TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-24-3252 Otsuse kuupäev 29. august 2025 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi X.X.-i kaebus Tartu Vangla 23.10.2024.a korral

) § 29 lg 2 1 legitiimseks eesmärgiks on tagada vanglasüsteemi julgeolek ning kuritegude ennetamine. Vastustaja ei kontrolli kõnede sisu. Tegemist ei ole jälitustoiminguga. 4. Kaebaja esitas 29.11.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse vaidlustatud korralduse ja vaideotsuse tühistamise nõudes. Kaebaja esitas menetluse käigus täiendavaid avaldusi. Kaebaja hinnangul on vastustaja oluliselt suurendanud kaebajast tulenevat ohutaset. Ei ole õige, et kaebaja on järjepidevalt õhutanud kahjustama vangla vara või tegelenud massilise allumatuse korraldamisega (kaebaja on seda teinud ühel korral). Kaebaja ei ole esitanud valeandmeid. Kaebaja on vanglas ainuke isik, kellele nii ranget meedet kohaldatakse. Kaebaja era- ja perekonnaellu sekkutakse ebaproportsionaalselt. Vangla teostab ebaseaduslikku jälitustegevust ja hangib selle abil kaebaja kohta infot. Kaebaja ei ole esitanud vanglale andmeid isikute kohta, kellele ta soovib helistada, ja ei esita ka, sest tal pole õigust teiste isikuandmeid väljastada. Kaebaja lähedased ei ole oma andmete vanglale avaldamisega nõus. Kohustus on vastuolus isikuandmete kaitse nõuetega. Korralduse alusel andmete esitamise kohustus mõjub kaebajale ja tema lähedastele solvavalt, väärikust alandavalt ja võib viia eraelu tõsise kahjustamiseni. Kaebaja leidis, et vaidlustatud korraldus,

§ 28

lg 1, § 29 lg 2 1 ning vangla sisekorraeeskirja § 511 lg 1, 2 ja 21 on vastuolus põhiseadusega. Need normid on amortiseerunud ja vähese täituvusega vanglas ebaproportsionaalselt ranged. Avaliku korra tagamine ja kuritegude tõkestamine on võimalik saavutada kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 3¹ ja

§ 29lõikes 2 sätestatud vahendeid kasutades.

1. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi vaideotsuses toodud seisukohtade juurde ja lisas järgmist. Kaebaja viibib kinnipidamisasutuses alates 20.04.2020 ja Tartu Vanglas alates 18.05.
2. Kuni 13.02.2023 viibis kaebaja vanglas vahistatu staatuses. 13.02.2023 sai vastustaja teada kaebaja süüdimõistva otsuse jõustumisest ja tema staatus muutus vahistatust kinnipeetavaks. Sellest hetkest tekkis kaebajal kohustus esitada andmed isikute kohta, kellega ta vangistuse jooksul suhtleb. Ei ole vaidlust, et kaebaja seda kohustust ei täitnud. Vaidlustatud korralduse andmine oli seda arvestades põhjendatud. Vastustajale ei saa panna kohustust rikkuda õigusnorme ning kaebajal ei ole õigust nõuda õigusnormidega vastuolus olevat käitumist. Kaebaja saab oma käitumisega ise reguleerida, 2 kellele tal on võimalik helistada. Kui kaebaja esitab õigusnormidega nõutud andmed, siis ei piirata nendele isikutele helistamist. Kaebaja on vastustaja vastuse koostamise seisuga esitanud andmed 25 telefoninumbri kohta ja ta saab neile helistada. Vastustaja hinnangul ei ole alust põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks. See, et käesoleval hetkel on Tartu Vanglas varasemaga võrreldes vähem kinnipeetavaid, ei tähenda, et kinnipidamise olemus, julgeolekuohud jm kinnipidamisega seotud asjaolud oleksid varasemaga või teiste kinnipidamisasutustega võrreldes teistsugused. Kolmandate isikute isikuandmete töötlemine toimub seaduse alusel (IKS § 15). Kohtu seisukoht 6.

§ 28

lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus telefoni, välja arvatud mobiiltelefoni kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused ning

ei sätesta teisiti. Telefoni kasutamise täpsemad nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 29

lg 21 alusel kontrollib vanglateenistus, kellega kinnipeetav telefoni teel suhtleb. Telefonikõnede puhul on vanglateenistusel õigus registreerida selle isiku ees- ja perekonnanimi või asutuse nimi, kuhu kinnipeetav helistab, telefoninumber, helistamise aeg ja kõne kestus. Vangla sisekorraeeskirja § 511 lg 1 sätestab, et kinnipeetav on kohustatud ühe nädala jooksul vanglasse vastuvõtmisest või süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest esitama vanglateenistusele kirjalikult määruse lisa 14 vormil või elektrooniliselt nende isikute ees- ja perekonnanime, telefoninumbri ja seose kinnipeetavaga, kellele kinnipeetav soovib vangistuse jooksul helistada. Sisekorraeeskirja § 511 lg 2 sätestab, et kui kinnipeetav helistab isikule, kelle kohta ta ei ole vanglateenistusele andmeid esitanud, esitab kinnipeetav andmed hiljemalt telefoni kasutamisele järgneval päeval. Vangla sisekorraeeskirja § 511 lg 21 kohaselt võib vangla direktor või tema määratud ametnik erinevalt lõikes 2 sätestatust otsustada, et kinnipeetav on kohustatud andmed esitama enne telefonikõnede tegemist. Nõuetele vastavate andmete saamisel võimaldatakse kõne teha viivitamata, välja arvatud juhul, kui vangla kodukorra kohaselt ei ole kinnipeetavale sel hetkel telefoni kasutamine lubatud või tema õigust telefoni kasutada on piiratud vangistusseaduse või kriminaalmenetluse seadustiku alusel. 7. Kaebajal oli otsuse punktis 6 toodud õigusnormide alusel kohustus esitada vastustajale andmed isikute kohta, kellele ta helistab - isiku ees- ja perekonnanimi või asutuse nimi ning telefoninumber. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja seda kohustust ei täitnud. S.h on kaebaja kaebuses kinnitanud, et ei ole viidatud kohustust täitnud ja ei kavatse seda teha. 8. Otsuse punktis 7 toodu on kohane ja piisav põhjendus selleks, et kohaldada kaebaja suhtes vangla sisekorraeeskirja § 511 lg 21 sätestatud abinõu ehk kohustada kaebajat esitama andmed enne telefonikõne tegemist ja võimaldada telefonikõnesid ainult isikutele ja numbritele, mille kaebaja on eelnevalt vastustajale teatavaks teinud. Tegemist on eesmärgipärase ja proportsionaalse abinõuga, et saavutada

§ 29lg 21 nõuete täitmine.

9. Vaidlustatud korraldus ei too endaga kaasa kaebaja suhtluspartnerite isikuandmete õigusvastast töötlemist. 3 Vaidlustatud korraldus ei mõjuta isikuandmete töötlemise ulatust või mahtu. Andmeid suhtluspartnerite nimede ja telefoninumbrite kohta töötleb vastustaja samas ulatuses ja alusel olenemata sellest, kas kaebaja esitab need enne või pärast telefonikõne tegemist. Kaebaja arusaam, et isikuandmete töötlemiseks on alati nõutav andmesubjekti nõusolek, ei ole õige. Oluline on see, et isikuandmeid töödeldakse seaduslikult (õiguslikul alusel).

§ 29lg 21 annab vastustajale õiguse selles nimetatud isikuandmete töötlemiseks.

Isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 15 kohaselt võib õiguskaitseasutus isikuandmeid töödelda seaduse alusel, kui nende töötlemine on vajalik süüteo tõkestamise, avastamise või menetlemise või karistuse täideviimise eesmärgist tuleneva ülesande täitmiseks. IKS ei sätesta nõuet, et isikuandmete töötlemisel õiguskaitseasutuse poolt karistuse täideviimisel on nõutav andmesubjekti nõusolek. Sellist nõuet ei tulene ka Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivist (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil. Euroopa parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/679 ehk isikuandmete kaitse üldmäärus ei ole käesolevas asjas kohaldatav. Kohus siiski märgib, et selle määruse artikli 6 lg 1 näeb ette kuus erinevat alust, mil isikuandmete töötlemine on seaduslik. Andmesubjekti nõusoleku (art 6 lg 1 punkt

1. a)kõrval saab aluseks olla näiteks see, et isikuandmete töötlemine on vajalik avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks või vastutava töötleja avaliku võimu teostamiseks (art 6 lg 1 punkt
2. e)ning sel juhul kehtestatakse isikuandmete töötlemise alus vastutava töötleja suhtes kohaldatava liikmesriigi õigusega (art 6 lg 3 punkt b). 10. Kaebaja leidis, et vaidlustatud korraldus ning otsuse punktis 6 toodud normid on vastuolus põhiseadusega. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 4 alusel saab kohus asja lahendamisel hinnata kohaldamisele kuuluva õigusnormi kooskõla põhiseadusega. Vaidlustatud korraldus on haldusakt ja selle suhtes ei saa algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Kohtu hinnangul on

§ 28

lg 1 ja § 29 lg 21 ning vangla sisekorraeeskirja § 511 lg 1, 2 ja 21 põhiseadusega kooskõlas ning puudub alus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Kõne alla tuleb eelkõige kooskõla põhiseaduse §-ga 26, mille järgi igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele ning riigiasutus ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Praegusel juhul on kaebaja õigusi piiratud avaliku korra ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitse ning kuriteo tõkestamise eesmärgil. Õiguskantsler on leidnud, et kinnipeetava suhtlemise kontrollimise eesmärgiks on välistada võimalus säilitada või luua kontakti kuritegeliku maailmaga ning kasutada seaduslikku suhtlemisvõimalust uute kuritegude kavandamiseks või toimepanemiseks. Samuti võib kontroll aidata kaasa hiljem kuritegude menetlemisele ning anda märku vajadusest kinnipeetava kirjavahetuse või telefoni kasutamise õigust piirata. Telefonikõnede registreerimine võimaldab nii vanglal kui kinnipeetaval kontrollida telefoni kasutamise õiguspärasust. Telefonikõnede kohta andmete kogumine on vajalik ja toimub seaduse alusel ning ei ole põhjust arvata, et see oleks vastuolus põhiseadusega1. Kohus nõustub sellega. 1 Õiguskantsleri seisukoht 15.12.2015 nr 6-3/150536/1505554. 4 11.

§ 29

lg 21 sätestatud andmete kogumine ei takista kaebajal tema soovitud isikutele helistada. Kui kaebaja ise otsustab mõnele isikule mitte helistada põhjusel, et ta ei soovi vastustajale teatavaks teha selle isiku nime ja telefoninumbrit, siis on tegemist vangistuse paratamatu tagajärjega, mida kaebajal tuleb taluda. 12. Muud kaebaja väited ei puutu kohtuasja lahendamisel asjasse.

§ 29

lg 2 1 sätestatud andmete kogumine ei ole käsitletav jälitustegevusena, kuna andmete kogumine ei toimu varjatult ning ei toimu telefonikõne pealtkuulamist (kriminaalmenetluse seadustiku § 126 1 lg 1, § 1263 lg 4 p 2). Kohustus teatada vanglale isikute nimed ja telefoninumbrid ei ole sõltuvuses sellest, milline on kaebajale antud ohuhinnang, kaebaja käitumine vanglas, tema tervislik seisund, vangla täituvus vms.

1. Kokkuvõttes leiab kohus, et vaidlustatud korraldus on õiguspärane ja kaebaja väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vaideotsusele ei ole kaebaja eraldiseisvaid vastuväiteid esitanud. Kohtu hinnangul vaidlustas kaebaja vaideotsuse õigusselguse huvides, kuna kaebaja ei nõustu vaide rahuldamata jätmisega. Kui kohus ei tühista vaidlustatud korraldust, siis puudub põhjus ka vaideotsuse tühistamiseks. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Menetluskulud. Selgitused
2. HKMS § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirju ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole. Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda.
3. Kohus vabastas kaebaja 08.04.2025.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise kohustusest. Tegemist ei ole olukorraga, kus menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud (HKMS § 118 lg 3). Puudub reaalne kulu või nõue, mille üle otsustada. Riigilõivu küsimust ei ole vaja käsitleda otsuse resolutsioonis.
4. HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise elektroonilises Riigi Teatajas. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui isik seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Karin Jõks 5