Obsah (6)

§ 424§ 65§ 68§ 75§ 133§ 76

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 22. aprill 2020, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-18-4446 Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas Kohtukoosseis Vaidl

§ 424

lg 1 järgi 5 kuu vangistusega.

§ 65lg 2 alusel suurendati karistust T.

Priimäele Tartu Maakohtu 02.07.2014 otsusega kriminaalasjas nr 1-14-2416 mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 10 kuu 29 päeva vangistuse, võrra ning kohtuotsuste kogumis mõisteti liitkaristuseks 2 aastat 3 kuud 29 päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel loeti karistuse kandmise alguseks T.

Priimäe kahtlustatavana kinnipidamine 24.05.

1. Karistuse kandmise aja lõpp 22.09.
3. Tartu Maakohtu 20.02.2020 määrusega jäeti J.H vabastamata. tingimisi enne tähtaega 2.
4. J.H on mõistetud vangistusest ära kandnud 1 aasta 8 kuud, s.o üle 1/
5. Seega on

§-s 76 nimetatud formaalsed alused kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks täidetud. 2.

1. Vangla iseloomustusest ning isiku kinnitusest nähtub, et vabanemise korral asuks ta elama XXX. Tegemist on ühiselamuga, kus isik saab omale toa, kuid pesuruum on üldkasutatav. Tegemist on elukohaga, kuhu vabanevad ka teised vanglast vabanenud isikud. Isikule on väljastatud garantiikiri eluaseme võimaldamise kohta. Seega on isikul olemas kindel elukoht, mis on kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise vältimatuks eelduseks. 2.
2. Isiklikust toimikust nähtub, et J.H on kandmas neljandat vanglakaristust, kriminaalkorras karistatud kümnel korral. Toime pandud kuriteod on eriliigilised. Käeolevat karistust kannab alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest. Kuritegude dünaamika on ajas muutunud raskemaks, kuna on toime pannud järjest raskemaid kuritegusid. Käesolevalt on vägivald aga vähenenud. Soodusteguriks on varasemalt olnud varalise kasu saamise eesmärk, alkoholi tarvitamine, seksuaalne motiiv ja seiklushimu, käesolevalt on soodusteguriks alkoholi tarvitamine (sõltuvusprobleemid). 2.
3. 06.03.2018 määrusega vabastas kohus kinnipeetava tingimisi enne tähtaega raske isikuvastase kuriteo eest mõistetud karistuse kandmiselt ja seda katseajaga kuni 20.02.
4. Seega uue kuriteo pani süüdlane toime katseajal, võtmata õppust eelmisest vangistusest ning kohtu poolt pakutud võimalusest elada vabaduses ühiskonnas kehtestatud normide kohaselt. Maakohus järeldas, et J.H on isik, kelle vabastamiseks tingimisi enne tähtaega peab uue kuriteo toimepanemise risk olema väga madal, mida see ei ole. 2.
5. Kuigi kinnipeetav on osalenud rehabiliteerivates tegevustes (sotsiaalprogramm Õige hetk ajavahemikul 01.07.2019- 23.09.2019), on iseloomustused vastuolulised ega väljenda maakohtu hinnangul isikus toimuvat olulist arengut positiivses suunas. Nii nähtub iseloomustusest, et 18.02.2019 alustatud programmi Eluviisitreeningu on kinnipeetav 11.03.2019 katkestanud, sest isik enda sõnul „ei viitsinud“
6. programmitundi tulla (info valvurilt). Programmis Õige hetk on avaldanud, et on enda sõnul läbinud viimase vangistuse kestel suure muutuse ja hakanud maailma teisiti nägema. Varem oli tema jaoks vanglas viibimine tavaline ja mitte midagi erilist, kuid nüüd on see tema jaoks ääretult häiriv ja ebameeldiv. Tundis ühel hetkel, et sedasi ei saa maailmas edasi eksisteerida ning peab midagi muutma. On jõudnud järeldusele, et alkoholil ei ole tema elus enam kohta. Kui varem arvas, et 5 aastat vangistust hoiab teda kainena või alkoholi osas kontrolli all, siis nüüd näeb, et peab ise selle nimel töötama ja pingutama. Ometi kohtuistungil kinnipeetav avaldas, et alkoholis ei olegi probleemi, tegemist olla posttraumaatilise stressiga. Kinnipeetav jõudis enda analüüsis selleni, et alkohol ei ole tema jaoks probleem, vaid sellele lõi soodsa pinnase psüühika. 2.
7. Juba 06.03.2018 ennetähtaegse vabastamise määruses kohus sedastas selgelt, et süüdlane on õigusvastased teod valdavalt toime pannud alkoholi tarvitades või viibides seltskonnas, kes ohtralt alkoholi ja narkootikume tarvitas. Ka asja arutamise kohtuistungil 01.03.2018 J.H avaldas, et ütleb alkoholist lahti täielikult, kuna see on olnud katalüsaator erinevate õigusrikkumiste toimepanemisele, ning leidis, et psühholoogiline nõustamine on sel puhul toeks. Kohus määras kinnipeetavale üldiste kohustuste kõrval lisakohustusena teiste kõrval ka alkoholi tarvitamise keelu ning allumise sõltuvusravile eelneva nõusoleku alusel. 2 Siit saab järeldada ainult üht: alkohol on kinnipeetava jaoks probleem ja õigusrikkumiste katalüsaator ning ilma spetsialistide ja pideva ravita ning absoluutse nulltolerantsita alkoholi suhtes ei ole kinnipeetaval võimalik õigusrikkumistest hoiduda. Seni, kuni kinnipeetav seda ei tunnista ega adu, ei ole eluviiside muutmine tõsikindel soov. Seda näitab ka senine elukäik, mil kõik senised lubadused on jäänud paljasõnalisteks. Teisisõnu, J.H on kohtu usalduskrediidi ära tarvitanud. 2.
8. Maakohtu hinnangul ei ole täidetud vangistuses õiguspärase käitumise kriteerium. J.H on 09.05.2019 distsiplinaarkorras karistatud. Tegu on küll väheolulise rikkumisega, kuid iseloomustab süüdlast ja tema suhtumist. 2.
9. Vangla iseloomustuse ja isiku ütluste pinnalt ei ole võimalik jõuda järeldusele tema tõsikindlas motivatsioonis elus muutusi teha, probleemkohtadega tegeleda ja edaspidi seadusekuulekalt elada. Maakohus ei näe, et soov muutuda rajaneks mingitel reaalsetel eesmärkidel või tõsiseltvõetavates elukorralduslikes muutustes. J.H suhtes võib välja tuua positiivse asjaoluna, et tööpõlgur ta pole ei vangistuses ega vabaduses. Samas maakohtu hinnangul üksikud positiivsed elemendid ei kaalu üles hetkel negatiivseid ilminguid. Eelnev elukäik ei näita, et J.H oleks eksimustest ja neile järgnenud karistustest järeldusi teinud. Pärast eelmist karistuse kandmiselt vabastamist ennetähtaegselt suutis kinnipeetav vabaduses viibida vaid 2 kuud, seega ei suutnud ta mõistetud karistusest ega antud võimalustest teha järeldusi edaspidi õiguskuulekana elamiseks, oma harjumuste ja eluviiside muutmiseks. Kohtule ei nähtunud ühtki asjaolu, miks seekord oleks teisiti. Maakohtul puudus veendumus, et kinnipeetava käitumiskontrollile allutamine ja talle erinevate lisakohustuste määramine aitaks uute kuritegude toimepanemise riske maandada. Karistuse kandmise jätkamise jooksul on võimalik koostöös vangla sotsiaaltöötajatega isiku taasühiskonnastumist paremini ette valmistada ja läbida sotsiaalprogramme, millised muudaksid suhtumist toimepandusse ja aitaksid vabaduses vältida uute, sh eriti samalaadsete kuritegude toimepanemist.
10. 26.02.2020 saabus Tartu Maakohtusse T. Priimäe avaldus riigi õigusabi saamiseks määruskaebuse esitamiseks. Maakohus saatis välja päringud pankadele, Maksu- ja Tolliametile ja Sotsiaalkindlustusametile. 23.03.2020 esitas J.H samasisulise avalduse uuesti. Tartu Maakohtu 25.03.2020 määrusega rahuldati riigi õigusabi taotlus ja määrati T. Priimäele kaitsja riigi õigusabi korras kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Kohtute infosüsteemist nähtub, et määrus on süüdimõistetule vanglasse edastatud, kuid kättesaamiskinnitus määruse koostamise aja seisuga puudub. Määruskaebused
11. Tartu Maakohtu 20.02.2020 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu T. Priimäe kaitsja vandeadvokaat Otto Preem, kes palub tühistada maakohtu määruse ja teha uus määrus, millega vabastada kinnipeetav vangistusest tingimisi enne tähtaega katseajaga 6 kuud ning määrata talle lisaks käitumiskontrolli tavakohustustele

§ 75lg 2 p-dele 21 , 4 järgi täiendavad kohustused.

J.H ei nõustunud maakohtu lahendiga ja andis kaitsjale juhised määruse vaidlustamiseks. 4.

1. Kaitsja hinnangul maakohtu määrus ei sisalda veenvaid põhjendusi ning ei vasta Riigikohtu 07.03.2019 lahendis nr 1-09-14104 esitatud kaalutlustele. Antud juhul pole vaidlust selles, et süüdimõistetu on täitnud valdavalt korrektselt vanglareeglistikus ning täitmiskavas toodud nõudeid. J.H läbis sotsiaalprogrammi Õige hetk ja juba Tartu Vangla iseloomustuse 3 koostamisjärgselt programmi Eluviisitreening. Positiivse asjaoluna tuleb märkida, et kui varasemate karistuste kandmise ajal on süüdlane käitunud valvuritega üleolevalt ja ebaviisakalt, siis viimaste karistuste kandmisel on olnud suhtluses ametnikega viisakas ja konfliktivaba. Iseloomustusest tulenevalt „tunnistab tänasel päeval oma süüd ja tunneb pigem piinlikkust ning võtab vastutust oma sooritatud kuritegude eest.” Tal on vabanemisel garanteeritud eluase, milline asjaolu on iseenesest ennetähtaegse vabanemise vältimatuks eelduseks, aga samuti toetav lähivõrgustik (ema, poeg). 4.
2. J.H on viibinud vanglaasutuses 1 aasta 10 kuud. Kohtuistungil selgitas süüdlane, et soovib tegeleda oma terviseprobleemidega: „…Vaatan võimalusi raviks ja tahan tulla Tartusse poja juurde… Kui lähen teraapiasse, ma tahan selle kainem ja tervem eesti, ma ei tea muidugi, mida see endast kujutab, aga tahan ka psühhiaatriasse“ (kohtuistungi protokoll). Seega kinnitas süüdimõistetu maakohtus, et ta vajab kindlasti ravi ja vastavate erialaspetsialistide abi ning soovib seda kasutada. 4.
3. Kaitsja hinnangul on maakohtu seisukohad üldsõnalised ja küllaltki lakoonilised ning ei vasta Riigikohtu 07.03.2019 lahendis nr 1-09-14104/142 antud suunistele. Nõustuda ei saa maakohtu arusaamaga selles, et isiku kuritegude dünaamika on ajas muutunud raskemaks. Nimelt karistati T. Priimäed viimati

§ 424

lg 1 järgi kvalifitseeritud liiklussüüteo eest, milline võrreldes

§ 133nimetatud süüteoga on kahtlemata kergemaliigilisem.

Maakohus on leidnud sedagi, et vangla iseloomustuses kajastatu on vastuoluline ning ei väljenda maakohtu hinnangul isikus toimuvat olulist arengut positiivses suunas. Maakohus pidas vajalikuks viidata asjaolule, et kinnipeetav katkestas 11.03.2019 programmis Eluviisitreening osalemise. Samas jäi aga tähelepanuta asjaolu, et J.H alustas nimetatud programmi läbimist uuesti 21.11.2019. See tõik viitab sellele, et süüdlane jõudis programmi Õige hetk läbimisjärgselt järeldusele, et ka programm Eluviisitreening on vajalik. Pigem näitab eeltoodu seda, et süüdlane on võimeline oma ekslikke otsustusi revideerima ja tehtud vigu parandama. Maakohus on järgnevalt pööranud tähelepanu J.H väidetavale alkoholiprobleemile ning jõudnud järeldusele, et süüdlane pole seda probleemi teadvustanud. Kaitsja hinnangul kohtuistungi protokollist ja vanglaasutuse iseloomustusest nähtub, et süüdlane on valmis ennetähtaegsel vabanemisel tegelema teraapiaga ning osalema programmis Kainem ja tervem Eesti.

§ 75

lg 2 järgi on sellises programmis osalemise kohustuse määramine ka võimalik ja kohtu pädevuses. Süüdlase kuritegeliku käitumise põhistamine alkoholisõltuvusega pole asjakohane. Alkoholisõltuvus on siiski erialaspetsialisti poolt diagnoositud psüühikahäire, millist süüdlase puhul pole tuvastatud. Vangla iseloomustuse kohaselt on 11 aasta jooksul tegemist 4 alkoholijoobes toimepandud õigusrikkumisega. Seetõttu oleks siinkohal sõltuvusest rääkimine pigem ennatlik. Usutav on isiku väide selles, et alkoholi tarvitas vabaduses pigem harva, küll aga soovib olukorra lahendamiseks pöörduda psühhiaatri poole. Maakohus on aga leidnud, et isik vajaks alkoholiprobleemiga seonduvalt pidevat ravi ja spetsialistide abi. Ravi vajalikkuse osas saab asjakohase hinnangu anda ikkagi ainult erialaspetsialist. Tänaseks kantud reaalne vangistus on avaldanud süüdlasele positiivset mõju, on ilmne, et J.H on teinud vajalikud järeldused ning seetõttu on isiku ennetähtaegne vabastamine võimalik.

1. Tartu Maakohtu 20.02.2020 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu J.H , kes palub vabastada ta tingimisi ennetähtaega. Süüdimõistetu leiab, et seoses koroonaviiruse levikuga paneb see massid liikuma ja võib juhtuda, et mõni inimene on vajalik ühiskonnast eraldada ning tema lihtsalt hoiab kohta kinni. J.H toob välja, et ta ei ole haige ega vana ning ta ei kuulu sellesse esimesse liigitusse, 4 keda ÜRO inimõiguste juht on pidanud vajalikuks vabastada. Ta ei ole allilmas keegi. Süüdimõistetu leiab, et vangla on talle piisavat mõju avaldanud, et mitte autorooli istuda ja viina juua. Süüdimõistetu toob välja, et ta tahab tööd teha ja nagu maakohus märkis, tööd ta ei pelga. Kuna vanglas on koroonakarantiin, siis kedagi tööle ei lasta ja see laastab süüdimõistetu vaimu ja väge. Majanduslikult kasulikum on süüdimõistetu ennetähtaegselt vabastada. Süüdimõistetu leiab, et ta on vangistuses oma isu täis istunud ja toob välja, et ta on nõus ka elektroonilise valvega.
2. Tartu Ringkonnakohtu 06.04.2020 määrusega võeti määruskaebused menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuste kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 17.04.
3. Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebused ei anna alust võrreldes maakohtuga teistsugusele seisukohale asumiseks, mistõttu jäävad need edutuks.
5. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab

§ 76

lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma juhul, kui

§ 76

lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.04.2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16) Kaalutlusveaga on tegemist eeskätt siis, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire, ei ole kaalutlusõigust teostanud, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel kaalukam, on kohtu kaalutlusõiguse tuum. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kõrgema astme kohus tugineda eeskätt juhul, kui see on toimunud meelevaldselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. Ringkonnakohus ei tuvastanud määruskaebuste pinnalt ega ka toimikuga tutvudes, et maakohus oleks teinud kaalutlusvea ehk oleks arvestanud sobimatuid või ebaõigeid asju, jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta või ei oleks üldse kaalutlusõigust teostanud. Määruskaebustes ei nõustuta lihtsalt maakohtu määruse põhistustega, kuid põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuste puudumisega. Samuti ei nähtu määruskaebustest, millised

§ 76lgs 4 toodud asjaolusid on kaitsja hinnangul maakohus ebaõigesti kohaldanud.

Maakohus on analüüsinud kõiki

§ 76lg-s 4 toodud asjaolusid kogumis ning põhjalikult.

Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu maakohtu määruses ka vastuolu Riigikohtu praktikaga, sealjuures lahendiga asjas nr 1-09-14104, mida kaitsja on pidanud pikalt vajalikuks tsiteerida. Puudub alus asuda seisukohale, et maakohtu määruse põhistused ei oleks veenvad või oleksid üldsõnalised või lakoonilised. Pigem nähtub mõlemast määruskaebusest, et rõhutatud on kaitsetaktikaliselt üksnes süüdimõistetut positiivselt iseloomustavaid asjaolusid ning on jäetud suuresti kajastamata, kuidas maandada süüdimõistetut negatiivselt iseloomustavatest asjaoludest tulenevaid riske.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu küll, et süüdimõistetu oleks korrektselt vanglareeglistikku kui täitmiskava täitnud. Vangla iseloomustusest avaldub üheselt, et süüdimõistetu ei saa aru vanglas kehtivatest reeglitest – seda nii distsiplinaarkaristuse näol kui ka seisukohaga, et ta ei viitsinud osaleda Eluviisitreeningu
2. programmitunnis. 11.03.2019 oli 5 programm katkestatud. Vangla iseloomustusest tuleneb tõesti, et 21.11.2019 alustas süüdmõistetu taas Eluviisitreeningul osalemist ning on väidetavalt motiveeritud osalema. Kahjuks puudub käesoleval ajal info selle kohta, kas süüdimõistetu on ka programmi läbinud. Küll on ringkonnakohtu hinnangul meelevaldne kaitsja väide, et süüdlane jõudis programmi Õige hetk läbimisjärgselt järeldusele, et ka programm Eluviisitreening on vajalik. See ei nähtu ei vangla iseloomustusest ja ka kaitsja ei ole selles osas tõendeid esitanud. Samuti ei nähtu ei vangla iseloomustusest, maakohtu määrusest ega ka määruskaebustest millele tugineb järeldus, et süüdimõistetut toetav lähivõrgustik koosneb ka süüdimõistetu pojast. Läbivalt märgitakse vangla ja maakohtu määruses, et süüdimõistetu soovib oma suhteid pojaga parandada. Seega täiendav tugi kohtule poja näol ei nähtu. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna täiendavat kaalu ka ülekordamine, et süüdimõistetul on olemas kindel elukoht. Maakohus on tuvastanud, et süüdimõistetul on olemas vabanemisel elukoht, mis on ka vabastamise üheks eelduseks. Ka sellele asjaolule ei saa ringkonnakohtu hinnangul ülemäärast tähelepanu omistada uute kuritegude toimepanemise riski maandamisel. Elukoht oli süüdimõistetul olemas ka enne käesolevat vangistust, küll ei ole tegemist asjaoluga, mis oleks motiveerinud süüdimõistetut õiguskuulekalt käituma. Kantud karistuse pikkust on arvestatud formaalsete eelduste täidetusel. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, milline roll on alkoholi tarvitamise keelamisel, sotsiaalprogrammi määramisel või süüdimõistetu ravile suunamisel, kuid süüdimõistetu ei saa aru temal esinevast probleemist. Süüdimõistetu pani viimase kuriteo toime alkoholijoobes, ometi ta ei saa aru, et tema probleemi põhjus on alkoholi tarvitamises. Ka varasemalt ennetähtaegse vabastamise korral määrati süüdimõistetule keeld alkoholi mitte tarvitada ning määrati kindlaks sõltuvusravile allutamine. Ei läinud palju aega mööda, kui süüdimõistetu pani toime uue süüteo, mis on seotud alkoholi tarvitamisega. Süüdimõistetu väited, et ta soovib tegeleda nüüd oma alkoholi probleemiga, ei anna alust süüdimõistetu usaldamiseks, sest süüdimõistetu on korduvalt talle antud võimalusi kuritarvitanud. Nõustuda tuleb kaitsjaga, et alkoholisõltuvust süüdimõistetul diagnoositud ei ole, kuid maakohus on läbi süüdimõistetut iseloomustavate asjaolude analüüsi tuvastanud, et süüdimõistetu käitumisele on suureks probleemiks alkoholi tarvitamine. Kaitsja seisukoht, et süüdimõistetust tulenevate riskide maandamiseks tuleks kohaldada

§ 75

lg 2 p 21 ehk kohustust mitte omada ja tarvitada narkootilisi ja psühhotroopseid aineid, jääb arusaamatuks. Käesolev kuritegu ei ole seotud narkootilise ainete tarvitamisega ning ka vangla iseloomustusest ei nähtu, et süüdimõistetul oleks sellega probleeme. Alkoholi tarvitamine iseloomustab süüdimõistetu isikut ning kuulub

§ 76

lg 4 asjaolude hulka, mida arvestatakse ennetähtaegse vabastamise küsimuse arutamisel. Ravile määramise otsustaja osas jätab ringkonnakohus kaitsja argumendid kui asjakohatud tähelepanuta. See, et süüdimõistetu on sõnas väljendanud soovi maakohtu istungil loobuda edaspidi alkoholist, on sõnas küll positiivne, kuid arvestada tuleb ka asjaolu, et vangistuses alkoholi tarvitamine võimalik ei ole ning vabaduses on soodustegureid ja võimalusi alkoholi tarvitamiseks märkimisväärselt. Kuna süüdimõistetu ei leia, et tal oleks probleeme alkoholiga, siis jääb mõneti ka arusaamatuks sotsiaalprogrammist saadud kasulikkus ning kohtul puudub veendumus, et sellest tulenevalt oleks uue kuriteo riskid oluliselt maandatud. Ringkonnakohus ei jaga kaitsja probleemi seoses väitega, et süüdimõistetu kuritegude dünaamika on ajas muutunud raskemaks. Küll on tõsi, et käesoleva vangistuse aluseks olev kuritegu ei ole võrreldav raskuselt eelmise süüditunnistamisega inimkaubanduses noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes ja grupi poolt. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et vangistus on süüdimõistetule käesoleval ajal piisavat positiivset mõju avaldanud, mis nähtub ka tema suhtumisest ja distsiplinaarkaristuse näol käitumisest. 6 Ringkonnakohus peab vajalikuks ka välja tuua, et vangla iseloomustuse kohaselt on süüdimõistetul 06.11.2019 seisuga tasumata nõudeid 19 395,72 eurot ja süüdimõistetul puudub garanteeritud töökoht. Süüdimõistetu toob välja, et tal on Tartus töökoht olemas, kuid süüdimõistetul elukoht Tartus puudub. Kuna varasemalt on olnud kuritegude toimepanemise motiiviks ka varalise kasu saamise eesmärk, siis töökoha puudumine suurendab ka riski uuteks kuritegudeks.

1. Seejuures ei avaldu ei määruskaebustest ega vangla iseloomustusest, mis on need asjaolud, mille alusel saaks asuda seisukohale, et just nüüd on süüdimõistetu teinud vajalikud järeldused oma käitumise muutumiseks. Miks nüüd olukord teine on, kohtule ei nähtu. Maakohus on andnud ülevaate süüdimõistetu käitumisest, kuidas sisuliselt eelmise süüteo eest mõistetud karistuselt ennetähtaega vabastamisele järgneb lühikese aja pärast uus süütegu. J.H on varasemalt olnud tingimisi ennetähtaegselt vabastatud, kuid see ei suutnud süüdimõistetu käitumist muuta. Ringkonnakohtul puudub veendumus, et käesolevalt oleksid asjaolud muutunud. Arvestades süüdimõistetu heitlikke seisukohti ning tema varasemat käitumist, puudub kohtul veendumus uskuda, et süüdimõistetu suhtes kriminaalhooldus õnnetuks ning J.H oleks võimeline kontrollnõudeid ja kohustusi täitma. Ringkonnakohus ei vähetähtsusta programmide läbimist ning sõnas väljendatud soovi muutuda, kuid faktiliselt positiivsete asjaolude mõju on analüüsitud eelnevalt ning käesoleval ajal süüdimõistetu vabastamine oleks ennatlik. Ka ringkonnakohus on teadlik süüdimõistetu määruskaebuses märgitud eriolukorrast riigis, kuid tegemist ei ole asjaoluga, mis tooks kaasa süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise. Pigem nähtub määruskaebusest, et süüdimõistetule ei ole mõistetud karistus mõju avaldanud ning ta püüab leida iga võimalust, et ennetähtaegselt vabaneda. Kasu vangistusest tema käitumise muutumisele ei nähtu. Asjaolu, et süüdimõistetul on vangistusest „isu täis istutud“, ei ole määrav ennetähtaegseks vabanemiseks, oluline on, et ennetähtaegse vabastamise formaalsed ja materiaalseid eeldused oleksid täidetud. Süüdimõistetu suhtes on täidetud üksnes formaalsed eeldused, mistõttu ta vabastamisele käesolevalt ei kuulu.
2. Kaitsja on esitanud kaitsjatasutaotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu määrusega ning materjalidega tutvumiseks ja vestluseks kaitsealusega 40 minutit ning määruskaebuse koostamiseks 50 minutit, mille eest taotleb tasu summas 97,20 eurot, sh käibemaks 16,20 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. KrMS § 187 lg 2 alusel tuleb kaitsjatasu summas 97,20 eurot hüvitada süüdimõistetul.
3. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Tartu Maakohtu
4. veebruari 2020 määrus muutmata ja määruskaebused rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Mati Kartau Aarne Sarjas 7