Obsah (6)

§ 266§ 158§ 337§ 175§ 185§ 423

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 19. juuni 2025 Kohtuasja number 1-21-5746 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Ingrid Kullerkann ja Tiit Lõhmus Koh

§ 266

lg 4 järgi on kohtunikul õigus piirata istungisaalis viibijate hulka, kui istungisaal on üle täitunud. Isegi kui jaatada kohtumenetluse avalikkuse põhimõtte rikkumist, ei ole tegemist olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega. Ei ole usutav, et pealtvaatajate puudumine võis 4 mõjutada tunnistajate, sh M.P. i ütluste andmist ning soodustada kohtule valetamist. Tunnistajat distsiplineerib eelkõige teadmine, et tal on kohustus rääkida kohtule tõtt. Ka avalikkuse põhimõtte rikkumise jaatamise korral ei saaks rääkida tervikuna ebaõiglasest kohtumenetlusest või millestki sellisest, mis oleks mõjutanud asjas kohtuotsuse tegemist. 23. K. Matuļēvičs esitas taotluse hüvitada talle tema 1180 päeva kestnud kinnipidamisega tekitatud 74 340 eurone kahju. Ta ei esitanud vastavat taotlust juba maakohtus seetõttu, et siis oli tema eesmärgiks õigeksmõistmine. Ta arvas, et ta mõistetakse seoses Riiast ostetud kanepiga süüdi. Ta kartis, et vastav taotlus võib mõjutada tema süüdimõistmist. Ka ei saanud ta maakohtus veel aru, kui halvasti menetlus talle mõjus – alles pärast 2024. aasta juulikuus vabanemist mõistis ta, et ta on kaugenenud oma lastest ja elukaaslasest. Maakohus märkis otsuses, et ta saab esitada vastava taotluse kuue kuu jooksul ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht 24. G. Vadzise kaitsja kordab (suuresti) juba maakohtus esitatud väiteid. Ringkonnakohtu meelest on maakohus need väited arusaadavalt ümber lükanud. Sellest johtuvalt olgu märgitud üksnes järgmist. 25. G. Vadzise käideldud kanepi THC-sisaldus oli oluliselt üle 0,3%. Apellant ei vaidle vastu maakohtu neile sedastustele, et

1. a)M.M. a sai kanepi otse või vahendatuna G. Vadzise käest,
2. b)M.M. a juurest leitud kanepi THC-sisaldus oli 17–19% ja
3. c)M.M. alt kanepit ostnud inimesed pidasid kanepit kvaliteetseks ja psühhotroopset mõju omavaks (otsuse p 497). Need tõdemused viitavad sellele, et J.M. i sõidukist leitud kanepi THC-sisaldus oli kõrge. Kaitsja esitab üksnes argumendi, justkui pole tõendatud seda, et J.M. sai selle kanepi G. Vadzise käest. J.M. i väitel sai ta kanepit nii M.M. ale edasi andmiseks kui ka isiklikuks tarbeks ainult G. Vadziselt (kd 19, tl 26 pöördel) ja tema autost politsei poolt leitud kanepki oli saadud vahetult enne selle aine avastamist G. Vadziselt (kd 19, tl 28 pöördel). Viimaks olgu märgitud, et on ka iseenesest ebausutav, et keegi veab salaja ilma uimastava toimeta kanepit. Niisugust ainet võiksid ehk käidelda botaanika vms huvilised, ent G. Vadzisel käesolevas menetluses tuvastatu kohaselt niisuguseid huve ei ole. 26. Esimese astme kohus asus õigesti seisukohale, et G. Vadzis ei pannud toime mitte ühte jätkuvat, vaid mitu erinevat käitlemistegu. Apellant esitab maakohtu seisukoha kummutamiseks sisuliselt üksnes ühe väite: ehkki G. Vadzis andis kanepit edasi kahele erinevale inimesele, näib tema tegutsemine ikkagi ühtse käitumisena. Tõepoolest võib ka erinevatel aegadel erinevatele inimestele uimastite edasiandmist pidada mõnikord üheks jätkuvaks teoks – vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-17-11432/93. Maakohus aga ei piirdunud väitega, et G. Vadziselt said uimastit kaks erinevat inimest (otsuse p 495). Kohus tõi lisaks sellele välja, et üks kord jäi kahe üleandmise vahele tervelt ca nelja kuu pikkune paus ja korra ka umbes kuu ajaline paus. Ka märkis esimese astme kohus, et üksteisest erinevad sellised juhtumid, kus uimasteid hankiv isik (M.M.
4. a)tuleb ise narkootikumidele järgi, ja olukorrad, kus selline isik saadab uimasteid tooma kellegi teise (J.M. i). Olgu viidatud ka nii süüdistuses välja toodud kui ka maakohtu poolt tuvastatud asjaolule, et G. Vadzis ei andnud kogu uimastit J.M. ile selleks, et too toimetaks kanepi M.M. ale – osa narkootikumist pidi jääma J.M. ile endale tarvitamiseks. Niisiis saab kanepi andmist J.M. ile eristada kanepi andmisest M.M. ale veel ühest aspektist: esimesel juhul läks osa kanepist mitte n-ö edasimüüjale M.M. ale, vaid lõpptarbijale J.M. ile. 27. Ka K. Matuļēvičsi kaitsja toob kõigepealt välja sellise argumendi, mida ta on varemgi esitanud: pole teada, millal M.P. K. Matuļēvičsilt kanepit sai – see võis juhtuda ka umbes 15 aastat tagasi, mil M.P. esmakordselt kanepit pruukis. Maakohus on sellise argumendi loogiliselt ümber lükanud (otsuse p 280). Puudub igasugune alus arvata, et M.P. pidas „sama ajavahemiku“ 5 all silmas 15 aasta tagust aega. Nimelt ütles M.P. , et hetkel käib jutt kanepi hankimisest S.B, elt ja K. Matuļēvičsilt (kd 17, tl 18) ja kohe pärast seda, et S.B, elt sai ta kanepit 2020. aasta oktoobris-novembris. Järgnesid mõned küsimused S.B, elt kanepi hankimise kohta ja siis hakati küsima kanepi saamise kohta K. Matuļēvičsilt – M.P. ütles, et ta sai K. Matuļēvičsilt kanepit „samas kohas, korteris“ ja „samas ajavahemikus“ (kd 17, tl 18 pöördel). Kriminaalkolleegiumi meelest pidas M.P. ilmselgelt silmas seda, et ta sai 2020. aasta sügisel kanepit nii S.B, elt kui ka K. Matuļēvičsilt (kes elasid toona koos). 28. K. Matuļēvičsi kaitsja meelest rikuti avalikkuse põhimõtet. Ringkonnakohus soostub kaitsjaga selles, et kohtupidamise avalikkus on oluline väärtus – see ilmneb muu hulgas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) sellekohasest mahukast praktikast. Praegu siiski kriminaalkolleegiumi meelest seda põhimõtet ei rikutud. 29. Kaitsja viitab sellele, et pealtvaatajaid ruumipuuduse tõttu kohtusaali ei lubatud, et süüdistatavad ja kaitsjad juhtisid maakohtu tähelepanu selle keelu ebaõigusele juba 8. veebruari 2023 istungil ja et kaitsjad taotlesid juba eelistungil, et asja arutataks Valga asemel Tartus, kus asub suur kohtusaal. Kriminaalasja materjalid ei viita sellele, et asjad nõnda toimusid. Ei 3. veebruari ega 1. märtsi 2022 eelistungi protokollidest ega 8. veebruari 2023 istungiprotokollist ei nähtu, et kohus oleks palunud pealtvaatajatel ruumipuuduse tõttu kohtusaalist lahkuda, et mõni süüdistatav või kaitsja oleks sellega seoses juhtinud millelegi kohtu tähelepanu või et keegi kaitsjatest oleks taotlenud istungi pidamist Tartus. Ainuke vähegi asjassepuutuv info ilmneb sellega seoses 8. veebruari 2023 istungi protokollist, kus M.M. a kaitsja vandeadvokaat Sirje Must märkis järgmist: „Kuna kohtusaal on väike, siis vaatamata sellele, et seaduse järgi on kohtuistung avalik, kohtusaal on väike, on piiratud kohtusaalis viibijate arvu. Mul on palve M.M. al kelle suhtes on kohaldatud prokuratuuri poolt suhtlemispiiranguid ja talle on antud suhtlemine ühe tütrega aga tal on neid lapsi palju ja siin on üks tütar veel ja ta tahaks näha ema ja minul on palve, et lubataks lastel emaga suhelda, see ei pea toimuma siin kohtusaalis aga et ta saaks minna emaga kohtuma Tartu Vanglasse, tütar on I.M. a. Isikukoodid ja asjad toon homme.“ (kd 5, tl 100 pöördel). Seega võib eeldada, et mingil määral inimeste saalis viibimist piirati, ent muu hulgas on ebaselge, kas piirang oli lausaline või võisid mõned inimesed ikkagi saali minna või kas piirang puudutas vaid 8. veebruarit 2023 või muidki päevi. Kui kriminaaltoimiku enam kui 20 köites on asjassepuutuvat infot (rohkem), oleks kaitsja pidanud ringkonnakohtule otsesõnu ära näitama, kust seda infot leida võib. Praegu välja toodud (vähegi) konkreetsed viited paarile istungile on kahjuks eksitavad/väärad. Kui istungil tõesti pealtvaatajate piiramine jutuks tuli, ent seda ei kantud istungiprotokolli, oleks kaitsjal olnud võimalik esitada

§ 158

järgne protokolli parandamise taotlus või vähemasti oleks kaitsja võinud oma kaebuses osutada sellele, millisel kohtuistungil ja millisel ajal (millisel minutil) see teema jutuks tuli (et ringkonnakohtul oleks olnud võimalik kuulata salvestust). 30. Toodud põhjustel jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 19. veebruari 2025 otsuse

§ 337lg 1 p 1 alusel muutmata ning selle peale esitatud apellatsioonid rahuldamata.

31. G. Vadzise määratud kaitsja vandeadvokaat M. Masso esitas ringkonnakohtule riigi õigusabi kulude kindlaksmääramise taotluse. Selle taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsiooni koostamiseks, sh kaitsealusega suhtlemiseks ja apellatsiooni esitamiseks 300 minutit (netotasu 360 eurot, brutotasu 439,20 eurot) ning prokuratuuri vastusega tutvumiseks ja kliendiga rääkimiseks 30 minutit (netotasu 36 eurot, brutotasu 43,92 eurot). Alternatiiv 1:

§ 175

lg 1 p 4, riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ alusel rahuldab kriminaalkolleegium kaitsja taotluse ja määrab kaitsjatasuks 483,12 eurot (sh käibemaks 87,12 eurot). Kuna ringkonnakohus teeb

§ 337

lg 1 p 1 pärase lahendi, tuleb 483,12 eurot

§ 185lg 2 alusel G.

Vadziselt riigi kasuks välja 6 mõista. G. Vadzis peab selle raha maksma ära 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates (

§ 423ja § 417 lg 2).

1. K. Matuļēvičsi kahjuhüvitistaotlus tuleb jätta läbi vaatamata.
2. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) eelnõu esimese lugemise juurde koostatud seletuskirjas märgitakse järgmist: „[K]ahju hüvitamise kord on rajatud eeldusele, et kahju hüvitatakse kahju kannatanud isiku taotluse alusel. Eelnõu §-st 18 tulenevalt peab kohtusse jõudnud menetluse korral esitama taotluse maakohtule enne kohtuliku uurimise lõppu. Isiku taotlusest lähtumine tähendab ühtlasi, et taotluse esitamata jätmisel peaksid olema reaalsed tagajärjed ning tagantjärele esitamine on võimalik vaid erandlikel juhtudel […] mõjuval põhjusel […] Mõjuva põhjusena võib käsitada näiteks olukorda, kui isik taotles maakohtus prokuröri poolt taotletavast karistusest leebemat karistust, aga kohus leidis isiku/kaitsja jaoks üllatuslikult, et süü pole tõendatud või kuriteokoosseis pole täidetud ja isik tuleb õigeks mõista. Et menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt peaks tegu olema tõepoolest erandliku võimalusega („mõjuval põhjusel“), ei saa sellele tugineda nt isik, kes lohakusest või teadmatusest jätab maakohtule taotluse esitamata – nt palub küll enda õigeksmõistmist, aga ei too välja, et peale selle tuleks talle hüvitada ka tekitatud kahju.“ (lk 51–52).
3. Riigikohus on leidnud nõnda: „SKHS § 21 lg-d 1 ja 4 võimaldavad hüvitistaotluse esitada tagantjärele ringkonnakohtule või prokuratuurile ainult siis, kui taotlus jäeti varem esitamata mõjuval põhjusel. Seega on kahju hüvitamise taotluse lahendamine seatud sõltuvusse sellest, kas kahjuhüvitist taotletakse õigel ajal. Isik peab üldjuhul arvestama juba ette võimalusega, et tema suhtes võidakse teha selline otsustus, mis annab talle aluse nõuda süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamist. Ainult erandlikel juhtudel saab kahju hüvitamist taotleda hiljem. Kui taotlust kahju hüvitamiseks pole esitatud õigel ajal ning puudub ka mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks, tuleb see taotlus jätta läbi vaatamata (SKHS § 13 lg 2 ls 2).“ (kriminaalkolleegiumi määrus nr 120-2611/12, p 14 ja määrus nr 1-19-9021/14, p 14).
4. K. Matuļēvičs ei esitanud oma taotlust maakohtu menetluses. Ta ei esitanud seda isegi mitte apellatsioonitähtaja kestel, vaid alles ringkonnakohtu poolt apellatsioonidele vastamiseks antud tähtaja jooksul. Seega esitas K. Matuļēvičs taotluse hilinenult. Mõjuvat põhjust hilinemiseks tal ei olnud. Nii on see muu hulgas tulenevalt tõigast, et K. Matuļēvičs ja tema kaitsja taotlesid õigeksmõistva otsuse tegemist – seega ei olnud tegemist situatsiooniga, kus osaline õigeksmõistine/süüdistuse suures mahus ära langemine oli K. Matuļēvičsile (äärmiselt) üllatav. Taotluse esitamisega hilinemist ei muuda kuidagi põhjendatuks ka K. Matuļēvičsi väited, et ta mõistis alles pärast maakohtu menetluse lõppu seda, kuivõrd tugevasti tema vahi all viibimine tema peresuhteid mõjutas.
5. Olgu seoses kahjuhüvitistaotlusega märgitud sedagi, et EIK-i hinnangul ei tulene Euroopa Inimõiguse Konventsioonist automaatselt riigi kohustust maksta hüvitist sellisele vahi all peetud inimesele, kes hiljem õigeks mõistetakse (vt nt Lukk vs Eesti, nr 27365/21). (allkirjastatud digitaalselt) 7