lg 4 tulenevat kohustust ning võlgnikul ei ole mõjuvat põhjust, miks antud kohustust on rikutud. Võlausaldajad Z.S ja Z.H.F palusid kohustustest vabastamise menetlust jätkata kuni 02.11.2025, mil möödub 5 aastat võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest. Võlausaldaja H.G.B teatas, et jätab võlgniku kohustustest vabastamise kohtu otsustada. Võlausaldaja K.Z T K.Z teatas, et nõustub võlgniku kohustustest vabastamisega. Võlausaldajad D.P.G ja B.U.H kohtule oma seisukohta ei esitanud. 04.06.2024 toimunud ärakuulamisel osalesid D.S ja võlausaldaja Z.S-i esindaja vandeadvokaat Tanel Küün. Võlgnik selgitas, et seoses elukalliduse tõusuga ei ole ta suutnud raha koguda ega võlausaldajatele seaduses ettenähtud ulatuses väljamakseid teha. Võlausaldaja märkis, et jääb oma kirjalikult esitatud seisukoha juurde. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud kohtutoimikuga, leiab, et kohustustest vabastamise menetlus tuleb lõpetada ja keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast. Vastavalt pankrotiseaduse (
) 1933 lg 1 kui füüsilisest isikust võlgniku suhtes on enne
redaktsioon.
lg 2 sätestab, et usaldusisik peab võlgnikult saadud maksed hoidma oma varast eraldi ja meed vastavalt võlausaldajate nimekirjas ettenähtud jaotistele üks kord aastas võlausaldajatele välja maksma.
lg 1 sätestab, et võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima.
lg 2 sätestab, et võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta.
lg 3 sätestab, et võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama.
lg-de 5 ja 6 kohaselt võlgnik ei pea usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet ning pärimise teel saadu väärtusest on võlgnik kohustatud poole usaldusisikule üle andma.
lg 2 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.
lg 4 sätestab, et võlgnik peab vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. Kohus on seisukohal, et võlgnik on oma kohustusi rikkunud. Kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine tugineb eeldusele, et võlgnik teeb kõik mõistliku endast oleneva, et menetluse kestel saaks võlausaldajate nõudeid rahuldada võimalikult suures ulatuses ning täidab
lg 3 - 5 sätestatud kohustust loovutada teenitud tulu usaldusisikule, et viimane saaks selle arvelt teha võlausaldajatele väljamakseid. Kohus on võlgnikule korduvalt (s.o 01.12.2022 ja 07.12.2023 e-kirjades) teatanud, et võlausaldajatele on tehtud väljamakseid seaduses sätestatust oluliselt väiksemas määras ja selgitanud, et väljamakseid ei pea tegema sellisest tulust, millele ei saa pöörata sissenõuet, eelkõige miinimumpalk, toetused ning kui võlgnikul on alaealisi ülalpeetavaid, siis 1/3 miinimumpalgast iga alaealise ülalpeetava kohta; lisaks jääb võlgnikule 25% töötasust, mis jääb üle pärast miinimumtasu mahaarvamist (75% kuulub väljamaksmisele võlausaldajatele). Kohus on juhtinud võlgniku tähelepanu asjaolule, et
04.06.2024 toimunud ärakuulamise ajaks oli kohustustest vabastamise menetlus kestnud enam kui 3,5 aastat. Kuivõrd võlgnik on väitnud, et seoses elukalliduse tõusuga ei ole tal raha kogumine õnnestunud, siis ei pea kohus tõenäoliseks, et võlgnik on edaspidi suuteline ettenähtud ulatuses võlausaldajatele väljamaksete tegemiseks raha kõrvale panema. Sellest tulenevalt ei pea kohus põhjendatuks pikendada kohustustest vabastamise menetlust viie aastani, s.o kuni 02.11.2025. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13 asunud seisukohale, et kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske. Lõpptulemusena peaks see võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Uue võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, sealhulgas tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima (
Olukord, kus kohustustest vabastamise menetluses on võlgnik pidevalt teinud makseid ettenähtust oluliselt väiksemas määras, ei mahu käesolevatel asjaoludel viidatud Riigikohtu lahendis märgitud kriteeriumite alla. Seega on võlgadest vabastamise menetlus nähtud ette neile võlgnikele, kelle käitumine ei ole suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele. Arvestades, et
lg-s 3-5 sätestatud kohustuse rikkumine ning vara varjamine saab olla põhimõtteliselt ainult tahtlik, on sellega täidetud
lg 5 kohaldamise eeldused: võlgnik on rikkunud süüliselt pankrotiseaduses §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Pankrotiseaduse § 175 lg 2 p 2 alusel tuleb keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast ning kohustustest vabastamise menetlus tuleb lõpetada
Usaldusisik tuleb kohustustest vabastada. (allkirjastatud digitaalselt) Siiri Malmberg kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.