← Eesti

2-19-12055/77

Obsah (5)§ 72§ 71§ 34§ 70§ 68

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gea Lepik, liikmed Kairi Piirisild ja Ahti Kuuseväli Otsuse tegemise aeg ja koht 25. aprill 2025, Tallinn Kohtuas

) § 71 lg 2 alusel kostjalt välja mõistetud. Vilja ja kasutuseelise käsitlemisel ei tohiks olla erinevusi sõltuvalt sellest, millisel viisil kasu saadi. Seejuures leidis kohus viidatud tsiviilasjas, et kostja poolt Y õiguste rikkumine oli jätkuv tegevus, mis sai alguse veel enne, kui Yst sai vaidlusaluse kinnisasja kaasomanik. Kuna siinses asjas on nõue esitatud arvestusega alates

  1. juunist 2015, tuleb hageja õiguste rikkumise alguseks lugeda
  2. juuni
  3. 1.
  4. Y soovis ka ise kinnisasja peahoone ruume kasutada tulu teenimiseks. Nimelt tegi Y juba
  5. juunil 2013 hagejale volikirja kinnisasja kasutamise korraldamiseks. Samuti esitas Y tsiviilasjas nr 2-13-22515 vastuhagi, milles mh tegi kaasomanikule ettepaneku lõpetada kaasomand reaalosadeks jagamisega. Kuna kaasomanik sellega ei nõustunud, tuli sellest taotlusest loobuda. Ka on kaasomanikud arutanud kasutuskorra kokkuleppe sõlmimist. Seejuures pöördus Y
  6. juunil 2015 kirjaliku ettepanekuga kostja poole, eesmärgiga saavutada kokkulepe kinnisasja üürilepingu alusel kasutamisest vabanenud pindade kasutamise osas. Kostja sellele ei reageerinud. 1.
  7. Kostja on olnud jäigal seisukohal, et tal on kaasomanikuna õigus kasutada ise ja välja rentida oma mõttelise osa (1/2) suurusele vastavat kinnisasja reaalosa, s.o 50% kinnisasja 2 2-19-12055 ehitiste üldpinnast, ning selles osas ei ole teisel kaasomanikul mingeid õigusi, sh õigust tulule vastavalt kaasomandi mõttelisele osale. Riigikohtu
  8. mai
  9. a määruse kohaselt ei tulene kasutuseelis mitte kaasomaniku mõttelise osa suurusest, vaid kinnisasja kasutatud reaalosa suurusest ja selle kasutusväärtusest. Seejuures on eelduseks, et kasutuseelise saamisel on üks kaasomanik rikkunud teise kaasomaniku õigusi, nt takistanud sama asja kaaskasutamist. 1.
  10. Kostjat ei saa nimetada ebaseaduslikuks valdajaks, kuid ta on kaasomandis oleva asja ebaseaduslik kasutaja, sest kaasomanike vahel ei olnud kokkulepet ühise asja kasutamiseks ja teisel kaasomanikul puudus võimalus sama asja kaaskasutada.

§ 72

lg 3 järgi on kaasomanikul õigus ühist asja kasutada niivõrd, kui see ei takista teiste kaasomanike kaaskasutust. Kasutuskorra puudumisel ei ole välistatud hageja nõue kostja vastu saadud kasutuseeliste hüvitamiseks

§ 71

lg 2 alusel ka juhul, kui kostja kasutab hageja õigusi rikkudes kinnisasja pinda talle kuuluvale mõttelisele osale vastavast pinnast väiksemas osas. Sellest tulenevalt on oluline, kas kostja

§ 72lg-s 3 sätestatut rikkudes tegi Yle takistusi ühise omandi kaaskasutamisel.

1.

  1. Ühise asja kasutamine ajavahemikul
  2. juuni 2015 kuni
  3. oktoober 2017 oli Y jaoks takistatud sellega, et kostja oli kasutusele võetud ruumid kohandanud spetsiaalselt oma ettevõtluse tarbeks (pildiraamide valmistamise töökoda), s.o paigaldanud tööpingid, muu sisustuse ja nende elektrivarustuse jne. Lisaks olid ruumid kostja poolt lukustatud ja elektroonilise valve all. Nii rikkus kostja Y õigust ühist asja kaaskasutada (

§ 72

lg 3) või kasutada seda kokkuleppel (

§ 72lg 1).

Kasutades kaasomandis olevaid ruume sellisel viisil, ei toimunud see ka kõigi kaasomanike huvides, kaasomandi kasutamine ei olnud kooskõlas hea usu põhimõttega ja see kahjustas teise kaasomaniku õigusi (

§ 72lg 5).

Kostja ei pöördunud enne kinnisasja kokkuleppeta kasutama asumist kasutuskorra kehtestamiseks kohtu poole ega kasutanud kaasomandi reaalosa selliselt, et selle suhtes oleks olnud võimalik ka kaasomaniku kaaskasutus. Ühise asja kasutamist said otsustada ainult kaasomanikud koos. 1.

  1. Rikkumise tulemusel omandas kostja kogu kaasomandi kasutamisest saadud kasutuseelise. Kinnisasja reaalosa kasutamisega 667,9 m2 ulatuses sai kostja kasu seeläbi, et ta ei pidanud oma ettevõtluse tarbeks üürima ruume mujalt ning hoidis kokku ettevõtluskuludelt. Nii kasutuseelisena saadud tulu kui ka kasu sai ta ½ osas teise kaasomaniku arvel. 1.
  2. Kostja on rikkumise tulemusel Y arvel alusetult rikastunud (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 lg 1). Alternatiivselt on hageja nõude alus

§ 71lg 2.

Ruumide varasem kasutamine üürile andmiseks tõendab, et nendel ruumidel oli kasutusväärtus. Hageja nõue tugineb eksperthinnangule, mille kohaselt oli ehitise pinna kasutusväärtus 2,50 eurot/m

  1. Sellest lähtuv kaasomaniku kasutuseelise osa on 24 076,83 eurot (kasutatud pind 667,9 m 2; kasutuse periood 28 kuud ja 26 päeva; 1 m 2 kasu määr 2,50 eurot/m2; kasusaajate arv 2). Kuna kostja kasutas ehitise parimaid pindu, on põhjendatud arvutada kasutuseelist eksperthinnangu alusel. 1.
  2. Y ei taotlenud kohtult kaasomandi kasutuskorra kehtestamist, sest olukorras, kus Pärnu Maakohus oli juba teinud otsuse kaasomandi lõpetamiseks kaasomanike vahelisel enampakkumisel ja vastav osaotsus oli Tallinna Ringkonnakohtu
  3. detsembri
  4. a kohtuotsuse tulemusel
  5. jaanuaril 2016 jõustunud, ei olnud kasutuskorra kehtestamise taotluse esitamine enam mõistlik. Kohtuväliste ettepanekutega kostja nõus ei olnud. Kostja vastuväited
  6. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 3 2-19-12055 2.
  7. Tsiviilasjas nr 2-13-22515 esitas Y vastuhagi, milles nõudis kostjalt mh kasutuseelise eest hüvitise tasumist kuni
  8. juunini 2015, kuna kaasomanikel puudus kokkulepe kostja poolt ruumide kasutamise kohta. Pärnu Maakohtu
  9. detsembri
  10. a otsusega jäeti see nõue rahuldamata. Kohus leidis, et kostja kasutab vastuhagis väidetust vähem ruum. Kaasomaniku valdus ei muutu

§ 34

lg 1 tähenduses ebaseaduslikuks põhjusel, et kaasomanike vahel ei ole kasutuskord kokku lepitud. Kohus ei nõustunud Y käsitlusega, et kasutuseelise arvestamise aluseks tuleks võtta kasutatav ehitise reaalosa suurus, arvestamata kaasomandi proportsioone. Alates

  1. novembrist 2012, kui Y sai kinnisasja kaasomanikuks, on kostja kasutuses olnud 558,9 m2, millele lisandub 303,7 m2, seega kokku 862,6 m2, mis moodustab alla poole kinnisasja pindalast (1759,9 m2, millest pool on 879,95 m2) ja ka kõigi teiste kinnistul asuvate hoonete pinnast. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. juuni
  3. a otsusega maakohtu otsust kasutuseelise eest nõutava hüvitise osas ei muudetud, ringkonnakohtu põhjendused kattusid maakohtu põhjendustega. Riigikohtu
  4. oktoobri
  5. a määrusega jõustus ringkonnakohtu otsus. 2.
  6. Hageja on siinses asjas esitatud nõude omandanud loovutamise teel kinnisasja endiselt kaasomanikult Ylt. Seega on hagejal nõudeõigus üksnes juhul, kui kasutuseelise nõudeõigus oli Yl. Hageja esimese eelistusena esitatud alusetust rikastumisest tulenev nõue on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 järgi osaliselt aegunud. Hageja esitas hagi
  7. augustil 2019, seega hageja aegumata nõue algab
  8. augustil 2016 ja ajavahemiku
  9. juuni 2015 kuni
  10. august 2016 eest on nõue aegunud. Hageja seadusest (

§ 71lg 2) tulenev alternatiivne nõue ei ole aegunud.

2.

  1. Kostja ei ole hageja õigusi rikkunud ega rikkumisest tulu saanud. Kostja tulu toovad töökoja seadmed, mitte ruumid. Seadusest ei tulene, et tuluna võib käsitada oma vahendite kokkuhoidu. Kostja oli hoone üürnik alates
  2. aastast. Kuni
  3. aastani ei olnud kostjale teada, kellega tuleks kinnisasja ühises majandamises ja kasutamises kokku leppida. Kostja võis mõistlikult eeldada, et ta saab kinnisasja kasutada, kui hoiab kaasomaniku selgumiseni hoone korras. Kui Y
  4. novembril 2012 oma omandiõiguse kinnistusraamatus vormistas, asus ta oma esindaja kaudu kostjaga suhtlema, kuid mitte seoses kostja kasutuses olevate ruumidega, vaid muudel hoone kasutamisega seotud teemadel. Y ei pidanud osade ruumide kasutamist kostja poolt enda õiguste rikkumiseks. Ka pärast
  5. juunit 2015 ei ole ta avaldanud soovi kasutada kostja kasutuses olevaid ruume ühiselt. Hageja ei ole ka hagis selgitanud, milles ruumide kaaskasutamine oleks seisnud, st kuidas ta oleks soovinud neid kasutada, millal ta on oma soovist teist kaasomanikku teavitanud ja millal teine kaasomanik on sellisest ettepanekust keeldunud. 2.
  6. Kaasomanike vahel oli ruumide kasutuskord välja kujunenud. Kaasomanikud kostja, C ja Q leppisid
  7. mai
  8. a üürilepingus ja selle lisades kokku, millised ruumid antakse kostja kasutada. Ka Y arvas Q asemel kaasomanikuks saades, et kostjal on õigus samu ruume kasutada kuni üürilepingu kehtivusaja lõpuni
  9. juunil 2015, ja kaaskasutamist ei nõudnud. Kirjeldatud olukord kehtis kuni vähemalt selle ajani, kui Y sai teada kohtu seisukoha (tsiviilasjas nr 2-13-22515), et üürileping lõppes tegelikult juba
  10. veebruaril 2006, kui kostja sai kinnisasja ½ mõttelise osa omanikuks. 2.
  11. Hageja peab Y õiguste rikkumiseks asja kaaskasutamise füüsilist võimatust (ruumidesse ligipääsu puudumist). Kostja nõustub, et ruumidesse, kus äriühing korraldab ettevõtlust ja vara on valve all, saab siseneda vaid äriühingu loal. Küsimus on aga kaasomaniku õiguses nendesse ruumidesse pääseda ja neid kasutada. Kui kaasomanikul on selline õigus olemas, peab ta nimetatud õiguse maksma panema, st nõudma oma kaaskasutusõiguse 4 2-19-12055 realiseerimiseks teiselt kaasomanikult sellele suunatud toimingute tegemist. Hageja ega Y ei ole seda teinud. 2.
  12. Kostja ei ole rikkunud

§ 72lg-tes 3 ja 5 sätestatut.

Tõendamata on hageja väide, et juba

  1. aastal on tema Y esindajana teinud kaasomanikule mitmeid ettepanekuid, kuidas ühise omandi kasutamine võiks edaspidi korraldatud olla, mh ettepanek jagada kinnisasi korteriomanditeks. Ettepanek kinnisasja korteriomanditeks jagamiseks esitati
  2. septembril 2013 vastuhagina kaasomandi lõpetamise kohtumenetluses. Enne kohtumenetluse algust huvitas Y ainult üüritulu temale väljaandmine. Y poolt hagejale antud volikirjad „Haapsalu mnt 9 ja 11 kasutamise korraldamiseks“ ei ole kostjale suunatud ettepanekud kaasomandit koos kasutada. Ruumide kasutamise korraldamine on ka vabade ruumide üürile andmise korraldamine. Ka üheski teises kirjas ei olnud teemaks see, et Y oleks huvitatud nende ruumide, mis olid kostja valduses, kaaskasutamisest, ainukasutamisest või jagatud kasutamisest. 2.
  3. Ka ei nõustu kostja hageja märgitud kasutusväärtusega. Hageja ei ole hagiavalduses esile toonud, kus kasutuseelisena nimetatud 667,9 m2 pind asub, millistest ruumidest see koosneb ja millises seisundis need ruumid on. Nõude loovutamise lepingu lisas esitatud ruumide eksplikatsioon käib kogu peahoone kohta ja ei seostu hageja nõudega. Ka vaidleb kostja vastu eksperdi leitud keskmisele üürimäärale ja pindalale, millega hageja üürimäära korrutab (667,9 m2), kuna ruumid on erineva kasutusväärtusega (nt koridorid ei oma iseseisvat väärtust). Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks leidnud kostja ainukasutuses olevatele ruumidele uue üürniku ja sellise üürimääraga. 2.
  4. Kui kohus peaks leidma, et kostja on käitunud vaidlusaluste ruumide kasutamisel õigusvastaselt, tuleb hüvitamisel lähtuda kasutusõiguse harilikust väärtusest. Hageja võimalikust saamata rendi arvestusest tuleks sama perioodi eest maha arvata kulud, mida ta ise asja majandamisel oleks pidanud tegema. Hageja esitatud eksperthinnangus on ekspert hoone haldus- ja hoolduskuludeks arvestatud 0,8 eurot/m2 hoone pinna kohta, mis eksperdi hinnangul peaks olema piisav objekti haldamise korraldamiseks. Eksperdi arvamuse kohaselt on 1 m2 üüritasu kasutuseelisena 1,70 eurot (2,50 - 0,80). Hageja ei väida, et tal oli takistatud juurdepääs ka hoones asuvatele vabadele ruumidele, mida ta soovis üürile anda ja mille üürileandmine ei õnnestunud. Ka seda tuleb nõudesumma vähendamisel arvesse võtta. 2.
  5. Hagi tuleb jätta rahuldamata ka vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Kostja on ajavahemikul 2006 – 2012 vallanud ja kasutanud kogu kinnisasja. Austraalias toimunud pärimismenetluse (pärandajal oli mitu last) ja kohtuvaidluste ajal keegi võimalikest pärijatest kinnisasja haldamisega ei tegelenud ja seda ei korraldanud. Ka alates
  6. aastast, mil Y sai kinnisasja kaasomanikuks, ei ole ta kinnisasja haldamise ja alalhoidmisega tegelenud. Veelgi enam, hageja kaudu on Y vastu vaielnud ka hädavajalikele töödele, mille kostja siiski ära tegi. Vaidlust ei ole, et parendustööd hõlmasid kogu kaasomandit, sh vaidlusaluseid ruume. See tõstis kinnisasja väärtust, millest Y sai kasu oma mõttelise osa võõrandamisel. Hoone hea seisukorra tõttu hinnati kinnisasi täitemenetluses 200 000 eurole, millest Y sai 100 000 eurot. Hea usu põhimõttega on vastuolus olukord, kus nõude uus omanik soovib selle arvel veelkord rikastuda. Maakohtu otsus ja põhjendused
  7. Maakohus jättis
  8. juuni
  9. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 3194 eurot ja neilt seadusjärgses määras viivise. 5 2-19-12055 3.
  10. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on hageja nõude alusena tuginenud kolmele alternatiivsele õiguslikule alusele. Esimese eelistusena soovib hageja 24 076,82 euro väljamõistmist VÕS § 1037 alusetu rikastumise sätete alusel. Kui VÕS § 1037 ei kohaldu, taotleb hageja sama summa väljamõistmist

§ 71lg 2 alusel.

Samuti taotleb hageja

§ 71

lg 2 alusel kostjalt selle osa väljamõistmist, mis võib olla alusetu rikastumise nõudena aegunud. Kolmandana viitas hageja VÕS §-s 1039 sätestatud pahauskse rikkuja vastutusele ja soovis kostjalt lisaks saadu harilikule väärtusele ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist. 3.

  1. Hageja loobus
  2. mai
  3. a menetlusdokumendis pahauskse rikkuja vastutusele tuginemisest VÕS § 1039 järgi, sest hagejal ei ole võimalik ümber lükata kostja kinnitust, et kostja ei ole rikkujana kasu saanud. Sisuliselt loobus hageja sellel alusel esitatud nõuet põhistavate asjaolude esitamisest ja tõendamisest. Seetõttu kohus VÕS § 1039 kohaldamist ei analüüsi. Nõude ühest alternatiivsest õiguslikust kvalifikatsioonist loobumine ei ole käsitatav hagist osalise loobumisena. 3.
  4. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste faktiliste asjaolude üle: - - nõude aluseks olev kaasomand tekkis omandireformi käigus. Pärnus, Haapsalu mnt 9 ja 11 asuva endise Kollisti nahavabriku vara (hooned ja maad) tagastati õigusjärgsetele omanikele Cle ja Qle, mõlemale ½ mõttelises osas; kostja sõlmis
  5. mail 2000 Qga rendilepingu tähtajaga kuni
  6. juuni 2015; Q suri
  7. augustil 2001, tema pärijaks sai abikaasa F, kelle surma järel
  8. aastal sai pärijaks Q ja F tütar Y. Y omandiõiguse kohta tehti kanne kinnistusraamatusse
  9. novembril 2012;
  10. aasta alguses suri C ning kostja omandas C pärijalt Wlt ½ mõttelise osa kinnisasja kaasomandist. Kostja omandiõigus kanti kinnistusraamatusse
  11. aprillil 2006; kostja jätkas hagiavalduses märgitud ruumide kasutamist ka pärast Qga
  12. aastal sõlmitud rendilepingus märgitud tähtaja
  13. juuni 2015 lõppemist; kostja ja Y olid ajavahemikul
  14. november 2012 kuni
  15. oktoober 2017 kinnisasja kaasomanikud (mõlemad ½ mõttelises osas); kaasomanikud ei olnud kaasomandi kasutamises kokku leppinud; kostja kasutas kinnisasjal asuvas ehitises (peahoones) ruume 667,9 m2 ulatuses. Kostja töökojana kasutuses olnud ruumid olid lukustatud ja teisel kaasomanikul neile juurdepääsu ei olnud. Kostja valduses olnud ruume kaasomanikud samaaegselt kasutada ei saanud; kinnisasjal asuva peahoone pind on vähemalt 1759,9 m2;
  16. ja
  17. mai
  18. a nõude loovutamise lepingutega loovutas Y hagejale Y ja kostja kui kaasomanike vahelisest suhtest ajavahemikul
  19. juuni 2015 kuni
  20. oktoober 2017 tuleneva kasutuseelise kasu nõude kinnisasja ruumide (667,9 m2) kasutamise eest vastavalt Y mõttelise osa suurusele (1/2) ühises asjas. 3.
  21. Kuna hageja omandas kasutuseelise hüvitamise nõude loovutuse teel, saab hagejal ajavahemiku
  22. juuni 2015 kuni
  23. oktoober 2017 eest kostja vastu kasutuseelise nõue olla üksnes siis, kui selline nõue oli Yl. Y kasutuseelise nõude olemasolu esmaseks eelduseks on kostja poolt Y kui kaasomaniku õiguste rikkumine. 3.
  24. Hageja on ekslikul seisukohal, et kostja ja Q vahel
  25. aastal sõlmitud üürileping lõppes tähtaja möödumisega
  26. mail
  27. Kostja esitatud tõendist nähtub, et tsiviilasjas nr 2-13-22515 olid poolteks samad kaasomanikud ning vaidluse all oli mh Y nõue kostja vastu kinnisasja peahoones asuvate ruumide kasutamise eest üüri ja kasutuseelise maksmiseks 6 2-19-12055 (perioodi eest kuni
  28. maini 2015). Maakohus nõustus tsiviilasjas nr 2-13-22515 Tallinna Ringkonnakohtu
  29. juuni
  30. a otsuses (p-d 64–65) esitatud õiguslike põhjendustega üürilepingu lõppemise aja kohta. 3.
  31. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et tsiviilasjas nr 2-13-22515 tehtud kohtuotsuste põhjendustes esitatud seisukohad ei oma siinses asjas tähtsust, kuna täitmiseks kohustuslik on otsuse resolutsioon ja kohus ei ole otsuse resolutsiooniga üürilepingu lõppemise aega tuvastanud. Y üüritasu nõue tsiviilasjas nr 2-13-22515 oli rajatud üürilepingu kehtivusele; kostja vaidles sellele vastu ja leidis, et üürileping lõppes tema kaasomanikuks saamisega. Seega oli üürilepingu kehtivus Y üüritasu nõude rahuldamise eelduseks ja kohus pidi selle kehtivust hindama ka ilma sellekohase tuvastusnõudeta, kusjuures kostjal ei olnud vajadust ega õiguslikku alust täiendavat tuvastusnõuet esitada. Kuna jõustunud kohtuotsusega on tuvastanud, et üürileping lõppes
  32. a veebruaris ning just seetõttu jäeti Y nõue kostjalt üüri saamiseks rahuldamata, ei saa Y ega hageja tema õigusjärglasena järgmistes menetlustes enam tugineda sellele, et kostja ja Q vaheline üürileping kehtis kuni
  33. maini
  34. 3.
  35. Maakohus hindas, kas kostja on Y kui kaasomaniku õigusi rikkunud ja saanud alusetult kasutuseelist Y arvelt. Maakohus viitas Riigikohtu
  36. mai
  37. a määruse seisukohtadele ja nõustus hagejaga, et teise kaasomaniku õigusi on võimalik rikkuda ka oma kaasomandi osast väiksema reaalosa kasutamisega. Rikkumist ei saa aga automaatselt järeldada sellest, et konkreetsete ruumide kaaskasutamine ei olnud võimalik või et kostja ei küsinud Ylt pärast
  38. juunit 2015 ruumide kasutamise jätkamiseks nõusolekut. Maakohus asus seisukohale, et selleks, et ühise asja ilma kaasomanike kokkuleppeta kasutamine võiks kaasa tuua mõne kaasomaniku õiguste rikkumise, peab rikkumisele tuginev kaasomanik minimaalselt olema teatanud teisele kaasomanikule oma soovist samu ruume (kaas)kasutada või sõlmida ühise omandi kasutamiseks teistsuguseid kokkuleppeid. Hageja esile toodud asjaoludest ei nähtu, et Y ise või oma volitatud esindaja hageja kaudu oleks pöördunud kostja poole viimase valduses olnud ruumide kaaskasutamise või enda kasutusse saamise sooviga. 3.
  39. Maakohus ei nõustunud hagejaga selles, et pärast
  40. aastal kaasomanikuks saamist oleks kostja oma vastutuse vältimiseks pidanud otsima
  41. aastal surnud teise kaasomaniku Fi pärijaid, et saada kaasomaniku nõusolek seni üürilepingu alusel kasutatud ruumide kasutamise jätkamiseks. Kostjal ei oleks ka parima tahtmise juures olnud võimalik enne
  42. aastat teada saada, kes on kinnisasja uus kaasomanik. Seejuures on kostja teinud kaasomaniku pärijate huvide kaitsmiseks piisavalt: aastatel 2006–2012 hallanud kogu kinnistut, teinud kulutusi selle säilitamiseks ja korrastamiseks ning taganud sellega pärandvara säilimise. 3.
  43. Asjas ei ole vaidlust, et kinnisasja peahoone, kus vaidlusalused ruumid asuvad, pind on vähemalt 1759,9 m2 ja kostja ainuvalduses oli sellest 667,9 m
  44. Seega oli kostja kasutuses peahoone kogupinnast tema kaasomandiosa suurusele (1/2) vastavast osast väiksem pind. Kuigi kaasomaniku poolt tema omandiosast väiksema osa kasutamine ei välista teise kaasomaniku õiguste rikkumist, ei ole siinsel juhul selliseid asjaolusid kohtu ette toodud. Hageja tuletab kaasomaniku õiguste rikkumise pelgalt sellest, et kaasomanike kokkulepet töökoja ruumide kasutamiseks ei olnud ning ruumide kaaskasutamine (s.o mõlema kaasomaniku poolt samal ajal) ei ole võimalik. Samas ei ole hageja esile toonud, et Yl oleks olnud huvi kostja valduses olevaid ruume kostjaga ühiselt kasutada või saada need enda ainukasutusse. Kostja ei võtnud vaidlusaluseid ruume kasutusse ka alles
  45. juunil 2015, vaid need olid töökojana sisustatud ja kostja valduses juba
  46. aastal, mil Y sai kaasomanikuks. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, et Y oleks ise või oma esindajate kaudu teatanud kostjale soovist saada kostja töökoja ruumid enda kasutusse. 7 2-19-12055 3.
  47. Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et enne
  48. juunit 2015 toimunu ei oma asja lahendamisel tähtsust. Maakohus märkis, et kohtud on juba tuvastanud, et hageja seisukoht üürilepingu lõppemisest ei olnud õige, sest üürileping lõppes juba
  49. aastal.
  50. juunist 2015 tegelik õiguslik ega faktiline olukord ei muutunud ning ei toimunud Y õiguste uut rikkumist kostja poolt. Erineval ajal tehtud ettepanekutest ja poolte e-kirjavahetusest nähtub, et Y sisuliselt aktsepteeris kostja poolt ruumide kasutamist nii enne
  51. juunit 2015 kui ka pärast seda. Poolte suhtluses on räägitud Y poolt kinnisasja hoone ruumide võimalikust kasutamisest üksnes vabade ruumide väljaüürimise kontekstis. 3.
  52. Kuna Y ei soovinud kostja valduses olnud ruume ise ega kostjaga ühiselt kasutada, ei saanud kostja ruumide kasutamise jätkamisega rikkuda Y õigusi. Kui Y oli eksimuses poolte õigussuhte olemuse osas ja arvas, et hagejal oli kuni
  53. maini 2015 õigus ruume kasutada üürilepingu alusel, võis see küll mõjutada tema otsustusi ruumide (kaas)kasutamise nõudmise osas, kuid ei põhista tema õiguste rikkumise väidet ja kasutuseelise nõuet. Y eksimust ei põhjustanud kostja. Vastupidi, kostja on kirjavahetuses Y ja W. Pga, samuti tsiviilasja nr 213-22515 menetluses selgitanud, et üürileping lõppes
  54. aastal kostja kaasomanikuks saamisega. 3.
  55. Hageja ei ole Y õiguste rikkumist teise kaasomaniku poolt konkreetsete faktiliste asjaoludega põhistanud, vaid tugineb üksnes õigusnormide tõlgendamisele. Maakohus ei nõustunud hageja tõlgendusega, nagu oleks (kaas)omanikul õigus oma kinnisasjast tulu saada ka passiivselt, kui ta ise kinnisasja ei kasuta ega välja ei üüri. 3.
  56. Hageja heidab kostjale ette teise kaasomaniku huvidega mittearvestamist ja

§-s 72 sätestatud kohustuste rikkumist.

§ 72

lg-st 5 tulenes aga ka Yle endale kohustus arvestada kostja kui kaasomaniku huvidega ja hoiduda kostja huvide kahjustamisest. Y pidi arvestama, et kostja kaasomanikuna kasutab ruume õiguslikul alusel ning on töökoja sisseseadmiseks kandnud kulusid. Olukorras, kus samas hoones on piisavalt vabu ruume, sh potentsiaalset suuremat kasutusväärtust omav kaubanduspind hoone esimesel korrusel, oleks kostja kasutuses olevate ruumide kasutuskorra või -otstarbe muutmine selleks, et tagada Y abstraktne õigus ruume kaaskasutada, toonud kaasa sekkumise kostja majandustegevusse ja kahjustanud kostja huvisid. Selline sekkumine ei oleks olnud põhjendatud ega kooskõlas kohustusega arvestada kõigi kaasomanike huvidega. Õige on kostja tähelepanek, et kostja ettevõtluse tarbeks töökojana sisustatud ruumide kellelegi teisele kasutada andmiseks (sh üürile andmiseks) oleks olnud vaja teha kulusid remondile. Olukorras, kus Y ise ruume kasutada ei soovinud ja aktsepteeris, et ruumid on kostja ainukasutuses, ei saa Y õigusi rikkuda see, et formaalselt ei olnud kaasomanikud ruumide kasutamise tingimustes kokku leppinud. 3.14. Asjas kogutud tõenditest nähtuvalt ei ole Yle ega tema esindajale W. Ple tehtud takistusi kinnisasjal asuvate teiste ruumide kasutusele võtmiseks (sh ise kasutamiseks, välja üürimiseks vms) ja seeläbi kinnisasjalt tulu teenimiseks. Ka ei ole Yle tehtud takistusi kinnisasja ruumidesse pääsemiseks. 3.15. Kokkuvõtvalt asus maakohus seisukohale, et kostja ei ole hageja õigusi rikkunud. Kostja poolt 667,9 m2 pinna kasutamine peahoones ei ole käsitatav Y omandiõiguse rikkumisena. Nii VÕS § 1037 lg 1 alusel kui

§ 72

lg 2 alusel kostjalt hüvitise nõudmise peamine eeldus – teise kaasomaniku õiguste rikkumine – on täitmata. Kuna kostja ei kasutanud enda omandiosast suuremat osa peahoone pinnast ja kostjal kaasomanikuna on õigus oma omandiosa tasuta kasutada, ei saanud kostja ruumide kasutamisega ka Y arvelt alusetult rikastuda ega saanud Y arvelt kasutuseelist. 8 2-19-12055 3.

  1. Maakohus selgitas, et võõra kinnisasja üürimise asemel oma kinnisasja tasuta kasutades on võimalik omavahendite kokkuhoid (üüri maksmise kohustuse puudumise tõttu). Sellise kokkuhoiu käsitamine alusetu rikastumisena on aga võimalik tingimusel, et teise kaasomaniku õigusi on rikutud. Praeguses asjas ei tähenda ruumide kaaskasutuse võimaluse puudumine ja asjaolu, et kostjal puudus Yga konkreetne kokkulepe ruumide kasutamiseks, automaatselt Y õiguste rikkumist. Kostja kokkuhoid ei tule Y õiguste rikkumise arvelt. Kuna Y ega tema esindaja hageja ei soovinud teha kulutusi ruumide korrastamiseks või ei leidnud üürnikku, kes oleks nõus remontimata ruume üürima või need oma vahenditega remontima, ei vastuta kostja Yl tulu saamata jäämise eest. Kuna kostja ei ole hageja õigusi rikkunud, ei saanud ta sellega ka hageja arvel rikastuda. 3.
  2. Kostja on esitanud alusetu rikastumise nõudele osaliselt ka aegumise vastuväite. Maakohus asus seisukohale, et ajavahemiku
  3. juuni 2015 kuni
  4. august 2016 eest, s.o kuni kolme aasta eest enne hagi esitamist nõutavas osas, on hageja alusetu rikastumise nõue aegunud (TsÜS § 151 lg 2). 3.
  5. Maakohtu hinnangul tuleb samadel põhjendustel (v.a aegumine) jätta rahuldamata ka hageja

§ 72lg 2 alusel esitatud alternatiivne nõue.

Kostja ei ole kaasomaniku õigusi rikkunud. Apellatsioonkaebus

  1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. 4.
  2. Maakohus oleks pidanud esmalt hindama hageja nõuet VÕS § 1037 alusel ja alles seejärel

§ 71lg 2 alusel, sest hageja primaarne nõue oli esitatud just VÕS § 1037 alusel.

Erinevad nõude alused tingivad ka erinevate asjaoludega arvestamise, mida maakohus vaidlustatavas otsuses ei ole teinud. Seejuures ei ole maakohus hageja nõuet VÕS § 1037 alusel sisuliselt hinnanudki. 4.2. Maakohus leidis vääralt, et kaasomanike vahel oli kokkulepe ühise asja kasutamiseks. Samuti on väär maakohtu järeldus, et kostja kasutas oma asja ja seega kuulusid talle ka kõik kasutuseelised sellest asjast. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et kostjal kaasomanikuna ei olnud „oma asja“ (reaalosa), mida kokkuleppeta kasutada. Kostjale kuulus vaid mõtteline osa ühisest asjast ja ühise asja kasutamine oleks seaduslikult saanud toimuda ainult kokkuleppel kaasomanikuga. Kuna vastavat kokkulepet ei olnud, rikkus kostja kaasomaniku Y

§ 72

lg-st 1 tulenevat õigust ja omandas selle tulemusena ühise asja kasutamisest saadud kogu kasu. 4.3. Maakohus leidis vääralt, et kostjal oli vastavalt talle kuuluva kinnisasja 1/2 mõttelisele osale õigus otsustada reaalosana peahoone 1/2 ruutmeetrite kasutamine. Endale kuuluvaks omandiks, mida kostja sai vabalt vallata, kasutada ja käsutada, ei olnud mitte kogu kinnisasi või selle reaalosa, vaid 1/2 mõttelist osa sellest kinnisasjast, mis oli kaasomandis Yga.

§ 70

lg 3 kohaselt on kaasomandi korral tegemist ühises asjas kaasomanikele mõttelistes osades kuuluva omandiga. Seega oli kostja omandiks mõtteline osa sellest kinnisasjast, mida ta võis kasutada (nt tagatisena), mitte aga reaalosa sellest kinnisasjast, nagu leidis maakohus. Hageja põhiline vastuväide siinses kohtuasjas toetubki sellele, et kostja on alusetult omandanud kogu kasu ühise asja kasutamisest. Nii rikastus kostja alusetult kinnisasja kaasomaniku Y arvelt. 9 2-19-12055 4.4. Maakohus tuvastas vääralt, et 2000. a üürileping lõppes 2006. aastal üürniku ja üürileandja isikute kokkulangemisega sõltumata sellest, et 2000. a üürilepingus olid üürileandjateks kaks kaasomanikku koos. Õige on, et 1/2 osas langesid üürileandja ja üürnik kokku, aga üürnikust ei saanud seeläbi veel kinnisasja omanik

§ 68

lg 1 tähenduses, kellel oleks omanikuna ja üürileandjana õigus sõlmida ja lõpetada üürilepingut. 4.

  1. Y ei ole nõustunud sellega, kuidas kaasomanik ühise asja peahoonet ja teisi ruume kasutas. Seega mingit kokkulepet selle kohta, milliseid ruume kostja võiks kasutada lisaks
  2. a üürilepingu esemeks olnud ruumidele, kaasomanike vahel ei olnud. 4.
  3. Kuna kaasomandi valdamise ja kasutamise üle otsustavad kaasomanikud seaduse kohaselt ainult kokkuleppel (

§ 72

lg 1), siis otsustades hõivata kokkuleppeta oma otsesesse valdusse ühise asja reaalosa, sekkus kostja ka Y õigustesse. Sellega rikkus kostja ka

§ 72

lg-s 5 sätestatud teisi kaasomaniku õigusi, sh ei arvestatud teise kaasomaniku huvidega ega järginud hea usu põhimõtet kaasomanike vahelistes suhetes. Oluline on, kas sellise rikkumisega saadi ka kasu ning kas kostja rikastus sellega, s.o sai seda, mida ta seadusega kooskõlas tegutsedes poleks saanud. Saades endale kogu kasutuseelise kasu ühise asja kasutamisest 667,9 m2 ulatuses, sai kostja kasu teise kaasomaniku arvel. 4.

  1. Hageja hinnangul ei saanud maakohus otsuse tegemisel tugineda Tallinna Ringkonnakohtu otsusele tsiviilasjas nr 2-13-22515 (jõustunud
  2. juunil 2020), sest selles ei käsitleta kasutuseeliseid ühise asja kasutamisest alates
  3. juunist
  4. Küll aga on selle otsusega tõendatud järgmised asjaolud: peahoones on 1759,9 m 2 üldpinda, millest saab tulu teenimiseks kasutada 1443,3 m2; sellest kasutas kostja ise vahetult 823,7 m2 ja veel 489,25 m2 oli tema poolt välja üüritud – seega kokku kasutas kostja 1312,95 m2 ühise asja pinda. Kogu sellelt pinnalt sai kostja alusetult kasu nagu omanik (

§ 68lg 1).

Nii oli kostja kasutuses kokku 91% peahoone kasutatavast pinnast, millelt saadud kasu sai endale vaid kostja. 4.

  1. Hageja on seisukohal, et Y jaoks oli ühise asja reaalosa kasutamine 667,9 m 2 osas takistatud. Kostja kasutas seda enda ettevõtluses, mistõttu oli samade ruumide kaaskasutamine võimatu. Selle, et nende ruumide kaaskasutamine oli võimatu, on omaks võtnud ka kostja ise (kostja
  2. veebruari
  3. a menetlusdokumendi p 5.2.2). 4.
  4. Seoses nõude aegumise küsimusega viitab hageja TsÜS § 150 lg-le
  5. Kostja on kohustatud andma alusetu rikastumisega saadu välja alusetu rikastumise sätete järgi ka pärast aegumistähtaja möödumist, kui rikkumise oli toimunud ja rikkuja oli alusetult rikastunud VÕS §-de 1037–1039 kohaselt ning seda kümne aasta jooksul rikkumisest (VÕS § 150 lg 3). Kuna hagi nõue puudutab rikkumisi ajavahemikul 2015–2017 ja hagi esitati
  6. aastal, siis ei ole hageja alusetu rikastumise nõue aegunud. 4.
  7. Hageja hinnangul ei oma asjas tähtsust, kas üürileping lõppes
  8. aastal või
  9. mail 2015, vaid oluline on see, et
  10. juuniks 2015 oli üürileping lõppenud. Ka jättis maakohus tähelepanuta, et kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-13-22515 jõustus
  11. oktoobril 2020, aga hagi siinses asjas esitati
  12. augustil
  13. Lisaks ei reguleeri see üürileping kuidagi siinses asjas kaasomanike vahelisi suhteid seoses
  14. juunist 2015 saadavate kasutuseelistega. Ka see, mis ühise omandiga enne
  15. juunit 2015 toimus, ei saa olla aluseks hageja õiguste üle otsustamisel siinses kohtuasjas. Nõudeõigus kasutuseelistele loovutati hagejale alates
  16. juunist
  17. Seega tuleb hinnata Y õiguste rikkumist alates
  18. juunist
  19. 4.
  20. Alusetu on maakohtu seisukoht, nagu pidanuks Y lisaks pooleliolevale kohtumenetlusele kohtuasjas nr 2-13-22515 ja seal esitatud vastuhagile pöörduma kostja 10 2-19-12055 poole taotlusega ühist asja kasu saamiseks kasutada, kui ta soovis asuda kasutama ühise asja pinda, mida kostja kaasomanikuna kokkuleppeta juba ise kasutas. 4.
  21. Maakohtu väide, et Y ei soovinud neid ruume ise kasutada, on väär. Y ei soovinud neid ruume isiklikult vahetult kasutada, kuid ta soovis neid ruume kasu saamiseks välja üürida, mis sai selgeks juba tsiviilasja nr 2-13-22515 menetluses. Seejuures faktiline olukord
  22. juunil 2015 ei muutunud, sest kostja jätkas nende ruumide kasutamist, mida ta varem oli kasutatud
  23. a üürilepingu alusel (või alates
  24. aastast kaasomanike kokkuleppeta). Õiguslikult muutus aga see, et vähemalt alates
  25. juunist 2015 ei olnud kostjal ühise asja pinna kasutamiseks enam mingit õiguslikku alust. Muutus ka see, et alates
  26. juunist 2015 oli nõudeõigus loovutatud hagejale. 4.
  27. Asjakohatu on maakohtu viide, et Y ei ole kasutanud võimalust sama ehitise vabade ruumide kasutamiseks. Küsimus on ühise asja kaaskasutamises. Y soovis ühise asja ruume anda üürile kolmandatele isikutele (nagu oli seda teinud lisaks oma majandustegevusele ka kostja). 4.
  28. Hageja hinnangul on maakohus vääralt mõistnud nii mõttelise osa (TsÜS § 56); kaasomandi (

§ 70lg 3), kasutuseelise (Ts

ÜS § 62 lg 1) kui ka kaaskasutuse mõisteid (

§ 72lg 3).

Ka on maakohus vääralt ja valikuliselt arvestanud Riigikohtu seisukohti. Sellest tulenevalt oma maakohus jõudnud otsuses ka väärale seisukohale hagi rahuldamata jätmise osas. Vastustaja seisukohad

  1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad hageja kanda.
  3. Vastavalt TsMS § 652 lg 1 p-le 1 võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks praeguse otsuse p-s 3.3 loetletud maakohtu tuvastatud asjaolud, mille üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle. Hageja täpsustas apellatsioonkaebuses vaid seda, et
  4. mai
  5. a rendilepingu sõlmis kostja C ja Qga (mitte üksnes Qga) (vt kaebuse p-d 1.1.1 ja 3.3). Ehkki apellatsioonkaebuses viitas hageja, et tsiviilasjas nr 2-13-22515 tehtud jõustunud otsusest nähtuvalt kasutas kostja kinnisasjal asuvates hoonetes ise 823,7 m2 pinda ja veel 489,25 m2 oli tema poolt välja üüritud (vt p 2.15), kinnitasid mõlemad pooled ringkonnakohtu istungil, et vaidlust ei ole selles, et vaidlusalusel ajavahemikul, s.o
  6. juunist 2015 kuni
  7. oktoobrini 2017 oli kostja kasutuses 667,9 m 2 pinda (vt
  8. märtsi
  9. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:10:43 ja 00:11:12). Pooled ei vaidle menetluses ka selle üle, et kõnealust 667,9 m2 suurust pinda kasutas kostja oma ettevõtluses pildiraamide valmistamise töökojana. Kostja nõustus ringkonnakohtu istungil, et ta kasutas neid ruume, mille hageja on toonud välja oma
  10. mai
  11. a hagi tervikteksti lk-l 9 (vt
  12. märtsi
  13. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:14:00).
  14. Siinses asjas nõuab hageja kostjalt hüvitist kasutuseeliste eest, mida kostja sai kaasomandis oleva kinnisasja kasutamisest ajavahemikul
  15. juuni 2015 –
  16. oktoober
  17. Kostja 11 2-19-12055 rikkumist näeb hageja selles, et kostja kasutas kinnisaja osasid ruume, s.o töökojana kasutatud 667,9 m2, ilma sellekohase kokkuleppeta teise kaasomaniku Yga (ja viimase nõusolekuta) viisil, mis välistas samade ruumide kaaskasutuse Y poolt, sekkudes sellega teise kaasomaniku õigustesse (vt ka
  18. märtsi
  19. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:17:09).
  20. Oma nõude õigusliku alusena tugineb hageja VÕS §-le 1037 (s.o alusetust rikastumisest tulenev nõue) ja alternatiivselt

§ 71lg-le 2 (s.o kasu hüvitamise nõue).

Riigikohtu praktikast tuleneb, et mõlemad hageja viidatud õiguslikud alused võimaldavad kaasomanikul, kelle õigusi rikuti, esitada kaasomanike kaasvalduse ja kaasomandisse kuuluva asja kasutamisõiguse rikkumise korral rikkuja vastu hüvitisenõue (RKTKm 04.05.2022, 2-1912055, p 14.1; RKTKo 24.03.2016, 3-2-1-175-15, p 12).

  1. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et Y on kasutuseelise hüvitamise nõude ajavahemiku
  2. juuni 2015 –
  3. oktoober 2017 eest hagejale loovutanud. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega (p-d 50–52) ja neid TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda.
  4. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kaasomanikuks olemine ei andnud kostjale omandiõigust kinnisasja reaalosa kindlate osade suhtes.

§ 70

lg 3 kohaselt on kaasomand kahele või enamale isikule üheaegselt mõttelistes osades ühises asjas kuuluv omand. Asja mõtteline osa on tegelikkuses piiritlemata ja selle suurust väljendatakse murdosana asjas (TsÜS § 56). Riigikohus on selgitanud, et kaasomanikule kuulub kindlaksmääratud osa ühisest omandist, mitte aga osa ühisest asjast ning et kaasomand on ühine õigus kogu asjale (vt RKTKm 04.05.2022, 2-19-12055, p 14.2 ja seal viidatud kohtupraktika). Ka maakohus ei ole siinsel juhul leidnud, et kostjale oleks kaasomanikuna kuulunud reaalosa kinnisasjast või et tal oleks olnud õigus otsustada oma kaasomandi osa suurusele vastava reaalosa kasutamise üle. Maakohus on vaidlustatud otsuses korduvalt märkinud, et teise kaasomaniku õigusi on võimalik rikkuda ka oma kaasomandi osast väiksema reaalosa kasutamisega (vt nt maakohtu otsuse p-d 64, 70 ja 75). 12. Õige on hageja seisukoht, et kui nõue on esitatud alternatiivsetel õiguslikel alustel (siinsel juhul VÕS § 1037 ja

§ 71lg 2), tuleb selle põhjendatust eri õiguslikel alustel eraldi hinnata.

Siinsel juhul ongi maakohus seda teinud. Põhjendatud ei ole hageja väide, et maakohus ei ole tema nõuet VÕS § 1037 alusel sisuliselt hinnanud. Maakohus selgitas, et hageja nõue on õiguslikult võimalik nii VÕS § 1037 kui ka

§ 71

lg 2 alusel (vt maakohtu otsuse p-d 53 ja 54), kuid järeldas poolte väidete ja tõendite hindamise tulemusel, et mõlemal õiguslikul alusel kostjalt hüvitise nõudmise peamine eeldus, s.o teise kaasomaniku õiguste rikkumine, on täitmata (vt maakohtu otsuse p 80). Seoses VÕS § 1037 alusel esitatud nõudega põhjendas maakohus täiendavalt, et kostja ei ole Y arvel alusetult rikastunud (vt maakohtu otsuse p 81). 13. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nii hageja VÕS § 1037 kui ka

§ 71

lg 2 alusel esitatud nõude rahuldamise eeldus on see, et kostja oleks vaidlusalusel ajavahemikul rikkunud Y õigust kasutada kaasomandis olevat kinnisasja või selle osa, eelkõige takistades teisel kaasomanikul kinnisasja kaaskasutust. 13.1.

§ 71

lg 3 kohaselt on kaasomanikul teiste kaasomanike suhtes oma osale ühises asjas omaniku õigused, arvestades teiste kaasomanike õigusi.

§ 72

lg 3 järgi on kaasomanikul õigus ühist asja kasutada niivõrd, kui see ei takista teiste kaasomanike kaaskasutust.

§ 72

lg 5 järgi on kaasomanikul õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis olevat asja vallataks ja kasutataks kõigi kaasomanike huvides. Kaasomanikud 12 2-19-12055 peavad üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest. 13.

  1. Siinses asjas
  2. mail 2022 tehtud määruse p-s 14.3 selgitas Riigikohus, et sellest, kui kaasomanikud ei ole sõlminud valduse kohta kokkulepet, ei saa järeldada, et kaasomaniku valdus ei põhine õiguslikul alusel ja on seega ebaseaduslik. Riigikohus selgitas, et vaatamata kaasomanike vahel kinnisasja valduse kohta kokkuleppe puudumisele ei pruugi see, kui kaasomandis olev kinnisasi on ühe kaasomaniku ainukasutuses, tähendada teiste kaasomanike õiguste rikkumist. Kaasomandi kasutuskorra puudumine ei tähenda iseenesest ka seda, et

§ 71

lg 2 järgi tuleb kaasomanike vahel jagada kaasomandi kasutamisest saadud kogu kasu. Kaasomandis oleva asja kasutuskorra kokkuleppe puudumisel on üldjuhul igal kaasomanikul õigus nõuda

§ 71lg 2 alusel teiselt kaasomanikult tema osale vastava vilja väljaandmist.

Kaasomandis oleva asja kasutuskorra kokkuleppe puudumisel tuleb kasutuseelise hüvitamise nõude eeldusena teha mh kindlaks, kas kaasomanik on ühist asja kasutades rikkunud teiste kaasomanike õigusi, eelkõige seda, kas kaasomanik on takistanud teistel kaasomanikel kaasomandis oleva asja kaaskasutust. Ainuüksi asjaolu, et üks kaasomanik võtab kasutuskorra kokkuleppe puudumisel kaasomandis oleva asja kas osaliselt või tervikuna enda valdusse ja kasutusse, sh kasutab oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat asja osa, ei anna teistele kaasomanikele alust nõuda kasutuseelise hüvitamist

§ 71lg 2 alusel.

Kaasomanikud saavad kasutuskorra kokkuleppe puudumisel nõuda kaasomandis oleva kinnisasja või selle osa enda ainukasutusse võtnud kaasomanikult asja sellise kasutamisega saadavate kasutuseeliste hüvitamist juhul, kui ta rikub sellega teiste kaasomanike õigusi, eelkõige takistab teistel kaasomanikel kaasomandis oleva asja kaaskasutust. Seejuures ei ole teiste kaasomanike nõue saadud kasutuseeliste hüvitamiseks

§ 71

lg 2 alusel välistatud ka juhul, kui kaasomandis oleva kinnisasja osaliselt enda valdusesse ja kasutusse võtnud kaasomanik kasutab teiste kaasomanike õigusi rikkudes kinnisasja pinda talle kuuluvale mõttelisele osale vastavast pinnast väiksemas osas. 13.3. Viidatud Riigikohtu seisukohast saab järeldada, et kasutuseeliste hüvitamise nõude eelduseks nii VÕS § 1037 kui ka

§ 71

lg 2 alusel on see, et kaasomanik oleks ühist asja kasutades rikkunud teiste kaasomanike õigusi, eelkõige takistanud teistel kaasomanikel kaasomandis oleva asja kaaskasutust. Ehkki 4. mai 2022. a määruse p-s 14.3 viitas Riigikohus otsesõnu vaid

§ 71

lg-le 2, on saadud kasutuseeliste eest hüvitist nõudva kaasomaniku õiguste (sh omandi või valduse) rikkumine ka VÕS § 1037 järgse nõude (s.o rikkumiskondiktsiooni) vältimatu eeldus. Riigikohtu seisukohast tervikuna nähtub, et määruse p-s 14.3 öeldu käis kõikide õiguslike aluste kohta, mis võimaldavad kaasomanikul nõuda kasutuskorra kokkuleppe puudumisel kasutuseeliste hüvitamist. Seejuures ei saa teiste kaasomanike õiguste rikkumist järeldada üksnes sellest, et üks kaasomanik kasutab kaasomandis olevat asja ilma, et kaasomanike vahel oleks sellekohane kokkulepe, nagu leiab ekslikult hageja.

  1. Siinsel juhul leidis maakohus, et kostja ei rikkunud kõnealusel ajavahemikul kinnisasja osasid ruume (s.o töökojana kasutatud 667,9 m2) kasutades Y õigust kinnisasja või selle osa kasutada, sh ei takistanud Yl kinnisasja kaaskasutust. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ja neid TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. 14.
  2. Maakohus leidis põhjendatult, et Y õiguste rikkumist ei saa järeldada üksnes sellest, et konkreetsete ruumide kaaskasutamine (s.o mõlema kaasomaniku poolt samal ajal) ei olnud võimalik (kuna kostja kasutas neid oma ettevõtluses töökojana) või et kostja ei küsinud Ylt pärast
  3. juunit 2015 ruumide kasutamise jätkamiseks nõusolekut (s.o puudus kaasomanike 13 2-19-12055 kokkulepe ruumide kasutamise kohta). Kolleegium nõustub maakohtuga, et selleks, et ühise asja ilma kaasomanike kokkuleppeta kasutamine võiks kaasa tuua teise kaasomaniku õiguste rikkumise, peab rikkumisele tuginev kaasomanik minimaalselt olema teatanud teisele kaasomanikule oma soovist samu ruume (kaas)kasutada või sõlmida ühise omandi kasutamiseks teistsuguseid kokkuleppeid (vt maakohtu otsuse p 64). Seega ei saa Y õiguste rikkumist, s.o kostja poolt Yl kaasomandis oleva asja kasutamise takistamist, järeldada üksnes sellest, et kostja poolt ettevõtluses (töökojana) kasutatud ruumide samaaegne kasutamine Y poolt ei oleks olnud praktilistel põhjustel võimalik, kuna kostja hoidis ruumides oma asju ja ruumid olid lukustatud. 14.
  4. Maakohus leidis asjas esitatud tõendite pinnalt põhjendatult, et kostja ei teinud Yle takistusi kinnisasja ruumidesse pääsemiseks (vt maakohtu otsuse p 78). 14.
  5. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja esile toodud asjaoludest ei nähtu ja esitatud tõendid ei võimalda järeldada, et Yl oleks olnud huvi kostja valduses olnud ruume kostjaga ühiselt kasutada või saada need enda ainukasutusse ning et Y oleks ise või oma volitatud esindaja kaudu pöördunud kostja poole sooviga saada need ruumid enda kasutusse või kaasomanike kaaskasutusse (vt maakohtu otsuse p-d 64, 71 ja 72). Maakohus leidis põhjendatult, et erineval ajal tehtud ettepanekutest ja poolte e-kirjavahetusest nähtub, et Y sisuliselt aktsepteeris kostja poolt ruumide kasutamist nii enne
  6. juunit 2015 kui ka pärast seda (vt maakohtu otsuse p-d 64, 73 ja 74). Apellatsioonimenetluses möönis hageja ka ise, et Y ei soovinud vaidlusaluseid ruume ise vahetult kasutada (vt apellatsioonkaebuse p 3.23;
  7. märtsi
  8. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:37:11). 14.
  9. Apellatsioonkaebuses tugineb hageja sellele, et Y soovis vaidlusaluseid ruume kasu saamiseks välja üürida (vt p 3.23). Asja materjalid ei võimalda aga järeldada, et Y oleks avaldanud soovi neid ruume, mida kostja kasutas töökojana (667,9 m 2), kas ise või kostjaga ühiselt välja üürida. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kaasomanike kirjavahetuses on räägitud Y poolt üksnes kinnisasja hoonete vabade ruumide väljaüürimisest (vt maakohtu otsuse p 73; praeguse otsuse p 14.6). 14.
  10. Ringkonnakohtus tugines hageja ka sellele, et Y soov vaidlusaluseid ruume kasutada nähtus sellest, et ta küsis kostja kasutuses olnud ruumide eest kostjalt tasu (vt apellatsioonkaebuse p 2.12;
  11. märtsi
  12. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:40:22, 00:40:37, 00:51:22 ja 00:51:47). Selle tõendamiseks viitas hageja Y tsiviilasjas nr 2-13-22515 esitatud vastuhagile ning oma
  13. juuni
  14. a ja
  15. juuli
  16. a kirjadele (vt samas, ajamärgid 00:37:11 ja 00:52:52). Hageja kinnitas, et Yl ei olnud midagi selle vastu, et kostja ajavahemikul
  17. juuni 2015 –
  18. oktoober 2017 vaidlusaluseid ruume kasutab, kuid tingimusel, et kostja tasub selle eest (vt samas, ajamärgid 01:07:53 ja 01:08:17). 14.5.
  19. Asja materjalid kinnitavad, et Y oli avaldanud nii enne
  20. juunit 2015 kui ka pärast seda kuupäeva soovi, et kostja maksaks talle selle pinna eest, mida kostja kinnisasjal kasutab, tasu kas üüri (leides, et poolte vahel oli kehtiv üürileping) või kasutuseeliste (üürilepingu esemest väljapoole jäävate ruumide osas) näol. See järeldub järgmistest tõenditest ja asjaoludest.  Maakohtu hinnatud tõenditest nähtuvalt soovis Y saada kostjalt esialgu tasu vaid selle kostja kasutuses oleva pinna eest, mis ületab ½ kogupinnast (vt hageja
  21. veebruari
  22. a selgitus (II kd, tl 24)), kuid hiljem hakkas nõudma poole üüri ulatuses tasu kogu kostja kasutuses olnud pinna eest (vt hageja
  23. juuli
  24. a pankrotihoiatus (II kd, tl 25)). 14 2-19-12055  Ringkonnakohus tuvastab, et tsiviilasjas nr 2-13-22515 oli Y esitanud vastuhagis kostja vastu järgmised rahalised nõuded (II kd, tl-d 96): 1) kostja poolt Yle
  25. mail 2000 sõlmitud üürilepingu alusel märtsi 2006 kuni
  26. mai 2015 eest tasumata üür (32 569,62 eurot); 2) kasutuseelise hüvitis nende ruumide eest, mille kostja oli võtnud enda valdusesse ja kasutusse lisaks
  27. mail 2000 sõlmitud üürilepinguga kokku lepitule (8444,10 eurot); 3) pool üürist, mille kostja oli saanud kolmandatelt isikutelt ajavahemikul 2006 kuni
  28. juuli 2017 (64 952,63 eurot). Eelnevale lisandusid viivised.  Maakohus tuvastas, et
  29. juunil 2015 saatis hageja Y esindajana kostjale kirjaliku teate (I kd, tl 91), milles avaldas, et kuna
  30. juunil 2015 lõppes
  31. aastal sõlmitud üürileping ning kohtuvaidlused üüri, viiviste ja hüvitatavate kulude osas (tasaarvestus) võtavad veel ilmselt aega, soovib Y teada, millised lõppenud üürilepingu kohaselt kostja kasutuses olnud pinnad sooviks kostja jätta ka edaspidi enda kasutusse ja millistele peaksid kaasomanikud koos leidma uue kasutaja. Ringkonnakohus tuvastab, et
  32. juulil 2015 saatis hageja Y esindajana kostjale e-kirja (II kd, tl 71), milles viitab, et kostja ei ole tema
  33. juuni
  34. a kirjale vastanud, ja avaldab arvamust, et
  35. aastal sõlmitud üürileping on muutunud tähtajatuks. Hageja tegi ettepaneku rakendada edaspidi üürimäära 1,71 eurot/m
  36. 14.5.
  37. See, et Y nõudis kostjalt kaasomandis oleva kinnisasja ruumide kasutamise eest raha, ei tähenda aga seda, et tal oli selleks õiguslik alus, ega muuda hageja nõuet siinses asjas põhjendatuks. Pooled ei vaidle selle üle, et vaidlusalusel ajavahemikul nende vahel üürilepingut ei olnud. Nagu kolleegium eespool selgitas, eeldab kasutuseeliste nõude tekkimine teise kaasomaniku vastu seda, et teine kaasomanik oleks rikkunud Y õigusi, eelkõige takistanud tal kaasomandis oleva asja kaaskasutust. Selliseid asjaolusid kohus vaidlusalusel ajavahemikul ei tuvastanud. Kolleegium on seisukohal, et rahaliste nõuete esitamine teise kaasomaniku vastu ei ole käsitatav Y sooviavaldusena kostja kasutuses olnud ruume (kaas)kasutada (sh neid välja üürida), mistõttu kostja poolt nende nõuete täitmata jätmine ei ole käsitatav Y takistamisena kaasomandis oleva asja kasutamisel ja seeläbi tema õiguste rikkumisena. Seega ei saa üksnes asjaolust, et Y on nõudnud kostjalt ruumide kasutamise eest raha, järeldada, et tal ongi õigus nõuda kostjalt VÕS § 1037 või

§ 71lg 2 alusel kasutuseeliste hüvitamist.

14.

  1. Täiendavalt märgib kolleegium, et kui Yl oli soov kaasomandis olevat kinnisasja ise kasutada või selle ruume välja üürida, oleks ta saanud seda teha ka muude ruumide osas kui need, mida kasutas kostja oma töökojana. Pooled ei vaidle selle üle, et kinnisasjal asuvate hoonete kasulik pind on kokku 1443,3 m2 (vt
  2. märtsi
  3. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:11:39 ja 00:12:00). Kostja kasutas sellest 667,9 m 2, seega vähem kui poolt. Maakohus tuvastas, et
  4. veebruaril 2016 küsis hageja Y esindajana kostja seaduslikult esindajalt, milliseid ruume kostja ise kasutab ja milliseid võiks kasutada Y (II kd, tl-d 27 – 27 pöördel). Kostja seaduslik esindaja vastas samal päeval, et vabu pindu, mida Y saaks kasutada, on mitmeid, nt
  5. korrusel restorani ruumid ja ilmselt varsti ka Elioni pind,
  6. korrusel on vabu pindasid, hoovimaja seisab tühjalt, töökoja hoone
  7. korrus (II kd, tl 27). Sellele järgnenud poolte suhtlusest nähtub, et hageja Y esindajana uuriski täpsemalt võimaluste kohta kinnisasja hoonete muid ruume välja üürida ning tal oli mitu ideed, kellele ruume pakkuda, ja ka väidetavaid huvilisi (II kd, tl 27, 28 – 29 pöördel). Eelnevast järeldub, et kinnisasjal asuvates hoonetes oli piisavalt vabu ruume, mida Y oleks saanud ise kasutada või välja üürida. Kolleegium nõustub maakohtuga, et asjas kogutud tõenditest nähtuvalt ei teinud kostja Yle ega teda esindavale hagejale takistusi kinnisasjal asuvate teiste ruumide kasutusele võtmiseks (sh välja üürimiseks) ning seeläbi kinnisasjalt tulu teenimiseks (vt maakohtu otsuse 15 2-19-12055 p 77). Hageja ei ole põhistanud ega tõendanud, et tulu teenimiseks, sh nii ise kasutamise kui ka väljaüürimise teel, oleks sobinud vaid need ruumid, mida kasutas kostja oma töökojana. 14.
  8. Eelnevat arvestades leidis maakohus põhjendatult, et kostja ei takistanud Yl kaasomandis oleva kinnisasja kaaskasutust ega rikkunud seeläbi tema õigusi, mis oleks andnud Yle aluse nõuda kostjalt kinnisasja vaidlusaluste ruumide (667,9 m 2) kasutamisest saadavate kasutuseeliste hüvitamist.
  9. Ringkonnakohus ei nõustu ka hageja seisukohaga, et kostja rikkus

§ 72

lg-s 5 sätestatud kaasomaniku õigusi, sh ei arvestatud teise kaasomaniku huvidega ega järginud hea usu põhimõtet kaasomanike vahelistes suhetes. Nende õiguste rikkumist ei saa järeldada asjaolust, et kostja kaasomanikuna osasid kinnisasjal asuvate hoonete ruume ise kasutas, arvestades, et kostja kasutas kinnisasja pinnast väiksemat osa kui vastas tema kaasomandi osa suurusele (1/2) ning teine kaasomanik Y ei olnud avaldanud soovi neid ruume mingil teisel viisil kasutada, sh ise, kostjaga ühiselt või välja üürides.

  1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja alusetust rikastumisest tulenev (VÕS § 1037 alusel esitatud) nõue on osaliselt ka TsÜS § 151 lg 1 järgi aegunud, kuid muudab osaliselt selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. 16.
  2. Maakohus leidis õigesti, et hageja VÕS § 1037 alusel esitatud nõude aegumist reguleerib TsÜS §
  3. Ekslik on hageja apellatsioonkaebuse väide, et lähtuda tuleks TsÜS § 150 lg-test 2 ja
  4. TsÜS § 150 lg 2 reguleerib kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva (s.o VÕS § 1043 ja § 1045 alusel esitatud) nõude aegumist, mille sisuks on alusetust rikastumisest saadu väljaandmine (vt RKTKo 02.06.2010, 3-2-1-45-10, p 13). Siinsel juhul ei ole hageja tuginenud kahju õigusvastasele tekitamisele kostja poolt ega esitanud sellest tulenevaid nõudeid. 16.
  5. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Sama paragrahvi
  6. lõikest tuleneb, et alusetust rikastumisest tulenev nõue aegub, sõltumata
  7. lõikes sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Tähtaja kulgemine algab TsÜS § 135 lg 1 järgi järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti, ning kui tähtaja saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 2 järgi viimase aasta vastaval kuul ja päeval. 16.
  8. Siinsel juhul heidab hageja kostjale ette Y õiguste kestvat rikkumist. Asja materjalidest nähtuvalt teadis Y juba
  9. juunil 2015, et kostja kasutab kinnisasja vaidlusaluseid ruume ilma, et selleks oleks kaasomanike kokkulepe või Y nõusolek, mistõttu Y oli algusest peale teadlik nii väidetavast rikkumisest kui ka kohustatud isikust. Eelnevat arvestades oli Y alusetust rikastumisest tulenev nõue hagi esitamise ajaks (
  10. august 2019) aegunud osas, milles hageja nõuab kostjalt ajavahemikul
  11. juuni 2015 kuni
  12. juuni 2016 väidetava rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamist. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et
  13. augusti 2016 eest ei ole hageja nõue aegunud. Selle päeva eest esitatud nõue oleks aegunud
  14. augustil 2019 kell 24.00 (vt TsÜS § 137 lg 1), kuid enne seda oli hageja esitanud kohtule hagi, mis aegumise TsÜS § 160 lg 1 järgi peatas. 16 2-19-12055
  15. Hageja apellatsioonkaebuse väited seoses sellega, kas
  16. a üürileping lõppes
  17. aastal või mitte, ei oma asja lahendamisel tähtsust, mistõttu kolleegium neid ei käsitle. Pooled ei vaidle selle üle, et igal juhul oli üürileping lõppenud
  18. mail 2015, s.o enne selle ajavahemiku algust, mille eest hageja nõuab kostjalt siinses asjas kasutuseeliseid. Seejuures leiab ka hageja ise apellatsioonkaebuses, et siinse asja lahendamisel ei ole tähtsust, kas üürileping lõppes
  19. aastal või
  20. mail 2015, vaid oluline on see, et
  21. juuniks 2015 oli üürileping lõppenud (vt p 3.8).
  22. Eelnevat arvestades jättis maakohus hageja põhinõude ja sellelt arvestatud viivise nõude põhjendatult rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  23. Olukorras, kus hagi jäi rahuldamata, jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi õigesti hageja kanda.
  24. Maakohus määras kostja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruse kindlaks ja mõistis need hagejalt koos viivisega välja. Apellatsioonkaebuses ei ole hageja selles osas maakohtu otsusele vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kostja menetluskulude kindlaksmääramisel materiaal- ega menetlusõiguse norme rikkunud.
  25. Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad selle esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda.
  26. Kooskõlas TsMS § 174 lg-tega 1 ja 3 määrab ringkonnakohus kindlaks kostja ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse. 22.
  27. Kostja
  28. märtsil 2025 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulud apellatsiooniastmes kokku 1573,36 eurot, millest õigusabikulud 1560 eurot ja lepingulise esindaja sõidukulud
  29. märtsi
  30. a kohtuistungile 13,36 eurot. Kostja kinnitas, et kõik menetluskulud on seotud käesoleva tsiviilasjaga. 22.1.
  31. Kostja õigusabikulud seonduvad lepingulise esindaja järgmiste toimingutega: - Pärnu Maakohtu
  32. juuni
  33. a otsusega tutvumine – 1 t; hageja
  34. juuli
  35. a apellatsioonkaebusega tutvumine, analüüs ja vastuse koostamine – 6,5 t;
  36. märtsi
  37. a kohtuistungiks ettevalmistumine (sh apellandi
  38. augusti
  39. a seisukohtadega tutvumine ja analüüs) – 1,75 t;
  40. märtsi
  41. a kohtuistungil osalemine – 1,75 t;
  42. märtsi
  43. a kohtuistungi protokolliga tutvumine (parandamise vajaduse kaalumiseks) – 0,5 t; menetluskulude nimekirja koostamine – 0,5 t. Kokku on kostja menetluskulude nimekirja ja sellele lisatud arvete põhjal osutatud kostjale õigusabi 12 t ulatuses tunnihinnaga 130 eurot/t (ilma käibemaksuta). 22.1.
  44. Lepingulise esindaja sõidukulu tõendamiseks on menetluskulude nimekirjale lisatud
  45. märtsi
  46. a bussipiletid Pärnust Tartusse hinnaga 7,38 eurot (ilma käibemaksuta; lisandub vahendaja teenustasu 0,53 eurot) ja Tallinnast Pärnusse hinnaga 4,92 eurot (ilma käibemaksuta; lisandub vahendaja teenustasu 0,53 eurot). 17 2-19-12055 22.
  47. Hageja esitas vastuväited kostja menetluskulude nimekirjale
  48. märtsil
  49. Hageja vaidlustas kostja lepingulise esindaja ajakulu 6,5 t apellatsioonkaebusega tutvumiseks, analüüsiks ja vastuse koostamiseks, leides, et põhjendatud ajakulu on 2,5 t. Hageja leidis, et nimetatud toimingute tulemusel ei ole kostja esindaja esitanud mingeid täiendavaid selgitusi ega põhjendusi, võrreldes maakohtu menetluses esitatud seisukohtadega. Oma varasemate seisukohtade ümberkirjutamiseks ei saa nii kõrge kvalifikatsiooniga advokaadil kuluda 6,5 t tööaega. 22.
  50. Lepingulise esindaja kulud määrab kohus TsMS § 175 lg 1 järgi kindlaks põhjendatud ja vajalikus ulatuses, arvestades mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse ning menetlusdokumentide sisu ja mahuga (vt nt RKTKo 03.04.2019, 2-16-3785, p 31.3; RKTKo 27.05.2020, 2-17-16812, p 19.2). 22.
  51. Kolleegium leiab, et kostja menetluskulude nimekirjas ja sellele lisatud arvetel toodud toimingud on põhjendatud, kuid nende ajakulu on osaliselt (kohtuistungi protokolliga tutvumise ja menetluskulude nimekirja koostamise osas) ülepaisutatud. 22.4.
  52. Arvestades maakohtu otsuse mahtu (25 lk), hageja apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu (22 lk) ning kostja vastuse sisu ja mahtu (6 lk), on 1 t maakohtu otsusega tutvumiseks ning 6,5 t hageja apellatsioonkaebusega tutvumiseks, selle analüüsiks ja vastuse koostamiseks ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et apellatsioonkaebusega tutvumise, analüüsi ja vastuse koostamise põhjendatud ajakulu on 2,5 t, kuna kostja ei esitanud maakohtu menetlusega võrreldes uusi seisukohti. Apellatsioonimenetluses üldjuhul ei saagi esitada maakohtuga võrreldes uusi seisukohti, kuid sellele vaatamata on kostjal õigus hageja apellatsioonkaebuse väidetele vastata ja põhjendada, miks tema arvates tuleks jätta maakohtu otsus muutmata. Siinsel juhul ei ole alust väita, et keskmine vandeadvokaat oleks teinud seda kostja lepingulisest esindajast oluliselt lühema ajaga. 22.4.
  53. Samuti on põhjendatud kostja lepingulise esindaja
  54. märtsi
  55. a kohtuistungiks valmistumise ajakulu 1,75 t, arvestades, et see sisaldas ka tutvumist hageja
  56. augusti
  57. a menetlusdokumendiga. Vastavalt kohtuistungi kestusele (protokolli kohaselt 1 t 45 min) on põhjendatud ka kohtuistungil osalemise ajakulu 1,75 t. Kohtuistungi protokolliga tutvumise ja menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu peab ringkonnakohus põhjendatuks kokku 0,5 t ulatuses (1 t asemel), arvestades protokolli väikest mahtu (sisulist osa u 3 lk) ja kostjal parandusettepanekute puudumist ning ka kostja menetluskulude nimekirja väikest mahtu. 22.
  58. Eelnevat arvestades on kostja lepingulise esindaja toimingud põhjendatud kokku 11,5 t ulatuses. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu 130 eurot (ilma käibemaksuta) on hagimenetlust ja asja keskmist keerukust arvestades põhjendatud ning ei ületa vandeadvokaadist esindaja puhul kohtupraktikas põhjendatuks peetavaid tasumäärasid. 22.
  59. Kostja lepingulise esindaja sõidukulu
  60. märtsil 2025 ringkonnakohtu istungile ja tagasi (Pärnu-Tallinn-Pärnu) kokku 13,36 eurot (ilma käibemaksuta) on TsMS § 138 lg 1 ja § 144 p 1 järgi hüvitatav ja põhjendatud kulu. 22.
  61. Kokku on kostja hüvitatavad menetluskulud apellatsioonimenetluses 1508,36 eurot (11,5 × 130 + 13,36) mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Vastavalt kostja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt ka VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist alates praeguse otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. 18 2-19-12055
  62. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega vastavalt menetluskulude jaotus või rahaline suurus kindlaks määrati. Sama paragrahvi
  63. lõike kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 19

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.