KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht
- mai 2024.a. Tallinn Väärteoasja number 4-24-471 Kohtukoosseis Kohtunik Meelis Eerik Kohtuistungi sekretär Carina Põldme Väärteoasi S S väärteoasi karistusseadustiku § 151’ lg 1 järgi Vaidlustatud lahend Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna 17.01.2024 otsus väärteoasjas nr 2317,23,011127 Asja läbivaatamise kuupäev
- märts ja
- mai 2024.a Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja S S Kaitsja Indrek Repnau Kohtuvälise menetleja esindaja Ivan Moskaljov RESOLUTSIOON
- Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtule 7 päeva jooksul alates lõpposa kuulutamisest ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna 17.01.2024 otsusega väärteoasjas nr 2317,23,011127 karistati S S (edaspidi ka menetlusalune isik või kaebuse esitaja) karistusseadustiku (KarS) § 151’ lg 1 järgi rahatrahviga 115 trahviühikut, s.o 460 eurot, selle eest, et ta 11.11.2023 kell 18.40 xxx pani toime agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümboli avaliku eksponeerimise neid tegusid õigustaval või toetaval viisil, mis seisnes selles, et menetlusalune isik korraldas 11.11.2023 a aadressil xxx kokkusaamise, mille käigus asetas lauale avalikult nähtavale kohale punast värvi laualipu, millel keskel haakrist, mis on Kolmanda Reichi ametlikuks sümboliks. Samuti asetas lauale erinevad raamatud, mis sisaldasid erinevaid juudikriitilist sisu. Samuti kandis menetlusalune isik seljas pruunsärki, mis oli Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (NSDAP) liikmetest vabatahtlikkuse alusel moodustatud organisatsiooni liikmete vormiriietus (rünnakrühm, lühend SA) ning mis mängis olulist osa Adolf Hitleri võimule tulekuks. Sellele otsusele esitas S S kaitsja Indrek Repnau 02.02.2024 kaebuse Harju Maakohtule, milles palub otsus tühistada ja väärteomenetlus lõpetada väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 järgi ja hüvitada menetluskulud kaebuse esitajale riigi vahenditest. Kaebuse kohaselt ei piisa teokoosseisu realiseerimiseks üksnes sümboli avalikust eksponeerimisest, vaid see peab toimuma sümbolit õigustaval ja toetaval viisil. Kohtuväline menetleja lisas õigustavale viisile omal algatusel ka eesmärgi – teist isikut hirmutada, alandada või muul viisil oluliselt häirida. Otsusest ei selgu ka menetlusaluse isiku konkreetne tegevus agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevatase kuriteo või sõjakuriteo toetamises või õigustamises. Tegemist ei olnud avaliku eksponeerimisega, sest tegemist ei olnud üritusega määratlemata isikute ringile, vaid kõik osalenud isikud viibisid seal kutsetega. Kaebuse esitaja broneeris xxx ruumi, kus said viibida vaid tööülesandeid täitvad restoranitöötajad. Sildi „broneeritud“ või „reserveeritud“ puudumine ei muuda seda ruumi automaatselt avalikuks ruumiks. Otsusest ei nähtu, millele tugineb kohtuvälise menetleja seisukoht, et kaebuse esitaja asetas lauale erinevad juudikriitilise sisuga raamatud. Tuleb märkida, et nimetatud raamatute omandamine, lugemine, loetu teemal arutlemine ega raamatu edasiandmine ei ole keelatud. Pelgalt juudikriitilise sisuga raamatu laualeasetamine ei täida mingil moel süüteokoosseisu. Samuti ei ole keelatud pruuni särgi kandmine, tegemist ei olnud NSDAP vormiriietusega. Kokkuvõtvalt ei ole kohtuvälise menetleja poolt etteheidetud süüteokoosseis täidetud ning väärteomenetlus tuleb lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi väärteotunnuste puudumise tõttu. Kaebuse esitaja menetluskulud on 1575 eurot, mis koosnevad kaitsjatasust 11 tunni ja 15 minuti eest tunnihinnaga 140 eurot, millele ei lisandu käibemaksu. Kohtuväline menetleja vaidles kohtuistungil kaebusele vastu. Kohtu seisukoht Vastavalt VTMS § 123 lg 2 arutab kohus väärteoasja täies ulatuses sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Esmalt analüüsib kohus, kas menetluses esineb väärteomenetluse olulisi rikkumisi. Kohtumenetluses tõstatas kaitsja probleemi politseijõudude kasutamisest. Nimelt reageeris politsei kaebuse esitaja korraldatud üritusele kiirreageerijatega, kuigi Häirekeskusesse polnud saabunud ühtegi kaebust. Kaitsja esitas ka sellekohase tõendi Häirekeskusest (Häirekeskuse 27.03.2024 kiri nr HKL6.-2/249-2). Korralduse reageerimiseks andis kaitsja andmetel Põhja prefektuuri operatiivjuht, kuid kuna see anti suuliselt, siis kirjalikult seda kaitsjale ei väljastatud ega ajendit avaldatud (PPA 19.03.2024 kiri nr 1.1-21/247-2 ja 28.03.2024 kiri nr 1.1-21/247-4). Korralduse ajend on seni teadmata. Kaitsja leiab, et kaebuse esitaja suhtes on teostatud varjatud jälgimist ehk jälitustegevust ja see on väärteomenetluses lubamatu. Kohus leiab, et väärteomenetluse olulist rikkumist pole aset leidnud. Kaitsja heidab kohtuvälisele menetlejale ette menetluseelseid asjaolusid, s.o kuidas politsei sai kaebuse esitaja korraldatud üritusest teada. Menetluseelsed asjaolud ei saa olla asjaolud, mis samas võiksid endast kujutada menetluse olulist rikkumist, sest sel hetkel ei ole menetlust mida rikkuda. Kohus märgib, et väärteomenetluse alustamiseks vajalikul ajendil puudub vormi ja vormistamise nõue (VTMS 2 § 58 lg 1, § 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 193 lg 1 ja 194 lg 1), kuna see ei ole tõend. Teiseks, VTMS § 32 järgi on väärteomenetluses keelatud tõendite kogumine jälitustoiminguga, v.a kui jälitustoiming on tehtud lõpetatud kriminaalmenetluses. Kohus ei ole tuvastanud, et kohtuväline menetleja oleks käesolevas menetluses kasutanud jälitustoiminguga kogutud tõendeid. Kuna kaitsja tunnistab, et ajend on teadmata, on tema väited jälitustoimingust ja oletuslikud. Kohus leiab, et väärteomenetluse rikkumisi ei ole aset leidnud. Järgmisena analüüsib kohus deliktistruktuuri. Vastavalt KarS § 151’ lg 1 „agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümboli avaliku eksponeerimise eest neid tegusid toetaval või õigustaval viisil – karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.“ Vastavalt KarS § 2 lg 2 karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kohus leiab, et tuvastamist on leidnud KarS § 151’ lg 1 sätestatud väärteokoosseisu objektiivsed tunnused. Kohus leiab, et tõendamist on leidnud, et kaebuse esitaja korraldas 11.11.2023 Koidu tn 82 Koidu 82 restos kokkusaamise, kus asetas lauale lipu, mille keskel oli haakrist, samuti raamatud (mille sisu analüüsib kohus allpool), kaebuse esitaja kandis seljas pruuni särki, millel oli embleemina sini-must-valge nool (mida kohus käsitleb täpsemalt samuti allpool). Kokkusaamine toimus restorani teisel korrusel, mille oli kaebuse esitaja kokkusaamiseks broneerinud. Need asjaolud on tuvastamist leidnud kohtuistungil uuritud videosalvestutega sündmuskohast, vaatlusprotokollidega, menetlusaluse isiku kohtus antud ütlustega ja tunnistajate xxx ning xxx kohtus avaldatud ütlustega. Raamatute loetelu on kajastatud vallasasja hoiule võtmise protokollides. Ka menetlusalune isik neid faktiväiteid ei eita, menetlusalune isik annab nendele väidetele teise hinnangu kui kohtuväline menetleja. Kohus annab nendele faktilistele asjaoludele hinnangu alljärgnevalt. Kaebuse esitaja heidab kohtuvälisele menetlejale ette, et väärteoprotokollis on märgitud, et laual oli laualipp, mida saab tõlgendada kui alusel ja varda küljes olevat väikest lippu kuid tegelikult oli laual laualinana kasutatud haakristiga lipp. Kohus, uurides videofaile, leiab, et laual oli tõesti laualinana kasutatud haakristiga lipp ja kuigi äravõetud esemete hulgas oli ka haakristiga väike laualipp, seda laual politsei saabumise hetkel ei olnud. Tunnistajate ütlustega laualipu olemasolu laual tuvastada ei saa, sest tunnistaja xxx nägi laual lippu, kuid selle kohta ta midagi täpsemalt ei mäleta; tunnistaja xxx laualippu laual ei mäleta. Küll aga puudub vaidlus selles, et laual oli punane haakristiga lipp, mis lauda kattis. Viimatinimetatu loeb kohus ka tuvastatuks. Seetõttu on väärteoprotokollis ebaõige sõnastus, et laual oli „punast värvi laualipp, millel keskel haakrist“, õige sõnastus olnuks laual oli „punast värvi lipp, millel keskel haakrist“. Kohus leiab, et tegemist on mitteolulise ebatäpsusega, mida saab kohtumenetluses kõrvaldada. See muudatus ei mõjuta toimepandud teo ajalist või ruumilist kehtivust ega ole kaebuse esitajale üllatuslik Riigikohtu lahendi nr 4-17-3969 mõttes. Ka otsuse motiveerivas osas on märgitud, mitte laualipp, vaid et lipp laual. Muudetud sõnastuses on endiselt võimalik hinnata kaebuse esitajale etteheidetavat tegu. Etteheidetav tegu ei olnud mitte konkreetse liputüübi kasutamine, vaid lipul olnud haakristi kui vaenuliku sümboolika kasutamine – haakrist oli mõlemal lipul. Riigkohus on lahendis nr 4-22-3610 leidnud, et KarS § 151’ lg 1 objektiivne koosseis eeldab järgmiste tunnuste olemasolu: a) agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või 3 sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümbolit; b) sellise sümboli avalikku eksponeerimist; c) agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toetamist või õigustamist. 11.11.2023 kokkusaamisel kasutati kahte sümbolit – haakristi ja pruunil särgil olevat sini-mustvalge noole kujulist embleemi. Kaebuse esitaja andis ütlusi, mille kohaselt kasutas tema oma pruunil särgil xxx embleemi. Kohus ei pea neid ütlusi usutavateks. Kohtuväline menetleja on esitanud tõendid nii xxx embleemist kui foto Kolmanda Reichi (edaspidi ka Fašistliku Saksamaa) sõjaväelase vormirõivastusest. Mõlemad sisaldavad noole kujutist. Kohus märgib, et noole kujutis iseenesest on neutraalne ning selle sümbolina sisustamine sõltub muust kontekstist. Kohus leiab, et kaebuse esitaja kantud noolekujutis viitab Fašistlikule Saksamaale. Nimelt on xxx embleemil selge viide xxx ja selle sagedusele – see kaebuse esitaja särgilt puudus. Kaebuse esitaja särk oli pruuni värvi. Kuigi ka pruuni värvi särk on iseenesest neutraalne, kandsid seda Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (NSDAP) rünnakrühma (lühend SA) liikmed. Lisades antud konteksti ka haakristi ning temaatilise kirjanduse, puudub kohtul kahtlus, et kaebuse esitaja kasutas särgil just SA sümbolit. Väited xxx embleemist on kohtu jaoks sisutühjad. Haakrist on üldteada asjaoluna Kolmanda Reichi ametlik sümbol. Seega viitab nii pruunil särgil kantud nool kui laual asetsenud punasel lipul olev haakrist fašismile. Ka kaebuse esitaja tunnistas kohtus, et ta toetab fašismi. Seega pole kohtul kahtlust, mis sümbolitega tegemist on. Fašistiliku Saksamaa Hitleri juhtimisel toimepandud agressioon teiste riikide vastu, genotsiid juutide vastu, inimsusevastased kuriteod ning sõjakuriteod tsiviilisikute (jt) kohtlemisel Teise maailmasõja aegselt ja eelnevalt koonduslaagrites on üldteada ning tuvastatud ka Nürnbergi tribunali otsustega. Seda kujutav sümbol – nii haakrist kui SA sümboolikaga pruunsärk - on kohtu hinnangul agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega seotud. Kohus leiab, et kaebuse esitaja toetas sümboli kasutamisega Fašistliku Saksamaa ideoloogiat. Kaebuse esitaja andis kohtus ütlusi, et ta tähistas märtrite päeva, mil Saksamaal suruti
(1923)alla Hitleri toetuseks marssinud inimeste rongkäik. Kaitsja püüdis väita, et üritus oli suunatud politsei vägivalla vastu. Kuigi politsei poolt jõu kasutamine on erinevates riikides täna aktuaalne küsimus, ei sümboliseeri kohtu jaoks haakristi kasutamine politseivägivallavastast liikumist. Teiseks, mälestati Hitleri toetajaid, mis viitab fašistliku liikumise ja ideoloogia toetamisele. Kolmandaks, kaebuse esitaja on ise fašismi pooldaja – kuigi ta kohtus väitis, et tema fašism on midagi muud kui Fašistliku Saksamaa oma, ei esitlenud ta kokkusaamisel mitte enda nägemust ja oma ideoloogiat (mille erisust ei osanud ta kohtuistungil selgitada), vaid Fašistliku Saksamaa sümboolikat ja kirjandust, mida ta lootis, et kohaletulijad ka ostavad. Seega käis jutt selgelt Fašistliku Saksamaa ideoloogiast, mitte millestki muust. Neljandaks, videofailist nähtub, et politsei saabudes pani kaebuse esitaja endale lühiajaliselt särgi peale ka haarkristiga õlapaela – ka see viitab fašismi toetamisele. Vallasasja hoiule võtmise protokollidest ja vaaltlusprotokollidest nähtub, et ära oli võetud mh raamatud pealkirjaga „Adolf Hitler. Vabastaja“, „Hitler“, „Juutidest ja nende valedest“, „Mina võitlen“, „Loomade heaolu kolmandas riigis“, „Ära usalda rebast rohelisel aasal ega ühegi juudi vannet“, „Natsionaalsotsialism. Bioloogiline Maailmavaade“, „Worstivalmistaja Haim. Hirmus ja õudne-naljakas lugu kõwade närwidega lastele“ jt. Videosalvestusest nähtus, et need raamatud oli laotatud haakristi lipuga lauale. Kohtu hinnangul väljendavad need pealkirjad selgelt viidet Fašistlikule Saksamaale, fašistlikule ideoloogiale, juudivaenulikkusele ja agressioonile. Kõrvalseisval inimesel piisab hetkeks heita pilk nende raamatute pealkirjadele, kui ta saab aimu nende sisust. Seejuures on vähemalt üks raamat suunatud lastele. Kohtu hinnangul on need raamatud nii eraldiseisvalt kui kogumis muu sümboolikaga hinnatavad kui juudivaenulikud, agressiooniakti ja genotsiidi õigustavad ja õhutavad. Kohtule jääb arusaamatuks kaitsja väide, et pole arusaadav, miks peab kohtuväline menetleja neid raamatuid juudivaenulikuks. Kohtu hinnangul tuleneb see raamatute 4 pealkirjadest ning need pealkirjad on raamatutel suurelt märgitud ja kaugele nähtavad. Fašism on üldteada juudivaenulik, mistõttu tekib keskmiselt informeeritud kõrvaltvaatajal kohe Adolfi Hitleri või fašismi ideoloogiaga seotud raamatu nägemisel vastav seos, kui see ei nähtu veelgi otsesemalt raamatu pealkirjast (viidates juutide valedele jne). Ajalooliselt on üldteada, et seda ideoloogiat kasutati juutide massihävitamise õigustamiseks. Kaitsjal on õigus, et raamat iseenesest ei pruugi olla keelatud ja raamatut saab kasutada erinevatel eesmärkidel, näiteks ajaloolisel, teaduslikul vm eesmärgil. Antud juhul on etteheidetav see, et kaebuse esitaja kasutas neid raamatuid avalikult toetaval ja õigustaval viisil. Kohus leiab, et fašismiga seotud sümboolikat ja juudivastast kirjandust on kaebuse esitaja toetanud avalikult. Käesolev teokoosseis sätestab vaenuliku sümboli avaliku eksponeerimise, mitte avalikus kohas eksponeerimise. Avaliku eksponeerimise ja avalikus kohas eksponeerimise vahel on vahe – avalik eksponeerimine võib toimuda ka mitteavalikus kohas: näiteks asetab keegi oma eluruumi (mis ei ole avalik koht) aknale vaenuliku sümboli, mis on tänavale (s.o avalikkusele) näha. Vastupidiselt, kuigi avalikus kohas eksponeerimisel võib eeldada selle avalikku iseloomu, võib see teatud juhtudel puududa, kui avalikkus sellele ei potentsiaalselt ega faktiliselt juurde ei pääsenud. Riigikohtu lahendi nr 4-22-3610 kohaselt on avalikult eksponeeritud sümbol siis, kui see tehakse nähtavaks/juurdepääsetavaks kindlaks määramata arvule isikutele või konkretiseerimata isikutele. Kohus leiab, et käesoleval hetkel ei ole võimalik ammendavalt tuvastada isikute ringi, kes sümboolikat võis näha. Seetõttu on vaenulikku sümbolit eksponeeritud avalikult. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. Kaebuse esitaja ütluste kohaselt kutsus ta kokkusaamisele kõik külalised nimeliselt. See väide langeb kokku tunnistaja xxx ütlustega, mille kohaselt oli tellitud toidud kümnele inimesele, kellest kohale tuli üheksa. See viitab, et kutsutuid oli konkreetne arv inimesi. Kohus loeb selle asjaolu tuvastatuks. Seega olid kutsutud isikud kõik konkretiseeritud. Samas oli juurdepääs ka kõrvalistele isikutele, sest üritus toimus restoranis, mis on avalik koht ja kuhu saavad juurde kõik tol hetkel restoranis viibivad isikud. Seejuures puudus broneeritud ruumil viide broneeringule. Broneeritud ruum asus vaatlusprotokolli kohaselt restorani teisel korrusel, kus oli ka köögi kaubaladu ja juurdepääs ruumile oli töötajatel. Ruumi teenindasid kaks töötajat – mõlemad tunnistajad – kuid tunnistaja xxx ütluste järgi käivad teisel korrusel käivad kokad siis, kui neil saab alt toit otsa. Tunnistaja xxx tunnistas, et teisel korrusel käisidki lisaks temale ja kaastunnistajale ka kokad. Kaitsja on ise kaitsekõnes märkinud, et üks kõrvaline isik soovis tulla teisele korrusele, kuid teda takistati klienditeenindaja poolt. Tunnistaja xxx ütluste järgi reserveeringu silti ei olnud ning külastajad oleksid saanud üles küll, sest klienditeenindajad ei pruukinud seda märgata. Seega võis teisele korrusele jõuda kõrvalisi isikuid, keda klienditeenindajad ega teised ei märganud. Tunnistaja Kungla ütluste järgi oli broneeritud ruumi uks ürituse ajal irvakil. Tunnistaja Xxx Xxx ütluste kohaselt oli uks ürituse ajal kinni enne, kui nad koos xx xxx xxx läksid toite viima, kuid jäi lahti kui nad ära läksid. Seega võis ruumi uks olla kinni, irvakil või lahti ning kõrvaline isik võis ruumist möödudes näha vaenulikku sümboolikat. Haakrist ja Fašistliku Saksamaaga seostatav vormiriietus on keskmiselt mõistliku inimese jaoks koheselt ja kaugelt äratuntav vaenulik sümboolika. Kohus märgib, avaliku eksponeerimise tuvastamiseks piisab sellest, et sümboolikat võis (ka hüpoteetiliselt) näha rohkem kui konkretiseeritud arv isikuid. Antud juhul on ka tuvastamist leidnud, et kõrvalised isikud (s.o need, kes ei olnud kutsutute hulgas) ka tegelikult nägid vaenulikku sümboolikat ja juudivastast kirjandust. Need olid mõlemad tunnistajad. Tunnistaja Xxx Roots nägi ruumis meest, kellel oli seljas sõjaväeline triiksärk punane käepael haakrstigiga, laual nägi lippu ja raamatuid. Teine teenindaja, tunnistaja xxx, oli küll kaebuse esitaja tüdruksõber, kuid ei olnud üritusele kutsutud. Ta ei teadnud väga ka selle ürituse sisust (arvas, et on nn meeste üritus). Algul andis ta ütlusi, et ta ei näinud, mis raamatud või lipud ruumis olid, kuid hiljem antud ütluste järgi keelas ta kaebuse esitajal kasutada 5 haakristiga laudlinu, märkas, et kaebuse esitajal ja ühel külalisel on sarnased särgid, mille peale kaebuse esitaja vastas, et tegemist on pruunsärkidega. Pärast guugeldamist sai tunnistaja aru, et selliseid särke kandsid pruunsärklased, kes võitlesid kommunistide ja juutidega, särgi mõte oli natsistlik ega olnud sobilik kanda avalikult. Seega nägid vähemalt kaks inimest, kes ei olnud kutsutute hulgas ning viibisid ruumis muul põhjusel, kaebuse esitaja eksponeeritud fašistlikku sümboolikat ja juudivaenulikke raamatuid. Eeltoodud põhjusel ei saa kohus asuda seisukohale, et tegemist piiratud isikute ringiga, kes eksponeeritud vaenulikku sümboolikat ja juudivaenulikke raamatuid nägid. Seetõttu on kaebuse esitaja fašistlikku sümboolikat ja juudivaenulikku kirjandust eksponeerinud avalikult. Kohus ei pea põhjendatuks kaitsja argumentatsiooni, et restorani töötajad ei tule avaliku eksponeerimise tuvastamisel arvesse. Kohtu hinnangul ei pea ükski inimene (töötaja või mitte) taluma agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toetamist või õigustamist – see ei saa olla töö- või muu lepinguga kehtestatud tingimus. Eriti lubamatu oleks olukord juhul, kus teenindaja oleks juudi rahvusest. Kohus leiab, et kaebuse esitajale inkrimineeriva väärteo objektiivsed tunnused on tuvastamist leidnud. Kohtuväline menetleja ei märgi väärteo kirjelduses midagi kaebuse esitaja eesmärgist. Kohus lähtub just väärteokirjeldusest. Seetõttu on kaistja etteheide, et kohtuväline menetleja on laiendanud teokoosseisu, põhjendamatu. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on piisava konkreetsusega tegu kirjeldanud – kaebuse esitajal on olnud võimalik aru saada, milline tegu talle ette heidetakse, s.o haakristiga lipu ja juudivaenuliku kirjanduse lauale asetamine, SA pruunsärgi kui sümboli kandmine. Kaebuse esitajale on see süüdistus olnud kogu aeg arusaadav, sest ta on igale aspektile vastu vaielnud järelikult teades, milles süüdistus seisneb. Kohtu hinnangul pani kaebuse esitaja teo toime kavatsetult, kuna teadis, et toetab ja õigustab fašistliku sümbolit avalikult. Selle viitab ka tema soov isegi rohkem haakristiga lippe laudadele panna (nagu nähtub tunnistaja xxx ütlustest), sümboolikaga pruunsärgi teadlik kandmine (nagu ta seda eelnimetatud tunnistajale tutvustas) ning politsei saabudes endale haakristiga käepaela pealepanemine. Kaebuse esitaja teadis, et teeb selliselt keelatud tegusid ning soovis neid toime panna. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Kohus leiab, et kaebuse esitaja on toime pannud KarS § 151’ lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada KarS § 56 lg 1, mille kohaselt „karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.“ Kohtuväline menetleja ei ole tuvastanud vastutust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. Nii ka kohus. Kohus leiab, et karistus on mõistetud vastavalt seadusele ja jääb alla sanktsiooni keskmist määra. Karistuse muutmiseks alus puudub. 6 Kuivõrd kaebuse esitaja on talle süüks arvatud väärteod toime pannud, väärteod on õigesti kvalifitseeritud, kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on seaduslik ja põhjendatud, siis puudub kohtul alus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Kuna kaebus jääb rahuldamata, ei kuulu kaitsjatasu hüvitamisele. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik kohtunik 7