, mille osas sai kohustuslikus ulatuses hoolsusmeetmeid kohaldada, toimusid minevikus. 33.

§ 19

lg 1 p-d 1 ja 3 ning § 20 lg 4 sätestavad kohustatud isikule kohustuse ärisuhte loomisel ning ärisuhte jooksul tuvastada asjakohasel juhul kliendi rikkuse päritolu. Vastavalt

§ 20

lg 6 määrab rikkuse päritolu kohta teabe kogumise vajaduse kohustatud isik.

§ 37

lg 2 p 1 sätestatu kohaselt on suuremale riskile viitavad asjaolud muu hulgas ka suuremahulised tehingud. Tarbija puhul üle ühe miljoni euro suurune vara kogum viitab olemuselt ebatavaliselt suurele rikkusele, mis toob kaasa suurema riski maandamise kohustuse. 34. Rikkuse päritolu tuvastamise eesmärk ongi koguda teavet ning ammendavalt mõista isiku kulmineerunud vara esialgset päritolu. See tähendab, et eesmärgiks on mõista, kas rikkuse päritolu esialgne allikas ning selle legaalsus on läbipaistev ja arusaadav, ehk tuvastada, kas rikkuse päritolu osas on võimalik kohaldada hoolsusmeetmeid. Tegemist ei ole seega hoolsusmeetmete tagasiulatuvalt kohaldamisega üksikute tehingute mõistes, vaid tegemist on konkreetsel ajahetkel isiku rikkuse päritolu tuvastamise kohustusega, mis eeldabki ajalooliste asjaolude analüüsi ja hindamist. Maakohtu otsus ei ole kooskõlas rikkuse päritolust aru saamise kohustusega. 35.

§ 23

lg 2 p 2 sätestab, et ärisuhte seire, mis on üks kohustuslikest ning üks peamistest hoolsusmeetmetest, sisaldab endas ka kohustust hoolsusmeetmete kohaldamise käigus kogutud asjaomaste dokumentide, andmete või teabe regulaarset ajakohastamist. Vastavat kohustatud isiku kohustust ei ole maakohus ühelgi juhul oma lahendi koostamisel arvesse võtnud.

§ 23

lg 2 p 2 sätestab otsesõnu seadusandja tahte varasemalt kohaldatud hoolsusmeetmete ülevaatamiseks ja ajakohastamiseks, mida apellant on vastustaja osas ka täitnud. Asjaolu, et maakohus ei ole seda asjaolu oma otsuse koostamisel arvesse võtnud tähendab, et maakohtu otsuse aluseks esitatud põhistused ei ole täpsed. 36. Kostja ei vaidle vastu maakohtu tuvastatule, et tsiviilõiguslikult oli poolte vahel 30.03.1996–03.08.2023 lepinguline suhe, aga

§ 3

p 4 alusel on ärisuhe kestvuslepingu alusel majandustegevuses klientidele finantsteenuste osutamine. Olukorras, kus kostja hagejale perioodil 25.03.2021–17.04.2023 finantsteenust ei pakkunud, ei saa järeldada, et poolte vahel oli ärisuhe.

§ 19lg 1 p 1 kohaselt tuleb hoolsusmeetmeid kohaldada mh ärisuhte loomisel.

Arvestades, et poolte vahel tekkinud olukord on analoogne uue ärisuhte loomisega, sest perioodil 25.03.2021–17.04.2023 poolte vahel faktilist ärisuhet ei olnud, siis kostja kohaldas hoolsusmeetmeid analoogselt ärisuhte loomise protsessidele, mille üheks osaks on ka rikkuse päritolu tuvastamise kohustus (

§ 20lg 4).

37. Maakohus ei analüüsinud vaidluse põhiküsimust, kas hoolsusmeetmete kohaldamisel on võimalik tuvastada hageja vara ja rikkuse päritolu. Kostja esitatud asjaolud ja tõendid 8 2-23-12726 kinnitavad, et hageja arvelduskontole kantud algne varakogum moodustus suures osas ebaselgest varast, mis pärines tihedast, pikaajalisest ja suuremahulisest arveldamisest isikutega, kelle osas esines negatiivne meediakajastus, muu hulgas viidati meedias ka rahapesule ja kuritegelikule tegevusele ning kelle tegelikke kasusaajaid ei ole võimalik tuvastada. Kuna kostjal oli võimatu tuvastada hageja vara ja rikkuse päritolu, siis oli kostjal õigus hagejaga sõlmitud lepingud

§ 42lg 1 p 1 alusel üles öelda.

Vastustaja seisukoht

1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub selle jätta menetluskulud kostja kanda. rahuldamata ja RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ alusel jätta muutmata, kuid täiendada tuleb kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
3. Kolleegiumi arvates ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, välja arvatud osas, milles ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse põhjendusi, siis ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.
4. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta neid uuesti. Kostja on apellatsioonkaebuses korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Asjaolu, et kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, et maakohus on teinud järeldused menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes. Kolleegiumi hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja ei ole pooltevahelisi põhimakseteenuste lepinguid üles öelnud mõistliku aja jooksul, kuid maakohus on pooltevaheliste lepingutega seoses jätnud tuvastamata, millisest ajast tuleb arvestada mõistlikku aega ja mis on mõistlik aeg. Selliselt on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kuid see ei ole viinud ebaõige lahendini. Ringkonnakohus saab maakohtu menetlusõiguslikud rikkumised kõrvaldada ja täiendab vastavalt maakohtu otsuse põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
5. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaielnud selle üle, et hageja ja kostja õiguseellane AS Eesti Hoiupank sõlmisid 30.03.1996 arvelduskonto ja maksekaardi lepingu, mis on VÕS § 7101 lg 2 tähenduses tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuste leping. Pooled ei vaielnud selles, et lepingu kohaselt osutas kostja hagejale arvelduskonto ja maksekaardi teenust ehk põhimakseteenuseid VÕS § 709 lg 151 tähenduses. Maakohus tuvastas ja vaidlust ei olnud ka selles, et kostja esitas 20.07.2023 hagejale teate, mille hageja sai samal päeval 20.07.2023 kätte, et alates 03.08.2023 ütleb kostja hagejaga sõlmitud põhimakseteenuste lepingu(d) erakorraliselt üles. Põhimakseteenuste lepingu erakorralise ülesütlemise tulemusena lõpetatakse hagejale kui tarbijale kõikide põhimakseteenuste osutamine ning suletakse kõik hageja arveldusarved kostja juures. Pooled ei vaielnud selles, et kostja tugines lepingu(te) ülesütlemisel

§ 42

lg-le 1 ning kostja üldtingimuste p-dele 9.2.1.3, 9.2.1.4, 9.2.14 ja 9 2-23-12726 9.2.

1. Lepingute ülesülemise teates on kostja märkinud ülesülemise põhjusena, et kostjal kui kohustatud isikul puudub arusaam hageja vara päritolust, mistõttu ei ole võimalik järgida kohustuslikke hoolsusmeetmeid. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas kostjal oli eeltoodust tulenevalt õigus hagejaga sõlmitud põhimakseteenuste lepingud erakorraliselt üles öelda.
2. Tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingut ei ole võimalik korraliselt üles öelda, kuid erakorraliselt on see võimalik

§ 42

lg-st 4 tulenevalt

§ 42

lg-s 1 kirjeldatud olukorras (RKTKo 22.03.2023, 2-21-3552, p 21; 16.02.2022, 2-18-5450, p 15). 44.

§ 42

lg 1 p 1 kohaselt on kohustatud isikul keelatud luua ärisuhet või võimaldada tehingu tegemist või lõpuleviimist juhuti või ärisuhte raames, kui ta ei suuda täita

alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid.

§ 42

lg 4 järgi, kui kohustatud isikul on

§ 42

lg-tes 1–3 sätestatud olukorras kliendiga ärisuhe, loetakse kliendi poolt hoolsusmeetmete rakendamiseks vajaliku teabe või dokumentide andmisest keeldumine oluliseks lepingu rikkumiseks ning kohustatud isikul on kohustus ärisuhte aluseks olev kestvusleping etteteatamistähtaega järgimata erakorraliselt üles öelda ja teavitada kliendiga seoses kahtlasest tehingust Rahapesu Andmebürood

§-s 49 sätestatud korras. Ärisuhe loetakse lõppenuks ülesütlemisteate esitamisega kliendile, mille järgi piirab kohustatud isik teenuse osutamise kliendile täielikult. 45. Kostja üldtingimuste p 9.1 järgi võib pank lepingu koheselt ühepoolselt üles öelda mõjuval põhjusel (erakorraline ülesütlemine). Üldtingimuste järgi on mõjuva põhjusega tegemist eelkõige siis, kui klient või temaga seotud juriidiline isik on rikkunud kohustust, mille täpne järgimine on lepingu täitmise jätkamisel panga huvi püsimise eelduseks, millised kohustused on näiteks: kogu teabe ja dokumentide esitamine, mida pank peab vajalikuks kliendiga seotud informatsiooni tegelikkusele vastavuse tuvastamiseks (p 9.2.1.3); oma majandustegevuse (sh seotud isikute omandisuhete), raha või muu vara päritolu seaduslikkust tõendavate piisavate andmete ja dokumentide esitamine panga nõudel (p 9.2.1.4); klient ei esita või keeldub esitamast pangale piisavalt andmeid või dokumente „tunne oma klienti“ põhimõtte täitmiseks (p 9.2.14); pangal ei ole kliendi suhtes võimalik täita õigusaktides sätestatud hoolsusmeetmeid (p 9.2.15). Seega ka kostja üldtingimuste p-d 9.2.1.3, 9.2.1.4, 9.2.14 ja 9.2.15 kordavad

§ 42

lg-s 4 ja lg 1 p-s 1 sätestatud põhimõtet, et kui pank ei suuda täita nõutavaid hoolsusmeetmeid, ja klient ei esita või keeldub esitamast pangale piisavalt andmeid või dokumente, siis on pangal kui kohustatud isikul õigus leping erakorraliselt üles öelda. 46. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas

§ 42

lg 4 alusel lepingu erakorralisele ülesütlemisele kohalduvad ka VÕS-s sätestatud lepingu erakorralise ülesütlemise üldnormid, mille kohaselt võib lepingu üles öelda vaid mõistliku aja jooksul ülesütlemise asjaoludest teada saamisest.

1. VÕS § 196 lg 1 järgi võib kumbki lepingupool kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). VÕS § 196 lg 3 kohaselt võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai.
2. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et

§ 42

lg 4 alusel on kohustatud isikul õigus lepingu erakorraliseks lõpetamiseks ka peale VÕS § 196 lg-s 3 ette nähtud mõistlikku aega. 10 2-23-12726

§ 42

lg-s 4 reguleeritud olukordade puhul, milles on välja toodud konkreetsed alused lepingu ülesütlemiseks, ei ole asendatud VÕS §-s 196 erakorralise ülesütlemise üldnorme. Kuivõrd

§ 42

lg-s 4 on konkreetselt välja toodud, missugusel juhul on õigus leping üles öelda, siis selliselt on täiendatud VÕS § 196 lg-s 1 sätestatud üldnormi lepingu erakorralise ülesütlemise aluste kohta. Lisaks on

reguleeritud, et kohustatud isikul on lepingu erakorralise ülesütlemise korral kohustus teavitada kliendiga seoses kahtlasest tehingust Rahapesu Andmebürood

§-s 49 sätestatud korras. Olukorras, kus

§ 42

lg-s 4 ei ole öeldud, et see asendab VÕS §-s 196 sätestatud üldnormid, sh normi lepingu ülesütlemise mõistliku aja kohta, siis ei ole võimalik tõlgendada

selliselt, et üldnorme, sh VÕS § 196 lg 3 ei peaks kohaldama ka

§ 42lg 4 erakorralise ülesütlemise puhul.

49. VÕS § 196 lg-s 3 sätestatud regulatsioon piirab ajaliselt ülesütlemise õiguse kasutamist ja sunnib ülesütlemist kavandaval poolel otsuse lepingu täitmise jätkamise kohta kiiresti vastu võtma (VÕS I komm

§ 1

lg-s 1 sätestatud eesmärke ettevõtluskeskkonna usaldusväärsuse ja läbipaistvuse suurendamiseks tõkestada Eesti Vabariigi rahandussüsteemi ning majandusruumi kasutamist rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks, on seda enam oluline, et lepingu erakorraline ülesütlemine

sätestatud alustel toimuks võimalikult kiiresti. Asjaolust, et

§ 42

lg 4 järgi on kohustatud isikul muuhulgas kohustus kliendiga ärisuhe lõpetada

§ 42

lg-tes 1–3 sätestatud olukorras, ei ole aga võimalik järeldada, miks kohustatud isik ei peaks seda tegema mõistliku aja jooksul ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada saamisest. 50. Käesoleval juhul ei pea kostja hageja antud teavet piisavaks, et täita temalt nõutavaid hoolsusmeetmeid. Kuna poolte vahel on sõlmitud põhimakseteenuste leping(ud) ja kostjal kui kohustatud isikul on selle lepingu alusel tekkinud ärisuhte raames kohustus kohaldada

sätestatud hoolsusmeetmeid kogu ärisuhte jooksul, siis on põhjendatud järeldada, et juhul kui nende hoolsusmeetmete kohaldamisega kaasnevaks tagajärjeks on lepingu erakorraline ülesütlemine, siis saab seda õigust siiski kasutada mõistliku aja jooksul pärast seda, kui saadakse teada ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest. Kostja kartusest, et mõistliku aja põhimõtte kehtimisel võib tekkida olukord, et kohustatud isikul kindla aja jooksul ebatavalisele tegevusele reageerimata jätmine ohverdab finantssüsteemi usaldusväärsuse tervikuna ja võimaldab selle kuritarvitamist ainuüksi kohustatud isiku ajalise minetuse tõttu ning on vaid tagantjärgi hinnatav, ei ole põhjendatud järeldada, et

§ 42lg 4 välistab VÕS § 196 lg 3 kohaldamise.

Õiguskirjanduse kohaselt võib ülesütlemistähtaja mõistlikkus varieeruda sõltuvalt lepingu liigist ja ülesütlemise asjaoludest, mh vajadusest asjaolusid hinnata, asjatundjaga konsulteerida jne, reeglina ei saa see olla kuudepikkune (VÕS I komm

sätestatud eesmärkidest ja käesoleva vaidlusaluse põhimakseteenuste lepinguga seotud asjaoludest on võimalik hinnata, mis on mõistlikuks ajaks ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada saamisest, mille jooksul on õigus leping erakorraliselt üles öelda. 51. Kolleegium nõustub maakohtuga, et mõistliku aja põhimõtet

kontekstis aitab sisustada

§ 100

, mille kohaselt kohaldab kohustatud isik vajaduse korral ühe aasta jooksul seaduse jõustumisest (seadus jõustus 27.11.2017) arvates

3. peatükis nimetatud hoolsusmeetmeid olemasolevate klientide suhtes. Olukorras, kus kostja heidab hagejale ette vara ja rikkuse päritolu läbipaistmatust, mis kanti hageja arvelduskontole R OÜ arvelduskontolt kostja juures ja kostjal oli

§ 100

alusel selgelt antud võimalus ja määratud tähtaeg kohaldada R OÜ kui kostja kliendi osas hoolsusmeetmeid, on põhjendatud järeldada, et kostjal oli sama vara suhtes võimalus rakendada kõiki hoolsusmeetmeid. Kostjal 11 2-23-12726 oli võimalus R OÜ-lt küsida teavet ja dokumente ning teha nende pinnalt järeldusi hoolsusmeetmete kohaldamise võimalikkusest või võimatusest. Maakohus on

§ 100

eesmärki tõlgendades pidanud mõistlikuks, et kui

jõustumisel 27.11.2017 oli kostjale kui kohustatud isikule teada asjaolud, millest tulenevalt oli kostjal kohustus klientidega olemasolevate ärisuhete raames kostjal teadaolevate andmete pinnalt kohaldada täiendavaid karmimaid hoolsusmeetmeid, siis pidi kostja seda tegema ühe aasta jooksul seaduse jõustumisest ehk kuni 27.11.2018. Selliselt on sisustatud mõistlikku aega, s.o ülesütlemistähtaega, asjaoludest teada saamisest, mille jooksul hoolsusmeetmete kohaldamise korral oleks olnud muuhulgas õigus kliendiga sõlmitud lepingu ülesütlemiseks. Kolleegiumi arvates saab käesoleval juhul mõistlikuks ajaks

kontekstis samuti pidada ühte aastat tähtaega asjaoludest teada saamisest, millise aja jooksul oli kostjal võimalik hoolsusmeetmete kohaldamise võimatuse tõttu leping erakorraliselt üles öelda. 52. Vaidlust ei ole selles, et kostjal tekkinud kahtlused, et ta ei suuda täita

nõutavaid hoolsusmeetmeid, puudutasid kostja ja R OÜ vahelise ärisuhte lõpetamise tõttu tekkinud kontojäägi 1 521 844,52 euro kandmist hageja kui R OÜ osaniku arvelduskontole. Pooled ei vaielnud selle üle, et 30.06.2023 päringus hagejale soovis kostja hagejalt teavet ja dokumente R OÜ arvelduskontolt kostja juures hageja arvelduskontole kostja juures 02.09.2020 kantud 1 521 844,52 euro algse päritolu tuvastamiseks. Esitatud asjaoludest tulenevalt oli kostjal võimalus teha päringuid juba varasemalt R OÜ-le, et välja selgitada vara päritolu ajal, mil raha oli R OÜ arvelduskontol ja millise raha väidetav läbipaistmatus kandus hageja arvelduskontole kantud raha päritolule. Kuid sellest kostja varasemast kohustusest kohaldada või mitte kohaldada hoolsusmeetmeid ei saanud kostjal tekkida õigust ega kohustust hagejaga sõlmitud lepingute ülesütlemiseks.

1. Pooled ei vaielnud selle üle, et enne hageja arvelduskontole raha üle kandmist 02.09.2020 palus hageja kostjalt eraldi 21.08.2020 kirjaga kinnitust R OÜ-lt hageja arvelduskontole ülekande võimalikkusest, millele kostja vastas 24.08.2020, et otsus raha ülekandmiseks on olemas ning raha kantakse üle. Seega pidi kostja igal juhul olema ka enne 02.09.2020 teadlik, et hageja arvelduskontole kantakse raha R OÜ arvelduskontolt, kostjal vastuväiteid ei ole, ning raha kantakse üle summas 1 521 844,52 eurot. Kuna kostja oli teadlik, et hageja arvelduskontol on 02.09.2020 rahasumma 1 521 844,52 eurot, siis sama rahasumma tõttu kostja kliendile kohaldatavate hoolsusmeetmete täitmise võimatuse tõttu põhimakseteenuste lepingu ülesütlemiseks oli kostjal hoolsusmeetmete täitmise võimalikkuses või võimatuses veenduda juba enne või hiljemalt 02.09.
2. Juhul kui kostja ei olnud eelnevalt mistahes põhjusel pidanud vajalikuks tuvastada raha algset päritolu R OÜ arvelduskontol, siis oli kostjal võimalik hoolsusmeetmete kohaldamise raames tuvastada sama 1 521 844,52 euro päritolu, mis laekus hageja 02.09.2020 arvelduskontole, hageja vara ja rikkuse tuvastamise kaudu. Kahtlemata pidi kostja juba ülekande teostamisel märkama, et üle kantud summa viitab ebatavaliselt suurele rikkusele (

§ 37lg 2 p 1).

Kostjal oli võimalik hageja kontole 02.09.2020 üle kantud 1 521 844,52 euro päritolu tuvastamiseks koguda teavet ja nõuda dokumente (

§ 20lg 6).

Selliselt oli kostjal võimalik täita kõiki

sätestatud kohustusi kliendi rikkuse päritolu tuvastamiseks, sh hoolsusmeetmete täitmise raames öelda leping üles. 54. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et käesoleval juhul saab lepingu erakorralise ülesütlemise asjaoludest teadasaamiseks, millest arvestada mõistlikku aega, pidada 17.04.2023, mil kostja otsustas arvelduskontole 02.09.2020 üle kantud 1 521 844,52 euro kui hageja vara ja rikkuse algset päritolu hakata alles välja selgitama poolte vahel väidetava uue ärisuhte raames. Kostja käsitlus, et pooltel ei saanud ärisuhet 25.03.2021–17.04.2023 olla, sest sel ajavahemikul oli pooltevaheline leping lõppenud lepingu korralise, kuid tühise ülesütlemisavaldusega, ei ole 12 2-23-12726 õiguslikult võimalik. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 84 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seega ei saanud tühisel lepingu ülesütlemisavaldusel olla mingeid õiguslikke tagajärgi, mistõttu ei saanud ka pooltevaheline põhimaksteenuste leping lõppeda ega saanud olla lõppenud kostja väidetud perioodil. Samas kostja justkui ka ei vaidlusta, et poolte vahel oli põhimakseteenuste leping kehtiv ka ajavahemikul 25.03.2021– 17.04.2023, kuid kostja ei nõustu, et samal oleks saanud poolte vahel olla ärisuhe.

§ 3

p 4 kohaselt on ärisuhe kestvuslepingu alusel majandustegevuses klientidele finantsteenuste osutamine. Asjaolust, et kostja ise ei pidanud vajalikuks hagejale finantsteenuseid osutada (kuigi kostjal oli lepingust tulenevalt kohustatud hagejale osutama põhimakseteenuseid), ei ole võimalik järeldada, et poolte vahel polnud ärisuhet, sest see loodi või taasloodi 17.04.2023. Ärisuhe

§ 3p 4 järgi saabki tekkida üksnes põhimakseteenuste lepingu alusel.

Kostja tegevusest ärisuhte raames ei ole võimalik tuvastada ärisuhet eraldiseisvalt poolte vahel sõlmitud lepingust või tuvastada mitut ärisuhet sama lepingu raames. 55.

§ 19

lg 1 p 1 kohaselt tuleb hoolsusmeetmeid kohaldada ärisuhte loomisel.

§ 19

lg 1 p 3 järgi tuleb hoolsusmeetmeid muu hulgas kohaldada ka hoolsusmeetmete kohaldamisel kogutud teabe kontrollimise ja ajakohastamise korral, samuti andmete piisavuse või tõelevastavuse kahtluse korral.

§ 23

lg 2 p 1 ja 2 sätestab kohustuse kohaldada hoolsusmeetmete hulka kuuluvat ärisuhte seiret kogu ärisuhte kestvuse jooksul, seal hulgas tuleb hinnata ärisuhte raames tehtud tehinguid, et tagada tehingute analüüs ning nende vastavus kohustatud isiku teadmisele kliendist ja tema kliendi- ning riskiprofiilist. Kolleegium ei nõustu, et kostja saab

§ 20

lg 1 p-des 1–5 nimetatud hoolsusmeetmeid rakendada sõltuvalt sellest, kas isikute vahel on kehtiv ärisuhe või mitte (s.o vaid enne ärisuhte loomist), kuna muidu kaotaks

§ 19

lg 5 igasuguse mõte.

§-s 20 on nimetatud hoolsusmeetmed ja §-s 19 on reguleeritud hoolsusmeetmete kohaldamise kohustus.

§ 19

lg 5 sätestab, et kohustatud isik kohaldab

§ 20

lg 1 p-des 1–5 nimetatud hoolsusmeetmeid enne ärisuhte loomist või ärisuhte väliselt enne tehingu tegemist, kui

ei ole sätestatud teisiti. Kuigi

§ 19

lg-s 5 on nimetatud olukorrad, mil kohustatud isik peab igal juhul kohaldama hoolsusmeetmeid, siis ei ole võimalik sellest järeldada, et välistatud on samade hoolsusmeetmete kohaldamine muus olukorras.

§ 20

lg 6 esimene lause lubab kohustatud isikul rakendada kliendi suhtes kõiki

§-s 20 lg-s 1 sätestatud hoolsusmeetmeid määrates nende kohaldamise ulatuse ja täpse viisi ning

§-s 20 lg-tes 3 ja 4 nimetatud vajaduse, lähtudes varem hinnatud või konkreetse ärisuhtega või juhuti tehtava tehingu toimingu või isikuga seonduvatest rahapesu ja terrorismi riskidest.

§ 20

lg 6 teise lause kohaselt tuleb kohustatud isiku hoolsusmeetmete kohaldamise hindamisel arvestada võlaõigusseaduse sätestatud mõistlikkuse põhimõtet. Seega on seadusandja hoolsusmeetmete kohaldamise ulatuse ja täpse viisi jätnud siiski kohustatud isiku määrata, kuid tal tuleb arvestada nende kohaldamisel võlaõigusseaduses sätestatud mõistlikkuse põhimõtet. 56. Olukorras, kus kostjal kui kohustatud isikul on õigus määrata nii hoolsusmeetmete kohaldamise ulatus ja viis, kuid kostjal on kohustus arvestada ka võlaõigusseaduses sätestatud mõistlikkuse põhimõtet, ei saa pidada mõistlikuks hoolsusmeetmete kohaldamist viisil, et kostja jätab endale õiguse otsustada hoolsusmeetmete kohaldamiseks mistahes ajahetke, millega siduda lepingu erakorralise ülesütlemise õigus või kohustus. Kuna kostjale olid juba 02.09.2020 teada asjaolud seoses hageja vara algse päritolu ja selle tuvastamiseks hoolsusmeetmete kohaldamise vajadusega, siis ei saanud samad asjaolud kostja jaoks 17.04.2023 olla uuteks asjaoludeks, millest alates hakata lugema mõistlikku aega lepingu ülesütlemiseks. Kostja väidab vaid, et ta asus hageja suhtes kohaldama hoolsusmeetmeid, mida kohaldatakse ärisuhte loomisel, kuid kostja ei ole esile toonud mistahes asjaolu, et kostjale oleksid saanud teatavaks 17.04.2023 uued asjaolud, mis õigustaksid hageja vara ja 13 2-23-12726 rikkuse päritolu tuvastamist sellest ajast alates. Asjaolust, et

§ 23

lg 2 p 2 kohaselt tuleb kostjal kui kohustatud isikul ärisuhte jälgimise (ärisuhte seire) raames hoolsusmeetmete kohaldamise käigus kogutud asjaomased dokumendid, andmed või teave regulaarselt ajakohastada (sh

§ 14

lg 3 järgi), ei ole samuti võimalik iseenesest arvata, et kostjale said 17.04.2023 teatavaks uued asjaolud. Kostja esitatud väidetest ja tõenditest ei ole võimalik järeldada mistahes asjaolusid, mille puhul peaks arvama, et käesoleval juhul peaks mõistlik aeg lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks olema pikem kui üks aasta. Kostja üldsõnalistest väidetest kohustatud isiku minetustest kohaldada temalt oodatavaid hoolsusmeetmeid või andmete ajakohastamisest ja kontrollimisest ei ole võimalik iseenesest järeldada mõistliku ülesütlemistähtaja alguseks 17.04.

2. Pidades mõistlikuks ajaks ühte aastat, et kohaldada hoolsusmeetmeid hageja vara ja rikkuse päritolu tuvastamiseks, sh kohaldada täiendavaid vajalikke hoolsusmeetmeid vara suhtes, milline vara (raha) asus enne R OÜ arvelduskontol, kuid mis kanti hageja arvelduskontole 02.09.2020, siis põhimakseteenuste lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks oli kostjal õigus vaid kuni 02.09.
3. Seega kostjal ei olnud õigust poolte vahel sõlmitud lepinguid erakorraliselt üles öelda alates 03.08.
5. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, millal ja missuguses ulatuses on kostja kohustatud kohaldama hoolsusmeetmeid hageja suhtes ning kas kostja kohaldamata jäänud hoolsusmeetmete tagajärjel oli kostjal õigus hagejaga sõlmitud põhimakseteenuste lepingud üles öelda. Kuna maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja erakorraline põhimakseteenuste lepingute ülesütlemine ei ole formaalsetel põhjustel kehtiv, siis ei pea ringkonnakohus menetlusökonoomiast tulenevalt vajalikuks hinnata poolte väiteid ja tõendeid selle kohta, kas materiaalsetel põhjustel oleks kostjal olnud õigus hagejaga sõlmitud leping üles öelda.
6. Samas, arvesse võttes, et kostja on edutult üritanud hagejaga sõlmitud lepinguid üles öelda korraliselt ja erakorraliselt, peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et

sätestatud hoolsusmeetmete kohaldamine on kahtlemata kostja otsustada ning hoolsusmeetmete kohaldamine ei ole seotud vaid ärisuhte alustamisega (vastupidist ei ole ka maakohtu otsusest võimalik järeldada). Kohustatud isiku hoolsusmeetmete kohaldamine ei ole ka

alusel arvestades seaduse eesmärke siiski piiramatu ning kõigi hoolsusmeetmete kohaldamisel tuleb arvestada ka võlaõigusseaduses sätestatud mõistlikkuse põhimõtet (

§ 20lg 6).

Lepingu erakorralise ülesütlemise kohustus

§ 42

lg 1 p 1 olukorras (ei suuda täita

seaduse alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid) on kohustatud isikule vaid üheks hoolsusmeetmeks teiste hoolsusmeetmete kõrval (keelatud on ka võimaldada tehingu tegemist või lõpuleviimist juhuti või ärisuhte raames).

§ 42

lg 4 järgi lepingu erakorralise ülesütlemise kohustus muuhulgas

§ 42

lg 1 p 1 olukorras olles (kohustatud isik ei suuda täita

seaduse alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid) peab klient (hageja) olema keeldunud ka hoolsusmeetmete rakendamiseks vajaliku teabe või dokumentide andmisest. Olukorras, kus hoolsusmeetmete rakendamiseks vajalikku teavet ja dokumente küsitakse hagejalt seoses 13–17 aastat tagasi toimunud tehingutega, on usutav, et hagejal ei ole kostja küsitud konkreetsete tehingute kohta esitada dokumentaalseid tõendeid. Kohtu järeldust ei muuda asjaolu, et kostja jaoks oli selge, et vaidlusaluste tehingute puhu võib olla tegemist läbipaistmatute tehingutega, sest neid tehti äriühingutega, kelle osas esines negatiivne meediakajastus viidetega rahapesule ja kuritegelikule tegevusele või äriühingutega, kelle tegelikke kasusaajaid ei ole võimalik tuvastada. Mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saa olla hagejale etteheidetav, kui hagejal ei ole vastuseid kõigile kostja esitatud küsimustele 13–17 aastat tagasi toimunud tehingute suhtes, hageja käsitlusega vara päritolu kohta kostja ei nõustu ning hagejal ei ole ka võimalik esitada dokumentaalseid tõendeid kostja kahtluste ümber 14 2-23-12726 lükkamiseks. Kolleegium märgib, et kuigi kostja on väitnud, et hoolsusmeetmete kohaldamine on muuhulgas oluline seoses rahapesu kahtlusega, siis ei ole kostja teinud hagejale etteheiteid, et hageja arvelduskontole üle kantud raha puhul võib olla tegemist rahapesu kahtlusega. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles kulud tekkisid. Maakohus on oma otsuses hageja menetluskulud kindlaks määranud, mistõttu määrab kolleegium TsMS § 174 lg 3 järgi kindlaks ka hageja apellatsiooniastme menetluskulud.
2. Apellatsioonimenetluses on hageja palunud mõista kostjalt välja hageja kasuks lepingulise esindaja tasu 1195,60 eurot (7 tundi tasumääraga 140 eurot/tund, millele lisandub käibemaks).
3. Hageja menetluskulude nimekirjas välja toodud ajakulu on kohtuotsusega tutvumiseks, analüüsimiseks ja seisukoha kujundamiseks 0,5 tundi, apellatsioonkaebusega tutvumiseks, analüüsimiseks ja seisukoha kujundamiseks 1 tund, apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks 5 tundi, avalduse ja menetluskulude nimekirja koostamiseks 0,5 tundi. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hageja lepingulise esindaja ajakulu tuleb vähendada. Kuna hagejal tuli esitada vastus apellatsioonkaebusele eelkõige arvestades apellatsioonkaebuses esitatud väiteid, siis ei ole kolleegiumi arvates selleks kulunud aeg 5 tundi põhjendamatult suur. Põhjendamatuks ei saa pidada ka ajakulu 0,5 tundi menetluskulude nimekirja koostamiseks, missugune aeg on väikseim, kui menetluskuludele kulunud aega arvestada poole tunni täpsusega. Arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide sisu ja mahtu ning tsiviilasja keerukust, on kolleegiumi arvates menetluskulude nimekirjas väljatoodud ajakulu põhjendatud ja vajalik. Põhjendatud ja vajalikuks esindajakuluks tuleb lugeda 7 tundi. Võttes arvesse hagejale õigusteenuse osutamise ajal keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu saab vandeadvokaadi abist esindaja puhul pidada põhjendatuks 140 eurot (millele lisandub käibemaks). Hageja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 10) .
4. Seega tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks menetluskuludena 1195,60 eurot (7 tundi x 140 eurot + käibemaks 22%).
5. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 15