Samuti oleks kohus sellisel juhul pidanud määrama TsMS § 429 lg-st 6 tulenevalt kannatanule uue esindaja. Kohtukolleegium tõdeb, et määruse põhjendustest tulenevalt ei tuginenud maakohus hagist loobumist vastu võtmata jättes väitele, et hagist loobumine on ilmses vastuolus tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku huvidega või rikub olulist avalikku huvi (kohus ei ole ka määruse resolutsioonis viidanud TsMS § 429 lõikele 4, vaid lõikele 5, mis ütleb, et kohus teeb loobumise vastu võtmata jätmise kohta kirjaliku määruse). Määruse põhjendustest nähtuvalt keeldus kohus loobumist vastu võtmast põhjusel, et maakohtu hinnangul ei võimalda kriminaalmenetluse regulatsioon loobuda tsiviilhagist vaid ühe tsiviilkostja vastu. St kohus lähtus loobumise vastuvõtmisest keeldumisel
lg-st 6, mille kohaselt tuleb tsiviilhagi läbivaatamisel arvestada ka kriminaalmenetluse regulatsiooniga. Maakohtu seisukohale, et kriminaalmenetluses ainult ühe tsiviilkostja vastu tsiviilhagist loobuda ei saa, ei ole apellatsioonis vastuväiteid esitatud. 9 13.1.2 Veel leiab apellant, et kuna kohtumenetluses oli fookus peamiselt kriminaalasja arutamisel, jäeti tsiviilkostja ilma võimalusest esitada oma seletusi, põhjendusi ja tõendeid tema vastu esitatud nõude osas, sh asjaolude osas, mis toimusid vahetult enne sündmust, selle ajal ja pärast seda. Apellatsioonis heidetakse ette, et kriminaalmenetluses ei ole tuvastatud, kus AS-i Hoolekandeteenused töötajad vahejuhtumi ajal viibisid. AS-i Hoolekandeteenused lepingulise esindaja väitel ei saanud tsiviikostja kriminaalmenetluse eripärast tulenevalt enne kohtulikku uurimist teada, milliseid tõendeid kohtus uurima hakatakse. Ühtlasi on apellatsioonis märgitud, et tsiviilkostja esindaja taotles maakohtus AS-i Hoolekandeteenused tegevusjuhendaja SÕ ülekuulamist, kes oleks saanud anda ütlusi selle kohta, kus keegi viibis (selle taotluse jättis maakohus kui hilinenult esitatud rahuldamata). Ringkonnakohus peab neid etteheiteid alusetuteks. Apellatsioonist ei ilmne, mil moel oli AS-i Hoolekandeteenused lepingulisel esindajal takistatud esitada seletusi ja põhjendusi. Apellant ei ole näidanud ära ühtegi olukorda, kus kohus oleks menetlusnorme rikkudes jätnud AS-i Hoolekandeteenused lepingulisele esindajale sõna andmata või tema seisukoha küsimata. Tsiviilkostja vandeadvokaadist esindaja on esitanud kirjaliku vastuse tsiviilhagile (kd I; TL 24– 27), istungiprotokollide kohaselt on ta saanud istungitel sõna. Alusetu on väide, et tsiviilkostja võimalused oma seisukohti kaitsta olid piiratud, sest tal ei olnud kriminaalmenetluse eripära tõttu võimalik enne kohtulikku arutamist teada, millised tõendid kogutud on. Vastavalt
lg-le 2 on tsiviilkostjal õigus veel kohtueelses menetluses kriminaaltoimikuga tutvuda – ajal, kui kriminaalasi on prokuratuuris, peab prokuratuur tsiviilkostja taotlusel võimaldama tal kriminaaltoimikuga tutvuda. Maakohtu istungi protokollidest ei nähtu, et AS-i Hoolekandeteenused lepinguline esindaja oleks andnud teada, et tal ei ole olnud võimalik tõenditega tutvuda, ning esitanud sellega seoses mingeid taotlusi. Tsiviilhagile esitatud kirjalikus vastuses on tsiviilkostja lepinguline esindaja pidanud vajalikuks ühe tõendi – töögraafiku – esitamist (kd I; TL 24–27). SÕ tunnistajana kohtusse kutsumine oli arutusel
Märkida tuleb sedagi, et ei maakohtu menetluses ega apellatsioonis ei ole tsiviilkostja või tema esindaja esitanud väidet, et kõik töötajad olid menetluse esemeks oleva vahejuhtumi ajal hõivatud vajalike tegevustega, mille tõttu ei olnud neil võimalik olla Z.I ja X juures. Tsiviilkostja lepingulise esindaja väide on olnud see, et kõiki kliente ei ole võimalik pidevalt jälgida ning AS-s Hoolekandeteenused sel päeval tööl olnute arv vastas seaduses sätestatud nõuetele. Mõlema väitega on maakohus ka nõustunud. Vaidlusalune küsimus on aga see, kas ajal, kui Z.I ja X olid köögis, oleks ka seal pidanud olema mõni töötaja. Apellatsioonis on asjaoluna, mille kohta polnud AS-l Hoolekandeteenused võimalik tõendeid esitada, nimetatud muu hulgas pärast tõukamist toimunut. Apellant märgib, et AS-i 10 Hoolekandeteenused töötajad ei saanud õnnetust kuulda ega selle asjaolusid hinnata, kuna kukkumine ei tekitanud märkimisväärset heli ning kannatanu ei kutsunud appi ega selgitanud talle appi tulnud töötajatele, mis temaga juhtus. Neid asjaolusid ei pea ringkonnakohus asjassepuutuvaiks. X-le tekitati kahju sellega, et ta sai Z.I ründe tulemusel tervisekahjustusi. Hageja ei ole sidunud tekkinud kahju väitega, et X-le ei antud piisavalt kiiresti abi. Seega on lahendamist vajav küsimus see, kas AS Hoolekandeteenused rikkus süüliselt kohustust hoida ära X-le tervisekahjustuse tekitamine. 13.2 Tsiviilkostja lepinguline esindaja leiab apellatsioonis, et kohus on hinnanud tõendeid osaliselt ja vääralt. Need etteheited on alusetud. Kuigi apellant deklareerib, et maakohus on hinnanud tõendeid osaliselt, ei ole apellatsioonis toodud välja ühtegi tõendit, mida kohus oleks pidanud arvestama, kuid on jätnud tähelepanuta. Apellant peab veaks hoopis seda, et kohus tegi järeldusi helita videopildist. Ses kontekstis saaks rääkida tõendi osalisest hindamisest vaid juhul, kui tegemist oleks olnud audio-videosalvestisega, kuid kohus oleks uurinud seda vaid videosalvestisena, ilma helita. Sellist väidet aga apellatsioonis esitatud ei ole. Apellant peab põhjendamatuks vaid seda, et kohus tegi järelduse, et Z.I oli enne X ründamist närviline, salvestisest, millel puudus heli. Kuigi apellandi väitel on kohus eksinud tõendeid hinnates menetlusnormide vastu, ei ole apellatsioonis viidatud ühelegi kriminaalmenetluse seadustiku sättele, mida kohus videosalvestise uurimisel või selle hindamisel apellandi arvates rikkus. Kuigi apellatsioonimenetluse sisuks on vaidlus kahjuhüvitise väljamõistmise üle, tuleb arvestada, et vastavalt
lg-le 6 kohaldatakse kriminaalmenetluses tsiviilhagi läbivaatamisel tsiviilkohtumenetluse sätteid üksnes kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimustes. Kriminaalmenetluses lubatavad tõendid ja nende hindamise reeglid kehtestab kriminaalmenetluse seadustik.
Mingeid täpsemaid tingimusi tõendina kasutatavale salvestisele kriminaalmenetluse seadustik ette ei näe. Seega on salvestis, millele kohus tugines, lubatav tõend.
See tähendab, et põhimõtteliselt ei ole kohtule ette kirjutatud, kuidas tõendeid hinnata ja milliseid järeldusi neist teha. Veast tõendi hindamisel on põhjust rääkida siis, kui kohtu järeldused on ebaloogilised või on kohus lugenud tõendi alusel tõendatuks asjaolu, mida sellest tõendist tegelikult ei nähtu. Apellatsiooni väited ei anna alust kummakski järelduseks. Apellant leiab: „Menetluses ei ole tõendanud (ega uuritud), et Z.I oli juhtumi toimumise ajal närviline või ohtlik. Kohus on oma järelduse osas tuginenud helita videopildile. Asjas on tuvastamist leidnud, et Z.I lõi lahtise käega kannatanule otsa ette, aga pole tuvastatud, et Z.I oleks kannatanut ähvardanud või talle ohuks olnud enne või pärast vahejuhtumit. Psüühilise erivajadusega inimese puhul ei tähenda selline näiliselt sihituna edasi tagasi liikumine sugugi esimese asjana agressiivsust või ohtlikkust.“ Väide, nagu poleks kriminaalmenetluses mingeid tõendeid Z.I meeleolu kohta uuritudki, ei pea paika.
lg-s 2 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõte tähendab, et 11 menetlusseadustik ei kirjuta ette, millise tõendiga üht või teist asjaolu tõendama peab. Inimese meeleolude kohta on ilmselgelt võimalik teha järeldusi tema kehakeelest. Seda ongi maakohus videosalvestise alusel teinud. Maakohus viitas sellele, et salvestisest nähtuvalt käitus Z.I rahutult ja närviliselt, kõndides köögis mitme minuti vältel sihitult edasi-tagasi. Ka ringkonnakohtu hinnangul viitab videosalvestiselt näha olev käitumine rahutusele ja närvilisusele. Tegemist ei olnud ilmselgelt rahuliku jalutamisega; Z.I liigutused olid järsud, ta marssis kiirel sammul mööda kööki ringi. Mille kohta aga üksnes videosalvestise alusel järeldusi teha ei saa, on see, kuivõrd tavapärane selline käitumine Z.I puhul oli ja kuivõrd see näitas võimalust, et ta võib kohe agressiivselt käituda. Apellandi väide ongi see, et selline käitumine ei olnud midagi erandlikku. On tõsi, et Z.I enda kohtus antud ütlustest tulenevalt arvas ta ise, et ei olnud selle edasitagasi kõndimise ajal kuidagi eriti ärritunud. Ta selgitas oma käitumist sellega, et tal ei olnud lihtsalt midagi teha (kd I; TL 125 prd). Ringkonnakohus on seisukohal, et isegi, kui Z.I eelnev käitumine ei olnud midagi erandlikku, sõltub hinnang, kuivõrd oli selle alusel ette nähtav võimalik agressiivne käitumine, isiku üldisest käitumisest. Mõne inimese puhul ei pruugi ka kõrvaltvaataja jaoks ilmselgelt närviline käitumine kunagi viia füüsilise vägivallani teise inimese suhtes, seevastu inimese puhul, kes võibki kergelt ägestuda ja konfliktiolukorras vägivaldselt reageerida, viitab närviline käitumine sellele, et ta võib tema jaoks ebameeldivas olukorras reageerida ägedalt ja konfliktselt. Maakohus on otsuses välja toonud, et Z.I kuulub just viimaste hulka. Kohus viitas sellele, et Z.I iseloomustustest (II kd tl 26, 27) nähtuvalt vihastab ta kergelt ja muutub agressiivseks; Z.I on käitumiselt püsimatu, impulsiivne, ettearvamatu ja kohati agressiivne. AS-i Hoolekandeteenused enda andmetel oli Z.I käitunud varem teistele klientidele ohtlikult. Seega jõudis maakohus järeldusele, et Z.I võimalik agressiivne käitumine pidi olema ettenähtav, videosalvestist ja Z.I iseloomustust kogumis hinnates. Apellant heidab maakohtule ette, et kohus ei ole arvestanud sellega, et videokaamera vaateväli on alati piiratud ja videosalvestus ise on piiratud ajaga. Ringkonnakohtu hinnangul jääb apellatsioonist selgusetuks, kuidas oleks maakohus pidanud neist asjaoludest tulenevalt videosalvestist teisiti hindama. Tõendi hindamisel võib kohus teha järeldusi üksnes sellest, mida on võimalik tõendist näha, kuulda või muul moel tajuda. Ka maakohus on oma järeldused rajanud sellele, mis oli salvestiselt näha. Kohus ei ole väitnud, et AS-i Hoolekandeteenused töötajate asukoha kohta saaks videosalvestise alusel teha muid järeldusi peale selle, et neid ei olnud Z.I ja X juures. Veel rõhutab apellant, et videosalvestise kohaselt lahkusid ruumist kaks töötajat: esimesena tiimitöö juht JP ja teisena US, kes oli teenuse osutaja juures äsja tööd alustanud (16.11.2019 oli US esimene tööpäev, mis nähtub ka apellandi maakohtus esitatud vastusele lisatud töögraafikust). Ringkonnakohus märgib esiteks, et sellist fakti, et lisaks JP-le oli söögitoas enne seda, kui Z.I X vastu otsaesist lõi, veel üks töötaja, kes lahkus ruumist pärast JP, ei ole kajastatud salvestise vaatlusprotokollis, seda ei ole tuvastanud maakohus ning seda ei tuvastanud salvestist vaadates ka ringkonnakohus. Kuni JP lahkumiseni oli ta ainus salvestisel näha olev naisterahvas ruumis. Arvestades, et JP lahkus ruumist vaid mõned hetked enne seda, 12 kui Z.I X-lt toitu eest ära võtma läks, jääb selgusetuks, millal lahkus US. Kuigi apellant on pidanud vajalikuks rõhutada fakti, et ruumist lahkus kaks töötajat, ei ole apellant selgitanud, kuidas see peaks muutma järeldust AS Hoolekandeteenused vastutuse küsimuses. See, et ruumis oli enne kaks töötajat, kes aga lahkusid sealt enam-vähem samal ajal, näitab ASi Hoolekandeteenused töötajate tegevust pigem negatiivses valguses – selle asemel, et üks töötaja oleks jäänud söögitoas toimuvat jälgima, jäeti mitme hooldusalusega ruum täiesti valveta. Apellandi väitel pole tuvastatud, et Z.I oleks X enne tema ründamist ähvardanud või oleks olnud talle ohuks enne või pärast vahejuhtumit. Sellega seoses märgib ringkonnakohus, et kuigi videosalvestisel ei ole heli, on sellelt näha, et diivani juures seisev Z.I kõigepealt ütleb X-le midagi, astub tema juurde, kisub tal lusika käest ja seejärel lööb X vastu otsaesist. Niisiis: kuigi konflikt muutus kiiresti füüsiliseks, algas see sõnalisena. Seega ei pea paika väide, nagu ei ole Z.I andnud enne X ründamist selle ohust kuidagi märku. See, et Z.I piirdus ühe löögiga, on aga selgitatav asjaoluga, et Z.I hinnangul oli ta X pikali paiskamisega olukorra lahendanud. Samas on näha, et ta oli X suhtes endiselt vaenulikult meelestatud – ta ei püüdnud X püsti aidata või muul moel abi anda; X eemale kukkunud sussi lõi Z.I jalaga X suunas.
lg 1 kohaselt võib kohus kriminaalasja lahendades tugineda asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Tõendada saab kriminaalmenetluses tõendamiseseme asjaolusid
Ei kannatanu eestkostja ega tsiviilkostja lepingulise esindaja selgitused ei vasta ühegi
Tõenditena tervisekahjustuse paranemise kohta saab praeguses kriminaalasjas lähtuda X-le osutatud meditsiiniteenuseid puudutavatest dokumentidest ning kohtuarstliku ekspertiisi aktist. 14 Viimase kohaselt kestab X-l olnud tervisekahjustuse paranemine ühe nelja kuu. Apellandi väide, et kuna X kõndis enne ekspertiisiaktis märgitud nelja kuud, paranes ta tegelikult kiiremini. Kohtukolleegium leiab, et apellant on põhjendamatult samastanud paranemise sellega, millal oli isik uuesti võimeline kõndima. See, et inimene oli võimeline kõndima, ei tähenda, et ta oli täielikult paranenud. Lähtudes sellest, et X-le põhjustati tervisekahjustus, mille paranemine võtab üle nelja kuu, leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsusega AS-lt Hoolekandeteenused välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis on X-le põhjustatud kannatusi arvestades proportsionaalne. 15.2 Ringkonnakohus ei nõustu ka apellandi seisukohaga, et maakohus pole nõuetekohaselt põhjendanud, miks ta mõistab Z.I-lt välja väiksema mittevaralise kahju hüvitise kui AS-lt Hoolekandeteenused. Maakohus on selgitanud, et võtab Z.I-lt välja mõistetava hüvitise suuruse kindlaks määramisel arvesse Z.I teovõime piiratust, vaimset seisundit ja majanduslikku olukorda. Seega on kohus osutanud asjaoludele, mis iseloomustavad Z.I-d , aga mitte AS-i Hoolekandeteenused. VÕS § 140 lg 1 kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. 16. Eelnevast tulenevalt teeb ringkonnakohus
lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jättes apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsiooni rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud
Apellatsioonimenetluses on kannatanule määratud esindaja ning süüdistatava määratud kaitsja esitanud taotluse määrata kindlaks osutatud riigi õigusabi tasu suurus. Kannatanu määratud esindaja on taotlenud, et kohus määraks tasu suuruseks 27 eurot. Tegemist on riigi õigusabi eest makstava tasu alammääraga ning taotlus tuleb rahuldada. Z.I on taotlenud, et tasu suuruseks määrataks 230 eurot, millele lisandub käibemaks 46 eurot. Ringkonnakohus leiab, et ka see taotlus tuleb rahuldada. Taotletud tasu jääb „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ § 6 lg-s 3 sätestatud piiresse. Tasu suurus on põhjendatud sellega, et kohus oli sunnitud seoses eelmise kaitsja lahkumisega advokatuurist määrama Z.I-le apellatsioonimenetluses uue kaitsja, kes pidi end kriminaalasja sisuga kurssi viima.
lg 2 alusel tuleb riigi õigusabi osutanud advokaatide tasu mõista riigi kasuks välja AS-lt Hoolekandeteenused. Allkirjastatud digitaalselt 15
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.