← Eesti

1-18-1038/78

Obsah (5)§ 209§ 334§ 64§ 65§ 68

1-18-1038 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. juuni 2020, Tallinn Kohtuasja number 1-18-1038 Kohtukoosseis Meelika Aava, N.M Katškovskaja ja

§ 209

lg 2 p1,3 (alates 01.01.2015 209 lg 2 p 1,4) ja § 344 lg 2 p1,2 - 22 lg 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

  1. mai
  2. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Valitud kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov Prokurör Põhja Ringkonnaprokuratuuri Medvedev Süüdistatav Viktor Mironenko isikukood 3780020304, asukoht teadmata (ei viibi Eesti Vabariigis), varem kriminaalkorras karistatud, viimati 14.01.2016 Harju Maakohtu poolt

§ 209

lg 2 p 4 (kuni 31.12.2014

§ 209

lg 2 p 3) järgi vangistusega 1 aastaks 2 kuuks, mis asendati 420 tunni üldkasuliku tööga mis on ära tehtud, kohaldatud tõkendiks vahistamine, kuulutatud tagaotsitavaks Kaitsja Valitud kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus ringkonnaprokurör Deniss RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu

  1. mai
  2. a otsus Viktor Mironenko süüdistusasjas muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. Harju Maakohtu
  4. mai
  5. a otsusega üldmenetluses tunnistati Viktor Mironenko süüdi karistusseadustiku (

) § 209 lg 2 p 1,3 (alates 01.01.2015

§ 209lg 2 p 1,4) järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 4 aastaks.

Lisaks sellele tunnistati V. Mironenko süüdi

§ 334

lg 2 p 1,2 - § 22 lg 3 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 2 aastaks.

§ 64

lg 1 alusel suurendas kohus üksikkaristustest raskeimat ja mõistis liitkaristuseks vangistuse 6 aastaks.

§ 65lg 1 alusel mõisteti liitkaristus Harju Maakohtu 14.

jaanuari 2016. a kohtuotsusega mõistetud karistusega, lugedes kergem karistus kantuks raskeimaga ja mõisteti liitkaristuseks vangistus 6 aastaks. Mõistetud karistusest arvati maha eelmise kohtuotsuse järgi täielikult ära kantud karistus, mistõttu kandmisele kuulub 4 aastat 10 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel loeti eel vangistuses viibitud aeg 14.05.2014-12.06.2014, s.o 30 päeva karistusaja hulka. Lõplik kandmisele kuuluv karistus 4 aastat ja 9 kuud vangistust. Karistusaja alguseks loeti reaalselt karistuse kandmisele asumise kuupäev. 2. V. Mironenko tunnistati süüde selles, et ta oma tahtliku tegevusega pani toime

§ 209

lg 2 p 1, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o varalise kasu saamise tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, mis on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud kelmuse, ja grupi poolt (kuriteo toimepanemise ajal kehtinud

§ 209redaktsioon).

Alates 01.01.2015 on see tegevus kvalifitseeritav

§ 209

lg 2 p 1, 4 järgi (teisele isikule varalise kahju tekitamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil, mis on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud kelmuse, ja grupi poolt. V. Mironenko tunnistati süüdi kaheksas kelmuse episoodsis, mis seisnesid liisingufirmadelt raha ja sõidukite väljapetm ises. Pettus seisnes selles, et variisikud võtsid kolmelt liisingufirmalt liisingusse sõidukid, sõlmides enda nimele liisingulepingud kolmandate isikute juhendamisel ja huvides. Liisingusõidukeid variisikud ise kasutama ei hakanud, vaid jätsid need kolmandate isikute kätte, kelle huvides variisikud tegutsesid. Peagi pärast liisingulepingute sõlmimist viidi enamus sõidukeid Eestist välja äramüümise eesmärgi l. Enamuse sõidukite asukoht on teadmata. Liisingumakseid variisikud ega nende tegevust suunanud kolmandad isikud kas üldse ei tasunud või tasusid vaid mitu esimest makset. Seda põhjusel, et vältida pettuse ilmnemist enne kui liisingusõidukid saavad Eestist välja viidud. Selle tulemusel jäid liisingufirmad ilma nii rahast, mis oli nende poolt makstud sõidukite müüjatele, kui ka sõidukitest. Kaheksast sõidukist, mis olid V. Mironenkole inkrimineeritavates kuriteoepisoodides liisingusse võetud, kuus viidi Eestist Venemaale ja üks (Audi A6 reg.nr RRRRRR) Ukrainasse. Ühe sõiduki (Volkswagen Touran) Eestist väljaviimise kohta andmed puuduvad ja tema asukoht on teadmata. Variisikuteks, kes sõlmisid liisingulepingud V. Mironenkole inkrimineeritavates episoodides on HL M.C , , E.O , Z.M Suslov (praeguse perekonnanimega 2

(13)Z.M ), I.N , N.M , Vladimir Kazakevitš ja Heimar Kuivas. E.O kasutas liisingulepingu sõlmimisel varastatud Mark Petrosjani ID-kaarti, mille tulemusena vormistati liisinguleping M. Petrosjani nimele. Sõlmides liisingulepinguid tegutsesid variisikud ühiselt ja kooskõlastatult teiste isikutega, kes valisid välja liisingusse võetavaid sõidukeid, korraldasid liisingutaotluste esitamist, suhtlesid vajadusel liisingufirmadega, andsid omafinantseeringu tasumiseks vajalikke rahasummasid, andsid variisikutele vajalikke suuniseid, toimetasid variisikuid lepingute allkirjastamiseks liisingufirmade kontoritesse ning korraldasid liisitud sõidukite Eestist väljaviimist ja mahamüümist. Kelmuste organisaatoriks oli V. Mironenko, kes andis ülesandeid K. Dekterjovile ja G. Nekljudovile. Lisaks sellele pani V. Mironenko oma tahtliku tegevusega toime

§ 334

lg 2 p 1, 2 - § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.t tahtlikult osutas füüsilist, ainelist ja vaimset kaasabi teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole, s.o

§ 334

lg 2 p-des 1, 2 ettenähtud võltsitud pangakaardi kasutamisele, mis on toime pandud vähemalt teist korda ja suures ulatuses. Süüdistuse kohaselt võltsis V. Saveljev 63 pangakaarti, salvestades eelnevalt kopeeritud võõraste pangakaartide magnetriba andmed magnetribaga kaarditoorikutele ning seejärel kasutas võltsitud pangakaarte kaardimaksete tegemiseks kahes mobiilses makseterminalis. Võltsitud pangakaartide kasutamisele V. Saveljevi poolt aitasid kaasa G.D ,Kazakevitš, V. V. Mironenko ja K. Dekterjov. G.D oli variisik, kes formaalselt oli S OÜ juhatuse liige ja ainuosanik, kuid tegelikult oli see osaühing V. Mironenko ja K. Dekterjovi kontrolli all. V. Kazakevitš oli samuti variisik, kes formaalselt oli V OÜ juhatuse liige ja ainuosanik, kuid tegelikult oli see osaühing V. Mironenko ja K. Dekterjovi kontrolli all. Tegutsedes V. Mironenko ja K. Dekterjovi suuniste kohaselt sõlmisid G.D ja V. Kazakevitš Swedbankiga makseterminalide kasutamiseks vajalikud lepingud ja võimaldasid kasutada nende nimele vormistatud osaühingute arvelduskontosid selleks, et sinna laekuks võltsitud pangakaartidega tehtud maksed. Lisaks sellele osales G.D aktiivselt võltsitud pangakaartide kasutamise tulemusena S OÜ pangakontole laekunud raha väljavõtmises. Kokku võeti S OÜ arvelduskontolt sularahas välja 66 705 eurot. 52 040 eurot võttis pangakontorites välja. G.D , kes andis väljavõetud raha üle K. Dekterjovile, kes omakorda andis selle raha üle V . Mironenkole. Ülejäänud raha, mis oli laekunud S OÜ pangakontole, oli välja võetud sularahaautomaatidest. 3. Enne kriminaalasja kohtusse saatmist lõpetati kriminaalmenetlus HL suhtes KrMS § 202 lg 1 alusel, HP ja AS suhtes KrMS § 203 lg 1 p 1 alusel ning eraldati materjalid eraldi menetlemiseks K. Dekterjovi suhtes, kelle asukoht ei ole teada. Varem on Harju Maakohtu 16.01.2018.otsusega a süüdi tunnistatud G . Nekljudov, V. Kazakevitš, K. Rämson ja H. Kaljumäe. Harju Maakohtu 26.03.2018. a otsusega on süüdi tunnistatud H. Kuivas, H.T , M.C , K. Suslov/Z.M , I.N , E.O , T. Kristal, N.M, J. V . Saveljev ja G.D . Harju Maakohtu 20.03.2018. a otsusega mõisteti õigeks MJ (episood ei ole seotud V. Mironenko süüdistusega). Harju Maakohtu 07.02.2018. a määrusega lõpetati menetlus TI suhtes KrMS § 203 alusel. Kuna V. Mironenko lahkus teadlikult kaks nädalat enne kohtuistungit menetleja loata Eesti Vabariigist ning ei ole kahe aasta jooksul tagasi naasnud, toimus praeguse kriminaalasja 3

(13)arutamine KrMS § 269 lg 2 p 2 alusel erandlikult ilma süüdistatava V . Mironenko osavõtuta. Kohtu hinnangul hoidub V. Mironenko tahtlikult kohtulikust menetlusest kõrvale.
  1. Maakohus leidis kriminaalasjas avaldatud ja uuritud tõenditele tuginedes, et V. Mironenko on talle süüdistuses esitatud kuriteod toime pannud ning tema süü on täielikult tõendamist leidnud. Maakohus leidis, et kelmuste toimepanemisel on V. Mironenko tegevus käsitletav täideviimisena, võltsitud pangakaartide kasutamisel aga kaasaaitamisena.
  2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja vandeadvokaat V. Sadekov, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Alternatiivselt taotleb kaitsja V. Mironenkole kergema karistuse mõistmist. Kaitsja hinnangul on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kaitsja leiab, et kõiki V. Mironenkole inkrimineeritud kelmuste episoode oleks pidanud arutama ühes menetluses. Ta on juba kohtu poolt süüdi tunnistatud kelmuses, mis on toime pandud samal ajaperioodil, ehkki küll teiste kuriteoepisoodide eest. Selline kriminaalasjade eraldi menetlemine rikub süüdistatava kaitseõigust. Maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust sellega, et tekkinud kahtlusi ei ole tõlgendatud süüdistatava kasuks. Samuti on kohus andnud tunnistajate ütlustele ebaõige hinnangu ning hinnanud tõendeid valikuliselt. Kohtu seisukohad on oletuslikud ega rajane kogutud tõenditel. Kaitsja tsiteerib Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohti, milles käsitletakse kaastäideviimise küsimust ja leiab, et praeguses kriminaalasjas V. Mironenko tegevus ei ole vaadeldav kelmuse täideviijana ega võltsitud pangakaardi kasutamisele kaasaaitajana. Antud asjas on ekslikult tuvastatud, et V. Mironenko andis omalt poolt olulise panuse K. Dekterjovi poolse kuriteo toimepanemisele ning täitis täideviija rolli. Kaitsja hinnangul V. Mironenkomääranud ei ning ei olnud võrdne otsustama, kas ja kuidas tegu toime panna. V. Mironenkot esitatakse süüdistuses kui antud kuriteo organiseerija, kusjuures ükski tõend ei toeta seda seisukohta piisavalt. Tunnistajate ütlustele peab suhtuma kriitiliselt. Antud asjas tegelik skeemi organiseerija on K. Dekterjov. Seda kinnitavad asjaolud, et K. Dekterjov on oma varasemates ütlustes tunnistanud oma süüd ning varjab end õigusmõistmisest. Samuti peab kahtluse alla seadma G.D kohtus antud ütlused, kuna isik on ebausaldusväärne. V. Mironenko rolli kohta järeldus on tehtud tuginedes G.D ütlustele. Ülekuulatud tunnistajad ja avaldatud tõendid viitavad sellele, et K. Dekterjovi tegevustes on olemas kuriteo täielik koosseis, kuid mitte V. Mironenko tegevustes. V. Mironenkot süüdistatakse mitmetes episoodides ning kõiki episoodide kohta andis ta selgeid ja usutavaid ütlusi. Järgmisena kaitse analüüsib V. Mironenko seotust iga episoodiga. Audi A6 registreerimisnumbriga RRRRRR kuulus algselt HP -le, kes oli V. Mironenkol e võlgu. Selleks, et HP saaks V. Mironenkole raha tagasi maksta, palus V. Mironenko K. Dekterjovi tuttaval G.D-l see sõiduk osta liisinguga ühest firmast. HP sai selle sõiduki müügist raha ja sai V. Mironenkole oma võla ära maksta. Alates liisingu G.D nimele vormistamist jäi sõiduk V. Mironenko kasutusse. K. Dekterjov müüs antud sõiduki esmalt M. Gadenovile, kes elab Sankt-Peterburis ning ostab ja müüb sõidukeid. V. Mironenko sai selle auto 4
(13)müümisest ainult selle summa, mis HP temale võlgnes. Kaitsja tsiteerib maakohtu seisukohti ja leiab, et kohus pidas G. Nekljudovi ütlusi põhjendamatult usaldusväärsemaks kui V. Mironenko ütlus i. Aeg, millal sõiduk oli väljaviidud Eestist ning plaanid sellest, kas tasuda osamakseid või mitte, ei ole üksteisega kuidagi seotud. Ka HL sissetulekud ei tõenda V. Mironenko seotust antud kelmuse episoodiga. Kohus teeb omapoolseid oletusi ning seostab neid faktidega, jõudes ekslikutele järeldustele. Kaitsja on seisukohal, et telefonikõnede arv ei saa tõendada kelmuse toimepanemist, kuna ei ole teada ning ei ole tõendatud, millest isikud omavahel vestlesid. Sellega rikutakse printsiipi. V. Mironenko ei eitanud asjaolu, et ta tegutses autode edasimüügiga. See ei ole ebaseaduslik ega moodusta kuriteo koosseisu. G.D ja V. Kazakevitši ütlused ei ole usaldusväärsed, sest nad olid asjaga seotud ja said sellest kasu. Seetõttu püüavad nad oma tegelikku osalust varjata. V. Mironenko ei teadnud, kes BMW X5, registreerimisnumbriga FFFFFF Eestisse tõi ja kelle nimele see oli Eestis registreeritud. Ta nägi seda sõidukit esimest korda G. Nekljudovi kasutuses. Seda sõidukit kasutas ainult G . Nekljudov. V. Mironenko ütluste kohaselt initsiatiiv selle auto müümiseks liisingusse M OÜ kaudu ja selle auto edasimüümiseks Venemaal pärines K. Dekterjovilt. K. Dekterjovil ei olnud Venemaal konkreetset autode turustamise kanalit, kuid ta lootis need seal maha müüa. K. Dekterjov lubas V. Mironenkole ja G. Nekljudovile veel enne esimese auto Volkswagen Touran registreerimisnumbriga BBBBBB liisingusse müümist, et ta hakkab liisingulepingute sõlmimiseks ise inimeste otsimisega tegelema ning et hakkab ise liisingulepingute alusel maksma. Tasumine toimus K. Dekterjovi juhendamisel ja kontrolli all K. Dekterjovilt saadud rahaga. Fototabelid kinnitavad, et Suslov K. käis pangakontoris koos K. Dekterjoviga, kes kontrollis dokumente ja pani telleri lauale sularaha. Mobiilikõned kinnitavad, et K. Suslov tegutsesK. Dekterjovi juhiste järgi. V. Mironenko ja K. Dekterjovi teineteisele helistamise fakt ei moodusta kuriteokoosseisu. See on kohtu juurdemõtlemine, et nad vestlesid just kelmuse teemast, ning rikub põhimõtet, kuna ilmselgelt kohus ei saa teada, millest isikud rääkisid. V. Mironenko ei teadnud, et K. Dekterjov ei planeeri maksta lepingujärgsed maksed. V. Mironenko ei eita, et ta tegelikult tegeles autode edasimüügiga, kuid see ei ole seadusvastane, kuna isik tegutses teise isiku (K. Dekterjovi) kontrolli all ning ei olnud teadlik kõikidest asjaoludest, eelkõige nendest, mis koostavad kelmuse koosseisu. Mercedes-Benzi registreerimismärgiga VVVVVV ostis D. E.O-le K. Tarletski sõber. Pärast otsustas V. Mironenko selle sõiduki. D E.O-lt ära osta 13 000 euro eest, vormistades liisingu M OÜ kaudu. V. Mironenko vormistas taotluse firma V OÜ kontoris. Liisinguleping antud sõiduki ostuks vormistati kokkuleppel I.N-i nimele, kuna V. Mironenko pangakonto oli arestitud ning ta ei saanud seda sõidukit enda nimele osta. Tõendid ei kinnitada V. Mironenko osalust sõiduki Venemaale toimetamisel, kuna see on asjaolude juurdemõtlemine ning faktide väär tõlgendamine. V. Mironenko on sageli käinud Venemaal. Seega asjaolu, et antud kuupäevadel ta viibis Venemaal ei saa kahtluseta kinnitada tema seotust antud episoodiga. Kohtu argumendid ja analüüsitud asjaolud, mis väidetavalt tõendavad V. Mironenko seotust kelmusega, et ole vastuolusMironenko V. ütlustega, kuid ei tõenda V. Mironenko seotust kelmuse organiseerimises. V. Mironenko lubas ise tasuda liisingu ja kindlustuse eest. Lepingusse pani enda andmed. Maksis liisingu eest kolm osamakset s.t seni kuni K. Dekterjov auto V. Mironenkolt ära ostis. See, et K. Dekterjov viis edasi auto Venemaale ja ei tasunud liisingumakseid, et tõenda V. Mironenko süüd. Samuti see, et isikud pidevalt helistasid teineteisele, et moodusta kuriteokoosseisu. Ei ole tuvastatud, et kirjavahetuses käis jutt sõiduautost MB numbriga VVVVVV. V. Mironenkol ei ole BMW 530D registreerimisnumbriga KKKKKK mingit seost ja selle episoodi temale inkrimineerimine on põhjendamatu. Selles episoodis tegutsesid kõik K. Dekterjovi juhtimise all. On ka eluliselt usutav, et K. Dekterjov oli antud episoodi 5
(13)organiseerija. T. Kristal isegi ei tundnud V. Mironenkot. Telefonikõnede arv ei tõenda samuti V. Mironenko seotust sele kuriteoepisoodiga, sest ei ole teada mida nendes kõnedes räägiti. Kõik tõendid osutavad sellele, et organiseerija ja täideviija oli K. Dekterjov. BMW 323 registreerimisnumbriga MMMMMM ostis V. Mironenko ca 3000 euro eest Magasini tänava parklast. Ostmisel vormistati ostu -müügileping, ostjaks oli V. Mironenko. K . Dekterjov viis antud sõ iduki Sankt-Peterburgi ja müüs M . Gadenovile. V. Mironenko ei eita oma teopanust, kuid kohus jättis tähelepanuta, et K. Dekterjov lubas ise korraldada liisingumaksete tasumise. V. Mironenko ei teadnud, et K. Dekterjov liisingumakseid tasuma ei hakka. See on kohtu poolt ilmselgelt juurdemõtlemine ning antud episoodi kohta teeb kohus järelduse, tuginedes teiste episoodidele, mis ei ole tõendatud. Samutitugineb jälle kohus telefonikõnede arvule, kuid kaitsja poolt on juba eelnevalt mainitud, et selliste oletustega rikutakse põhimõttet. Kohtu poolt mainitud V. Mironenko korraldust ei saa pidada kelmuse juhendamiseks, kuna see ei tõenda V. Mironenko teadlikkust sellest, et Dekterjov ei hakka liisingumakseid maksma. Audi Q7 registreerimisnumbriga PPPPPP kohta tegi kohus ebaõige järelduse. On palju inimesi, kes omavad EV kodakondsust ega valda eesti keelt. See on ilmselgelt kohtu poolne asjaolude juurdemõtlemine. On eluliselt usutav, et V. Kazakevitš tahab vabaneda süüst ja seepärast võib viia kohtu eksimusse oma keelteoskuste küsimuses ning anda valeütlusi, et ennast õigustada. Seega on arusaamatu, miks kohus peab teiste isikute ütlusi usaldusväärsemaks kui V. Mironenko omi. V. Mironenko ei tegutsenud selles episoodis kelmuse tahtlusega, vaid aitas K. Dekterjovil autot müüa ning pärast saigi oma sissemaksuks antud raha tagasi. V. Mironenko suhtlemine kohtuotsuses loetletud isikutega tõendab vaid seda, et isikud olid omavahel tuttavad ning suhtlesid mõnikord telefoni teel, mitte aga kelmuse toimepanemist. Audi Q7 võti, mis leiti V. Mironenko kodus läbiotsimisel, on teise auto võt i. Nimelt K. Tarletski auto võti. See auto on müüdud juba pärast läbiotsimist ja V. Mironenko arreteerimist. BMW X5 registreerimisnumbriga ZZZZZZ ei ole V. Mironenkol samuti seost kelmuse toimepanemisega. Seda kinnitavad V. Mironenko ütlused, mida kaitsja tsiteerib. Kohus leidis ebaõigesti, et pole alust kahelda tunnistaja HH ütlustes, kuidvõrd tema ütlused haakuvad nii dokumentaalsete tõenditega kui tunnistajate N ja G ütlustega. Antud episoodis kohus tugineb teiste isiku ütlustele, kelle kohta on eluliselt usutav arvata, et nad kooskõlastasid oma ütlusi selleks, et ennast õigustada. V. Mironenko internetivestlused taktiga kon „Denis ArmiiNet“ kinnitavad ainult seda, et V. Mironenko tegutses autode edasimüügiga, mis ei moodusta kelmuse kosseisu. Mitte ükski episood ei tõenda tõsikindlal, et jutt on varastatud autodest. Seega ei saa selle tõendi alusel teha järeldust V. Mironenko rolli kohta. Kohtu järeldus l iisingutaotluste koondtabeli kohtaon ekslik, sest V. Mironenko ei organiseerinud V OÜ tegevust. Firma asutajaks ja selle tegevuse korraldajaks oli K. Dekterjov. Kolm poolikult täidetud müügilepingut ei tõenda V. Mironenko süüd kelmuse toimepanemisel ega ole seetõttu asjassepuutuv. Millest kohus teeb tõsikindlat järeldust, et „tankistide“ all on mõeldud just variisikud? See ei ole tõendatud ning seda asjaolu tõlgendatakse süüdistatava süüks. Templi leidmine V. Mironenko elukohast tema süüd ei kinnita, sest V. Mironenko ütluste kohaselt jättis selle tema juurde K. Dekterjov . Templi episoodi saab inkrimineerida ainult K. Dekterjovile ning see on eluliselt usutav, võttes arvesse K. Dekterjov i täideviija rolli antud kelmuse toimepanemises. V. Mironenko ei ole seotud võltsitud pangakaartide kasutamisega V. Saveljevi poolt. Ta ei ole saanud raha ega ole teadlik nendest mahhinatsioonidest, mis on pangakaartidega toime pandud. Kohus on tuginenud alusetult ebausaldusväärsete tunnistajate ütlustele, kes püüavad oma süüd vähendada. Ei ole tõendatud, et Saveljev oma sõnumis rääkis just V. Mironenko ja K. Dekterjovi kohta. See on ilmselgelt ainult kohtu oletus. V. Mironenko läbiotsimise käigus ära võetud M OÜ andmetega tempel ei kuulu temale. See on K. Dekterjovi tempel, mille ta unustas 6
(13)V. Mironenko autosse. Seda kinnitavad ka K. Dekterjov i ütlused. Pole tõendatud, et V OÜ asutamine ja kõik edaspidised toimingud selle firma nimel olid tehtud V. Mironenko kontrolli all või vahetul osalusel. Telefoninumbrite kasutamine V. Mironenko poolt ei saa tõendada seda, et ta juhtis ja korraldas kogu V OÜ tegevust. See väide on ilmselgelt asjaolude juurdemõtlemine. Pangakaarti kasutamine ei tõenda kelmuse toimepanemist. Ei ole tõestatud, millega seoses V. Mironenko kasutas antud pangakaarti. See võiks olla tehtud K. Dekterjovi palvel, aga kohus isegi ei analüüsi seda võimalust, kuna juba jõudis arvamusele, et just V. Mironenko on selle kuriteo organiseerija ja firma korraldaja. Miks ei ole analüüsitud seda, et V. Mironenko tegutses K. Dekterjovi suuniste kohaselt ning seda, et V. Mironenko ei teadnud K. Dekterjovi tegelikust plaanist? Kohus väidab põhjendamatult, et V. Mironenko kasutas tihti vahelülina K. Dekterjovi. See on ekslik ja eelarvamuslik arvamus, kuna üheselt järeldub see, et tegutsedes teiste isikutega oli K. Dekterjovil peamine roll, ta juhis protsessi ning korraldas kuritegusid. Samuti ta oli V OÜ firma asutaja. V. Mironenko äri seisnes selles, et ta ostis autosid ja müüs neid kasumiga, kuid selles ei ole midagi ebaseaduslikku. Vahel ta andis rada esimeseks sissemakseks, osutas abi autode väljaveoga Eestist, kuid ta ei olnud teadlik sellest, et K. Dekterjov ei maksnud liisingumakseid ning antud kelmuse skeemist. A. G.D ütlused on ebausaldusväär sed nende ja põhjal on ebaõige teha järeldust V. Mironenko rolli kohta antud kuriteos.
  1. Ringkonnakohus määras vaadata esitatud apellatsiooni alusel kriminaalasi läbi kirjalikus menetluses ja andis taotluste ning seisukohtade esitamise tähtajaks
  2. juuni
  4. Määratud tähtajal esitas oma seisukoha prokurör , kes leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning märgib apellatsioonis esitatu kohta alljärgnevat. Kaitsja osutab praeguse kriminaalasja seosele eelmise menetlusega V. Mironenko suhtes ning väljendab seisukohta, et rikutud on süüdistatava õigust efektiivsele kaitsele, märkides selle kohta järgmist: . Praeguse kohtumenetluse aluseks olevast süüdistusaktist, mis on koostatud 15.05.2017, nähtub, et 13.02.2015 eraldas prokuratuur kriminaalasjast nr 13230115070 materjalid ühe kelmuseepisoodi osas, mis on seotud sõidukiga Jaguar XJ reg.nr DDDDDD. 04.03.2015 koostas prokuratuur eraldatud kriminaalasjas numbriga 15730000078 süüdistusakti ja saatis eraldatud kriminaalasja kohtusse, esitades süüdistuse seitsmele isikule, s.o H.T-le, Z.M Dekterjovile, German Nekljudovile, Viktor Mironenkole, Mikhail Gadenovile, Meelis Haavale ja Andrei H.T-le. Eraldatud kriminaalasi on lahendatud üldmenetluse korras Harju Maakohtu 14.01.2016 otsusega (osaliselt tühistatud ja täpsustatud Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2016 otsusega, jõustunud 15.08.2016), millega Viktor Mironenko tunnistati süüdi

§ 209

lg 2 p 3 (alates 01.01.2015

§ 209

lg 2 p 4) ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõisteti talle karistuseks 1 aastane 2 kuuline vangistus, mis asendati 420 tunni üldkasuliku tööga (süüdistusakti p 2.1, lk 8; p 1.17.8.1.b, lk 8). Kriminaalasjas nr 1-15-1747 tehtud kohtuotsused olid esitatud praeguses kohtumenetluses maakohtule 20.01.2020 toimunud kohtuistungil (20.01.2020 kohtuistungi helisalvestis, kell 14:19:54-15:10:54, sh kell 15:05:10-15:05:30). Eelmise menetluse all peabki kaitsja ilmselt silmas kriminaalasja nr 1-15-1747, mille esemeks oli üks 2014. aastal aset leidnud ja sõidukiga Jaguar XJ reg.nr DDDDDD seotud kelmuseepisood, 7

(13)mis oli algselt muude kuriteoepisoodide seas kriminaalasja nr 13230115070 esemeks, kuid 13.02.2015 oli KrMS § 216 lg 4 alusel eraldatud eraldi kriminaalasjaks numbriga 15730000078, mis oli 2015. aasta märtsi alguses saadetud üldmenetluse korras kohtusse. Kaitsja leiab, et kriminaalasjad olid eraldatud . Prokurörile jääb arusaamatuks, mida kaitsja peab sellega silmas, kuivõrd kriminaalasja eraldamine toimus kooskõlas kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud regulatsiooniga ning kaitsja apellatsioonis ei täpsustatud, milles kriminaalasjade eraldamise „ekslikkus“ kaitsja arvates seisnes või milliste seadusesätete vastu oli kriminaalasjade eraldamisel eksitud. Kaitsja leiab, et kriminaalasjade eraldamine . Apellatsioonist on aga võimatu aru saada, milles see väidetav kaitseõiguse rikkumine konkreetselt seisneb. Prokurör on seisukohal, et kriminaalasjade eraldi arutamine süüdistatava olukorda ei raskenda. Sellele on osutatud ka kohtupraktikas. Nii toonitas Tallinna Ringkonnakohus oma 19.02.2014 määruses kriminaalasjas nr 1 -14-395, et ei saa nõustuda (viidatud määruse punkt 6). Eraldatud kriminaalasi nr 1-15-1747 oli lahendatud üldmenetluse korras. Ka praegust kriminaalasja numbriga 1-18-1038 menetletakse üldmenetluse korras. Süüdistatava V. Mironenko kaitseõigus oli nii eraldatud kriminaalasja kui ka praeguse kriminaalasja puhul tagatud muuhulgas seeläbi, et süüdistatava huve esindas ja esindab kohtumenetluses advokaadist kaitsja, kes omades enda käsutuses kriminaaltoimiku koopiat ja süüdistusakti ning osaledes kohtulikul arutamisel võis esitada vastuväiteid igale prokuröri poolt esitatavale tõendile, panna proovile süüdistuse tunnistajate usaldusväärsust esitades tunnistajatele ristküsitluse käigus omapoolseid küsimusi, kutsuda kohtusse kaitse tunnistajaid ning tõendite uurimise järgselt esitada kohtuvaidluse kõnes ja seejärel ka apellatsioonis oma nägemuse tema kaitsealusele esitatud süüdistusest tuues esile kõik asjaolud ja argumente, mis räägivad süüdistatava kasuks ja süüdistust kummutavad. Harju Maakohtu 14.05.2016 otsusest, millega oli lahendatud eraldatud kriminaalasi numbriga 1-15-1747, nähtub, et üks süüdistatavaid tolles kriminaalasjas oli Mikhail Gadenov, kes viibis alates 21.10.2014 eelvangistuses – 21.10.2014 peeti ta kahtlustatavana kinni, 23.10.2014 vahistati. Praeguse kohtumenetluse aluseks olevast süüdistusaktist, mis on koostatud 15.05.2017, nähtub, et kohtueelses menetluses numbrit 13230115070 kandnud kriminaalasi, millest eraldati kriminaalasi nr 1-15-1747
(15730000078), oli vägagi mahukas (vt ka vaidlustatud Harju Maakohtu 19.05.2020 otsust, lk 97-98). Ühe kelmuseepisoodi toimepanemises süüdistatava Mikhail Gadenovi süüküsimuse lahendamine niivõrd mahuka kriminaalasja raames, mis puudutas valdavalt teisi süüdistatavaid ja nendega seonduvaid kuriteoepisoode, võis tekitada olukorda, kus kriminaalmenetlust M. Gadenovi suhtes oleks toimetatud ebamõistlikult pikka aega, mille jooksul oleks ta viibinud vahi all. Kriminaalasja eraldamine võimaldas seda olukorda vältida ja tagada vahi all viibiva süüdistatava süüküsimuse lahendamist mõistliku aja jooksul, mis on kooskõlas kriminaalasjade eraldamist reguleeriva KrMS § 216 lg-ga 4, mille kohaselt võib kriminaalasjast eraldada kriminaalasja ühe või mitme kuriteo osas, kui see on vajalik kuriteo aegumise vältimiseks või mõistliku menetlusaja tagamiseks. 8
(13)Väärib märkimist ka see, et eraldatud kriminaalasja nr 1-15-1747 kohtumenetluse ajal ehk
  1. ja
  2. aastal kestis veel kriminaalasjas nr 13230115070 rahvusvaheline koostöö, mille tulemusena olid saadud tõendid, mille prokuratuur esitas maakohtule
  3. aastal toimunud kohtuistungitel kriminaalasjas nr 1-18-1038
(13230115070). Prokurör viitab siinkohal eeskätt süüdistuakti punktides 14.4.7, 14.7.8 -14.7.10, 14.9.6-14.9.7 märgitud materjalidele ehk õigusabitaotlustele, vastuseks õigusabitaotlustele saadud dokumentaalsetele tõenditele ja õigusabitaotluste alusel ülekuulatud tunnistajate ülekuulamise protokollidele, mis olid esitatud maakohtule 14.01.2020, 15.01.2020 ja 20.01.2020 toimunud kohtuistungitel. Kaitsja on seisukohal, et üheski kuriteoepisoodis V. Mironenko süü tõendatud ei ole ning sellest tulenevalt taotleb kaitsja V. Mironenko õigeksmõistmist kogu süüdistuse mahus, viidates KrMS § 339 lg-le 2 (apellatsiooni lk 21) ning leides, et maakohus ning arvates ning samuti ei ole kohtu argumentatsioon kaitsja (apellatsiooni lk 1-2). Prokurör säärase seisukohaga ei soostu ning nõustuvalt maakohtuga leiab, et V. Mironenko süü talle inkrimineeritavate kuritegude toimepanemises on tõendatud ning kohtuliku arutamise käigus uuritud tõendite pinnalt ei tõusetu põhjendatud kahtlust tema süüdiolekus, mistõttu ei esine ka kriminaalmenetluse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kaitsja argumentatsioon on üles ehitatud sellele, et ta käsitleb tõendeid üksteisest isoleerituna, eirates sellega KrMS § 61 lg -s 2 sätestatud nõuet hinnata tõendeid nende kogumis. Seevastu maakohtu istungil peetud prokuröri lõpukõnes ja maakohtu otsuses on seda nõuet järgitud – erinevatest tõenditest tulenevad infokillud on asetatud omavahelisse konteksti ja on ära näidatud tuvastatud faktiliste asjaolude omavahelised seosed, mille tulemusena omandavad pealtnäha tähtsusetud ja muide raskesti mõistetavad infokillud tähendusliku ja arusaadava tõendusteabe kvaliteeti ning meie ees joonistub selle tõendusteabe alusel selgelt välja V. Mironenko osalus igas talle inkrimineeritavas kuriteoepisoodis. Erinevalt kaitsjast leiab prokurör, et maakohtu otsuse põhjendused on selged ja arusaadavad ning maakohtu järelduste kujunemine on jälgitav. Kaitsja mittenõustumine maakohtu põhjendustega ei muuda neid põhjendusi ebaselgeteks. Kaitsja apellatsiooni väited ei anna prokuröri hinnangul alust maakohtu otsust tühistada. Prokurör nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Väidetavat materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mida kaitsja heidab ette maakohtule, on prokuröril võimatu kommenteerida, kuivõrd kaitsja apellatsioonis puudub selge viide materiaalõiguse sättele, mida oli kaitsja arvates ebaõigesti kohaldatud. Prokuröri hinnangul tuleb jätta tähelepanuta kaitsja väited, mille kohaselt ei ole G.D (lk 3, p 6; lk 7, p 9; lk 18, p-d 18, 21), V. Kazakevitš (lk 7, p 9; lk 15, p 14; lk 18, p 20) ja mitmed teised V. Mironenko tegevuse kohta ütlusi andnud tunnistajad tõendi allikatena usaldusväärsed, millest tulenevalt ei saa kaitsja arvates nende tunnistajate ütlustele V. Mironenko süüküsimuse lahendamisel tugineda. Apellatsioonis ei toodud ühtegi faktilist asjaolu, mis seaks G.D ja V. Kazakevitši ütluste usaldusväärsust kahtluse alla. Kaitsja põhjendused taanduvad kahele argumendile: a) G.D ja V. Kazakevitš (lk 7, p 9); b) 9
(13)(lk 7, p 9). Esimene argument rajaneb ilmselt asjaolul, et G.D , V. Kazakevitš ja mitmed teised tunnistajad on V. Mironenko endised kaassüüdistatavad ning sellest tulenevalt ei saa nad kaitsja arvates olla usaldusväärsed tunnistajad. Säärane arusaam on ekslik ja on vastuolus kohtupraktikas omaksvõetud põhimõttega, mille kohaselt endisest kaassüüdistatavast tunnistaja ütlused ei saa lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks (vt nt RKKKo 29.11.2013 nr 3-1-1-105-13, p 14.2). Teine argument ei ole G.D ja mitmete teiste V. Mironenko endistest kaassüüdistavatest tunnistajate puhul loogiline, kuivõrd nende süüküsimus oli lahendatud enne nende ülekuulamist tänavu jaanuaris toimunud kohtuistungitel, millest tulenevalt ei saanud need tunnistajad oma saatust antavate ütlustega mõjutada (ennast õigustada). Prokurör juhib ringkonnakohtu tähelepanu ka sellele, et kaitsja viitab oma apellatsioonis korduvalt K. Dekterjov i ütlustele (apellatsiooni lk 3, p 5; lk 20, p 26). K. Dekterjovi ei olnud praeguse kriminaalasja kohtumenetluses üle kuulatud ning samuti ei ole maakohtule esitatud tema kohtueelses menetluses antud ütlusi. Ehk teisisõnu ei ole K. Dekterjovi ütlusi kohtulikul uurimisel tõendina esitatud ega uuritud. Seega on kaitsja eiranud KrMS § 300 lg -st 1, § 15 lg-test 1, 2 ja muudest sätetest tulenevat põhimõtet, mille kohaselt võib kohtumenetluses kriminaalasja lahendamisel tugineda vaid kohtulikul uurimisel uuritud tõenditele. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p -st 1 palub prokurör jätta esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalidega, apellatsiooni väidetega ja prokuröri vastuväidetega apellatsioonile, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjend atud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 8.1 Sisuliselt taotleb kaitsja esitatud apellatsioonis maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  2. detsembri
  3. a otsuses nr 3-1-1-107-12 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud ega materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Kohtuotsuses on põhistatud kõiki olulisi järeldusi. Kohtuotsuste põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Samuti ei ole maakohus eksinud süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel, karistuse mõistmisel ega menetluskulude otsustuse tegemisel. Kohtukolleegium on seisukohal, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks. Kaitsja 10
(13)apellatsioonis korratakse samu väiteid, mida ta esitas maakohtu istungil kohtuvaidluste käigus ja millele maakohus on juba ammendavalt vastanud. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium tugineb siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13,
  3. aprilli
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja
  5. detsembri
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11). Vastuseks kaitsja apellatsioonile peab kohtukolleegium vajalikuks märkida üksnes järgmist. 8.2 Kaitsja leiab, et kriminaalasjade eraldi menetlemisega rikkus maakohus V. Mironenko kaitseõigust. Milles kaitsja arvates see rikkumine seisneb, apellatsioonis ei selgitata. Kohtukolleegium kaitsja seisukohaga ei nõustu. Maakohtu otsuse motiveeriv osa algabki põhjendu stega selle kohta, miks V. Mironenko kriminaalasjade eraldi menetlemine oli kooskõlas seadusega. Sellele asjaolule on esitanud prokurör oma apellatsioonivastuses põhjalikud vastuväited. Kohtukolleegium nõustub nii maakohtu otsuses kui prokuröri apellatsioonivastuses esitatud seisukohtadega ega pea neid vajalikuks korrata. Kriminaalasjade eraldi menetlemist lubab kehtiv menetlusõigus ning sellel seisukohal on ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senine praktika. Sellisel juhul tuleb karistuse mõistmisel kohaldada

§ 65sätteid, mis käsitlevad liitkaristuse hilisemat mõistmist.

Praeguses kriminaalasjas ongi maakohus seda teinud, mistõttu maakohtu otsus on kooskõlas seadusega. 8.3 Veel leiab kaitsja, et asjas uuritud tõenditega ei ole V. Mironenkole esitatud süüdistus tõsikindlalt tõendatud ega kaitseversioone ümber lükatud, mistõttu KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks ning V. Mironenko tuleb juba ainuüksi sellel põhjusel talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kohtukolleegium ei nõustu ka selle kaitsja seisukohaga. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsja tsiteerinud KrMS § 7 lg 3 sätet valikuliselt, sest kriminaalmenetluses ei tõlgendata süüdistatava süüdiolekus tema kasuks mitte igasugune kahtlus, vaid ainult kõrvaldamata kahtlus. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senine praktika on olnud jätkuvalt seisukohal, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (nt 8. juuni 2011 otsuse nr 3-1-1-38-11 p 18). Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest maakohtu otsuses on järelduste kujunemine jälgitav ja nendes on piisava põhjalikkusega näidatud, miks ning millistele tõenditele tuginevalt on V. Mironenko talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistatud. Maakohus süüdistatava süüdiolekus kõrvaldamata kahtlusi ei tuvastanud ning neid ei näe ka kohtukolleegium. Asjaolu, et kaitsja maakohtu otsuse põhistustega ei nõustu, ei tähenda kohtuotsuses tõendite pealiskaudset, ühekülgset ja valikulist hindamist ega kogutud tõenditest ebaõigete järelduste tegemist, samuti kõrvaldamata kahtluste esinemist. 8.4 Kaitsja esitab oma apellatsioonis hulgaliselt versioone ja küsimusi, millele on maakohus tema hinnangul vastamata jätnud. Eelkõige puudutab see K. Dekterjovi osa kelmuste 11

(13)toimepanemisel. Kaitsja leiab, et kelmuste organiseerijaks oli K. Dekterjov, mitte V. Mironenko. Maakohus on jätnud kaitsja hinnangul veenvalt põhjendamata miks ta leiab, et kelmuste organisaatoriks oli V. Mironenko. Kaitsja hinnangul V. Mironenko kuritegude toimepanemisest teadlik ei olnud. Kohtukolleegium kaitsja kriitikaga ei nõustu, sest maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega motiveeritud, miks tuleb V. Mironenko süüdi tunnistada talle süüdistuses esitatud kelmustes ja võltsitud pangakaartide kasutamisele kaasaaitamises. Maakohus on põhjendanud miks ta leiab, et kelmuste organiseerijaks oli just nimelt V. Mironenko ja miks on tema tegevus käsitletav kelmuse täideviijana ja võltsitud pangakaartide kasutamisele kaasaaitajana. Seega maakohus kaitsja seisukohtadega ei nõustunud. Kriminaalkolleegium rõhutab ka seda, et kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi (
  1. mai 2013 nr 3-1-1-44-13). Kohtukolleegiumi hinnangul käsitleb kaitsja tõendeid üksteisest eraldi, eirates sellega KrMS § 61 lg -s 2 sätestatud nõuet hinnata tõendeid nende kogumis. Seevastu maakohtu otsuses on seda nõuet järgitud , sest erinevatest tõenditest tulenevad andmed on asetatud omavahelisse konteksti ja on ära näidatud tuvastatud faktiliste asjaolude omavahelised seosed. Selle tulemusel omandavad pealtnäha tähtsusetud asjaolud tõendusteabe kvaliteedi ning ilmneb V. Mironenko osalus igas talle inkrimineeritavas kuriteoepisoodis. 8.5 Kaitsja leiab, et maakohus arvestas põhjendamatult endiste kaassüüdistatavate ütlustega, sest need ei ole usaldusväärsed. Kohtukolleegium kaitsja kriitikaga ei nõustu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  2. novembri
  3. a otsuse nr 3-1-1-105-13 punktis 14.2 selgitanud, et ekslik on arusaam, nagu tuleks nn endisest kaassüüdistatavast tunnistaja ütlused lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks KrMS § 2871 lg-s 5 sätestatu tõttu, s.o tulenevalt asjaolust, et sellist tunnistajat kriminaalkaristuse eest ei hoiatata. Esiteks on kirjeldatud käsitlus otseses vastuolus KrMS § 61 lg -s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Teisalt muudaks kassaatorite arusaama jaatamine KrMS § 2871 lg-s 5 tähendatud isiku tunnistajana ülekuulamise üldse tarbetuks. Praeguses asjas on maakohus piisava põhjalikkusega selgitanud, miks ta tunnistajate ütlused usaldusväärseks loeb ning mika ta V. Mironenko ütlusi ennastõigustavaks peab. Seda eelkõige seetõttu, et tunnistajate ütlused on omavahel kooskõlas ja need on kooskõlas neiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil avaldatud tõenditega. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ja prokuröri apellatsioonivastuses toodud seisukohaga, et tõendeid tuleb hinnata kogumis ja nii on praeguses kriminaalasjas maakohus otsuse tegemisel ka toiminud. Kaitsja jätab tähelepanuta, et G.D ja teiste V. Mironenko endistest kaassüüdistavatest tunnistajate süüküsimus oli lahendatud enne nende ülekuulamist tänavu jaanuaris toimunud kohtuistungitel, millest tulenevalt ei saanud nad oma saatust antavate ütlustega mõjutada. Kaitsja on käsitlenud oma apellatsioonis korduvalt K. Dekterjovi ütlusi. Kohtukolleegium jätab selles osas kaitsja apellatsiooni väited tähelepanuta, sest K. Dekterjov ei olnud praeguses krimi naalasjas süüdistatav. Kuna K. Dekterjovi asukoht ei ole teada ja ta hoidis kohtulikust uurimisest kõrvale, siis on tema suhtes materjalid eraldatud iseseisvasse menetlusse juba enne praeguse kriminaalasja kohtusse saatmist. K. Dekterjov i ei ole praeguse kriminaalasja kohtumenetluses üle kuulatud ning seetõttu ei ole maakohtule esitatud tema kohtueelses menetluses antud ütlusi. Seega ei ole K. Dekterjovi ütlusi kohtulikul uurimisel tõendina esitatud 12
(13)ega uuritud. Seetõttu nõustub kohtukolleegium prokuröri vastuväites esitatud seisukohaga, et kaitsja on eiranud KrMS § 15 lg 1,2 ja § 300 lg 1 toodud põhimõtet, et kohtumenetluses tuleb kriminaalasja lahendamisel tugineda vaid kohtulikul uurimisel uuritud tõenditele. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsja taotlusega V. Mironenko talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. 8.6 Kaitsja on esitanud alternatiivse taotluse juhuks, kui ringkonnakohus kaitsja apellatsiooniga süü tõendatusse osas ei nõustu. Nimelt taotleb kaitsja kergendada V. Mironenkole mõistetud karistust. Mille vastu on maakohus V. Mironenkole karistuse mõistmisel eksinud, seda apellatsioonist ei nähtu. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Seda seisukohta on korranud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma20. märtsi 2017. a otsuse nr 3 -1-1-6-17 punktis 7. Kohtukolleegium leiab, et praeguses asjas tehtud maakohtu otsuses selliseid eksimusi ei esine. Sellistele eksimustele ei viita ka kaitsja oma apellatsioonis. Maakohus on põhjendanud V. Mironenkole mõistetud karistust piisava põhjalikkusega, pidades silmas Riigikohtu kolleegiumi s eisukohtu karistuse mõistmise küsimuses. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustegaega pea vajalikuks neid korrata. 9. J uhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 19. mai 2020. a kohtuotsuse V. Mironenko süüdistusasjas muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.