← Eesti

1-17-2833/44

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev

  1. juuni 2020 Kohtuasja number 1-17-2833 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas Kohtuasi W.Q Golitsõni (Golitsõn, isikukood XXX ) vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamine Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
  2. mai 2020 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu W.Q Golitsõni kaitsja jurist Olga Väina, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse pooled prokuratuur, esindaja Viru abiprokurör Margit Luga Asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus Ringkonnaprokuratuuri RESOLUTSIOON Jätta Viru Maakohtu
  3. mai 2020 määrus muutmata ja W.Q Golitsõni kaitsja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA Menetluse käik
  4. Harju Maakohtu
  5. märtsi 2017 otsusega tunnistati W.Q Golitsõn süüdi karistusseadustiku (KarS) § 4231 järgi ja kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg-t 2 kohaldades mõisteti talle karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuse karistusaja hulka lugemisel jäi kandmisele kuuluvaks vangistuseks 5 kuud 27 päeva. KarS § 65 lg 2 järgi suurendati seda karistust M. Golitsõnile Harju Maakohtu
  6. jaanuari 2016 otsusega mõistetud ning kandmata vangistusosa võrra ja tema vangistuseks kujunes 1 aasta 2 kuud 23 päeva. Vastavalt KarS §-le 69 asendati see vangistus 443 tunni üldkasuliku tööga tegemistähtajaga 2 aastat. Üldkasuliku töö tegemise ajal kohustati M. Golitsõni järgima KarS § 75 lg-s 1 ettenähtud kontrollnõudeid.
  7. Harju Maakohtu
  8. novembri 2017 määrusega pöörati M. Golitsõni vangistuse kandmata osa 1 aasta 19 päeva täitmisele. Kohtumäärusest nähtub mh, et süüdimõistetu oli kriminaalhooldusametnikult luba küsimata
  9. juulil 2017 läinud Soome. Teda peeti laeva peal kinni, kuna ta oli Soomes tagaotsitav raske narkokuriteo eest. M. Golitsõn asus Soome vanglas karistust kandma. 1

(5)
  1. Harju Maakohtu eelmärgitud
  2. novembri 2017 määrusega täitmisele pööratud vangistust asus M. Golitsõn kandma
  3. septembril
  4. Tema karistusaeg lõpeb
  5. septembril
  8. märtsil 2020 edastas Viru Vangla Viru Maakohtule materjalid M. Golitsõni tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks.
  9. Vangla ja prokuratuur toetavad M. Golitsõni ennetähtaegselt vanglast vabastamist.
  10. Viru Maakohus jättis
  11. mai 2020 määrusega M. Golitsõni vanglast tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata. Kohus tuvastas, et süüdimõistetul ei ole vabaduses elukohta. Juba ainuüksi see välistab tema vabastamise. Teda ei saaks aga vabastada ka siis, kui tal elukoht oleks. M. Golitsõnil on 2 kehtivat kriminaalkaristust. Vanglas on ta olnud korduvalt. Teda on varem määratud kriminaalhooldusele, kuid katseaeg ebaõnnestus. Lähtuvalt eeltoodust ei olnud M. Golitsõn parandanud oma käitumist ega eluviisi ei pärast karistusena vangistuse asendamist üldkasuliku tööga ega ka mitte katseajal. Eelnev, s.o kinnipeetava korduvad karistamised, kuritegude toimepanemise jätkamine vaatamata eelnevatele karistamistele, sh vangistustele, samuti varasema kriminaalhoolduse ebaõnnestumine, näitavad, et M. Golitsõn pole motiveeritud muutuma ning tema poolt uute kuritegude sooritamise oht on suur. Vanglas kinnipeetava riskikäitumisega veel tegeletud pole, kuna täitmiskaevas ettenähtud tegevused ei ole veel alanud. Ka vabanemisjärgsetes elutingimustes on ohumärke. Lisaks elukoha puudumisele pole M. Golitsõnil töökohta. Vangla koostatud iseloomustuse kohaselt on kinnipeetava abikaasa esitanud
  12. mail 2019 Soome firmaga sõlmitud töölepingu, kuid kriminaalhooldaja andmetel on M. Golitsõn Soomest välja saadetud ja talle kehtib Soome sissesõidukeeld, mistõttu puudub kinnipeetaval võimalus Soomes töötamiseks. Temal Eestis töö leidmine ei pruugi olla lihtne. Seega on reaalne oht, et halva majandusliku olukorra ja eluks vajalike vahendite mittepiisamise korral võib ta jätkata kuritegude toimepanemist. Veel märkis kohus, et kinnipeetavate ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel tuleb mh arvestada ühiskonna üldise õiglustundega ning M. Golitsõni praegusel vabanemisel saaks ühiskonna õiglustunne kindlasti riivatud.
  13. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse M. Golitsõni kaitsja jurist Olga Väina, kes palub kohtumääruse tühistada ja kaitsealuse tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada. Kaitsja hinnangul ei olnud maakohus objektiivne. Esiteks tugines kohus prokuröri arvamusele, mida kaitsjal ei olnud võimalik kommenteerida põhjusel, et tal puudus juurdepääs e-toimikule. Teiseks ei pööranud maakohus tähelepanu kaitsja selgitusele elukoha küsimuses. Kolmandaks jättis kohus tähelepanuta tõendi, mis näitab, et M. Golitsõnil on vabaduses töökoht OÜ-s AnDi retro. M. Golitsõn oleks tahtnud ka selgitada, et töötas kuni kinni pidamiseni
  14. septembril 2019 välismaal keevitajana, aitas perekonda korteri eest võlgnevuste tasumisel ja osaliselt kustutas abikaasa võlgu. Pärast vabanemist Soome vanglas elas ta koos perekonnaga ja tal polnud kontakti kriminaalkorras karistatud isikutega. Ka heidab kaitsja maakohtule ette, et too põhjendas kinnipeetava vabastamata jätmist talle mõistetud karistustega. Ennetähtaegne vabastamine on vaja aga otsustada lähtudes käesolevast asjast ja isiku käitumisest vangistuses. Need asjaolud viitavad M. Golitsõni edaspidisele seaduskuulekusele. Oht, et M. Golitsõn võib vabaduses toime panna uue kuriteo, on minimaalne. Tema vabastamine oleks oluline ka resotsialiseerumise seisukohast, samuti perekondlike suhete säilitamiseks. Katseajal saaks süüdimõistetu kinnistada positiivseid hoiakuid ning talle oleks võimalik määrata keeld mitte omada või tarvitada narkootilisi või psühhotroopseid aineid ja otsida endale töökoht või võtta end Eesti Töötukassas arvele kahe nädala jooksul vabanemisest. 2
(5)Ringkonnakohtu seisukoht
  1. Maakohus on välistanud M. Golitsõni tingimisi enne tähtaega vanglast vabastamise võimalikkuse kõigepealt seetõttu, et tal ei ole vabaduses elukohta. Kohtu järeldus, et ennetähtaegselt ei saa vangistusest vabastada süüdimõistetut, kellel puudub vabaduses elukoht, on korrektne ja veatu. Isiku tingimisi enne tähtaega vabastamise vältimatu tingimus on temal alalise elukoha olemasolu. Seda põhjusel, et tingimisi enne tähtaega vabastatav süüdimõistetu allutatakse KarS § 76 lg 5 ls 2 kohaselt katseajaks KarS §-s 75 sätestatud käitumiskontrollile, kuid KarS § 75 lg 1 p 1 kohaselt eeldab käitumiskontroll seda, et inimesel on elukoht. See on vajalik seepärast, et riik saaks käitumiskontrolli läbi viia: kui inimesel pole elukohta või kui riik tal olemas olevat elukohta ei tea, on süüdimõistetu käitumise efektiivne kontrollimine keeruline. Ka Riigikohus on leidnud, et kui kinnipeetaval elukoht puudub, ei ole tema suhtes võimalik käitumiskontrolli – mis hõlmab endas möödapääsmatult KarS § 75 lg 1 p-s 1 sätestatud kontrollnõuet – kohaldada: RKKKm 3-1-1-45-16, p
  3. Määruskaebuses vaidlustab kaitsja kohtu järelduse süüdimõistetul elupaiga puudumisest, väites mh, et esitas elukohanõude täidetuse kohta esimese astme kohtule vastavad selgitused. Selliselt viitab kaitsja tema poolt
  4. aprillil 2020 maakohtule edastatud kirjalikule arvamusele. Selles arvamuses on märgitud, et M. Golitsõn hakkab elama koos perekonnaga XXX ning tegemist on üürikorteriga, mis kuulub Tallinna linnale. Kaitsja toob ka välja, et linn ei soovi üürilepingut pikendada, kuna käib vaidlus kommunaalmaksete arvete võlgnevuse summa üle (kohtuasi nr 219-4494), kuid pärast konflikti lahendust kohtus linn jätkab seda lepingut. Ringkonnakohus tutvus kohtute infosüsteemis osutatud kohtuasjaga. Selles on Tallinna linn esitanud hagi M. Golitsõni abikaasa vastu üürivõlgnevuse ja intresside väljanõudmiseks, samuti eluruumi tagastamise nõudes. Kohtuasja lõpptulemus on teadmata, ehk kuigi kaitsja on optimistlik, ei pruugi M. Golitsõni perel siiski olla võimalik kõnealuses korteris edasi elada. Nagu vangla kinnipeetava kohta koostatud kirjalikus iseloomustuses välja tõi, on ka M. Golitsõni abikaasa leidnud, et võimalik on antud elamispinnale üürilepingu lõpetamine. Samuti on abikaasa olnud arvamusel, et linnavalitsus ei anna tema mehele luba sellele elupinnale naasta. Kohtukolleegiumi hinnangul on eeltoodut arvestades igati põhjendatud kahelda selles, kas M. Golitsõnil on võimalik XXX elamist jätkata, ehk kas tal on vabaduses alaline elukoht. Samas ei pea ringkonnakohus vajalikuks hakata elukohaga seonduvat täpsemalt välja selgitama. Seda põhjusel, et maakohus ei jätnud süüdimõistetut vanglasse vaid temal elukoha puudumise tõttu.
  5. Vaidlustatud kohtumäärusest nähtub selgelt, et esimese astme kohus ei pidanud M. Golitsõni ennetähtaegselt vanglast vabastamist võimalikuks ka seetõttu, et nägi ohtu tema kuritegeliku käitumise kordumiseks. Nimelt leidis kohus, et põhjuse järeldada süüdimõistetu jätkuvat retsidiivsusohtu annavad tema kuritegude kordumine, varasemate vangistuste ebaefektiivsus ning temale viimase kohtuotsuse alusel rakendunud katseaja luhtumine. Kohtukolleegium taolise järeldusega ka nõustub. On ju selge, et kui süüdimõistetu jätkab kuritegudega vaatamata mitmetele vanglakaristustele ning katseaja ja käitumiskontrolli tingimustes, siis järjekordsele vangistusele iseenesest varasematest oluliselt tuntavamat mõju omistada ei saa.
  6. Praegust vanglakaristust eelnevatest mõjusamaks pidamise välistab ka see, et nagu maakohus tuvastas, pole M. Golitsõni riskikäitumisega vanglas praegu tegeletud. Ka määruskaebuses ei ole kaitsja maininud, et täitmiskavas märgitud tegevustega oleks alustatud. Seega on põhjust arvata, et kogu mõjutustegevus seisab veel ees. Samuti tuleb tähele panna, et süüdimõistetu mõjutamine läbi tegevuste on võimalik vaid siis, kui ta ise on motiveeritud muutuma ja seaduskuulekalt jätkama. Vangla koostatud kinnipeetava iseloomustusest selguvalt on aga põhjust kahelda M. Golitsõni tahtes ja valmiduses pingutada. Nimelt on vangistusasutus märkinud, et süüdimõistetu ei pea oma kuritegusid olulisteks seadusrikkumisteks. Kui inimese teod tema enda silmis hukkamõistu ei pälvi, on raske uskuda tema käitumise teisenemist. 3
(5)
  1. Tõsi, nagu määruskaebusest nähtub, kaitsja eelmärgitud seisukohtadega ei nõustu. Ta leiab, et ennetähtaegse vabastamise üle otsustades on oluline süüdimõistetu käitumine antud ajahetkel (ja M. Golitsõn on end vanglas ülal pidanud hästi), samuti et isiku kuritegusid tema kahjuks arvestada ei saa. Kaitsja selline seisukoht on ekslik. Kriteeriumid, millest kohus peab kinnipeetava vangistusest vabastamise üle otsustades lähtuma, on ette nähtud KarS § 76 lg-s
  2. See norm sätestab, et muuhulgas tuleb hinnata süüdlase varasemat elukäiku. Süüdimõistetu karistused, samuti möödunud katseaja ja kriminaalhoolduse perioodid on kahtlemata asjaoludeks, mis tema elulugu ilmestavad. Tähele tuleb vaid panna, et arvesse ei saa võtta kustunud ja arhiivi kantud karistusandmeid (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. veebruari 2018 määrus asjas nr 1-1410087). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus M. Golitsõni kustunud karistusi tema kahjuks arvestanud. Tõsi, kohus on ära nimetanud süüdimõistetu kriminaalkaristuste koguarvu – 13 (sh 11 kustunud karistust), kuid tähele tuleb panna, et edasiselt määruses neid ei käsitleta ning M. Golitsõni jätkuvat retsidiivsusohtu nende arhiivandmetega ei põhjendata. Nii et kuigi selline osutamine ei ole maakohtu poolt korrektne, pole see kaasa toonud otsustavat viga, s.o tinginud ebaõigesti süüdimõistetu vabastamata jätmist.
  4. Ringkonnakohus ei soostu kaitsjaga selleski, nagu näitaks M. Golitsõni vangistusaegne käitumine, et nüüdsest jätkab ta seaduskuulekalt. Kohtukolleegium vaid sellest, et M. Golitsõn on olnud ligikaudu 9 kuud vanglas ja vangladistsipliini ta rikkunud pole, kaitsjaga sarnast positiivset prognoosi ei tee. Nagu juba märgitud, on M. Golitsõn vanglakaristust kandnud korduvalt varemgi, kusjuures esinenud on ka praegusest pikemaid vangistusperioode. Kuivõrd kuriteod on jätkunud, tähendab see, et vangistus kui karistus talle seni tõhus pole olnud. Seetõttu on aga alust kahelda selle mõjus ka nüüdselt. Samuti tuleb tähele panna seda, et M. Golitsõn kannab karistust sõiduki süstemaatilise juhtimisõiguseta juhtimise eest. On selge, et liikluskuritegusid vangistuse tingimustes sooritada pole võimalik. See aga tähendab, et tema korrakohasest käitumisest vanglas ei saa teha järeldust tema edasise liikluskäitumise osas.
  5. Eeltoodut arvestades ei oma see, milliseks osutuvad M. Golitsõni vabanemisjärgsed elutingimused, tema vabastamise seisukohalt enam määravat tähendust. Põhjendatud on arvata, et karistuse eesmärk – suunata süüdimõistetu seaduskuulekusele – ei ole praeguseks veel täidetud ning see seisukoht tingib vajaduse hoida teda vanglas. Üht kaitsja asjasse puutuvat etteheidet kohtukolleegium siiski käsitleb. Nimelt on kaitsja märkinud, et M. Golitsõnil on vabaduses töökoht ning vastav tõend oli esitatud ka maakohtule, kuid kohus seda ei arvestanud. Kaitsja selline märkus on põhjendatud. Kaitsja on
  6. aprillil 2020 ühes kirjaliku arvamusega tõepoolest esitanud maakohtule OÜ AnDi retro
  7. aprilli 2020 tõendi, milles kinnitatakse M. Golitsõni võtmist keevitaja ametikohale. Maakohus seda tõendit määruses ei käsitlenud ning luges tuvastatuks, et töökoht süüdimõistetul puudub. See eksimus kohtumääruses ei ole aga oluline, kuna, nagu juba öeldud, M. Golitsõni ei saa vanglast vabastada ka töö olemasolul.
  8. Kaitsja etteheited, mille kohaselt lähtus maakohus oma otsustuses pelgalt prokuratuuri arvamusest, samuti et kaitsjal polnud võimalik seda arvamust kommenteerida, ei ole paika pidavad. Esmalt juhib kolleegium kaitsja tähelepanu sellele, et prokuratuur toetas oma kirjalikus arvamuses M. Golitsõni ennetähtaegset vabastamist. Teiseks olgu öeldud, et prokuratuuri arvamus seisneb üksnes märkes, mille kohaselt prokuratuur ei soovi kohtuistungil osaleda ning toetab, nagu ka vangla, süüdimõistetu vabadusse laskmist. See arvamus loeti täiel kujul kohtuistungil menetluspooltele ka ette. Seega isegi kui kaitsja sai prokuratuuri seisukohast teadlikuks alles istungil, siis oli see tema kaitsealust soosiv ning kaitsjal oli võimalik väljendada oma seisukohta kohtuistungil.
  9. Viimaseks teeb ringkonnakohus aga ka ise maakohtule ühe negatiivse märkuse ja seda osas, mida määruskaebuses ei puudutata. Nimelt on esimese astme kohus mh põhjendanud M. Golitsõni 4
(5)vanglasse jätmist tema vabastamisega kaasneda võiva riivega ühiskonna õiglustundele. Kohtukolleegium selgitab, et süüdimõistetu ennetähtaegselt vabastamata jätmist ei saa põhistada sedavõrd abstraktse ja raskesti hinnatava kriteeriumiga, nagu seda on ühiskonna õiglustunde riive (vt ka Tartu Ringkonnakohtu
  1. septembri 2017 määrus asjas nr 1-16-1189, p 18,
  2. oktoobri 2017 määrus asjas nr 1-16-6651, p 17). Samuti on oluline, et kohtupraktikas väljendatud seisukoha järgi on ennetähtaegse vabastamise menetluse raames oluline üksnes uute kuritegude toimepanemise oht. Üldpreventiivsed kaalutlused ning nn ühiskonna õiglustunne olulised ei ole, sest need saavad arvestatud juba isikule karistuse mõistmise ja vanglas veedetud aja läbi.
  3. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu
  4. mai 2020 määruse muutmata ning M. Golitsõni kaitsja määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ Erkki Hirsnik /allkiri/ Tiit Lõhmus /allkiri/ Aarne Sarjas 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.