KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Andra Pärsimägi, Anneli Alekand Määruse tegemise aeg ja koht 5. september 2025, Tartu Tsiviilasja number 2-15-292 Tsiviilasi Jelena

) redaktsiooni, mis kehtis

1. juunini
2. Kohustustest vabastamise menetluse algatamisest on möödunud üle viie aasta, mistõttu tuleb otsustada võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine

§ 175kohaselt.

Kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või kui võlgnik on rikkunud süüliselt kohustustest vabastamise menetluse kestel oma kohustusi, mis tulenevad

§-st 173, ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve (

§ 175lg 2).

Võlgnikku ei ole süüdi tunnistatud pankrotikuriteos, seega puudub

§ 175lg 2 p-s 1 nimetatud alus kohustustest vabastamisest keeldumiseks.

Kohustustest vabastamise menetlus põhineb eeldusel, et võlgnik teeb kõik endast mõistlikult oleneva, et menetluse kestel saaks võlausaldajate nõudeid rahuldada võimalikult suures ulatuses. Võlgnik töötas

1. veebruarist 2016 kuni
2. novembrini 2017 XXXX OÜ-s,
3. novembrist 2017 kuni
4. novembrini 2018 aktsiaseltsis XXXX,
5. detsembrist 2018 kuni
6. detsembrini 2021 aktsiaseltsis XXXX ja
7. jaanuarist 2022 kuni
8. jaanuarini 2023 XXXX OÜ-s ning töötab alates
9. jaanuarist 2023 XXXX OÜ-s. Võlgnik tegeles tasuvama töö otsimisega. Ta vahetas töökohti ja sai stabiilset töötasu. Kohus ei tuvastanud, et võlgnik oleks varjanud või vähendanud oma sissetulekuid. Võlgnikule ei ole etteheidetav suurema sissetuleku puudumine ning ta ei rikkunud töötamise või töö otsimise kohustust (

§ 173lg 1).

Võlgnikule ei saa ette heita, et ta oleks varjanud oma vara või ei oleks andnud kohtu nõudel teavet (

§ 173lg 2).

Võlgnik oli kohtule kättesaadav ja osales ärakuulamisel, samuti esitas aruandeid, kuigi osaliselt alles kohtu nõudmisel. Võlgnik rikkus

§ 173

lg-tes 3–5 ettenähtud loovutuskohustust ja kahjustas sellega võlausaldajate huve. Võlgniku aruannetest ja pangakonto väljavõtetest nähtuvalt oli tema keskmine kuusissetulek

1. a 408,50 eurot,
2. a 467,76 eurot,
3. a 565,09 eurot,
4. a 751,50 eurot,
5. a 760 eurot,
6. a 959,36 eurot ja
7. a 1122,22 eurot. Seega olid võlgniku sissetulekud 2020.–
8. a suuremad kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär, mis tähendab, et 75% sissetulekust tulnuks eraldada usaldusisikule, v.a tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Võlgniku tuluks oli töötasu, mida ei arestita palga alammäära ulatuses (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg 1). Võlgnik tasus võlausaldajatele kokku 790 eurot (SEB Pangale 540 eurot ja Swedbank Liisingule 250 eurot), mis moodustab 33 824,26 euro suurusest kohustusest vaid 2,3%. Võlgnik tasus menetluse kestel võlausaldajate nõuete katteks kokku 2,6% kohustustest, kuid sai tulu, mille arvelt oleks pidanud tasuma ca 30% rohkem. Võlgnik käitus vähemalt raskelt hooletult ja jättis käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata. Võlgnikule selgitati menetluse kestel kohustust tasuda võlga vastavalt jaotistele üks kord aastas. Võlgnik ei ole põhjendanud, miks tal ei olnud võimalik võlausaldajate nõudeid suuremas ulatuses täita. Võlgnik ei andnud 3 endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning jättis süüliselt oma kohustused täitmata. Võlgniku käitumine oli suunatud võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
9. Võlgnik esitas
10. septembril 2024 määruskaebuse, milles palub vabastada ennast täitmata kohustusest ja anda võimaluse alustada uut elu ilma võlgadeta. Määruskaebuse ja selle täienduse järgi ei kaalunud maakohus asjaolusid, vaid oli võlausaldajate poolt. Võlgnik esitas pankrotiavalduse, sest ei saanud võlgadega ise hakkama, ta oli oma endise, vanglasse sattunud elukaaslase laenu käendaja. Sel ajal lõpetas laps kooli ja elas koos võlgnikuga. Elukohaks olnud korter müüdi, algasid terviseprobleemid, võlgnik käib ka praegu psühholoogide juures. Võlgnik püüdis kogu menetluse jooksul täita oma kohustusi, ei rikkunud neid ega seadust, ei varjanud sissetulekuid, töötas ja püüdis tasuda võlgu, esitas kohtule aruandeid. Kui võlgnik ei täitnud aruandeid ja nõudeid alati õigesti, siis üksnes teadmatusest.
11. SEB Pank palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Maakohus jõudis asjaolusid ja tõendeid analüüsides õige lõppjärelduseni, määruskaebuses toodud asjaolud ei anna alust määrust muuta.
12. Swedbank Liising palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Kui võlgnik tasus menetluse kestel võlausaldajate nõuete katteks kokku 2,6% kohustustest, kuigi oleks pidanud tasuma ca 30% rohkem, siis rikkus võlgnik

§ 173lg-tes 3–5 sätestatud loovutuskohustust.

Kuivõrd kohus selgitas võlgnikule menetluse jooksul kohustuse sisu, saab kohustuse rikkumist pidada tahtlikuks ehk süüliseks. Väljamaksete korrektses ulatuses tegemata jätmisega said võlausaldajate huvid kahjustada ning menetlus ei täitnud oma eesmärki. Seega on täidetud

§ 175

lg 2 p-st 2 tulenevad vabastamisest keeldumise eeldused ning maakohtu otsus on õiguspärane ja põhjendatud.

1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning saatis
2. jaanuaril 2025 läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis võlgniku kohustustest vabastamata, ning tühistatud osas tuleb teha uus määrus, millega vabastada võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 667 lg 2 esimene lause). Määruskaebus tuleb rahuldada. Samuti tuleb määruse resolutsiooni täiendada usaldusisiku vabastamist puudutava osaga. TsMS § 654 lg 22 ja § 659 alusel esitab ringkonnakohus määruse resolutsioonis ka kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
4. Võlgnik esitas kohustustest vabastamise avalduse koos pankrotiavaldusega
5. jaanuaril 2015 (dtl 1–2), seega kohaldas maakohus FIMS § 68 lg 2 alusel õigesti kuni
6. juunini 2022 kehtinud pankrotiseaduse redaktsiooni. Tulenevalt

§ 175

lg-test 1 ja 51 otsustab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise reeglina pärast viie, kuid hiljemalt pärast seitsme aasta möödumist kohustusest vabastamise menetluse algatamisest. Maakohus leidis õigesti, et kuna 19. juunil 2017 menetluse algatamisest on möödunud üle viie aasta, tuleb otsustada võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise üle.

§ 175

lg 8 sätestab, et kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. 4 Võlgnik vaidlustab maakohtu määrust osas, milles maakohus jättis ta pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata. Lähtudes TsMS § 651 lg-st 1 ja §-st 659 kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. 14. Kohustustest vabastamise menetluse üheks eesmärgiks on võimaldada uus majanduslik algus eriti raskes majanduslikus seisus võlgnikule, kes annab endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus. Mh sätestab

§ 175

lg 2 absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (vt RKTKm 5. oktoober 2016 nr 3-2-1-90-16, p-d 12, 13). Kohus keeldub

§ 175

lg 2 p 2 alusel võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Maakohus leidis, et võlgnik rikkus süüliselt, vähemalt raskest hooletusest,

§ 173

lg-tes 3–5 sätestatud loovutuskohustust ning kahjustas sellega võlausaldajate huve. Seega jättis maakohus võlgniku kohustusest vabastamata

§ 175lg 2 p 2 alusel.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei kaalunud piisavalt asjaolusid ja jõudis ebaõigele lõppjäreldusele, et võlgnik tuleb jätta pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata. 14.1.

§ 173

lg 3 esimese lause alusel loetakse võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule.

§ 173

lg 4 kohaselt peab usaldusisik sellest võlgnikule üle andma 25%, kuid kohus võib asjaolusid arvestades määrata sellest erineva määra.

173 lg 5 alusel ei pea võlgnik usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Seega peab võlgnikule jääma 25% tulust ning see sisaldab ka mittearestitavat tulu, sealjuures ei tohi võlgnikule jääda kätte vähem kui seadusega ettenähtud mittearestitav summa (vt ka RKTKm

1. jaanuar 2017 nr 3-2-1-124-16, p 13.2; FIMS eelnõu (575 SE) seletuskiri, lk 50). Maakohus märkis õigesti, et TMS § 132 lg 1 alusel ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Maakohus jättis tähelepanuta, et TMS § 132 lg 3 esimese lause kohaselt võib mittearestitavat summat ületavast sissetuleku osast kuni viiele palga alammäära suurusele summale vastavast osast arestida kaks kolmandikku, seda ületavast sissetulekust kogu sissetuleku, tingimusel, et arestitav summa ei ületa kahte kolmandikku kogu sissetulekust. Toimiku materjalide kohaselt oli võlgniku sissetulekuks töötasu ning tulumaksutagastus (dtl 386). Võlgnik ei ole vaidlustanud maakohtu tuvastatut, et aruannetest ja pangakonto väljavõtetest nähtuvalt oli tema keskmine kuusissetulek
2. a 408,50 eurot,
3. a 467,76 eurot,
4. a 565,09 eurot,
5. a 751,50 eurot,
6. a 760 eurot,
7. a 959,36 eurot ja
8. a 1122,22 eurot. Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuutasu alammäär oli
9. a 470 eurot,
10. a 500 eurot,
11. a 540 eurot,
12. ja
13. a 584 eurot,
14. a 654 eurot ning
15. a 725 eurot. Seega tuli võlgnikul eraldada võlausaldajatele väljamaksete tegemiseks kokku vähemalt 8567 eurot –
16. a ca 200 eurot (12 * 16,73 eurot (st 2/3 25,09 eurost; 565,09 eurot - 540 eurot));
17. a 1340 eurot (12 * 111,67 eurot (st 2/3 167,50 eurost; 751,50 eurot - 584 eurot));
18. a 1408 eurot (12 * 117,33 eurost (st 2/3 176 eurot; 760 eurot - 584 eurot));
19. a ca 2442 eurot (12 * 203,57 eurot (st 2/3 305,36 eurost; 959,36 eurot - 654 eurot));
20. a ca 3177 eurot (12 * 264,81 eurot (st 2/3 397,22 eurost; 1122,22 eurot - 725 eurot)). 5 Nii võlgniku enda kui ka võlausaldajate andmetel on võlausaldajatele makstud menetluse jooksul 790 eurot, mis on kokku 33 834,26 euro (32 953,59 eurot + 880,67 eurot) suurusest kohustusest 2,3%, mitte maakohtu poolt samuti märgitud 2,6%. Võlgniku sissetulekute suurust arvestades pidanuks ta eraldama võlausaldajatele väljamakseteks kokku 8567 eurot, millisel juhul oleks saanud täita kohustusest 25,3%, mitte maakohtu märgitud 30%. Lisaks ei arvestanud maakohus, et 1550 eurot maksti pankrotihalduri nõudel pankrotihaldurile, keda võlgnik pidas lõpparuandest nähtuvalt pankrotivõlausaldajaks (dtl 386). Ringkonnakohus ei pea seda rikkumiseks. Ka maakohus ise viitas võlgnikule
21. ja
22. aprillil 2020 saadetud kirjades kohustusele tasuda pankrotimenetluse kulud (dtl 278, 286). Sellisel juhul tulnuks võlgnikul loovutada ülejäänud võlausaldajatele väljamakseteks 7017 eurot ehk kohustusi saanuks täita 20,7% ulatuses. Eeltoodu ei muuda iseenesest siiski maakohtu järeldust, et võlgnik rikkus olulisel määral

§ 173lg-test 3–5 tulenevat kohustust.

14.2. Toimiku materjalidest ei nähtu, et esines alus suurendada võlgnikule jäävat summat

§ 173lg 5 ja TMS § 132 lg 2 alusel ülalpeetavate tõttu.

TMS § 132 lg 2 näeb ette, et kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. Võlgniku määruskaebusest nähtuvalt on tal laps, kes käis

1. a pankrotiavalduse esitamise ajal koolis ja elas koos võlgnikuga (dtl 468). Laps sai täisealiseks
2. märtsil 2015 (dtl 26) ning võlgniku avaldatust ei ilmne, et laps oleks kohustustest vabastamise menetluse algatamise ajal
3. a ja edaspidi omandanud haridust, mistõttu tal oleks olnud perekonnaseaduse § 97 p-st 2 tulenev õigus saada võlgnikult ülalpidamist. Laps sai 21-aastaseks
4. märtsil 2018, seega puudus võlgnikul alates sellest ajast igal juhul seadusest tulenev kohustus pidada teda õppimise ajal üleval. Kuna võlgniku sissetulek ületas töötasu alammäära alles
5. a, ei mõjutanud ka võimalik varasem ülalpidamiskohustus loovutatava summa suurust. 14.
6. Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu ja võlausaldajatega, et võlgnik rikkus oma kohustust vähemalt raskest hooletusest. Võlaõigusseaduse § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Riigikohus on selgitanud, et

§ 175

lg 2 p-s 2 on peetud silmas võlgniku raskelt süülist käitumist; kui võlgniku käitumises ei ole raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt RKTKm

1. mai 2016 nr 3-2-1-19-16, p 14). Kohustustest vabastamise menetluse algatamisel selgitas maakohus
2. juuni 2017 määruses võlgnikule mh õigusi ja kohustusi seoses tema teenitava tuluga (dtl 137–142).
3. mai 2019 ärakuulamisel (dtl 240–243) selgitas kohus võlgnikule veelkord põhjalikult tema kohustusi, mh seda, kuhu ja millises proportsioonis makseid teha, samuti maksmata jätmise tagajärgi. Vaatamata maakohtu eeltoodud selgitustele ning asjaolule, et võlgnik jättis loovutamiskohustuse olulises ulatuses täitmata, kinnitavad määruskaebuse väited ja toimiku materjalid, et võlgnik ei olnud siiski sellisel määral hooletu ja pahatahtlik, et ta tuleks jätta kohustustest vabastamata. Maakohus määras usaldusisikuks võlgniku enda. Sellisel juhul tuli kohtul

§ 172lg 6 teise lause alusel kontrollida, kas võlgnik täidab oma kohustusi.

Võlgnik ei varjanud oma sissetulekuid. Ta esitas maakohtule usaldusisikuna

1. septembril ja
2. oktoobril 2017,
3. märtsil 2018,
4. märtsil 2019,
5. jaanuaril ja
6. aprillil 2020 venekeelsed seletused koos oma pangakonto väljavõtetega (dtl 187, 197, 200, 205, 208–210, 217–221, 252–258, 269–276). Maakohus selgitas alles
7. ja
8. aprilli 2020 kirjades (dtl 278, 286), et aruanded ei ole nõuetekohased ning pangakonto väljavõtete lisamine ei ole piisav. Edaspidi esitas võlgnik
9. aprillil 2020,
10. märtsil 2021 ja
11. aprillil 2022 eestikeelsed aruanded (dtl 289–291, 292–294, 308–310), tuues nendes välja sissetulekute suuruse ning võlausaldajatele ja pankrotihaldurile 6 tehtud väljamaksed.
12. a ei esitanud võlgnik ühtegi aruannet ja maakohus seda eraldi ka ei nõudnud. Maakohtu nõudmisel esitas võlgnik lõpparuande koos kontoväljavõttega
13. veebruaril 2024 (dtl 326–327, 345–387). Aruannetest ja kontoväljavõtetest nähtuvalt tegi võlgnik alates
14. mai 2019 ärakuulamist võlausaldajatele makseid kuni
15. a juunini (dtl 255–258, 275, 291, 294, 355–362) ning seejärel alates
16. a juulist kuni
17. a jaanuarini vaid Saneerimismenetluse OÜ-le, st ajutise halduri ja pankrotihalduri kulude katteks (dtl 310, 363–382). Maakohus pidi aruannetest ja kontoväljavõtetest nägema nii võlgniku sissetulekute suurust kui ka kohustuste täitmise ebapiisavat ulatust ning selgitama võlgnikule, kellele ja kui palju ta peaks raha maksete tegemiseks eraldama. Võlgnik võis maakohtu 1.,
18. ja
19. aprilli 2020 ning
20. aprilli 2022 kirjadest (dtl 265–266, 278, 286, 299) küll järeldada, et tal tuleb oma tulust loovutada osa võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, kuid maakohus ei toonud selgelt välja, et võlgnik rikub kohustust ja eraldiste suurused ei vasta seadusele. Maakohus oleks pidanud menetluse jooksul ka sisuliselt kontrollima seda, kas ja kuidas võlgnik oma kohustusi täidab, ning vajadusel juhtima tähelepanu konkreetsetele puudujääkidele, mitte piirduma vaid formaalselt aruannete nõudmisega. Samuti pidanuks maakohtus tekitama küsimusi alates
21. a aruannetes märgitu, nagu oleks võlgnikule pankrotimenetluses öeldud, et ta ei ole midagi võlgu. Toimiku materjalide ja võlgniku avaldatu põhjal on alust arvata, et võlgnik tegi makseid vastavalt oma arusaamisele. Maakohtu saadetud kirjad olid üldsõnalised ja alles kohustusest vabastamata jätmise määruses ütles maakohus selgelt välja, et võlgnik rikkus loovutamiskohustust. Samas ei juhtinud ka võlausaldajad menetluse kestel eraldi tähelepanu sellele, et võlgnik ei täida kohustust nõuetekohaselt ning peaks oma sissetulekut arvestades loovutama võlausaldajate jaoks suuremaid summasid. Ringkonnakohus leiab, et võlgniku käitumist ei ole alust lugeda raskelt süüliseks olukorras, kus maakohus rikkus

§ 172

lg-st 6 tulenevat kontrollikohustust, ei juhtinud aastate jooksul võlgniku tähelepanu kohustuste ebapiisavas ulatuses täitmisele ja puuduvad viited võlgniku pahatahtlikkusele. 15.

§ 172lg 4 teise lause kohaselt vabastab kohus menetluse lõpetamisel usaldusisiku.

Maakohus leidis määruse põhjendavas osas, et menetluse lõpetamise tõttu tuleb võlgnik usaldusisiku kohustustest vabastada, kuid ei märkinud seda määruse resolutsioonis. Määruse resolutsiooni tuleb vastavalt täiendada. 16. Võlgniku kohustustest vabastamise määruse kohta tuleb avaldada teade Ametlikes Teadaannetes (

§ 175lg 7). 17. Määruskaebuse rahuldamisele vaatamata peab ringkonnakohus Ts

MS § 172 lg 1 alusel õiglaseks jätta menetluskulude jaotuse maakohtus muutmata, st jätta menetluskulud maakohtus võlgniku kanda, ning määruskaebusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus arvestab sealjuures asjaolu, et lahend tehakse võlgniku huvides. Määruskaebemenetluses hüvitatavad menetluskulud puuduvad. 18. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ega jäta riigilõivu mõne teise menetlusosalise kanda, on võlgnikul õigus taotleda määruskaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist (TsMS § 150 lg 1 p 5, lg 4). Riigilõivu tagastamise taotluses tuleb mh ära näidata andmed arvelduskonto kohta, kuhu soovitakse riigilõivu tagastamist. (allkirjastatud digitaalselt) 7