) § 261 lg-s 1 ettenähtud süüteo toimepanemist. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna uurija Annika Eglit koostas 06.03.2025 väärteoprotokolli AB1639922 väärteoasjas nr 2301,25,000051 selle kohta, et Siret Piisang 06.03.2025 kell 10:05 Rahumäe tee 6/1 mootorsõiduki omanikuna uurija nõudmisel ei esitanud temale kuuluvat sõidukit kasutanud isiku ees-ja perekonnanime, aadressi, isiku sünniaega või isikukoodi ega isiku juhiloa numbrit. Andis 25.01.2025 mootorsõiduki MB reg.märgiga XXX kasutada teisele isikule ega säilitanud tema andmeid kuue kuu jooksul esitamiseks. Rikkus liiklusseaduse § 72 lg 2 p1,2,3,4, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav liiklusseaduse § 261 lg 1 järgi. Täpselt samal moel on Siret Piisangile süüksarvatavat väärtegu kirjeldatud ka kohtuvälise menetleja 28.03.2025 otsuse väärteoasjas nr 2301,25,000051. Kaitsja palub kaebus rahuldada ja otsus tühistada. Menetlusalune isik keeldus ütluste andmisest. Viitas kohe, et iseenda või lähedase isiku vastu süüstavaid ütlusi ei pea andma ja selgitas, et sellepärast ütlusi ei anna. See on tõsi, et ta ise roolis ei olnud, aga ta ei saa avaldada roolis olnud isikut, kuna see on tema lähedane isik. Ei ole vaidlust selles, et see auto sõitis, põhjustas liiklusõnnetuse ning liiklusõnnetuse põhjustamine ja seda põhjustanud juhi poolt sündmuskohalt lahkumine on väärtegu. Et kaitsta enda lähedast isikut on seadusandja näinud väärteomenetluses menetlusalusele isikule õiguse ütlustest keeldumiseks ja seda on ta praegusel juhul kasutanud. Menetlusaluse isiku esitatud kohtulahend ja seal esitatud kaebus, toetavad seda seisukohta. Tsiviilasjas tehtud Riigikohtu lahend ei ole väärteoasja lahendamisel kuidagiviisi alus. Kui isiku lähedane isik on toime pannud väärteo, siis tal on seaduse alusel väga selge õigus ütluste andmisest keelduda. Riigikohtu otsus mitte menetleda ei ole sisuline otsus, seda ei saa kohtupraktika kujundamisel arvesse võtta. Ütluste andmisest keeldumine, ei vabasta isikut sellest, et ta peab teadma, kes sõitis. Antud juhul isik teab. Kui tuginetakse õigusele keelduda ütluste andmisest, sest roolis oli lähedane, siis politsei võib samamoodi küsitleda tema lähedast. Isik ei pea avaldama isikut. Kohtuväline menetleja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta otsus jõusse. Kohtuväline menetleja ei saa nõuda, et Siret Piisang annab ütlusi selle liiklusõnnetuse asjaolude kohta ja kui ta ütleb seda, et ta ei taha oma lähedase vastu ütlusi anda, siis on kohtuvälise menetleja asi koguda neid tõendeid ja esitada süüdistus. See ei ole kaebaja kohustus hakata kohtuvälist menetlejat selles osas abistama. Aga kaitsja ajab segamini kaks erinevat seaduse punkti. Liiklusseadus § 72 paneb sõiduki omanikule, vastutavale 2 kasutajale teatavad kohustused. See kohustus ongi, et kui ta annab sõiduki kasutada teisele isikule, siis ta peab 6 kuu jooksul säilitama ja kohtuvälise menetleja nõudmisel esitama selle kasutanud isiku eesja perekonnanime, tema aadressi, sünniaja või isikukoodi ja juhiloa numbri ja see seaduse punkt ei ole mitte mingil moel vastuolus kohustusega või selle õigusega keelduda ütluste andmisest. Nende andmete esitamine kohtuvälise menetlejale ei too endaga kaasa kellegi automaatselt süüdimõistmist või kellegi suhtes kasvõi isegi menetluse alustamist.
Kaitsja esitatud lahendis oligi kohtu põhimotiiv, et kaebaja ütles, et kõik tema perekonnaliikmed võisid seda sõidukit kasutada, mis tähendabki seda, et ta sisuliselt täitis selle normi. Ta andis kohtuvälisele menetlejale võimaluse neid andmeid kontrollida. Kaebaja on konkreetselt väljendanud, et ei soovi öelda, kes kasutas sõidukit, ja see on otsene vastuolu seaduses ette nähtud nõudmisega. Karistus on määratud õigesti, isik on selle rikkumise toime pannud. Kaebuse esitaja kohtuistungil ütlusi anda ei soovinud ja jäi esitatud kaebuse juurde. Kuna isik ise ütlusi ei andnud, siis saab kohus kaebuses toodud väidete hindamisel lähtuda üksnes dokumentaalsetest tõenditest. Vaidlust ei ole faktis, et Siret Piisang on mootorsõidukit MB registreerimismärgiga XXX omanik (lk 10-11). Kuigi S.Piisang kohtus ütlusi ei andnud, ei ole vaidlust faktis, et S.Piisang keeldus 06.03.2025 menetlejale ütlemast, kes juhtis talle kuuluvat mootorsõidukit MB registreerimismärgiga XXX 25.01.2025. Kohus ei nõustu, et kaebuse esitanud isiku poolt kohtule esitatud otsusest ja väärteoasja materjalidest (kohtutoimik lk 10-11, 19-32) nähtub, et samasuguses olukorras on kohus menetluse lõpetanud. Käesolev juhtum erineb väärteoasja 4-15-2015 tehioludest, kuivõrd varasemalt nimetatud väärteoasjas isik ei keeldunud ütlemast, kes talle kuuluvat sõidukit konkreetsel ajal kasutas vaid ütles, et talle kuuluvat sõidukit kasutasid kõik tema perekonnaliikmed ja ta ei saa öelda, kes konkreetsel kuupäeval sõidukit kasutas. Antud juhul andis kaebaja isikute ringi, kes tema sõidukit võisid kasutada ja oleks olnud politsei ülesanne, siis välja uurida, kes nendest perekonnaliikmetest sõidukit kasutas. Erinevalt juhtimist 4-15-2015, keeldus käesoleval juhul kaebaja ütlemast, kes tema sõidukit konkreetsel kuupäeval kasutas, viitega et ei soovi anda ütlusi lähedase vastu. KrMS § 71 sätestatud lähedaste isikute ring on laiem kui perekonnaliikmete ring ja käesoleval juhul väljendas isik soovi, mitte öelda, kes tema sõidukit juhtis. Väites, et ta ei soovi anda ütlusi KrMS § 71 alusel, puudus menetlejal tegelikult võimalus isegi hinnata, kas isiku selline väide vastab tõele. Harju Maakohtu 30.03.2016 otsuses väärteoasjas 4-15-10154 on kohus märkinud järgmist: „Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et
lg 2 ei hõlma mis iganes sõidukiga seotud rikkumisi.
lg 2 on üldkehtiv käitumisreegel, mis on sätestatud reservatsioonideta ning kuulub täitmisele, sellega on hõlmatud kõik rikkumised, mille puhul on vajalik mootorsõiduki kasutaja andmete tuvastamine. Tulenevalt eeltoodust sõiduki omanik või vastutav kasutaja peab teadma, kes sõidukit kasutab ja nõudmisel andmed esitama. Kuna sõiduki kasutaja on vabastatud Eesti siseselt sõiduki kasutamise volikirja omamise nõudest,
lg 2 täitmine võimaldab kuue kuu jooksul tuvastada sõiduki kasutaja isikuandmeid. Seadus ei sätesta, millisel viisil peab toimuma
lg 2 andmete säilitamine, kuid selge on see, et omanik peab neid andmeid esitama ja nad peavad olema tõesed (teadvalt valeütluste andmine väärteomenetluses on kriminaalkorras karistatav KarS § 318 järgi).
lg 2 sätestatu puhul on tegemist sõiduki omaniku kohustusega, mille peamiseks eesmärgiks on õiguskorra tagamine. Seadus kohustab omanikku säilitama
Õigusnorm võimaldab sõiduauto omanikul vabaneda vastutusest juhtudel, millal süüteo toimepanijaks on sõiduki kasutanud isik. Seega
lg 2 on õigussäte, millest kinni pidamine võimaldab omanikul ennast õigustava tõendi säilitamise ja hilisema avaldamise teel vabaneda vastutusest, ehk avalikustada enda alibi. 3 Käesoleval juhul menetlusalune isik tugines kaebuses EV Põhiseaduse § 22 kolmandas lauses ja KrMS § 71 sätestatud õigusele. Samas ka lihtsalt sõiduki kasutajate andmete unustamine või ütlemata jätmine oleks kaasa toonud
rikkumise, mis on
Sõiduki omanik ei pruugi vaatamata seadusest tulenevale kohustusele
lg 2 nimetatud andmeid säilitada või lihtsalt otsustab andmeid mitte avaldada ja sellise sõiduki omaniku kohustuse rikkumise eest on ette nähtud karistus
Sõidukit kasutanud isikute andmete esitamine ei ole võrdsustatav (ei ole seotud) sundimisega tunnistada iseenda või oma lähedase vastu, sest andmete esitamisele alati ei pruugi järgneda süüdistuse esitamine. Põhiseaduse § 19 kohaselt igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust, seega peavad olema kaitstud ka teiste isikute õigused, sh selle isiku õigused, kelle sõiduk liiklusõnnetuses kannatada sai (näiteks juhul, kui teine liiklusõnnetuses osalenud juht sündmuskohalt põgenes). Põhiväärtuste kollisiooni korral ei saa alternatiivselt ohverdada ühte õigust ning kaitsta ainult teist. Tuleb leida tasakaalustatud lahendus, mis võimaldab võimalikult väikse kahjuga säilitada ja kaitsta mõlemat. Õigusteaduse teooria kohaselt absoluutsed ehk nullreservatsiooniga põhiõigused on näiteks õigus elule, orjuse ja piinamise keeld. Piiratavad põhiõigused (lihtsa või kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigused) on näiteks õigus vabadusele, liikumisvabadus, sõnavabadus, eraelu ja kodu puutumatus, kirjavahetuse saladus, omandiõigus jne, neid õigusi saab piirata seaduse alusel, kui see on õigustatud teiste isikute kaitseks või avalikes huvides. Näiteks on seadusandja kehtestanud vahistamise alused, kuigi inimesel on põhiseaduslik õigus vabadusele. Riigikohus lahend nr 3-1-2-1-98 on leidnud, et ühiskonnas ei saa olla absoluutseid ehk piiramatuid põhiõigusi. Mis tahes põhiõiguse realiseerimisvõimalused saavad piiramatult kesta vaid seni, kuni seejuures ei takistata mingi teise põhiõiguse realiseerimist. Piirang peab mõistetavalt olema legitiimse eesmärgiga ja proportsionaalne, näiteks korrakaitseorganite normaalne funktsioneerimine kindlustamaks asja arutamine mõistliku aja jooksul või rikkujate tuvastamine. Seni, kuni piirangut ei ole tunnistatud põhiseadusvastaseks, on selle rakendamine proportsionaalne, vajalik, sobiv ja mõõdukas. Jättes
lg 2 nõutavad andmed esitamata, vastutab sõiduki omanik VTMS § 261 lg 1 järgi olenemata sellest, mis põhjusel ta jättis andmed esitamata.“ Riigikohtu 18.08.2016 määrusega ei võetud kaebust Harju Maakohtu otsusel menetlusse, mistõttu saab kohus teha järelduse, et Riigikohus on nõustunud Harju Maakohtu 30.03.2016 otsuses väärteoasjas 415-10154 toodud seisukohtadega. Kohus nõustub ka käesoleval juhul tsiteeritud arvamusega ja ei pea vajalikuks neid seisukohti uuesti korrata. Käesoleval juhul nõudis politsei S.Piisangilt
lg 2 p 1-4 sätestatud andmete esitamist, mitte ütluste andmist selle kohta, kes pani toime 25.01.2025 liiklusõnnetuse. Asjaolu, et S.Piisang andis auto enda teada kasutada võimalikule lähedasele, ei tähenda veel automaatselt seda, et see lähedane avarii hetkel ka autot juhtis ja tema suhtes alustatakse menetlust.
lg 2 sätestab, et kui mootorsõiduki omanik annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, peab ta mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ning liiklusjärelevalve teostaja või kohtu nõudmisel esitama järgmised andmed: 1) mootorsõidukit kasutanud isiku ees- ja perekonnanimi; 2) mootorsõidukit kasutanud isiku aadress; 3) mootorsõidukit kasutanud isiku sünniaeg või isikukood; 4) mootorsõidukit kasutanud isiku juhiloa number.
lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki omaniku poolt
Seadusandja poolt kehtestatud
lg 1 järgi sõiduki omanik vastutab andmete esitamata jätmise eest ka siis, kui ta otsustab keelduda andmast sõidukit juhtinud isiku andmeid ja seda sõltumata keeldumise alusest. 4 KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lg 2 kohaselt isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Väärteomenetluses on tõendatud, et Siret Piisang keeldus tahtlikult omaniku kohustuse täitmisest. Kohus asub seisukohale, et
lg 2 nõue täitmata jätmise pani S.Piisang toime kavatsetult, see oli teadlik ning eesmärgistatud tegevus, mille eesmärgiks mitte öelda menetlejale, kes 25.01.2025 talle kuuluvat mootorsõidukit juhtis. Väärteoasja arutamisel ja otsuse tegemisel on otsuse teinud ametiisik välja selgitanud kõik asjaolud, mida oli võimalik asjas kogutud materjalidega välja selgitada, menetlusõiguse rikkumist kohus tuvastanud ei ole. Eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud, et Siret Piisang rikkus enda tegevusega
lg 1 p1,2,3,4 nõudeid, pannes sellega toime
Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastatud. Siret Piisang on süüvõimeline ning KarS
lg 1 sätestab, et mootorsõiduki omaniku või vastutava kasutaja poolt käesoleva seaduse § 72 lõikes 2 sätestatud kohustuse mittetäitmise eest karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. Vastavalt VTMS §-le 2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti, ja arvestades väärteomenetluse erisusi. kui KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Samuti lähtub kohus karistusele hinnangu andmisel karistuse üld- ja eripreventiivsetest eesmärkidest. Kujunenud karistuspraktika kohaselt karistatakse isikut sanktsiooni keskmises määras, kui puuduvad kergendavad ja raskendavad asjaolud ning isik ei ole varasemalt süütegusid toime pannud. Kohus hindab menetlusaluse isiku süüd
Praegusel juhul ongi menetlusalust isikut kohtuvälise menetleja otsusega karistatud sanktsioonimäära keskmises määras. Puuduvad nii karistust raskendavad kui ka kergendavad asjaolud. Tegemist on kavatsetult toime pandud süüteoga. Samuti võtab kohus arvesse, et S.Piisang tegevus takistab politseil võimaliku süüteomenetluse üle otsustamist avarii sündmuses ehk teises väärteoasjas. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on Siret Piisang väärteokorras karistamata isikuks. Arvestades kaebuse esitanud isiku isikut ja väärteo toimepanemise asjaolusid, siis leiab kohus, et kohtuvälise menetleja mõistetud karistus on proportsionaalne nii eri- kui üldpreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt ning see vastab teo raskusele ja süüdlase isikule. Kohus leiab, et isikule mõistetud karistus sanktsiooni keskmises määras on põhjendatud ja vastab karistuse mõistmise põhimõtetele. Kohus ei pea põhjendatuks kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse vähendamist. Kõiki eelmärgitud asjaolusid arvestades ei pea kohus põhjendatuks Siret Piisang suhtes menetluse lõpetamist ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. Rahatrahvi tasumise ajatamist ei ole taotletud. Menetluskulud VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktides 1–3 ja 5– 6 sätestatud alustel menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kuna praegusel juhul jätab kohus kaebuse rahuldamata ja otsuse muutmata, jäävad kaebuse esitajal tekkinud menetluskulud (valitud kaitsjale makstud tasu) tema enda kanda. 5 Eeltoodut arvestades ja juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §dest 132 p1, 133, 134, Otsustas 1. Jätta Siret Piisang kaebus rahuldamata. 2. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi uurija abi Margus Pihl 28.03.2025 otsus väärteoasjas nr 2301,25,000051 jätta muutmata. Rahatrahv tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE 89 1010 2200 3479 6011 SEB pangas, nr EE93 2200 2210 2377 8606 Swedbankis või IBAN EE 701 7000 1700 1577 198 Luminor pangas. Märkida viitenumber 10220255021594 Kaitsja taotlus õigusabikulude hüvitamiseks jätta rahuldamata. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovil tuleb sellest kirjalikult Harju Maakohtule teatada seitsme päeva jooksul kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isikul advokaadist esindaja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kohtunik Liina Pohlak Kassatsiooniteate esitamisel on motiveeritud kohtuotsus menetlusosalistele kättesaadav 15.05.2025 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.