← Eesti

3-23-2676/7

Obsah (6)§ 28§ 3§ 15§ 12§ 32§ 11

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tristan Ploom Otsuse tegemise aeg ja koht 07.06.2024, Tallinn Haldusasja number 3-23-2676 Haldusasi Y.K kaebus Eesti Töötukassa 01.

§ 28

lg-s 2 sätestatud põhiõigusena riigi abile, tuleb regulatsioonide asjakohasuse selgeks tegemisel võtta ennekõike arvesse seadusandja poolt seatud poliitilisi eesmärke. 17. Riigikohus on märkinud, et kuna riigi majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundab Riigikogu ning sotsiaalsete põhiõiguste maht sõltub muu hulgas riigi majanduslikust olukorrast, määrab sotsiaalsete riskide realiseerumise puhuks kaitse saamise tingimused, ulatuse, korra ning 3

(7)abi liigid kindlaks seadusandja (RKPJKo 05.05.2020, 5-20-1/15, p 20; RKÜKo 26.06.2014, 34-1-1-14, p 127; RKÜKo 07.06.2011, 3-4-1-12-10, p 58; RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p-d 15 ja 16; RKHKo 10.11.2003, 3-3-1-65-03, p 14). Vaatamata riigi ulatuslikule otsustusõigusele sotsiaalkaitse kujundamisel on sotsiaalsed põhiõigused subjektiivsed ja kohtulikult kaitstavad õigused (RKPJKo 05.05.2014, 3-4-1-67-13, p 31; RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 16; RKHKo 10.11.2003, 3-3-1-65-03, p 14). Piiratud on vaid kohtuliku kontrolli ulatus: sotsiaalsete õiguste järgimise kontrollimisel ei või kohus sotsiaalpoliitika teostamisel asuda seadusandliku või täitevvõimu asemele (RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p 127; RKPJKo 21.01.2004, 3-4-17-03, p 14; RKÜKo 07.06.2011, 3-4-1-12-10, p 58; RKHKo 10.11.2003, 3-3-1-65-03, p 14).
  1. Riigikogu otsustas
  2. aasta juulist vähenenud töövõimega inimeste toetamise süsteemi ümber korraldada.
  3. aasta töövõimereformi tulemusel enam uusi töövõimetuspensionäre ei lisandunud, st lõpetati töövõimetuspensionite maksmine ning hakati hindama töövõimet ja maksma töövõime vähenemise korral töövõimetoetust. Nii töövõimetuspension kui ka töövõimetoetus on/olid oma olemuselt asendussissetulekud. Sisuliselt asendati õigus ühele asendussissetulekule õigusega teisele asendussissetulekule ehk töövõimetuspensioni maksmine asendati töövõimetoetuse maksmisega. Ka enne
  4. aastat kehtis põhimõte, et isikule, kellel on õigus mitmele riiklikule pensionile, määratakse üks riiklik pension tema valikul (riikliku pensionikindlustuse seaduse § 6). Erandiks oli kahe toitjakaotuspensioni samaaegne maksmine. Seega võib arvata, et tegemist on olnud siiani riigi majandus- ja sotsiaalpoliitilise teadliku valikuga välistada mitme asendussissetuleku maksmine ühele isikule ehk siis antud juhul välistada töövõimetuspensioni/töövõimetoetuse samaaegne maksmine toitjakaotuspensioniga. Isikul ei saa tekkida subjektiivset õigust saada abi piiramatult, st sotsiaalsete põhiõiguste maht on majanduslikult piiratud. Samas ei saa välistada, et seda tulevikus muudetakse. Ka õiguskantsler on kaebaja viidatud kirjas asunud seisukohale, et vaid Riigikogu saab otsustada, milliseid toetusi ja hüvitisi võib ja milliseid ei või saada samaaegselt.
  5. Kaebajat ei ole jäetud riigipoolse abita. TVTS § 12 lg 4 sunnib küll valima töövõimetoetuse ja pensioni vahel, kuid õigus ühele toetusele/pensionile säilib. Käesolevalt on kaebaja valinud toitjakaotuspensioni maksmise. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  6. Kaebus tuleb jätta rahuldamata. TVTS § 12 lg 4 ei ole põhiseadusega vastuolus.
  7. Tulenevalt

§ 3

lg-st 1 teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.

§ 15

lg 1 ls 2 kohaselt igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist. Haldusakti või toimingu õiguspärasuse hindamisel on halduskohtul võimalik kontrollida ka selle aluseks oleva õigustloova akti põhiseaduspärasust ning jätta õigusakt põhiseadusvastasuse korral kohaldamata (põhiseaduse (

) § 15 lg 1 teine lause ja § 152 lg 1,

JKS § 9 lg 1, HKMS § 158 lg 4).

  1. TVTS § 12 lg 4 kohaselt ei ole töövõimetoetusele õigust isikul, kellele makstakse pensioni, vanaduspensioni ootel oleva päästeteenistuja toetust, prokuröri töövõimehüvitist või välisteenistuse seaduse või avaliku teenistuse seaduse alusel makstavat abikaasa- ja registreeritud elukaaslase tasu.
  2. Asjassepuutuv on seadus, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Riigikohtu pikaajalise praktika järgi on säte asjassepuutuv juhul, kui selle põhiseadusvastasuse ja kehtetuse 4

(7)korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse ja kehtivuse korral (alates Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsusest asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15; vt ka 30.04.2013 määrus asjas nr 3-1-1-5-13, punkt 19).
  1. Vastustajal oli kohustus TVTS § 12 lõikest 4 lähtuda ning tal ei olnud võimalik sellest kõrvale kalduda. Olukorras, kus vastustaja tuvastas, et kaebaja saab toitjakaotuspensioni, puudus tal normi rakendamisel igasugune kaalutlusõigus ning ta pidi jätma kaebaja töövõimetoetuse taotluse rahuldamata. Kui TVTS § 12 lg 4 ei piiraks pensioni saavate isikute õigust samaaegselt töövõimetoetuse saamiseks, peaks kohus lahendama kaebuse teisiti. Seega on kaebaja viidatud norm asjassepuutuv.
  2. Eelnevast tulenevalt tuleb kontrollida, kas põhiseadusega on kooskõlas norm, mis ei võimalda määrata toitjakaotuspensioni saavale 16–24 aastasele noorele töövõimetoetust.
  3. Vaidlust ei ole selles, et vaidlusalune regulatsioon on formaalselt põhiseaduspärane, st vastab pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning seadusereservatsiooni põhimõttele.
  4. Kaebusest saab järeldada, et kaebaja hinnangul on vaidlusalune regulatsioon vastuolus võrdse kohtlemise põhimõtetega (

§ 12). 28.

Lisaks on kaebuses viidatud pensionile kui rahaliselt hinnatavale õigusele, mis kuulub olemuslikult omandipõhiõiguse kaitsealasse (vt RKÜKo nr 3-4-1-1-14, p 88; RKÜKo nr 3-4- 118-14, p 54). Omandipõhiõiguse (

§ 32

) näol on tegemist üldise varalisi õigusi kaitsva normiga, mille kaitse ulatub kinnis- ja vallasasjade kõrval ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele (vt RKÜKo nr 3-2-1-143-03, p 18). 29.

§ 28

lg 2 esimese lause kohaselt on Eesti kodanikul õigus saada riigilt abi vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. 30. Eeltoodust järeldub, et riivatud põhiõigustena saaks kõne alla tulla

§-des 12, 28 ja 32 sätestatud põhiõigused. 31. Nii õigus saada puuduse korral riigilt abi (

§ 28

), omandipõhiõigus (

§ 32

) kui ka võrduspõhiõigus (

§ 12

) on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigused, mis tähendab, et nende piiramiseks sobib iga seaduses sätestatud põhjus, kui see on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega (

§ 11). 32.

Kohtu hinnangul ei tulene

§ 28

lg-st 2, et mitme viidatud sättes loetletud riski realiseerumisel tekiks riigil ilmtingimata kohustus kõiki realiseerunud riskide leevendamiseks mõeldud meetmeid üheaegselt rakendada.

§ 28

lg 2 kohaselt sätestab abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra seadus. Seetõttu ei ole põhiseaduse kohaselt välistatud olukord, kus mõnda liiki abi üheaegselt ei anta või otsustatakse konkreetse abi liiki teatud ulatuses vähendada. 33.

§ 28

lg-s 2 on tagatud soorituspõhiõigus, mille kaitseala riivatakse siis, kui riik jätab abivajajale piisava abi tagamata. Olukorda, kus kaebaja saab toitjakaotuspensioni, kuid seadusest tuleneva piirangu tõttu ei ole tal vaatamata osalisele töövõimele õigust saada samaaegselt töövõimetoetust, ei ole alust pidada

§ 28lg 2 riiveks.

Leevendamaks isa surmaga kaasnenud majandusliku olukorra võimalikku halvenemist, on riik toitjakaotuspensioni maksmisega taganud kaebajale asendussissetuleku. Kohtu hinnangul on toitjakaotuspensioni maksmisega täitnud riik vähemalt minimaalse soorituskohustuse ning taganud kaebajale abi, mida ei saa pidada ilmselgelt ebapiisavaks. Seega ei ole kohtu hinnangul tegemist

§ 28lg 2 riivega.

34.

§ 12

lg 1 riivega saab tegu olla üksnes siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid (vt Riigikohtu üldkogu 27.06.2005 otsus asjas nr 3-4-1-2-05, punkt 5

(7)40). Võrdsuspõhiõiguse riive tuvastamiseks tuleb leida kaebajaga sarnases olukorras olevate isikute grupp, kellega võrreldes kaebajat koheldakse halvemini (viidatud lahend asjas nr 3-4-118-14, p 57).
  1. Asjaolu, et mõlema vanemaga koos elaval (ja vanemate ülalpidamisel) 16–18-aastasel osalise töövõimega isikul on õigus saada töövõimetoetust, ei anna alust pidada vaidlusalust olukorda võrdsuspõhimõttega vastuolus olevaks. Kohtu hinnangul on võrreldavaks isikute grupiks toitjakaotuspensioni saavad osalise töövõimega alaealised. Kaebuse asjaoludest ei nähtu, et selliseid isikuid koheldaks teistmoodi kui kaebajat. Kohus ei nõustu kaebaja järeldusega justkui saaks võrreldavaks grupiks pidada alaealisi isikuid, kes ei saa toitjakaotuspensioni, kuid kellele on osalise töövõime tõttu õigus saada töövõimetoetust.
  2. Vaatamata sellele, et kohtu hinnangul vaidlusalusel juhul

§ 28

ning

§ 12

riivet ei esine, leiab kohus, et asjassepuutuv säte riivab kaebaja omandiõigust, kuna piirab kaebaja õigust saada üheaegselt mitut

§ 28lg-s 2 sätestatud abi liiki.

Seega piirab asjassepuutuv säte omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvat rahaliselt hinnatavat õigust. Nii ei ole kaebajal, kelle puhul on täidetud toitjakaotuspensionis saamise tingimused ning kelle töövõime on osaline, vaidlusaluse sätte tõttu võimalik saada korraga toitjakaotuspensioni ja töövõimetoetust. 37. Seega analüüsib kohus riive sisulist õiguspärasust.

§ 11

lubab põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega, seades tingimuseks, et piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt tähendab see, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas) (vt RKPJK 16.03.2021 otsus asjas nr 5-20-7, p 57). 38. Kohtu hinnangul võib asjassepuutuva sätte legitiimseks eesmärgiks pidada riigiraha kokkuhoidu ning ressursside õiglast ja eesmärgipärast jaotust ehk tegelike abivajajate kaitset. Olukorras, kus riigi rahalised võimalused on piiratud, on põhjendatud tagada suuremale hulgale isikutele ligipääs vähemalt ühele

§ 28lõikes 2 sätestatud olukorra leevendamiseks ette nähtud (rahalisele) meetmele.

Nimetatut arvestades saab pidada TVTS § 12 lg-s 4 sätestatud piirangut õigustatuks.

  1. Asjassepuutuvat sätet ei ole alust pidada ka ebaproportsionaalseks. See on sobiv, vajalik ja mõõdukas. Isikule, kelle puhul on täidetud nii toitjakaotuspensioni saamise kui ka töövõimetoetuse saamise tingimused, on õigus saada vähemalt üht nimetatutest. Seega on igale sellisele isikule tagatud asendussissetulek kas toitjakaotuspensioni või töövõimetoetuse näol ning põhiõigustesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ei saa pidada ülemääraseks.
  2. Seadusandjal on sotsiaalpoliitika kujundamisel avar otsustamisruum. Kohus peab vältima olukorda, kus eelarvepoliitika kujundamine läheks suures osas kohtu kätte. Seega ei saa kohus asuda sotsiaalpoliitika teostamisel seadusandliku või täitevvõimu asemele. Kohtu ülesanne on sekkuda siis, kui riigipoolne abi

§ 28lg-s 2 sätestatud juhtudel langeb minimaalsest tasemest allapoole.

Praegusel juhul ei ole sellise olukorraga tegemist. Haldusasja materjalist tulenevalt ei ole põhjust väita, et vaidlustatud säte tekitaks olukorra, kus sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted ei ole tagatud.

  1. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et TVTS § 12 lg-s 4 sätestatud piirangut ei ole alust pidada põhiseadusvastaseks. Seega puudub alus viidatud sätte kohaldamata jätmiseks. Kaebaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks jääb rahuldamata.
  2. Arvestades eeltoodut on vastustaja põhjendatult lähtunud kehtivast õigusest ning teinud õiguspärase otsuse. Seega puudub alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Tühistamisnõude rahuldamata jätmisel jätab kohus ka sellega olemuslikult seotud kohustamisnõue rahuldamata. 6

(7)
  1. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
  2. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja ja tema seadusliku esindaja nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.