Obsah (8)

§ 404§ 4062§ 164§ 170§ 4034§ 403§ 421§ 94

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Merit Helm Kohtujurist Kertu Altin Otsuse tegemise aeg ja koht 1. august 2025, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-136238

§ 404

lg-s 2 ette nähtud krediidi brutosumma kohta, mistõttu tuleb lepingute intressimäärad vähendada seaduses sätestatud määrani ja muud tasud eemaldada. Kohtuotsuse põhjendused

1. Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohtadega ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
2. Laenuandja Omaraha OÜ ja kostja sõlmisid 07.04.2020 refinantseerimislepingu (dtl 43-48), mille alusel lepiti kokku laenusummas 3938,69 eurot. 07.04.2020 lepingu kohaselt on krediidikulukuse määr 28,1% aastas, mis ei ületanud lepingu sõlmimise ajal

§ 4062lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.

1. Hageja on esitanud kostja vastu nõude mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 2811,23 eurot, intress 227,09 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja 25.10.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 254,42 eurot.
2. Võlaõigusseaduse (

) § 402 lg 1 alusel on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostja ja laenuandja Omaraha OÜ sõlmisid 07.04.2020 tarbijakrediidilepingu (dtl 43-48), mis on kostja poolt digitaalselt allkirjastatud. Kohus märgib, et digiallkirjaga konteineris on ka Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht, milles on välja toodud ka 2/7 kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma. 11.

§ 164

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele.

§ 170

sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Omaraha OÜ loovutas oma nõude 15.06.2023 hagejale, millest teavitati kostjat 15.06.2023 teatisega (dtl 63). Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist. 12.

§ 4034

lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust.

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 403

4 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 alusel peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise kohta olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika, mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi muutumise korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema 3/7 mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. 13. Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 4034

lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 pdes 1-3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:  tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);  tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);  tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);  tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

1. Hageja on hagiavalduses selgitanud, et laenu R203888591 puhul on tegemist Omaraha.ee portaalis väljastatud laenulepingutest nr S181662894 ja S181736950 tulenevate laenude refinantseerimisega, et vähendada kliendi igakuist kuumakset ja antud laenu puhul ei ole kostja pangakontole tehtud väljamakset. Omaraha OÜ kontrollis põhjalikult kostja krediidivõimelisust võttes arvesse enne refinantseerimislepingu sõlmimist olnud lepingute nr S181662894 ja S181736950 sõlmimisel arvestatud kostja tausta, maksehäireid ning kostja poolt esitatud andmete tõesust. Enne lepingu nr S181662894 sõlmimist märkis kostja taotlusel enda sissetulekuks 900 eurot, finantskohustusteks 0 eurot ja muudeks kohustusteks 440 eurot. Enne lepingu nr S181736950 sõlmimist märkis kostja taotlusel sissetulekuks 900 eurot, 4/7 finantskohustusteks 0 eurot ja muudeks kohustusteks 400 eurot. Taotlustel märkis kostja, et tal pole ülalpeetavaid. Laenuandja kontorollis enne laenulepingute nr S181662894 ja S181736950 sõlmimist kostja andmeid avalikest andmebaasidest, tehes päringu AS-ile Creditinfo Eesti, OÜle Krediidiregister ja Pensioniregister. Enne lepingu nr S181662894 sõlmimist arvestas laenuandja kostja sissetulekuks 896,40 eurot (Pensioniregistrist saadud sissetulek 747 eurot, millele lisati 20%, kuna laenutaotluses palju kõrgem sissetulek) ning kohustusteks 440 eurot. Kostja maksevõimeks hinnati 456,40 eurot. Enne lepingu nr S181736950 sõlmimist arvestas laenuandja kostja sissetulekuks 896,40 eurot (Pensioniregistrist saadud sissetulek 747 eurot, millele lisati 20%, kuna laenutaotluses palju kõrgem sissetulek) ning kohustusteks 400 eurot. Kostja maksevõimeks hinnati 496,40 eurot. Kehtivaid maksehäireid kostjal enne laenulepingute nr S181662894 ja S181736950 sõlmimist ei olnud.
2. Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098 p-s 27 selgitanud, et tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel. Selline kokkulepe on

§ 421alusel tühine.

Seega, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine ning seda peab kohus ametiülesande korras hindama. Kohus leiab, et analoogselt ei saa laenuandja refinantseerimislepingu sõlmimisega kõrvaldada sama laenuandja poolt vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise tagajärgesid. Seega leiab kohus, et kui laenude refinantseerimise lepingu sõlmimisel laenu juurde ei antud, siis algsete laenude andmisel pidi laenuandja ikkagi vastutustundliku laenamise kohustust täitma. Hageja selgituste kohaselt soovis kostja koondada varasemaid laene üheks laenuks, kuna kostjal olid tekkinud makseraskused. Seega tuli refinantseerimislepingu sõlmimisel laenuandjal järgida laenu refinantseerimise meetmete reegleid. 16. Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust

§ 4034lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel.

Kohtu hinnangul ei ole laenuandja kogunud piisavalt teavet kostja igakuiste sissetulekute ja väljaminekute kohta enne refinantseeritud laenude väljastamist ega tõendanud kostjal maksehäirete puudumist. Hageja selgitustest nähtuvalt ei küsinud laenuandja enne refinantseeritud laenude väljastamist kostjalt pangakontode väljavõtteid. Hagiavalduse kohaselt tuvastas laenuandja kostja sissetulekuks Pensioniregistrist saadud andmete alusel 747 eurot ning lisas krediidivõimelisuse hindamiseks sellele 20%, kuna laenutaotlusel oli kostja märkinud kõrgema sissetuleku ja kõiki sissetulekuid ei pruugi päringus kajastada. Kohus on seisukohal, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks, tulnuks laenuandjal kostja kõigi sissetulekute tuvastamiseks küsida kostja pangakonto väljavõtet või täiendavaid tõendeid kostjalt endalt. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et Pensioniregistrist saadud andmed kostja sissetuleku kohta ja maksehäire puudumine oli piisav teave, millest tulenevalt puudus vajadus kostja pangakonto väljavõtete küsimiseks. Laenutaotleja esitatud ankeedist lähtumine ning päringuid maksehäireregistrisse ja Pensioniregistrisse, ei saa lugeda piisavaks laenuandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Seejuures märgib kohus, et hagi lisas 2 esitatud väliste päringute väljavõttest (dtl 29-30) ei nähtu, kelle kohta vastavad päringud tehtud on ega, millised on päringute vastused. Seega pole hageja tõendanud kostjal maksehäirete puudumist. Kohtu hinnangul ei ole hageja ka piisavalt kontrollinud, et kostja kulud olid üksnes 440 eurot 25.01.2018 laenutaotluse esitamisel ja 400 eurot 26.02.2018 taotluse esitamisel. Laenuandja on 26.02.2018 laenu väljastamisel arvestanud, et kostja finantskohustuste suuruseks 0 eurot, kuid kostjal oli 26.02.2018 laenu väljastamise ajal vähemalt üks laenuleping sama laenuandjaga juba sõlmitud. Eeltoodust tulenevalt on laenuandja eiranud refinantseeritavate laenude väljastamisel

§ 4034

lg-s 2 ning KAVS § 5/7 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Laenuandja on eiranud

§-s 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud. Kohus selgitab, et isegi, kui 07.04.2020 refinantseerimisleping ei muutnud olukorda kostja jaoks halvemaks, ei saa kohus refinantseerimislepingu alusel mõista kostjalt välja hageja nõutud summasid, sest kohus tuvastas, et refinantseeriti laene, mille andmisel sama laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise kohustust. 17.

§ 4034

lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub

§ 403

4 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt

§ 4034

lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus märgib, et kohtule ei ole esitatud andmeid, et laenuandja oleks kostjalt küsinud andmeid ja kostja oleks need tahtlikult esitamata jätnud või et kostja oleks midagi võltsinud. Seega on lepingud tühised intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas ning intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär. 18.

§ 94

lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on alates 25.01.2018 kuni 31.12.2022, sh kogu refinantseeritud laenude perioodi, olnud vastav intress 0,00%.
3. Hageja selgituste kohaselt sai kostja lepingu nr S181662894 alusel laenu 3000 eurot ning tegi tagasimakseid kokku 2499,76 eurot. Lepingu nr S181736950 alusel sai kostja laenu 2550 eurot ja tegi tagasimakseid kokku 2055,01 eurot. Arvestades kõik tagasimaksed põhivõlgnevuste katteks, oli refinantseerimislepingu sõlmimise seisuga kostja lepingust nr S181662894 tulenev võlgnevus laenuandja eest 500,24 eurot ja lepingust nr S181736950 tulenev võlgnevus 494,99 eurot. Kostja poolt lepingu nr R203888591 katteks tehtud tagasimaksed on kokku 3357,43 eurot, mis ületab lepingutest nr S181662894 ja S181736950 tulenevate põhivõlgnevuste jääke. Seega on kostja tasunud laenud tervikuna ning kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude 2811,23 euro ulatuses. Kuivõrd kostja intressi tasuma ei pidanud, jätab kohus rahuldamata ka hageja intressinõude summas 227,09 eurot. Samuti jätab kohus rahuldamata hageja sissenõudmiskulude 35 eurot ja viivisenõuded 254,42 eurot, kuivõrd kostja oli laenud tervikuna tasunud.
4. Lähtudes eeltoodust tuleb hagi jätta rahuldamata.
5. TsMS § 124 lg 1, § 133 ja § 134 lg 1 alusel on hagihind 3327,74 eurot. Menetluskulud
6. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
7. Kostja esitas 18.07.2025 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja kandnud lepingulise esindaja O. K. tasu 450 eurot ajakuluga 5 tundi. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma 6/7 teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kostjat käesolevas menetluses esindanud lepinguline esindaja ning kostja on esitatud seisukohad allkirjastanud ise. Kohus selgitab kostjale, et kohtul on võimalik lepingulise esindaja tasu välja mõista üksnes juhul, kui lepinguline esindaja on kostjat esindanud kohtumenetluses. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata kostja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks 450 euro ulatuses. Kuivõrd kostja on ennast käesolevas menetluses esindanud ise, loeb kohus, et kostjal väljamõistetavad menetluskulud puuduvad.
8. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Merit Helm kohtunik 7/7