KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtunikud Janar Jäätma, Kaire Pikamäe ja Veiko Vaske Otsuse tegemise aeg ja koht 30. mai 2025, Tallinn Haldusasja number 3-23-671 U.C ka

) § 9 lg 1 p-st 1. Samuti ei ole tegemist teabega, mis mõjutab või võib mõjutada mistahes kriminaalmenetlust. Ettekirjutuses ei ole esitatud ühtegi põhjendust, miks RAB kahtleb, et tegemist ei ole kaebaja omandiga ning miks ta leiab, et sellest varast saab kasu hoopis keegi teine. RAB ja kohus on kaebaja eest andmeid küll salastanud, kuid sellised elementaarsed põhjendused peavad haldusaktis sisalduma selleks, et isik saaks kaitsta oma õigusi; 2) ettekirjutusest ei selgu, millisel alusel on kaebaja juurdepääsu ettekirjutuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid sisaldavale dokumendile piiratud; 3) ettekirjutuses puuduvad põhjendused, mida RAB ise on teinud selleks, et haldusmenetluses kaebaja kontol oleva vara tegelikku kasusaajat välja selgitada ja millisel põhjusel see on ebaõnnestunud; 4) RAB-l on laiaulatuslikud volitused pääseda ligi krediidiasutustes olevale teabele ning riiklikele andmebaasidele. Ettekirjutusest ei nähtu, millised konkreetsed tehingud on RAB arvates rahapesu kahtlased ning milliseid tõendeid tuleks kaebajal RAB-le esitada; 5) ettekirjutuse resolutsioon ei vasta

§-le 57 lg 6. Ei selgu, kumba

§ 9lg 1 p-s 1 ja 2 sätestatud alust RAB asjakohaseks pidas.

Seda enam olnuks oluline tuua välja tehingud, mille kohta kaebaja peaks andma selgitusi ja esitama tõendeid. Seaduse sätete ümberkirjutamine haldusakti motiive ei asenda. 3. Vastustaja taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) halduskohus saab hinnata, kas RAB on ettekirjutuse tegemisel järginud halduskohtu loa piire (luba anti haldusasjas nr 3-23-352). Kaebajal on võimalik esitada vastuväited ja omapoolsed tõendid RAB seisukohale, et kontol oleva vara tegelik omanik on just kaebaja. Muid õiguslikke aspekte halduskohus ettekirjutuste (aastane vara käsutamise piirang) vaidlustamisel kontrollima ei hakka. Lisaks on kaebajal õigus

§ 57

lg 10 alusel esitada kohtule ja haldusmenetluses RAB-le tõendid vara legaalse päritolu kohta; 2) kuna kaebaja ei ole kaebuses (ega haldusmenetluses) esitanud mitte ühtegi tõendit ega väidet vara legaalse omandiõiguse kohta, siis selles osas on kaebus jäänud tõendamata; 3) RAB on ettekirjutuse tegemisel järginud halduskohtu loa piire. RAB esitas 17. veebruaril 2023 halduskohtule taotluse

§ 57

lg 6 alusel kaebaja kasvukontol oleva vara käsutamise piiramiseks kuni omandiõiguse tuvastamiseni, aga mitte kauemaks kui üheks aastaks (haldusasi nr 3-23-352). Tallinna Halduskohus rahuldas oma 20.02.2023 määrusega RAB taotluse. RAB tegi seejärel

1. veebruaril 2023 ettekirjutuse.
2. Tallinna Halduskohus jättis
3. septembri
4. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 2

§ 57

lg-s 6 sätestatud tingimused ja kaebaja ei olnud toonud välja selliseid asjaolusid või põhjendusi, millest saaks järeldada, et meetme kohaldamine riivab tema õigusi ebaproportsionaalselt; 2) halduskohtu luba oli ettekirjutuse tegemise eelduseks. Ettekirjutus anti kohtumäärusega antud loa täitmiseks. Kaebaja ei saa tugineda väitele, et halduskohus andis loa õigusvastaselt, sest neid asjaolusid kontrolliti teises haldusasjas. Need lahendid on jõustunud; 3) kaebaja kasvukontol oleva vara käsutamise piiramise faktiliseks aluseks on vaidlustatud ettekirjutus; 4) ettekirjutuse õiguspärasuse kontroll ei ole piiratud üksnes halduskohtu poolt antud loa piiridega (vt TlnRngKm 3-23-716 ja 3-23-643). RAB on käesolevas vaidluses mõistnud ettekirjutuse õiguspärasuse üle peetava kohtuvaidluse piire ekslikult. Kohus ei saa ettekirjutuse õiguspärasuse eeldusena kontrollida, kas halduskohus on loa andmisel kohaldanud õigesti

§ 56

lõiget 6, s.t, kas vara käsutamise piiramise eeldused esinevad ja kas vara käsutamise piiramine on õiguslikult võimalik. Nimetatud asjaolud on praeguses asjas tehtud kindlaks haldusasjas nr 3-23-

1. Sellest järelduvalt saab kohus kontrollida ettekirjutuse õiguspärasuse üle peetavas kohtuvaidluses lisaks sellele, kas RAB on ettekirjutuse tegemisel jäänud kohtu poolt antud loa piiridesse, ka seda, kas ettekirjutuse tegemise hetkel esines asjaolusid, mille tõttu oleks RAB pidanud jätma kohtu poolt antud loa realiseerimata. Nimetatud asjaoluks võiks olla näiteks RAB-ile kasvukontol oleva raha legaalse päritolu kohta tõendite esitamine; 5) ettekirjutuse tegemisel ei ole ületatud Tallinna Halduskohtu
2. veebruari
3. a määrusega haldusasjas nr 3-23-352 antud loa piire; 6) kohtule
4. mai
5. a RAB vastusest ja kohtuistungil esitatud avaldatust järeldub, et kaebaja pole RAB-le esitanud dokumente või selgitusi, mille alusel oleks võimalik tuvastada vara legaalset päritolu või tõendada omandiõiguse tekkimist legaalsel viisil. Kaebaja etteheited on üksnes menetluslikud. Tallinna Ringkonnakohus selgitas
6. augusti
7. a määruses haldusasjas nr 3-23-352, et RAB põhjendatud kahtlust süvendab puudutatud isiku tegevusetus. Kohus selgitas, et ehkki vara käsutamise piiramine riivab konto omaniku õigusi intensiivselt, tagab käsutuspiirang vara säilimise ja meetme rakendamine on ajaliselt piiratud. Kuna on kahtlus, et vara on seotud rahapesuga, mida iseloomustab selle päritolu varjamine ja soov jätta muljet, et see on saadud seaduslikul teel, võib kahelda selles, et see säilib ilma käsutuspiiranguta; 7) kaebaja ei ole pärast seda, kui kohus andis RAB-le loa kaebaja kasvukontol oleva vara käsutamise piiramiseks, esitanud RAB-le ühtegi tõendit ega väidet vara legaalse päritolu tõendamiseks. RAB-l puudus alus jätta konto käsutamiseks antud luba realiseerimata. Kaebaja ei ole tõendanud, et vara, mille piirangu alt vabastamist ta soovib, on legaalse päritoluga ja vara omandiõigus kuulub kaebajale. RAB ei saa seejuures kaebajale täpselt ette kirjutada, milliseid tõendeid kaebajal tuleks RAB-le esitada; 8) RAB ei saa eeldada, et kaebaja on kontol oleva raha omanik; 9) ettekirjutus ei ole nõutaval määral põhjendatud ning sisaldab valdavas osas üksnes õigusnormide ümberkirjutusi, millest RAB ettekirjutuse tegemisel lähtus. Kuigi ettekirjutuse motivatsioonis esineb olulisi puudusi, ei saa ainuüksi see olla aluseks ettekirjutuse tühistamiseks. Põhjendamispuudused ei mõjutanud asja otsustamist (HMS § 58). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8. Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 3

§ 57lg 6 tõlgendamisel tuleb juhinduda RKHK asjas nr 3-23-2858.

Meetme kohaldamise eeldused polnud täidetud. Kaebaja oli vara omanik.

1. Vastustaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) vaidlustatud ettekirjutus on põhjendatud. Ettekirjutuses tugineti samadele asjaoludele ja õiguslikele hinnangutele, mis esitati haldusasjas nr 3-23-352; 2) halduskohus hindas asjas nr 3-23-352 kaebaja väiteid. Kaebaja pole esitanud tõendeid, millest nähtuks vara legaalne päritolu. RAB järgis halduskohtu antud loa piire; 3) RAB sai kohtu suunistest valesti aru, kuna kohus ei selgitanud, et käesoleva asja lahendamiseks on vajalik esitada
2. veebruari
3. a ettekirjutus, millega RAB piiras vara, olgugi, et kohus haldusasjas nr 3-23-352 ettekirjutuse nr 3-1/183-1 aluseks olevaid faktilisi asjaolusid juba kontrollis; 4) kaebajale oli enne apellatsioonkaebuse esitamist teada, milles seisneb RAB kahtlustuse sisu; 5)

§ 57lg 6 eesmärk on tagada, et raha säiliks.

Raha legaalne päritolu lõpetab meetme kohaldamise; 6) RAB-l oli hüpotees, et piiratud vara võib olla seotud Ameerika Ühendriikides läbiviidava kriminaalmenetlusega. Kaebaja on X alaealine poeg (sündinud XXXX. aastal). Samuti oli RAB-le teada, et X ja Y suhtes on alustatud Ameerika Ühendriikides kriminaalmenetlus pettuse ja rahapesu süüteo toimepanemises; 7)

§ 57

lg 6 eeldused ei saa olla samad, mis on

§ 57lg 7 eeldused.

Vara omanik piirangu seadmisel polnud teada. Tõendite kogumist ei ole võimalik viia läbi üksnes

§ 57lõigetes 1 ja 3 ette nähtud ajaraames.

Selline arusaam ei vasta väljakujunenud praktikale ega rahvusvahelise koostöö tegelikule kestusele. Kui lähtuda Tallinna Ringkonnakohtu (15.04.2025 haldusasi nr 3-23-716) tõlgendusest, välistaks see ajutise käsutuspiirangu kehtestamise juhtudel, kus rahvusvaheline teabevahetus venib, mis on sageli vältimatu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. RAB kehtestas
2. novembri
3. a ettekirjutusega kaebaja kasvukontol olevale varale käsutuspiirangu 30 kalendripäevaks. RAB kehtestas
4. detsembri
5. a ettekirjutusega kaebaja kasvukontol olevale varale käsutuspiirangu 60 kalendripäevaks. RAB esitas
6. veebruaril 2023 halduskohtule taotluse saada luba kaebaja kasvukonto käsutamise piiramiseks kuni vara omaniku kindlaks tegemiseni või vara legaalse päritolu tõendamiseni, aga mitte kauemaks kui üheks aastaks. Tallinna Halduskohus rahuldas
7. veebruari
8. a määrusega asjas 3-23-352 RAB-i taotluse. RAB kohustas
9. veebruari
10. a ettekirjutusega krediidiasutust piirama kaebaja kasvukonto käsutamist kuni vara omaniku kindlaks tegemiseni või vara legaalse päritolu tõendamiseni, kuid mitte kauemaks kui üks aasta.
11. RAB tugines vaidlustatud ettekirjutuse tegemisel

§ 57lg-le 6.

Samuti oli vaidlustatud ettekirjutuses viidatud haldusasjale nr 3-23-352, milles Tallinna Ringkonnakohus asus määruse p-s 12 seisukohale, et RAB oli taotluses põhjendanud kahtlust, et puudutatud 4

§ 57

lg 6 sätestab, et kui vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat ei ole õnnestunud kindlaks teha, võib RAB taotleda halduskohtult luba vara käsutamise piiramiseks kuni vara omaniku või tegeliku kasusaaja kindlakstegemiseni, seda ka kriminaalmenetluse lõpetamisel, kuid mitte rohkem kui üheks aastaks. 10. Tallinna Ringkonnakohus asus 15. aprilli 2025. a otsuses asjas nr 3-23-716

§ 57lg 6 tõlgendamisel järgmisele seisukohale: „10.

RAB on ettekirjutuses otsustanud kohaldada kaebaja nimele avatud kontole käsutuspiirangu kuni vara omaniku kindlaks tegemiseni või vara legaalse päritolu tõendamiseni.

§ 57

lg 6 ei võimalda seada 1-aastast piirangut kuni vara legaalse päritolu tõendamiseni. Ei ole mõeldav, et vara legaalne päritolu tuvastatakse enne, kui on kindlaks tehtud vara omanik. Kui vara tegelik omanik ja kasusaaja on mõlemad teada, aga vara legaalne päritolu on tõendamata, lubavad RahPTS § 57 lg-d 1 ja 3 käsutuspiirangu seada maksimaalselt 30+60 kalendripäevaks. Järelikult on ettekirjutuse ajalise kehtivuse tingimuse kuni vara legaalse päritolu tõendamiseni osas RAB ettekirjutus õigusvastane.

1. Teiseks tuleb tähele panna, et RAB ei ole ettekirjutuses otsustanud kohaldada piirangut kuni vara tegeliku kasusaaja kindlakstegemiseni, vaid ainult kuni vara omaniku kindlakstegemiseni. Seega on ettekirjutuse õiguspärasuse eelduseks asjaolu, et asjaomasel kontol asuva vara omanik ei ole teada. Lisaks peab olema ettekirjutuses näidatud, et vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat ei ole õnnestunud kindlaks teha.
2. Tingimust „vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat ei ole õnnestunud kindlaks teha“ (edaspidi vaidlusalune tingimus) kasutatakse ka

§ 57lg-s 7.

Riigikohtu halduskolleegium leidis 31.03.2025 määruses asjas nr 3-23-2858 (p-d 26–32) vaidlusaluse tingimuse kohta järgmist. Seda ei saa mõista viisil, et kontol oleva vara puhul tuleks sätet sisustada grammatiliselt, küsides üksnes vara tegeliku kasusaaja järele, ning et omandiõigusel ei ole üldse tähtsust.

§ 57

tuleb tõlgendada süstemaatiliselt, ka koostoimes lõikega 8, mistõttu tuleb seda vaidlusalust tingimust mõista viisil, et ei ole õnnestunud kindlaks teha kontol oleva vara omanikku või tegelikku kasusaajat. Kehtiv seadus ei võimalda tõlgendust, et vaidlusalune tingimus ei tähenda küsimist kontol oleva vara (tsiviilõigusliku) omaniku, vaid kitsamalt kontol oleva vara n-ö varasema seadusliku omaniku järele. Konto omaniku tsiviilõiguslikus mõttes omandiõigus kontol olevale varale ei sõltu sellest, kas kontole jõudnud vahendid on saadud seaduslikul või ebaseaduslikul teel. Seda ei muuda ka

§ 57lg-s 8 5

§ 57

lg 8 ei sätesta, et eraõiguslikud omandiõiguse põhimõtted ei kohaldu ning et konto omanik ei ole kontol oleva vara omanik. Kui seadusandja soovinuks

§-s 57 vara omaniku all silmas pidada üksnes rahapesu eelkuriteo kannatanut, kes n-ö varasema seadusliku omanikuna valduse või omandi kuritegeliku tegevuse tõttu kaotas, tulnuks see selgelt sätestada. Kehtiv seadus nii ette ei näe. Kannatanust kui omanikust lähtumine tooks kaasa ka uusi tõlgendusprobleeme. Kontole laekuv muutub konto omaniku omandiks, mistõttu ei ole üldjuhul kahtlust, kes on tsiviilõiguslikus mõttes kontovara omanik. Erandiks võib olla näiteks fiktiivse identiteediga avatud konto. Vaidlusalune tingimus on täidetud juhul, kui kontovara tegelik kasusaaja (ehk majanduslikus mõttes omanik) ei ole teada. See hõlmab ka juhtumeid, kus isik on kinnitanud enda variisikuks olemist.“

1. Ringkonnakohus jääb ka praeguses asjas eespool kajastatud tõlgenduse juurde.
2. Kasvukonto omanik on kaebaja ja sellel asuv vara on kaebaja omandis. Viimati märgitut sõltumata sellest, kas raha algupära on tagasi viidav väidetavalt X ja Y toime pandud kuritegude ohvriks langenud kannatanuteni. Kaebaja pole soovinud rahast loobuda ega ole väitnud, et ta on variisik. Kahtluse kohaselt oli väidetavad eel- ja rahapesukuriteod toime pannud mitte tuvastamata isik, vaid X ja Y. Tulenevalt Riigikohtu osundatud lahendi tõlgendusest ei saa vara omanikuna ega tegeliku kasusaajana käsitada väidetavate kuritegude kannatanuid. Kehtiv seadus ei võimalda seega taolisele rahale seada

§ 57

lg 6 alusel käsutuspiirangut kuni 1 aastaks ega hiljem seda lg 7 alusel halduskonfiskeerida. Seda saab teha kriminaalmenetluses, siinsel juhtumil USA ja/või Eesti kriminaalmenetluse normide järgi. Kontol olevale rahale halduskorras piirangute seadmine oli lubatav üksnes RahPTS § 57 lg-tes 1 ja 3 sätestatud tähtaegadeks. Selle aja jooksul saab RAB otsustada kriminaalmenetluse alustamise kohta pädevatele asutustele ettepanekute tegemise üle. 13.

§ 57

lg-s 6 sätestatud pikaajalise piirangu alused on sätte eeldustest nähtuvalt sarnased

§ 57

lg-s 7 ette nähtud halduskonfiskeerimisega ning selle tegemise alused on kitsamad kui

§ 57lg-s 1 ja 3 sätestatud ettekirjutuse alused.

Järelikult saab

§ 57

lg-s 6 sätestatud piirangut kohaldada eesmärgiga tagada vara säilimine, et tagastada see omanikule ning selle ebaõnnestumise korral tagada halduskonfiskeerimist, et vältida rahapesu kahtlusega raha jäämist finantssüsteemi. Seega saab nimetatud ettekirjutuse teha eeskätt olukorras, kus tegu on n-ö peremehetu varaga. Kuna käsutuspiirangu seadmine peab olema eesmärgipärane, langevad

§ 57

lg 6 kohaldamise eeldused kokku

§ 57lg 7 eeldustega.

Üheks olulisemaks eelduseks on seejuures asjaolu, et vara ei ole võimalik mõjuval põhjusel arestida ja konfiskeerida kriminaalmenetluses (vrd RKHKm 323-2858 p-d 14–17.5). Kui selguvad vara omanik ja tegelik kasusaaja, on reeglina piisavalt teavet, et otsustada kriminaalmenetluse alustamise üle. RAB kui järelevalve tegija peab

§ 57lg-tes 1 ja 3 sätestatud tähtaegade jooksul teavitama pädevaid asutusi kuriteo 6

§ 57lg 6 alusel käsutuspiirangu seadmise ettekirjutus on õigusvastane.

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskulud jäävad seega vastustaja kanda. Vastustajalt tuleb välja mõista riigilõiv 40 eurot. Lisaks sellele tuleb välja mõista vajalik ja põhjendatud esindajakulu (HKMS § 109 lg 6). Kaebaja taotles esimeses astmes 1219,20 euro ja teises astmes 1574,40 euro suurust hüvitist. Kõik kulud kokku on 2793,60 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul, arvestades asja mahtu ja keerukust, on tegemist põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga, mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 7