Obsah (4)

§ 110§ 62§ 249§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-25-2767 Määruse kuupäev 22. august 2025 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi X esialgse õiguskaitse taotlus enne 29. augustit 2025 psühhiaatr

) § 252 lg 7 ja § 204 lg). Muus osas määruse peale määruskaebust ei saa esitada. ASJAOLUD

1. X (taotleja) esitas
2. augustil 2025 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse enne
3. augustit 2025 psühhiaatri vastuvõtu võimaldamiseks või unerohu retsepti pikendamiseks. Taotleja pöördus
4. augustil 2025 pereõe poole eelkirjeldatud taotlusega, kuid pereõde eiras taotleja nõuet. Pereõde põhjendas, et taotlejal on psühhiaatri vastuvõtt septembris ning taotlejale tehtud epikriis keelab talle ravimite väljakirjutamise. Taotleja esitas kohtule kaebuse eelkirjeldatud epikriisi õigusvastaseks tunnistamiseks, kuid taotlejale väideti, et dokument on soovitusliku iseloomuga (haldusasi nr 3-25-2507). Taotleja esitas
5. augustil 2025 vaide, milles soovib psühhiaatri vastuvõttu või ravimi retsepti pikendamist. Taotleja ei saa ilma vaidlusaluse ravimita magada, kuid retsept lõppeb
6. augustil
7. X taotleb riigilõivu tasumisest vabastamist. KOHTU SEISUKOHT 3-25-2767
8. Riigilõivuseaduse § 60 lg 6 kohaselt tasutakse halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu 20 eurot. Taotleja on riigilõivu tasumisest vabastamiseks esitanud menetlusabi taotluse. Kuigi esialgse õiguskaitse taotluse eduväljavaated on kasinad, siis arvestades esialgse õiguskaitse taotluse kiireloomulisust, menetlusökonoomia põhimõtet ning asjaolu, et esialgse õiguskaitse taotlust puudutab taotleja terviseseisundit, siis vabastab kohus taotleja

§ 110

lg 1 p 1 alusel täielikult riigilõivu tasumise kohustusest ilma tema majanduslikku seisu detailselt hindamata. 3. Kohus võtab

§ 62

lg 2 alusel X esialgse õiguskaitse taotluse lahendamiseks asja materjalide juurde haldusasja nr 3-25-2507 juurest Sihtasutus Ida-Viru keskhaigla (IVKH) 21. augusti 2025. a vastuse ja psühhiaatri 16. juuni 2025. a ambulatoorse epikriisi. 4.

§ 249

lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks.

§ 249

lg-st 3 tulenevalt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.

§ 249

lg-st 2 lähtudes on esialgse õiguskaitse taotluse esitamine lubatud ka vaidemenetluse ajal. Taotleja kinnitusel toimub esialgse õiguskaitse taotluse esemega seonduv vaidemenetlus. Kohtul puudub alus taotleja väidetes kahelda. Seega on kohtul võimalik otsustada esialgse õiguskaitse andmise üle. Kuigi taotleja esialgse õiguskaitse taotlus on lubatav, siis puudub alus selle rahuldamiseks. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab isikut ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema lahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. juuni
2. a määrus asjas nr 3-3-1-19-17, p 15). Kohtu hinnangul taotlejat sellised tagajärjed ei ähvarda ning tal puudub esialgse õiguskaitse vajadus.
3. Kohtupraktikas on sedastatud, et kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiiniliste uuringute või ravi läbiviimist vastavalt enda soovile (Riigikohtu halduskolleegium
4. detsembri
5. a otsus asjas nr 3-3-1-69-10, p 8). Tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest (Riigikohtu üldkogu
6. juuni
7. a määrus asjas nr 3-21-30, p 24). Patsiendil ei ole õigus anda arstile üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste suhtes ehk teisisõnu, patsient ei saa arstile ette kirjutada, millist ravi (sh ravimeid) tuleks kohaldada, küll aga on tal õigus ravist keelduda (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
8. juuni
9. a otsus asjas nr 2-15-123028 (p 21.3), sama kolleegiumi
10. septembri
11. a määrus asjas nr 2-19-1366 (p 10)). Nendest põhimõtetest tuleb lähtuda ka tervishoiuteenuse osutamisega seonduva esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel.
12. IVKH psühhiaatri
13. juuni
14. a ambulatoorsest epikriisist nähtuvalt viibis taotleja
15. juunil 2025 psühhiaatri vastuvõtul. Psühhiaater on taotleja põhihaigusena märkinud „F19.21 Mitmete või muude psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired, sõltuvus, käesolevalt kaine, kontrollitud keskkonnas“ ning kaasuva haigusena „F07.0 Isiksus- ja käitumishäired ajuhaigusest, -kahjustusest või -düsfunktsioonist, orgaaniline isiksushäire“. Epikriisi kohaselt leiti taotleja juurest eelmise vangistuse ajal (viimati vabanes ta
16. a augustis) suurtes kogustes ravimeid kvetiapiin ja pregabaliin. Vabaduses viibides pöördus ta ravimite saamiseks perearstile ning tarvitas suures koguses erinevaid ravimeid ja alkoholi. Ka varasemalt on tuvastatud taotleja sõltuvus erinevatest 2 3-25-2767 ainetest.
17. juuni
18. a vastuvõtul soovis taotleja ravimit pregabaliin suuremas annuses, sh palus ja mangus selleks arsti. Psühhiaatri hinnangul domineerib taotlejal sõltuvusele omane tunde- ja tahteelu häiritus ning tema käitumine on suunatud meelepäraste ravimite saamisele. Psühhiaater leidis, et ravimi pregabaliini kirjutamiseks näidustus puudub ning kuna taotleja on ravimit kvetiapiin kuritarvitanud, siis ka selle retsepti arst ei pikendanud. Arst lisas raviskeemi impulsikontrolli toetamiseks ravimi Truxal. Epikriisi kohaselt palub psühhiaater teistel arstidel pregabaliini jt suure kuritarvitamisriskiga ravimeid võimalusel mitte välja kirjutada ning kaaluda ohutumaid alternatiive.
19. Eelkirjeldatud epikriisist selgub, et psühhiaater hindas taotleja raviplaani ümber ning otsustas talle edaspidi mitte välja kirjutada ravimeid pregabaliin ja kvetiapiin, kuna ta on varasemalt ravimeid kuritarvitanud. Samal põhjusel on psühhiaater teinud ka teistele tervishoiuteenuse osutajatele soovituse taotlejale eelnimetatud ravimeid ja teisi suure kuritarvitamisriskiga ravimeid mitte välja kirjutada. Kohtule ei ilmne, et IVKH psühhiaater oleks
20. juunil
21. a vastuvõtul teinud taotleja isikut ja varasemat käitumist arvestades ebakohaseid järeldusi või soovitusi. Psühhiaater on lähtunud taotleja huvidest, et tema võimalikku ravimite kuritarvitamist vähendada. Samal ajal on psühhiaater taotleja raviskeemi impulsikontrolli toetamiseks lisanud ravimi Truxal. Taotleja paljasõnaline väide, mille kohaselt tuleks talle unerohtu jätkuvalt välja kirjutada, kuna ta ei saa ilma selleta magada, ei tingi vältimatut vajadust vaidemenetluse ajal esialgse õiguskaitse korras võimaldada taotlejale koheselt psühhiaatri vastuvõttu või pikendada vastupidiselt psühhiaatri ravisoovitusele tema unerohu retsepti. Kohtule ei ilmne, et taotleja oleks jäetud meditsiinilise abita ning et teda ähvardaksid olulised terviserikked. Taotleja on registreeritud psühhiaatri vastuvõtule juba
22. a septembris, mil psühhiaater saab vastavalt taotleja ravivajadusele tema raviplaani korrigeerida.
23. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
24. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis taotleja nime tähemärgiga (

§ 175lg 3 ja § 178 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 3