KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tristan Ploom Otsuse tegemise aeg ja koht 15.08.2025, Tallinn Haldusasja number 3-24-3042 Haldusasi X. X kaebus Sotsiaalkindlustusa

) §-le 636 tema osas

§ 39lõigetes 61-63 sätestatud erikord.

Seega jättis vastustaja otsuse muutmata.

1. Kaebaja esitas 23.04.2025 täpsustatud ja täiendatud kaebuse, milles nõuab SKA 04.07.2024 otsuse ja 11.10.2024 vaideotsuse tühistamist ning SKA kohustamist. KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
2. Kaebaja nõuab SKA 04.07.2024 otsuse ja 11.01.2024 vaideotsuse tühistamist ning SKA kohustamist (s.o kohustada SKA-d määrama kaebajale alates 07.09.2024 seoses tema xxxx. aastal sündinud lapse kasvatamisega jagatav vanemahüvitis kooskõlas perehüvitiste seaduse § 43 lõikega 1).
3. Vastustaja on seisukohal, et kuna Y. sündis xx.xx.xxxx, siis tema osas

§ 39lg 6 1 ei kohaldu.

Seejuures on vastustaja jätnud aga tähelepanuta

§ 43lg 1.

8. Võttes arvesse, et D. ja Y. vanusevahe on vähem kui kolm aastat, tuleb ka Y. hüvitis arvutada samadel alustel nagu D. hüvitis. Seega ei hakka

§ 39

lg 6 1 kohalduma küll pärast 31.12.2023 sündinud lastele, kuid kui laste väikese vanusevahe tõttu see selle pere lastele juba kohaldub, siis ei katke selle kohaldumine ka ära. 9. Perehüvitiste seaduse muutmise seaduse, millega

§ 39lg 61 kehtestati, seletuskirjas on selgitatud, et meetme kehtestamise eesmärgiks oli: a) vältida lastesaamise edasilükkamist 2

-i muutmise eelnõu eesmärk on ennetada ja leevendada lastega perede koroonaviiruse pandeemilise leviku põhjustatud sotsiaalmajanduslikke probleeme ning toetada senisest tõhusamalt sündimust ja laste kasvatamist. Lisaks on välja toodud, et majanduse ja tööturu madalseisu aeg võib samas olla paljudele sobiv võimalus keskenduda perele ja laste kasvatamisele, mis on vaga vajalik ka riigi kestlikkuse tagamiseks. Ajutiselt halvenenud majandusolud ei tohiks takistada pereplaneerimist ega põhjustada sündide edasilükkamist inimesest endast sõltumatutel asjaoludel. Edasi lükatud sünnid ei pruugi eri põhjustel hiljem enam teoks saada. Samuti on oht, et esimese lapse sünni hilisemasse vanusesse nihkumisel ei pruugi peredel enam olla võimalust järgmiste laste sunniks. Riigi kestlikkuse jaoks on oluline, et õigusaktid võimaldaksid peresid toetada ja sündimust suurendada ka majanduslikult keerulisel ajal. 10. Eeltoodust tulenevalt oli

§ 39

lg 61 kehtestamise eesmärgiks leevendada lastega peredele koroonaviiruse pandeemiast tingitud mõjusid, et nad laste saamist edasi ei lükkaks. 11. Kuna D. ja Y. vanusevahe on ligikaudu aasta ja kolm kuud, siis ei ole kaebaja saanudki vahepeal tööle minna. Seega tema jaoks alles pandeemiast tingitud mõjud kestavad ehk

§ 39lg 61 kohaldamise eesmärk ei ole veel ära langenud.

12. Ka ei olnud sellises olukorras seadusandja eesmärk välistada

§ 43lg 1 kohaldamine.

Nimelt kehtib

§ 43lg 1 praeguses sõnastuses alates 01.04.2022.

13. Enne seda kehtis

§ 41

lg 1, mille kohaselt kui vanemahüvitise taotlejal, kelle lapse sünni vahe eelmise lapse sünniga on lühem kui kaks aastat ja kuus kuud, on käesoleva seaduse §- de 37–40 alusel arvutatud ühe kalendrikuu keskmine tulu väiksem kui talle eelmisel korral määratud hüvitise arvutamise aluseks olnud tulu või see on sellega võrdne, arvutatakse hüvitise suurus varasemast tulust. 14.

§ 41

lg 1 (eelnõus § 44) kehtestamise seletuskirja kohaselt on meetme eesmark soodustada laste järjestikusi sunde. Kui laste sundide vahe on alla kahe aasta ja kuue kuu ning uus hüvitis on vaiksem kui eelmise lapse kohta makstud hüvitis, arvutatakse ka uus hüvitis varasemast tulust (lõige 1). Vanem ei pea peale lapse sundi töötama tervet kalendriaastat, et järgmise lapse sünni korral saada hüvitist sajaprotsendilise tootasu suuruses. Ilma selle sätteta võib laste sundide vahe venida pikaks, et vanem jõuaks uuesti välja teenida hüvitise oma töötasu suuruses. See meede soosib ka kahe lapse sunni vahel töötamist – varasem hüvitis säilib nii juhul, kui vanem laste sundimise vahel üldse ei töötanud, kui ka juhul, kui ta töötas, kuid sai vaiksema sissetuleku. 15. Analoogne säte juba enne

-i kehtima hakkamist (vt enne

-i kehtinud vanemahüvitise seaduse § 3 lg 8). Kuna VHS ja

vastavad sätted on analoogsed, siis kehtivad Riigikohtu seisukohad (vt nt Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-61-11 p 11) ka käesolevas asjas. Eeltoodust tulenevalt on seadusandja soosinud järjestikku laste saamist ning säilitada seejuures hüvitis ka siis, kui vanemal ei õnnestunud laste järjestikku saamise tõttu vahepeal tööl käia. Seega ei ole seadusandja eesmärgiks olnud vahepealsete seadusemuudatuste tõttu jätta

§ 43lg 1 kohaldamata.

16. Järelikult ei olegi käesolevas asjas oluline see, kas Y. osas kohaldub

§ 39lg 6 1.

Põhiküsimus on hoopis

§ 43lg 1 kohaldamise osas.

Isegi kui Y. osas

§ 39

lg 6 1 kohaldamine välistada, ei muuda see mitte kuidagi

§ 43

lg 1 kohaldamist.

§ 43lg 1 näol on tegemist kehtiva sättega ning seadusandja ei ole selle kohaldumise osas mingit erisust kehtestanud. Järelikult kohaldub see ka Y.le. 3

-i muutmise seaduse, millega

§-st § 63 6 kehtestati, seletuskirjas on selgitatud, et kui taotlejal, kelle vanemahüvitis on arvutatud eelnõus nimetatud erisusest lahtudes, sunnib järgmine laps parast 31. detsembrit 2023, st ajal, kui vanemahüvitise arvestusperioodist ei arvestata enam välja töötuna oldud aega, aga laste sunni vahe on lühem kui kolm aastat, siis kohaldatakse vanemahüvitise arvutamisel laste järjestikuse sunni sätteid (

-i § 41). See tahendab, et kui hüvitise taotlejale arvutatud vanemahüvitis on uue lapsega vaiksem talle eelmisel korral maaratud hüvitisest või sellega võrdne, makstakse taotlejale vanemahüvitist varasemas suuruses. Järelikult on seadusandja tahe ka praegu, et kui laste vanusevahe on vähem kui kolm aastat, siis kohaldub vanema lapse osas arvutatud hüvitis ehk antud juhul tuleks Y. hüvitis arvutada samadel alustel, mis D. hüvitis. 18. D. hüvitise määramise aluseks oli eelmise lapse F. hüvitise määramise aluseks oleva arvestusperioodi tulult makstud sotsiaalmaks 249,96 eurot. Nii F. kui D. ga seotud hüvitise määramise ajal kehtis aga

§ 39

lg 61 ehk arvestusperioodi kalendripäevade arvust lahutati peale töövõimetuslehe alusel ajutiselt töölt vabastatud päevade arvu ka arvestusperioodil töötuna arvel oldud nende päevade arv, mis töövõimetuslehe päevadega ei kattunud. 19. Seega sai vastustaja D. hüvitise ühe päeva suuruseks 143,04 eurot (bruto). Ka Y. hüvitise arvutamisel võttis vastustaja aluseks D. hüvitise arvutamise aluseks oleva arvestusperioodi tulult makstud sotsiaalmaksu 249,96 eurot. Kuna aga Y. hüvitise määramisel enam

§ 39lg 61 ei kohaldatud, siis sai vastustaja Y.

hüvitise suuruseks 27,33 eurot (bruto) päevas. 20. Vastustaja jättis aga tähelepanuta, et ka tulu suurusest lähtudes viib see sama tulemuseni ning hüvitis ei vähene (vrd

§ 43lg 1).

Viidatud sättest lähtuvalt tuleb Y. hüvitise arvestamise aluseks olevat

§ 39-42 alusel arvestatud ühe kalendrikuu keskmist tulu võrrelda D.

hüvitise arvestamise aluseks olnud

§ 39-42 alusel arvestatud ühe kalendrikuu keskmise tuluga.

21.

§ 39

-42 hulka kuulub ka

§ 39lg 61, mida otseselt Y.

puhul lihtsalt enam ei kohaldata. Võttes aga arvesse, et D. puhul see kohaldus ja võrrelda tuleb

§ 39

-42 alusel arvestatud ühe kalendrikuu keskmisi tulusid, siis ei saa seda kunstlikult lihtsalt võrdlusest välja võtta. Seega arvestati D. tulu vastavalt

§-dele 39-42 ning võeti arvesse ka

§ 39lg 6 1.

Nii saadi vastavalt 20.03.2023 otsusele ühe kalendrikuu keskmiseks tuluks 5826,57 eurot (bruto). 22. Kuna Y. puhul

§ 39lg 6 1 ei kohaldata, viiks vastustaja arvestuste kohaselt Y.

puhul

§-dele 39-42 arvestatav ühe kalendrikuu keskmine tulu oluliselt väiksema tulemuseni. Järelikult kui võrrelda

§ 39-42 alusel arvestatud ühe kalendrikuu keskmisi tulusid, oleks Y.

oma väiksem. Seega kuulub

§ 43

lg 1 alusel kohaldamisele D.

§ 39-42 alusel arvestatud ühe kalendrikuu keskmine tulu ja arvestatakse ka Y.

hüvitis vastavalt sellele. Seda hoolimata sellest, et D. puhul kohaldati ühe kalendrikuu keskmise tulu arvestamisel ka

§ 39lg 61.

23.

§ 43

lg 1 eesmärk on siiski selles, et kui järjestikku sündinud laste sünni vahe on lühem kui kolm aastat, siis hüvitise suurus ei vähene. Vastupidisel juhul kaotaks

§ 39lg 6 1 oma eesmärgi.

1. Seejuures ei ole asjakohane vastustaja viide sellele, et ka F. ja D. hüvitise määrad ei olnud samad. Selles olukorras oli tegemist erinevate vanemahüvitise piirmääradega. VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Kaebus tuleb jätta rahuldamata. 4

§ 43lg 1 alusel ja vastustaja nõustub sellega.

Antud sättele on otsuses ka tuginetud. Kaebaja laste sünni vahe oli lühem kui kolm aastat, sest Y. sündis xx.xx.xxxx ja D. xx.xx.xxxx. 29. Seoses eelmise lapse ehk D. ga määratud vanemahüvitise arvestusperioodiks oli 01.06.2021 – 31.05.2022, kus kaebajal samuti tulu puudus, mistõttu määrati kaebajale jagatav vanemahüvitis seoses D. kasvatamisega lähtuvalt eelmise lapsega (F. sündinud xx.xx.xxxx) seoses määratud vanemahüvitise arvutamise aluseks olnud tulust, st samuti

§ 43lg 1 alusel.

1. Seoses F. kasvatamisega määrati kaebajale 01.11.2021 otsusega vanemahüvitis summas 3098,97 eurot kuus, kusjuures aluseks võeti arvestusperioodi 01.08.2019 – 31.07.2020 tulult makstud sotsiaalmaks 249,96 eurot.
2. Seoses 01.11.2021 otsuse ja ka seoses D. kasvatamisega määratud vanemahüvitise määramise 20.03.2023 otsuse tegemisel võeti aluseks F.ga seotud arvestusperioodi 01.08.2019 – 31.07.2020 tulu 249,96 eurot, misjärel arvutati vanemahüvitis lähtuvalt sel hetkel kehtinud reeglitest.
3. 01.11.2021 otsuse puhul lähtuti toonases redaktsioonis

§ 37

lg-st 41 ja 20.03.2023 otsuse puhul toonases redaktsioonis

§ 39

lg-st 61, mis mõlemad sätestasid, et arvestusperioodi kalendripäevade arvust lahutatakse peale töövõimetuslehe alusel ajutiselt töölt vabastatud päevade arvu ka arvestusperioodil töötuna arvel oldud nende päevade arv, mis töövõimetuslehe päevadega ei kattu.

1. 04.07.2024 otsuse tegemisel võeti samuti aluseks arvestusperioodi 01.08.2019 – 31.07.2020 tulu 249,96 eurot ning vanemahüvitise suuruse arvutamisel lähtuti otsuse tegemise hetkel kehtinud redaktsioonist.
2. 04.07.2024 sätestas

§ 39

lg 61 - Kui isik on olnud arvestusperioodi jooksul Eesti Töötukassas töötuna arvel, lähtutakse vanemahüvitise suuruse arvutamisel käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud põhimõtetest, kuid arvestusperioodi kalendripäevade arvust lahutatakse peale töövõimetuslehe alusel ajutiselt töölt vabastatud päevade arvu ka arvestusperioodil töötuna arvel oldud nende päevade arv, mis töövõimetuslehe päevadega ei kattu. Lisaks sätestas ja sätestab

§ 636

, et

§ 39lõigetes 61–63 sätestatut rakendatakse tagasiulatuvalt ajavahemikus 2021.

aasta

1. jaanuarist kuni
2. aasta
3. detsembrini sündinud laste puhul.
4. Seega võeti kaebaja vanemahüvitise suuruse arvutamisel 04.07.2024 aluseks

§ 43

lg 1, mis näeb ette vanemahüvitise arvutamise varasemast tulust ehk antud juhul arvestusperioodi 01.08.2019 – 31.07.2020 tulust, st sel perioodil tulult makstud sotsiaalmaksu 249,96 eurot. 36.

§ 43

lg 1 ei näe ette vanemahüvitise määramist lähtuvalt varasemalt määratud vanemahüvitise suurusest, st et selle sätte alusel ei määrata ühes ja samas suuruses vanemahüvitist järjestikuste laste puhul, vaid vanemahüvitise suuruse arvutamise aluseks tuleb võtta varasemalt vanemahüvitise suuruse arvutamise aluseks olnud tulu. Ka vanemahüvitise määramisel seoses D. ga (20.03.2023 otsus) ei määratud kaebajale vanemahüvitist samas suuruses nagu eelmise lapse ehk F.ga (01.11.2021 otsus). 5

§ 40

lg 1) ning jagades selle 30- ga (

§ 40lg 3) on päevamääraks 143,04 eurot.

Aastal 2021 määrati kaebajale vanemahüvitis 3098,97 eurot kuus. 37. Vastustajal ei ole võimalik arvutada aastal 2024 kaebaja vanemahüvitist lähtuvalt

§ 39

lg-st 61, mis tulenevalt

§-st 636 ei kohaldu aastal 2024 sündinud lapse puhul. 38.

§ 39

lg 1 kohaselt arvutatakse ühe kalendripäeva vanemahüvitise suurus vanemahüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust, millelt on tasutud sotsiaalmaks. Ühe kalendrikuu keskmine tulu on sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis arvutatakse sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel (

§ 39lg 2).

Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suurus on arvestusperioodi isikustatud sotsiaalmaksu ja selle kalendrikuude arvu jagatis (

§ 39lg 5).

39. Tulenevalt

§ 636

rakendatakse

§ 39lõigetes 61–63 sätestatut ajavahemikus 2021.

aasta

1. jaanuarist kuni
2. aasta
3. detsembrini sündinud laste puhul, st et need ei kuulu enam rakendamisele kaebaja
4. aastal sündinud lapse puhul. Aastal 2024 ei ole enam alust lahutada arvestusperioodi kalendripäevade arvust lisaks töövõimetuslehe alusel ajutiselt töölt vabastatud päevade arvule arvestusperioodil töötuna arvel oldud päevade arvu. 40.

§ 42

lg 1 sätestab, et kui

§ 39

lõigete 2–6 alusel arvutatud ühe kalendrikuu keskmine tulu on vanemahüvitise taotlejal väiksem kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär, võrdub ühe kalendripäeva vanemahüvitise suurus töötasu alammäära ja arvu 30 jagatisega. Alates 01.01.2024 oli töötasu alammäär 820 eurot ja ühe päeva hüvitise suurus seega 27,33 eurot (820 : 30,

§ 41lg 2).

41. Kokkuvõtvalt leiab vastustaja, et kaebajale määratud vanemahüvitis on kooskõlas

§ 43lg-ga 1.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada. Kohus tühistab SKA 04.07.2024 otsuse nr P7-2024-585211 ja 11.10.2024 vaideotsuse nr 5.23/27241-3 ning kohustab SKA-d tegema kaebaja lapse Y. X. X kasvatamisega seotud jagatava vanemahüvitise osas uus otsus.
2. Vaidlust ei ole selles, et SKA määras - 01.11.2021 otsusega nr P7-2021-266381 kaebajale vanemahüvitise seoses tema lapse F. F kasvatamisega perioodiks 01.10.2021 – 17.11.
3. Otsuse kohaselt on vanemahüvitise summa kuus 3098,97 eurot (bruto). - 20.03.2023 otsusega nr P7-2023-155364 kaebajale jagatava vanemahüvitise seoses tema lapse D. D kasvatamisega perioodiks 11.04.2023 – 11.03.
4. Otsuse kohaselt on vanemahüvitise suurus ühe päeva eest 143,04 eurot (bruto). - 04.07.2024 otsusega nr P7-2024-585211 kaebajale seoses tema lapse Y. X. X kasvatamisega perehüvitise perioodiks 07.09.2024 – 21.06.
5. Otsuse kohaselt on vanemahüvitise suurus ühe päeva eest 27,33 eurot (bruto). Vaidlust ei ole ka selles, et SKA 31.08.2023 ja 01.09.2023 otsused, millega tunnistati SKA 20.03.2023 otsus kehtetuks ja määrati D. D kasvatamisega seotud vanemahüvitise ühe päeva suuruseks 25,25 eurot on kohtumenetluse tulemusena tühistatud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 29.01.2025 otsust asjas nr 3-23-2220 (jõustunud 01.03.2025). Seega on SKA 20.03.2023 otsus nr P7-2023-155364 jätkuvalt kehtiv. 6

-i asjaomaseid sätteid õigesti tõlgendanud ja kohaldanud ning kas sellega seonduvalt on vaidlustatud otsus ning asjaomane vaideotsus õiguspärased. 45. Kohtu hinnangul on vastustaja

-i asjaomaseid sätteid ebaõigesti kohaldanud ning jõudnud seetõttu õigusvastase otsuseni. 46. Vaidlustatud otsusest nähtub, et kaebajale määrati seoses Y. kasvatamisega minimaalne hüvitis, kuna kaebaja ühe kalendrikuu keskmine tulu oli nii arvestusperioodil 01.09.2022 – 31.08.2023 kui ka perioodil 01.06.2021 – 31.05.2022 0 eurot. Õigusliku alusena on otsuses küll esitatud loetelu erinevatest

sätetest, kuid otsusest ei selgu üheselt, miks ei lähtutud vanemahüvitise määramisel eelmisel korral määratud vanemahüvitise arvutamise aluseks olnud tulust.

1. Vaideotsuse põhjendustest järeldub, et SKA lähtus kaebaja vaide rahuldamata jätmisel muu hulgas asjaolust, et SKA oli selleks ajaks muutnud varasemat halduspraktikat ning tunnistanud D. ga seotud vanemahüvitise määramise otsuse kehtetuks. Arvestades, et kohtud ei pidanud haldusasjas nr 3-23-2220 SKA halduspraktika muutmist ning D. osas tehtud otsuse kehtetuks tunnistamist põhjendatuks ega õiguspäraseks, ei saa ka vaideotsuses esitatud põhjendusi vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse hindamisel asjakohaseks pidada. Seega kohus nende täpsemat analüüsimist vajalikuks ei pea.
2. Kohtumenetluse käigus esitas vastustaja täiendavad põhjendused (vt vastustaja 04.06.2025 vastus), leidis jätkuvalt, et SKA 04.07.2024 otsus on õiguspärane ning väitis, et kaebajale määrati minimaalses määras hüvitis, kuna Y. suhtes ei saa tulenevalt

§-st 63 6 kohaldada

§ 39lõiget 61.

49. Arvestades 04.07.2024 otsuses toodud

-i sätete loetelu ning 11.10.2024 vaideotsuses esitatud põhjendusi, ei nähtu kohtule, et vastustaja oleks 04.07.2024 otsuse tegemisel ka tegelikult nendest sätetest ja põhjendustest lähtunud. Seega on haldusakt põhjendamispuudustega (haldusmenetluse seaduse § 56 lõiked 1 ja 2). Vältimaks uut vaidlust ja samasisulise haldusakti uuesti andmist, peab kohus siiski põhjendatuks kontrollida, kas vastustaja 04.07.2024 otsuse lõppjäreldus oli vaatamata haldusakti muudele puudustele õige. 50. Vastustaja on läbivalt olnud seisukohal, et kaebajale määratud vanemahüvitis on kooskõlas

§ 43lõikega 1.

Kohus vastustaja seisukohaga ei nõustu. 51. Vastustaja on küll õigesti märkinud, et

§ 43

lg 1 ei näe ette vanemahüvitise määramist lähtuvalt varasemalt määratud vanemahüvitise suurusest, vaid varasemast tulust, kuid eksinud

§ 43lõike 1 kohaldamisel.

52.

§ 43

reguleerib seda, kuidas arvutatakse vanemahüvitise suurust laste järjestikuse sünni korral. Viidatud paragrahvi lõige 1 sätestab, et kui vanemahüvitise taotlejal, kelle lapse sünni vahe eelmise lapse sünniga on lühem kui kolm aastat, on

§-de 39–42 alusel arvutatud ühe kalendrikuu keskmine tulu väiksem kui talle eelmisel korral määratud vanemahüvitise arvutamise aluseks olnud tulu või sellega võrdne, arvutatakse vanemahüvitise suurus varasemast tulust. 53.

§ 43

lõike 1 sõnastusest järeldub seega, et sättes kirjeldatud olukorra esinemisel arvutatakse viimasena sündinud lapse kasvatamisega seotud vanemahüvitise suurus varasemast tulust. 7

§ 43

lõikest 1 ei järeldu, et pärast seda, kui tuvastatakse, et

§-de 39-42 alusel arvutatud ühe kalendrikuu keskmine tulu on väiksem või võrdne eelmisel korral määratud vanemahüvitise arvutamise aluseks olnud tuluga, tuleks SKA-l esmalt see tulu uuesti „välja arvutada“ ning seejärel sellest tulust vanemahüvitise suurus arvutada. 54. Vastustaja vastuses esitatud vanemahüvitise suuruse arvutamise metoodika ning

§ 39lõigete 61-63 kohaldamisega seotud põhjendused oleksid asjakohased juhul, kui D.

ja Y. sündide vahe oleks olnud pikem kui 3 aastat. Kuivõrd tegemist oli nn „järjestikuste sündidega“ ning vaidlust ei ole selles, et Y.ga seotud arvestusperioodi puhul oli ühe kalendrikuu keskmine tulu väiksem kui D. ga seotud vanemahüvitise määramisel, pidi vastustaja lähtuma

§ 43lõikes 1 sätestatud erikorrast.

Seega pidi vastustaja lähtuma vanemahüvitise suuruse arvutamisel varasemast tulust ning tal puudus alus asuda varasemat, eelmiste lastega seotud hüvitise määramisel juba välja arvutatud tulu „ümber arvutama“. Vastupidisel juhul, st tulu uuesti (ümber)arvutamisel ei oleks tegemist enam

§ 43lõikes 1 viidatud varasema tuluga.

55. Kohtu hinnangul on vastustaja jätnud tähelepanuta, et

§-d 39-42 ning ka nende sätete üksnes ajutiselt kehtestatud erisused ei ole

§ 43lõike 1 suhtes erinormiks.

56. Kohus leiab, et kuigi

§ 39

lg 61-63 on

§ 39

lg 6 osas erinormiks, on

§ 43

lg 1 ise muu hulgas erinormiks kogu

§-i 39 suhtes, kuna sätestab erisuse selle kohta, kuidas arvutatakse vanemahüvitist laste järjestikuse sünni korral. 57. Olukorras, kus seadusandja teeb üldnormis üksnes kindla tähtaja jooksul kehtivaid muudatusi või täpsustusi (praegusel juhul

§ 39

lg 6 1-63) ning seob nende kehtivuse laste sündimise ajaga, kuid ei muuda vanemahüvitise suuruse arvutamisele (s.o kogu

§-le 39) kohalduvat erinormi (st

§ 43

lõiget 1) ega sätesta erinormi kohaldamisele ja rakendamisele ka muid erisusi, tuleb jätkuvalt lähtuda põhimõttest „erinorm murrab üldnormi“ (lex specialis derogat legi generali) ning sellest, et see kehtib ka juhul, kui üldnorm on hilisem. 58. Kuivõrd kaebaja puhul oli nii laste sündide omavahelist vahe puudutav tingimus kui ka ühe kalendrikuu keskmise tuluga seotud tingimus täidetud, tuli SKA-l kohaldada

§ 43lõiget 1 ning arvutada kaebaja vanemahüvitise suurus varasemast tulust.

Et eelmisel korral määratud vanemahüvitise arvutamise aluseks olnud tulu oli 5826,57 eurot (vt SKA 20.03.2023 otsus nr P7-2023-155364), tuli SKA-l sellest ka Y. kasvatamisega seotud vanemahüvitise suuruse arvutamisel lähtuda, arvestades seejuures ka hüvitise ülempiiri. 59. Kohtu järeldust toetab ka kaebaja viidatud perehüvitiste seaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse (300 SE), millega muu hulgas kehtestati

§ 63

6, seletuskirjas1 märgitu: „Kui taotlejal, kelle vanemahüvitis on arvutatud eelnõus nimetatud erisusest lähtudes, sünnib järgmine laps pärast 31. detsembrit 2023, st ajal, kui vanemahüvitise arvestusperioodist ei arvestata enam välja töötuna oldud aega, aga laste sünni vahe on lühem kui kolm aastat, siis kohaldatakse vanemahüvitise arvutamisel laste järjestikuse sünni sätteid (

-i § 41) 2. See tähendab, et kui hüvitise taotlejale arvutatud vanemahüvitis on uue lapsega väiksem talle 1 Leitav arvutivõrgus: https://www.riigikogu.ee/download/4fc047e5-65a9-48c9-9668-a90a01cd1a6b 2 Kehtivas

-s reguleerib seda § 43. 8

-is sätestatud erikorda. See järgib kohtu hinnangul ka

-i üldist loogikat ning eesmärke, sh eesmärki vältida lapsesaamise rahalistel põhjustel edasilükkamist. 60. Kohus möönab, et kehtiv regulatsioon võib teatud juhtudel viia isikute ebavõrdse kohtlemiseni või anda võimaluse süsteemi kuritarvitamiseks, kuid see ei tähenda, et haldusorgan saaks piisavalt selgelt sõnastatud normist kõrvale kalduda ning seda teistmoodi tõlgendama asuda. Sellise olukorra lahendamiseks tuleb alustada asjaomase regulatsiooni täpsustamisest ning konkreetsete kriteeriumite seadmisest. Asjaolu, et vastustaja hinnangul oli kaebaja juba eelmise lapsega „põhjendamatult“ suurt vanemahüvitist saanud (vrd haldusasja nr 3-23-2220 asjaolusid), ei anna õigust

-i sätete valikuliseks kohaldamiseks.

1. Arvestades eeltoodut on kohus seisukohal, et vastustaja on perehüvitiste seaduse asjaomaseid sätteid ebaõigesti kohaldanud, eksinud seetõttu hüvitise päevamäära arvutamisel ning teinud seega õigusvastase otsuse.
2. Seega tuleb SKA 04.07.2024 otsus nr P7-2024-585211 ja sellega seotud 11.10.2024 vaideotsus nr 5.2-3/27241-3 tühistada ning kohustada vastustajat tegema kaebaja jagatava vanemahüvitise osas uus otsus.
3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus teeb otsuse vastustaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta vastustaja kanda.
4. Kaebaja nõuab kokku 1070,56 (koos käibemaksuga) väljamõistmist. euro suuruse menetluskulu
5. Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on menetluskulude väljamõistmist taotleva menetlusosalise kinnitus, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa kuludelt muul põhjusel käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja käibemaksuta (Riigikohtu 11.05.2022 määrus haldusasjas nr 3-20-663, punkt 23). Kaebaja on füüsiline isik, kes on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane.
6. HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohtu hinnangul on menetluskulud taotletud ulatuses põhjendatud ning õigusabi osutamisele kulunud aega (kokku 6,5 tundi) ei saa pidada ülepaisutatuks. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks menetluskuludena välja mõista 1070,56 eurot. Menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS §108 lg 8).
7. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja ning tema laste nimed ja sünniajad tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom 9